2-21-104209/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Villem Lapimaa ja Meeli

Kaur

Määruse tegemise aeg ja koht 23. detsember 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-104209

Kohtuasi

Lääne-Harju vald, Klooga alevik, Liiva tn 3

korteriühistu avaldus X vastu võlgnevuse 1326,43 euro

ja viivise 174,64 euro nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. juuni 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Lääne-Harju vald, Klooga alevik, Liiva tn 3 korteriühistu

määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Lääne-Harju vald, Klooga alevik, Liiva tn 3

korteriühistu

(registrikood

80173795),

lepinguline

esindaja Pille Martin

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu Lääne-Harju vald, Klooga alevik, Liiva tn 3 korteriühistu 10. septembri

2021. a menetlusdokumendile lisatud tõendid (lisad 1 ja 2: pangakonto väljavõtted;

lisad

3–5:

laekumised

kohtutäiturilt)

ning

14. oktoobri

2021.

a

menetlusdokumendile lisatud tõendid (lisad 1 ja 1a: pangakonto väljavõtted).

2. Võtta vastu X 10. septembri 2021. a menetlusdokumendile lisatud makseettepanek

asjas nr 2-18-126854 ja korteriühistu Liiva 3 infolehed detsembri 2019 kuni märtsi

2021 kohta ning 17. oktoobril 2021 esitatud arve märtsi 2021 kohta ja 10. ja 11.

märtsi 2020. a maksekorraldused.

3. Mitte võtta vastu X 10. septembri 2021. a menetlusdokumendile lisatud arveid

detsembri 2019 ja jaanuari 2021 kohta, korteriühistu Liiva 3 infolehte aprilli 2021

kohta ning makseettepanekut asjas nr 2-19-136523, 22. septembri 2021. a

menetlusdokumendile lisatud arveid jaanuari kuni mai 2020 kohta, 13. oktoobril

2021 esitatud arvet septembri 2021 kohta, korteriühistu Liiva 3 infolehte septembri

2021 kohta ja kohtutäituri büroo töötaja e-kirja ning 17. oktoobri 2021. a

menetlusdokumendile lisatud korteriühistu Liiva 3 infolehti augusti 2021 ja

septembri 2021 kohta, arveid aprilli kuni augusti 2021 kohta, arvet veebruari 2020

2-21-104209

kohta, kohtutäituri büroo töötaja e-kirja, 6. aprilli 2020. a kirjavahetust

kohtutäituri bürooga ja internetipanga koondväljavõtet seisuga 13. oktoober 2021.

4. Võtta vastu Lääne-Harju vald, Klooga alevik, Liiva tn 3 korteriühistu loobumine

avaldusest põhinõude 1326,43 euro osas. Tühistada Harju Maakohtu 30. juuni 2021.

a määrus osas, millega maakohus lahendas põhinõude 1326,43 eurot, ja lõpetada

tsiviilasja nr 2-21-104209 menetlus põhinõude 1326,43 euro osas.

5. Tühistada Harju Maakohtu 30. juuni 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-104209

osas, millega kohus ei rahuldanud Lääne-Harju vald, Klooga alevik, Liiva tn 3

korteriühistu viivisenõuet 4,91 euro ulatuses, ja teha selles osas uus määrus, millega

mõista X-lt Lääne-Harju vald, Klooga alevik, Liiva tn 3 korteriühistu kasuks välja

viivis 4,91 eurot.

6. Jätta maakohtu määrus muus osas muutmata.

7. Rahuldada Lääne-Harju vald, Klooga alevik, Liiva tn 3 korteriühistu

määruskaebus osaliselt.

8. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.

9. Sõnastada kohtumääruse tervikresolutsioon järgmiselt:

9.1. Võtta vastu Lääne-Harju vald, Klooga alevik, Liiva tn 3 korteriühistu

loobumine avaldusest põhinõude 1326,43 euro osas ja lõpetada selles osas

tsiviilasja nr 2-21-104209 menetlus.

9.2. Rahuldada avaldus viivise nõudes osaliselt. Mõista X-lt Lääne-Harju vald,

Klooga alevik, Liiva tn 3 korteriühistu kasuks välja viivis 4,91 eurot.

9.3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Lääne-Harju vald, Klooga alevik, Liiva tn 3 korteriühistu (avaldaja või KÜ Liiva 3) esitas

18. veebruaril 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse X (puudutatud isik)

vastu põhivõla ja viivise saamiseks. Kohus koostas makseettepaneku ja toimetas puudutatud

isikule kätte. Puudutatud isik esitas makseettepanekule vastuväite. Pärnu Maakohtu 4. märtsi

2021. a määrusega anti vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 486 lg-le 1 nõue

üle Harju Maakohtule menetlemise jätkamiseks hagimenetluses. Avaldaja esitas 23. märtsil

2021 kohtule nõuetele vastava avalduse, milles nõuab puudutatud isikult põhivõlgnevust

1326,43 eurot ja viivist 147,64 eurot.

Avalduse kohaselt on puudutatud isik KÜ Liiva 3 liige ja talle kuulub korteriomand asukohaga

Liiva tn 3-71 Klooga alevikus. Avaldaja osutab Liiva tn 3 elamu haldamise, hooldamise ja

majandamise teenuseid. Osutatud teenuste eest esitab avaldaja iga kuu kõikidele

korteriomanikele kommunaalarveid. Puudutatud isik on detsembrist 2019 jätnud arved osaliselt

2-21-104209

või täielikult tasumata, tehes makseid ebakorrapäraselt. Tal on varasem võlgnevus

ajavahemikust 1. september 2018 kuni 30. november 2019 ja selle kohta on olemas kohtulahend

tsiviilasjas nr 2-19-136523. Nimetatud ajavahemiku eest oli puudutatud isiku võlgnevus 1.

detsembri 2019 seisuga 2098,78 eurot, millele lisandub viivis. Puudutatud isikult laekunud

summad on arvestatud põhivõla katteks. Praeguses asjas esitab avaldaja puudutatud isiku vastu

nõude ajavahemiku detsember 2019 kuni 28. veebruar 2021 eest. Avaldaja nõue on kokku

1474,07 eurot, millest põhiosa on 1326,43 eurot ja viivis 147,64 eurot.

Puudutatud isik on oma kohustusi rikkunud. Avaldaja nõude õiguslik alus on võlaõigusseaduse

(VÕS) § 101 lg 1 p-d 1 ja 6. Avaldaja viitas ka korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) §

12 lg-le 1, § 40 lg-le 2, KÜ Liiva 3 põhikirja p-dele 3.2, 4.9 ja 4.11, asjaõigusseaduse § 75 lg-

le 1 ning VÕS § 8 lg-le 2, § 76 lg-le 1, § 82 lg-tele 1 ja 2 ning § 108 lg-le 1. Kommunaalmaksete

tasumise kohustusest tulenev nõue muutub sissenõutavaks korteriühistu esitatud arvel näidatud

maksetähtaja möödumisel. Avaldaja on seisukohal, et viivisenõue on põhjendatud ja õiglane,

sest puudutatud isik on jätnud võlgnetava summa pika ajavahemiku jooksul alusetult tasumata,

kahjustades oma tegevusega kogu KÜ Liiva 3 tegevust.

Puudutatud isiku seisukohad

2. Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu. Kohtuasi nr 2-19-136523 on lõpetatud ja lahendiga

välja mõistetud summad tasutud. Puudutatud isik tasus välja mõistetud summa avaldajale 10.

ja 11. märtsil 2020, tasudes kokku 1197,61 eurot. Hilisemad maksed ei ole tehtud nimetatud

kohtuasjaga seoses. Pärast asja nr 2-19-136523 nõude tasumist oli enamus tasuda jäänud

summast seotud varasema asjaga nr 2-18-126854. Kohtutäituri vahendusel jaanuaris 2020

tehtud makse 102,22 eurot ja aprillis 2020 tehtud makse 103 eurot seondusid asjaga nr 2-18-

126854. Hilisemad maksed on tehtud jooksvalt esitatud arvete eest. Alates märtsist 2020 kuni

kohtusse pöördumiseni ei võtnud avaldaja puudutatud isikuga kordagi ühendust, et oma

arvatavale nõudele lahendus leida.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 30. juuni 2021. a määrusega avalduse osaliselt ja mõistis

puudutatud isikult avaldaja kasuks välja põhivõla 441,86 eurot. Menetluskulud jättis kohus

poolte endi kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt teostavad korteriomanikud KrtS § 12 lg 1 kohaselt

oma korteriomandist tulenevaid õigusi ja kohustusi KrtS-is sätestatud ulatuses korteriühistu

kaudu. KrtS § 40 sätestab kohustuste jaotuse korteriomanike vahel majandamiskulude

kandmisel. KÜ Liiva 3 põhikirjaga (p-d 3.2, 4.9 ja 4.11) on fikseeritud ühistu liikmete

kohustused, mh kohustus tasuda elaniku kohta arvestatud sihtotstarbelisi makseid vastavalt

korteri tegelike kasutajate arvule.

Maakohus tuvastas, et avaldaja osutab Liiva tn 3 korteriomanikele teenuseid; avaldaja on

ajavahemiku detsember 2019 kuni veebruar 2021 eest esitanud puudutatud isikule teenuste eest

arveid kogusummas 1326,43 eurot; puudutatud isik on vaidlusalusel ajavahemikul avaldajale

tasunud kokku 2044,18 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, milliste kohustuste katteks on

puudutatud isik maksed teinud ja kas tal on avaldaja ees täitmata kohustusi, st kas ja millises

ulatuses oli avaldajal õigus arvestada puudutatud isiku tehtud maksed teises tsiviilasjas välja

mõistetud võlgnevuse katteks.

2-21-104209

Maksekäsu kiirmenetluses on tsiviilasjas nr 2-19-136523 mõistetud puudutatud isikult avaldaja

kasuks välja 1159,61 eurot. Puudutatud isik on selle tasunud kahe maksega 10. ja 11. märtsil

2020 kokku 1197,61 eurot. Avaldaja kohtule esitatud arvetest detsembri 2019 kuni veebruari

2021 eest ja avalduses esitatud võlgnevuse arvestusest nähtub, et avaldaja on arvestanud

puudutatud isiku võlgnevuseks tsiviilasjas nr 2-19-136523 2098,78 eurot. Avaldaja ei ole

tõendanud sellist võlgnevuse suurust ega seda, millest lähtuvalt ta on sellise võlgnevuse

suuruseni jõudnud.

Avaldaja on esitanud võlgnevuse arvestuse ebaõigesti, järelikult on ebaõige ka tema

viivisearvestus. Puudutatud isikul ei olnud võimalik arvete alusel oma kohustuse suurusest aru

saada, mistõttu ta ei saanud aru saada oma viivitusest. Kohus käsitas võlgnevuse vale

arvestamist võlausaldaja vastuvõtuviivitusena ja leidis, et seetõttu ei ole viivise väljamõistmine

VÕS § 119 lg 1 alusel põhjendatud.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg-te 1 ja 2

alusel poolte kanda, sest kohus rahuldas avalduse osaliselt ning avaldaja keeldus kohtu pakutud

kompromissist.

Määruskaebus

4. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus,

millega avaldus täielikult rahuldada.

Määruskaebuse kohaselt suhtles puudutatud isik kohtuga inglise keeles. Avaldaja

ingliskeelsetele kirjadele ei reageerinud, sest kohtu töökeel on riigikeel ja Eesti Vabariigi

põhiseaduse § 6 kohaselt on Eesti riigikeel eesti keel. Puudutatud isik vastas kohtule alati vabas

vormis ja inglise keeles e-posti vahendusel. 6. aprillil 2021 esitas puudutatud isik kirja koos

lisadega, mis oli samuti inglise keeles.

Kohus jättis sisuliselt hindamata avaldaja esitatud avalduse, lisatud tõendid ja arvestuskäigu

ning lähtus lahendi tegemisel üksnes puudutatud isiku vastuväidetest, jõudes asja lahendades

väära ja ebaselge tulemuseni. Avaldaja on toonud avalduses välja, et puudutatud isikul on

avaldaja ees varasem võlgnevus ajavahemikust 1. september 2018 kuni 30. november 2019 ja

selle ajavahemiku kohta on olemas kohtulahend tsiviilasjas nr 2-19-136523. Seisuga 1.

detsember 2019 oli põhivõla suurus 2098,78 eurot. Puudutatud isikult laekunud summad

arvestati põhivõla katteks. Kohus on arusaamatul põhjusel asunud seisukohale, et puudutatud

isik on tsiviilasjas nr 2-19-136523 kohtulahendiga välja mõistetud summad juba tasunud, ning

vastuoluliselt järeldanud, et kõik hilisemad maksed olid tehtud mitte väljamõistetud võla

katteks, vaid avaldaja jooksvalt esitatud arvete eest. Kohus on jätnud tähelepanuta avaldaja

koostatud arvutuskäigu (avalduse tabel 1) puudutatud isiku võlgnevuse kujunemise kohta

detsembrist 2019 kuni veebruarini 2021.

Maakohtu lahendis on ebakõlad ja vasturääkivused, menetlus ei olnud jälgitav. Kohtulahend on

paljasõnaline ja õiguslikult põhjendamata. Avaldaja on oma 28. mai 2021. a vastuses kohtule

täiendavalt kinnitanud, et siinses vaidluses esitatud nõude katteks ei ole puudutatud isik

makseid teinud, vaid tema makstud summad on arvestatud varasemas kohtuasjas nr 2-19-

136523 välja mõistetud võlgnevuse katteks, mida nõuab sisse kohtutäitur. Nendele summadele

on avaldaja viidanud ka oma 23. märtsi 2021. a avalduses.

Kohtu seisukoht, et puudutatud isikult viivise väljamõistmine ei ole VÕS § 119 lg 1 alusel

põhjendatud, kuna avaldaja poolt võlgnevuse vale arvestamine on käsitatav võlausaldaja

2-21-104209

vastuvõtuviivitusena, ei põhine tõenditel ning on õiguslikult asjakohatu. Korteriühistut ei

käsitata õigusvaidluses võlausaldajana ega muu krediidiandjana, vaid korteriühistu on

eraõiguslik juriidiline isik, mille liikmeteks on kõik ühe korteriomanditeks jagatud

kinnisomandi korteriomandite omanikud (KrtS § 1 lg 4). Kohtu järeldus, et puudutatud isikul

ei olnud võimalik oma kohustuste suurusest või lisanduvast viivisest aru saada, on

omaalgatuslik.

Avaldaja arvates ei ole kohus olnud asja lahendamisel erapooletu. Puudutatud isik ei ole

esitanud oma seisukohti eestikeelsena teisele poolele ja kohtule arusaadavana, ei ole lükanud

ümber avaldaja esitatud tõendeid ega ole esitanud ühtegi tõendit peale kahe maksekorralduse,

mis on juba kajastatud avaldaja esitatud arvutuskäigus, kuid eelnevale vaatamata leidis kohus,

et avaldaja nõue on põhjendamata ja esitatud tõendid ebaõiged.

Menetlusosaliste seisukohad

5. Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu.

Menetluse edasine käik

6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

7. Ringkonnakohtu menetluses teatas avaldaja 14. oktoobri 2021. a seisukohas, et puudutatud

isik on tasunud põhinõude 1326,43 eurot kohtumenetluse ajal. Vastuseks ringkonnakohtu 26.

oktoobri 2021. a selgitavale kirjale teatas avaldaja 29. oktoobril 2021, et loobub avalduses

esitatud põhinõudest 1326,43 eurot ning palub ringkonnakohtul lõpetada menetlus põhinõude

1326,43 euro osas ja jätkata menetlust viivise ja menetluskulude osas.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 429 lg 1, § 477 lg 1 ja § 645 lg 1 alusel tuleb vastu võtta

avaldaja loobumine avaldusest põhinõude osas, tühistada põhinõude osas maakohtu määrus ja

lõpetada selles osas asja menetlus. Maakohtu määrus tuleb lisaks tühistada osas, millega kohus

jättis avaldaja viivisenõude 4,91 euro ulatuses rahuldamata. Selles osas tuleb teha uus määrus,

millega viivisenõue 4,91 euro ulatuses rahuldada. Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata.

Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Määruskaebemenetluse kulud tuleb jätta menetlusosaliste

endi kanda.

9. TsMS § 429 lg-st 1 ja § 477 lg-st 1 koosmõjus tulenevalt võib avaldaja avaldusest loobuda

kuni avalduse kohta tehtud lahendi jõustumiseni. Seda saab teha mh kirjaliku avalduse

esitamisega. Avaldusest loobumise vastuvõtmisel tühistab ringkonnakohus TsMS § 645 lg 1

esimese lause (ja TsMS § 431 lg 2 esimese lause) järgi määrusega esimese astme kohtu lahendi

ja lõpetab asja menetluse. Loobuda saab avaldusest nii tervikuna kui ka osaliselt, st üksnes

mõne nõude osas. Praegusel juhul loobus avaldaja avaldusest üksnes põhinõude osas.

Ringkonnakohus võtab avaldaja loobumise vastu, tühistab maakohtu määruse osas, millega

maakohus lahendas avaldaja põhinõude 1326,43 eurot, ning lõpetab põhinõude osas menetluse.

Menetlus jätkub muude nõuete, s.o viivisenõude osas.

10. Menetlusosalised on esitanud ringkonnakohtu menetluses arvukalt uusi tõendeid ja

täpsustanud oma väiteid. Järgmisena otsustab kolleegium uute tõendite vastuvõtmise.

2-21-104209

10.1. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja

tõendeid. Kui kaebaja esitab uusi tõendeid, tuleb võimaldada ka vastustajal esitada tõendeid

nende ümberlükkamiseks. Praegusel juhul oli uute tõendite esitamine määruskaebemenetluses

põhjendatud ka seetõttu, et maakohus oli olulises osas jätnud täitmata kohtu ülesanded hagita

asja eelmenetluses, mistõttu ringkonnakohus selgitas menetlusosalistele alles 26. augusti 2021.

a määruses vajadust oma seisukohti selgitada ning nõudeid ja väiteid täpsustada.

Ringkonnakohus määras menetlusosalistele 26. augusti 2021. a määruses seisukohtade

esitamiseks tähtaja 10. september 2021 ja teise menetlusosalise seisukohale vastuväidete

esitamiseks kuni 22. september 2021. Suur osa uusi tõendeid on esitatud menetlusosaliste 10.

septembri 2021. a ja 22. septembri 2021. a seisukohtadega, kuid osad ka hiljem (avaldaja 14.

oktoobri 2021. a seisukohaga ja puudutatud isiku 13. oktoobri 2021 ja 17. oktoobri 2021

seisukohtadega). Kolleegium leiab, et praeguses asjas on põhjendatud võtta vastu ka pärast 22.

septembrit 2021 esitatud asjas tähtsust omavad tõendid, kuna nende esitamise on vähemalt

osaliselt tinginud asjaolu, et olulises osas toimuski asja sisuline menetlemine praegusel juhul

ringkonnakohtus ning ringkonnakohus ei olnud 26. augusti 2021. a määruses menetlusosalistele

selgelt väljendanud, et pärast määrusega antud menetlustähtaegade lõppemist ei ole enam

võimalik asjas uusi tõendeid esitada. Tõendite asja juurde võtmine ei põhjusta asja lahendamise

viibimist ning menetlusosalistele oli tagatud võimalus esitada vastaspoole tõendite kohta oma

seisukoht (viimase tähtaja selleks määras ringkonnakohus 26. novembri 2021. a kirjaga).

10.2. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja arvestab asja

lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Sellest lähtudes võtab

ringkonnakohus asja juurde avaldaja 10. septembri 2021. a menetlusdokumendile lisatud

tõendid (lisad 1 ja 2: pangakonto väljavõtted; lisad 3–5: laekumised kohtutäiturilt) ning 14.

oktoobri 2021. a menetlusdokumendile lisatud tõendid (lisad 1 ja 1a: pangakonto väljavõtted),

samuti puudutatud isiku 10. septembri 2021. a menetlusdokumendile lisatud makseettepaneku

asjas nr 2-18-126854 ja KÜ Liiva 3 infolehed detsembri 2019 kuni märtsi 2021 kohta ning 17.

oktoobril 2021 esitatud arve märtsi 2021 kohta ning 10. ja 11. märtsi 2020. a maksekorraldused.

Nimetatud tõenditel võib olla asjas tähtsust, kuna need võivad kinnitada menetlusosaliste

nõudeid ja väiteid põhjendavaid asjaolusid.

10.3. Ringkonnakohus jätab vastu võtmata puudutatud isiku 10. septembri 2021. a

menetlusdokumendile lisatud arved detsembri 2019 ja jaanuari 2021 kohta ning

makseettepaneku asjas nr 2-19-136523, sest need on menetluses juba varem esitatud ja asja

materjalide juures olemas (avaldaja 23. märtsi 2021. a avalduse lisad 2–2.14 (dtl-d 59–66 ja

75–81), dtl-d 82–83). Samal põhjusel jätab ringkonnakohus vastu võtmata puudutatud isiku 22.

septembri 2021. a menetlusdokumendile lisatud arved jaanuari kuni mai 2020 kohta ning 17.

oktoobri 2021. a menetlusdokumendile lisatud arve veebruari 2020 kohta, samuti 6. aprilli

2020. a kirjavahetuse kohtutäituri büroo töötajaga (vt dtl 420). Kohus ei võta asja juurde

puudutatud isiku 10. septembril 2021 esitatud KÜ Liiva 3 infolehte aprilli 2021 kohta, 13.

oktoobril 2021 esitatud arvet septembri 2021 kohta, KÜ Liiva 3 infolehte septembri 2021 kohta

ja kohtutäituri büroo töötaja e-kirja („both cases repaid.jpg“) ning 17. oktoobril 2021 esitatud

KÜ Liiva 3 infolehti augusti ja septembri 2021 kohta, arveid aprilli kuni augusti 2021 kohta,

kohtutäituri büroo töötaja e-kirja („both cases repaid.jpg“) ja internetipanga koondväljavõtet

seisuga 13. oktoober 2021. Kuna viimati nimetatud dokumendid ei seondu praeguse vaidluse

esemeks oleva võlgnevusega ajavahemiku detsember 2019 kuni veebruar 2021 eest ega sisalda

ka avaldaja viivisenõude lahendamiseks olulist teavet, ei ole neil kolleegiumi hinnangul asjas

tähtsust. Tulenevalt tõendite elektroonilisest esitamisest ei ole vaja neid menetlusosalistele

tagastada.

2-21-104209

11. Kolleegium ei nõustu avaldaja määruskaebuse väitega, et maakohus võimaldas puudutatud

isikul suhelda kohtuga inglise keeles ning teda ei kohustatud vastama avaldusele korrektselt,

s.o eesti keeles. Asja materjalidest nähtub, et ehkki puudutatud isik esitas 6. aprilli 2021. a

vastuse avaldusele (dtl-d 96–105) ja mitu lisa esialgu inglise keeles, kohustas maakohus teda

esitama tõlked eesti keelde (dtl-d 123 ja 157), mida puudutatud isik on teinud (dtl-d 144–156

ja 163–197). Avaldaja ei ole nimetanud määruskaebuses ühtegi konkreetset dokumenti, mis

oleks jäänud tõlkimata ja millele maakohus oleks asja lahendades tuginenud.

12. Põhjendamatud on avaldaja väited, mis seavad kahtluse alla maakohtus vaidlust lahendanud

kohtuniku erapooletuse. Asja materjalid, mis kajastavad menetluse käiku maakohtus, ei anna

alust kohtuniku erapooletuses kahelda. Seejuures ei ole maakohus kohelnud menetlusosalisi

ebavõrdselt. Kohtuniku erapooletuse kahtluse alla seadmiseks ei anna alust üksnes see, et

avaldaja ei nõustu maakohtu järelduste ja asja lahendamise tulemusega.

13. Kolleegium nõustub avaldajaga, et maakohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata

avaldaja viivisenõude, viidates vastuvõtuviivitusele VÕS § 119 lg 1 tähenduses.

13.1. VÕS § 119 lg 1 kohaselt satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita

oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta

õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult

kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse

täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Vaidlustatud määrusest ei nähtu,

milline avaldaja tegu on praegusel juhul käsitatav tema vastuvõtuviivitusena ja kuidas see

takistas puudutatud isikul täita oma kohustust. Maakohus on viidanud vaid sellele, et

puudutatud isikul ei olnud esitatud arvete alusel võimalik aru saada oma kohustuse suurusest ja

seega ka oma viivitusest, kuid maakohus ei ole seda seisukohta põhjendanud. Samuti ei ole

maakohus põhjendanud, kuidas see takistas puudutatud isikul täita oma kohustust, arvestades,

et rahalise kohustuse täitmine on üldjuhul alati objektiivselt võimalik.

13.2. Asja materjalidest nähtub, et avaldaja esitatud arvetel on kajastatud nii konkreetse kuu

eest maksta tulev summa kui ka puudutatud isiku kogunenud võlgnevuse kogusumma (23.

märtsi 2021. a avalduse lisad 2–2.14 (dtl-d 69–66, 75–81)). Seega on kohustuse suurus arvetel

selgelt välja toodud. Ainuüksi see, et võlasuhte poolte vahel on erimeelsused arvetel märgitud

võlgnevuse olemasolu või selle suuruse üle, ei ole asjaolu, mis annaks alust vabastada võlgnik

vastutusest VÕS § 119 lg 2 alusel võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu. Samuti ei välista see

võlausaldajal võlgniku kohustuse rikkumisele tuginemist VÕS § 101 lg 3 alusel. Kui kohus

poolte vaidluse tulemusena tuvastab, et puudutatud isikul oligi avaldaja ees võlgnevus, on

avaldajal VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi õigus nõuda selle tasumisega viivitamise eest ka viivist.

14. Kolleegium käsitleb esmalt seda, millise ajavahemiku eest võib avaldajal olla õigus nõuda

puudutatud isikult viivist.

14.1. Kohtule esitatud avalduses nõudis avaldaja puudutatud isikult avalduse esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivist 174,64 eurot (23. märtsi 2021. a avalduse p 5.2). Avaldaja ei

ole esitanud menetluses nõuet pärast avalduse esitamist sissenõutavaks muutuva viivise

väljamõistmiseks TsMS § 367 järgi.

14.2. Asja materjalidest ei nähtunud, et avaldaja oleks nõudnud puudutatud isikult viivise

tasumist enne 18. veebruari 2021. a maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist, mille

puudutatud isik sai asja materjalide kohaselt kätte 25. veebruaril 2021 (dtl-d 6–7). Avaldaja

poolt puudutatud isikule esitatud arvetelt vaidlusaluse ajavahemiku detsember 2019 kuni

2-21-104209

veebruar 2021 eest nähtub, et „perioodil arvestatud viivised (EUR)“ on „0.00“ ning

sissenõutavaks muutunud viivised ei kajastu ka arvel esitatud võlgnevuse saldos.

Ringkonnakohus palus 26. augusti 2021. a kohtunõudes menetlusosalistel eelnevat selgitada

ning avaldada oma seisukoht selle kohta, kas avaldaja võis jätta puudutatud isikule mulje, et ta

on arvetel kajastatud ajavahemiku eest viivise nõudmisest loobunud. Kohus selgitas, et sellisel

juhul võib hiljem sama ajavahemiku kohta viivisenõude esitamine olla käsitatav avaldaja

vastuolulise käitumisena, mistõttu sellise viivise nõudmine võib olla hea usu põhimõttega

vastuolus ja seega välistatud.

14.3. Avaldaja selgitas 10. septembri 2021. a menetlusdokumendis, et arvetel on märgitud

perioodil arvestatud viivisena „0.00“ seetõttu, et viivist arvestatakse jooksva kuu arve tasumise

tähtajale järgnevast kuust. Samas ei põhjendanud avaldaja seda, miks erinevalt varasemate

perioodide eest sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevusest ei sisaldunud nende perioodide eest

sissenõutavaks muutunud viivis igal arvel välja toodud võlgnevuse saldos selle kuu lõpu

seisuga, mille eest arve esitati. Samuti kinnitas avaldaja seda, et ta ei ole nõudnud puudutatud

isikult viivist enne kohtumenetlust. Puudutatud isik leidis oma 10. septembri 2021. a

menetlusdokumendis, et arvetelt nähtuva viivise „0.00“ ja avaldaja nõude vahel on vastuolu.

Puudutatud isik väitis, et esitatud arvete põhjal ei mõistnud ta, et arvetel märgitud summadelt

arvestatakse viivist, ning kinnitas, et avaldaja ei võtnud temaga praeguse vaidluse nõuete osas

ühendust enne kohtusse pöördumist, vaid teda teavitas viivisenõudest esimest korda kohus.

14.4. Kolleegium leiab eelneva põhjal, et avaldaja käitumine viivise nõudmisel on olnud

vastuoluline ja avaldaja viivisenõue ajavahemiku eest, mis eelnes 25. veebruarile 2021, tuleb

hea usu põhimõtte alusel jätta rahuldamata.

14.4.1. TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus.

Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise

eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja

ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike

järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu

põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi

kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud

asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega

poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (vt

ka Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07). Hea usu põhimõtte

kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7,

§ 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest (Riigikohtu 30. aprilli

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14).

14.4.2. Riigikohus on leidnud, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea

usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude

sissenõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (Riigikohtu 17. juuni 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Seejuures on Riigikohus

leidnud, et ka viivisenõue (nii lepinguline kui ka seadusjärgne) võib olla hea usu põhimõttega

vastuolus (samas; vt ka 10. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07, p 27). Üldjuhul

ei sõltu VÕS § 113 järgi viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne

teavitatakse või mitte (vt Riigikohtu 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 14).

Erandlikuks asjaoluks, mis võib välistada nõude maksmapaneku ka aegumistähtaja jooksul, on

aga võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude

sissenõudmisest loobunud (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-14,

p 11; 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 15). Selliseks erandlikuks asjaoluks,

2-21-104209

mis annab aluse kohaldada viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet ja lugeda võlausaldaja

vastuoluline käitumine hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, võib pidada ka viivisenõude

olemasolul saldoteatiste esitamist viiviseta (Riigikohtu 6. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-100-07, p 16).

14.4.3. Praegusel juhul seisnes avaldaja vastuoluline käitumine selles, et ta jättis pikema aja

jooksul (vähemalt kogu vaidlusalune ajavahemik, s.o detsember 2019 kuni veebruar 2021;

avaldaja ei ole väitnud, et ta oleks selle ajavahemiku eest sissenõutavaks muutunud viivist

kajastanud ka järgnevatel arvetel esitatud võlgnevuse saldos) esitatud saldoteatistega

puudutatud isikule mulje, nagu ta viivist ei nõuaks või oleks viivisenõudest loobunud, kuid

sellele vaatamata nõudis hiljem kohtusse pöördudes viivise tasumist. Avaldaja mitte üksnes ei

jätnud puudutatud isikule esitatud arvetel viivisevõla suurust märkimata ega nõudnud selle

tasumist ka muul viisil, vaid jättis sissenõutavaks muutunud viivise kajastamata arvetel esitatud

võlgnevuse saldos, mis kajastas puudutatud isiku koguvõlgnevuse suurust. Sellega jättis

avaldaja mulje, et puudutatud isiku võlgnevus varasemate perioodide eest on üksnes see

summa, mis saldos on märgitud, ning muid võlgnevusi tal avaldaja ees ei ole. Seda järeldust ei

mõjuta kolleegiumi hinnangul asjaolu, et arvetel oli kajastatud viivise määr.

14.4.4. Avaldaja viivisenõue on hea usu põhimõttest tulenevalt välistatud üksnes selles osas,

milles avaldajal tekkis viivise nõudmise õigus enne seda, kui ta esimest korda nõudis

puudutatud isikult põhivõlgnevuse tasumisega viivitamise eest viivise tasumist. Kuna mõlemad

menetlusosalised on kinnitanud, et esimest korda esitas avaldaja vaidlusaluse ajavahemiku eest

tekkinud põhivõlgnevuse kohta viivisenõude kohtumenetluses ja puudutatud isik sai sellest

teada kohtu kaudu, on avaldajal õigus nõuda viivist alates 25. veebruarist 2021, mil puudutatud

isik sai kätte avaldaja maksekäsu kiirmenetluse avalduse (dtl-d 6–7).

14.5. Eelnevast tulenevalt võib avaldajal olla puudutatud isiku vastu viivisenõue ajavahemiku

26. veebruar 2021 kuni 23. märts 2021 eest.

15. Kuna kohtule esitatud avalduses ei olnud avaldaja märkinud puudutatud isikult nõutava

viivise määra, palus ringkonnakohus avaldajal seda 26. augusti 2021. a kohtunõudes täpsustada.

Avaldaja 10. septembri 2021. a menetlusdokumendis antud selgituste kohaselt nõuab ta viivist

määras 0,02% päevas, mis nähtub ka avaldusele lisatud arvetelt. Avaldaja viitas KrtS § 42 lg-

le 1, mille kohaselt, kui korteriomanik viivitab majandamiskulude tasumisega, võib

korteriühistu nõuda temalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses. Kolleegium

märgib, et kõnealusel ajavahemikul oli viivise määr 8% aastas ning seega viivis ühe päeva kohta

0,022%. Seega on avaldaja nõutav viivis 0,2% võlgnetavalt summalt päevas seadusega

kooskõlas ja põhjendatud.

16. Järgmisena hindab kolleegium seda, milliselt summalt saab avaldaja puudutatud isikult

viivist nõuda. Selleks tuleb hinnata, kas ja kui suures summas oli puudutatud isik ajavahemikul

26. veebruar 2021 – 23. märts 2021 avaldaja ees detsembri 2019 kuni veebruari 2021 eest

esitatud arvete tasumisega viivituses.

16.1. Avaldaja on menetluses seisukohal, et tal oli hagi esitamise seisuga puudutatud isiku vastu

nõue 1326,43 eurot ajavahemikul detsember 2019 kuni veebruar 2021 osutatud teenuste eest.

Maakohus tuvastas, et avaldaja on esitanud ajavahemikul 1. detsember 2019 kuni 28. veebruar

2021 puudutatud isikule arveid kogusummas 1326,43 eurot. Puudutatud isik ei ole menetluses

vaidlustanud avaldaja esitatud arvete põhjendatust, vaid on määruskaebuse vastuses märkinud,

et ta arveid ei vaidlusta (dtl 287). Seega saab kohus lähtuda eeldusest, et puudutatud isikul oli

kohustus esitatud arved tasuda.

2-21-104209

16.2. Samuti tuvastas maakohus, et puudutatud isik on kõnealusel ajavahemikul tasunud

avaldajale kokku 2044,18 eurot. Pooled vaidlevad menetluses selle üle, millises ulatuses on

puudutatud isiku maksed ajavahemikul 1. detsember 2019 kuni 28. veebruar 2021 tehtud selle

ajavahemiku eest esitatud arvete tasumiseks ja millises ulatuses on need tehtud puudutatud isiku

muude kohustuste katteks. Selle vaidlusküsimuse lahendamiseks tuleb kõigepealt välja

selgitada, millised olid puudutatud isiku muud täitmata kohustused avaldaja ees, sh võimalik

võlgnevus varasema perioodi eest.

16.2.1. Avaldaja kohtule esitatud võlgnevuse arvestus (avalduse lk-l 4 esitatud tabel 1) lähtub

eeldusest, et seisuga 30. november 2019 oli puudutatud isiku võlgnevus avaldaja ees 2191,03

eurot. Selline võlgnevuse saldo nähtub ka avaldaja esitatud arvelt puudutatud isikule detsembri

2019 teenuste eest (avalduse lisa 2 (dtl 75)). Maksed, mille puudutatud isik tegi ajavahemikul

detsember 2019 kuni veebruar 2021, luges avaldaja puudutatud isiku varasema võlgnevuse

katteks.

16.2.2. Maakohus leidis, et kuna tsiviilasjas nr 2-19-136523 mõisteti puudutatud isikult

maksekäsu kiirmenetluses avaldaja kasuks välja 1159,61 eurot, on ekslik avaldaja arvestus, et

puudutatud isik võlgnes avaldajale tsiviilasjas nr 2-19-136523 2098,78 eurot. Kuna kohtu

hinnangul ei olnud avaldaja tõendanud, millest lähtuvalt ta sellise võlgnevuseni jõudis, luges

maakohus avaldaja arvestused puudutatud isiku võlgnevuse kohta ja arvetel esitatud

saldoseisud valeks. Kolleegiumi arvates jättis maakohus täitmata oma ülesanded hagita asja

eelmenetluses, sh rikkus selgitamiskohustust, jättes välja selgitamata avaldaja nõude aluseks

olevad asjaolud ja selgitamata avaldajale nende tõendamise vajadust.

TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab kohus selgitama eelmenetluses välja mh

menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid,

mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite

lubatavuse kohta. Kui menetlusosalise nõue ei ole selge, peab maakohus sellele eelmenetluses

tähelepanu pöörama ja andma võimaluse nõude selgitamiseks (Riigikohtu 29. aprill 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18 ja seal viidatud kohtupraktika). Tulenevalt TsMS § 477

lg-st 1 on kohtul samad kohustused ka hagita menetluses. Lisaks on kohtu ülesannetes hagita

menetluses olulisi erisusi hagimenetlusega võrreldes. Kui hagi menetletakse TsMS § 5 lg 1 järgi

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, siis hagita menetluses lahendatava asja puhul ei ole

kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega

nende hinnanguga asjaoludele ning selgitab § 5 lg 3 esimese lause ja § 477 lg 7 järgi ise asjaolud

ja kogub tõendeid (Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p 19).

Praeguses asjas oleks maakohus pidanud välja selgitama avaldaja nõude aluseks olevad

asjaolud, sh paluma avaldajal vajadusel täpsustada, mille alusel ta leiab, et puudutatud isiku

võlgnevus oli 30. novembri 2019 seisuga 2191,03 eurot, ning millistest täitmata kohustustest

see võlgnevus koosneb. Maakohus aga lahendas asja kirjalikus menetluses, ei selgitanud

pooltele midagi ega arutanud nendega enne lahendi tegemist ühtegi asjas tõusetunud küsimust

(v.a kompromissiettepaneku tegemine).

Samuti oleks maakohus pidanud avaldajale selgitama vajadust tõendada asjaolu, et puudutatud

isiku võlgnevus oli seisuga 30. november 2019 2191,03 eurot, kuna sellest lähtus avaldaja

edasine võlaarvestus. Riigikohus on selgitanud, et kui pool on mingile asjaolule tuginedes

jäänud paljasõnaliseks või on esitanud ilmselgelt ebakohaseid või ebapiisavaid tõendeid, peab

kohus juhtima sellele poole tähelepanu (vt Riigikohtu 5. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

54-04, p-d 17–18; 1. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-23176, p 20). Arvestades, et

tegemist on hagita menetlusega, oli maakohtul asjaolude väljaselgitamiseks kõrgendatud

selgitamiskohustus ning samas õigus nõuda omal algatusel teabe esitamist ja tõendite

2-21-104209

kättesaadavaks tegemist (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p

23). Hagita menetluses kohalduva uurimispõhimõtte (TsMS § 5 lg 3, § 477 lg-d 5 ja 7)

eesmärgiks ongi tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata

ainuüksi seetõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid (samas;

vt ka Riigikohtu 17. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 13).

16.2.3. Ringkonnakohus sai maakohtu menetlusõiguse normi rikkumise kõrvaldada. 26.

augusti 2021. a kohtunõudes palus ringkonnakohus avaldajal selgitada, millest tulenevalt loeb

avaldaja tsiviilasjas nr 2-19-136523 välja mõistetud võlgnevuseks 2098,78 eurot, arvestades, et

avaldaja kohtule esitatud 4. veebruari 2020. a maksekäsu tsiviilasjas nr 2-19-136523 kohaselt

mõisteti puudutatud isikult avaldaja kasuks koos menetluskuludega välja 1159,61 eurot. Samuti

palus ringkonnakohus avaldajal täpsustada oma seisukohti selle kohta, milliste kohustuste

täitmiseks on puudutatud isik teinud avaldajale ajavahemikus detsember 2019 kuni veebruar

2021 makseid (kokku 2044,18 eurot). Seejuures palus ringkonnakohus avaldajal täpsustada, kas

ulatuses, milles maksed ei ole tehtud tsiviilasjas nr 2-19-136523 välja mõistetud võlgnevuse

tasumiseks, on need tehtud detsembrist 2019 kuni veebruarini 2021 esitatud arvete tasumiseks

või on osa neist tehtud ka mingite muude kohustuste katteks. Viimati nimetatud küsimus

tõusetus kohtul sellest, et puudutatud isiku vastuväidete kohaselt, mille ta esitas juba maakohtus

(vt nt puudutatud isiku 8. juuni 2021. a seisukoha lk 3), on ta osad maksed (jaanuaris 2020

tehtud makse 102,22 eurot ja aprillis 2020 tehtud makse 103 eurot) teinud hoopis tsiviilasjas nr

2-18-126854 välja mõistetud võlgnevuse katteks.

16.2.4. Avaldaja selgitas 10. septembri 2021. a menetlusdokumendis puudutatud isiku

võlgnevuse kujunemist. Avaldaja seisukoha p-s 1.1 esitatud tabelist ja p-s 2 antud selgitustest

nähtub, et detsembri 2019 seisuga oli puudutatud isikul kogunenud võlgnevus 2191,93 eurot,

kuid see ei sisaldanud üksnes tsiviilasjas nr 2-19-136523 ajavahemiku 1. september 2018 kuni

30. november 2019 eest välja mõistetud summat, vaid võlgniku võlgnevus hakkas tekkima juba

varem, sisaldades ka tsiviilasjas nr 2-18-126854 varasema ajavahemiku eest välja mõistetud

summat. Avaldaja selgitas, et ta on arvestanud puudutatud isiku tehtud makseid

põhivõlgnevuste täitmiseks alates varasemast kohustusest, mitte jooksvate kohustuste katteks.

Kuna puudutatud isik ei ole enamasti maksete selgitustes märkinud, mille katteks makse on

tehtud, on avaldaja selle ise otsustanud.

Puudutatud isik ei väitnud oma 10. septembri 2021. a vastuses ringkonnakohtu nõudele, et

avaldajal ei oleks 2019. a detsembri seisuga olnud tema vastu avaldaja viidatud suuruses nõuet,

vaid selgitas, et see oli 2019. a detsembris tasumata kogusumma, nagu on näidatud arvel „Arve

1219“ (dtl 356). Puudutatud isiku väitel sisaldas see avaldaja nõue tsiviilasjas nr 2-19-136523

välja mõistetud summat u 1095 euro ulatuses ning ülejäänud osa oli võlgnevus, mis mõisteti

välja tsiviilasjas nr 2-18-126854. Ka oma 13. oktoobri 2021. a menetlusdokumendis selgitas

puudutatud isik, et avaldaja viidatud summa on 2019. a detsembris tasumata kogusumma (nagu

on näidatud detsembri 2019 arvel).

16.2.5. Eelnevast nähtub, et menetlusosaliste vahel ei ole tegelikult vaidlust selles, et 30.

novembri 2019 seisuga oli puudutatud isiku võlgnevus avaldaja ees 2191,03 eurot, kuid

avaldaja ja puudutatud isik on erimeelt selle osas, kas see võlgnevus sisaldab üksnes tsiviilasjas

nr 2-19-136523 välja mõistetud summat (põhivõlg 1094,61 eurot ajavahemiku 1. september

2018 – 30. november 2019 eest) või ka tsiviilasjas nr 2-18-126854 välja mõistetud summat

(põhivõlg 1670,94 eurot 1. septembrile 2018 eelneva ajavahemiku eest) osas, milles need olid

30. novembri 2019 seisuga tasumata. Kolleegium leiab, et seda, et puudutatud isikul oli avaldaja

ees ka muid võlgnevusi peale tsiviilasjas nr 2-19-136523 välja mõistetud võlgnevuse, kinnitab

mh korteriühistu ülevaade võlglastest 31. detsembri 2019 seisuga, millel on puudutatud isiku

2-21-104209

võlgnevuse 2191,03 euro osas viidatud nii käimasolevale kohtumenetlusele (eelduslikult peeti

silmas tsiviilasja nr 2-19-136523) kui ka täitemenetlusele (eelduslikult peeti silmas tsiviilasjas

nr 2-18-126854 tehtud lahendi täitmiseks algatatud täitemenetlust) (dtl 130), samuti asjaolu, et

jaanuaris 2020 on avaldaja saanud kohtutäituri vahendusel kaks 102,22 euro suurust laekumist

täiteasjas nr 025/2019/446, milles täideti tsiviilasjas nr 2-18-126854 sisse nõutud võlgnevust

(dtl 345). Samuti nähtub võlgnevuse kogunemine juba enne 30. novembrit 2019 avaldaja 10.

septembri 2021. a menetlusdokumendi p-s 1.1 esitatud tabelist. Seega järeldab ringkonnakohus

menetlusosaliste seletuste ja asjas esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal, et puudutatud

isikul oli 30. novembri 2019 seisuga avaldaja ees võlgnevus 2191,03 eurot, mis hõlmas osaliselt

nii tsiviilasjas nr 2-19-136523 kui ka tsiviilasjas nr 2-18-126854 välja mõistetud summasid.

16.3. Tuvastamaks, kui suur oli puudutatud isiku võlgnevus detsembri 2019 kuni veebruari

2021 eest esitatud arvete eest seisuga 25. veebruar 2021 (millest alates avaldaja saab nõuda

viivist) ja 23. märts 2021 (millise ajahetke seisuga avaldaja menetluses viivist nõuab), tuleb

hinnata, millises ulatuses oli avaldaja põhinõue nimetatud ajavahemiku eest muutunud nendeks

kuupäevadeks sissenõutavaks ning milliseid makseid ja milliste võlgnevuste katteks on

puudutatud isik avaldajale alates 1. detsembrist 2019 kuni 25. veebruarini 2021 ja 23. märtsini

2021 teinud.

16.3.1. Ajavahemiku detsember 2019 kuni veebruar 2021 eest on avaldaja esitanud puudutatud

isikule arveid (avaldaja 23. märtsi 2021. a avalduse lisad 2–2.14 (dtl 59–66 ja 75–81)) kokku

1326,43 euro eest. Avaldaja täpsustas 10. septembri 2021. a menetlusdokumendis, et arvetelt

nähtuvad nõuded muutuvad sissenõutavaks arvel näidatud maksetähtaja möödumisel. Arvetelt

nähtuvad nõuded muutusid seega sissenõutavaks järgmiselt:

Ajavahemik, mille

eest arve on

esitatud

Arve number

Arve summa (eurot)

Sissenõutavaks

muutumise aeg

Detsember 2019

TE02096

91,85

01.02.2020

Jaanuar 2020

TE02171

91,98

01.03.2020

Veebruar 2020

TE02246

156,89

01.04.2020

Märts 2020

TE02321

69,75

01.05.2020

Aprill 2020

TE02396

79,92

01.06.2020

Mai 2020

TE02471

60,37

01.07.2020

Juuni 2020

TE02546

38,23

01.08.2020

Juuli 2020

TE02621

42,36

01.09.2020

August 2020

TE02696

88,95

01.10.2020

September 2020

TE02771

79,67

01.11.2020

Oktoober 2020

TE02846

95,08

01.12.2020

November 2020

TE02921

90,92

01.01.2021

Detsember 2020

TE02996

98,89

01.02.2021

Jaanuar 2021

TE03071

127,12

01.03.2021

Veebruar 2021

TE03146

114,45

01.04.2021

KOKKU:

1326,43

Eelnevast nähtub, et seisuga 25. veebruar 2021 oli avaldaja nõue ajavahemiku 1. detsember

2019 kuni 28. veebruar 2021 eest esitatud arvete eest sissenõutavaks muutunud kokku 1084,86

euro (=1326,43–114,45–127,12) ulatuses ning 23. märtsiks 2021 1211,98 euro (=1326,43–

114,45) ulatuses.

2-21-104209

16.3.2. Maakohus tuvastas ja pooled ei ole vaidlustanud asjaolu, et ajavahemikul 1. detsember

2019 kuni 28. veebruar 2021 on puudutatud isik maksnud avaldajale 2044,18 eurot. Seejuures

on kõik maksed tehtud hiljemalt 25. veebruaril 2021 (vt avaldaja 10. septembri 2021. a

menetlusdokumendi p-s 1.1 toodud tabel, mille kohaselt puudutatud isikult veebruaris 2021

laekunud 100 eurot on laekunud juba 4. veebruaril 2021). Ajavahemikul 25. veebruar kuni 23.

märts 2021 on puudutatud isik maksnud avaldajale veel 150 eurot (avaldaja 14. oktoobri 2021.

a menetlusdokumendi lisa 1 (dtl 415)).

16.3.3. VÕS § 88 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha mitme

erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib

võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha üle antud, arvestades lg-tes 2 ja 3

toodud piiranguid. Lõige 4 sätestab, et kui võlgnik ei ole enne kohustuse täitmist või mõistliku

aja jooksul pärast kohustuse täitmist määranud, millise kohustuse ta on täitnud, võib selle

määrata võlausaldaja, kui ta teatab määramisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast

kohustuse täitmist, kohustuse täitmine ei ole õigusvastane, kohustus on muutunud

sissenõutavaks ja kohustust ei ole vaidlustatud. Lõige 5 näeb ette, et kui võlausaldaja on

määranud, millise kohustuse on võlgnik täitnud, kuid võlgnik on sellele viivitamata vastu

vaielnud, võib võlgnik ise määrata, millise kohustuse ta on täitnud. Sel juhul loetakse, et võlgnik

on täitnud tema poolt määratud kohustuse. Kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud,

millise kohustuse täitmiseks raha arvestatakse, loetakse lõike 6 järgi täidetuks: 1) esimeses

järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus; 2) teises järjekorras võlausaldaja

jaoks kõige vähem tagatud kohustus; 3) kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam

kohustus; 4) neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus.

16.3.4. Praeguses asjas nähtub menetlusosaliste väidetest ja esitatud tõenditest (sh avaldaja 10.

septembri 2021. a menetlusdokumendile lisatud pangakonto väljavõte 2020 kohta (dtl 344) ning

ülevaated laekumistest täiturilt aastatel 2019–2021 (dtl-d 345–349)), et võlgnik on teinud

detsembrist 2019 kuni veebruarini 2021 puudutatud isikule makseid kahel viisil, s.o raha

isiklikult üle kandes ja kohtutäitur Kaire Põltsi vahendusel. Kohtutäiturilt laekunud raha

ülekannete selgitustes on viited konkreetsetele täiteasjadele ja tsiviilasjadele nr 2-18-126854 ja

nr 2-19-136523. Sellest saab kolleegiumi hinnangul järeldada, et need maksed on tehtud

viidatud tsiviilasjades välja mõistetud võlgnevuste ja seega mitte praeguse menetluse esemeks

oleva võlgnevuse katteks.

16.3.5. Ise on puudutatud isik teinud detsembrist 2019 kuni 2020. a lõpuni avaldajale

ülekandeid kokku 1728,96 eurot (dtl-d 343–344). Sellest 1197,61 eurot on kantud üle varasema

võlgnevuse katteks, kuna ülekande selgituses on puudutatud isik viidanud täitetoimikule nr

025/2020/628. Selline ülekande selgitus on käsitatav tsiviilseadusliku üldosa seaduse (TsÜS) §

68 lg 2 mõttes otsese tahteavaldusena, millega võlgnik määras VÕS § 88 lg 1 järgi kindlaks,

millise kohustuse ta täidab. Ülejäänud 531,35 euro puhul on ülekannete selgituseks märgitud

„Korter 71“. Märtsis 2021 on puudutatud isik kandnud avaldajale 2. ja 19. märtsil üle kokku

150 eurot selgitusega „Korter 71“ (avaldaja 14. oktoobri 2021. a menetlusdokumendi lisa 1 (dtl

415)). Eelduslikult on puudutatud isiku enda tehtud ka jaanuaris ja veebruaris 2021 tehtud

ülekanded kokku 200 eurot (vt avaldaja 23. märtsi 2021. a avalduse tabel 1), kuid nende kohta

ei ole kohtule pangakonto väljavõtet esitatud. Arvestades, et ka aprillist augustini 2021 tehtud

ülekannete puhul märkis puudutatud isik ülekande selgituseks üksnes „Korter 71“ (avaldaja 14.

oktoobri 2021. a menetlusdokumendi lisa 1 (dtl 415)), ei ole alust arvata, et jaanuari ja veebruari

2021. a ülekannete selgitus võinuks olla teistsugune. Seega ei olnud puudutatud isik enda poolt

1. detsembrist 2019 kuni 23. märtsini 2021 tehtud ülekannete puhul kokku 881,35 euro

(=531,35+150+200) ulatuses otsese tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 2 tähenduses määranud,

missuguse kohustuse täitmiseks ta avaldajale raha üle kannab.

2-21-104209

TsÜS § 68 lg-te 1 ja 3 kohaselt võib tahteavaldus olla ka kaudne, s.o väljenduda teos, millest

võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Riigikohus on kinnitanud, et võlgnik saab

VÕS § 88 lg 1 järgi määrata, millise kohustuse ta täidab, ka kaudse tahteavaldusega. Seega saab

kohus tuvastada, et võlgnik on määranud, millise kohustuse täitmiseks ta võlausaldajale raha

maksis, kui poolte käitumist ja kõiki asjaolusid arvesse võttes oleks mõistlik inimene pidanud

aru saama, et raha maksti just võlgniku väidetud kohustuse täitmiseks (vt Riigikohtu 31.

jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-13, p 14). Praegusel juhul on puudutatud isik

väitnud, et ta soovis avaldajale tehtud ülekannetega tasuda jooksvalt esitatud kommunaalkulude

arveid, mis väljendub tasutud summade suuruses. Menetlusosaliste seletustest ja esitatud

kontoväljavõtetest nähtub, et osade puudutatud isiku tehtud ülekannete suurus kattus

ülemöödunud kuu eest esitatud arve summaga: mais 2020 makstud 69,75 eurot kattus märtsi

2020 arve summaga; juunis 2020 makstud 79,92 eurot kattus aprilli 2020 arve summaga; juulis

2020 makstud 60,37 eurot kattus mai 2020 arve summaga; septembris 2020 makstud 42,36

eurot kattus juuli 2020 arve summaga. Kolleegium leiab, et esitatud arve suurusele sendipealt

vastava ülekande tegemine on käsitatav kaudse tahteavaldusena selle kohta, et isik soovib

tasuda just sellest arvest tuleneva kohustuse. Sellest oleks mõistlik isik pidanud aru saama,

millist kohustust puudutatud isik soovib täita, arvestades lisaks ülekantud summa suurusele ka

ülekande tegemise aega (kohustuse sissenõutavaks muutumisele järgneval kuul) ja vastava

praktika korduvust (sel viisil tegi puudutatud isik kõik maist septembrini 2020 tehtud

ülekanded). Seega on puudutatud isik kokku 252,40 euro osas (=69,75+79,92+60,37+42,36)

VÕS § 88 lg 1 tähenduses määranud, et ta täidab vaidlusaluse ajavahemiku eest esitatud arvetelt

(täpsemalt märtsi, aprilli, mai ja juuli 2020 arvetelt) nähtuvad kohustused.

Muus osas, s.o 628,95 euro (=881,35-252,40) ulatuses ei ole puudutatud isiku tehtud ülekannete

puhul võimalik tuvastada tahteavaldust selle kohta, millise kohustuse katteks vastav ülekanne

on tehtud. Menetlusosaliste väidetest ja asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et ka avaldaja oleks

määranud, millise kohustuse täitmiseks ta puudutatud isiku üle kantud summad loeb, ja sellest

puudutatud isikule mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist teatanud. Järelikult tuleb

628,95 euro ulatuses lugeda puudutatud isiku tehtud ülekannete arvel VÕS § 88 lg 6 p 1 alusel

täidetuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus.

16.3.6. Kuna menetluses esile toodust nähtuvalt tulenesid puudutatud isiku 30. novembri 2019

seisuga tekkinud kohustused kohtulahenditest, millega puudutatud isikult mõisteti välja

võlgnevused ajavahemiku veebruar 2017 kuni november 2019 eest, järeldab kolleegium, et

need kohustused muutusid sissenõutavaks enne praeguse menetluse esemeks olevaid kohustusi,

mis on tekkinud hilisema ajavahemiku detsember 2019 kuni veebruar 2021 eest.

Puudutatud isik väitis menetluses, et tal oli kohtuasjas nr 2-18-126854 välja mõistetud

võlgnevuse sissenõudmiseks algatatud täitemenetluses lepitud kohtutäituriga alates maist 2019

kokku maksegraafik, mille kohaselt puudutatud isik tasus iga kuu kohtutäiturile 130 eurot,

millest avaldajani jõudis pärast täituri tasu mahaarvamist u 102 eurot, ning alates märtsist 2020

oli maksegraafiku täitmine kokkuleppel kohtutäituriga peatatud. Kolleegium leiab, et

puudutatud isiku viidatud maksegraafiku olemasolu kinnitavad asjas esitatud tõendid, mille

kohaselt on kohtutäiturilt ajavahemikus juuni 2019 kuni jaanuar 2020 laekunud avaldajale mitu

u 102 euro suurust makset (dtl-d 345–347). Puudutatud isiku esitatud tõenditest aga ei nähtu, et

täitemenetlus oleks olnud märtsist 2020 peatatud ning puudutatud isik ei oleks pidanud tegema

makseid tsiviilasjas nr 2-18-126854 välja mõistetud võlgnevuse katteks. Vaatamata sellele, et

tsiviilasjas nr 2-18-126854 välja mõistetud võlgnevuse sissenõudmiseks oli algatatud

täitemenetlus ja sellega tegeles kohtutäitur, saab kolleegiumi arvates lugeda nimetatud

kohustuse täitmiseks ka need puudutatud isiku maksed, mille ta tegi otse avaldajale kui

sissenõudjale.

2-21-104209

Lähtudes eelnevast tuleb puudutatud isiku 1. detsembrist 2019 kuni 25. veebruarini 2021 tehtud

maksetest (kas ise või kohtutäituri vahendusel) kogusummas 2044,18 eurot lugeda 252,40 euro

arvel täidetuks praeguse menetluse esemeks olev põhivõlgnevus ja 1791,78 euro (=2044,18-

252,40) arvel täidetuks puudutatud isiku need kohustused, mis olid tekkinud juba 30.

novembriks 2019. Seisuga 25. veebruar 2021 jäi 30. novembriks 2019 tekkinud kohustustest

täitmata veel 399,25 eurot (=2191,03-1791,78). Järelikult tuleb ka puudutatud isiku 2. märtsil

2021 avaldajale tehtud ülekanne 100 eurot ja 19. märtsil 2021 tehtud ülekanne 50 eurot lugeda

VÕS § 88 lg 6 p 1 alusel 30. novembri 2019 seisuga tekkinud kohustuste katteks.

16.4. Arvestades arvetelt nähtuvate nõuete sissenõutavaks muutumise aega (vt määruse p

16.3.1) ja nende kohustuste osalist täitmist puudutatud isiku poolt, kujuneb avaldaja

põhjendatud viivisenõue detsembri 2019 kuni veebruari 2021 eest esitatud arvete eest

järgmiselt:

1) ajavahemiku 26. veebruar 2021 kuni 28. veebruar 2021 eest on avaldajal õigus nõuda

puudutatud isikult viivist selleks hetkeks sissenõutavaks muutunud täitmata põhinõudelt

832,46 eurot (=(1326,43-127,12-114,45)-252,40), s.o 3 päeva eest 0,50 eurot

(=832,46×3×0,02%).

2) 1. märtsil 2021 muutus sissenõutavaks ka jaanuari 2021 eest esitatud arve, mistõttu

avaldaja sissenõutava põhinõude suurus tõusis 959,58 (=832,46+127,12) eurole.

Avaldaja viivisenõue 1.–23. märtsi 2021 eest, s.o 23 päeva eest on 4,41 eurot

(=959,58×23×0,02%).

Kokku on avaldaja viivisenõue ajavahemiku 25. veebruar 2021 kuni 23. märts 2021 eest 4,91

eurot (=0,50+4,41).

16.5. Kolleegium märgib, et oma 14. oktoobri 2021. a menetlusdokumendis peab avaldaja

põhjendatuks viivisenõuet kuni 16. septembrini 2021. Kuna aga avaldaja ei taotlenud

maakohtule esitatud avalduses TsMS § 367 järgi sellise viivise väljamõistmist, mis ei ole

avalduse esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, on ringkonnakohtul võimalik

rahuldada avaldaja viivisenõue üksnes kuni avalduse esitamiseni.

17. Puudutatud isik esitas menetluses arvukalt taotlusi ja seisukohti korteriühistu juhtimist

puudutavates küsimustes, mis ei seondu otseselt praeguse menetluse vaidlusesemega.

Kolleegium märgib nende kohta järgmist.

17.1. Puudutatud isik palus kohtul kohustada avaldajat tegema KÜ Liiva 3 viimase viie aasta

raamatupidamisarvestuse kohta sõltumatu auditi, mille eest tasub kas raamatupidaja ja KÜ

Liiva 3 juhatuse liige KV või kõik juhatuse liikmed.

Kolleegium selgitab, et korteriühistule sellise kohustuse panemiseks ei tulene seadusest alust.

Samuti ei näe KrtS korteriomanikule ette võimalust taotleda korteriühistule audiitori määramist

või erikontrolli (TsMS § 602). KrtS § 51 lg 2 kohaselt võib korteriühistu põhikirjaga ette näha

korteriühistu raamatupidamise aastaaruande audiitorkontrolli kohustuse.

17.2. Puudutatud isik tõi välja, et pärast korteri Liiva 3-71 ostmist 2016. a veebruaris ei ole ta

kordagi saanud korteriomanike üldkoosoleku teadet ega osalenud otsuste vastuvõtmises

üldkoosolekut kokku kutsumata. Seega tuleb vastu võetud otsused kehtetuks tunnistada.

Kolleegium selgitab, et see, kui korteriühistu üldkoosoleku kokkukutsumise või otsuste

vastuvõtmise korda on oluliselt rikutud, mistõttu puudutatud isik ei ole saanud otsuste tegemisel

2-21-104209

osaleda, võib tuua kaasa üldkoosoleku otsuse tühisuse. Alates 1. jaanuarist 2018 on nõuded

korteriomanike üldkoosoleku kokkukutsumisele sätestatud mittetulundusühingute seaduse §-s

20, mis kohaldub KrtS § 20 lg 1 kaudu. KrtS § 29 lg 1 sätestab, et kui korteriomanike

üldkoosoleku kokkukutsumisel on oluliselt rikutud seaduse, korteriomanike kokkuleppe või

põhikirja nõudeid, ei ole koosolek õigustatud otsuseid vastu võtma, v.a juhul, kui koosolekul

osalevad või on esindatud kõik korteriomanikud. Sellisel koosolekul tehtud otsused on tühised,

kui korteriomanikud, kelle suhtes kokkukutsumise korda rikuti, otsust heaks ei kiida.

Riigikohus on selgitanud, et praegu kehtiva KrtS § 29 lg 2 teise lause kohaselt kohaldatakse

korteriomanike üldkoosoleku otsuste kehtetusele tsiviilseadustiku üldosa seadust ja TsÜS § 38

lg 2 esimese lause järgi on otsus mh tühine siis, kui on oluliselt rikutud otsuse tegemise korda

(Riigikohtu 3. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-13391, p 35). Koosoleku

kokkukutsumise korra oluline rikkumine on ka see, kui liikmele ei saadeta koosoleku teadet või

see saadetakse hilinenult (vt nt Riigikohtu 29. jaanuari 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-03,

p 13).

TsÜS § 38 lg-st 2 tulenevalt saab huvitatud isik korteriühistu üldkoosoleku otsuse tühisusele

tugineda, kui kohus on otsuse tühisuse tuvastanud. Seejuures saab isik tugineda otsuse

tühisusele nii vastuväitena kohtumenetluses kui ka esitades kohtule eraldi avalduse otsuse

tühisuse tuvastamiseks. KrtS § 29 lg 2 esimese lause kohaselt lahendatakse korteriühistu organi

kehtetuks tunnistamise ja tühisuse tuvastamise nõue kohtus hagita menetluses. Praeguses asjas

ei ole puudutatud isik tuginenud korteriühistu üldkoosoleku ühegi konkreetse otsuse tühisusele

ega toonud kohtu ette konkreetse otsuse vastuvõtmisega seonduvaid asjaolusid. Seega ei ole

kolleegiumil võimalik puudutatud isiku väidet sisuliselt hinnata. Kui puudutatud isik siiski

soovib korteriühistu üldkoosoleku otsuste kehtivust vaidlustada, on tal võimalik esitada kohtule

avaldus, tuues seal välja konkreetne otsus, mille tühisuse tuvastamist ta taotleb, ning tühisuse

aluseks olevad asjaolud. Avaldus peab vastama seaduses sätestatud nõuetele ja selle esitamisel

tuleb tasuda nõutav riigilõiv.

17.3. Avaldaja käitumine on puudutatud isiku hinnangul käsitatav tema kui piiratud eesti keele

oskusega Suurbritannia kodaniku diskrimineerimisena. Puudutatud isik palus kohtul anda

avaldajale tähtaeg oma tegevuse selgitamiseks ning määrata mõistlik hüvitis puudutatud isiku

diskrimineerimise ja tema õiguste rikkumise eest alates 2016. a veebruarist.

Kolleegium märgib, et puudutatud isiku väidetest ei nähtu, milles seisneb praegusel juhul

täpselt tema diskrimineerimine, s.o tema kohtlemine halvemini teistest KÜ Liiva 3

korteriomanikest või tema asetamine nendega võrreldes ebasoodsamasse olukorda. Seejuures

ei selgu puudutatud isiku väidetest, et teda oleks ebavõrdselt koheldud seoses korteri

kommunaalkulude tasumise kohustusega, mis on praeguse menetluse esemeks. Seega ei ole

kõnealusel etteheitel tähtsust praeguse vaidluse lahendamisel. Asja materjalid ka ei võimalda

kolleegiumi hinnangul teha järeldust, et avaldaja oleks puudutatud isikut mingil viisil

diskrimineerinud. Kui puudutatud isik leiab, et tema suhtes on rikutud üldkoosoleku

kokkukutsumise või otsuste tegemise korda, saab ta kasutada määruse eelmises punktis

nimetatud õiguskaitsevahendeid.

Seoses puudutatud isiku viitega tema piiratud eesti keele oskusele lisab kolleegium, et

keeleseaduse (KeeleS) § 3 lg 1 kohaselt on Eesti riigikeel eesti keel. KeeleS § 8 lg 1 kohaselt

on igaühel õigus eestikeelsele suulisele ja kirjalikule asjaajamisele mh ka Eestis registreeritud

äriühingus, mittetulundusühingus ja sihtasutuses. See nõue laieneb ka korteriühistule (vt nt

Riigikohtu 3. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-13391, p 32). Seega on avaldajal

korteriühistuna kohustus võimaldada oma liikmetele eestikeelset asjaajamist ning avaldaja ei

ole seadusest tulenevalt kohustatud võimaldama seda mõnes muus keeles. Järelikult ei ole

2-21-104209

puudutatud isiku diskrimineerimisena käsitatav see, kui talle ei saadeta üldkoosoleku teateid

või muid korteriühistu tegevust puudutavaid dokumente inglise keeles. Samuti ei saa

diskrimineerimist järeldada väitest, et puudutatud isikule ei ole korteriühistu otsuste

vastuvõtmisega seonduvaid dokumente saadetud e-posti teel.

17.4. Puudutatud isik palus kohustada avaldajat esitama talle kõik üldkoosolekutega seotud

dokumendid ja kõik üldkoosolekut kokku kutsumata tehtud otsused. Täpsemalt nõudis

puudutatud isik KÜ-lt Liiva 3 järgmisi dokumente:

-

kõikide ühistu üldkoosolekute, erakorraliste koosolekute jms protokollid ja nende

tulemused alates 2016. aastast, sh koosolekute päevakorrad, aastaaruanded, koosoleku

kokkukutsumise teated, koosoleku protokoll ja elanikele esitatud koosolekute otsustuste

dokumendid; samuti kõik üldkoosolekut kokku kutsumata saadetud otsused ja otsuste

eelnõud;

-

kõikide hääletatud küsimuste ja ühistu tehtud otsuste protokollid alates 2016. aastast, sh

iga tehtud otsuse hääletusdokumendid;

-

KÜ Liiva 3 aastaaruanded alates 2016. aastast;

-

kõik Liiva 3-71 arved alates veebruarist 2017 kuni tänase päevani.

Kolleegium selgitab, et ei käsita nimetatud taotlust tõendite kogumise taotlusena TsMS § 236

lg 2 tähenduses, kuna puudutatud isik ei ole põhjendanud nende dokumentide avaldajalt

nõudmist sooviga tugineda neile praeguses menetluses tõendina.

KrtS § 45 lg 1 kohaselt on korteriomanikul õigus saada juhatuselt teavet korteriühistu tegevuse

kohta ja tutvuda korteriühistu dokumentidega. Lõige 2 võimaldab juhatusel keelduda teabe

andmisest ja dokumentide esitamisest, kui on alust eeldada, et see võib tekitada olulist kahju

teise korteriomaniku või kolmanda isiku õigustatud huvidele. Lõige 3 annab korteriomanikule

õiguse juhul, kui juhatus keeldub teabe andmisest või dokumentidega tutvumise

võimaldamisest, nõuda, et tema nõudmise õiguspärasuse üle otsustaks korteriomanike

üldkoosolek, või esitada kahe nädala jooksul juhatuse keeldumise saamisest arvates või nelja

nädala jooksul taotluse esitamisest arvates, kui juhatus sellele ei ole vastanud, hagita menetluses

kohtule avalduse juhatuse kohustamiseks teavet andma või dokumentidega tutvumist

võimaldama. Eelnevast tulenevalt tuleks puudutatud isikul esitada korteriühistu juhatusele

taotlus soovitud teabe saamiseks ja dokumentidega tutvumiseks. Juhatuse keeldumise korral on

puudutatud isikul võimalik nõuda, et tema nõudmise õiguspärasuse üle otsustaks korteriühistu

üldkoosolek, või esitada avaldus kohtule. Kohtule esitatav avaldus peab vastama seaduses

sätestatud nõuetele ja selle esitamisel tuleb tasuda nõutav riigilõiv.

17.5. Puudutatud isik palus kohtul kaaluda VM tagandamist KÜ Liiva 3 juhatuse esimehe

ametikohalt ning sama ka teiste KÜ Liiva 3 juhatuse liikmete kohta. Samuti palus puudutatud

isik kohtul tagandada ametist KV ja määrata korteriühistu raamatupidamist haldama sõltumatu

kolmas isik, kuni sellele kohale valitakse uus isik.

Kolleegium selgitab, et korteriühistu juhatuse liikmed võib KrtS § 24 lg 1 teise lause ja

mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 28 lg 2 kohaselt tagasi kutsuda üldkoosoleku

otsusega. Korteriühistu juhatuse esimehe ja teiste juhatuse liikmete tagandamine ei ole kohtu

pädevuses. KrtS § 25 võimaldab mh korteriomanikul taotleda küll korteriühistu juhatuse

asendusliikme määramist, kuid see võimalus ei ole ette nähtud korteriomanikule ebasobiva

juhatuse väljavahetamiseks, vaid juhatuse asendusliikme määramise normide eesmärk on

tagada esindus- ja juhtimisorgani olemasolu olukorras, kus korteriühistu on juhatuse liikme

väljalangemise tõttu muutunud juhtimisvõimetuks (vrd Riigikohtu 18. detsembri 2019. a otsus

2-21-104209

tsiviilasjas nr 2-17-10474, p 38). Samuti ei saa kohus määrata korteriühistule raamatupidajat,

vaid korteriühistu raamatupidamist korraldab korteriühistu juhatus (KrtS § 50).

17.6. Ühtlasi palus puudutatud isik, et kõik praeguse asjaga seotud kulud kannaksid KÜ Liiva

3 juhatuse liikmed, mitte korteriühistu.

Kolleegium selgitab, et konkreetse vaidluse menetluskulude jaotust otsustades ega ka

menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrates ei ole kohtul seadusest tulenevat alust

määrata, et keegi menetlusväline isik (nt korteriühistu juhatuse liige) peab kulud kandma

menetlusosalise eest või need menetlusosalisele hüvitama. Juhul, kui korteriühistu juhatuse

liikmed ei ole kohtuvaidlust algatades täitnud oma kohustusi juhatuse liikmelt tavaliselt

oodatava hoolsusega ja on tekitanud sellega korteriühistule kahju, võib korteriühistul olla KrtS

§ 24 lg-st 1 ja MTÜS §-st 32 tulenevalt õigus nõuda juhatuse liikmelt oma kohustuste

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Selle nõude esitamiseks õigustatud isik on korteriühistu

või teatud juhtudel korteriühistu võlausaldaja. Seadus ei võimalda seda nõuet esitada üksikul

korteriomanikul, kes ei ole korteriühistu võlausaldaja.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18. Maakohus jättis menetluskulud § 163 lg-te 1 ja 2 alusel menetlusosaliste endi kanda. Kuna

ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit, tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt vajadusel muuta

vastavalt ka menetluskulude jaotust. Samuti tuleb määrata määruskaebemenetluse kulude

jaotus (TsMS § 173 lg 1).

19. Menetluskulude kandmist hagita menetluses reguleerib TsMS § 172 lg 1, mille kohaselt

kannab menetluskulud üldjuhul isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb

mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni

menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see

menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Riigikohus on neid sätteid

tõlgendanud selliselt, et mitme menetlusosalisega hagita asjas on üldjuhul õiglane jätta

menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. TsMS § 172 lg 1 esimest lauset on

otstarbekas kohaldada juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi

menetlusosalisi ei ole (Riigikohtu 12. mai 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-15916, p 16; 2.

juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). Määruskaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud kannab TsMS § 171 lg 1 kohaselt kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata.

20. Praegusel juhul tuleb arvestada ka sellega, et avaldaja loobus avaldusest põhinõude osas,

mistõttu ringkonnakohus tühistab selles osas maakohtu määruse ja lõpetab asja menetluse.

TsMS § 168 lg 4 kohaselt kannab hagist loobumise korral kostja menetluskulud hageja, välja

arvatud juhul, kui ta loobub hagist seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud.

Lõige 5 täiendab, et kui hageja loobub hagist seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema

nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Riigikohus on leidnud, et TsMS § 8 lg

2 ja § 477 lg 1 võimaldavad kohaldada §-i 168 asjakohases ulatuses ka hagita menetlust

lõpetavate lahendite puhul (nt Riigikohtu 14. oktoobri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-

08, p 11; 20. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-10, p 11). Samuti on Riigikohus

leidnud, et TsMS § 168 lg-s 5 sätestatud olukorras on kostjal võimalik esile tuua asjaolud, mille

põhjal § 168 lg 5 kohaldamine oleks tema suhtes ebaõiglane TsMS § 162 lg 4 järgi (vt 26.

jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p-d 9–10). Seejuures ei ole § 162 lg 4

alusel põhjendatud jätta hageja menetluskulusid TsMS § 168 lg 5 järgi kostja kanda siis, kui

hageja nõude rahuldamine oleks olnud välistatud (Riigikohtu 4. aprilli 2012. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-28-12, p 15). Kui hageja loobub ühest nõudest ja teiste, seotud nõuete osas

2-21-104209

menetlus jätkub, tuleb loobutud nõude menetlemisega seotud kulude jaotamisel arvestada ka

sellega, kas see nõue oleks olnud sisuliselt põhjendatud (vt Riigikohtu 10. juuni 2020. a määrus

tsiviilasjas nr 2-18-17703, p 11.2).

21. Kolleegium leiab, et TsMS § 172 lg 1 teise lause, § 168 lg 5, § 162 lg 4 ja § 171 lg 1 alusel

on praegusel juhul õiglane jätta nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulud menetlusosaliste

endi kanda.

21.1. Ehkki avaldaja loobus põhinõude osas avaldusest seetõttu, et puudutatud isik oli pärast

avalduse esitamist tema nõude rahuldanud, ei ole põhjendatud jätta kõiki põhinõude

menetlemisega seotud kulusid TsMS § 168 lg 5 alusel puudutatud isiku kanda. Esiteks selgus

avaldaja viivisenõude lahendamisel, et avaldaja põhinõue oli avalduse esitamise ajal

põhjendatud osaliselt (u 72,3% ulatuses (=959,58÷1326,43×100%)), mistõttu sellega seotud

menetluskulude jätmine täies ulatuses puudutatud isiku kanda oleks TsMS § 162 lg 4 järgi

ebaõiglane. Lisaks, puudutatud isik ei täitnud avaldaja nõuet mitte seetõttu, et ta oleks sellega

nõustunud, vaid jäi kuni menetluse lõpuni seisukohale, et nõue ei ole põhjendatud. Teiseks

nähtub menetlusosaliste väidetest ja asja materjalidest, et avaldaja ei pöördunud enne kohtusse

pöördumist oma nõudega puudutatud isiku poole ega arutanud võimalusi võlgnevuse

kohtuväliseks tasumiseks nt maksegraafiku alusel. Asjas oli oluliseks vaidlusküsimuseks see,

milliste võlgnevuste katteks tuleks lugeda puudutatud isiku detsembrist 2019 kuni veebruarini

2021 tehtud maksed avaldajale. Kui avaldaja oleks pöördunud puudutatud isiku poole

kohtuväliselt, oleks asjaolu, et osapooled mõistavad puudutatud isiku tehtud maksete eesmärki

erinevalt, võinud selguda juba varem. Tõenäoliselt oleks selgunud ka see, et puudutatud isik oli

ekslikul arvamusel, nagu oleks tsiviilasjas nr 2-18-126854 välja mõistetud võlgnevuse

sissenõudmine täitemenetluses peatatud. Kolleegiumi hinnangul ei ole välistatud, et asjaoludest

õiget arusaama omades oleks puudutatud isik oma kohustusi täitnud või oleksid osapooled

jõudnud selle osas kokkuleppele. Sel viisil oleks võinud olla võimalik kohtumenetlust vältida.

21.2. Avaldaja viivisenõue rahuldati osaliselt, täpsemalt 3,3% (=4,91÷147,64×100%) ulatuses.

21.3. Avaldaja viivisenõude ja seega ka määruskaebuse rahuldamise ulatust ning põhinõude

osas avaldusest loobumise asjaolusid arvestades leiab kolleegium, et tervikuna on õiglane jätta

menetluskulud kummaski kohtuastmes avaldaja ja puudutatud isiku endi kanda. Seoses kulude

menetlusosaliste endi kanda jätmisega ei ole vaja määrata kindlaks nende rahalist suurust.

22. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 koosmõjus §-ga 659 ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab

ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku

sõnastuse ja märgib selles kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik, Villem Lapimaa, Meeli Kaur