2-19-6780/126 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-6780

Kohtuasi

FUTURA Yacht Systems EuB GmbH ja Co. KG hagi

Polar Shipyard OÜ vastu vara ebaseaduslikust

valdusest välja nõudmiseks

Polar Shipyard OÜ vastuhagi FUTURA Yacht Systems

EuB GmbH ja Co. KG vastu vara ebaseaduslikust

valdusest välja nõudmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 3. septembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Polar Shipyard OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

239 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja FUTURA Yacht Systems EuB GmbH ja Co. KG

(välismaine registrikood HRA 99337, asukoht Olgastr. 8,

72827 Wannweil, Saksamaa), lepingulised esindajad

vandeadvokaat Kaarel Tammar ja vandeadvokaat Veiko

Viisileht

Kostja Polar Shipyard OÜ (registrikood 14475959),

seaduslik esindaja Y, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Raul Ainla

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 7. detsembri 2021. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 3. septembri 2021. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-19-

6780 muutmata, muutes ja täiendades maakohtu otsuse põhjendusi vastavalt

praeguse otsuse põhjendustele.

2. Jätta Polar Shipyard OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Polar Shipyard OÜ kanda,

sealhulgas kohtutäituri tasu hagi tagamise eest ja hagi tagamise määruse täitmise

kulud.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. FUTURA Yacht Systems EuB GmbH ja Co. KG (hageja) esitas 6. mail 2019 Pärnu

Maakohtule S&E TEENUSED OÜ ja Aris Baltic OÜ vastu hagi Futura 49 laevaehitusvormide

ebaseaduslikust valdusest välja nõudmiseks.

2. Maakohus jättis 6. septembri 2019. a määrusega hageja hagi Aris Baltic OÜ vastu läbi

vaatamata seoses hagi tagasivõtmisega.

3. Polar Shipyard OÜ esitas 5. novembril 2019 iseseisva nõudega kolmanda isikuna hagi hageja

ja S&E TEENUSED OÜ vastu.

4. Maakohus asendas 26. juuni 2020. a määrusega kostja S&E TEENUSED OÜ Polar Shipyard

OÜ-ga (kostja) ja jättis hageja hagi S&E TEENUSED OÜ vastu läbi vaatamata.

5. Maakohus luges 29. juuni 2020. a määrusega kostja 5. novembril 2019 esitatud hagi

vastuhagiks.

6. Maakohus võttis 26. juuli 2021. a määrusega vastu kostja loobumise vastuhagist S&E

TEENUSED OÜ vastu ja lõpetas S&E TEENUSED OÜ suhtes menetluse.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

7. Hageja palus hagis nõuda kostja ebaseaduslikust valdusest hageja valdusesse välja

kohtutäituri Rocky Alberti hoiul olevad Futura 49 laevaehitusvormid (vormid) ja jätta

menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuhagi palus hageja jätta rahuldamata.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja (tellija) ja Polar Yacht Manufactory

OÜ (kustutatud 5. jaanuar 2021) (töövõtja) 8. septembril 2015 vormide ja jahtide

valmistamiseks töövõtulepingu, mille kohaselt pidi hageja kompenseerima vormide

valmistamise kompensatsioonimaksetena iga valmistatud jahi pealt. Kuivõrd töövõtjal tekkisid

raskused tootmise finantseerimisel, siis leppisid pooled 8. detsembril 2016 sõlmitud

töövõtulepingu muutmise kokkuleppes ja selle 10. veebruari 2017. a täienduses kokku vormide

koheses müügis. Töövõtja müüs kõik vormid hagejale hinnaga 815 000 eurot. Seejuures lepiti

8. detsembril 2016 kokku, et vormide omand läheb hagejale üle juba 415 000 euro tasumisega.

Hageja on vormide omanik, sest on tasunud 815 000 eurot järgmiste maksetega: 15. septembril

2015 100 000 eurot töövõtja pangakontole ning 9. detsembril 2016 315 000 eurot ja

23. veebruaril 2017 400 000 eurot osaühingu Pärnu Shipyard Varad (likvideerimisel)

pangakontole. Viimased maksed tehti töövõtja juhatuse teadmisel ja korraldusel töövõtja ja

selle emaettevõtte osaühingu Pärnu Shipyard Varad (likvideerimisel) vahelise kokkuleppe

alusel. Töövõtja on kinnitanud hageja kohustuste täitmist ja vormide omandi üleminekut.

Y ütles 9. juulil 2018 töövõtjaga sõlmitud töölepingu üles, kuid jätkas esindamist ja suhtlust

hagejaga, nimetades ennast töövõtja prokuristiks, kuigi prokuura oli lõppenud. 24. juulil 2018

esitas Y hagejale tasunõude ja pandiõiguse teostamise teate. 1. augustil 2018 teatas Y, et

töövõtja on loovutanud nõuded VHR Ehitus ja Kinnisvara Konsult OÜ-le (endine nimi VHR

Ehitus OÜ). Sellel ajal olid vormid hoiustatud hageja ja töövõtja kokkuleppel osaühingu Pärnu

Shipyard Varad (likvideerimisel) kinnistul. Y, kes esindas nõude loovutamise tehingu

mõlemaid pooli, oli teadlik sellest, et tal puudus töövõtja esindusõigus. 23. augustil 2018 esitas

hageja VHR Ehitus ja Kinnisvara Konsult OÜ vastu tuvastushagi pandiõiguse puudumise

tuvastamiseks (tsiviilasi nr 2-18-12548). Hageja esitas ka hagi tagamise taotluse, mille

maakohus rahuldas 28. augustil 2018, keelates VHR Ehitus ja Kinnisvara Konsult OÜ-l

vormide suhtes pandipidaja õiguste käsutamise.

VHR Ehitus ja Kinnisvara Konsult OÜ ja S&E TEENUSED OÜ vahel on sõlmitud

nõudeõiguse ja pandi loovutamise leping kuupäevaga 24. august 2018. a. 2019. a jaanuaris

teisaldas S&E TEENUSED OÜ vormid hageja teadmata Aris Baltic OÜ-le kuuluvale

kinnistule. Töövõtja esitas VHR Ehitus ja Kinnisvara Konsult OÜ-le 31. jaanuaril 2019

tehingute tühistamise avalduse, millega tühistas mh 28. juulil 2018 tema ja VHR Ehitus ja

Kinnisvara Konsult OÜ vahel sõlmitud nõudeõiguse ja pandi loovutamise lepingu. S&E

TEENUSED OÜ kuulutas välja avaliku enampakkumise vormide müümiseks, kuid hageja

esitas hagi tagamise taotluse ja kohus keelas 11. septembri 2019. a määrusega (hagi tagamise

määrus) S&E TEENUSED OÜ-l vormide suhtes pandipidaja õiguste käsutamise.

Kostja ei ole vorme omandanud ning välistatud on pandiõiguse teostamine. Töövõtjal puudusid

nõuded hageja vastu. Kostja esile toodud arvete aluseks olevad nõuded ei ole ka seotud vormide

valmistamise, parandamise või muutmisega. Isegi kui Y esitas arveid töövõtja teadmisel, ei ole

viimase juhatus kordagi vaidlustanud hagejaga sõlmitud töövõtulepingu ülesütlemist ega

nõudnud hagejalt selle täitmist või Y koostatud arvete tasumist. Lisaks ei ole töövõtja ja VHR

Ehitus ja Kinnisvara Konsult OÜ vahel sõlmitud leping kehtiv tehingu tühistamise tõttu või

põhjusel, et Y-l puudus töövõtja esindusõigus, sest prokuura oli selleks ajaks töölepingu

lõppemise tõttu lõppenud. Seega ei saanud S&E TEENUSED OÜ vorme käsutada. S&E

TEENUSED OÜ-l ei olnud ka vormide valdust enne teisaldamist, sest tal ei olnud valduse

saamiseks vormide omaniku ega kinnistu omaniku luba. Samuti ei sisalda töövõtja ja VHR

Ehitus ja Kinnisvara Konsult OÜ vaheline leping kokkulepet kostja viidatud kahju ja

ladustamise kompensatsiooni nõuete loovutamiseks.

S&E TEENUSED OÜ käsutas vorme vastuolus hagi tagamise määrusega seatud

käsutuskeeluga. S&E TEENUSED OÜ ja tema lepinguline esindaja olid määrusest teadlikud

enne käsutustehingu tegemist. Samuti on vormide osas korraldatud enampakkumine näilik.

Enampakkumine korraldati eesmärgiga takistada hagejal omandi kasutamist ja õiguste

maksmapanekut S&E TEENUSED OÜ vastu. S&E TEENUSED OÜ ei teavitanud hagejat

vormide müügist ning tõendamata on ostuhinna tasumine. Kostjal ei olnud ka võimalik vormide

abil hakata tootma Futura 49 katamaraane, sest nende tootmiseks vajalikud intellektuaalse

omandi õigused kuuluvad hagejale. Lisaks on vormide heauskne omandamine välistatud, sest

kostja juhatuse liige Y oli kursis vormidega seoses toimuvate kohtuvaidlustega. Pandiõiguse

heauskne omandamine on õiguslikult välistatud.

Kostja vastuväited ja vastuhagi

8. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning rahuldada kostja

vastuhagi vormide hageja ebaseaduslikust valdusest kostja valdusesse välja nõudmiseks.

Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja vormide omanik. Hageja ei ole vormide eest täies

ulatuses tasunud. Töövõtulepingu pooled leppisid kokku, et kui mõni makse jääb tegemata,

läheb vormide omand automaatselt töövõtjale tagasi ning hageja kohustus kõik maksed tegema

töövõtja pangakontole. Samuti ei ole töövõtja hagejale vormide valdust andnud. Lisaks ei ole

hageja tasunud töövõtjale töövõtulepingu ülesütlemise järgselt lepingus kokku lepitud

kompensatsioonimakseid, mistõttu on ülesütlemine toimetu ja hagejal puudub õigus nõuda

vormide omandi üle andmist. Hageja kohustub tasuma töövõtjale tasu 12 000 eurot aastas

vormide ladustamise eest ning laevade 1 ja 2 mitte tellimisest töövõtjal saamata jäänud tulu

106 420,48 eurot. Hageja ei ole esitanud kompensatsiooniarvetele motiveeritud vastuväiteid. Y

kooskõlastas arvete esitamise. Kuivõrd vormid on jagamatud, siis ei ole võimalik omandiõiguse

osaline üleminek. Hageja esitatud H poolt töövõtja nimel antud kinnitused on võltsitud ja

ebausaldusväärsed.

Kostja on vormid kehtivalt omandanud. Y esindas töövõtjat kehtiva prokuura alusel, sest

prokuura ei olnud seotud töölepingu olemasoluga ning töövõtja esitas kandeavalduse prokuura

kustutamiseks registrist 13. augustil 2018. Samuti oli Y-le antud volikiri. Seejuures ei puuduta

töövõtja ja Y sisesuhe kolmandaid isikuid. Seega on töövõtja ja VHR Ehitus ja Kinnisvara

Konsult OÜ vahel sõlmitud nõude- ja pandiõiguse loovutamise leping kehtiv. Leping sõlmiti

24. augustil 2018, s.o enne tsiviilasjas nr 2-18-12548 tehtud hagi tagamise määrust.

Tühistamisavalduse esitanud isikul puudus volitus ning see on esitatud hilinemisega ja

õigusliku aluseta. Lisaks, isegi kui hageja on saanud vormide omanikuks, siis ei välistanud see

S&E TEENUSED OÜ poolt pandiõiguse realiseerimist.

15. septembril 2019 kuulutati S&E TEENUSED OÜ välja kuulutatud enampakkumise võitjaks

kostja pakkumisega 239 000 eurot ning S&E TEENUSED OÜ ja kostja sõlmisid samal päeval

vormide müügilepingu ja vara üleandmise akti. Pärast vormide ostmist viis kostja vormid S&E

TEENUSED OÜ ladustusplatsilt teisele kinnistule. S&E TEENUSED OÜ ei ole tegutsenud

vastuolus hagi tagamise määrusega, sest sai määrusest teada pärast vormide võõrandamist.

Samuti ei ole enampakkumine näilik, sest tsiviilasjas nr 2-18-12548 omandiõiguse küsimusele

hagi läbi vaatamata jätmise tõttu hinnangut ei antud, mistõttu ei saa väita, et Y oli teadlik

vormide kuulumisest hagejale. Enampakkumise reaalset läbiviimist kinnitab ka ajalehe kaudu

sellest teavitamine ning asjaolu, et vormid toimetati algsest asukohast teise. Lisaks ei ole

välistatud heauskne omandamine.

Maakohtu otsus ja põhjendused

9. Pärnu Maakohus rahuldas 3. septembri 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi, kohustas

kostjat andma hageja valdusesse kohtutäituri hoiul olevad Futura 49 laevaehitusvormid, jättis

vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud solidaarselt kostja ja S&E TEENUSED OÜ kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja vormide eest tasunud 815 000 eurot. Usutav

on selgitus, et osaühingule Pärnu Shipyard Varad (likvideerimisel) tasuti vormide eest ja

töövõtja korraldusel. Töövõtja on tunnustanud hageja omandit vormidele ning kolmandad

isikud ei saa määratleda vormide käsutust teisiti või tekitada töövõtulepingust tulenevaid

nõudeid hageja vastu. Tõenditest ei nähtu, et hagejal oleks täiendavaid kohustusi töövõtja ees.

Selge ei ole ka väidetava nõude suurus. VHR Ehitus ja Kinnisvara Konsult OÜ ja S&E

TEENUSED OÜ vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingus märgitud arved ei ole seotud

vormide parendamise, valmistamise või muutmisega, mistõttu ei saanud vormid olla

pandiõiguse esemeks. Isegi, kui Y ja H 26. aprilli 2018. a e-kirjavahetusest oleks võimalik

järeldada, et hageja väidetav võlgnevus tuleneb töövõtulepingust, siis ei ole võimalik seda

seostada vormide valmistamiseks tehtavate töödega. Ükski tõend ei viita sellele, et H antud

kinnitused, mille kohaselt hagejal puudub võlgnevus töövõtja ees ja vormide omand on hagejale

üle läinud, ei oleks tõesed või töövõtja seisukoht oleks tegelikkuses teistsugune.

Kuivõrd töövõtjal ei olnud nõudeid hageja vastu ja tal ei tekkinud pandiõigust, siis puudus Y-l

õigus loovutada väidetavad nõuded ja pandiõigus VHR Ehitus ja Kinnisvara Konsult OÜ-le.

Selline leping on tühine. Seetõttu ei oma ka asja lahendamisel tähtsust, kas Y-l oli prokuura ja

kas tehing on tühistatud. Samuti ei ole VHR Ehitus ja Kinnisvara Konsult OÜ-l vormide valdust

kunagi olnud. Õiguste loovutamisel heauskset omandamist ei toimu. Lisaks teisaldas S&E

TEENUSED OÜ vormid ilma hageja ja töövõtja tahteta, mistõttu läksid vormid hageja kaudsest

valdusest välja tema tahte vastaselt. Seega ei saanud S&E TEENUSED OÜ vormide omanikuks

ning tema valdus oli ebaseaduslik. Eeltoodust tulenevalt ei saanud ta ka müüa vorme kostjale

ning S&E TEENUSED OÜ ja kostja vahel sõlmitud müügileping on tühine. Ühtlasi on kostja

vormide valduse omandamisel käitunud pahauskselt, mistõttu on tema valdus ebaseaduslik.

Apellatsioonkaebus

10. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, rahuldada vastuhagi ja jätta menetluskulud hageja kanda.

Maakohus ei ole ise kontrollinud, milline on omandiõiguse tekke regulatsioon Saksa õiguses,

jättes ka viitamata Saksa kohtupraktikale ja õiguskirjandusele. 10. veebruari 2017. a

muudatuslepingu täienduses ei lepitud kokku omandiõiguse üleminekus ega kaudse valduse

saamises. Samuti ei ole omandi osaline üleminek võimalik, sest ei ole võimalik identifitseerida

vormide detaile, mille omand ja valdus üle läks. Vormide eest ei ole kogu summat töövõtjale

tasutud. Hageja ei ole tõendanud, et sõlmiti kirjalik kokkulepe vormide eest tasumise kohta

kolmandale isikule. Lisaks ei selgitanud kohus tõendamiskoormist seoses hageja vastu olevate

nõuetega ega juhtinud tähelepanu nõuete ebaselgusele. Seejuures ei ole hageja viimast väitnud.

Kohus ei ole ka põhjendanud, miks töövõtja nõuded, mis tulenevad samast lepingust, mille

alusel valmistati vormid, peavad olema seotud vormide parandamise, valmistamise või

muutmisega.

Maakohus jättis analüüsimata kostja väited H kinnituste ebausaldusväärsuse kohta. H andis

kinnitused asjaolude kohta, mis leidsid aset enne tema juhatuse liikmeks valimist. Samuti A ja

Y kirjavahetusest nähtuvalt on 11. mai 2020. a kinnituskiri fabritseeritud ning koostatud hageja

advokaadi juhiste kohaselt ja tema soovitusel. Lisaks on kostjal õigus esitada vastuväiteid

vormide omandi hagejale ülemineku kohta. Kui lähtuda hageja väitest, et töövõtulepingust

tulenevad vaidlused alluvad Hamburgi kohtule, siis tulnuks kohtul jätta hagi läbi vaatamata.

Hageja ei ole esitanud motiveeritud vastuväiteid töövõtja esitatud kompensatsiooniarvetele.

Kuivõrd arved põhinevad lepingul, siis tuleb need tasuda omandi üleminekuks.

Maakohus jättis hindamata Y-l esindusõiguse olemasolu kohta esitatud väited ja tõendid.

Töövõtja tühistamisavaldus on esitatud hilinemisega, tehingu tühistamiseks puudus

materiaalõiguslik alus ning hageja ei ole nende tehingute pooleks, et saaks tehingute kehtivust

vaidlustada. Dokumendi on ka koostanud ja esitanud selleks volitust mitte omanud isik. Isegi

juhul, kui tehing oleks kehtivalt tühistatud, on kehtivad töövõtja nõuded ja seatud pant ning

omand ei ole üle läinud. Lisaks ei välista vormide heauskset omandamist see, et kostja juhatuse

liige oli teadlik vaidlusest vormide omandiõiguse üle, sest omandiõiguse osas võetakse

seisukoht kohtulahendis. Veel ei ole hageja tõendanud hagi tagamise määruse kättetoimetamist

enne enampakkumist. Samuti ei olnud enampakkumine näilik, sest Y ei ole kunagi teadnud ega

tunnistanud hageja omandiõigust vormidele ning enampakkumisega seoses tehti mitmeid

toiminguid ja kulutusi.

Vastustaja seisukoht

11. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse

resolutsioon tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ kohaselt muutmata, kuid

muuta ja täiendada tuleb maakohtu otsuse põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustele.

13. Hageja esitas hagi kostja vastu Futura 49 laevaehitusvormide (asjad) väljaandmiseks.

Hageja väitel on ta asjade omanik ning kostja valdab asju õigusliku aluseta. Samuti esitas kostja

hageja vastu vastuhagi samade asjade väljaandmiseks, sest leiab, et ta on need 15. septembri

2019. a enampakkumisel S&E TEENUSED OÜ-lt omandanud. Kuni asja lahendamiseni anti

asjad maakohtu 4. oktoobri 2019. a määrusega hagi tagamise korras hoiule kohtutäiturile (kd

II, tl 73–75), kes siis vastavalt hagi või vastuhagi rahuldamisel peab need hagejale või kostjale

välja andma. Apellatsioonimenetluses on jätkuvalt vaidluse all, kas asjade omand läks

töövõtulepingu alusel hagejale üle, kas asjad olid koormatud töövõtja pandiõigusega, kas

töövõtja nõue on kehtivalt loovutatud ning kas kostja omandas asjad enampakkumisel.

Kolleegium märgib, et kostja vastuväide, et hageja ei saanud asjade omanikuks on vastuolus

kostjapoolse töövõtja pandiõiguse tekkimise käsitlusega, sest pandiõigus tekib üksnes tellija

ehk praegusel juhul hageja vallasasja suhtes. Kolleegium käsitleb kostja väiteid alternatiivselt.

Maakohus leidis, tuginedes hageja ja töövõtja vahel katamaraani töönimega „Futura 49“

ehitamise lepingu (töövõtuleping) p-le 14 ja töövõtulepingu muudatuslepingu p-le 4, et hageja

omandiõiguse tekkimise eeldusi tuleb kontrollida Saksa õiguse järgi. Kolleegium nõustub

maakohtu järeldusega, et hageja sai asjade omanikuks, kuid täpsustab maakohtu õiguslikke

põhjendusi.

14. Asjas omab kohaldatava õiguse valiku puhul tähtsust, et asjad valmistati Eestis ning nad on

olnud Eestis nii töövõtulepingu kui ka selle muudatuse ja muudatuse täiendamise lepingute

sõlmimise ajal. Maakohus jättis tähelepanuta, et rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 18

lg 1 järgi määratakse asjaõiguse tekkimine ja lõppemine selle riigi õiguse järgi, kus asi asus

asjaõiguse tekkimise või lõppemise ajal. Seega on rahvusvahelise asjaõiguse põhireegliks, et

asjaõigusele kohaldatakse asja asukohamaa õigust (lex rei sitae). Asukohamaa õiguse

rakendamine hõlmab kogu asja õiguslikku seisundit, st asjaõiguse tekkimist, sisu, muutmist,

üleminekut ja lõppemist. Praegusel juhul ei olnud tegemist ka teel olevate asjadega (res in

transitu), mille puhul on erandina lubatud kokkulepped kohaldatava asjaõiguse üle (REÕS § 20

lg 2). Seega ei saa pooled (erinevalt lepingulisest võlaõigussuhtest) asjaõigustele muu riigi

õiguse kohaldamises teisiti kokku leppida (vt nt Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 22).

Eelnevast tulenevalt tuleb hageja omandiõiguse tekkimise eeldusi kontrollida Eesti õiguse järgi.

Selguse mõttes selgitab kolleegium, et samale seisukohale, et hagejale läks valmistatud Futura

49 laevaehitusvormide omand üle, jõuab ka Eesti õigust kohaldades. Seega ei mõjuta maakohtu

poolt REÕS § 18 lg 1 tähelepanuta jätmine asja lahendust. Kuna omandi tekkimine tuleb

kindlaks teha Eesti õiguse järgi, siis puudub ringkonnakohtul vajadus hinnata kostja etteheiteid

maakohtule Saksa õiguse sisu kindlakstegemise ja kohaldamise kohta.

15. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on asja omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta

tema asja valdab. Nõudeõigus on AÕS § 80 lg 2 kohaselt suunatud omandiõiguse

tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest. Sellise nõude eeldusena

tuleb hagejal tõendada, et ta on vaidlusaluste asjade omanik ja et kostja valdab neid asju ilma

õigusliku aluseta. Pooled ei vaidle, et hageja ja töövõtja sõlmisid töövõtulepingu, mille sisuks

oli esmalt laevaehitusvormide ehitamine ja seejärel vähemalt kolme paadi „Futura 49“

ehitamine (töövõtulepingu p 1). Maakohus tuvastas, et tellija ja töövõtja on kokku leppinud

omandi üleminekus, asjad jäid kokkuleppel töövõtja valdusesse (neid kasutati edasi

töövõtulepingu täitmiseks) ning hageja tasus töövõtjale kokkulepitud tasu. Kolleegium leiab, et

maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Seega

on AÕS § 92 lg 1 ja § 94 järgi vallasomandi tekkimise eeldused täidetud.

15.1. Vastuseks kostja väitele märgib kolleegium, et maakohus on omandi ülemineku

kokkulepete tuvastamisel hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt ning teinud nende põhjal järelduse, et vastav kokkulepe on hageja ja

töövõtja vahel sõlmitud. Nõustuda ei saa kostja väitega, et maakohtu järeldus on meelevaldne

ega tulene tõenditest. Maakohus hindas töövõtulepingut, selle muudatust ja muudatuse

täiendamise lepingut, viidates konkreetsetele punktidele, mis vastavaid kokkuleppeid

sisaldavad (vt maakohtu otsuse p-d 51–53 ja 56). Maakohtu otsuse põhjendavas osas on

kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8 märgitud kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused

ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.

15.2. Järgnevalt heidab kostja maakohtule ette, et maakohus tuvastas asjade eest tasumise

hageja paljasõnalise väite põhjal ja jättis tõendid hindamata. Kolleegium kostjaga ei nõustu.

Maakohus on tõendeid hinnanud ja kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hageja on

asjade eest töövõtjale nõuetekohaselt tasu maksnud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

järelduseks, et maakohus on asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Vastuseks

kostja väitele märgib kolleegium, et muudatuse täiendamise lepingu ja hageja pangakonto

väljavõtetega on tõendatud, et hagejal oli 10. veebruari 2017 seisuga töövõtjale tasutud 415 000

eurot (kd I, tl 28; tõlge kd I, tl 29; pangakonto väljavõtted kd III, tl 162 pöördel ja 163; tõlge kd

III, tl 159). Seega saab vaidluse all olla 400 000 euro tasumine. Pooled ei vaidle selle üle, et

hageja on teinud 400 000 euro suuruse ülekande kolmanda isiku pangakontole, mida kinnitab

ka pangakonto väljavõte (kd III, tl 163 pöördel; tõlge kd III, tl 159 pöördel).

15.3. Maakohtule saab ette heita kolmandale isikule makse tegemise kohta õigusliku hinnangu

andmata jätmist, kuid selle rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada, täiendades maakohtu

otsuse õiguslikke põhjendusi. See ei mõjuta asja lahendust, sest Saksa õiguse järgi saab

kolmandale isikule makse tegemisega lugeda töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise

kohustuse täidetuks.

Töövõtulepingule kohalduva õiguse määramisel tuleb juhinduda Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu 17. juuni 2008. a määrusest 593/2008, mida kohaldatakse lepingutele tsiviil- ja

kaubandusasjades (Rooma I määrus). Rooma I määruse art 3 lg 1 järgi lepingu suhtes

kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust. Nagu maakohus on õigesti vaidlustatud otsuse p-

s 54 märkinud, siis töövõtulepingule kohaldub lepingupoolte kokkuleppel Saksa õigus. Rooma

I määruse art 12 lg 1 p b järgi Rooma I määruse alusel lepingu suhtes kohaldatav õigus

reguleerib mh lepingu täitmist. Töövõtulepingus on lepingupooled p-s 3 kokku leppinud, et

maksed tehakse arve alusel töövõtja pangakontole ning lepingus on märgitud konkreetne

pangakonto number (kd I, tl 17–19 pöördel; tõlge kd I, tl 20–21 pöördel). Pooled vaidlevad

selle üle, kas hageja, makstes tasu kolmanda isiku pangakontole, on tasu maksmise kohustuse

töövõtja ees täitnud. Kolleegiumi hinnangul tuleb seda jaatada.

Saksa tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, BGB) § 362 lg 2 viitab lepingu täitmise

eesmärgil kolmandale isikule täitmise puhul sama seadustiku §-le 185, mille lg 1 järgi isiku

poolt selleks volituseta tehtud käsutus on kehtiv, kui see on tehtud õigustatud isiku nõusolekul.

Kolleegiumi hinnangul on hageja sellise nõusoleku olemasolu tõendanud. Arve nr 001-02 esitas

hagejale osaühing Pärnu Shipyard Varad (likvideerimisel) (kd III, tl 162; tõlge kd III, tl 160

pöördel). Vaidlustamata asjaolude kohaselt oli arve esitamise ajal osaühing Pärnu Shipyard

Varad (likvideerimisel) töövõtja emaettevõte ja äriühingute juhatuse liikmeks oli sama isik.

Kõnealuse arve nimetus tõendab, et 400 000 euro suurune makse on seotud töövõtulepinguga.

Töövõtja on kinnitanud, et maksmine tehti töövõtja juhatuse liikme teadmisel ja korraldusel

ning töövõtulepingust tulenevad hageja kohustused on töövõtja ees täidetud (kd III, tl 165–166;

tõlge kd III, tl 164 ja pöördel; kd IV, tl 111–112; tõlge kd IV, tl 113 ja pöördel; kd IV, tl 114;

tõlge kd IV, tl 115).

15.4. Vastuseks kostja väidetele märgib kolleegium, et maakohus ei ole töövõtja juhatuse

liikme kinnituskirju TsMS § 272 lg 2 järgi dokumentaalse tõendina hinnates menetlusõiguse

norme rikkunud. Maakohus on hinnanud mõlema poole poolt esitatud tõendeid kooskõlas

TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning ringkonnakohus nõustub nendele rajatud maakohtu järeldusega.

Kostja väited ei anna alust teistsuguse järelduse tegemiseks. Kolleegium nõustub maakohtu

seisukohaga kinnituskirjade usaldusväärsuse kohta ning ei pea vajalikuks neid põhjendusi

TsMS § 654 lg 6 järgi korrata. Täiendavalt märgib kolleegium, et kinnituskirjade

usaldusväärsust ei mõjuta see, et H ei olnud võlasuhte tekkimise ajal töövõtja juhatuse liige.

Kinnituskirjade näol ei ole tegemist H isiklike teadmiste ja kogemuste põhjal koostatud

kirjadega, vaid kirjas sisalduvad asjaolud on avaldatud äriühingu poolt, keda tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 34 lg 1 järgi esindab juhatus. Lisaks märgib kolleegium, et kostja

ringkonnakohtu 7. detsembri 2021. a istungil esitatud uued väited kinnituskirjade

ebausaldusväärsuse kohta tuleb jätta TsMS § 652 lg 4 järgi tähelepanuta, sest need ei ole sama

paragrahvi kolmanda lõike järgi lubatavad.

16. Kuna ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et hageja sai töövõtulepingu alusel

valmistatud asjade omanikuks, siis tuleb järgnevalt hinnata kostja väidet, et töövõtja

pandiõiguse realiseerimise tagajärjel sai tema asjade omanikuks. Selle eelduseks on asjadele

töövõtja pandiõiguse tekkimine. Maakohus on eeltoodud asjaolude kohta esitatud väiteid ja

tõendeid hinnanud, kuid pole selgelt välja toonud, millise riigi õigust tuleb kohaldada. Seaduse

kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on kohtu kohustus ning kohus ei ole seotud poolte

väidetega (vt nt Riigikohtu 17. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-16764/92, p-d 10 ja 11;

22. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-16650/41, p 13 ja seal viidatud kohtupraktika). Selle

rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse õiguslikke

põhjendusi. Vaatamata menetlusõiguse normi rikkumisele on maakohtu lõppjäreldus õige.

16.1. Töövõtulepingule

kohalduvad

Saksa

tsiviilseadustiku

sätted,

mis

hõlmavad

töövõtulepingust tulenevaid poolte kohustusi ja vastutust. Töövõtja pandiõigus on olemuselt

seadusjärgne asjaõigus vaatamata sellele, et pandiõigus tekib võlaõigusliku töövõtulepingu

alusel. Asjaõiguse tekkimine ja lõppemine määratakse REÕS § 18 lg 1 kohaselt selle riigi

õiguse järgi, kus asi asus asjaõiguse tekkimise või lõppemise ajal. Seega tuleb REÕS § 18 lg 1

järgi hinnata pandiõiguse tekkimist koha järgi, kus töövõtja asju valmistas. Pooled ei vaidle

selle üle, et asjad on alates valmimisest asunud Eestis. Seega tuleb Eesti õiguse järgi kindlaks

teha, kas töövõtjal tekkis pandiõigus. Töövõtja pandiõiguse allumine Eesti õigusele ei mõjuta

töövõtulepingule kohalduvat õigust, milleks on Saksa õigus. Seega kohaldub Saksa õigus ka

vaidlusalusest töövõtulepingust tulenevatele ja väidetavalt pandiga tagatud töövõtja nõuetele,

s.o arvetest nr 2018010, 2018011, 2018012 ja 2018018 tulenevatele nõuetele (kd I, tl 40, 42,

44 ja 46; tõlked kd I, tl 41, 43, 45 ja 47).

Kolleegium märgib, et asja lahendamisel omab tähtsust see, kas töövõtjal oli tellija vastu nõue,

kuivõrd pandiõiguse näol on tegemist aktsessoorse pandiõigusega. Seetõttu pidi pandiõiguse

tekkimise eeldusena kostja tõendama töövõtulepingust tuleneva nõude olemasolu. Nõude

olemasolu tuvastamine pandiõiguse tekkimise eeldusena ei eelda seda, et töövõtja peab osalema

menetluses, samuti ei takista eelduse tuvastamist nõude läbivaatamise kohtualluvus (Hamburgi

kohus). Praeguses menetluses töövõtulepingust tuleneva nõude kohta väljendatud seisukohad

ei oleks töövõtjale siduvad (vt Riigikohtu 12. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-14496/66,

p 13; vt ka TsMS § 457 lg 1).

16.2. Vastuseks kostja väidetele märgib kolleegium, et kostja suutmatus töövõtulepingust

tulenevat nõuet tõendada ei tähenda, et maakohus oleks selgitamiskohustust rikkunud.

Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Samuti

pidi kostjale olema selge, et pooled vaidlevad selle üle, kas töövõtjal on nõue hageja vastu või

mitte, sest hageja viitas oma menetlusdokumentides korduvalt sellele, et pandiga tagatavaid

nõudeid töövõtjal hageja vastu ei ole. Lisaks märgib kolleegium, et vaatamata

apellatsioonkaebuses üllatava kohtuotsuse väite esitamisele ei ole kostja esitanud

ringkonnakohtule sellega seoses taotlusi, näitamaks, et ta oleks maakohtu selgitamise tulemusel

saanud oma vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid täiendavalt tõendada.

16.3. VÕS § 654 lg 1 järgi töövõtjal on oma töövõtulepingust tulenevate nõuete tagamiseks

pandiõigus tellija vallasasjadele, mille töövõtja on valmistanud, parandanud või muutnud, kui

need on töövõtu eesmärgil tema valduses. Viidatud paragrahvis reguleeritud pandiõiguse näol

on tegemist spetsiifilise seaduse alusel tekkiva vallaspandiõigusega, mille sisu reguleerivad

asjaõigusseaduses sisalduvad pandiõiguse üldsätted (AÕS §-d 276-280) ning vastavalt

AÕS § 281 lg-le 2 ka käsipandi sätted (AÕS §-d 284-295), v.a pandiõiguse tekkimist

reguleerivad sätted. Pandist kui asjaõigusest tuleneb AÕS § 276 lg 1 järgi asjaõiguslik nõue

pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel. Pandist ei tulene abstraktset

realiseerimisõigust, vaid pandieseme saab realiseerida üksnes pandiga tagatud nõude katteks.

AÕS § 292 lg 1 järgi pandipidaja nõude rahuldamine toimub panditud asja müügiga.

16.4. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus töövõtja nõude puudumise tuvastamisel rikkunud

menetlusõiguse norme. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et kostja

pidi töövõtulepingust tulenevat nõuet ja nõude aluseks olevaid asjaolusid TsMS § 230 lg 1 järgi

tõendama, sest ta tugines oma väidetes sellele, et tulenevalt töövõtulepingu p-st 9 ei olnud

hagejapoolne lepingu ülesütlemine jõustunud ning töövõtjal oli nõue hageja vastu, mis rahuldati

panditud laevaehitusvormide müügiga. Praegusel juhul ei ole küsimus isegi selles, kas töövõtja

nõuded olid pandiga tagatavad, s.t parendamisest, valmistamisest või muutmisest tulenevad

tasunõuded, sest tuvastatud asjaoludel töövõtjal maksmapandavad nõuded hageja vastu

üleüldse puudusid. Üksnes arvete hagejale esitamine ja Hi 26. aprilli 2018. a e-kiri ei tõenda

arvetes kajastatud kohustuse olemasolu (kd III, tl 185; tõlge kd III, tl 186). Ühestki asjas esitatud

tõendist ei nähtu, et hageja oleks kohustuse olemasolu tunnistanud selliselt, et seda saaks

käsitada dokumentaalse tõendina kohustuse olemasolu osas (vt pikemalt võlatunnistuse kohta

Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601/61, p 16). Lisaks sellele tõi hageja

välja, et hageja on töövõtulepingu 22. aprilli 2018. a avaldusega erakorraliselt lõpetanud (kd

III, tl 112 ja pöördel; tõlge kd III, tl 113 ja pöördel). Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldus

õige, et töövõtjal ei tekkinud töövõtulepingust tulenevalt asjadele pandiõigust.

17. Järgnevalt tuleb anda hinnang, kas kostja on saanud asjade omanikuks vaatamata sellele, et

pandipidaja müüs panditud asja, ilma et tal oleks tekkinud müügiõigust. Eluliste asjaolude

kohaselt loovutas töövõtja oma nõude hageja vastu VHR Ehitus ja Kinnisvara Konsult OÜ-le

(endine VHR Ehitus OÜ), kes omakorda loovutas nõude S&E TEENUSED OÜ-le. S&E

TEENUSED OÜ poolt välja kuulutatud enampakkumisel ostis asjad kostja.

Hageja esitas nõude loovutamisele ja enampakkumisel kostja poolt asjade omandamisele

mitmeid vastuväiteid: Y prokuura töövõtja esindamiseks lõppes tema töölepingu lõppemisega

9. juulil 2018 ja ta ei saanud töövõtjat nõude loovutamise ajal esindada; töövõtja on nõude ja

pandi loovutamislepingud TsÜS § 131 lg 1 alusel tühistanud; asjade müük enampakkumisel

kostjale rikkus hagi tagamise määrusega 11. septembril 2019 seatud käsutuskeeldu;

enampakkumine on näilik. Maakohus leidis, et prokuura lõppemine töövõtja esindamiseks ei

oma asja lahendamisel tähtsust (vt maakohtu otsuse p 64) ning kuna töövõtjal ei olnud hageja

vastu nõudeid, mida loovutada, siis ei ole VHR Ehitus ja Kinnisvara Konsult OÜ ning S&E

TEENUSED OÜ vaheline tehing kehtiv (vt maakohtu otsuse p 66). Järgnevalt analüüsis

maakohus, kas VHR Ehitus ja Kinnisvara Konsult OÜ valdus oli seaduslik või ebaseaduslik

ning kas toimus asjade heauskne omandamine (vt maakohtu otsuse p-d 67–73).

Lõppjäreldusena leidis maakohus otsuse p-s 74, et hagi kuulub rahuldamisele ja vastuhagi

rahuldamata jätmisele, sest hageja on asjade omanik, kostja sai asjade valduse tühise

käsutustehinguga, tema valdus on ebaseaduslik ning tal ei ole omaniku suhtes õigust asju

vallata. Kuigi maakohtu lõppjäreldus hagi rahuldamise ja vastuhagi rahuldamata jätmise kohta

on õige, siis on vaidlustatud otsuse põhjendused alates p-st 66 raskesti jälgitavad. Kolleegium

asendab maakohtu otsuse p-des 66–72 põhjendused praeguse otsuse põhjendustega.

17.1. Praegusel juhul on töövõtja nõuet kahel korral loovutatud. Rooma I määruse art 14 lg 2

järgi lepingu alusel üle antava nõudeõiguse suhtes kohaldatava õigusega määratakse

nõudeõiguse üleantavus, uue võlausaldaja ja võlgniku suhe, tingimused, mille alusel võib

võlgnikult nõuda lepingu alusel üle antud nõuete täitmist, ning see, kas võlgniku kohustusi

peetakse täidetuks. Kolleegiumi hinnangul kohaldub uue võlausaldaja ja võlgniku suhtele Saksa

õigus. Selline rahaline nõue nagu töövõtjal on hageja vastu on BGB § 399 järgi loovutatav.

BGB § 404 järgi võlgnik võib esitada uuele võlausaldajale vastuväiteid, mida tal oli

loovutamise ajal õigus esitada senise võlausaldaja vastu. Seega saab hageja ka uue võlausaldaja

vastu esitada vastuväite, et töövõtulepingust tulenevad nõuded puuduvad. Lisaks sellele tuleneb

AÕS § 289 lg-st 1, et nõude üleminekul uuele võlausaldajale läheb temale üle ka käsipant ning

tal on õigus panditud asi pandipidajalt välja nõuda. Ehk siis käsipanti ei ole võimalik üle anda

ilma nõudeta.

17.2. Kolleegium leiab, et S&E TEENUSED OÜ müüs asjad, ilma et tal oleks tekkinud

müügiõigus. Maakohtu tuvastatu kohaselt pandiga tagatud nõue puudus ning seadusjärgse

pandiõiguse tekkimise korral ei ole AÕS § 282¹ järgi pandiõiguse heauskne omandamine

võimalik. Seega on asjad võõrandatud isiku poolt, kellel puudus õigus asja käsutada. S&E

TEENUSED OÜ ja kostja vahel sõlmitud müügilepingu kehtivust müügiõiguse puudumine ei

mõjuta, sest müügilepinguga ei käsutata panditud asja, vaid üksnes võetakse kohustus omandi

ülekandmiseks omandajale. Sealjuures käsutuse kehtivus sõltub sellest, kas hageja kiidab

käsutuse TsÜS § 114 lg 2 kohaselt heaks. Esitatud asjaoludel ei ole hageja käsutust heaks

kiitnud, mida ilmestab praegune hagi kostja ja tema õiguseellase vastu kui ka 23. augustil 2018

esitatud hagi VHR Ehitus ja Kinnisvara Konsult OÜ vastu (tsiviilasi nr 2-18-12548). Seega

olukorras, kus asju on käsutatud õigustamatult, saaks kostja toetuda asjade heausksele

omandamisele.

17.3. Maakohus nõustus hagejaga, et kostja ei saa tugineda asjade heausklikule omandamisele,

sest ta oli AÕS § 95 lg 2 tähenduses pahauskne (vt maakohtu otsuse p 73). Kolleegium nõustub

maakohtu järeldusega, kuid täpsustab, et kostja on pahauskne AÕS § 95 lg 2 teise alternatiivi

alusel, mille järgi pidi omandaja teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda.

Kolleegium nõustub maakohtu poolt konkreetse elujuhtumi puhul tuvastatud asjaoludele antud

hinnanguga, mis õigustavad kostja pahauskseks lugemist. Kostja väited ei anna alus teistsuguse

järelduse tegemiseks.

AÕS § 95 lg 1 järgi isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja

oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma.

AÕS § 95 lg 2 järgi omandaja on pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei

olnud õigust omandit üle anda. Heauskse omandamise eeldust võimaldab ümber lükata

AÕS § 92 lg 2, kui tõendatakse, et asja omandanud isik oli pahauskne, st teadis või pidi teadma,

et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda (vt Riigikohtu 2. novembri 2018. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-14924/58, p 15.2). Pooled ei vaidle selle üle, et S&E TEENUSED OÜ-l oli

asjade valdus. AÕS § 90 lg 1 järgi vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma

valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Seega tuleb valduse erilist

õiguslikku tähendust hinnata ka AÕS § 95 lg-te 1 ja 2 kontekstis. Tegemist on õigusliku

küsimusega, mida kohus peab konkreetse vaidluse asjaoludest lähtuvalt omandaja AÕS § 95

lg 2 järgse hoolsusstandardi sisustamisel ise analüüsima.

17.4. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et Y ei ole kunagi teadnud ega ka tunnistanud, et

hageja on asjade omanik ning tsiviilasjas nr 2-18-12548 omandiõiguse küsimus kohtupoolset

hinnangut ei saanud, sest hageja võttis hagi tagasi. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti

AÕS § 95 lg 2 sisustamisel lähtunud konkreetse juhtumi erilistest asjaoludest (vt maakohtu

otsuse p 73): tehingute jada sai alguse Y-st, kes töövõtja esindajana väljastas hagejale arved,

koostas hagejale nõude (kd I, tl 34; tõlge kd I, tl 33), millele hageja vastu vaidles (kd I, tl 35–

36) ja loovutas töövõtja nõude hageja vastu VHR Ehitus ja Kinnisvara Konsult OÜ-le (kd I, tl

38; tõlge kd I, tl 39; kd I, tl 81–82), mille juhatuse liikmeks ta ise oli (kd I, tl 61), kes omakorda

loovutas 24. augustil 2018 nõude S&E TEENUSED OÜ-le (kd I, tl 52 ja pöördel). Samuti oli

hageja enne praegust hagi esitanud hagi VHR Ehitus ja Kinnisvara Konsult OÜ vastu

õigussuhete puudumise tuvastamiseks, milles keelati 28. augusti 2018. a määrusega

vaidlusaluste asjade suhtes pandipidaja õiguste käsutamine (kd I, tl 49–50; hagiavaldus kd I, tl

132–136). Y-le, kes on ka kostja seaduslik esindaja TsÜS § 34 lg 1 mõttes, said praeguse

menetluse käigus enne asjade ostmist teatavaks asjaolud (hageja vindikatsiooninõue S&E

TEENUSED OÜ vastu; kd III, tl 57), millest tulenevalt oleks sarnases olukorras iga mõistlik

isik järeldanud, et S&E TEENUSED OÜ-l puudub käsutusõigus. Vaatamata sellele jäi Y oma

subjektiivse arusaama juurde, leides, et töövõtjal on nõue hageja vastu, pandiõigus asjadele on

tekkinud ning pandipidajal on müügiõigus. Kolleegium täpsustab, et kostja kui juriidilise isiku

sai lugeda pahauskseks TsÜS § 123 lg 1 alusel selliselt, et tuvastada tuli kostja juhatuse liikme

Yi pahausksus, mis omistatakse seejärel kostjale. TsÜS § 123 lg 1 kohaselt, kui tehingu

õiguslikud tagajärjed sõltuvad sellest, kas isik teadis teatud asjaolusid või pidi neid teadma, siis

tuleb nende asjaolude hindamisel lähtuda esindaja isikust.

18. S&E TEENUSED OÜ-l asjade käsutusõiguse puudumise tõttu ei ole vaja täiendavalt

hinnata hageja alternatiivseid õiguslikke käsitlusi. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga,

et asjaolu, kas Y-l oli prokuura töövõtja esindamiseks ning kas tehingud on tühistatud töövõtja

31. jaanuari 2019. a avaldusega, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Samuti puudub vajadus

hinnata, kas asjade müük kostjale rikub 11. septembri 2019. a hagi tagamise määrusega seatud

käsutuskeeldu (TsÜS § 88 lg 1) või tegemist on näiliku tehinguga (TsÜS § 89). Kuivõrd

apellatsioonkaebuse ja apellatsioonkaebuse vastuse väited sisaldavad eeltoodud asjaolusid, ei

pea kolleegium vajalikuks neile vastata.

Menetluskulude jaotus

19. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta.

20. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Täiendavalt tuleb menetluskuludena

jaotada kohtutäituri tasu hagi tagamise eest ja hagi tagamise määruse täitmise kulud

(TsMS § 144 p 5). Kohtutäituri tasu asjade hoidmise eest jääb TsMS § 162 lg 1 järgi kostja

kanda, sest asjad on antud kohtutäiturile hoiule 4. oktoobri 2019. a määrusega (kd II, tl 73–75),

s.o pärast 15. septembri 2019. a müügilepingut. Tulenevalt hagi tagamise määrusest oli asjade

asukoht teadmata ning hagi vajas tagamist asjade säilimiseks ja kahjustumise vältimiseks.

21. Poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab

TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes

selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati

(TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)