2-20-18485/26 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 21. detsember 2021

Tsiviilasja number

2-20-18485

Tsiviilasi

A.A., B.B. ja C.C. hagi T.V. vastu elatise

suurendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Hagejate apellatsioonkaebuse hind igal hagejal 1728

eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 26. augusti 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A., B.B. ja C.C. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (hagejad):

1. A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX)

2. B.B. (isikukood XXXXXXXXXXX)

3. C.C. (isikukood XXXXXXXXXXX)

Apellantide seaduslik esindaja M.P.

Vastustaja

(kostja):

T.V.

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Katrin Jennsen

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.A., B.B. ja C.C. apellatsioonkaebus

osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 26. augusti 2021. a

otsus menetluskulude jaotuse osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

menetluskulud maakohtus poolte endi kanda.

4. Lugeda maakohtu otsuse resolutsioon lõplikult

sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Jätta A.A., B.B. ja C.C. hagi T.V. vastu elatise

suurendamiseks rahuldamata.

4.2. Jätta menetluskulud maakohtus poolte endi

kanda.

5. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte

endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja I), B.B. (hageja II) ja C.C. (hageja III) esitasid 15. detsembril 2020 Tartu

Maakohtule hagi T.V. (kostja) vastu elatise suurendamiseks miinimummäärani alates

hagiavalduse esitamisest.

Tartu Maakohtu 11. märtsi 2020. a otsusega mõisteti kostjalt elatist iga hageja kasuks 100 eurot

kuus. Hagiavalduse kohaselt valetas kostja elatise nõude esmakordsel läbivaatamisel, et

hagejad on poole ajast temaga. Kostja ei ole elatist maksnud, hagejad on vahepeal kasvanud ja

kulutused suurenenud. Kostja on hagejale I ostnud hooajaliselt mõned asjad, mis ei kaalu üles

igapäevaseid kulutusi.

2. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et hagejad ei ole tõendanud, et asjaolud on võrreldes

varasema kohtulahendi tegemise seisuga oluliselt muutunud. Hagejad ei ole küll päevade järgi

poolt aega kostjaga, aga on kostjaga enamustel nädalavahetustel. Nädalavahetustel on hagejate

ülalpidamiskulu suurem kui nädala sees, mil hagejad on koolis või lasteaias. Varasemalt oli

kostjal hagejate tõttu üüritud korter, kuid majanduslik olukord ei võimalda linnas korterit

pidada. Kostja elab hagejatega vanavanemate juures, sõidab hagejatele nende ema juurde järele

ja toob nad sinna tagasi. Kostja on ostnud hagejatele riideid ja jalanõusid ning saanud neid ka

kasutatuna õelt ja sõpradelt. Kostja maksab hageja I trenni eest, kostja on ostnud hagejale I

arvuti ja telefoni. Hagejate ema saab ka lapsetoetusi.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 26. augusti 2021. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hagejate kanda, määras kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 936 eurot, mõistis igalt

hagejalt kostja kasuks välja 312 eurot ning menetluskuludelt viivise alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 lg 1 sätestab, et pärast otsuse jõustumist,

millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid

kohustusi, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses,

kui: 1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on

tehtud nõude rahuldamise otsus ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast

asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid

esitada.

Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise

kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise

suurust muuta (Riigikohtu 20. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-17, p 9). TsMS § 230

lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses üldjuhul tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Maakohus leidis, et asjaolud ei ole võrreldes varasema kohtulahendi tegemise ajaga sedavõrd

muutunud, mis õigustaks elatise suuruse muutmist. Tartu Maakohtu 11. märtsi 2020. a otsusega

tsiviilasjas nr 2-19-15990 mõistis kohus iga hageja kasuks välja elatise alates 1. märtsist 2020

100 eurot kuus kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Maakohus leidis, et hageja I vajalik

ülalpidamiskulu on 412 eurot kuus, hageja II ülalpidamiskulu 319 eurot kuus ja hageja III

ülalpidamiskulu 319 eurot kuus.

Hagejad taotlevad elatise suurendamist, põhjusel et kulutused lastele on suurenenud.

Hagiavalduse kohaselt on hageja I vajadused 471 eurot 56 senti, hageja II vajadused 510 eurot

46 senti ja hageja III vajadused 445 eurot 72 senti kuus (tl 30–69). Maakohus leidis, et esitatud

kuludokumentidest ei ole võimalik järeldada, et hagejate vajadused oleksid oluliselt suurenenud

võrreldes tsiviilasjas nr 2-19-15990 tuvastatud asjaoludega. Hagejate seadusliku esindaja

koostatud kokkuvõttest ei ole aru saada, millised on iga hageja kulutused kuluartiklite kaupa.

Esitatud kuludokumentidest ei ole võimalik aru saada, kelle ülalpidamiseks on millised kulud

tehtud. Esile ei ole toodud asjaolusid selle kohta, et kostja ja hagejate ema varaline seisund

oleks võrreldes eelmise kohtulahendi tegemise ajaga oluliselt muutunud. Kostja on loobunud

X korteri üürimisest, kuid selle arvelt on suuremad kulud transpordile seoses hagejatel järel

käimisega, kuna kostja elab linnast väljas. Elatise väljamõistmisel on arvestatud hagejate emale

makstavate riiklike peretoetustega, esile ei ole toodud asjaolusid selle kohta, et peretoetuste

suurused oleksid muutunud. Ka elatise miinimummäär ei ole võrreldes varasema kohtulahendi

tegemise ajaga muutunud.

Maakohtu otsusest tsiviilasjas nr 2-19-15990 nähtub, et hagejate esindaja kinnitas

kohtuistungil, et nädalavahetustel olid hagejad kostja juures. Kahel nädalavahetusel kuus peab

hagejate ema olema tööl, siis on hagejad II ja III kostja juures. Hageja I kostja juures ei ööbi.

Kohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-19-15990, et hageja I võib mitte viibida kostja elukohas igal

nädalavahetusel ning suhtlemine hagejatega II ja III võib olla kaootiline. Kuid arvesse tuleb

võtta asjaolu, et hagejate ema on huvitatud, et hagejad II ja III oleksid vähemalt kahel

nädalavahetusel kuus kostja juures hagejate ema töögraafiku tõttu. Tegelikult on hagejad

kostjaga ka teistel nädalavahetustel. Lisaks teeb kostja veel kulutusi hagejatele vahetult

telefonide eest makstes ja sooritades ühekordseid oste.

Maakohtu hinnangul ei ole hagejad tõendanud, et need asjaolud oleksid muutunud. Hagejate

ema andis vande all ütlusi selle kohta, millal on hagejad viibinud kostja juures (tl 126).

Tsiviilasjast nr 2-19-15990 nähtub, et juba selle menetluse kestel oli hageja I kostja juures

vähem kui hagejad II ja III. Asjaoludest ei nähtu, et hagejad II ja III oleksid kostja juures vähem

kui on tuvastatud tsiviilasjas nr 2-19-15990. Hagejate ema poolt koostatud tabeli kohaselt (tl

132–135) on perioodil detsembrist 2020 kuni maini 2021 hageja III olnud kostjaga keskmiselt

36% ja hageja II 24% ajast. Kostja teeb hagejatele kulutusi vahetult ajal mil hagejad on tema

juures, samuti on kostja esitanud tõendid selle kohta, et on ostnud hagejatele riideid ja muud

vajaminevat ning hagejale I arvuti (tl 76–91).

Hagi rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus menetluskulud hagejate kanda. Maakohus pidas

kostja menetluskulu põhjendatuks osaliselt, s.o esindaja ajakulu 6,5 tunni ulatuses, rahaliselt

936 eurot (käibemaksuga), mõistis igalt hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja 312

eurot ning menetluskuludelt viivise.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada

maakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega muuta Tartu Maakohtu 11. märtsi 2020. a

otsusega tsiviilasjas nr 2-19-15990 kostjalt väljamõistetud elatise suurust, mõista kostjalt iga

hageja kasuks välja igakuine elatis 292 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates 15. detsembrist 2020 kuni hagejate

täisealiseks saamiseni ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on hagejate vajadused kasvanud tulenevalt üldisest hinnatõusust.

Maakohus tugines tsiviilasjas nr 2-19-15990 otsust tehes Justiitsministeeriumi tellimusel

valminud uuringu „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ tulemustele, mis tuginevad valdavalt

2018. a andmetele. 2018. aasta II kvartali ja 2021. aasta II kvartali tarbijahinnaindeks kasvas

4,9% võrra. Märkimisväärne hinnatõus on olnud ka kütuse hinnas, mis on üldteada asjaolu.

Hagejad on tõendanud, et nende kulutused on võrreldes eelmise kohtulahendi tegemise ajaga

oluliselt muutunud. Hageja I kulutused on 690 eurot 67 senti (varasema lahendi järgi 412 eurot),

hageja II kulutused 730 eurot 58 senti (varasema lahendi järgi 319 eurot) ja hageja III kulutused

798 eurot 35 senti (varasema lahendi järgi 319 eurot). Hagejate kulud on igakuiselt kokku seega

mitte vähem kui 2219 eurot 59 senti. Hagejate kulud on oluliselt kõrgemad, kui seadusjärgne

miinimummäär ning seda olenemata sellest, et hagejad viibivad ka kostja juures.

Ka vanemate varaline seisund on muutunud. Kostja ei üüri enam X korterit, mistõttu on tal

vabanenud 330 eurot kuus, kuid kostja pole seda hagejate huvides kasutanud. Maakohus on

märkinud, et üürikorterist loobumise arvelt on suurenenud kulud transpordile seoses lastel järel

käimisega. Tuvastatud ei ole aga, mis summas ja kas üldse on kostja transpordikulud

suurenenud. Võrreldes varasema kohtulahendiga on muutunud ka hagejate ema majanduslik

olukord. Hagejate vajadusi aitab miinimummäärast oluliselt suuremas ulatuses katta hagejate

ema abikaasa. Seega on võrreldes eelmise kohtulahendi tegemise ajaga muutunud asjaolu, et

hagejate ema suudab hagejate vajadusi katta miinimumist suuremas ulatuses. Kostja ei ole aga

tõendanud, et tema ei suuda hagejate vajadusi miinimummääras rahuldada.

Elatise vähendamiseks ei anna alust riiklikud peretoetused, sest peretoetuse võrra võiks elatise

vähendamine kõne alla tulla üksnes juhul, kui kostjal esineks muid elatise vähendamist

võimaldavaid asjaolusid (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2).

Kostja ei ole tõendanud aluseid elatise vähendamiseks riiklike peretoetuste võrra.

Maakohus rikkus TsMS § 230 lg-t 3 jättes tõendid kogumata omal algatusel. Kui kohtu

hinnangul ei olnud hagejad tõendanud oma kulutusi iga kuluartikli osas, tulnuks maakohtul

tõendeid koguda või selgitada hagejatele vajadust esitada kokkuvõte iga hageja osas kuluartikli

kaupa.

Kui kostjal puudub sissetulek kohtulahendi alusel väljamõistetud elatise tasumiseks, ei ole

kostjal ilmselgelt vahendeid ka hagejate ülalpidamiseks vahetult ajal, mil hagejad viibivad

kostja juures.

Maakohus ei ole tuvastanud ning kostja esitatud tõenditest ei nähtu, mis summas igakuiselt

annab kostja hagejatele ülalpidamist vahetult. Kostja esitas maakohtu menetluses vaid mõned

tõendid hagiavalduses mitte käsitletud perioodi kohta. Seejuures esitas kostja tõendid maakohtu

poolt antud menetlustähtaega rikkudes, mistõttu tulnuks maakohtul jätta kostja tõendid

tähelepanuta. Elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe

või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse

vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse

ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (Riigikohtu

8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13).

Maakohus ei ole tuvastanud, mitu päeva kuus olid hagejad kostja juures eelmise kohtulahendi

alusel ning kui paju viibivad hagejad kostja juures käesoleval ajal.

Kostja menetluskulude hagejate kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane. Menetluskulud tulnuks

jätta TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hagejate kanda.

Hagejate poolt esitatud tõendid ei võimalda asuda seisukohale, et hagejate elatise vajadus oleks

oluliselt suurenenud ja/või on tekkinud peale elatise väljamõistmist asjaolud, mis tingivad

elatise vajaduse suurenemise. Seega on maakohtu otsus õige ning tugineb asjas kogutud

tõenditele. Hagejatele on vajaduspõhine elatis juba kohtuotsusega välja mõistetud ning elatise

suurendamine saab toimuda üksnes TsMS § 459 lg 1 alusel ja eelduste täitmisel.

Apellatsioonkaebuses on ebaõigesti väljatoodud, nagu oleksid Tartu Maakohtu 11. märtsi

2020. a otsuse aluseks Justiitsministeeriumi tellimusel 2018. a valminud uuringu “Lapse

vajaduspõhine miinimumelatis” tulemused ning seetõttu tuleb uutele uuringuandmetele

tuginedes elatist suurendada. Hagejad on eksimuses selles osas, et elatise väljamõistmise

aluseks Tartu Maakohtu 11. märtsi 2020. a otsusega oli uuringu tulemused ning ka selles, et

uuemad uuringud on aluseks elatise muutmisele.

Hagejad ei ole oma nõude osas tõendamiskoormist täitnud. Hagejad on esitanud hulgaliselt

kuludokumete, kuid esitatu alusel ei ole võimalik tuvastada hagejate ülalpidamiskulude suurust

ühes kuus. Seega ei ole võimalik tuvastada ka seda, kas hagejate ülalpidamiskulud aastataguse

ajaga on muutunud. Ainuüksi ajalisest faktorist lähtuvalt on ilmne, et hagejate toitmine,

riietamine ja majapidamistarbed ei ole Tartu Maakohtu 11. märtsi 2020. a otsuse tegemisest

kuni uue hagi esitamiseni 15. detsembril 2020 – s.o 9 kuu jooksul, oluliselt kallinenud. Hagejate

elukoht ei ole vahepealsel ajal muutunud. Maakohus on tsiviilasjas nr 2-19-15990 otsuse

tegemisel arvestanud asjaoluga, et hageja I sai vahetult peale otsuse tegemist 13-aastaseks.

Samuti tuvastas maakohus 11. märtsil 2020 otsuse tegemisel hagejate ülalpidamisvajaduse ning

tegemist ei ole olukorraga, kus elatise asjas on saavutatud kompromissi tõttu jäänud hagejate

tegelik ülalpidamisvajadus tuvastamata.

Hagejad ega hagejate ema ei ole vahepeal parandamatult haigestunud, hagejad ei vaja erilisi

abivahendeid, teenuseid ega kulutusi, mida Tartu Maakohtu 11. märtsi 2020. a otsuse tegemisel

veel ei esinenud. Hagejate ema on vahetanud vahepealsel ajal töökohta ning sellest tulenevalt

veedavad hagejad veelgi rohkem aega kostja juures ja on seega kostja vahetul ülalpidamisel.

Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks elatise suurendamise aluseks kostja

majandusliku seisundi muutumine. Olukorras, kus maakohtu 11. märtsi 2020. a otsuse

tegemisel on hagejate ülalpidamisvajadus tuvastatud ning otsuse tegemisel ei ole vanemate

ülalpidamiskohustuse võrdsusest kõrvale kaldutud kostja töövõimetuse või muust kostjast

tuleneva asjaolu tõttu, ei ole asjakohane hagejate väide, nagu tuleks kostja muude kohustuste

vähenemise tõttu elatist automaatselt suurendada. Kostja kohustused ei mõjuta laste

ülalpidamisvajadust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et hagejate apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt

menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja

maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab

menetluskulud maakohtus poolte endi kanda (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus jätab

apellatsioonkaebuse lahendamisega seotud menetluskulud poolte endi kanda.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejad on kostja alaealised lapsed, kes elavad kostjast eraldi

ema juures, ja et kostja peab neile elatist maksma.

PKS § 96 esimese lause ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama.

Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks

piisavate vahendite tagamist (Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13,

p 12). Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus

hoolitseda mõlemal vanemal (Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-

12, p 13). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui

vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2

esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes

(Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12).

Poolte vaheline kohtuvaidlus elatise saamiseks lahendati 11. märtsi 2020. a otsusega (tl 13–15).

Selle järgi mõisteti kostjalt iga hageja kasuks välja elatis 100 eurot kuus.

8. Hagejate nõude puhul on tegemist TsMS § 459 lg-test 1 ja 2 tuleneva nõudega, s.o jõustunud

kohtuotsuse muutmise nõudega korduvate kohustuste osas.

Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud summasid saab TsMS § 459 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi

muuta, kui on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud

nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja

arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada.

Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise

kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise

suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist,

millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu 28. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-124-15, p 11).

9. Hagejad nõuavad nende kasuks kohtuotsusega välja mõistetud elatise suurendamist

seadusjärgse miinimumini. Käesolevas asjas esitasid hagejad hagi 15. detsembril 2020, s.o

kõigest üheksa kuud pärast maakohtu otsuse tegemist elatise väljamõistmise kohta. Seega ei

saa ringkonnakohtu hinnangul nõustuda hagejate väitega, et hagejate vajadused on oluliselt

kasvanud tulenevalt üldisest hinnatõusust. 11. märtsi 2020. a otsuse tegemise seisuga ning hagi

avalduse esitamise seisuga ei ole elatise miinimummäär muutunud. Seega tuleb hagejatel elatise

suurendamiseks tõendada muude asjaolude esinemist (mh hagejate elukorralduses toimunud

olulist muutust), mis õigustaks varasema kohtulahendiga väljamõistetud elatise suurendamist.

Hagejad peavad esmajoones esile tooma muutunud asjaolud, mille esinemisel maakohtu

11. märtsil 2020 otsuse tegemise ajal ei oleks kohus sellist otsust tõenäoliselt langetanud.

Ainuüksi kohustatud vanema varalise seisundi paranemine ei saa varasema otsuse muutmise

aluseks olla, kui laste vajadused olid piisavalt kaetud (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 37.4).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et hagejad ei ole tõendanud, et asjaolud

võrreldes eelmise kohtuotsuse tegemise seisuga sedavõrd oluliselt muutunud, et see õigustaks

elatise suurendamist.

10. Hagejate ema ja kostja sissetulek ei ole võrreldes varasema kohtuotsuse tegemise seisuga

muutunud. Hagejate ema sissetulek 11. märtsi 2020. a otsuse järgi oli miinimumpalk (tl 14)

ning käesolevas menetluses 500 eurot kuus (tl 18 pöördel, tl 124 pöördel). Tuvastatud ei ole

asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, nagu oleks kostja sissetulek suurenenud. Kostja

tööandja ei ole muutunud, kostja tööandja on majanduslikes raskustes (OÜ XXXXX, tl 14

pöördel, tl 93). Asjaolu, et kostja ei üüri enam korterit X, ei tähenda automaatselt, et kostjal ei

ole enam kulusid eluasemele. Asjaolu, et kostja elab vanemate majas ei tähenda, et kostja ei

peaks kandma elamiskulusid üldse. Samuti on kostja toonud esile, et seoses elukoha muutusega

on suurenenud kostja transpordikulud hagejatele järele sõitmise tõttu. Hagejad ei vaielnud vastu

asjaolule, et kostja tuleb hagejatele ise järele ja et hagejad veedavad aega kostja juures.

Üürikorterist loobumine ei tähenda automaatselt kostja varalise seisundi paranemist. Kui

hagejate väitel on kostja sissetulek suurenenud sellisel määral, mis õigustab elatise

suurendamist, tuleb hagejatel oma väiteid tõendada (TsMS § 230). Hagejad ei ole seda teinud.

Hagejate väitel on 11. märtsi 2020. a otsusega elatise summas 100 eurot väljamõistmise aluseks

on olnud asjaolu, et kostja valetas kohtus, et hagejad viibivad poole ajast temaga.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus juba elatise esmakordsel väljamõistmisel tuvastanud,

et hagejad viibivad kostja juures vähem (vt 11. märtsi 2020. a otsus, tl 14). Asjaolu, kui palju

aega veetsid hagejad kostja juures elatise nõude esmakordsel lahendamisel pidi hagejate emale

olema juba selle menetluse ajal teada. Muuhulgas oli hagejatel võimalik 11. märtsi 2020. a otsus

vaidlustada juhul, kui selle tegemise aluseks olid ebaõiged andmed. 11. märtsi 2020. a otsus

jõustus edasikaebamata 15. aprillil 2020.

Maakohus tugines käesolevas asjas hagejate endi poolt esitatud andmetele selle kohta, kui palju

iga hageja viibib kostja juures (tl 129–135). Kuigi 11. märtsi 2020. a otsuses ei ole konkreetselt

välja toodud, kui kaua ühes kuus iga hageja kostja juures viibib, oli juba siis tuvastatud, et

hagejad II ja III viibivad kostja juures rohkem kui hageja I, hageja I otsustab ise, kas ta tahab

kostja juures aega veeta ööbimisega või mitte. Hagejad ei ole tõendanud, et hagejate kostja

juures veetud aeg on muutunud, võrreldes varasema kohtuotsuse tegemise seisuga. Seega on

maakohus õigesti tuginenud asjaolule, et kostja täidab oma ülalpidamiskohustust ka vahetult.

Olukorras, kus on tuvastatud, et hagejad veedavad aega ka kostjaga, saab eeldada, et kostja

kannab sel perioodil hagejate igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult

(Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p‑d 28.3 ja 28.4).

Hagejate väide, et elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps

ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse

vajaduste rahuldamiseks, on iseenesest õige. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas on

kostja esitanud piisavalt tõendeid selle kohta, et ta täidab ülalpidamiskohustust ka vahetult,

ostes hagejatele toitu, riideid ja muud vajalikku (tl 76–90). kostja poolt tõendite esitamise ajaks

ei olnud eelmenetlus veel lõppenud, seega oli maakohus õigustatud tõendid vastu võtma ning

nendega otsuse tegemisel arvestada.

Nõustuda ei saa hagejate apellatsioonkaebuse väitega, et esitatud kuludokumendid ei puuduta

vaidlusalust perioodi. Kostja poolt esitatud kuludokumendid on esitatud perioodi mai 2020 –

märts 2021 kohta. Hagejad pöördusid elatise suurendamise nõudega detsembris 2020 ning

esimene lahend elatise väljamõistmise kohta oli tehtud 11. märtsil 2020. Seega on kostja

kuludokumendid asjakohased.

Hagejate hinnangul ei saa hageja I kasuks elatise väljamõistmisel arvestada kostja poolt

hagejale I ostetud arvutiga. Kuigi üldjuhul ei saa arvutite, telefonide, mängukonsoolide vms

ostmist pidada vajalikeks kulutusteks ülalpidamiskohustuse täitmise mõttes, ei vaidle

käesolevas asjas pooled selle üle, et hageja I kasutab arvutit õppimiseks (tl 104). Olukorras, kus

menetluse kestel on üldteadaolevalt olnud koolides perioode, kus lapsed olid kodus

distantsõppel, saab hagejale I ostetud arvutit lugeda ka vajaliku kulutusena ning arvestada

kostjalt hageja I kasuks elatise väljamõistmisel.

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et hagejad ei ole oma vajaduste suuruse

muutumist tõendanud. Kuigi maakohus lähtus 11. märtsi 2020. a otsuse tegemisel hagejate

vajaduste suuruse kindlakstegemisel küll Justiitsministeeriumi poolt läbiviidud uuringule, ei

ole hagejad maakohtu poolt tuvastatud vajaduste suurust selles menetluses vaidlustanud. Seega

tulnuks hagejatel eelkõige tõendada, et nende vajadused on varasema menetlusega võrreldes

suurenenud.

Hagejad on esitanud oma muutunud vajaduste tõendamiseks erinevaid ostukviitungeid ja arveid

ühe kuu kohta (märts 2021). Tegemist on tõenditega, mis puudutavad ühte kuud juba käesoleva

menetluse kestel. Hagejate väitel suurenesid nende kulutused aga juba pärast maakohtu otsuse

tegemist 11. märtsil 2020. Seega oleks hagejad pidanud esitama tõendeid perioodi alates

maakohtu otsuse tegemisest kuni hagi esitamiseni. Hagejad ei ole seda teinud isegi

apellatsioonimenetluses. Hagejate vajaduste suurust ei tõenda hagejate ema poolt koostatud

käsikirjalised tabelid, millest ei nähtu kulude tekkimise alused ning seega ei saa hinnata ka

nende vajadust.

Hagejate faktiliste vajaduste suurenemist ei ole tuvastatud.

Kuivõrd hagejad ei ole tõendanud asjaolude muutumist, mis õigustaks elatise suurendamist,

jättis maakohus põhjendatult hagi rahuldamata.

Kui kostja ei ole senini täitnud kohtuotsusega väljamõistetud elatise maksmise kohustust (tl 26

pöördel), tuleb hagejate esindajal pöörduda kohtutäituri poole täitemenetluse algatamiseks.

12. Maakohus jättis menetluskulud hagi rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 162 lg 1 alusel

hagejate kanda.

Üldjuhul tuleb hagi rahuldamata jätmisel menetluskulude jaotusel lähtuda TsMS § 162 lg-st 1.

Siiski tuleb käesoleva vaidluse puhul pidada silmas, et tegemist on elatise nõudega ehk hagilise

perekonnaasjaga ning arvestada tuleb ka TsMS §-s 164 sätestatud erisustega. Lisaks on kohtul

diskretsiooniõigus kohaldada menetluskulude jaotusel erandina TsMS § 162 lg-t 4 ning jätta

TsMS § 162 lg 4 järgi äärmise ebaõigluse või ebamõistliku tulemuse vältimiseks

menetluskulud ka poolte enda kanda.

Ringkonnakohus leiab, et ülalpidamisasjas ei ole menetluskulude alaealiste laste kanda jätmine

mõistlik ja õiglane (TsMS § 162 lg 4). Lapsel ei ole enamasti muud sissetulekut kui tema kasuks

väljamõistetud elatis, mistõttu tuleks tal menetluskulud tasuda üldjuhul elatisena väljamõistetud

rahast. Selline olukord ei ole kooskõlas elatise maksmise eesmärkide ega mõttega. Seetõttu

tuleb ringkonnakohtu hinnangul menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda, kuivõrd

hagejatelt kostja menetluskulude väljamõistmine on hagejate suhtes äärmiselt ebaõiglane.

13. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

TsMS § 163 lg 1 järgi koosmõjus § 171 lg-ga 1 poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke