2-20-14258/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-14258

Kohtuasi

Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi Joigu

Capital OÜ vastu 140 000 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 7. oktoobri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Joigu Capital OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

140 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu

(registrikood 70000349), lepinguline esindaja Karel

Miisna

Kostja Joigu Capital OÜ (registrikood 12960113),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma

Kolmas isik Peble Harbour OÜ (registrikood 14911194),

seaduslik esindaja Denis Koshcheev

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 7. detsembri 2021. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 7. oktoobri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-14258

muutmata, kuid täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni otsustusega jätta

kohtuotsuse täitmise tagamiseks jõusse Harju Maakohtu 8. oktoobri 2020. a

määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.

2. Jätta Joigu Capital OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu)

menetluskulud Joigu Capital OÜ kanda. Jätta ringkonnakohtus kantud Joigu

Capital OÜ ja Peble Harbour OÜ menetluskulud nende endi kanda. Rahaliselt

kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti (MTA) kaudu; hageja) esitas 6. novembril 2020 Harju

Maakohtule Joigu Capital OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt maksuhalduri

kasuks välja 140 000 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on Peble Harbour OÜ-l (kolmas isik, võlgnik) hageja

ees hagi esitamise seisuga maksuvõlg 1 870 702,51 eurot. Kuna sissenõudmistoimingud ei ole

tulemusi andnud, siis arestis hageja kolmanda isiku nõuded kostja vastu. Nimelt müüs

kolmanda isiku õiguseellane Amplion OÜ (kolmanda isiku õiguseellane) kostjale

14. septembril 2018 ja 15. novembril 2018 kolm kinnistut (kinnistud) koguhinnaga 140 000

eurot, kuid kostja jättis ostuhinna tasumata. Kostjat kohustati tasuma 140 000 eurot kolmanda

isiku maksuvõla katteks, kuid kostja jättis korralduse täitmata. MTA-l on seadusest tulenev

õigus esindada käesolevas vaidluses riiki ning hageja lepingulisele esindajale on antud kehtiv

volikiri. Kostja väited ostuhinna laenuks ümber vormistamise kohta on vastuolulised ja

üldsõnalised ning sellise tehingu vajadus jääb arusaamatuks. Samuti ei olnud kostja 11. jaanuari

2019. a tehinguga tehtud maksed Danske Bank A/S Eesti filiaalile mitte ostuhinna tasumine,

vaid sisuliselt kostja enda kohustuse täitmine hüpoteegipidaja ees.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt saab MTA esindada riiki üksnes maksuvõlgade sissenõudmisel,

mitte aga käesolevas tsiviilõiguslikus vaidluses. Samuti ei ole hagi esitanud isikule antud

volitust riigi esindamiseks käesolevas asjas. Lisaks on kostja täitnud kohustuse kolmanda isiku

ees. Kostja ja kolmanda isiku õiguseellane lugesid nelja osaühingu osaluse ning kinnistute

ostuhinna tasumise kohustuse (kohustus) laenuks, mille kohta vormistas 14. septembril 2018

laenulimiidilepingu (laenuleping) AA, kelle kontrolli all pooled olid ja kes oli poolte seaduslik

esindaja. Laenulepingu vormistamiseks kasutati tüüpvormi. Poolte raamatupidamises kajastati

kohustust laenukohustusena. Perioodil 9. oktoober 2018. a kuni 4. jaanuar 2019. a tagastas

kostja kolmandale isikule 37 300 eurot ning 11. jaanuaril 2019 täiendavalt kokku 200 000

eurot. Viimane makse toimus läbi 11. jaanuari 2019. a müügilepingu, millega kostja võõrandas

HTB INVESTEERINGUTE OÜ-le kinnistu hinnaga 200 000 eurot, mis tasuti kolmanda isiku

õiguseellasele ja tema laenu tagastamiseks Danske Bank A/S Eesti filiaalile.

Kolmanda isiku seisukoht

3. Iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel kaasatud kolmas isik vaidles hagile vastu

ja nõustus kostja vastuväidetega hagile.

Kolmanda isiku väidete kohaselt vormistati kinnistute ostuhind laenuks ja selle kohta sõlmiti

14. septembril 2018 laenuleping ning kostja täitis kohustuse kolmanda isiku ees täielikult

11. jaanuaril 2019. Laenulepingu põhjaks oli tüüpvorm, mida kasutati erinevate äriühingutega

lepingute sõlmimisel. Kõik nõuded kajastati raamatupidamises.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 7. oktoobri 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi, mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 140 000 eurot ja jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kuulub hageja nõue täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 118 lg 1 alusel rahuldamisele. Täitemenetlust võib läbi viia ka maksuhaldur

(TMS § 232 ja maksukorralduse seaduse (MKS) § 130). Kuna maksuhalduril on sissenõude

pööramiseks samad õigused, mis kohtutäituril, siis on maksuhaldur võrdustatud kohtutäituriga

TMS § 118 lg 1 tähenduses ning nimetatud sätte kohaldamiseks eraldi kohtutäituri poolt

läbiviidavat täitemenetlust ei ole vaja. Hagejat tuleb pidada ka sissenõudjaks TMS § 118 lg 1

tähenduses, sest antud juhul tuleneb nõue maksuotsusest ja MKS § 130 lg 1 alusel on hagejal

maksuhaldurina sissenõudmisõigus. Hageja saab esitada hagi, sest hageja on nõude arestinud

MKS § 131 alusel.

Asjaolu, et täitemenetlusega seotud vaidlusi lahendatakse tsiviilkohtumenetluse raames, ei võta

maksuhaldurilt MKS § 10 lg 2 p-s 3 ette nähtud maksuvõla sissenõudmise õigust. Riigi

esindamise õigus maksuvõlgade sissenõudmisel on MTA-l MKS § 133 lg 1 järgi. Samuti on

MTA esindajal nõuetekohane volitus. Kolmanda isiku õiguseellane ja kostja sõlmisid

laenulepingu, kuid sellest ega kinnistute müügilepingutest ei nähtu poolte tahe kujundada

ostuhinna tasumise kohustus ümber laenuks. Usutav ei ole väide, et laenulepingu sõnastamisel

kasutati mugavusest varasema lepingu põhja. Kostja väidete usaldusväärsust vähendab ka

nende vastuolulisus. Seega ei ole täidetud kostja kohustus kolmanda isiku ees. 12. detsembri

2019. a maksuotsusega on tuvastatud kolmanda isiku õiguseellase maksuvõlg summas

1 121 628,31 eurot.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi läbi

vaatamata või alternatiivselt teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud

palub kostja jätta hageja kanda.

Maakohus leidis ekslikult, et hagi läbi vaatamata jätmiseks puudub alus. MTA-l ei ole

seadusjärgset õigust riigi esindamiseks käesolevas tsiviilasjas, kuna see ei lange MKS § 133

lg 1 reguleerimisalasse. Hagi esemeks ei ole maksuvõlg, vaid kostja väidetav täitmata

lepinguline kohustus kolmanda isiku ees. Samuti puudub hagi esitanud isikul esindusõigus.

MTA juht ei ole andnud juriidilise osakonna valdkonna juhile edasivolitust ega edasivolitamise

õigust riigi esindamiseks hagi- ja täitemenetluses. Seetõttu ei omanud ka juriidilise osakonna

valdkonna juht pädevust anda käesolevas asjas hagi esitanud isikule volitus.

Maakohus leidis ebaõigesti, et TMS § 118 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud. MKS § 130

lg 1 p 3 annab maksuhaldurile õiguse pöörata sissenõue rahalisele õigusele TMS-s sätestatud

korras, seega eeldab TMS § 118 lg 1 kohaldamine, et täitemenetlust on alustatud ja läbi viidud

TMS-s sätestatut järgides. Samuti on nii TMS § 232 kui ka MKS § 130 lg 2 kohaselt maksuvõla

sissenõudjaks ja täitetoimingute teostajaks maksuhaldur ehk MTA. Viimane ei ole aga isik ega

oma seetõttu tsiviilõigus- ega tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet. Nimetatud sätted ei näe ka ette,

et vastavaid täitetoiminguid teostaks riik. Lisaks on kohus otsuse tegemisel väljunud nõude

piiridest, sest mõistis kostjalt 140 000 eurot välja riigi kasuks, aga hageja taotles rahasumma

välja mõistmist maksuhalduri kasuks.

Maakohus jättis kostja ja kolmanda isiku väited ja tõendid osaliselt hindamata ning hindas osa

tõendeid

ebaõigesti,

mistõttu

jõudis

ekslikult

järeldusele,

et

kohustuse

laenuks

ümberkujundamine on tõendamata. Seejuures ei põhjendanud kohus, miks raamatupidamise

andmed ei oma tähendust. Lisaks jääb kohtuotsusest ebaselgeks, milles seisneb väidetav

vastuolu kostja seisukohtade vahel, ning kohtu järeldus on ka ebaõige. Kostja on läbivalt

tuginenud sellele, et kostjal oli kinnistute ostuhinna tasumise kohustus, mis vormistati

laenukohustuseks, mille kostja täitis 11. jaanuaril 2019. Kohustuse täitmise täpne toimumise

viis ei omanud hagi tagamise määruse vaidlustamisel õiguslikku tähendust. Kostja esitatud

tõendid kinnitavad, et nõude arestimise ajaks oli kostja kohustus lõppenud.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Kolmanda isiku seisukoht

7. Kolmas isik apellatsioonkaebuse kohta seisukohta ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid

maakohtu otsust tuleb täiendada otsustusega, et kohaldatud hagi tagamise abinõu jääb jõusse

kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.

9. Apellatsioonimenetluses on jätkuvalt vaidluse all, kas Maksu- ja Tolliametil ja hagi esitanud

isikul on õigus Eesti Vabariiki esindada, kas TMS § 118 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud

ning kas kostjal on täitmata kohustus kolmanda isiku ees. Maakohus leidis, et TMS § 118 lg 1

kohase hagi esitamise ja rahuldamise eeldused on täidetud. Kolleegiumi arvates ei ole

maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti ei ole

tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaks aluse maakohtu otsuse

tühistamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja neid TsMS § 654 lg 6

järgi täies ulatuses ei korda.

10. Hageja nõude alus on TMS § 118 lg 1, mille kohaselt on nõude arestimise puhul

sissenõudjal õigus nõuda kolmandalt isikult võlgniku asemel kohustuse täitmist enda kasuks

kohtutäiturile, sealhulgas ka õigus esitada hagi võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku

vastu.

11. Esmalt käsitleb kolleegium seda, kas Maksu- ja Tolliametil ja hagi esitanud isikul on Eesti

Vabariigi nimel TMS § 118 kohase hagi esitamise õigus. Kolleegium leiab, et hagi läbi

vaatamata jätmiseks puudub alus.

11.1. Kostja tugineb sellele, et Maksu- ja Tolliametil ei ole Eesti Vabariigi esindamise õigust,

kuna hagi esemeks ei ole maksuvõlgnevuse täitmise nõue. Kolleegium kostja käsitlusega ei

nõustu. Kuigi kostja ei ole maksuvõlgnik, on hagi esitamise eesmärgiks kolmanda isiku kui

maksukohustuslase tasumata maksuvõla sissenõudmine. Maksuhalduril on MKS § 130 lg 1 p 3

järgi õigus pöörata maksuvõla sissenõudmisel sissenõue rahalisele õigusele maksukorralduse

seadusega ja täitemenetlust reguleerivate õigusaktidega sätestatud korras. Seega on Maksu- ja

Tolliametil õigus pöörata nõue kolmanda isiku kui maksuvõlglase rahalistele nõuetele TMS-i

järgi, sh võlgniku suhtes kohustatud kostja vastu (TMS §-d 111 ja 118). Võlgniku nõude

sissenõudmiseks tegi Maksu- ja Tolliamet haldusakti (korralduse) võlgniku suhtes kohustatud

kostjale (kd I, tl 50). Kuna kostja nõude arestimise korraldust ei täitnud, oli Maksu- ja

Tolliametil õigus esitada hagi võlgniku suhtes kohustatud kostja vastu. Maakohus märkis

õigesti, et Maksu- ja Tolliametil on MKS § 133 lg 1 järgi Eesti Vabariigi esindamise õigus

maksuvõlgade sissenõudmisel ja seega ka TMS § 118 kohase hagi esitamisel.

11.2. Kolleegium ei nõustu ka kostja seisukohaga, et hagi esitanud isikul puudub esindusõigus.

Maksu- ja Tolliameti õigus osaleda menetluses Eesti Vabariigi nimel on sätestatud MKS § 133

lg-s 1, mille kohaselt esindab maksuvõlgade sissenõudmisel likvideerimis-, pankroti-,

saneerimis-, võlgade ümberkujundamise ja kohtumenetluses riiki Maksu- ja Tolliamet. Maksu-

ja Tolliameti peadirektor andis 31. jaanuari 2018. a käskkirjaga nr 26-P üldvolituse

erimenetluse valdkonnajuhtidele edasivolitamise õigusega Maksu- ja Tolliameti teenistujatele

Maksu- ja Tolliameti esindamiseks kohtumenetlustes (kd III, tl 61). Revo Krause kui

erimenetluse valdkonnajuht (juriidiline osakond) on andnud Karel Miisnale, kes on Maksu- ja

Tolliameti juriidilise osakonna erimenetluse valdkonna jurist, sealhulgas volituse Maksu- ja

Tolliameti esindamiseks tsiviilkohtumenetluses (kd I, tl 198) ja Eesti Vabariigi esindamiseks

kohtumenetluses (kd III, tl 59).

Kolleegium selgitab, et edasivolituse andmisel võib esindaja kanda talle kuuluva esindusõiguse

üle edasivolituse saanud isikule selliselt, et edasivolituse alusel tegutseks edasivolituse saanud

isik esindatava esindajana või võib esindaja anda edasivolituse saanud isikule volituse esindaja

esindamiseks. Mõlema variandi puhul on edasivolituse kasutamisel samad tagajärjed. Seega

asus maakohus õigesti seisukohale, et hagi esitas Eesti Vabariigi nimel selleks volitatud isik.

Kostja tugineb sellele, et Maksu- ja Tolliameti peadirektor ei ole andnud juriidilise osakonna

valdkonnajuhile edasivolitust ega edasivolitamise õigust riigi esindamiseks, kuid ei selgitanud,

millisel õiguslikul alusel põhineb tema seisukoht, et edasivolituse saanud isik võib tegutseda

üksnes esindatava nimel ja esindatava esindajana, mitte esindaja esindajana.

11.3. Kostja väidab lisaks, et maksuvõla sissenõudjaks ja täitetoimingute teostajaks on Maksu-

ja Tolliamet, kes ei oma aga tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet. Kolleegium märgib, et kuigi

maksuvõla sissenõudmine on Maksu- ja Tolliameti kui riigi valitsusasutuse ülesanne

(MKS § 10 lg 2 p 3, § 128 lg 1), siis on sissenõudjaks praeguses menetluses Eesti Vabariik.

Maksu- ja Tolliamet osaleb menetluses oma pädevuse raames Eesti Vabariigi nimel.

TsMS § 201 lg 2 järgi on tsiviilkohtumenetlusõigusvõime igal isikul, kellel on õigusvõime

tsiviilõiguse kohaselt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 26 kohaselt on õigusvõime

juriidilistel isikutel. Vastavalt TsÜS § 25 lg-le 2 on riik avalik-õiguslik juriidiline isik. Seega

on hagejal tsiviilkohtumenetlusõigusvõime TsMS § 201 lg 2 mõttes.

12. Järgmisena hindab kolleegium, kas hagejal on TMS § 118 lg 1 alusel õigus nõuda kostjalt

kolmanda isiku asemel kohustuse täitmist. Kolleegium leiab, et maakohus on hagi õigesti

rahuldanud.

12.1. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väitele, et TMS § 118 lg 1 kohaldamine eeldab, et

täitemenetlust on alustatud ja läbi viidud TMS-s sätestatut järgides, märgib kolleegium

järgmist. Vastavalt TMS § 3 lg-le 1 korraldavad täitedokumentide täitmist kohtutäiturid, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Üheks täitedokumendi liigiks, mida saab täita muu täitevorgan,

on maksuhalduri haldusakt maksukohustuste ja muude rahaliste kohustuste sundtäitmise kohta

(TMS § 2 lg 1 p 12). Maakohus tuvastas, et kolmanda isiku õiguseellane ei ole maksuhalduri

12. detsembri 2019. a maksuotsusega nr 12.2-3/041286-21 määratud rahalist kohustust täitnud.

Maksuvõlg läks MKS § 35 alusel üle kolmandale isikule.

Maksu- ja Tolliamet sundtäidab nõudeid MKS § 128 lg 1 järgi täitemenetlust reguleerivates

õigusaktides sätestatud korras maksukorralduse seaduses sätestatud erisustega. Maksuvõla

sundtäitmise eeldused sätestavad MKS § 128 lg-d 2 ja 3 (vt ka MKS § 129). Maksuhalduril on

maksuvõla tasumata jätmisel MKS § 130 lg 1 p 3 alusel õigus pöörata sissenõue võlgniku

rahalistele nõuetele maksukorralduse seadusega ja täitemenetlust reguleerivate õigusaktidega

sätestatud korras. Seega toimub sissenõude pööramine rahalistele nõuetele TMS-s sätestatud

korras, kus kohtutäituri õigused omistatakse MKS § 130 lg 1 p 3 kohaselt maksuhaldurile.

MKS § 130 lg 2 järgi on maksuhalduril küll õigus täitemenetluse jätkamiseks pöörduda

kohtutäituri poole, kuid samal ajal kehtib põhimõte, mille järgi peab maksuhaldur tegema kõik

endast oleneva enne, kui pöördub kohtutäituri poole. Järelikult oli maksuhalduril õigus pöörata

sissenõue kolmanda isiku varale, sh võis arestida kolmanda isiku nõude kostja vastu

(TMS § 111) ja nõude täitmata jätmisel esitada kostja vastu hagi vastavalt TMS §-le 118.

Eelnevat arvestades nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et TMS § 118 lg 1

kohaldamiseks eraldi kohtutäituri poolt läbiviidavat täitemenetlust seadus ette ei näe.

12.2. Kostja heidab ette, et maakohus jõudis ekslikult järeldusele, mille kohaselt on

14. septembri ja 15. novembri 2018. a kinnistute müügi- ja asjaõiguslepingutest tuleneva

ostuhinna tasumise kohustuse laenuks ümberkujundamine tõendamata. Maakohus leidis, et

kostja ei ole tõendanud nimetatud kinnistute müügilepingute seotust 14. septembri 2018. a

laenulepinguga. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega, sh

hinnanguga 14. septembri 2018. a laenulepingule. Vastupidisele järeldusele ei anna alust jõuda

kostja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei ole maakohus esitanud sisulist põhjendust,

miks raamatupidamise andmed ei oma tähendust. Kolleegium leiab, et kostja ja kolmanda isiku

pearaamatu väljavõtete põhjal ei ole võimalik teha järeldust kinnistute müügilepingute seotuse

kohta laenulepinguga, sest tegemist on raamatupidamislike kannetega, millest ei nähtu

võlasuhte sisu (kd II, tl 191–192).

12.3. Samuti heidab kostja apellatsioonkaebuses ette kostja poolt maakohtule esitatud

kinnituskirja hindamata jätmist. Kolleegium märgib, et menetlusosaliste seletused ei ole

tõendiks TsMS § 229 lg 2 järgi (vt Riigikohtu 17. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-

17491/80, p 15.5 ja seal viidatud kohtupraktika). Seejuures on juriidilise isiku seaduslikud

esindajad tõendiallikatena käsitatavad kui menetlusosalised, mitte tunnistajad. Kinnituskirja on

koostanud kostja, kolmas isik ja kostja juhatuse liige (kd II, tl 206), kes kõik on

menetlusosalised. Seega ei saanudki maakohus seda kui tõendit hinnata, sest kõnealuses

dokumendis sisalduvad selgitused ei ole nõutavas protsessivormis ja nende põhjal ei saa kohus

teha kindlaks kostja vastuväiteid põhjendavaid asjaolusid. Kuigi maakohus rikkus

menetlusõiguse normi sellega, et ei juhtinud kostja tähelepanu sellele, et kostja esitatud tõend

ei vasta protsessinormidele (vt TsMS § 238 lg 4), siis ei mõjuta see asja lõppjäreldust.

Ringkonnakohus põhjendas istungil selle tõendi arvestamata jätmist, kuid kostja ei esitanud

ringkonnakohtule sellega seoses taotlusi, näitamaks, et ta oleks maakohtu selgitamise tulemusel

saanud oma vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid täiendavalt tõendada (vt ringkonnakohtu

7. detsembri 2021. a istungi protokoll; kd III, tl 108 pöördel–109).

Kolleegium ei nõustu ka kostja käsitlusega, et kõnealune dokument on käsitatav kinnituskirjana

võlaõigusseaduse (VÕS) § 32 mõttes. Vastavalt viidatud normi lõikele 1 saadetakse

kinnituskiri mõistliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist pärast suulist või muul viisil

mitteformaalselt kokkuleppe saavutamist, et kinnitada üle sõlmitud lepingu sisu ja sellega ka

tahe olla kinnituskirjas näidatud tingimustel lepinguliselt seotud. Kostja sõnul saavutati

kokkulepe kinnistute ostuhinna laenuks ümber vormistamise kohta 2018. a septembris, kuid

kinnituskiri on allkirjastatud 10. detsembril 2020 (kd II, tl 208). Dokument on allkirjastatud

kohtumenetluse ajal ja tundub olevat koostatud spetsiaalselt kohtumenetluse tarbeks. Seejuures

on kostja väide, et kõnealune dokument on vaadeldav kinnituskirjana VÕS § 32 tähenduses ka

vastuolus tema väitega, mille kohaselt vormistas ja allkirjastas kostja ja kolmanda isiku

õiguseellase seaduslik esindaja ostuhinna laenuna võlgnemise kohta 14. septembril 2018

laenulepingu.

Kolleegium

märgib,

et

kinnituskirja

sisuks

on

lepingu

täitmise

kindlaksmääramine ja täpsustamine pärast mitte kirjalikus vormis saavutatud kokkulepet.

12.4. Kolleegiumi

hinnangul

on

maakohus

põhjendatult

viidanud

kostja

väidete

vastuolulisusele, mis vähendab nende usaldusväärsust. Kostja väitis hagi tagamise määruse

peale esitatud määruskaebuses, et 11. jaanuari 2019. a lepingu alusel Danske Bank A/S Eesti

filiaalile 174 596,35 euro maksmisega täitis ta kohustuse kolmanda isiku ees kinnistute

müügilepingute alusel ostuhinna tasumiseks (kd I, tl 219), kuid ei viidanud sellele, et

rahasumma võlgnetakse kolmandale isikule laenuna ega teistele kolmandale isikule tehtud

maksetele. Seega ei nõustu kolleegium kostja apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt on

kostja läbivalt tuginenud sellele, et ostuhinna tasumise kohustus vormistati kolmanda isiku

laenuks kostjale ja laenulepingust tulenev kohustus täideti täielikult 11. jaanuaril 2019, sh

perioodil 9. oktoober 2018. a kuni 4. jaanuar 2019. a makstud 37 300 euroga ja 11. jaanuaril

2019 makstud 25 403,65 euroga.

Kostja lepinguline esindaja avaldas ringkonnakohtu istungil, et kostja ja kolmanda isiku

õiguseellane vormistasid kinnistute ostuhinna tasumise kohustuse 14. septembril 2018

laenulepinguna, sest kostjal puudusid rahalised vahendid kohustuse täitmiseks (vt

ringkonnakohtu 7. detsembri 2021. a istungi protokoll; kd III, tl 109). Sellest väitest tulenevalt

märgib kolleegium täiendavalt, et kostja avaldatud põhjendus ei ole eluliselt usutav, sest samal

ajal on kostja korduvalt rõhutanud, et kostja ja kolmanda isiku õiguseellane olid sama isiku

kontrolli all, kes oli ühtlasi mõlema isiku seaduslik esindaja. Seega jääb arusaamatuks, miks

olukorras, kus poolte seotuse tõttu saab eeldada kolmanda isiku õiguseellase teadmist kostja

varalisest olukorrast, lepiti 14. septembri ja 15. novembri 2018. a kinnistute müügi- ja

asjaõiguslepingute sõlmimisel kokku, et ostuhind tuleb tasuda hiljemalt kolme pangapäeva

jooksul arvates lepingu sõlmimisest (kd I, tl 6 pöördel ja 13). Seejuures sõlmiti 15. novembri

2018. a leping kinnistu müügi kohta kaks kuud pärast väidetava laenulepingu sõlmimist.

12.5. Kuivõrd kostja tugineb sellele, et kostjal oli kinnistute ostuhinna tasumise kohustus, mis

kujundati 14. septembril 2018 ümber laenukohustuseks ning kostja täitis sellest laenulepingust

tuleneva kohustuse perioodil 9. oktoober 2018. a kuni 4. jaanuar 2019. a tehtud maksetega ja

11. jaanuari 2019. a lepingu alusel saadud raha eest, siis asus maakohus õigesti seisukohale, et

kuna kinnistute müügitehingutest tuleneva võlasuhte ümber kujundamine laenusuhteks on

tõendamata, siis ei oma vaidluse lahendamise seisukohast tähendust 14. septembri 2018. a

laenulepinguga seotud laenu tagasimaksed ega muud laenusuhted. Seetõttu ei pidanudki

maakohus hindama sellega seoses kostja esitatud tõendeid, nagu heidab apellatsioonkaebuses

ette kostja. Eelnevat arvestades ei pea kolleegium vajalikuks vastata ka hageja väidetele, mille

kohaselt täitis kostja 11. jaanuari 2019. a lepingu alusel Danske Bank A/S Eesti filiaalile raha

makstes enda kohustust ja maksed on tehtud tema enda huvides.

Kolleegium märgib, et tegemist on kahe eraldi õigussuhtega. Kostja võib olla küll täitnud

14. septembri 2018. a laenulepingust tuleneva kohustuse kolmanda isiku ees, kuid kuna asjas

ei leidnud tõendamist 14. septembri ja 15. novembri 2018. a kinnistute müügi- ja

asjaõiguslepingutest tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse seos laenulepingust tuleneva

kohustusega, siis on ühtlasi tõendamata hageja arestitud kolmanda isiku ostuhinna tasumise

nõude kostja vastu täitmine.

Isegi kui nõustuda kostja käsitlusega võlakohustuse ümberkujundamise kohta, oleks kostja oma

väite tõendamiseks pidanud esitama notariaalselt tõestatud kokkuleppe kinnistute

müügilepingutest tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse täitmise laenuna võlgnemise kohta.

Vastavalt asjaõigusseaduse § 119 lg-le 1 peab tehing, millega kohustutakse omandama või

võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Kolleegium selgitab, et kokkuleppel,

millega võlakohustus kujundatakse ümber laenuks, on deklaratiivse võlatunnistuse tähendus ja

tagajärjed. Kuna võlaõigusseaduse järgi kehtib iseseisev vorminõue ainult konstitutiivsele

võlatunnistusele, siis tuleks deklaratiivse võlatunnistusega võetud kohustustele kohaldada

seadusega alussuhtele ette nähtud vorminõudeid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; vt ka TsÜS § 77 lg 3 esimene lause, § 83 lg 1 ja VÕS § 11

lg 3). Seega on notariaalselt tõestatud lepingust tuleneva võlakohustuse ümberkujundamine

laenuks võimalik üksnes notariaalselt tõestatud vormis.

13. Viimaks võtab kolleegium seisukoha apellatsioonkaebuse väite osas, mille kohaselt väljus

maakohus vastuolus TsMS §-ga 439 nõude piiridest, sest mõistis kostjalt 140 000 eurot välja

Eesti Vabariigi kasuks, aga hageja taotles rahasumma välja mõistmist maksuhalduri kasuks.

Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu. Maakohus mõistis vaidlustatud otsuse resolutsiooni

p-s 2 välja 140 000 eurot Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kasuks. Hagiavalduses

on märgitud, et hagi esitab Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu; edaspidi hageja,

maksuhaldur) (kd II, tl 3). Seega ei ole maakohus väljunud nõude piiridest, sest maksuhaldurina

on hagiavalduses käsitatud Eesti Vabariiki Maksu- ja Tolliameti kaudu.

14. TsMS § 442 lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt

poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega

seotud küsimused. Maakohus on kohtuotsuses hagi tagamise abinõu kehtivuse osas jätnud

seisukoha võtmata. Ringkonnakohtul on võimalik eeltoodud minetus kõrvaldada. Maakohus on

8. oktoobri 2020. a määrusega rahuldanud hagi tagamise taotluse ning seadnud kostja omandis

olevale kinnisasjale asukohaga Astri põik 1, Viimsi alevik, Viimsi vald (registriosa nr 277002)

kohtuliku hüpoteegi summas 140 000 eurot hageja kasuks (kd I, tl 209). Arvestades seda, et

hageja on soovinud hagi tagamise abinõu jõusse jätmist (vt ringkonnakohtu 7. detsembri

2021. a istungi protokoll; kd III, tl 108 pöördel) ja abinõu kehtima jäämine on kohtuotsuse

täitmise tagamiseks vajalik, jätab kolleegium 8. oktoobri 2020. a hagi tagamise määrusega

kohaldatud hagi tagamise abinõu TsMS § 445 lg 2 alusel kohtuotsuse täitmise tagamiseks

jõusse.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu määratud

menetluskulude jaotust.

16. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtus kantud hageja

menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda

kanda. Kolmanda isiku menetluskulud tuleb jätta TsMS § 167 lg 2 esimese lause järgi tema

enda kanda.

17. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles

kulud tekkisid. Hageja menetluskulude nimekirja ega menetluskulude kindlaksmääramise

taotlust ei esitanud ja tal ei ole ka tsiviilasja toimikust nähtuvaid kulusid, mistõttu

apellatsiooniastmes kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

18. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)