2-20-107504/15 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2021. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-107504

Kohtuasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi X vastu 1105 euro 17

sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17. septembri 2020. a tagaseljaotsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

401 eurot 40 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Osaühing Aktiva Finants (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Alla Žulinskaja

Kostja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Harju Maakohtu 17. septembri 2020. a tagaseljaotsus osas, millega

maakohus jättis hagi rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivisenõude 100 eurot

41 senti ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.

3. Saata asi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-20-107504

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 21. veebruaril 2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse, milles palus mõista X-lt (kostja) enda kasuks välja 1358 eurot 38 senti.

Pärnu Maakohus tegi kostjale makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul

võlgnikule kätte toimetada, mistõttu lõpetas Pärnu Maakohus 29. mai 2020. a määrusega

avalduse menetluse ja andis selle üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 30. juunil 2020 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt

enda kasuks välja põhivõla 992 eurot 69 senti, intressi 92 eurot 48 senti, võla sissenõudmiskulu

20 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 501 eurot 81 senti ning alates

1. juulist 2020 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud

määras viivise. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt enda kasuks

välja menetluskulude hüvitise 705 eurot (riigilõiv 225 eurot ja esindajakulu 480 eurot).

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ (laenuandja) ja kostja 15. augustil 2017

krediidikonto lepingu nr KK3167822, mille kohaselt oli krediidipiir 1000 eurot ja intressimäär

39,98% aastas. Koosmõjus VÕS § 113 lg 1 III lausega oli ka kokkulepitud viivisemäär 39,98%

aastas. Kostja võttis kokku 2950 eurot krediiti ja kohustus tasuma selle maksegraafiku alusel

tagasi. Kostja on rikkunud oma kohustusi ning laenuandja ütles lepingu 27. märtsil 2019 üles.

Kostjal on tagastamata põhivõlg 992 eurot 69 senti ja tasumata intress 92 eurot 48 senti. Hagi

esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 501 eurot 81 senti. Hagi esitamisele

järgnevast ajast nõuab hageja üksnes VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist. Hageja

on saatnud kostjale korduvalt meeldetuletusi, kuid kostja ei ole võlga tasunud. Hageja saatis

kostjale neli tasulist kirja maksumusega 5 eurot, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt

VÕS § 113² lg 1 ja 2 ning üldtingimuste p 7.3 alusel võla sissenõudmiskuluna kokku 20 eurot.

Kostja vastuväited

3. Kostja ei vastanud hagile.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 17. septembri 2020. a tagaseljaotsusega hagi ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 992 eurot 69 senti, intressi 92 eurot 48 senti, võla

sissenõudmiskulu 20 eurot, hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise

100 eurot 41 senti ning alates 1. juulist 2020 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses

sätestatud määras viivise. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise koos kohustusega tasuda sellelt seadusjärgses

määras viivist.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tarbijakrediidilepingus VÕS § 415 lg 1 järgi keelatud

kokku leppida seadusjärgset viivist ületavas määras, mistõttu tuleb kostja kui tarbija vastu

esitatud viivisenõue rahuldada VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras.

2-20-107504

Hageja lepingulise esindaja kulud ei ole TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud. Nii hageja

kui ka hageja esindaja kuuluvad äriregistri andmetel samasse kontserni (OÜ Julianus Grupp)

ning nõude oleks võinud omandada ja võla sissenõudmisega tegeleda otse esindajana tegutsev

kontsern. Seeläbi oleks saanud vältida õigusabikulude teket. Praegusel juhul luuakse kunstlikult

ja põhjuseta võlgnikule lisakohustusi. Lisaks ei ole tegemist keerulise nõudega, mille puhul

oleks hagejal vaja õigusabi saada. Ka juhul, kui õigusabi oleks põhjendatud, ei ole sellise sisult

lihtsa avalduse koostamise eest põhjendatud välja mõista hageja taotletud summat.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis viivisenõude ja menetluskulude hüvitamise taotluse rahuldamata, ning

rahuldada uue otsusega hagi ja menetluskulude hüvitamise taotlus täielikult.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt mõistis maakohus kostjalt vääralt, vastuolus Riigikohtu

praktikaga, välja VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise, kuigi pidanuks kooskõlas

VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 III lausega mõistma kostjalt hageja kasuks välja

intressimääraga samas määras viivise. Kui viivisemäär oleks intressimäärast väiksem, oleks

võlgnikul täitmise asemel soodsam lepingut rikkuda. Võlgnik saab end ülemäärase viivise eest

kaitsta VÕS § 113 lg 8 järgi viivise vähendamist nõudes. Praegu ei ole kostja seda taotlenud.

Maakohus ületas lepingulise esindaja kulusid hageja kasuks välja mõistmata jättes diskretsiooni

piire. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole kohtul alust keelduda lepingulise esindaja kulude

kindlaksmääramisest seetõttu, et hageja lepinguline esindaja on hageja ema- või tütarettevõtte

töötaja. Hageja juures ei tööta juriste. Hageja tegeleb majandus- ja kutsetegevuses nõuete

kokkuostmisega ning Julianus Inkasso OÜ õigusteenuste osutamise ja klientide esindamisega

kohtumenetluses. Maakohtu etteheide, et Julianus Inkasso OÜ peaks ise nõudeid kokku ostma,

on meelevaldne. Lisaks asus maakohus omal algatusel kaitsma kostja huve, millega rikkus

poolte võrdse kohtlemise ja erapooletuse põhimõtet.

Vastustaja seisukoht

6. Kostja ei vastanud apellatsioonkaebusele.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus

TsMS § 657 lg-ga 2 osaliselt rahuldada, maakohtu otsus tuleb apellatsioonkaebuse piire

arvestades vaidlustatud osas tühistada ning asi tuleb tühistatud osas saata samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja

viivisenõude ning menetluskulude hüvitamise taotluse. Sellest tulenevalt ei kontrolli

ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ülejäänud osas.

8. Esmalt juhib kolleegium siiski tähelepanu sellele, et maakohtu otsuse resolutsioon on

vastuoluline. Resolutsiooni p 1 järgi rahuldas maakohus tagaseljaotsusega hagi, millest saab

järeldada, et maakohus rahuldas hagi täielikult, kuid resolutsiooni p 2 järgi rahuldas maakohus

2-20-107504

hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude 100 euro 41 sendi ulatuses,

s.o osaliselt.

Kuigi TsMS § 444 lg 3 järgi võib kohus teha tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata,

kehtib see üksnes juhul, kui kohus rahuldab tagaseljaotsusega hagi täielikult. Kui hagi

rahuldatakse osaliselt või jäetakse rahuldamata, tuleb hagi aluseks olevaid asjaolusid otsuses

kirjeldada ja otsust ka nõuetekohaselt põhjendada (vt V. Kõve jt, Tsiviilkohtumenetluse

seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2017, § 444 kommentaar, p 3.4 c). Praegusel

juhul rahuldas maakohus hagi osaliselt, kuid ei kirjeldanud hagi aluseks olevaid asjaolusid ega

põhjendanud hagi rahuldamata jätmist nõuetekohaselt. See on TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt

oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise osas,

milles hagi jäeti rahuldamata.

9. Edasi märgib kolleegium, et maakohus eksis hageja viivisenõuet rahuldades materiaalõiguse

normide tõlgendamisel ja kohaldamisel ning asus sellest tulenevalt ekslikult seisukohale, et

tarbijakrediidilepingus on keelatud kokku leppida VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud

viivisemäärast suuremas viivisemääras.

VÕS § 415 lg 1 I lause järgi ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 I lause järgi võib

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi

(viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks

loetakse VÕS § 113 lg 1 II lause järgi VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas, kuid kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse VÕS § 113 lg 1 III lause järgi viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär.

Riigikohus on leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale

lausele, mistõttu on tarbijal kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku

leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama

ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas

lauses sätestatud sanktsioonid (vt Riigikohtu 14. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-120-08, p 12 ja 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16).

Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas määras, nagu oli nende kokkulepitud

intressimäär. Praegusel juhul nõudiski hageja hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks

muutunud viivist intressimääraga samas määras, mistõttu on maakohus jätnud ekslikel

põhjendustel hageja selle viivisenõude rahuldamata.

10. Kolleegiumi hinnangul eksis maakohus menetlusõiguse normide vastu ka hageja

lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel.

10.1. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175

lg 1 I lause järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Riigikohus on selgitanud, et kohus määrab lepingulise esindaja kulude suuruse kindlaks hagita

menetluse sätete järgi, lähtudes mh uurimispõhimõttest (TsMS § 174 lg 8 ja § 477 lg 5 ja 7).

Seega peab kohus igal juhul kontrollima esindajakulude põhjendatust ja vajalikkust, sõltumata

sellest, kas vastaspool vaidleb menetluskulude suurusele vastu või mitte. Kohus saab ja peab

2-20-107504

TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse menetluse kontekstis

põhjendatud ja vajalikud. Selleks hindab kohus talle esitatud dokumentide alusel õigusabi

osutamiseks kulunud aega ja tehtud toiminguid, samuti saab kohus võtta seisukoha, kas

kokkulepitud tunnitasu suurus on mõistlik. Vastaspool peab hüvitama vaid need

kohtumenetluse kulud, mis konkreetse menetluse kontekstis osutuvad esindatava õiguste

kaitseks vajalikeks ja põhjendatuteks. Lisaks vajalikkusele ja põhjendatusele peavad tsiviilasjas

õigusabiga seoses sooritatud toimingud olema nähtavad, kontrollitavad või menetluslikust

olukorrast tulenevalt kohtule usutavad. Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu

kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust

hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud

diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16,

p 56).

10.2. Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud hageja apellatsioonkaebuse väide selle kohta, et

maakohus rikkus poolte võrdse kohtlemise ja erapooletuse põhimõtet, kui asus omal algatusel

kontrollima hageja taotletud esindajakulude põhjendatust ja vajalikkust. Maakohus saab ja

peabki kontrollima hüvitatavate menetluskulude suurust ja põhjendatust, sõltumata vastaspoole

vastuväidetest.

10.3. Küll aga on maakohus väljunud kaalumispiiridest, kui asus seisukohale, et hagejale ei tule

esindajakulusid üldse hüvitada, kuna õigusabiteenust osutas hageja tütarettevõtte jurist ning

arvestades vaidluse olemust ei olnud hagejal õigusabi vaja.

Kuigi menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest hüvitatakse TsMS § 175 lg 2 I lause

järgi üksnes sõidukulud, ei kohaldu see olukorras, kus menetlusosalist esindab kohtumenetluses

tema ema- või tütarettevõtte töötaja. Riigikohus on leidnud, et TsMS § 175 lg-s 2 sätestatud

erireegel menetlusosalise töötaja kulude hüvitamata jätmise kohta ei ole laiendatav

menetlusosalise ema- või tütarettevõtja töötajatele. Kontserni kuuluvad ema- ja tütarettevõtjad

on iseseisvad juriidilised isikud, kellel kõigil on oma vara, õigused, kohustused ja

võlausaldajad. Sealhulgas ei ole kolmandate isikutega tehtavatest tütarettevõtja tehingutest

tekkivad õigused ja kohustused omistatavad emaettevõtjale ning see seisukoht on kohaldatav

ka menetluskulude kindlaksmääramisel (Riigikohtu 1. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-154-15, p 9 ja 10. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-15, p 11). Seetõttu

ei saanud maakohus jätta hagejale esindajakulusid hüvitamata pelgalt seetõttu, et hagejale

osutas õigusabiteenust tema tütarettevõtte jurist.

Samuti ei ole õige maakohtu arusaam, et hagimenetluses nõude maksmapanekuks ei olnud

hagejal õigusabiteenust vaja. Kolleegium selgitab, et TsMS § 175 alusel hüvitatakse

menetlusosalisele lepingulise esindaja kulud ning menetlusosaline võib TsMS § 217 lg 1 järgi

osaleda menetluses isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja, sh lepingulise

esindaja kaudu, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ka Riigikohus on menetluskulude

kontekstis leidnud, et juriidiline isik võib ajada kohtus asju seadusliku esindaja või lepingulise

esindaja kaudu. Seejuures võib menetlusosaline kasutada kohtumenetluses lepingulist esindajat

ka juhul, kui tal on õigusteadmised (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-86-16, p 11 ja 10. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 14). Eelnevat

arvestades on menetlusosalisel õigus osaleda kohtumenetluses lepingulise esindaja vahendusel,

kui seadusest ei tulene teisiti. Praegust kohtuasja arvestades ei tulene seadusest, et nõudeid

loovutamise teel omandav äriühing ei võiks kasutada nende nõuete kohtus maksmapanekuks

lepingulist esindajat, ega see, et lepinguliseks esindajaks ei võiks olla selle äriühingu

tütarettevõtte töötaja.

2-20-107504

Küll aga on kohtul õigus ja kohustus lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel hinnata

lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Riigikohus on juhtinud tähelepanu

sellele, et hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul

piiratumalt kui hagimenetluses, hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada

menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla

üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja

mõistetaks. Erandina, kui poolte vahel tekib hagita asjas sisuline vaidlus, võib õigusabi olla

siiski põhjendatud (Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19).

Erinevalt

uurimispõhimõttest

juhinduvast

hagita

menetlusest,

on

aga

võistlevas

hagimenetluses, kus poolte vahel on alati vaidlus, lepingulise esindaja kulud kolleegiumi

hinnangul põhimõtteliselt TsMS § 175 lg 1 tähenduses vajalikud. Hagimenetluses määravad

pooled TsMS § 4 lg 2 järgi ise vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja

kaebuste esitamise, seejuures menetleb kohus hagi TsMS § 5 järgi poolte esitatud asjaolude ja

taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning pool määrab ise, millised asjaolud ta oma nõude

põhjenduseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Võistlevuse põhimõttest

tulenevalt ei saa ka lihtsamate või standardsete kohtuasjade puhul asuda seisukohale, et

menetlusosalise lepingulise esindaja kasutamine ei ole olnud üldse vajalik. Küll aga tuleb

kohtul igal üksikul juhul hinnata, millised lepingulise esindaja tehtud toimingud, millise

ajamahuga ning millise tunnihinnaga olid kohtumenetluses vajalikud ja põhjendatud,

arvestades mh seda, et teatud liiki (nt tarbijakrediidi jms) vaidlustele spetsialiseerunud

äriühingu töötajatel on välja töötatud standardsed hagiavalduse tüübid ning sellest tulenevalt

võib nt hagiavalduse koostamiseks kuluv aeg olla tavapärasest väiksem. Praeguses asjas on

eelduslikult tegemist tüüphagiga, mis sarnaneb raskusastmelt võla kohtueelse sissenõudmisega,

mille puhul on VÕS § 113² lg 2 p 3 järgi maksimaalne tarbijalt nõutav sissenõudmiskulu

50 eurot. Eelnevat arvestades ei ole välistatud, et praegusel juhul ei ole lepingulise esindaja

kulud olnud kogu ulatuses põhjendatud ja vajalikud.

11. Eelnvat arvestades on hageja apellatsioonkaebus osaliselt põhjendatud, mistõttu tühistab

ringkonnakohus vaidlustatud osas maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei saa teha asjas ise uut tagaseljaotsust, kuna TsMS § 657

lg 2 järgi tuleb tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse, jääb menetluskulude jaotus

vastavalt asja lahendamise lõpptulemusele TsMS § 173 lg 3 viimase lause järgi maakohtu

otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen Gea Lepik