2-21-3770/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

22. detsember 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-3770

Tsiviilasi

OÜ VINTSELLE hagi AS-i Uniprint (pankrotis)

pankrotihalduri Terje Eipre ja OÜ GRANDPRINT

vastu nõude tunnustamiseks AS-i Uniprint

(pankrotis) pankrotimenetluses

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 7. juuli 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OÜ GRANDPRINT apellatsioonkaebus ja

OÜ VINTSELLE vastuapellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

OÜ GRANDPRINT apellatsioonkaebuselt 3500 eurot

OÜ VINTSELLE vastuapellatsioonkaebuselt 0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja, vastuapellant): OÜ VINTSELLE

(registrikood 10506798), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Margus Mugu

Kostja (kaasapellant): AS-i Uniprint (pankrotis,

registrikood 10180701) pankrotihaldur Terje Eipre,

lepinguline esindaja Merit Tammik

Kostja II (apellant): OÜ GRANDPRINT (registrikood

12298631), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tanel

Mällas

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Harju Maakohtu 7. juuli 2021 otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega jaotada maakohtu menetluskulud

vastavalt kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse punktile II.4.

I.2. Ülejäänud osas jätta punktis I.1 viidatud otsus muutmata.

I.3. Kostja OÜ GRANDPRINT apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning sellega

seonduvad hageja ja kostja OÜ GRANDPRINT menetluskulud jätta kostja

OÜ GRANDPRINT kanda, aga kostja AS-i Uniprint (pankrotis) pankroti-

halduri Terje Eipre kulud tema enda kanda.

I.4. Hageja vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ning sellega seonduvad

menetluskulud jätta iga poole enda kanda.

2 (8)

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Hagi rahuldada osaliselt.

II.2. Tunnustada OÜ VINTSELLE nõuet AS-i Uniprint (pankrotis) pankroti-

menetluses summas 150 396,83 eurot pankrotiseaduse § 153 lõike 1 punktis 1

sätestatud rahuldamisjärgu nõudena.

II.3. Jätta hagi rahuldamata nõude 40 545,60 eurot tunnustamise osas.

II.4. Menetluskulud maakohtus jaotada järgmiselt:

II.4.1 hageja menetluskuludest jätta 30% kostja AS-i Uniprint (pankrotis)

pankrotihalduri Terje Eipre kanda, 45% kostja OÜ GRANDPRINT

kanda ja 25% hageja enda kanda;

II.4.2 kostja AS-i Uniprint (pankrotis) pankrotihalduri Terje Eipre menetlus-

kuludest jätta 40% hageja kanda ja 60% nimetatud kostja enda kanda;

II.4.3 kostja OÜ GRANDPRINT menetluskuludest jätta 25% hageja kanda ja

75% nimetatud kostja enda kanda.

II.5. Menetluskulud ringkonnakohtus jaotada järgmiselt:

II.5.1 kostja OÜ GRANDPRINT apellatsioonkaebusega seonduvad hageja ja

kostja OÜ GRANDPRINT menetluskulud jätta kostja OÜ GRAND-

PRINT kanda ning kostja AS-i Uniprint (pankrotis) pankrotihalduri

Terje Eipre kulud tema enda kanda;

II.5.2 hageja vastuapellatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud jätta iga

poole enda kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon (alates 1. jaanuarist 2022 riigilõiv) sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, kautsjoni (lõivu) tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. OÜ VINTSELLE (hageja) esitas 10. märtsil 2021 Harju Maakohtule hagi AS-i Uniprint

(pankrotis, võlgnik) pankrotihalduri Terje Eipre (kostja I) ja OÜ GRANDPRINT (kostja II)

vastu nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses. Hageja palus tunnustada oma nõuet

summas 101 364 eurot ning lisaks taotleb ta kogu esitatud nõude 190 942,43 eurot tunnustamist

esimese rahuldamisjärgu, st pandiga tagatud nõudena. Summa 101 364 eurot osas olid

mõlemad kostjad esitanud hageja nõudele vastuväite nõuete kaitsmisel ja kostja II vaidles lisaks

vastu kogu nõude rahuldamisjärgule.

3 (8)

1.1. Võlgniku vastu nõude kujunemise osas on hageja peamised väited järgmised:

-

hageja (üürileandja) ja võlgniku (üürnik) vahel oli tähtajaline üürileping (edaspidi:

leping), mille ese asus Tallinnas aadressil Tähetorni 21c (ruumid suurusega 1852,4 m2,

edaspidi: ruumid);

-

lepingu tähtaeg oli lisa 3 kohaselt pikenenud kuni 29. veebruarini 2020 ja uue kokku-

leppe mittesaavutamisel lõppes leping sel päeval tähtaja möödumisega;

-

hageja nõustus 4. märtsi 2020 e-kirjas lepingu tähtaega pikendama, kui võlgnik annab

täiendava tagatise ja tasub lepingu alusel tekkinud senise võla. Võlgnik lepingu

pikendamise kokkulepet ei allkirjastanud. Hageja saatis 9. märtsil 2020 võlgnikule

teate, mille kohaselt oli leping lõppenud 29. veebruaril 2020, ja andis tähtaja ruumide

vabastamiseks kuni 31. märtsini 2020;

-

lepingu lõppemise küsimus oli hageja ja võlgniku vaidluse ese tsiviilasjas nr 2-20-4347

(edaspidi: eelmine kohtuasi), kus hagi jäi läbi vaatamata seoses võlgniku pankroti

väljakuulutamisega 1. oktoobril 2020. Selles asjas esitas hageja võlgnikule ka lepingu

ülesütlemise avalduse alates vastuhagi kuupäevast, st 1. aprillist 2020. Ülesütlemise

alusena viitas hageja tasumata arvetele nr 200745, 201064 ja 201089;

-

hageja võib lepingu alusel nõuda võlgnikult leppetrahvi 101 364 eurot (aprill–

september 2020 eest) kahekordses üürimääras, millest võlgnikule teatati õigeaegselt;

-

lisaks kahes eelmises taandes märgitule on hagejal võlgniku vastu viivise nõue, lepingu

alusel osutatud kõrvalteenuste eest tasumise nõue koos vastava viivise nõudega ja

eelmise kohtuasja menetluskulude nõue – nende summa on kokku 89 578,43 eurot;

-

kõik hageja nõuded, sh leppetrahvi nõue on tagatud üürileandja pandiõigusega võla-

õigusseaduse (VÕS) § 305 lg 1 alusel, sest need tulenevad üürilepingust;

1.2. Võlgniku pankrotimenetluses nõude esitamise ja kaitsmise osas tõi hageja esile järgmist:

-

eelmises p-s 1.1 refereeritud kaalutustel esitas hageja pandiga tagatud nõude summas

190 942,43 eurot (= 101 364 + 89 578,43);

-

4. märtsi 2021 nõuete kaitsmise koosolekul jäi tunnustamata leppetrahvi nõue summas

101 364 eurot (vastuväite esitasid mõlemad kostjad) ja kogu nõude kuulumine

esimesse rahuldamisjärku (vastuväite esitas kostja II). Hageja nõuet tunnustati

sisuliselt summas 89 578,43 eurot, aga teises rahuldamisjärgus.

2. Kostja I (võlgniku pankrotihaldur) vaidles vastu leppetrahvi nõude suurusele ja palus

vähendada õiglase suuruseni. Hageja ei järginud leppetrahvi nõuet esitades hea usu põhimõtet.

Hageja ise keelas võlgniku esemete ära viimise ruumidest ehk teisisõnu keelas ruumide

vabastamise, kuid samal ajal nõudis kahekordse üürimääraga leppetrahvi tasumist. Samal

põhjusel on kahekordses üürimääras leppetrahvi nõudmine vastuolus heade kommetega. Lisaks

tuleks võtta arvesse, et hageja leppetrahvi nõude ja järjekoha tunnustamise korral on hageja

ainus võlausaldaja, kellele tehakse väljamakse pankrotipesast.

3. Kostja II (teine võlausaldaja) vaidles samuti hagile vastu. Ta leidis, et leping muutus pärast

29. veebruari 2020 tähtajatuks. Hageja lepingulisel esindajal puudus volitus tahteavalduse

tegemiseks ja ta ei saanud lepingut eelmises kohtumenetluses üles öelda. Leppetrahvi nõue

tuleb jätta tunnustamata, sest hageja rikkus hea usu põhimõtet. Ainult ta ise sai otsustada, kas

ja millal lõpetada võlgniku esemete kinnipidamine, et võlgnik saaks ruumid vabastada. Hagejal

puudus põhjus kohaldada 1. aprillist 2020 võlgniku suhtes VÕS § 307 lg 1 alusel pandiõigust.

Nimelt nähtub hageja 13. aprill 2020 meeldetuletusest võlg summas 35 121,73 eurot, aga

ajutise pankrotihalduri (praegune kostja I) koostatud vara nimekirja kohaselt ületas vara väärtus

sissenõutavaks muutunud võlga enam kui kümme korda. Nii oli ebaproportsionaalne

pandiõiguse teostamine ulatuses summat 35 121,73 eurot ületavas osas, millest suurem summa

ei saa ka olla tagatud pandiõigusega.

4 (8)

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas hagi 7. juuli 2021 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt ja tunnustas

hageja nõuet summas 150 396,83 eurot pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud

(esimese) rahuldamisjärgu nõudena. Rahuldamata jäi hagi nõude 40 545,60 eurot tunnustamise

osas. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

4.1. Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud:

-

Harju Maakohus kuulutas välja võlgniku pankroti 1. oktoobril 2020;

-

hageja esitas pankrotimenetluses nõudeavalduse 13. oktoobril 2020 ja täpsustas seda

2. märtsil 2021;

-

4. märtsil 2021 toimus nõuete kaitsmise koosolek, kus jäid tunnustamata hageja

leppetrahvinõue 101 364 eurot (vaidlustasid mõlemad kostjad) ning kogu nõude

kuulumine esimesse järku pandiga tagatud nõudena (vaidlustas kostja II);

-

eelmises kohtuasjas esitas võlgnik hagi üürisuhte tuvastamise nõudes, mis võeti

menetlusse 20. märtsil 2020. Hageja esitas vastuhagi võla nõudes ja üüriruumide

vabastamise nõudes, mis võeti menetlusse 6. aprillil 2020. Hagi ja vastuhagi jäid läbi

vaatamata seoses võlgniku pankroti väljakuulutamisega;

-

hageja õiguseellane Balti Kinnisvaraportfell AS üürileandjana ja võlgnik üürnikuga

sõlmisid 21. detsembril 2018 üürilepingu, mille kohaselt anti ruumid võlgnikule üürile

ning võlgnik kohustus tasuma üüri ja kõrvalkulud;

-

leping oli tähtajaline, pikendatud tähtaeg kulges kuni 29. veebruarini 2020;

-

lepingu p-s 11.4 sisaldus kokkulepe, et ruumide kasutamise jätkamist peale lepingu

lõppemist ei loeta automaatselt lepingu pikenemise aluseks;

-

lepingu p-s 13.3 sisaldub leppetrahvi kokkulepe, mille kohaselt võib üürileandja nõuda

üürnikult ruumide tagastamisega viivitamise korral leppetrahvi iga viivitatud päeva

eest üüri kahekordses määras; lepingu p 13.1 nägi ette lepingu lõppedes ruumide

tagastamise kohustuse lepingu lõppemise päeval.

4.2. Leping vastab üürilepingu tunnustele (VÕS § 271), kvalifitseerimise üle pooled ka ei

vaidle.

4.3. Maakohus leidis, et leping lõppes VÕS § 309 lg 1 esimese lause järgi 29. veebruaril 2020.

Pärast seda kuupäeva oli hageja nõus pikendama lepingut tähtajaliselt, aga kui võlgnik jättis

vastava tahteavalduse tegemata, siis teatas hageja kohe soovist lugeda leping lõppenuks.

Seetõttu ei võimalda lepingu p 11.4 ega VÕS § 310 lg 1 lepingu muutumist tähtajatuks.

Lepingu lõppemise tõttu pole vaja käsitleda väiteid seoses ülesütlemisega.

4.4. Hagejal on õigus nõuda võlgnikult VÕS § 158 lg 1 ja lepingu p 13.3 alusel leppetrahvi.

Nõudeõiguse alus on viivitus ruumide tagastamisel. Leppetrahvi formaalsed eeldused on

täidetud: lepingus sisaldub kehtiv leppetrahvi kokkulepe, selle tingimused on täidetud (üürnik

ei tagastanud pärast lepingu lõppemist ruume üürileandja antud tähtajaks) ja leppetrahvi nõuti

mõistliku aja jooksul (VÕS § 159 lg 2).

4.5. Leppetrahvi tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada, aga mitte nullini. Võlgnik sai

vaidlusaluse kuue kuu jooksul ruume kasutada, tema huvi oli suunatud kasutamise ja lepingu

jätkamisele ning hagejal oli takistatud ruumide valduse ülevõtmine. Teisest küljest võttis kohus

arvesse võlgniku maksejõuetust ning asjaolu, et hageja ülejäänud nõuded (sh kõrvalkulude nõue

kuni 2020. aasta septembrini ja märkimisväärne viivis 14 466,38 eurot) on pankrotimenetluses

tunnustatud. Need asjaolud annavad alust leppetrahvi vähendada kuni üüri summani. Seega on

hagejal õigus nõuda leppetrahvi kuue kuu üüri summas 60 818,40 eurot. Ülejäänud

40 545,60 euro osas (=101 364 – 60 818,40) ei ole alust leppetrahvi nõuda ja vastav nõue jääb

tunnustamata.

5 (8)

4.6. Maakohus nõustus hagejaga, et kogu tunnustatav nõue kuulub PankrS § 153 lg 1 p-s 1

sätestatud rahuldamisjärku kui pandiga tagatud nõue. Hageja kui üürileandja lepingust tulenev

üüri jms nõue on VÕS § 305 lg-te 1 ja 4 ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 279 lg-te 4 ja 6 järgi

tagatud seadusest tuleneva pandiõigusega. Sellega on ühtlasi hõlmatud kõik teised nõuded, mis

lähtuvad samast õigussuhtest, sh leppetrahvi nõue ja eelmise kohtuasja menetluskulude

hüvitamise nõue, sest selles menetleti lepingu alusel esitatud ja üürisuhtel rajanevaid nõudeid.

4.7. Kokkuvõttes rahuldas maakohus hagi osaliselt nii, et tunnustas hageja nõuet summas

150 396,83 eurot (sh 89 578,43 eurot muud nõuded, millele nõuete kaitsmisel ei esitatud

vastuväiteid, ja 60 818,40 eurot põhjendatud leppetrahv) PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgu

nõudena. Leppetrahvi nõudest jäi tunnustamata 40 545,60 eurot.

4.8. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1

alusel ja põhjendas nende iga poole enda kanda jätmist hagi osalise rahuldamisega.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ulatuses,

millega kohus tunnustas hageja nõuet PankrS § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud rahuldamisjärgus ja

jättis menetluskulud poolte endi kanda. Ta palub teha uue otsuse, millega nõuet summas

89 578,43 eurot tunnustataks PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud teises rahuldamisjärgus ja

ülejäänud hagi jääks rahuldamata. Menetluskulud palub kostja II panna hageja kanda.

5.1. Esiteks ei nõustu kostja II hageja ja maakohtu arusaamaga lepingu lõppemisest

29. veebruaril 2020. Hageja ja võlgnik pidasid enne lepingu tähtaja saabumist läbirääkimisi uue

lepingu sõlmimiseks, kuid kokkulepet ei saavutanud. Samas jätkas võlgnik ruumide kasutamist

pärast 29. veebruari 2020 ja ühtlasi jätkusid läbirääkimised uue lepingu sõlmimiseks. Lepingu

p 11.4 sõnastust tuleb tõlgendada nii, et leping ei pikene automaatselt samaks perioodiks, kui

oli algselt lepingus kokku lepitud. Hageja e-kirjadest ei nähtu, et hageja oleks avaldanud teist-

sugust tahet VÕS § 310 tähenduses. Ei koostatud üleandmise-vastuvõtmise akti ega tehtud

muid toiminguid, mis oleks viidanud hageja soovile võtta ruumid tagasi oma valdusesse.

Tulenevalt lepingu tähtajatuks muutumisest ei ole hagejal õigus nõuda võlgnikult leppetrahvi

alates 1. aprillist 2020.

5.2. Teiseks ei hinnanud maakohus hageja pandiõiguse tekkimise ja teostamise asjaolusid.

Kostja II hinnangul omavad need tähtsust selle kontrollimisel, kas pandiõigus üldse tekkis.

Pandiõiguse teostamiseks peavad olema täidetud tingimused, mida maakohus ei analüüsinud.

Hagejat esindanud lepingulisel esindajal puudus volitus vastava tahteavalduse tegemiseks,

mistõttu ei ole pandiõiguse teostamise avaldus kehtiv. Hageja võttis võlgniku esemete valduse

omavoliliselt. Hageja ei tõendanud VÕS § 307 lg-s 1 nimetatud asjaolude esinemist, sh

puuduvad andmed, et 1. aprillil 2020 oleks võlgnik soovinud ruumidest ära kolida või sealt asju

ära viia. Seetõttu puudus hagejal 1. aprillil 2020 ka õigus kohaldada võlgniku suhtes pandi-

õigust VÕS § 307 lg 1 alusel. Mingil juhul ei saa pandiga olla tagatud suurem nõue kui võlgniku

asjade kinnipidamise ajaks sissenõutavaks muutunud summa 35 121,73 eurot.

6. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub jätta hageja menetluskulud 78,77%

ulatuses kostjate kanda ja kostjate menetluskulud 21,23 % ulatuses hageja kanda. Maakohus ei

põhjendanud, miks jäävad kulud poolte endi kanda, kui hagi suuremas osas rahuldati. Õige on

lähtuda hagi rahuldamise ulatusest, mis on 78,77% (≈ (190 942,43 – 40 545,60) : 190 942,43).

7. Ringkonnakohus kaasas 12. novembri 2021 määrusega menetlusse kaasapellandina

kostja I.

8. Hageja vaidles vastu kostja II kaebusele ja mõlemad kostjad vaidlesid vastu hageja

kaebusele.

6 (8)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja jaotab maakohtu

menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele (TsMS § 657 lg 1 p 2). Hageja

vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja sellega seonduvad kulud jäävad iga poole

enda kanda. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata ja kostja II apellatsioonkaebus

rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Kostja II kannab oma kaebusega seonduvad kulud.

10. Maakohtu otsus vaidlustati osaliselt. Kostja II taotleb tunnustatud nõude vähendamist

89 578,43 euroni, st tunnustamine selles osasummas pole vaidlusalune, kuid kostja II vaidlustas

nõude rahuldamisjärgu. Ühtlasi vaidlustas kostja II menetluskulude jaotuse. Hageja vaidlustas

ainult menetluskulude jaotuse, aga ei vaidlustanud osasummas 40 545,60 eurot hagi

rahuldamata jätmist. Kokkuvõttes on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi

kaebamata jõustunud osas, milles nõuet osasummas 40 545,60 eurot ei tunnustatud ja TsMS

§ 651 lg 1 järgi ei saa ringkonnakohus tunnustatud nõuet vähendada alla 89 578,43 euro.

11. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud vaidlustamata asjaoludest, mis on refereeritud eespool p-s 4.1.

12. Ringkonnakohus lahendab esmalt kostja II apellatsioonkaebuse, mille väited ei anna alust

vaidlustatud otsust muuta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega hagi rahuldamise

osas ja märgib vastuseks kostja II apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

12.1. Maakohus tuvastas õigesti asjaolud ning kohaldas õigesti VÕS § 309 lg 1 ja § 310 lg 1,

kui leidis, et võlgniku ja hageja tähtajaline üürileping lõppes 29. veebruaril 2020. Üürisuhte

osapoolte läbirääkimised enne lepingu tähtaja möödumist ega vahetult pärast seda ei tähenda

üürilepingu pikendamist. Asjakohane ja kooskõlas VÕS § 29 reeglitega on maakohtu tõlgendus

lepingu p-st 11.4, et üürisuhte osapooled soovisid välistada lepingu tähtajatuks muutumise

ruumide jätkuva kasutamise olukorras. Kostja II ei tõendanud hageja ja võlgniku teistsugust

tahet ning maakohtu tõlgendus vastab mõistliku isiku arusaamale. Vaidlustamata asjaoludel

teatas hageja 9. märtsil 2020 üürnikule, et leping ei ole muutunud tähtajatuks (vt ka dtl 60). See

avaldus tehti VÕS § 310 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul ja sellest nähtub piisava selgusega

hageja vastuseis üürilepingu tähtajatuks muutumisele. Kui isegi tõlgendada lepingu p 11.4

kostja II soovitud viisil, siis oleks hageja ikkagi teinud tähtaegse avalduse lepingu tähtajatuks

muutumise takistamiseks. Hageja ei pidanud lisaks koostama üleandmisakti ega tegema

täiendavaid toiminguid. Lisaks ei mõjuta maakohtu tunnustatud nõude suurust see, kas hageja

nõuab 60 818,40 eurot üüri või leppetrahvina, sest summa on sama.

12.2. Pandiõiguse tekkimise tuvastas maakohus piisavas ulatuses. Kinnisasja üürileandjal on

VÕS § 305 lg 1 kohaselt üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud

kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele

vallasasjadele. Kuna kinnisasja üürilepingu sätteid kohaldatakse VÕS § 272 lg 2 kohaselt mh

äriruumide üürimisele, siis on kõnealune pandiõigus ka hagejal kui äriruumi üürileandjal.

Kõnealusele pandiõigusele kohaldatakse täiendavalt AÕS vallaspandi sätteid (VÕS § 305 lg 4,

AÕS § 281 jj). Üürileandja pandiõigus tekib kehtiva üürilepingu sõlmimise ja asjade

üüripinnale toomisega ega eelda sissenõutava nõude olemasolu (vt ka nt Riigikohtu

12. juuni 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-12, p 10 teine lõik). Üürileandja saab pandiõigust

realiseerida, st pandieseme võõrandamise kaudu oma nõude rahuldada üksnes juhul, kui üürnik

ei ole üürilepingust tulenevat kohustust kohaselt täitnud. Seetõttu tuleb eristada pandiõiguse

tekkimist ja teostamist ehk realiseerimist. Nõude tunnustamiseks PankrS § 153 lg 1 p-s 1

sätestatud rahuldamisjärgus pandiga tagatud nõudena on piisav, et pandiõigus on tekkinud, aga

seda ei tule eelnevalt teostada. Seetõttu pole asjakohased kostja II väited seoses hageja

pandiõiguse teostamise ja sellest tuleneda võivate piirangutega tagatud nõudele. Maakohus

otsustas õigesti ka selle, et üürileandja pandiõigus tagab kõiki üürisuhtest tulenevaid nõudeid,

mh on tagatud leppetrahv, viivis ja sama lepinguga seotud eelmise kohtuasja menetluskulu

7 (8)

hüvitamise nõue. Pooled ei toonud esile asjaolusid, mis võimaldaks tuvastada pandiõiguse

lõppemise. Järelikult on hagejal üürileandjana kehtiv pandiõigus ruumides olnud vara suhtes ja

maakohus tunnustas nõuet õigesti PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgus.

13. Hageja vastuapellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ja selle alusel muudab ringkonna-

kohus maakohtu menetluskulude jaotust.

13.1. Maakohus märkis, et jaotab kulud TsMS § 163 lg 1 alusel, aga ei põhjendanud selles

sättes nimetatud kolmest võimalusest ühe valimist. Õige on hageja vastuapellatsioonkaebuse

väide, et menetluskulude jaotuse osas pole maakohtu otsus piisavalt põhjendatud, millega

maakohus rikkus TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat põhjendamiskohustust. Hagi

osalise rahuldamise korral TsMS § 163 lg-s 1 märgitudtud viiside seast ühe valimine

menetluskulude jaotusel on kohtu diskretsiooniotsus. Sellesse saab kõrgema astme kohus

sekkuda, kui on ületatud kaalumispiire. Nii on see ka juhul, kui diskretsiooni pole põhjendatud.

13.2. Kui kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, on põhjendatud lähtuda

menetluskulude jaotamisel hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist. See ei takista

kohtul konkreetses asjas hageja rahaliste nõuete rahuldamise ulatuse kõrval arvestada ka muid

asjaolusid, sh seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on

pooltel menetluses kulud tekkinud (Riigikohtu 28. septembri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-16-

8751, p 31 ja seal viidatud varasem praktika).

13.3. Käesoleval juhul on hageja nõue suunatud kaudselt raha maksmisele, sest ta taotleb nõude

tunnustamist pankrotimenetluses. Seetõttu on põhjendatud jaotada maakohtu menetluskulud

vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Kostja I tõi esile, et kui hageja nõuet tunnustatakse

esimese rahuldamisjärgu nõudena, siis võib hageja olla ainus võlausaldaja kellele tehakse

väljamakse. Sellest järeldub, et hagi rahuldamise ulatusest sõltub suure tõenäosusega ka see,

kui palju saab hageja raha võlgniku pankrotivarast. Samas piiravad hagi rahuldamise ulatusele

antavat hinnangut vaidluse raamid. Neil kaalutlustel on nõude tunnustamise hagi puhul vaja

hinnata, mil määral oli hageja nõue edukas osas, milles kostjad esitasid nõuete kaitsmisel

vastuväited. Rahaliselt on vaidluse ulatus leppetrahvi summa 101 364 eurot. Sellest tunnustas

maakohus hageja nõuet 60% osas (≈ (101 364 – 40 545,60) : 101 364). Kostjate ja hageja

vahelises vaidluses nõudesumma suuruse üle määrab see vaidluse tulemuse ja kulude jaotuse.

Hageja kanda peaks jääma 40% vaidluse kuludest ja kostjatel tuleks niisiis kanda 60%.

13.4. Lisaks oli hagejal kostjaga II vaidlus nõude rahuldamisjärgu üle. Vaidluse sellel osal ei

ole alati otsene mõju hagiga taotletavale tulemusele, aga eelmises alapunktis refereeritud

kostja I seisukoha järgi käesoleval juhul pigem siiski on. Samas ei peaks kõnealune lisavaidlus

mõjutama kulude jaotust hageja ja kostja I vahelises suhtes, sest kostja I ei vaielnud eraldi vastu

nõude rahuldamisjärgule. Võttes arvesse poolte seisukohtade mahtu erinevates küsimustes,

hageja algsest nõudest soovitud rahuldamisjärgus tunnustamise ulatust (78,77% ≈ (190 942,43

– 40 545,60) : 190 942,43) ja eelmise alapunkti vahetulemust, on ringkonnakohtu hinnangul

õiglane jaotada maakohtu menetluskulud üldjoontes nii, et hagejale hüvitatakse 75% tema

kuludest. Kostjate vahel jaguneb hüvitamiskohustus TsMS § 165 lg 1 teise lause järgi nii, et

sellest määrast 30% (pool 60%-st) jääb kostja I kanda ja ülejäänud 45% kostja II kanda. Kostja I

kuludest peab ta 60% kandma ise ja 40% kannab hageja (lähtudes eelmise alapunkti

tulemusest). Kostja II seevastu kannab ise 75% oma kuludest ja ülejäänud 25% peab hageja

hüvitama. TsMS § 165 lg 2 kohaselt pole kostjatel omavahel menetluskulude hüvitamise

kohustust.

13.5. Eelnev tähendab hageja vastuapellatsioonkaebuse osalist rahuldamist. Hageja soovis oma

kuludest 78,77% jätmist kostjate kanda, aga ringkonnakohus määrab vastavaks osaks 75%.

Hageja oli valmis kandma 21,23% kostjate kuludest, aga tal tuleb kanda 40% kostja I ja 25%

kostja II kuludest.

8 (8)

14. Ringkonnakohtu menetluskulud jaotatakse TsMS § 171 lg 1, § 163 lg 1 ja § 165 lg 2 alusel.

Kostja II kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kannab ta ise nii enda kui ka hageja menetluskulud,

aga kostja I kulusid ei pea ta hüvitama. Võttes arvesse, et ka hagi rahuldati osaliselt, siis on

menetluskulude vaidlustamisega piirdunud hageja kaebuse osalise rahuldamise korral

põhjendatud jätta sellega seonduvad kulud iga poole enda kanda. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab

kulud rahaliselt kindlaks maakohus.

15. Ringkonnakohus selgitab hagejale, et menetluskulude kindlaksmääramise menetluses saab

ta soovi korral esitada vastuapellatsioonkaebuselt enamtasutud riigilõivu tagastamise taotluse.

Hageja kaebuse hind on 0 eurot ja sellelt tuluks tasuda riigilõivu 75 eurot, hageja tasus aga

300 eurot.

16. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtu-

otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, mis sisaldab ka kõigi menetluskulude jaotust

kohtuastmete kaupa (TsMS § 173 lg 1 teine ja kolmas lause).

(allkirjastatud digitaalselt)