2-21-18063/31 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht 17.12.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-18063

Kohtuasi

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku

valvearsti taotlus X suhtes tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.11.2021 määrus esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks

Harju Maakohtu 19.11.2021 määrus esialgse õiguskaitse

pikendamiseks

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood

90006399) psühhiaatriakliiniku valvearst Ingrid Veiksar

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXX), riigi

õigusabi

korras

määratud

esindaja

vandeadvokaat

Annemarie Kunila

Eestkosteasutus Harku vald (vallavalitsuse kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 17.11.2021 määrus muutmata.

2. Jätta Harju Maakohtu 19.11.2021 määruse resolutsioon muutmata, kuid täiendada

määruse põhjendusi.

3. X määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Teha ringkonnakohtu määrus X-le teatavaks ilma põhjendava osata.

5. Määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

2-21-18063

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Avaldaja esitas 17.11.2021 Harju Maakohtule taotluse kohaldada puudutatud isiku suhtes

esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi neljaks päevaks ja pikendada esialgset

õiguskaitset 40 päevani. Avalduse kohaselt viibib isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates

16.11.2021, kell 23.44 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Psüühikahäire tõttu on

isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Isik

ei ole võimeline ravivajadust ise hindama.

2. Avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamusest selgub, et isikul on varasemalt diagnoositud

bipolaarne häire. Ta on viibinud haiglaravil aastatel 1994 – 2000 viiel korral. Hiljem on ta

käinud ambulatoorsel ravil SA PERH psühhiaatriapolikliinikus ja viimastel aastatel Lääne-

Tallinna keskhaiglas psühhiaatri juures. Haiglaravi ei vajanud ta kuni 2013. aastani. Sellest

alates on isik viibinud haiglaravil nii SA PERH psühhiaatriakliinikus kui Pärnu Haigla

psühhiaatriaosakonnas kokku kuuel korral. Isik on aastakümneid ohtralt alkoholi tarvitanud.

Isik on käitunud ebaadekvaatselt ja agressiivselt, rääkinud ebareaalsetest äriplaanidest,

sooritanud kahtlaseid tehinguid, sattunud võlgadesse. Pereliikmete suhtes on ta pikemat aega

käitunud

agressiivselt,

terroriseerivalt,

süüdistanud

neid

sageli

enda

ründamises,

väljapressimises ja petmises. Kõik viimased hospitaliseerimised on seotud isiku vägivaldse ja

ähvardava käitumisega pereliikmete suhtes ning tema ebaadekvaatse käitumisega. Isik on

käinud hirmutamas ja terroriseerimas oma lahutatud naist, poega, poja lapsi. Poeg hakkas tema

eestkostjaks, kuid vaenuliku suhtumise tõttu loobus sellest ja praegu on eestkostjaks Harku

Vallavalitsus.

3. Viimati oli isik ravil Pärnu Haiglas 10.09.2020–14.01.2021. Ta oli pojale kuuluvasse

suvilasse sisse murdnud ja seal lõhkunud. Kiirabi saabudes oli isik ärritunud, kuri, värises üle

keha, süüdistas poega. Politsei tuppa sisenedes oli isik alasti, peitis end patjade taha. Poja sõnul

olid naabrid teatanud, et isik kõndis tänaval alasti ringi. Isik avaldas, et tal on kõrgem haridus

arhitektuuri erialal, on kogu elu tegelenud „äritsemisega“, kauba vahetamisega,

hangeldamisega, ka vargustega, rahapesemisega, on korduvalt olnud politsei ja jõustruktuuride

huviorbiidis, kandnud ka karistust. Isik oli haiglas allumatu, ähvardav, kergesti ärrituv. Ta

avaldas fragmentaarselt suurusmõtteid. Tema suhtes tehti määrus tugevdatud järelevalvega

erihooldusasutusse paigutamiseks. Isik oli tugevdatud järelevalvega erihooldusasutuses

Viljandis. Seal lõpetati 15.11.2021 tahtest olenematu ravi ja suunati Koeru hooldekodusse.

Sinna isik ei läinud, vaid sõitis Tallinnasse. Pojalt saadud andmetel isik helistas kohe pojale,

ähvardas ja sõimas teda. Ta läks kohe poja lahutatud naise ja poja laste juurde, kust keeldus

lahkumast, nõudis öömaja. Talle kutsuti politsei ja politsei viis ta Tähetorni hotelli. Järgmisel

õhtul murdis ta sisse oma lahutatud naise majja. Naine oli hirmust isiku ees majast lahkunud.

Kuna isik oli varem ähvardanud maja põlema panna, käis poeg maja kontrollimas, nägi sees

valgust ja kutsus politsei ning isik toimetati haiglasse. Haiglasse vastuvõtmisel avaldas isik

vaenulikkust poja suhtes, tema mõttekäik oli rigiidne, meeleolu lamenenud, düsfooriline.

Valvearst tegi tema suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsuse 16.11.2021

kell 23.24. Harku Vallavalitsuse sotsiaalosakonna spetsialisti andmetel isik vaidlustas oma

2-21-18063

paigutamise tugevdatud järelevalvega erihoolekandeteenusele. Ringkonnakohus peatas

määruse juhul, kui isik täidab teatud nõudmisi, milles oli ka punkt, et isik võtab vastu tema

tervist toetavaid teenuseid. Vald muretses isikule Koeru hooldekodusee koha ja läks talle

Viljandisse järele. Isik oli kuri, keeldus nendega kaasa minemast, tegi avalduse, et ta on täiesti

terve. Praegu tegeleb vald dokumentidega, et isiku saaks tagasi tugevdatud järelevalvega

erihoolekandeteenusele suunata. Isik ise avaldab, et ta vabastati Viljandist sel tingimusel, et ta

korralikult ravimeid võtaks ja alkoholi ei tarvitaks. Koeru ta ei läinud, sest ei leia selleks

vajadust. Sõitis hoopis Tallinna, läks poja lahutatud naist ja lapselapsi vaatama, aga talle kutsuti

politsei. Ta ööbis Tähetorni hotellis, järgmisel päeval uuris perekonnaseisuametist lahutuse

pabereid ja õhtul läks lahutatud naise majja. Seal oli uks lahti, isik läks sisse ja otsustas seal

ööbida, aga poeg luuras teda ja kutsus talle jälle politsei ja kiirabi ning ta toodi haiglasse.

4. Puudutatud isik süüdistab poega varasemas füüsilises vägivallas, on väga kuri oma lahutatud

naise suhtes. Isik on kergesti ärrituv, väga süüdistav oma pereliikmete suhtes. Tema

arutlusvõime on vähene. Isik käitub ebaadekvaatselt ja agressiivselt oma pereliikmete suhtes.

Mingit sisulist haiguskriitikat tal ei ole. Isik põeb rasket psüühikahäiret – maniakaalset

skisoafektiivset häiret. Lisandunud on kerge orgaaniline tunnetushäire (F06.7). Kaasuvate

haigustena esineb kõrgvererõhutõbi ja suhkruhaigus. Psüühikahäire tõttu on isiku käitumine

ebaadekvaatne, ettearvamatu ja agressiivne ning kujutab ohtu nii isikule endale kui

ümbritsevatele.

5. Raviarst KK selgitas ärakuulamisel täiendavalt, et isik on korduvhaige. Alguses oli

bipolaarne, nüüd on skisoafektiivne häire. Isik on olnud vahelduva eduga korduvalt haiglas.

Isik on ebaadekvaatne, äärmiselt kuri. Alkoholi tarvitamine on ka juures. Poja nimel oli suvila,

sellepärast sattus haiglasse. Lammutas suvilat. 2019. a oli nende juures. Siis sattus Pärnu

haiglasse kaks korda. Poeg ütles, et pärast 2019. a isiku seisund paremaks läinud ei ole. Isik

saatis pojale kirja, et tapab ta ära. K-komando käis teda kinni püüdmas. Isik pandi tugevdatud

järelevalve alla Viljandisse. Lasti välja, kui võtab ravimeid, ei joo ja näitab parandavat meelt.

See toimus sel esmaspäeval. Poeg oli eestkostja. Poeg ütles, et on vägivaldne, ei saa temaga

hakkama. Nüüd on eestkostjaks vallavalitsus. Isik läks poja lahutatud naise juurde. Lahutatud

naise juures käib aastaid. Isik oli helistanud ja kuri olnud. Naine kardab ja oli kodust ära läinud.

Isik ütleb, et poeg luurab. Isik murdis sisse naise majja. Vallavalitsus teeb pabereid, et paigutada

isik kinnisesse asutusse. Ohtlikkus seisneb selles, et ta on agressiivne. Räägib, kuidas poeg on

teda peksnud. Oli roide murdudega käinud EMO-s, kui kukkus. Lubas raketiga poja

põlveliigese katki lasta. Isik on hästi vaenulik poja ja endise naise suhtes. Isiku kognitiivsed

võimed on alanenud. Isik on ohtlik ja nüüd mõtleb veel vähem tagajärgedele.

6. Ärakuulamisel selgitas puudutatud isik, et ta saab aru, kus viibib – 5. osakonnas. See on

vastuvõtt. See on hullumaja. Toodi autoga, politsei tõi. Midagi ei juhtunud. Isik magas enda

kodus. Poiss kaebas. Poiss on poeg. Pojaga on halvad suhted. Poeg peksis isikut 27.04.2020,

see on rohkem kui aasta tagasi, kuna tekkis tüli. Ta varastas isiku raha, isik tahtis raha tagasi

saada. Poeg tuli talle kallale, peksis käte ja jalgadega. Isik haiglasse ei läinud. Isik magas kodus

ega saanud liikuda. Poeg ei tulnud vabandama. Isik lootis, et poeg tuleks vabandama. Naine

andis Pärnu suvila võtmed isikule. Isik oli seal nädal-kaks. Poiss tuli uuesti politseiga. Poeg

ütles, et isikul on relvad või narkootikumid. Politsei ei leidnud midagi. Isik viidi Pärnu

hullumajja, oli seal kuu aega. Lasti välja. Isik läks uuesti suvilasse. Poeg tuli uuesti politseiga.

Isik oli uuesti hullumajas 40 päeva ära, mida pikendati 3 kuud. Poeg andis arstidele

altkäemaksu, ütles, et puudutatud isik vihkab teda, peksis. Tervis on ok. Isik tunneb ennast

hästi. Meeleolu on korras. Ravi ei vaja. Vabatahtlikult ei ole nõus ravile jääma. Rohtusid on

määratud. Isik on neid võtnud. Praegu võtab ka. Isikul on ringkonnakohtu otsus, et on

igasugusest hooldamisest vabastatud, ta on mõistetud õigeks. Isik tuli oma koju, uks oli lahti.

Isik soovib raadiot ja telefoni laadijat.

2-21-18063

7. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas taotluse rahuldamist.

Maakohtu 17.11.2021 määrus ja põhjendused

8. Harju Maakohus rakendas 17.11.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset ja paigutas isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse kuni

neljaks päevaks alates 16.11.2021 kell 23.44. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti valitud viisil, juhul kui isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus jättis menetluskulud

Eesti Vabariigi kanda.

9. Kohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lõikele 1, § 13 lõigetele 1 ja 2 ning

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lõigetele 1 ja 5.

10. Esitatud taotlusest nähtub, et tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi on puudutatud isikule

rakendatud 16.11.2021 kell 23.44 otsusega. Praeguseks ajaks ei ole isik paranenud, ta on

jätkuvalt ebastabiilne ega suuda otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle.

11. Kohus määras puudutatud isikule 17.11.2021 määrusega esindaja. Kohus kuulas ära

puudutatud isiku ja tema raviarsti. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks,

sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute

ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.

12. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil

võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lõike 5 alusel. Isiku

ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isikul esineb psüühikahäire, tema

käitumine on psühhoosielamustest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna

nii iseendale kui teistele. Samuti ei ole väljaspool haiglat tagatud ega kontrollitav ravimite

korrektne manustamine. Kohus leidis, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on

täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht isikule endale ja teistele isikutele. Praegust seisundit

arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib isik vabalt haiglast

lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ebaõnnestumise, mis ei ole isiku huvides.

13. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda

luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks,

juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Menetluse edasine käik

14. Avaldaja esitas 19.11.2021 täiendava arvamuse, mille kohaselt ei ole patsiendi seisund

muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma

raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Seega palub avaldaja esialgset

õiguskaitset pikendada 40 päevani.

Maakohtu 19.11.2021 määrus ja põhjendused

15. Harju Maakohus pikendas 19.11.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päeva alates tema

16.11.2021 kell 23.44 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest s.o kuni

26.12.2021 või eelnevalt, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Kohus

andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

2-21-18063

rakendamiseks arsti valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu. Kohus jättis menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

16. Määruse põhjendustes tugines maakohus 17.11.2021 määruse põhjendustele.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

17. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub lõpetada tema kinnipidamine

psühhiaatriakliinikus. Kaebuse kohaselt viibis isik enne haiglasse toomist oma majas Kadaka

pst 43A, kuhu oli läinud autovõtmete ja dokumentide järgi. Maja on ebaseaduslikult kirjutatud

tema endise abikaasa nimele. Poeg kutsus talle politsei. Isik oli eelnevalt 10 kuud Jämejala

hooldekodus, kust ta vabastati 15.11.2021 ringkonnakohtu otsuse alusel. Edasi plaanib isik

minna XXX asuvasse üürikorterisse. Isikul on piisavalt raha, et üürida endale korter, kuivõrd

talle kuulub ½ YYY majast.

18. Avaldaja, eestkosteasutus ja puudutatud isikule määratud esindaja palusid jätta

määruskaebuse rahuldamata.

19. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lõike 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

20. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu 17.11.2021

ja 19.11.2021 määruste tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lõike 1 punktiga 1 ja §-ga 659

tuleb maakohtu 17.11.2021 määrus jätta muutmata. Ringkonnakohus järgib määruse

põhjendusi ning TsMS § 659 ja § 654 lõike 6 alusel neid ei korda. TsMS § 657 lõike 1 punkti

21 ja § 659 alusel tuleb aga täiendada maakohtu 19.11.2021 määruse põhjendusi. Määruskaebus

jääb rahuldamata.

21. Kuivõrd määruskaebuses on puudutatud isik palunud lõpetada tema kinnipidamine

psühhiaatriakliinikus (selles osas muid põhjendusi esitamata), järeldab kolleegium, et

puudutatud isiku hinnangul ei olnud täidetud PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimused

tahtevastase ravi kohaldamiseks. Viidatud sätte kohaselt võetakse isik tema enda või tema

seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;

2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 537 lõike 1 järgi on isiku

kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut

läbivaadanud psühhiaatrite arvamust.

22. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on psühhiaatrid diagnoosinud puudutatud isikul raske

psüühikahäire – maniakaalne skisoafektiivne häire (varasemalt diagnoositud bipolaarne häire).

Puudutatud isik on viibinud ka varem korduvalt tahtevastaselt psühhiaatriahaiglas (aastatel

1994 – 2000 viiel korral, 2013. a kuni praeguseni kuuel korral, sh viimati Pärnu Haiglas

10.09.2020–14.01.2021, peale mida viibis tugevdatud järelevalvega erihooldusasutuses

Viljandis kuni 15.11.2021 ning edasi suunati isik Koeru hooldekodusse). Asjaolu, et puudutatud

isik on seisukohal, et ta ravi ei vaja ning enda hinnangul ei ole ohtlik endale ega teistele, ei

lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervisliku seisundi kohta ega saa olla määravaks

PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda

2-21-18063

psühhiaatrite seisukohtades. Puudutatud isiku ravivajadus on kolleegiumi hinnangul piisavalt

tõendatud avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamusega ja raviarsti poolt ärakuulamisel

avaldatuga.

23. Maakohus leidis õigesti, et ravita jäämisel on puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus

pigem kindel kui tõenäoline. Asja materjalidest nähtuvalt viibis puudutatud isik kuni

15.11.2021 tugevdatud järelevalvega erihooldusasutuses Viljandis, kust vabastati Tallinna

Ringkonnakohtu 09.11.2021 määruse tsiviilasjas nr 2-20-15099 alusel tingimusel, et ta ei

tarvita alkoholi, jätkab talle määratud ravi, sh järgib raviarsti juhiseid, tarvitab määratud

ravimeid ja käib vajadusel arsti vastuvõtul, ning võtab vastu tema tervist toetavaid

sotsiaalteenuseid. Eestkosteasutuse sõnul muretses vald isikule Koeru hooldekodusse koha ja

läks talle Viljandisse järele. Isik oli kuri, keeldus nendega kaasa minemast, tegi avalduse, et ta

on täiesti terve ning sõitis hoopis Tallinnasse. Praegu tegeleb vald dokumentidega, et isiku

saaks tagasi tugevdatud järelevalvega erihoolekandeteenusele suunata. Puudutatud isiku pojalt

saadud andmetel isik kohe helistas pojale, ähvardas ja sõimas teda. Isik läks Tallinnasse

saabudes oma poja lahutatud naise ja poja laste juurde, kust keeldus lahkumast, nõudis öömaja.

Talle kutsuti politsei ja politsei viis ta Tähetorni hotelli. Järgmisel õhtul murdis ta sisse oma

lahutatud naise majja. Naine oli hirmust puudutatud isiku ees majast lahkunud. Kuna isik oli

varem ähvardanud maja põlema panna, käis poeg maja kontrollimas, nägi sees valgust ja kutsus

politsei ning isik toimetati haiglasse. Haiglasse vastuvõtmisel avaldas isik vaenulikkust poja

suhtes, tema mõttekäik oli rigiidne, meeleolu lamenenud, düsfooriline. Raviarst selgitas

ärakuulamisel täiendavalt, et isiku ohtlikkus seisneb selles, et ta on agressiivne, äärmiselt kuri

ja vaenulik poja ja endise naise suhtes (nt lubas raketiga poja põlveliigese katki lasta) ning

psüühikahäirest tulenevalt ei mõtle oma tegude tagajärgedele. Avaldaja vastusest

määruskaebusele selgub, et ka kõik viimased hospitaliseerimised on seotud patsiendi

vägivaldse ja ähvardava käitumisega pereliikmete suhtes ning tema ebaadekvaatse käitumisega.

Psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt isik keeldub vajalikust abist, ei ole suuteline mõistma

ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et

puudutatud isikul puudub arusaamine oma haiguse tõsidusest, tema käitumine on

ebaadekvaatne ja suure tõenäosusega võib ta ravita jäämisel olla ohtlik nii endale (haiguskriitika

puudumise tõttu) kui teistele (eelkõige oma lähedastele) ettearvamatu ja agressiivse käitumise

tõttu.

24. Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi

meetmetest. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud puudutatud isik peale tugevdatud

järelevalvega erihooldusasutuses viibimist nõus minema vabatahtlikult Koeru hooldekodusse,

kuhu vald oli talle koha muretsenud. Eelnevalt viidatud ringkonnakohtu määrusest tsiviilasjas

nr 2-20-15099 nähtub, et arsti arvates vajab puudutatud isik vägivaldse käitumise riski

vähendamiseks kontrollitud ja struktureeritud keskkonda, kus on tagatud ravimite manustamine

ega ole ligipääsu alkoholile. Eeltoodut arvesse võttes peatas ringkonnakohus isiku kinnisesse

hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tingimusel, et isik täidab

kohtu määratud kohustusi. Praeguseks on selgunud, et 15.11.2021 erihooldusasutusest

vabanemisel, puudutatud isik koheselt keeldus eestkostja pakutud edasisest abist. Ka

määruskaebusest nähtuvalt eitab puudutatud isik täielikult ravivajadust ega ole nõus

vabatahtlikult ravile jääma, vaid plaanib hoopis Pärnusse üürikorterisse elama asuda.

Kolleegium nõustub eestkosteasutuse vastuses kaebusele märgituga, et puudutatud isik

teadvustab viidatud ringkonnakohtu määrusest üksnes seda, et tema vabadust ei ole piiratud,

kuid ei teadvusta muid asjaolusid, näiteks, et erihooldusteenusele paigutamine on kuueks kuuks

peatatud puudutatud isiku poolt teatavate tingimuste täitmisel. Eelnevast tulenevalt oli

praegusel juhul vajalik tahtevastane ravi psühhiaatriahaiglas, sest kuivõrd puudutatud isik end

ise haigeks ei pea, ta iseseisvalt ravimeid ei tarvita.

2-21-18063

25. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ja hoiakuid ravi vajalikkuse suhtes, leidis

maakohus seega õigesti, et on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi,

sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Maakohus on kolleegiumi hinnangul kõiki

tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et vaidlustatud määruste

tegemise ajal olid täidetud PsAS § 11 lõike 1 punktides 1–3 sätestatud tingimused.

26. Kuivõrd maakohtu 19.11.2021 esialgse õiguskaitse pikendamise määruse põhjendused

dubleerisid 17.11.2021 määruse põhjendusi, peab kolleegium vajalikuks täiendada 19.11.2021

määruse põhjendusi osas, mis puudutab esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkust.

Riigikohus on lahendis nr 2-20-6730 (punkt 13.1) selgitanud, et esialgse õiguskaitse

pikendamisel on vajalik psühhiaatri või arsti uus arvamus ning vajaduse korral tuleb pärast uut

arvamust teha pikendamise kohta eraldi määrus. Riigikohus märkis, et psühhiaatri või arsti uus

arvamus enne esialgse õiguskaitse pikendamist on vajalik selleks, et kontrollida esialgsete

hinnangute paikapidavust ja tagada puudutatud isiku vabaduspõhiõiguse kaitse. Praegusel juhul

on avaldaja 19.11.2021, s.o enne esialgse õiguskaitse pikendamise määruse tegemist, esitanud

arsti hinnangu tahtest olenematu haiglaravi jätkamise vajaduse kohta, milles märgitakse, et

praeguseks ei ole patsiendi seisund muutunud, patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus

raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isiku ohutuse ja ravi tagamine on võimalik vaid

haiglakeskkonnas. Haiglaravita püsib ta ohtlikuna nii endale kui ka ümbritsevatele oma

psüühikahäirest lähtuva ebaadekvaatse ja agressiivse käitumise tõttu. Oma seisundist tulenevalt

ei ole ta võimeline ravivajadust ise hindama. Eeltoodust tulenevalt oli põhjendatud esialgse

õiguskaitse pikendamine.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

27. TsMS § 172 lõike 3 alusel jäävad määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud riigi

kanda.

28. Teha ringkonnakohtu määrus puudutatud isikule teatavaks ilma põhjendava osata (TsMS

§ 541 lõike 1 teine lause).

(allkirjastatud digitaalselt)