2-21-17925/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht 20.12.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-17925

Kohtuasi

Sihtasutuse

Pärnu

Haigla

Psühhiaatriakliiniku

juhataja taotlus X suhtes tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 15.11.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutuse

Pärnu

Haigla

(90004527)

Psühhiaatriakliiniku juhataja RP

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Vahur

Krinal

Eestkosteasutus Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja

Tervishoiuameti kaudu) (registrikood 75014965)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 15.11.2021 määrus vaidlustatud osas muutmata.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

3. Määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 541 lõike 1 teise lause alusel toimetab

ringkonnakohus puudutatud isikule kätte üksnes määruse resolutsiooni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

2-21-17925

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Avaldaja esitas 15.11.2021 Pärnu Maakohtule taotluse kohaldada puudutatud isiku suhtes

esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi neljaks päevaks ja pikendada esialgset

õiguskaitset 40 päevani. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire

tõttu peamiselt teiste, aga ka enda elu, tervist ja julgeolekut, muu psühhiaatrilise abi osutamine

ei ole võimalik või küllaldane. Puudutatud isik viibib SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikus

alates 13.11.2021, kell 16.10 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi.

Avalduse kohaselt toodi puudutatud isik haiglasse kiirabiga, kuna käitus Hedon Spas

väljakutsuvalt ja ebaadekvaatselt, kontakt temaga oli vähesisuline, isik oli pidurdamatu ning

emotsionaalselt labiilne. Patsiendil diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire, viibinud korduvalt

tahtest olenematul ravil maania tõttu. Digiloos alates oktoobri lõpust korduvad kiirabi ja EMO-

kaardid, patsient sattunud kaklustesse, saanud peavigastusi, olnud Bolti autoga vees, seega

tõenäoline, et patsient muutunud järjest maniakaalsemaks viimase 2–3 nädala jooksul. Viimati

oli haiglaravil selle aasta aprill-mai PERH psühhiaatriakliinikus, ravi jätkamise kohta peale

haiglaravi andmeid pole, kuid digiretseptid on välja ostnud. Maniakaalsena satub füüsilistesse

konfliktidesse, saab peksa ja teda rünnatakse tema ebaadekvaatse käitumise pärast.

Hospitaliseerimisel mõttekäik kiire, laialivalguv, hüplik, kõne monologiseeriv, paljusõnaline.

On pretensioonikas, nõuab koheselt advokaati ning kliiniku juhatajat. Esitab nõudmisi, mida ja

kui ruttu personal tegema peab. Soovib helistada nii advokaadile kui ka laste emale. Käsib viia

end EMO-sse, et fikseerida väidetavad vigastused, mis eelmisel päeval ning hospitaliseerimisel

talle põhjustati. Ütleb, et sai eelmisel päeval jõhkralt peksa ning enda sõnul tal silmad, pea jms

valutavad ning käed on peksa saamisest turses. Visuaalselt patsiendil olulisi vigastusi ei näe,

käeraudadest vähemärgatav marrastus randmetel. Soovib turvakaamerate lindistusi, et haigla

kohtusse kaevata, kuna ta viidi EMO asemel psühhiaatriasse ja siin tehti talle tulles liiga.

Patsient ähvardas õeposti klaasi katki lüüa ning õel hambad sisse lüüa. Käitumine impulsiivne

ja pidurdamatu, haiguskriitika puudub täielikult. Vajas hospitaliseerimise järgselt turvatöötajate

abil ohjeldamist eralduspalatisse ning käitumist pärssivate ravimite manustamist. Tegemist

ägeda maniakaalse seisundiga, ohtliku käitumise risk püsib väga kõrge.

Avalduse esitamise ajal püsib äge maniakaalne seisund. Esinevad kõik tüüpilised maania

sümptomid – mõttekäigu ja motoorika kiirenemine, suurusluulumõtted, meeleolu ja aktiivsuse

kõrgenemine, unevajaduse vähenemine, haigusteadvuse ja ravisoostumuse täielik puudumine.

Esineb ka afektlabiilsus, mille tõttu ärritumisel ja oma tahtmise mittesaamisel võib käituda

agressiivselt ja ebaadekvaatselt. Maaniaseisundist tulenevalt käitub konfliktselt, on sattunud

seetõttu ka rünnaku ohvriks. Ohtliku käitumise risk püsib kõrge kuni maaniaseisundi

leevenemiseni. Ohtlikkus tuleneb otseselt maaniaseisundist – käitunud ebaadekvaatselt ning

agressiivselt ümbritsevate suhtes, lisaks ravita jäämisel oht tema tervise ja elu suhtes, kuna

satub kergesti konfliktidesse, mille käigus teda rünnatakse ning on juba saanud kehalisi

vigastusi. Isik vajab spetsiifilist ravi meeleolustabilisaatorite ja antipsühhootikumidega,

välistatud ei ole elekterkonvulsioonravi vajadus. Isik vajab ravi kontrollitud ravikeskkonnas,

2-21-17925

kuna puudub ravisoostumus ja seega ei saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida.

Diagnoositud on bipolaarne meeleoluhäire, maania psühhootiliste sümptomiteta (F31.1).

Psühhiaatrilistest eriteadmistest lähtuvalt on ette näha, et tema tahtest olenematu ravi peab

kestma pikemalt kui 4 päeva, sest bipolaarse häire ägenemine ei allu ravile mõne päevaga, vaid

vajab keskmiselt 1–2 kuu pikkust haiglaravi.

Avaldaja palus puudutatud isikule vaid kohtumääruse resolutiivosa edastamist, kuna seoses

täieliku haigusteadvuse puudumisega ei ole soovitav isikule avaldada ravile paigutamise

asjaolusid ning põhjendusi, kuna see võib halvendada loodetavaid ravitulemusi (st tema tervist).

Avaldusele on lisatud ka teise psühhiaatri arvamus.

2. Kohus kuulas 15.11.2021 puudutatud isiku ära psühhiaatriakliinikus. Isik orienteerus enda

isikus ja kohas, kuid ei orienteerunud ajas. Haiguskriitika psüühilise seisundi osas puudus tal

täielikult. Ärakuulamisel oli isik esialgu rahulik, selgitusi andis monotoonsel hääletoonil ning

temale sobivas kontekstis. Ei soovinud, et kohus vahele küsimusi esitaks ning ärakuulamise

lõpus muutus agiteeritumaks, hakkas endast kõnelema kolmandas isikus, oli suurustlev.

3. Psühhiaater RP selgituste kohaselt isiku maniakaalne seisund püsib ning selles seisundis on

ta ohtlik eelkõige endale (võib sattuda vägivalla ohvriks), samas ei saa välistada rünnakuid ka

kolmandate isikute vastu.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Pärnu Maakohus tegi 15.11.2021 määruse, millega võttis menetlusse ja jättis rahuldamata

avaldaja taotluse puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks neljaks päevaks ja pikendamiseks kuni 40 päevani. Kohus asendas puudutatud

isiku suhtes Pärnu Maakohtu 07.10.2021 määrusega kriminaalasjas nr 1-21-4574 kohaldatud

ambulatoorse sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga ja määras, et puudutatud isiku

ambulatoorne sundravi jätkub statsionaarsena sundraviteenuse osutaja Viljandi Haigla

psühhiaatriakliiniku juures.

5. Kohus tugines TsMS § 534 lõikele 1 ja psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lõikele 1.

Tutvunud kohtule esitatud avaldusega, sellele lisatud puudutatud isiku tervislikku seisundit

kajastavate dokumentidega ja kuulanud ära isiku enda leidis kohus, et on kinnitust leidnud PsAS

§ 11 lõike 1 koosseisu olemasolu. Puudutatud isikul on bipolaarne meeleoluhäire, maania

psühhootiliste sümptomiteta (F31.1). Esineb ka afektlabiilsus, mille tõttu ärritumisel ja oma

tahtmise mittesaamisel võib käituda agressiivselt (antud asjaolu kinnitavad tema suhtes

koostatud vägivallajuhtumid haiglas) ja ebaadekvaatselt (antud asjaolud nähtuvad

kiirabikaartidest). Maaniaseisundist tulenevalt käitub konfliktselt, on sattunud seetõttu

väidetavalt rünnaku ohvriks. Ohtliku käitumise risk püsib kõrge kuni maaniaseisundi

leevenemiseni. Ohtlikkus tuleneb otseselt maaniaseisundist – on käitunud ebaadekvaatselt ning

agressiivselt ümbritsevate suhtes, satub kergesti konfliktidesse, mille käigus teda rünnatakse

ning on väidetavalt saanud kehalisi vigastusi.

6. PsAS § 13 lõikest 12 tuleneb, et lõikes 1 nimetatud taotluse saamisel kontrollib kohus

viivitamata psühhiaatrilist sundravi osutavast raviasutusest, kas isikule on määratud

ambulatoorne sundravi. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 4021 lõike 4 kohaselt kui

ambulatoorsel sundravil viibiv isik on võetud vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda ja kohus on teinud PsAS § 11 lõikes 2 nimetatud otsuse, siis jätkub isiku

2-21-17925

sundravi statsionaarse ravina. Riigikohus on kohtuasjas nr 1-20-6639 14.10.2021 lahendi

punktis 14 leidnud, et tahtest olenematu ravi kohaldamise taotluse saanud kohus kontrollib

PsAS § 11 lõikes 1 nimetatud eeldusi ja selgitab välja, kas inimene on määratud ambulatoorsele

sundravile (PsAS § 13 lõige 12). Mõlemale küsimusele jaatava vastuse korral sedastab kohus,

et tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused on täidetud, kuid KrMS § 4021 lõike 4 alusel ei

suundu patsient tahtest olenematule ravile, vaid tema psühhiaatriline sundravi jätkub

statsionaarsena.

7. Kohtute infosüsteemi kohaselt on puudutatud isiku suhtes kriminaalasjas nr 1-21-4574

kohaldatud ambulatoorset sundravi. Nähtuvalt eeltoodust on samuti PsAS § 11 lõikes 1

nimetatud eeldused täidetud, mistõttu ei suundu patsient tahtest olenematule ravile, vaid tema

psühhiaatriline sundravi jätkub statsionaarsena. 07.10.2021 kriminaalasja nr 1-21-4574

kohtumääruse kohaselt saadeti määrus täitmiseks Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikule. Seega

jätkub puudutatud isiku statsionaarne ravi Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikus.

8. TsMS § 535 lõike 1 ja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-155-13 (punkt 49) alusel andis kohus

puudutatud isikule riigi õigusabi tema esindamiseks.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

9. Puudutatud isik esitas talle määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub

tühistada maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega jätta ambulatoorne sundravi

statsionaarsega asendamata. Puudutatud isik leiab, et ta ei vaja pikemat ravi ega üleüldse

haiglaravi või haiglas viibimist ja ta saab iseseisvalt oma eluga hakkama. Ambulatoorne

sundravi täitis oma eesmärke ja puudutatud isik allus ravirežiimile ning vajadust seda

statsionaarseks muuta ei esine. Pealegi pidanuks selle otsustamiseks kaasama ka ambulatoorset

sundravi osutava psühhiaatri. Maakohus otsustas teises menetluses tehtud lahendi täitmise

korda muuta psühhiaatrit kaasamata.

10. Avaldaja ja eestkosteasutus palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.

11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lõike 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. TsMS § 659 ja § 651 lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu määruse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praegusel juhul on

puudutatud isik vaidlustanud Pärnu Maakohtu 15.11.2021 määruse osas, milles kohus asendas

puudutatud isiku suhtes kohaldatud ambulatoorse sundravi statsionaarse psühhiaatrilise

sundraviga. Määrust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus jättis rahuldamata avaldaja taotluse

puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks

neljaks päevaks ja selle pikendamiseks kuni 40 päevani. Seega selles osas on määrus jõustunud

(TsMS § 466 lõige 3).

13. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust Pärnu Maakohtu 15.11.2021

määruse resolutsiooni punkti 3 tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lõike 1 punktiga 1 ja §-

ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta vaidlustatud osas muutmata. Ringkonnakohus järgib

määruse põhjendusi ning TsMS § 659 ja § 654 lõike 6 alusel neid ei korda. Määruskaebus jääb

rahuldamata.

2-21-17925

14. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et ei nõustu puudutatud isiku

seisukohaga, mille kohaselt PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimused ei olnud vaidlustatud

määruse tegemise ajal täidetud. Viidatud sätte kohaselt võetakse isik tema enda või tema

seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2)

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 537 lõike 1 järgi on isiku

kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut

läbivaadanud psühhiaatrite arvamust.

15. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on psühhiaatrid diagnoosinud puudutatud isikul raske

psüühikahäire – bipolaarne häire, maania psühhootiliste sümptomiteta (F31.1). Digiloos

dokumenteeritud andmete põhjal (korduvad kiirabi ja EMO-kaardid) pidasid psühhiaatrid

tõenäoliseks, et isik on muutunud järjest maniakaalsemaks viimase 2–3 nädala jooksul.

Manikaalsena satub isik füüsilistesse konfliktidesse, saab peksa ja teda rünnatakse tema

ebaadekvaatse käitumise pärast. Puudutatud isik on viibinud ka varem haiglaravil

psühhiaatriakliinikus, viimati 2021. a aprillis-mais. Asjaolu, et puudutatud isik on seisukohal,

et ta ravi ei vaja ning enda hinnangul pole ohtlik ei endale ega ka teistele, ei lükka ümber

psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11 lõikes 1

sätestatud tingimuste hindamisel. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite

seisukohtades. Puudutatud isiku ravivajadus on kolleegiumi hinnangul piisavalt tõendatud

avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamustega ja psühhiaatri poolt ärakuulamisel avaldatuga.

16. Maakohus leidis õigesti, et ravita jäämisel on puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus

pigem kindel kui tõenäoline. Avalduse esitamise ajal püsib puudutatud isikul äge maniakaalne

seisund, mille puhul ohtliku käitumise risk püsib väga kõrge, kuna isik käitub konfliktselt,

ärritumisel ja oma tahtmise mittesaamisel võib käituda agressiivselt ja ebaadekvaatselt.

Ümbritsevate suhtes agressiivne ja ebaadekvaatne käitumine nähtub ka digiloos

dokumenteeritud juhtumitest. Lisaks esineb ravita jäämisel oht puudutatud isiku enda tervise ja

elu suhtes, kuna ta satub kergesti konfliktidesse, mille käigus teda rünnatakse ning isik on juba

saanud kehalisi vigastusi. Eeltoodut kinnitas ka psühhiaater RP ärakuulamisel, märkides, et

maniakaalses seisundis on puudutatud isik ohtlik eelkõige endale (võib sattuda vägivalla

ohvriks), samas ei saa välistada rünnakuid ka kolmandate isikute vastu. Psühhiaatrite

arvamusest nähtuvalt keeldub isik vajalikust abist, ei ole suuteline mõistma ravivajadust ega

kontrollima oma käitumist. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et puudutatud isikul

puudub arusaamine oma haiguse tõsidusest, tema käitumine on ebaadekvaatne ja suure

tõenäosusega võib ta ravita jäämisel olla ohtlik nii endale (haiguskriitika puudumise tõttu) kui

teistele ettearvamatu ja agressiivse käitumise tõttu.

17. Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi

meetmetest. Avaldaja on esile toonud, et hospitaliseerimisel ei mõistnud isik enda ravivajadust,

tema käitumine oli impulsiivne ja pidurdamatu, mh ähvardas isik õeposti klaasi katki lüüa ja

õel hambad sisse lüüa. Avalduse kohaselt puudub isikul täielikult ravisoostumus, mistõttu ei

saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida ja ta vajab ravi kontrollitud keskkonnas. Seda

kinnitab ka puudutatud isiku poolt maakohtule ärakuulamisel avaldatu. Vastuses

määruskaebusele on avaldaja täiendavalt selgitanud, et isikul diagnoositud raskele

psüühikahäirele on mh iseloomulik haigusteadvuse ja ravisoostumuse puudumine. Eeltoodust

tulenevalt oli täidetud ka kolmas PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud eeldus.

2-21-17925

18. Maakohus tuvastas vastavalt PsAS § 13 lõikes 12 sätestatule õigesti, et puudutatud isiku

suhtes on kriminaalasjas nr 1-21-4574 07.10.2021 määrusega kohaldatud ambulatoorset

sundravi. Sellises olukorras kohaldub KrMS § 4021 lõige 4, mille tõlgendamise osas on

Riigikohus lahendis nr 1-20-6639 (punktid 10 ja 14) leidnud, et kui tsiviilkohtumenetluses

tuvastab kohus ambulatoorsel sundravil oleva inimese puhul tahtest olenematu ravi eeldused

(PsAS § 11 lõige 1), ei kohalda kohus sellises olukorras tahtest olenematut ravi, vaid muudab

puudutatud isiku ambulatoorse sundravi KrMS § 4021 lõike 4 alusel statsionaarseks. Viidatud

lahendi punktis 15 selgitab ka Riigikohus, et ambulatoorne sundravi muutub KrMS § 4021 lõike

4 alusel statsionaarseks nii juhul, kui kohus otsustab tahtest olenematu ravi eelduste täidetuse

üle esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses, kui ka siis, kui sama küsimus on arutlusel

põhimenetluses. Kehtivast õigusest ega kohtupraktikast ei tulene, et selle otsustuse tegemiseks

tulnuks kaasata ka ambulatoorset sundravi osutav psühhiaater nagu määruskaebuses leitakse.

Kohtul tuli tuvastada üksnes PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud eelduste esinemine ja kohus tegi

seda õigesti avaldusele lisatud psühhiaatriate arvamuste ja psühhiaater RP poolt ärakuulamisel

täiendavalt avaldatu põhjal.

19. Eeltoodust tulenevalt olid praegusel juhul täidetud KrMS § 4021 lõikes 4 sätestatud

tingimused, mistõttu määras kohus õigesti, et puudutatud isiku suhtes kohaldatud ambulatoorne

sundravi muutub statsionaarseks.

20. Kolleegiumi hinnangul on maakohus asja lahendamisel järginud ka kõiki ülejäänud

Riigikohtu lahendis nr 1-20-6639 väljendatud põhimõtteid, sh kuulanud ära puudutatud isiku ja

määranud isikule esindaja hiljemalt ravirežiimi muutva kohtumääruse tegemisel (viidatud

lahendi punkt 16).

21. Maakohus edastas arstide soovitusest tulenevalt puudutatud isiku tervise huvides isikule

vaidlusaluse kohtumääruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Arvestades, et maakohus

edastas puudutatud isikule I määruse väljavõtte, mis sisaldas sissejuhatust ja resolutsiooni, peab

ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule teatavaks kohtumääruse sissejuhatuse

ja resolutsiooni (TsMS § 541 lõike 1 teine lause).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

22. TsMS § 172 lõike 3 alusel jäävad määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud riigi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)