2-21-16148/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht 23.12.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-16148

Kohtuasi

Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

psühhiaatriakliiniku valvearsti taotlus X suhtes

esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks

Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti

kaudu) avaldus X kinnisesse asutusse paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.10.2021 määrus esialgse õiguskaitse

pikendamiseks ja 21.11.2021 määrus isiku kinnisesse

asutusse paigutamiseks

Kaebuse esitaja ja liik

X 01.11.2021 ja 01.12.2021 määruskaebused

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja I Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399) psühhiaatriakliiniku valvearst

Katrin Tammeväli

Avaldaja

II

Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal-

ja

Tervishoiuameti kaudu) (registrikood 75014965)

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi

Seimar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 15.10.2021 määrus esialgse õiguskaitse pikendamiseks

muutmata.

2. Jätta Harju Maakohtu 21.11.2021 määrus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks

muutmata.

3. X 01.11.2021 ja 01.12.2021 määruskaebused jätta rahuldamata.

4. Määruskaebuste esitamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

2-21-16148

2

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldaja I avaldus

1. Avaldaja I esitas 15.10.2021 Harju Maakohtule taotluse kohaldada puudutatud isiku suhtes

esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi neljaks päevaks ja pikendada esialgset

õiguskaitset 40 päevani. Avalduse kohaselt viibib isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates

13.10.2021, kell 10.43 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Psüühikahäire tõttu on

isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Isik

ei ole võimeline ravivajadust ise hindama.

2. Avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamusest selgub, et isik viibib psühhiaatriakliinikus teist

korda. Varasemast anamneesist on teada, et ta sündis peres ainsa lapsena, tema ema suri aastal

2009 vähki, isa elab Tallinnas, isiku hooldajaks jäi tema emapoolne vanaema. Puudutatud isik

lõpetas 9. klassi, elas 2011. a 3 kuud Šotimaal, kust ta tuli tagasi Eestisse. Järgnevalt pani ta

Eestis toime erinevaid õigusvastaseid tegusid: 30.05.2011 lõi naisterahvale jalaga

seljapiirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu; 15.05.2011 tekitas koos kaasosalisega

meeskodanikule füüsilist valu ja tervisekahjustusi; 22.01.2012 tungis võõra vallasasja

ebaseadusliku omastamise eesmärgil kallale meeskodanikule, tekitas kannatanule füüsilist valu

ja tervisekahjustusi. Pärast kuritegude sooritamist ja tagaotsitavaks kuulutamist lahkus ta

Eestist, elades Inglismaal ja USA-s, kus sattus vanglasse ja deporteeriti 2017. a Eestisse tagasi,

kus viibis arestimajas ja hiljem vanglas. 17.04.-19.09.2017 viibis Tartu Vangla

meditsiiniosakonna psühhiaatriatalituses, kus avaldusid psühhootilised sümptomid (mõttekäigu

seosetus, ebareaalsed, mh paranoilised mõtted). Isikul diagnoositi F28 (muud mitteorgaanilised

psühhoosid). Seejärel viibis Viljandi Haiglas statsionaarsel sundravil ajavahemikul 19.09.2017-

14.05.2018, pärast mida jätkus ambulatoorne sundravi. 12.02.2019 ambulatoorse sundravi

visiidile jõudes oli isik ägedalt psühhootiline (avaldas spontaanselt kahjustusluulumõtteid,

jälitusluulu

ja

mõjutuselamusi),

mistõttu

hospitaliseeriti

erakorraliselt

SA PERH

psühhiaatriakliiniku 3. osakonda, kus viibis ravil 12.02.-26.02.2019. Raviga seisund paranes,

jätkas ambulatoorse sundraviga, mis lõppes 2020 suvel. Järgnevalt käis kuni 2020 novembrini

perearstikeskuses depoosüstil ja 2020 detsembris psühhiaatri ambulatoorsel vastuvõtul, kus

jäänud mulje, et patsiendil esinevad meelepetted, avaldab luulumõtteid, soovib lõpetada

depoosüstid, puudub haigusteadvus. Alates sellest ajast ongi toetusravi katkestanud ja

vastuvõttudel käimise lõpetanud. 2021. a alguses vahetas isik ära enda nime, võttes teise

eesnime lisaks ja isa perekonnanime. Vanaema andmetel isik 2021 veebruaris oli läinud reisile

Maltale, kus sattus füüsilisse konflikti, murdis ninaluu ja oli lühiajaliselt hospitaliseeritud.

Sattus

seejärel

Itaaliasse,

Šveitsi

ja

Saksamaale,

kus

oli

hospitaliseeritud

psühhiaatriahaiglatesse, Saksamaal olevat haiglast ära põgenenud. Korduvalt üritati isikut

Eestisse transportida, aga ta keeldus lennukile minemast. Tagasi Eestisse jõudis 2021 augustis.

Elas viimased paar kuud koos vanaemaga, kes kutsus kiirabi 13.10.2021, kuna isikul

paranoiline luul ägenenud, räägib segast juttu, karjub öösiti, vehib kätega – vanaema oli

2-21-16148

3

hakanud kartma. Valvetoas mõttekäik segane, raskesti mõistetav, avaldab fragmente

paranoilisest luulust.

Taotluse esitamise ajaks ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. Isik situatsioonis ei

orienteeru (enda sõnul haiglasse sattunud, sest kodus olevat olnud tüli, vanaema olevat

uurijatega mingi kokkuleppe teinud, uurijad ja psühhiaatrid teevad temaga katseid), ärev-pinges

olekuga, rahutu käitumisega, tähelepanu ei suuda koondada, vestluse ajal vajab pidevalt

küsimuste kordamist. Mõttekäik desorganiseeritud, raskesti jälgitav, paraloogiliste seostega.

Avaldab paranoilist mõjutus-, tagakiusamis- ja kahjustusluulu, jutu käigus palju veidraid

avaldusi. Patsient seletab, et aastaid tagasi välismaal jõi valgujooki, mille käigus sattus tema

pähe

mikrotelefon,

millega

saab

alateadvuse

teel

inimestega

suhelda.

Avaldab

kuulmismeelepetete esinemist (alateadvustelefoni teel suhtlevad temaga uurijad, kes teevad

ristküsitlust), mille tõttu isik on väsinud ja unustab asju. Telefoni ei olevat peast võimalik

eemaldada, sest selle paigaldanud ettevõtte on läinud pankrotti. Kuulmishallutsinatsioonid on

ka vahel kommenteeriva ja käskiva iseloomuga. Haiguskriitikata, haiglaravist keeldub.

Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire F20.02 (paranoidne skisofreenia, episoodiline

stabiilse defektiga). Tema käitumine on psühhootilisest seisundist juhituna ettearvamatu ja

ebaadekvaatne ning ohustab seetõttu nii patsiendi enda kui ka ümbritsevate turvalisust.

Psüühikahäirest tulenevalt ei ole isik võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega

tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama. Isiku seisundit ja varasemat ravikogemust hinnates ei

ole tõenäoline selle paranemine 4-päevase ravi vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu

toimetulek haiglavälises keskkonnas.

Menetluse käik ja menetlusosaliste seisukohad

3. Puudutatud isiku raviarst avaldas 15.10.2021 ärakuulamisel, et isikul on anamneesis väga

palju erinevaid õigusvastaseid tegusid, kus ta on inimesi rünnanud. Selles seisneb ka tema

ohtlikkus. Ta on varasemalt viibinud nii vanglas kui ka sundravil. On ravi katkestanud.

4. Puudutatud isik avaldas 15.10.2021 ärakuulamisel järgmist: „Läheb normaalselt, võiks

paremini olla. Hommikul läksin vanaemaga veidi tülli, helistas ja pidin siit läbi käima. Toodi

siia. Minu arust pole mul mõtet siin olla. Üks kord kuus kasutan ravimit. Arst on sellised

ravimid määranud. Otsin tööd ja põhimõtteliselt olen kodus. Kust võtate, et olen

seiklushimuline? Plaanin praegu viimast reisi Euroopasse. Siis on kogu Euroopa läbi käidud.

See ei ole riik, see on trajektoor. Trajektoor ja siis on kõik EL-is olevad riigid läbitud. Pensionist

panen kõrvale. Kui pool aastat reisida, siis tuleb 2500 eurot. Perekond töötab ka. Elan

vanaemaga. Temaga läbisaamine on hea. Ei oskagi vastata, mis juhtus vanaemaga. Huvitav,

kusjuures ei käitunud halvasti. Hetki, kus peas telefon helistab, hmm. Kes või mis? Ega te ei

tea, mis helistab? Huvitav, huvitav. Mina siis ka ei tea. Uurija helistab koguaeg. Küsib küsimusi

ka jah. Ei ole ükski küsimus meeles. Olen psühhiaatriahaiglas varem ka viibinud. Mis mõttes?

Varasemalt kuidas olen sattunud haiglasse? Kui varasemalt? Enne minu sündi või peale seda?

Ei mina ei sattunud enne sündi haiglasse. Milleks siin haiglas viibida? Ei ole vaja, et arstid

saaksid tervist kontrollida. Kindel, et ei ole vaja. Mul kodus pidevalt kontrollitakse tervist.

Kodus käivad arstid tervist kontrollimas.“

5. Puudutatud isikule määratud esindaja ei vaielnud vastu isiku paigutamisele kinnisesse

asutusse esialgse õiguskaitse korras. Esindaja leidis, et puudutatud isik vajab ravi.

6. Harju Maakohus rakendas 15.10.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset ja paigutas isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse kuni

2-21-16148

4

neljaks päevaks alates 13.10.2021 kuni 17.10.2021 või eelnevalt, kui raviasutus on teinud

otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Kohus andis loa isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise

ravi kohaldamiseks, sh vajadusel tahtevastaselt ravimine manustamiseks. Kohus jättis

menetluskulud riigi kanda.

7. Avaldaja esitas 15.10.2021 täiendava arvamuse, mille kohaselt ei ole patsiendi seisund

muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma

raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu 15.10.2021 määrus

8. Harju Maakohus pikendas 15.10.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes õiguskaitse korras

kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päeva alates 13.10.2021 kuni 22.11.2021

või eelnevalt, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Kohus andis loa

isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks, sh vajadusel tahtevastaselt

ravimine manustamiseks. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.

9. Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lõikele 1, § 13 lõigetele 1 ja 2

ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lõigetele 1 ja 5.

10. Kohtule esitatud taotlusest ja sellele lisatud arsti arvamusest nähtub, et puudutatud isik toodi

psühhiaatriakliinikusse kodust kiirabiga, kuna patsiendil paranoiline luul ägenenud, räägib

segast juttu, karjub öösiti, vehib kätega ja vanaema oli hakanud kartma. Valvetoas mõttekäik

segane, raskesti mõistetav, avaldab fragmente paranoilisest luulust. Valvearst vormistas talle

tahtest olenematu ravi otsuse. Praeguseks ajaks ei ole isiku seisund paranenud. Patsient

situatsioonis ei orienteeru, ärev-pinges olekuga, rahutu käitumisega, tähelepanu ei suuda

koondada, vestluse ajal vajab pidevalt küsimuste kordamist. Mõttekäik desorganiseeritud,

raskesti jälgitav, paraloogiliste seostega. Avaldab paranoilist mõjutus-, tagakiusamis- ja

kahjustusluulu, jutu käigus palju veidraid avaldusi. Avaldab kuulmismeelepetete esinemist.

Kuulmishallutsinatsioonid on ka vahel kommenteeriva ja käskiva iseloomuga. Haiguskriitikata,

haiglaravist keeldub. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäirena paranoidne skisofreenia

(episoodiline stabiilse defektiga).

11. Kohus leidis, et puudutatud isik võib olla oma seisundist tingituna ja ravita jäämisel ohtlik

oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega nii endale kui teda ümbritsevatele. Isiku

seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline tajuma ravivajadust. Oma psüühilise seisundi poolest

ei ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks

haiglaraviks teadvat nõusolekut. Seetõttu kohaldas kohus isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja

paigutas ta neljaks päevaks kinnisesse asutusse alates 13.10.2021 kuni 17.10.2021. Praeguseks

ajaks ei ole isiku seisund piisavalt paranenud, ta on jätkuvalt ebastabiilne ega suuda otsustada

adekvaatselt oma ravi vajaduse üle.

12. Kohus leidis, et puudutatud isiku seisund ei ole pärast 15.10.2021 määrusega rakendatud

esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist paranenud, mistõttu esinevad eeldused esialgse

õiguskaitse kohaldamise pikendamiseks. Puudutatud isikul esineb jätkuvalt raske

psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit,

käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine on ebaadekvaatne ning ravita ja

tavapärases keskkonnas võib ta olla väljaspool haiglat oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu

käitumisega ohtlik nii endale kui teda ümbritsevatele. Isiku käitumine on juhitud haiguslikust

seisundist ning seetõttu kontrollimatu ja ettearvamatu. Endale ohtlikkus seisneb kohtu

hinnangul selles, et isik võib asetada ennast haiguslikust seisundist tulenevalt elu ja tervist

2-21-16148

5

ohustavasse olukorda (haiguslikust seisundist tulenevalt on tema reaalsustaju häirunud ja ta

käitub luululistel ajenditel ebaadekvaatselt, sh ei võta talle määratud ravimeid). Teistele

ohtlikkus seisneb kohtu hinnangul selles, et isik võib kujutada otsest ohtu oma ettearvamatu ja

agressiivse käitumisega (on varasemalt inimesi rünnanud, vanaema kardab teda). Sõltuvalt oma

seisundist on isik võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Arvestades puudutatud isiku psüühilist

seisundit ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, tuleb tema suhtes pikendada

esmase õiguskaitsevahendi kohaldamist TsMS § 534 lõike 5 alusel.

13. Kohus on rakendanud esialgset õiguskaitset 4 ööpäeva patsiendi psühhiaatriahaiglasse

paigutamisest. Arsti 15.10.2021 arvamusest nähtub, et patsiendi seisund ei ole paranenud ja ta

vajab pikemat ravi. Arvestades teadmisi haiguse kohta, patsiendi senist haiguskulgu ja

hetkeseisundit, ei ole raskest psüühikahäirest paranemine 4 ööpäeva vältel realistlik. Võttes

arvesse asjaolu, et isiku seisund ei ole alates hospitaliseerimisest oluliselt paranenud, ei ole

kohtu hinnangul tagatud tema ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas. Lähtudes puudutatud

isiku psüühikahäirest vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes

ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. Puudutatud isik

viibib psühhiaatriakliinikus mitmendat korda, mis näitab, et tema seisundi paranemine ja

iseseisev toimetulek ei ole ilma pikaajalise haiglas viibimise ja ravita tõenäoline. Puudutatud

isiku reaalsustaju on oluliselt häirunud, mis võib kujutada ohtu nii talle kui teda ümbritsevatele.

Ilma adekvaatse ravita võib tema seisund halveneda, toimetulematus süveneda. Seega esineb

alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks.

14. Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma ta piisavat arusaama

ravivajadusest. Kohtu hinnangul ei ole puudutatud isik oma seisundist tingituna võimeline

tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sh ravimite võtmisest

keeldumise osas. Kohus määras seetõttu puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse

paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise, sh vajadusel

tahtevastase ravimite manustamise.

Puudutatud isiku 01.11.2021 määruskaebus

15. Puudutatud isik esitas talle määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub

tühistada maakohtu määruse esialgse õiguskaitse pikendamiseks kuni 40 päevani. Kaebuse

kohaselt selgitas puudutatud isik 15.10.2021 ärakuulamisel, et haiglasse tõi teda kiirabi, mille

vanaema kutsus. Läks vanaemaga veidi tülli. Sellepärast pidi haiglast läbi käima. Talle on

määratud ravi üks kord kuus süstina. On käinud Euroopas reisimas, pensionist. Peas keegi

helistab ja uurija küsitleb teda. Ta ei vaja haiglas tervise kontrolli, seda teevad arstid tal kodus.

Esindaja külastas puudutatud isikut haiglas. Ta selgitas, et tõusis vanaema juures lihtsalt liiga

vara ja vanaema sai temast valesti aru. Nüüd on vanaemaga kõik korras. Ta läks Euroopasse

reisile eelmise aasta detsembris, sest ilm siin liiga külm ja uurijad pidevalt küsitlevad. Kuid

hetkel kõik korras ja ravi sai ka Euroopas, kuid see ei kajastu lihtsalt siinsetes dokumentides.

Ta ei ole ohtlik ei endale ega teistele, on nõus ja võimeline ravi jätkama ambulatoorselt. Haiglas

on lihtsalt igav, isegi Jämejalas oli huvitavam. Oli raamatuid, sai teha sporti, oli oma teler,

arvuti, sai kasutada telefoni rohkem jm.

Puudutatud isik on kindlal veendumusel, et tema ohtlikkus endale ega teistele ei ole tõendatud.

Tänaseni haiglas viibimine on isegi liiga pikka aega kestnud. Igal juhul oli neli päeva piisav ja

edasine ravi on vajadusel täiesti võimalik kodus.

16. Avaldaja I palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

2-21-16148

6

17. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lõike 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Avaldaja II avaldus ja menetlusosaliste seisukohad

18. Avaldaja II esitas 15.11.2021 maakohtule taotluse, milles palub pikendada puudutatud isiku

tahtest olenematut ravi kuni kolmeks kuuks.

Taotluse kohaselt on senise ravi foonil isiku seisund paranenud väga aeglaselt. Ta on avaldanud

absurdse sisuga luulumõtteid, jälitamistunnet, mõjutuselamusi. Käitumine olnud veiderdav.

Ravi foonil patsient muutunud rahulikumaks, ravimeid võtnud, suunatud edasiseks raviks 3.

osakonda. Osakonnas spontaanselt kaebusi ei esita, küsitlusel neid eitab. Tihti naerab omaette,

mõttekäik häiritud. Avaldab, et tema ravil viibimine on ebaloogiline, ta on täiesti terve,

„vanaemaga kodus tekkis arusaamatus“. Haiguskriitika puudub täielikult. Küsitlusel avaldab,

et „tema mõtteid kuulab vähemalt pool maakera elanikest, ja tema kuuleb rohkem kui teised

inimesed“. Plaanib koheselt minna tööle, konkreetseid plaane ei avalda. Käitumine jätkuvalt

desorganiseeritud, mõttekäik häiritud, jääb kahtlus kuulmismeelepetetele. Patsiendi anamneesi

arvestades ja seisundit hinnates ei ole tõenäoline selle paranemine 40-päevase ravi toimel

sedavõrd, et oleks tagatud tema iseseisev ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas, mistõttu

taotletakse kohtult luba tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks, temale

antipsühhootilise,

rahustava,

üldtugevdava

ja

muu

sobiva

ravi

manustamiseks

psühhiaatriahaigla tingimustes kuni kolme kuu vältel arvestades tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi otsusest.

19. Puudutatud isikule määratud esindaja leidis, et asjaolu, et isiku ohutu toimetulek

haiglavälises keskkonnas ei ole täna veel tagatud ja ravi jätkamine pole ambulatoorselt

võimalik, ei ole esindajale esitatud materjalidega leidnud üheselt tõendamist. Olulisim taotluses

toodud argumentidest põhineb puudutatud isiku varasemal anamneesil ja haiguslool. Esindaja

sõnul suhtleb puudutatud isik hea meelega, on rahulik ja ei esita luululisi seisukohti. Võrreldes

seisundiga haiglasse paigutamisel on ta oluliselt paranenud, jutt sisuline ja oskab hinnata oma

haigust ja ravi vajadust, vähemalt sõnaliselt. Ta võtab ravimeid ja on nõus ravi jätkama. Ta on

arvamusel, et juba tänaseks on ta haiglas põhjendamatult kaua viibinud ja see ei ole toonud

tema tervislikus seisundis enam mingeid muudatusi. Vanaemaga suhted head. Ta on kindlal

seisukohal, et ei ole ohtlik ei endale ega ohusta ka teisi oma tervislikust seisundist lähtuvalt. Ta

on varasemalt jätkanud talle määratud psühhiaatrilist ravi ambulatoorselt.

20. Psühhiaatri 19.11.2021 ekspertiisiakti kohaselt on puudutatud isikuga ekspertiisil kontakt

psühhoosi tõttu raskendatud. Vastab küsimustest mööda, kohati kõne katkeb. Ütleb, et teda

mõjutatakse ultraheliga. „Ma kuulen teismoodi. Vaimud tahavad mind hulluks ajada“. Arvab,

et on väljavalitu, kuna „teistega ju nii ei tehta“. Peab end terveks. Haiglasse oli tulnud rahusti

järgi, kuid teda jäeti ravile. Küsib sageli, kuidas edasi kaevata. Personali andmetel hoiab ta

omaette, naerab, pomiseb. Üldiselt on ta olnud väliselt rahulik, omaette hoidev, kuid 13.11.2021

õhtul ründas äkitselt kaashaiget, lõi teda rusikaga näkku. Ekspertiisi ajal on uuritav selge

teadvusega, orienteerub õieti ajas, kohas ja enese isikus, haiguskriitika ja situatsioonist

adekvaatne arusaam puuduvad täielikult. Ravi ta vajalikuks ei pea. Kontakt raskendatud

mõttekäiguhäirete tõttu. Avaldab spontaanselt suurus- ja paranoilisi luulumõtteid. Esineb

kuulmismeelepetteid. On avaldanud, et tal on peas mikrokiip, mille kaudu suhtleb ja mille

kaudu teda mõjutatakse. Temalt küsitakse pidevalt mingeid asju, avaldatakse survet. See olevat

väga tüütu. Ütleb, et ta on väljavalitu, arstid teevad temaga katseid, vaimud tahavad teda hulluks

ajada. Emotsionaalselt inadekvaatne, tunde-tahteelu on otseselt psühhootilistest elamustest

2-21-16148

7

mõjutatud, mistõttu tema käitumine on olnud ettearvamatu ja agressiivne. Olulist mälu ja

kognitiivsete funktsioonide tagasilangust ei tähelda, kuid need on psühhoosist mõjutatud.

Eksperdi arvamuse kohaselt põeb puudutatud isik vaimuhaigust püsikululise paranoidse

skisofreenia kujul (RHK-10 kood F20.02) ning tal on diagnoositud alkoholi ja narkootiliste

ainete kuritarvitamist (RHK-10 kood F19.1), mis piirab võimet oma käitumisest aru saada ja

seda juhtida. Isiku psüühikahäire on raske ja püsikululine, mistõttu vajab ta pidevat

psühhoosivastast ravi. Tal puudub täielikult haiguskriitika ja ravisoostumus, vabaduses olles

tarvitab alkoholi ja narkootikume, mis psühhoosi ägestavad. Toetusravi ta vabaduses olles

regulaarselt ei kasuta, talle määrati ravim depoovormis süstena, kuid ka nendele ta ei tulnud.

Psühhootilises seisundis ei jälgi ta ühiskonnas kehtivaid reegleid, seadusi, on sooritanud

kuritegusid. Ta on viibinud oma ebaadekvaatse ja agressiivse käitumise tõttu nii vanglas kui ka

psühhiaatriahaiglas erinevates riikides. Seda on näidanud eelnev kogemus. Sotsiaalne

tugivõrgustik Eestis tal puudub. Vanaema suhtes, kellega koos elab, on vaenulikult meelestatud,

ambulatoorselt ei ole ta arsti ettekirjutusi ja ravirežiimi jälginud. Arvestades eeltoodut ei ole

tema suhtes võimalik kohaldada muud psühhiaatrilist abi peale tahtest olenematu ravi

psühhiaatriahaiglas. Isiku psüühiline seisund ei ole peale 15.10.2021 oluliselt paranenud.

Vaatamata intensiivsele psühhoosivastasele ravile ei ole psühhoos taandunud, jätkuvalt

esinevad kuulmismeelepetted, mõjustuselamused, avaldab spontaanselt suurus- ja paranoilisi

luulumõtteid. Tema käitumine on olnud ettearvamatu ja agressiivne. Viimati ründas ta

13.11.2021 kaashaiget lüües teda rusikaga korduvalt näkku. Puudutatud isik ei ole võimeline

andma seisukohta kinnisesse asutusse paigutamise suhtes. Tema suhtes on vajalik jätkata tahtest

olenematut ravi psühhiaatriakliinikus kuni 3 kuud.

Maakohtu 21.11.2021 määrus

21. Harju Maakohus rahuldas 21.11.2021 määrusega avaldaja II taotluse ja paigutas puudutatud

isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega kolmeks kuuks alates 22.11.2021 kuni

22.02.2022 või eelnevalt, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Kohus

andis loa isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks, sh vajadusel

tahtevastaselt ravimine manustamiseks.

22. Kohus tugines PsAS § 11 lõikele 1, § 13 lõigetele 1 ja 2 ning TsMS § 534 lõigetele 1 ja 5.

23. Eksperdi arvamusest nähtub, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire – püsikululine

paranoidne skisofreenia. Nimetatud raske psüühikahäire ei võimalda tal kestvalt aru saada oma

tegude tähendusest ja neid juhtida. Seda kinnitab ka isiku senine käitumine. Samuti väljendub

piiratud võime oma käitumisest aru saada või seda juhtida ebapiisavas haiguskriitikas, mis ei

võimalda haigust ravida ambulatoorsetes tingimustes. Puudutatud isik on oma ettearvamatu-

ohtliku käitumisega ohtlik nii iseendale kui teda ümbritsevate kehalisele ja vaimsele tervisele

ning julgeolekule. Isiku psüühikahäire ja käitumine annavad ohu tõttu tema enda ja teiste

tervisele ja julgeolekule vajaduse paigutada ta kinnisesse asutusse ravile. Puudutatud isiku

seisundit hinnates on ekspert leidnud, et isik on ohtlik nii enda kui teda ümbritsevate tervisele

ning selline ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel. Tema psühhoos ja haiguskriitika

puudumine piiravad tema võimet oma käitumisest adekvaatselt aru saada või seda õigesti

juhtida. Lähtudes puudutatud isiku raskest psüühikahäirest, vajab isik pikemaajalist

psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes. Puudutatud isiku ravimine on võimalik üksnes

kinnises asutuses, sest tema puuduliku haiguskriitika tõttu ei ole ambulatoorne ravi või ravi

teadva nõusoleku alusel võimalik.

2-21-16148

8

24. Kohus asus eksperdi arvamuse ja puudutatud isiku senise haigusloo tulemuste põhjal

seisukohale, et arvestades isiku tervislikku seisundit, tuleb ta paigutada psühhiaatriahaiglasse

kolmeks kuuks alates 22.11.2021.

25. Lähtudes puudutatud isiku raskest psüühikahäirest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist

ravi statsionaarsetes tingimustes. Seetõttu määras kohus isikule psühhiaatriahaiglasse

paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise. Tulenevalt

ekspertiisist ei adu puudutatud isik ravimite võtmise vajadust. Seetõttu määras kohus isikule

psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal vajadusel tahtevastase ravimite manustamise.

26. Kohus ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid, sest nende avaldatu ei aita kaasa asja

lahendamisele. Kohus luges kohaliku omavalitsuse ärakuulatuks kohaliku omavalitsuse

esitatud avalduse alusel. Puudutatud isiku psüühikahäire on eeltoodust nähtuvalt toonud kaasa

psühhiaatriahaiglasse paigutamise eeldused, mille esinemine ei sõltu teiste puudutatud isikute

arvamusest.

Puudutatud isiku 01.12.2021 määruskaebus

27. Puudutatud isik esitas talle määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub

tühistada maakohtu määruse, millega pikendati tema ravi kuni kolme kuuni. Kaebuse kohaselt

ei ole puudutatud isiku suhtes ravi pikendamine põhjendatud. Isik on kindlal veendumusel, et

tema ohtlikkus endale ega teistele ei ole tõendatud. Praeguseni haiglas viibimine on hästi

mõjunud ning edasine ravi on vajadusel täiesti võimalik kodus.

Esindaja külastas puudutatud isikut haiglas. Ta selgitas, et vanaemaga on nüüd suhted head.

Tervis parem. Tal on sees mingi kurjus, mis segab teda elamast. See ei ole tema organismist

kadunud. Arst on öelnud, et selle väljaajamiseks ravi võib olla kolm kuud. Ta tahaks sellest

vabaneda, kuid teeks seda kodus ravides, sest saab sellega hakkama. Vahepealsed puudutatud

isiku avaldused ei ole päris arusaadavad ehk esinevad kuulmismeelepetted ja sellest tulenevad

mõttekatked.

28. Mõlemad avaldajad palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.

29. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lõike 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

30. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust Harju Maakohtu 15.10.2021

määruse esialgse õiguskaitse pikendamiseks ega 21.11.2021 määruse isiku kolmeks kuuks

kinnisesse asutusse paigutamiseks tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lõike 1 punktiga 1 ja

§-ga 659 tuleb maakohtu määrused jätta muutmata. Ringkonnakohus järgib määruste

põhjendusi ning TsMS § 659 ja § 654 lõike 6 alusel neid ei korda. Määruskaebused jäävad

rahuldamata.

31. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et ei nõustu puudutatud isiku

seisukohaga, mille kohaselt PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimused ei olnud vaidlustatud

määruste tegemise ajal täidetud. Viidatud sätte kohaselt võetakse isik tema enda või tema

seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;

2-21-16148

9

2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 537 lõike 1 järgi on isiku

kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus. Esialgse õiguskaitse

kohaldamise ja pikendamise puhul võib eksperdiarvamusena arvestada isikut läbivaadanud

psühhiaatrite arvamust.

32. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on psühhiaatrid esialgse õiguskaitse kohaldamise

taotluse esitamisel diagnoosinud puudutatud isikul raske psüühikahäire (paranoidne

skisofreenia (F20.02) (episoodiline stabiilse defektiga)). Sama diagnoosi määras ka asjas

19.11.2021 läbiviidud ekspertiisis ekspert, märkides juurde, et isikul on diagnoositud ka

alkoholi ja narkootiliste ainete kuritarvitamist (F19.1). Puudutatud isik on viibinud ka varem

korduvalt psühhiaatriahaiglas, sh tahtevastasel ravil (17.04.-19.09.2017 Tartu Vangla

meditsiiniosakonna

psühhiaatriatalituses;

19.09.2017-14.05.2018

Viljandi

Haiglas

statsionaarsel sundravil, pärast mida jätkus ambulatoorne sundravi; 12.02.-26.02.2019

erakorraliselt SA PERH psühhiaatriakliinikus, jätkas ambulatoorse sundraviga, mis lõppes

2020. a suvel; 2021. a viibis välismaal, kus samuti oli psühhiaatriahaiglatesse hospitaliseeritud).

Asjaolu, et puudutatud isik on seisukohal, et ta ravi ei vaja ning enda hinnangul ei ole ohtlik

endale ega teistele, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa

olla määravaks PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Ringkonnakohtul puudub

alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Puudutatud isiku ravivajadus on kolleegiumi

hinnangul piisavalt tõendatud avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamusega ja eksperdi

19.11.2021 arvamisega. Puudutatud isikul esinevad kuulmishallutsinatsioonid, mis kinnitavad

psüühikahäire olemasolu, nähtuvad ka isiku poolt ärakuulamisel avaldatust.

33. Maakohus leidis õigesti, et ravita jäämisel on puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus

pigem kindel kui tõenäoline. Avaldaja I avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamusest nähtub, et

puudutatud isiku käitumine on psühhootilisest seisundist juhituna ettearvamatu, kontrollimatu

ja ebaadekvaatne ning ohustab seetõttu nii patsiendi enda kui ka ümbritsevate turvalisust.

Raviarst avaldas ärakuulamisel täiendavalt, et isikul on anamneesis väga palju erinevaid

õigusvastaseid tegusid, kus ta on inimesi rünnanud ning selles seisneb ka tema ohtlikkus.

Ekspert selgitab ekspertiisiaktis, et psühhootilises seisundis ei jälgi puudutatud isik ühiskonnas

kehtivaid reegleid, seadusi, on sooritanud kuritegusid. Eelnev kogemus näitab, et ta on viibinud

ebaadekvaatse ja agressiivse käitumise tõttu nii vanglas kui psühhiaatriahaiglas erinevates

riikides. Sotsiaalne tugivõrgustik isikul Eestis puudub, vanaema suhtes, kellega ta koos elab,

on vaenulikult meelestatud, ambulatoorselt ei ole ta arsti ettekirjutusi ja ravi režiimi jälginud.

Samuti märkis ekspert, et vabaduses olles tarvitab isik alkoholi ja narkootikume, mis psühhoosi

ägestavad. Ekspert leidis, et isiku psüühiline seisund ei ole peale esialgse õiguskaitse

kohaldamist oluliselt paranenud ning isiku käitumine on olnud ettearvamatu ja agressiivne.

Viimati ründas ta 13.11.2021 kaashaiget lüües teda rusikaga korduvalt näkku. Eeltoodust

tulenevalt tuvastas maakohus kolleegiumi hinnangul nii esialgse õiguskaitse pikendamisel kui

ka isiku kolmeks kuuks kinnisesse asutusse paigutamisel õigesti, et puudutatud isik võib teistele

isikutele kujutada otsest ohtu oma ettearvamatu ja agressiivse käitumisega (on varasemalt

inimesi rünnanud; vanaema kardab teda; ründas hiljuti s.o 13.11.2021 kaaspatsienti, milline

asjaolu otseselt kinnitab isiku jätkuvat ohtlikkust). 01.12.2021 määruskaebuses tunnistab

puudutatud isik ka ise, et tal on sees mingi kurjus, mis segab teda elamast ja ei ole väidetavalt

temast kadunud. Maakohus leidis ka õigesti, et isik on ohtlik endale seeläbi, et ta võib asetada

ennast haiguslikust seisundist tulenevalt elu ja tervist ohustavasse olukorda (haiguslikust

seisundist tulenevalt on puudutatud isiku reaalsustaju häirunud ja ta käitub luululistel ajenditel

ebaadekvaatselt, sh ei võta talle määratud ravimeid). Nii psühhiaatrid kui ekspert on tuvastanud,

et isik keeldub vajalikust abist, ei ole suuteline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma

käitumist. Puudutatud isikul puudub arusaamine oma haiguse tõsidusest, tema käitumine on

2-21-16148

10

ebaadekvaatne ja suure tõenäosusega võib ta ravita jäämisel olla ohtlik nii endale (haiguskriitika

puudumise tõttu) kui teistele kuulmismeelepetetest jm luululistest mõtetest tuleneva

ettearvamatu ja agressiivse käitumise tõttu.

34. Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi

meetmetest. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik varasemalt korduvalt ambulatoorse

ravi katkestanud ja oli 12.02.2019 ambulatoorse sundravi visiidile jõudes ägedalt psühhootiline,

mistõttu hospitaliseeriti erakorraliselt SA PERH psühhiaatriakliiniku 3. osakonda. Samuti 2020

detsembris, kui avaldas, et soovib lõpetada depoosüstid ning sellest ajast katkestas toetusravi ja

lõpetas psühhiaatri vastuvõttudel käimise. Puudutatud isiku vanaema andmetel lahkus isik 2021

veebruaris välismaale, kus oli mitmetes riikides ka psühhiaatriahaiglasse hospitaliseeritud, sh

Saksamaal olevat haiglast põgenenud. Nii psühhiaatrid kui ekspert on tuvastanud, et isikul

puudub täielikult haiguskriitika ning ta keeldub haiglaravist, ambulatoorselt ei ole ta arsti

ettekirjutusi ja ravirežiimi järginud. Ekspert selgitab ekspertiisiaktis, et vaatamata intensiivsele

psühhoosivastasele ravile ei ole isiku psüühiline seisund peale esialgse õiguskaitse kohaldamist

oluliselt paranenud, mistõttu vajab ta jätkuvat ravi statsionaarsetes tingimustes. Eeltoodust

tulenevalt leidis maakohus õigesti, et tervislikust seisundist tulevalt vajab puudutatud isik

pikemaajalist ravi psühhiaatriahaiglas. Ekspertiisiaktist nähtuvalt isik ei adu ravimite võtmise

vajadust, seega ta iseseisvalt ravimeid ei tarvitaks ja vajab ravi kontrollitud keskkonnas.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et psühhiaatriahaiglas on ka välistatud alkoholi ja

narkootiliste ainete kuritarvitamine (mille samuti ekspert isikul diagnoosis), mis vabaduses

olles tarvitamisel (mida isik on tunnistanud) ravi pärsivad ja psühhoosi ägestavad.

35. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ja hoiakuid ravi vajalikkuse suhtes, leidis

maakohus seega õigesti, et on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi,

sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Maakohus on kolleegiumi hinnangul kõiki

tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et vaidlustatud määruste

tegemise ajal olid täidetud PsAS § 11 lõike 1 punktides 1-3 sätestatud tingimused.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

36. TsMS § 172 lõike 3 alusel jäävad määruskaebuste esitamisega seotud menetluskulud riigi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)