3-21-2583/13 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit, Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

23.12.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2583, 3-21-2605

Haldusasi

AK jt kaebus tühistada Politsei- ja Piirivalveameti

03.11.2021

käskkirja

nr

1.1-1/117

„COVID-19

riskianalüüsi rakendamine“ punktid 1–7, alternatiivselt

keelata Politsei- ja Piirivalveametil 03.11.2021 käskkirja

nr 1.1-1/117 punkti 7 alusel lõpetada kaebajatega

teenistussuhted

AŠ kaebus tühistada Politsei- ja Piirivalveameti

03.11.2021

käskkirja

nr

1.1-1/117

„COVID-19

riskianalüüsi rakendamine“ punktid 1–7, alternatiivselt

keelata Politsei- ja Piirivalveametil 03.11.2021 käskkirja

nr 1.1-1/117 punkti 7 alusel lõpetada kaebajatega

teenistussuhted

Menetlusosalised

Kaebajad – AK, KK, DA, SO, VE, EV, RR, IH, ME, JH,

LL, KP, PD, SS, AV, TA, AI, RP, MK, GA, ML, AN,

JK, HH, RS, KR, JA, RK, KR, KP, RT, HH, AM, MA,

KM, KA, LN, JK, JP, JS, JS, HH, KR, JT, HT, MT, EE,

ML, SL, EJ, EJ, JB, AŠ, esindaja vandeadvokaadi abi

Jaanika Reilik-Bakhoff

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Margit

Maidla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Halduskohtu

10.12.2021

ja

14.12.2021

määrused

Menetluse alus ringkonnakohtus

AK, KK, SO, VE, EV, RR, IH, ME, JH, LL, KP, PD, SS,

TA, RP, MK, ML, JK, HH, RS, RK, KR, RT, HH, AM,

MA, KM, JP, JS, JS, HH, KR, EE, ML, SL, EJ, JB ja AŠ

määruskaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse AK jt määruskaebus Tallinna Halduskohtu 10.12.2021 määruse

resolutsiooni punkti 4 peale haldusasjas nr 3-21-2583.

2. Võtta menetlusse AŠ määruskaebus Tallinna Halduskohtu 14.12.2021 määruse

resolutsiooni punkti 1 peale haldusasjas nr 3-21-2605.

3. Jätta rahuldamata kaebajate taotlus vaadata määruskaebused läbi kohtuistungil.

3-21-2583, 3-21-2605

2(11)

4. Rahuldada määruskaebused osaliselt.

5. Tühistada Tallinna Halduskohtu 10.12.2021 määruse resolutsiooni punkt 4 haldusasjas

nr 3-21-2583 osaliselt. Peatada esialgse õiguskaitse korras Politsei- ja Piirivalveameti

03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 punktide 1–7 kehtivus LL ja JK suhtes kuni

käesolevas asjas kohtuotsuse või menetlust lõpetava muu lahendi jõustumiseni.

Ülejäänud määruskaebuse esitajate suhtes peatada Politsei- ja Piirivalveameti

03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 punktide 1–7 kehtivus kuni 07.01.2022. Muus osas

jätta Tallinna Halduskohtu 10.12.2021 määruse resolutsiooni punkti 4 peale esitatud

määruskaebus rahuldamata.

6. Tühistada Tallinna Halduskohtu 14.12.2021 määruse resolutsiooni punkt 1 haldusasjas

nr 3-21-2605 osaliselt. Peatada esialgse õiguskaitse korras Politsei- ja Piirivalveameti

03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 punktide 1–7 kehtivus AŠ suhtes kuni 07.01.2022.

Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu 14.12.2021 määruse resolutsiooni punkti 1 peale

esitatud määruskaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalvemeti (PPA) peadirektor andis 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117

„COVID-19 riskianalüüsi rakendamine“, mille p 1 kohaselt kehtestas ta kõikidel PPA

teenistuskohtadel töötamise tingimuseks vaktsineerituse COVID-19 haigust põhjustava viiruse

vastu. Käskkirja p 2 kohaselt tõendab p-s 1 nimetatud nõutele vastavust COVID

immuniseerimist tõendav dokument (viimasest vaktsineerimisest ei ole möödunud rohkem kui

üks aasta) või COVID läbipõdemist tõendav dokument (diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei

ole möödunud rohkem kui 180 päeva). Käskkirja p 3 kohaselt tuleb ametnikul, sh

politseiametnikul ja töötajal (teenistuja) esitada hiljemalt 12.11.2021 vahetule juhile

kontrollimiseks p-s 2 nimetatud tõend (v.a juhul, kui ta on seda juba teinud) või alustada

vaktsineerimisega ja esitada selle kohta vastav tõend. Käskkirja p 7 sätestab, et teenistujaga,

kes ei vasta punktis 1 nimetatud tingimustele, lõpetatakse teenistus- või töösuhe.

2. AK (kaebaja 1), KK (kaebaja 2), DA (kaebaja 3), SO (kaebaja 4), VE (kaebaja 5), EV

(kaebaja 6), RR (kaebaja 7), IH (kaebaja 8), ME (kaebaja 9), JH (kaebaja 10), LL (kaebaja

11), KP (kaebaja 12), PD (kaebaja 13), SS (kaebaja 14), AV (kaebaja 15), TA (kaebaja 16), AI

(kaebaja 17), RP (kaebaja 18), MK (kaebaja 19), GA (kaebaja 20), ML (kaebaja 21), AN

(kaebaja 22), JK (kaebaja 23), HH (kaebaja 24), RS (kaebaja 25), KR (kaebaja 26), JA

(kaebaja 27), RK (kaebaja 28), KR (kaebaja 29), KP (kaebaja 30), RT (kaebaja 31), HH

(kaebaja 32), AM (kaebaja 33), MA (kaebaja 34), KM (kaebaja 35), KA (kaebaja 36), LN

(kaebaja 37), JK (kaebaja 38), JP (kaebaja 39), JS (kaebaja 40), JS (kaebaja 41), HH (kaebaja

42), KR (kaebaja 43), JT (kaebaja 44), HT (kaebaja 45), MT (kaebaja 46), EE (kaebaja 47),

ML (kaebaja 48), SL (kaebaja 49), EJ (kaebaja 50), EJ (kaebaja 51) ja JB (kaebaja 52) esitasid

10.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117

p-d 1–7, alternatiivselt keelata PPA-l 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p 7 alusel lõpetada

kaebajatega (v.a kaebajad 50–52) teenistussuhted (haldusasi nr 3-21-2583).

AŠ (kaebaja 53) esitas 11.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada PPA 03.11.2021

käskkirja nr 1.1-1/117 p-d 1–7, alternatiivselt keelata PPA-l 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117

p 7 alusel lõpetada kaebajaga teenistussuhted (haldusasi nr 3-21-2605).

Kaebustele olid lisatud esialgse õiguskaitse taotlused peatada PPA 03.11.2021 käskkirja nr

1.1-1/117 p-de 1–7 kehtivus kaebajate (v.a kaebaja 36) suhtes kuni asjas tehtava lahendi

3-21-2583, 3-21-2605

3(11)

jõustumiseni, alternatiivselt keelata PPA-l anda välja haldusakt kaebajatega 1–49 ja 53

teenistussuhte

lõpetamiseks

COVID-119

vaktsineerimiskuuri

läbimist,

COVID-19

läbipõdemist või COVID-19 vaktsineerimise alustamist tõendava dokumendi esitamata jätmise

tõttu.

Kaebajate suhtes on kehtestatud kohustuslik vaktsineerimine, mis pole õiguspärane, millel

puudub õiguslik alus ja mis ei põhine riskianalüüsil. Vaidlustatud käskkiri on haldusakt,

eelhaldusakt või äärmisel juhul halduse siseakt, mida teatud (erakorralistes) olukorras tuleb

käsitleda sarnaselt haldusaktiga, mistõttu on nimetatud käskkirja kehtivuse peatamine võimalik

ja õiguspärane õiguskaitsevahend. Töölepinguliste töötajate jaoks

on see ainus

õiguskaitsevahend (teenistujad saavad esitada ka keelamisnõude) oma töösuhte säilitamiseks.

Kaebajatel peaks olema õigus otsustada vaktsineerimiskohustuse üle, kui ei ole selge, kas see

kohustus on õiguspärane või mitte. Eestis kasutusel olevatele vaktsiinidele on Euroopa Liidu

Ravimiamet andnud tingimusliku kasutusloa ja nende ohutusuuringud lõpevad aastal 2023. On

selgunud, et kõik vaktsiinid ei ole sobilikud mitmetele elanikkonna gruppidele ning kõiki

kõrvaltoimeid ja võimalikke tüsistusi ei ole veel teada. Kui kaebajad, kes praegu ei sooviks

vaktsineerida, ennast ära vaktsineerivad, pole olukorda enam võimalik tagasi pöörata ning

õiguste kaitse ei ole hiljem võimalik. Sundusliku vaktsineerimisega riivatakse isikupuutumatust

ja see on niivõrd intensiivne põhisõiguste riive, et selle õiguslik alus peab tulenema seadusest,

mitte vastustaja käskkirjast.

Kaebajad on pühendunud riigiteenistujad ja nende spetsiifilist karjääri ei ole võimalik mujal

jätkata. Kaebajad, kes on töölepingulises suhtes või kellel pole alla 7-aastast last, ei saa taotleda

ka enda tööle ennistamist, mistõttu teenistussuhte lõpetamine on nende jaoks pöördumatu.

Lisaks on mitmele kaebajale varem teada antud, et nende ametikoht kaotatakse, mistõttu ootaks

neid tõenäoliselt selle aasta lõpus koondamine koos sellega kaasnevate hüvitistega. Kaebajatele

tundub, et koondamise asemel isikute teenistus- või töösuhte lõpetamisega nende

vaktsineerimata jätmise tõttu soovib PPA lihtsalt hoiduda kõrvale koondamishüvitise

tasumisest. Kuna kaebajad on suutnud töökeskkonna ohutust tagada juba ca 1,5 aasta jooksul,

mil COVID-19 on levinud, siis ei sea sellise käskkirja peatamine kedagi ohtu. Vastustaja on

pidanud testimist ajakulukaks ning kalliks meetmeks, ometi kasutatakse seda nt

haridusasutustes. Kui eesmärgiks on tagada isikute nakkusohutus, siis on testimine ainuke

reaalne meede, mis selle tagab. Ka vaktsineeritud võivad nakatuda COVID-19-ga. Ükski

tööülesanne pole viimase pea kahe aasta jooksul õigete isikukaitsevahenditega tegemata jäänud

ega jääks ka edaspidi.

Tegemist ei ole ilmselgelt perspektiivitu kaebusega – sarnase siseakti vaidlustamine on võetud

ka Riigikohtu menetlusse. Kaebuses on välja toodud põhjendused, millest nähtuvalt on

vähemalt suure kahtluse all õigusnormi olemasolu, mis võimaldaks teenistujatelt nõuda

vaktsineerimist ning veelgi enam seetõttu lõpetada teenistus- või töösuhteid. Teenistus- või

töösuhte lõpetamine on tagajärg, mida on praktiliselt võimatu tagasi pöörata, see tekitab

kaebajatele majandusliku kahju ja raske olukorra ning lõpetab nende tööalase staaži.

Tühistamiskaebuse saab esitada, kui haldusorgan on juba isikute õigusi rikkunud (praegusel

juhul kohustanud isikuid vaktsineerima ilma õigusliku aluseta töökaotuse ähvardusel).

Keelamiskaebuse võib esitada, kui isikul on põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma

tema õigusi ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli

vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (vt haldusasjad nr 3-17-749, p 11 ja nr 3-

3-1-22-15, p 15). Keelamiskaebuse eesmärk ongi selliste tagajärgede vältimine.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 11.11.2021 määrusega haldusasjas nr 3-21-2583 kaebajate

1–35 ja 37–49 esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning keelas PPA 03.11.2021 käskkirja nr

1.1-1/117 p-s 3 määratud tähtajaks käskkirja p-s 2 loetletud tõendite esitamata jätmisel

3-21-2583, 3-21-2605

4(11)

kaebajate teenistusest vabastamiseks käskkirja andmine ajutiselt kuni 30 päevaks, s.o kuni

10.12.2021.

Tallinna Halduskohus rahuldas 12.11.2021 määrusega haldusasjas nr 3-21-2605 kaebaja 53

esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning keelas PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p-s 3

määratud tähtajaks käskkirja p-s 2 loetletud tõendite esitamata jätmisel kaebajate teenistusest

vabastamiseks käskkirja andmine ajutiselt kuni 30 päevaks, s.o kuni 10.12.2021.

4. PPA esitas 24.11.2021 vastuväite halduskohtu 11.11.2021 määrusele ning 30.11.2021

vastuväite halduskohtu 12.11.2021 määrusele.

Kaebajatel 1, 24 ja 52 puudub kaebeõigus põhjusel, et nemad on saanud koondamisteated ning

vabastatakse 31.12.2021 teenistusest avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 90 alusel koondamise

tõttu. Kaebajate hilisem õiguste kaitse ei ole raskendatud ega võimatu. ATS § 105 lg 1 on

loetletud õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametniku võimalikud nõuded, mh saab nõuda

hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Vastustajale teadaolevalt kasvatab 15

kaebajat vähemalt ühte alla seitsmeaastast last. Seega on neil võimaliku teenistusvaidluse korral

õigus nõuda enda teenistusse ennistamist (ATS § 105 lg 4). Vaidlustatud käskkiri ei ole

haldusakt kaebajate teenistusest vabastamiseks, seega pole nende õiguseid riivatud.

PPA toimepidevus tuleb tagada nii tavaolukorras kui ka kriisis. Politseile seadusega pandud

ülesannete spekter on väga lai – süütegude menetlemine, dokumentide ja tegevuslubade

väljastamine; otsingu- ja päästetööde tegemine, piiri valvamine jne. Politseilt oodatakse

tegutsemist sisejulgeoleku tagamisel nii hädaolukorras, eriolukorras kui ka erakorralise

seisukorra ajal. Ülesanded on küll jagatud erinevate üksuste vahel ja n-ö tavatöö käigus

võivadki kaebajad täita ülesandeid, mis on neil ametijuhendis ette nähtud, kuid kriisis (nt

massilised korratused, üleujutus või rändekriis) tuleb teha seda, mis on parajasti kõige olulisem.

Lisaks ulatuslikule tervisekriisile (kus politseil on nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse

(NETS) alusel samuti oluline roll) poliitiline olukord Euroopas üsna pingeline, mistõttu ei ole

välistatud vajadus sulgeda Eesti riigipiir, tagada piirikontroll ning vastu võtta suur hulk

migrante (sh tuleb tegeleda menetlemise ja majutusega). See on tavapärasest ressursimahukam

ülesanne ning sõltuvalt olukorra eskaleerumise võimalustest (nt rahutuste mahasurumise

vajadus) ja kriisi kestusest tuleb riigi julgeoleku tagamisesse rakendada kõik politseiametnikud

(vt politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 79). Lisaks on hädaolukorra seaduse (HOS) § 331

alusel täiendavate töö- ja teenistusülesannete täitmise kohustus eriolukorra ajal, tagades

sealjuures töö- ja puhkeaja nõuded. Seega ei saa PPA lubada teenistusülesandeid täitma

ametnikke või töötajaid, kes kriisi olukorras võivad sattuda erinevaid ülesandeid täites kokku

teadmata tervisliku seisundiga inimestega, olles ise kaitsmata, ning seetõttu haigestuvad ja

põevad tõenäoliselt COVID-19 raskemalt ning seavad ohtu kokkupuutes olevaid teisi inimesi.

5. Kaebajad 50–52 esitasid 29.11.2021 taotluse, et kohus vaataks läbi ja rahuldaks nende

esialgse õiguskaitse taotluse.

Halduskohus rahuldas 11.11.2021 esialgse õiguskaitse osaliselt ning andis ajutiselt 30 päevaks

kaitse ametnike, s.t kaebajate 1–49 (v.a kaebaja 36) osas – halduskohus rahuldas ajutiselt seega

kaebajate alternatiivse ainult ametnikke puudutava esialgse õiguskaitse taotluse. Töötajatele

esialgset õiguskaitset ei kohaldatud ega ka ei põhjendatud, miks nende suhtes esialgset

õiguskaitset ei kohaldata. Kaebajad 50 ja 51 on PPA töötajad töölepingu alusel. Kaebaja 52 on

piirivalvur, kes on ka ametis ATS alusel (kuigi algul avaldas ekslikult, et töötab töölepingu

alusel).

6. PPA esitas 07.12.2021 vastuses seisukoha, et kaebajate 50–52 suhtes puudub esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamiseks vajadus. Kaebajal 52 puudub kaebeõigus ja esialgse

õiguskaitse vajadus, sest ta on saanud koondamisteate ning vabastatakse 31.12.2021

teenistusest ATS § 90 alusel koondamise tõttu. Kaebajaga 50 on PPA töölepingu sõlminud

3-21-2583, 3-21-2605

5(11)

2021. a juulis ning kaebajaga 51 2019. a mais. Töötajatele on nende õiguste kaitse piisavalt

tagatud hilisema vabastamise vaidlustamise kaudu, seega pole nende suhtes esialgse õiguskaitse

kohaldamine vajalik. Praegust majanduse olukorda arvestades oleks ka muu, kaebajatele

sobivama töö leidmine lihtne.

7. Kaebajad kordasid oma esialgse õiguskaitse taotlust 07.12.2021 vastuses haldusasjas nr

3-21-2583 ja 08.12.2021 vastuses haldusasjas nr 3-21-2605.

Käskkiri nr 1.1-1/117 on selgelt vastuolus ka selle aluseks oleva riskianalüüsiga. Riskianalüüsis

on leitud, et teatud töödel ei ole vaktsineerimine vajalik ning et mõnel juhul on võimalik teha

kaugtööd jne. Käskkirjaga nähti aga ette vaktsineerimiskohustus kõigile konkreetse isikuga

seotud asjaolusid kaalumata. Riskianalüüsis on ilmselgelt riskitaseme määramisega üle

pingutatud, kuna jääb arusaamatuks, kuidas pärast 20.10.2021, mil selgus, et teatud osa (ilmselt

suurem osa) töötajatest töötavad „eluohtliku riski tingimustes“ ning et ükski meede peale

vaktsineerimise ei suuda ohtu vähendada, lasti töötajatel sellistes eluohtlikes tingimustes edasi

töötada. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS) § 13 lg 2 ei saa olla aluseks põhiõiguste

piiramiseks, kuna sellisel juhul muutuvad kõik muud määrused sisutühjaks (nt määrus

„Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“) ja

sisuliselt piisaks vaid ühest normist, mis lubaks tööandjal kõike teha (vt ka Euroopa Inimõiguste

Kohtu otsus nr 47621/13 jt: Vavřička jt vs. Tšehhi, p 266).

8. Tallinna Halduskohus võttis 10.12.2021 määruses asjas nr 3-21-2583 vastu kaebaja 46

loobumise kaebusest ja esialgse õiguskaitse kohaldamisest ja lõpetas tema osas asja menetluse

(resolutsiooni p 1), võttis vastu kaebajate 20 ja 45 loobumise keelamiskaebusest ja esialgse

õiguskaitse kohaldamisest ning jätkas nende osas menetlust tühistamisnõudes (resolutsiooni p

2) ning võttis vastu kaebaja 50 loobumise esialgse õiguskaitse kohaldamisest ning jätkas tema

osas menetlust tühistamisnõudes (resolutsiooni p 3). Ühtlasi jättis halduskohus 10.11.2021 ja

29.11.2021 esitatud esialgse õiguskaitse taotlused rahuldamata (resolutsiooni p 4) ning

kaebajate 20, 45, 46 ja 50 esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni p 5).

Tallinna Halduskohus jättis 14.12.2021 määruses asjas nr 3-21-2605 kaebaja 53 taotluse

esialgse õiguskaitse kohaldamise pikendamiseks rahuldamata.

PPA käskkiri nr 1.1-1/117 on selline halduse siseakt, mille puhul on Riigikohus jaatanud

kaebeõigust (vt Riigikohtu 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2071, p 9). Riigikohtu 25.11.2021

määrusest asjas nr 3-21-2241 tulenevalt võib möönda, et enne teenistusest vabastamist või

töösuhte lõpetamist on kaebajatel õigus esitada keelamiskaebus, kuna hilisem õiguste kaitse

võib osutuda ebapiisavaks. Samas lahendis, kus vaidluse all oli Kaitseväe teenistujatele

koroonavastase vaktsineerimise alustamise, vaktsineerimiskuuri läbimise või sama haiguse

läbipõdemise kohta tõendi esitamise nõude kehtestanud Kaitseväe käskkirja õiguspärasus,

leidis ka Riigikohus, et kaebuse eduväljavaated on pigem kasinad. Kohtu hinnangul ei omanud

vaidlusaluse käskkirja õiguspärasuse küsimuses selguse saamisel (sh kas oli volitusnorm selle

andmiseks) tähtsust asjaolu, et nimetatud lahendi tegemise ajaks oli kaebaja juba teenistusest

vabastatud. Samuti selgitas Riigikohus, et avalikus teenistuses ja muus vormis avalike

ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla

kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga. Ka

Riigikohtu seisukoht kaitseväelaste vaktsineerimisnõude osas (vt 25.11.2021 määrus asjas nr

3-21-2241, p 26) on ülekantav praegusele vaidlusele, sest PPA toimepidevus tuleb tagada nii

tavaolukorras kui ka kriisis ning teenistusülesandeid ei saa lubada täitma ametnikke või

töötajaid, kes kriisi olukorras on COVID-19 eest kaitsmata ja võivad seada ohtu ka kokkupuutes

olevaid inimesi. Riigikohus on selgitanud ka, et vaktsineerimisnõue on suure tõenäosusega

vajalik, sest praegu pole näha sama tõhusaid leebemaid meetmeid ülal viidatud eesmärkide

saavutamiseks (vt samas, p-d 28–29). Halduskohus peab mh juhinduma ka Tallinna

3-21-2583, 3-21-2605

6(11)

Ringkonnakohtu 30.11.2021 määrusest asjas nr 3-21-2237, millega tühistati Kaitseväe

vaktsineerimisnõuet puudutanud halduskohtu kohaldatud esialgne õiguskaitse.

PPA toimepidevuse tagamiseks on oluline, et iga politseiametnik on vajadusel kättesaadav ja

rakendatav just seal, kus on riigi julgeolekuolukorrast lähtuvalt vajadus. Seega on ilmselgelt

avalikes huvides, et politseiametnikud või töötajad, kes kriisiolukorras võivad sattuda erinevaid

ülesandeid täites kokku teadmata tervisliku seisundiga inimestega, oleks ise kaitstud võimaliku

raskekujulise haigestumise eest ega seaks ohtu ka teiste inimeste tervist. Seetõttu kaaluvad

olulised avalikud huvid üles kaebajate isiklikud huvid. Ei saa nõustuda, et vaidlustatud käskkiri

ja kaebajatele edastatud teenistusest vabastamise teatised toovad kaasa kõigi kaebajate

teenistusest

või

töölt

vabastamise.

Kui

isikul

on

meditsiiniline

vastunäidustus

vaktsineerimiseks, tuleb esitada asjaomane tõend tööandjale. Sellisel juhul on tööandjal

võimalik kaaluda töö ümberkorraldamist vastavalt vajadusele, kui see võimalikuks osutub.

Koondamisteatise saanud kaebajatel on juhul, kui koondamine ei toimu etteteatatud moel,

võimalik kaitsta oma õigusi ja huve koondamise vaidlustamisega. Kuna kohtule esitatud

tõenditest nähtuvalt on PPA pikendanud kaebajatele kuni 20.12.2021 tähtaega nõuetele

vastavuse kohta tõendi esitamiseks, ei ole teada põhjuseid, mis tooksid kaebajatele

kohtumenetluse ajal kaasa pöördumatud tagajärjed. Samuti ei nähtu, et kohtuotsuse täitmine

esialgse õiguskaitse kohaldamiseta oleks ilmselgelt raskendatud või võimatu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Kaebajad 1, 2, 4–14, 16, 18, 19, 21, 23–25, 28, 29, 31–35, 39–43, 47–49, 51 ja 52 paluvad

16.12.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu 10.12.2021 määruse resolutsiooni p 4 asjas

nr 3-21-2583. Kaebaja 53 palub 16.12.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu

14.12.2021 määruse resolutsiooni p 1 asjas nr 3-21-2605. Kaebajad paluvad teha uus määrus,

millega rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus ning peatada PPA käskkirja nr 1.1-1/117 p-de 1–

7 kehtivus määruskaebuste esitajate osas ja keelata käskkirja p-s 2 nimetatud tõendite esitamata

jätmise tõttu määruskaebuste esitajate teenistusest vabastamine kohtumenetluse ajaks. Samuti

paluvad kaebajad korraldada asjas kohtuistung ja kohaldada esialgse õiguskaitse abinõu kuni

määruskaebuste lahendamiseni. Kaebajad jäävad mh kõigi oma halduskohtus esitatud

seisukohtade juurde.

Kuna praegu on mõnel kaebajal veel kehtiv läbipõdemise tõend või mõni on end vaktsineerinud,

on määruskaebuse esitanud kaebajad 1, 2, 4–14, 16, 18, 19, 21, 23–25, 28, 29, 31–35, 39–43,

47–49, 51–53, kelle puhul on kohene ja reaalne oht pärast 20.12.2021 saada ametist

vabastamise või töölt vallandamise teatis. Kaebajad 1, 2 ja 52 on saanud koondamisteate ning

soovivad saada esialgset õiguskaitset kuni 31.12.2021, mil nende teenistus lõppeb koondamise

tõttu, põhjusel, et vastustaja ei saaks neid vahepealsel ajal vaktsineerimatuse tõttu ametist

vabastada. Asjaolu, et vastustaja on teatud vaktsineerimata töötajaid ähvardanud vabastamisega

koondamise asemel, põhjendab pöördumatu kahju tekkimise riski. Kuivõrd töötajad peaks

koondamisteatise kohaselt nagunii kuni 31.12.2021 tööl olema, puudub avalik huvi, mis ei

võimaldaks neile esialgset õiguskaitset anda.

Kaebajad 8, 16, 18, 21, 24, 25, 28, 29 ja 51 töötavad olukordades, kus neil puudub tihe

kokkupuude kolmandate isikutega või on võimalik isegi kaugtöö või töö ümberkorraldamine.

Mõne puhul pole ka riskianalüüsiga vaktsineerimise nõuet ette nähtud, vaid on lisatud

nakkusohutuse tõendamise meede (mida saab teha nt ka negatiivse testiga). Uurijatena

töötavatel kaebajatel on nt võimalik teha kaugtööd, sh kaugülekuulamisi. Kontaktsetel

ülekuulamistel kasutatakse isikukaitsevahendeid ja jälgitakse üldisi hügieeninõudeid.

Kaebajate lähemad töökaaslased on kõik vaktsineeritud või COVID-19 haiguse läbi põdenud,

üldruumides kasutatakse isikukaitsevahendeid. Sealjuures on kaebaja 24 COVID-19 haiguse

sümptomiteta läbi põdenud ning antikehade olemasolu on testiga tuvastatud. Kaebaja 28 on

3-21-2583, 3-21-2605

7(11)

COVID-19 haiguse läbi põdenud 2021. a märtsis (tõendatud PCR-testiga) ning ka temal on

antikehad olemas. Kaebajal 16 on diagnoositud müokardiit. Kaebaja 24 on ravimite suhtes

tundlik ning kuna tema kahel lähedasel sugulaste (õel ja tädil) on olnud anafülaktiline šokk, ei

soovi ta vaktsineerides enda tervisega riskida.

Kaebajad 4, 5, 6, 7, 9, 10, 11, 12, 13, 19, 23, 31, 32, 33, 34, 35, 41, 42, 47–49 ja 53 töötavad

küll olukordades, kus on olemas kokkupuude (mõnel juhul äärmiselt vähene) kolmandate

isikutega, kuid on suutnud 2 aasta jooksul vältida nakatumist varasemas riskianalüüsis

ettenähtud meetmetega ehk isikukaitsevahendite kasutamisega. Kuna kõigi maskide peamine

eesmärk on kaitsta kolmandaid isikuid nakatumise eest, siis puudub nende suhtes avalik huvi

takistada kolmandate isikute nakatumist. Kasutades aga FFP2 maske on võimalik kaitsta ka

töötajat 98% tõhususega viiruse eest (võrdluseks deltatüve osas vaktsiin kaitseb vaid 40–60%

ning uue omikrontüve puhul ei pruugi vaktsiin aidata). Mitmed kaebajad ei ole seni COVID-19

haigusesse nakatunud sõltumata sellest, et puutuvad kokku väga erinevate inimestega, sh ka

haigestunutega. Kaebajad 5, 13, 33, 35 on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning neil on

antikehade näol kaitse olemas. Kaebajad 5, 9, 13, 19, 25, 34, 41 on nõus end regulaarselt

testima, kaebajad 5 ja 9 on valmis seda tegema enda kulul.

Kaebajad 11 ja 23 on esimesi kuid rasedad ning ei soovi seetõttu hetkel ennast veel

vaktsineerida, kuna ei ole piisavalt andmeid, kuidas esimestel trimestritel vaktsineerimine võib

rasedust mõjutada. Kaebajale 23 on väljastatud selle kohta ka arstitõend.

Halduskohus on enamjaolt jätnud kaebajate seisukohad ja tõendid kas hindamata või hinnanud

neid valesti, samuti on halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Kaebajate

tühistamis- ja keelamisnõuete eesmärgiks on säilitada töö- ja teenistussuhted seni, kuni on

selge, kas kohustusliku vaktsineerimise nõue on õiguspärane või mitte. Esialgse õiguskaitse

kohaldamiseta ei ole võimalik seda eesmärki saavutada. Kaebajad ei saa esitada

keelamiskaebust olukorras, kus neile 21.12.2021 antakse kätte juba haldusakt, mille keelamist

nad taotlevad. Kaebajatel ei ole pärast ametist vabastamist või vallandamist enam ka

kaebeõigust käskkirja tühisuse osas, kuna neid see tulevikus enam ei puuduta. Kaebajate

ainsaks võimaluseks jääb töösuhte lõpetamise tühisuse või õigusvastasuse tuvastamine, mis ei

ole aga enam sama efektiivne kui oleks ennetav vaidlus. Riigikohus on 25.11.2021 määruses

asjas nr 3-21-2241 (p 16) viidanud, et enne ametist vabastamist oli kaebajale esialgse

õiguskaitse vajadus ilmselge. Määruse p-s 17 jj esitatud seisukohad puudutavad esialgse

õiguskaitse taotlust olukorras, kus teenistusest vabastamine on juba toimunud. Vastupidine

kohtute käsitus on ilmselgelt väär. Kui kohus ennetava vaidluse puhul esialgset õiguskaitset ei

kohalda, siis ei ole võimalik seda vaidlust ka pidada, seetõttu on kohus ilma esialgse õiguskaitse

kohaldamiseta põhivaidluse juba ära otsustanud. Ilma esialgse õiguskaitseta on kaebajatel

valida kas vaktsineerimine või töökaotus. Kaebajate jaoks, kes vaktsineerida ei soovi, on

mõlemad kahjulikud tagajärjed. Kaebajad on esile toonud, mil moel saavad nemad tagada

nakkushaiguste leviku vähenemise ja tõkestamise, mistõttu ei saa kannatada avalikud huvid.

Halduskohtu väide, et vaktsineerimata pole võimalik PPA toimepidevust tagada, ei ole

tõendatud ega põhjendatud. On kaheldav, et olukorras, kus enamik töötajaid on vaktsineeritud

või COVID-19 läbi põdenud, oleks toimepidevus langenud.

Vaktsineerimine ei hoia ära ei kaebajate haigestumist ega ka teiste nakatumist. Eesti statistika

näitab, et positiivse testi saanutest on 40% vaktsineeritud ja omikrontüve vastu aitab

vaktsineerimine tõenäoliselt veelgi vähem. Sealjuures näitab hiljutine uuring, et vaktsineeritud

isik on esimese 5,5 haigestumise päeva jooksul sama nakkav kui vaktsineerimata isik.

Kaebajate nakatumist ja viiruse levikut hoiab tõhusalt ära ka FFP2 mask jm sama tõhusad

isikukaitsevahendid. Tõhus meede on ka testimine (vt ka Vabariigi Valitsuse 05.05.2000

määrus nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja

tööohutuse nõuded“ § 4 lg 2 ja § 11). Lisaks ei ole politseitöötajad raske haigestumise

3-21-2583, 3-21-2605

8(11)

riskigrupis. Riigikohus on asjas nr 3-21-2241 osutanud ka, et halduskohus peab välja selgitama,

kas töö ümberkorraldamine või teised meetmed on võimalikud. Halduskohus ei ole praegusel

juhul üldse arvestanud kaebajate seisukohti ega olukorda. Samuti ei ole halduskohus öelnud,

milline on see volitusnorm, mille alusel võib vaktsineerimisnõude kehtestada.

10. PPA leiab 21.12.2021 vastuses, et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole põhjendatud.

Nii töötajatele kui ka ametnikele on nende õiguste kaitse piisavalt tagatud hilisema haldusakti

vaidlustamise kaudu. PPA on kehtestanud vaktsineerituse nõude COVID-19 põhjustava viiruse

vastu kõikidel teenistuskohtadel, kuna PPA toimepidevus tuleb tagada nii tavaolukorras kui ka

kriisis. Kriisiolukord eeldab kiiret tegutsemist, mistõttu ei ole otstarbekas teenistujate

nakkusohutuse tuvastamine testimisega, sest selle kaudu selgitatakse välja vaid tagajärg. Maski

kandmine, desinfitseerimisvahendite kasutamine ning testimine on küll tõhusad meetmed, kuid

need ei hoia ära inimese haigestumise korral haiguse raskelt põdemist. Vajalike inimeste

võimetus olla õigel aja õiges kohas seab ohtu seadusest tuleneva ülesande – siseturvalisuse

tagamine – täitmise ja see on kaalukam kaebajate huvist säilitada enda töökoht.

11. Kaebajad leiavad 22.12.2021 täiendavas seisukohas, et praeguses olukorras, kus Eestis

levib üha enam koroonaviiruse omikrontüvi, ei ole kaitstud mitte keegi, olenemata

vaktsineeritusest. Kui vaktsiine tuleb hakata manustama iga 2–3 kuu tagant kohustuslikus

korras, on äärmiselt kaheldav sellise riive proportsionaalsus, vajalikkus ning vaktsiinide

tõhusus ja efektiivsus. Kaebajad on valmis oma töökohustusi täitma, kasutades

isikukaitsevahendeid. Kohene vallandamine on aga kaebajate jaoks väga kahjulike

tagajärgedega

(töö

ja sissetuleku kaotus,

tugev stress,

eripensioni

kaotus,

elu

ümberkorraldamine jne), mida on võimalik ära hoida esialgse õiguskaitse kohaldamisega.

Esialgne õiguskaitse ongi loodud sellisteks olukordadeks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebused menetlusse.

Määruskaebuste esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 252 lg 7),

määruskaebused on tähtaegsed (HKMS § 204 lg 1) ning vastavad HKMS §-des 52–54 ja 205

toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja

riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

13. HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei

pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Määruskaebuste esitajaid esindab advokaat, kes on

saanud määruskaebuses tuua välja kõik asja lahendamisel tähtsust omavad põhjendused ja

asjaolud, sh iga kaebaja kohta eraldi. Ringkonnakohtu hinnangul on määruskaebuste väiteid

piisava põhjalikkusega võimalik analüüsida ka kirjalikus menetluses. Seetõttu jääb kaebajate

taotlus kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.

14. Halduskohus leidis õigesti, et Riigikohtu praktikast tulenevalt on kaebajatel kaebeõigus

PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 kui halduse siseakti vaidlustamiseks (vt Riigikohtu

25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2071, p 9). Samuti on neil õigus esitada kaebus nimetatud

käskkirja alusel kaebajatega teenistussuhete lõpetamise keelamiseks. Pärast teenistussuhte

lõpetamist võib õiguskaitse osutuda ebapiisavaks, sest üldjuhul puudub pärast teenistusest või

töölt vabastamist võimalus nõuda enda teenistusse või tööle ennistamist (ATS § 105 lg 1 ja TLS

§ 107 lg 2, vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2241, p 12).

15. Kaebajatel on esialgse õiguskaitse vajadus, kuna esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel

võib neid oodata teenistusest või töölt vabastamine. Kuigi pärast teenistusest või töölt

vabastamist ei ole kaebajate õiguskaitse võimatu ja kohtuvaidlus ammendunud, on õiguste

kaitse ATS § 105 ja TLS § 107 arvestades ilma esialgse õiguskaitseta siiski raskendatud (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2241, p 16). Ringkonnakohus

3-21-2583, 3-21-2605

9(11)

ei nõustu siiski kaebajatega, et ilmse esialgse õiguskaitse vajaduse olemasolu korral tuleks seda

kohtumenetluses alati ka kohaldada. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus ka

avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi (HKMS § 249 lg 3).

Ehkki õige on kaebajate seisukoht, et ilma esialgse õiguskaitse kohaldamiseta ei ole praegusel

juhul võimalik ennetavat vaidlust pidada, ei tähenda see, et kohus peaks keelamiskaebuse korral

alati kaebajatele esialgse õiguskaitse andma.

16. Kohtuasjas nr 3-21-2241, kus vaidluse all oli vaktsineerimisnõude täitmata jätmise tõttu

isiku Kaitseväe teenistusest vabastamise õiguspärasus, hindas Riigikohus kaebuse

eduväljavaateid kasinaks (Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-

2241, p 19 jj) ning pidas riigikaitse ja rahvatervisega seotud huve kaitseväelase isiklikest

huvidest kaalukamaks (samas, p-d 34–36). Ringkonnakohtu hinnangul võis halduskohus selle

Riigikohtu seisukohaga arvestada ka praeguses asjas. PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117

alusel kaebajatega teenistussuhte peatamise keelamiseks esitatud kaebuse rahuldamine on

pigem vähetõenäoline. Nõustuda ei saa kaebajate käsitusega, mille kohaselt Riigikohtu

25.11.2021 määruses asjas nr 3-21-2241 p-des 17 jj esitatud seisukohad kaebuse perspektiivi

kohta puudutavad vaid olukorda, kus isik on teenistusest juba vabastatud. Kui kaitseväelase

teenistussuhte lõpetanud käskkirja tühistamiseks esitatud kaebusel puuduvad eduväljavaateid,

ei saa perspektiivseks pidada ka keelamiskaebust, millega sellise käskkirja andmist püütakse

ennetavalt ära hoida.

17. Riigikohtu seisukohast (Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-

2241, p 24) tulenevalt võib PPA käskkirjaga nr 1.1-1/117 kehtestatud vaktsineerimisnõude

piisavaks aluseks olla TTOS § 13 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144

„Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“

§ 6 lg 2 p 11. TTOS laieneb ka PPA ametnikele ja töötajatele niivõrd, kuivõrd eriseadustega

või nende alusel kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti (vt TTOS § 1 lg-d 1 ja 2).

TTOS § 13 lg 2 järgi on lubatud asutuses kehtestada õigusaktides ettenähtust rangemaid

töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning rangemate nõuete kehtestamist ei piira ka PPVS.

18. Riigikohtul

ei

tekkinud

Kaitseväes

kehtestatud

kaudse

vaktsineerimisnõude

proportsionaalsuse suhtes tõsiseid kahtlusi (Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus

asjas nr 3-21-2241, p 25 jj). Vaktsineerimisnõude eesmärk on koroonapandeemia tingimustes

üldiselt inimeste elude ja tervise kaitse ja riigi tuumikfunktsioonide lakkamatu tagamine,

kaitseväelaste puhul kitsamalt riigi kaitsevõime kindlustamine ning need eesmärgid on

kaalukad. Koroonavastase kaitsesüsti nõudega kaasnev riive on seevastu mõõdukas. Riigikohus

leidis, et Kaitseväes kehtestatud vaktsineerimiskohustusele alternatiivseid meetmeid hetkel ei

esine, sest massiline testimine ei aita lisaks suurtele kuludele vältida kaitseväelaste nakatumist

väljaspool teenistust ja vaktsineerimisnõude eesmärk on just vähendada teenistujate seas

nakatumise ohtu üleüldse. Ringkonnakohus leiab, et need Riigikohtu seisukohad on

kohaldatavad ka praeguses vaidluses esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel. PPA ülesanded

siseturvalisuse tagamisel ja sh kriisiolukorras tegutsemisel on võrreldavad Kaitseväe

ülesannetega riigi kaitsevõime tagamisel. Vaktsineerimisnõudega saab kõige paremini tagada

seda, et PPA ametnike ja töötajate töövõime ei oleks raske haiguse või karantiinikohustuse

täitmise tõttu takistatud ning neil oleks ka kriisiolukorras võimalik kiiresti vajalikke

tööülesandeid täita. Nagu ka PPA käskkirja nr 1.1-1/117 aluseks olevas 06.10.2021

riskianalüüsis on märgitud, ei võimalda testimine suure aja- ja rahakulu tõttu PPA-l sujuvalt ja

operatiivselt oma ülesandeid täita. Lisaks on 06.10.2021 riskianalüüsi kohaselt enamikule PPA

ametikohtadele iseloomulik see, et puututakse kokku paljude organisatsiooniväliste inimestega

ja klientidega, sh võidakse kokku puutuda ka nõrgestatud immuunsusega inimestega või tuleb

teha koostööd asutustega, kus on kõrgendatud nakkusohutuse nõuded. Seega ei ole PPA

vaktsineerimisnõue vajalik vaid töötajate enda töövõimekuse tagamiseks, vaid sellega

3-21-2583, 3-21-2605

10(11)

takistatakse ka nakkuse levimist PPA ametnikega kokkupuutuvatele isikutele. Kuigi õige on

kaebajate märkus, et riskianalüüsi kohaselt ei ole kõigile PPA ametikohtadele iseloomulik

kõrgeim riskitase, mis nõuaks nakkusohutuse tõendamist vaktsineerimisega (sellised

ametikohad on määruskaebuse kohaselt kaebajatel 16, 24, 29 ja 51), ei ole ringkonnakohtu

hinnangul PPA vaktsineerimisnõude kehtestamisel ametikohtade eristamine siiski põhjendatud.

Nagu PPA 06.10.2021 riskianalüüsis on täheldatud, peavad ka kolmanda riskitaseme

ametikohti täitvad teenistujad mõnikord viibima organisatsioonis kohapeal, sealjuures kriisi

olukorras ei ole kaugtöö võimalik või võidakse töötajad suunata täitma muid ülesandeid. Samuti

võib nakatumise kolle teenuse toimepidevuse ohtu seada. Sarnaselt Kaitseväega peab ka PPA

kriisiolukorras keskenduma oma peamisele ülesandele, s.o sisejulgeoleku tagamisele. See oleks

aga takistatud, kui sisejulgeolekut ohustava kriisi korral tuleks kõigepealt hakata tegelema

immuniseerimata töötajatele sobivate lahenduste leidmisega ning nendest põhjustatud ohu

kindlaks tegemise ja vähendamisega (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 määrus asjas

nr 3-21-2237, p 13). Sealjuures ei pea PPA iga konkreetse ametniku või töötaja puhul hindama,

kas tema ohutase võiks olla väiksem nt seetõttu, et tema lähemad kolleegid on juba

vaktsineeritud. PPA üldise vaktsineerimisnõude eesmärgiks on mh vähendada lisakoormust,

mis immuniseerimata teenistujate nakkusohutuse tagamise ja nendele vajalike eritingimuste

tõttu tekib.

19. Kaebajad leiavad, et kuna seni on PPA toimepidevus koroonapandeemia ajal olnud tagatud

ka testimise ja isikukaitsevahendite kasutamisega, ei ole ametnike vaktsineerimisnõue vajalik

ka edaspidi. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et vaktsineerimine COVID-19 vastu on

laialdaselt kättesaadav olnud alles 2021. a suvekuudest alates ja seega ei saanud PPA oma

ametnikele riskide vähendamiseks vaktsineerimisnõuet ka oluliselt varem kehtestada. See ei

tähenda, et PPA ei võiks riskide maandamise meetmeid vastavalt nende kättesaadavusele ümber

hinnata. Riigikohus on 25.11.2021 määruses asjas nr 3-21-2241 jõudnud tõdemusele, et

praegused teadmised osutavad piisavalt vaktsiinide efektiivsusele ja tõsiselt võetavaid andmeid

vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite

kohta praegu ei ole (Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2241, p-d

27–28). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna teistsuguse järelduse tegemiseks alust ka

praeguseks mõnevõrra muutunud koroonaviiruse leviku olukord. Haiguste Ennetamise ja Tõrje

Euroopa Keskuse (ECDC) 15.12.2021 avaldatud riskihinnangu1 järgi on ka omikrontüve

suureneva leviku korral vaktsineerimine võtmetähtsusega, kuigi vajalik on ka tõhustusdooside

tegemine ja mittemeditsiiniliste sekkumismeetmete kasutamine. ECDC sõnul näitavad

esialgsed hinnangud, et vaktsiini tõhustusdoos võib suurendada kaitset ka omikrontüve

viiruseosakeste eest, samuti kaitseb see deltatüve põhjustatud raskete tagajärgede eest. Meetme

sobivuse jaatamiseks ei pea selle efektiivsus olema 100%.

20. Ringkonnakohus jääb 30.11.2021 määruses asjas nr 3-21-2237 esitatud seisukoha juurde (p

14), et teatud tegevusvaldkondades tegutsemiseks tuleb arvestada mitte ainult isiklike, vaid ka

avalike huvidega ning sellest tulenevalt tuleb vajadusel eelistada isiklikele huvidele avalikke

huve. Kaebajatel on võimalik kaaluda, kas nende jaoks on olulisem jätkata töötamist PPA-s ja

esitada nõutav tõend või mitte vaktsineerides teostada ennast teises valdkonnas. Tingimusliku

vaktsineerimise kohustuse osas on olemas piisavad lisatagatised: vaktsiini ohutuse ja võimalike

vastunäidustuste hindamine, kasutusel olevate vaktsiinide seire, hüvitamismehhanism (ATS §

49, vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2241, p 31). Sealjuures

näeb ka PPA käskkirja nr 1.1-1/117 p 9 ette selle, et teenistujale hüvitatakse haigushüvitise ja

kinnitatud palga vahe, kui töövõimetuslehele jäämise põhjuseks on arsti poolt tuvastatud

COVID-19 vaktsiini kõrvalmõju.

https://www.ecdc.europa.eu/en/publications-data/covid-19-assessment-further-emergence-omicron-18th-risk-

assessment

3-21-2583, 3-21-2605

11(11)

21. Kuigi ringkonnakohtu hinnangul kaalub avalik huvi praegusel juhul PPA ametnike ja

töötajate isikliku huvi üles, tuleb siiski kuni kohtumenetluse lõpuni kohaldada esialgset

õiguskaitset kaebajatele 11 ja 23, kes on rasedad ning kelle puhul on nende erilise olukorra

arvestamise kohustus ette nähtud ka TTOS-is (§ 134 lg 3 ja § 10). PPA 06.10.2021

riskianalüüsist, käskkirjast nr 1.1-1/117 ega PPA seisukohtadest ei nähtu, et PPA rasedate

vaktsineerimisnõude rakendamisel nende seisundist tulenevate eriliste asjaoludega arvestaks.

Võttes arvesse ka ATS §-s 100 kehtestatud raseda ametniku teenistusest vabastamise

piiranguid, on kaebajate 11 ja 23 kaebuse eduväljavaated küllaltki head. Samuti ei saa kaebajate

11 ja 23 vaktsineerimatusest tulenevat ohtu PPA toimepidevusele väga suureks pidada, kui

eeldatavalt neid kriisiolukorras tööülesannete täitmisel pigem ei kasutata. Sealjuures on kaebaja

23 esitanud ringkonnakohtule ka meditsiinitõendi selle kohta, et tema puhul ei ole

vaktsineerimine praeguses olukorras soovitatav. Kuigi PPA 06.10.2021 riskianalüüsist ja

käskkirjast nr 1.1-1/117 ei nähtu ka seda, kuidas käskkirja rakendamisel üleüldse ametnike

võimalike tervise iseärasustega arvestatakse (vt TTOS § 134 lg 3), ei pea ringkonnakohus

põhjendatuks kohaldada esialgset õiguskaitset kaebajatele, kellel väidetavalt selline iseärasus

vaktsineerimist ei luba. Kaebajate 16 ja 24 sellekohased väited ei ole peale kaebajate endi

hinnangu kuidagi põhistatud. Seoses kaebajatega, kes määruskaebuse kohaselt on COVID-19

läbi põdenud ja kelle nakkusohutust tõendab väidetavalt antikehade olemasolu veres, märgib

ringkonnakohus, et on antikehade alusel COVID-19 läbipõdemise tõendamise küsimuses oma

seisukohad esitanud varasemates määrustes (vt nt 02.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2412,

03.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2413) ja jääb nende juurde ka praeguses asjas.

22. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud ka koondamisteate saanud kaebajate osas

(1, 2 ja 52). Kuna koondamiseni 31.12.2021 on jäänud vaid üksikud tööpäevad, ei nähtu

ringkonnakohtule, et nende kaebajate vaktsineerimata jäämine võiks märkimisväärselt PPA

toimepidevust ohustada. PPA käskkirja nr 1.1-1/117 nõuete täitmine saavutatakse ka nende

kaebajate koondamisega.

23. Nagu eespool selgitatud, ei võimalda kaebuse vähesed eduväljavaated ja kaalukas avalik

huvi ülejäänud kaebajatele kogu kohtumenetluse ajaks esialgset õiguskaitset kohaldada.

Arvestades sellest tulenevaid intensiivseid tagajärgi määruskaebuse esitajatele (võimalik töö-

ja sellega seotud lisatagatiste kaotus), peab ringkonnakohus siiski vajalikuks pikendada neile

16.12.2021 antud ajutist esialgset õiguskaitset kuni 07.01.2022. Ringkonnakohtu hinnangul

võimaldab see kaebajatel, kes soovivad oma teenistus- või töösuhte lõpetamist siiski ära hoida,

alustada vaktsineerimisega.

24. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus kaebajate määruskaebused osaliselt, kohaldades

esialgset õiguskaitset kaebajatele 11 ja 23 kuni kohtumenetluse lõpuni ja ülejäänud

määruskaebuse esitajatele kuni 07.01.2022. Kaebajate 1, 2 ja 52 osas ei ole vajalik täiendavat

tähtaega määrata, sest koondamisest tulenevalt lõpeb nende teenistussuhe juba 31.12.2021 ning

pärast seda vaidlustatud käskkirja toime nende osas lõppeb. Ühtlasi tühistab ringkonnakohus

osaliselt halduskohtu 10.12.2021 määruse resolutsiooni p 4 haldusasjas nr 3-21-2583 ja

14.12.2021 määruse resolutsiooni p 1 haldusasjas nr 3-21-2605.

(allkirjastatud digitaalselt)