2-20-3131/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht 17. detsember 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-3131

Kohtuasi

X

avaldus

kohtult

loa

saamiseks

Y

isaduse

vaidlustamiseks

X hagi Y ja C vastu isaduse vaidlustamiseks ja isaduse

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 4. novembri 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X (XXX), lepinguline esindaja Vitali Denikin

Puudutatud isik Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Peep Rajavare

Puudutatud isik Q (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Olga Väina

Puudutatud isik C (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Vahur

Krinal

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Pärnu Maakohtu 4. novembri 2020. a määrus muutmata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud lapsele määratud esindaja kulud Eesti

Vabariigi kanda ja muud menetluskulud X kanda.

4. Mõista X-lt Y kasuks välja menetluskulude hüvitis 324 eurot. Nimetatud summalt

tuleb alates määruse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

2-20-3131

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja hagi ning menetlusosaliste seisukohad

1. X (avaldaja) esitas 26. veebruaril 2020 Pärnu Maakohtule avalduse, milles palus anda endale

luba Y (isa) isaduse vaidlustamiseks C (laps) suhtes. Samuti esitas avaldaja isa ja lapse vastu

hagi, milles palus tuvastada, et laps ei põlvne isast ning põlvneb avaldajast (avaldus ja hagi

täpsustatud 1. aprillil 2020).

Avalduse ja hagi kohaselt teavitas lapse ema Q (ema) avaldajat 1. detsembril 2019, et avaldaja

ja ema üheksa aasta tagusest suhtest sündis laps. Lapse isana kanti lapse sünniakti ema toonane

abikaasa Y. Kuna lapse bioloogiline isa on avaldaja, on sünniakti kanne ebaõige. Seda on

kinnitanud ka ema. Kuivõrd sünniakti kanne on ebaõige ning ema ja isa ei ela koos ja nende

vahel ei ole perekondlikke suhteid, tuleb kanne parandada. Ema on isa isaduse vaidlustamisega

nõus. Ka lapsel on õigus teada, kes on tema bioloogiline isa. Lapse huvides on see, et teda

kasvataksid bioloogilised vanemad, mitte võõras inimene, kes kanti automaatselt isana

sünniakti. Kuna vanemad ei ela koos, ei lõhu avalduse ja hagi rahuldamine perekonda. Ebaõige

kanne ei võimalda aga avaldajal lapsega suhelda ja last kasvatada. Isal ei ole alust keelata

avaldaja ja lapse vahelisi suhteid ning takistada nende arengut. Tänaseks on last ka teavitatud,

et Y ei ole tema bioloogiline isa.

Lapse huvides ei ole jääda isaduse vaidlustamise järel isata ning avaldaja soovib täita isadusest

tulenevaid kohustusi. Seetõttu esitab avaldaja hagi, milles palub tuvastada, et laps ei põlvne

isast ning põlvneb temast. Avaldaja tahab teada, kas tal on bioloogiline laps, ja osaleda seejärel

lapse kasvatamises. Hiljem ei pruugi lapsega emotsionaalse sideme loomine enam võimalik

olla.

2. Isa vaidles avaldusele ja hagile vastu ning palus jätta avalduse rahuldamata ja hagi läbi

vaatamata või rahuldamata.

Isa ei anna avaldajale nõusolekut enda isaduse vaidlustamiseks ning ei esine ühtegi mõjuvat

põhjust, miks kohus peaks selle nõusoleku andma. Nõusoleku andmine kahjustaks otseselt lapse

huve ja õigusi ning sellega lõhutaks avaldajale võõras pere. Isa teab, et ta ei ole lapse

bioloogiline isa ning laps eostati ema kõrvalsuhtes. Samas tuli ema raseduse alguses isa juurde

tagasi ning soovis perekondlikud suhted taastada. Isa andestas emale ja nõustus seda tegema

tingimusel, et ema ei tee aborti ning laps kasvab ema ja isa peres nende ühise lapsena. Laps

ongi alates sünnist, s.o ligi üheksa aastat, elanud isa peres ning isa on teda kasvatanud kui oma

last. Ema ja isa kooselu lõppes 2018. a lõpus, kui ema kolis Tallinnasse. Laps ja tema vend H

(vend) jäid elama isaga. Pärast seda on isa üksi kasvatanud ja ülal pidanud mõlemat last. Ema

suhtleb lastega üksnes siis, kui isa viib nad Tallinnasse. Isal on lapsega väga tugev pikaajaliselt

väljakujunenud kiindumussuhe, mida lapse üksi kasvatamine on veelgi süvendanud. Avalduse

2-20-3131

ja hagi rahuldamise korral kaotab isa lapse suhtes hooldusõiguse ja ema saab viia lapse ära tema

harjumuspärasest elukeskkonnast. See põhjustaks lapsele raskeid vaimseid üleelamisi ning

kahjustaks lubamatult lapse huve, lõhkudes tema elu jooksul välja kujunenud peresuhted ja

elukorralduse, mh lahutaks lapse vennast ja isast ning tooks kaasa elukoha ja kooli vahetuse.

Avaldaja ei ole esitanud ühtegi mõjuvat põhjust, miks tema õigusi tuleks eelistada lapse

õigustele ja anda talle võimalus muuta kogu senine lapse huvidele vastav elukorraldus.

Väär on avaldaja ja ema väide, et avaldaja sai alles 2019. a lõpus teada, et on lapse bioloogiline

isa. Avaldaja saatis vanemate kooselu ja abielu ajal emale lapse sünnipäeva puhul

õnnitlussõnumeid ning tegi seda viimati 5. septembril 2017. Avaldaja pidi seega olema teadlik,

et laps põlvneb temast. Samuti on väär avaldaja väide, et isa takistab tal lapsega suhtlemist.

Avaldaja ei ole kunagi näidanud üles huvi lapsega suhelda.

Ema astus 2019. a talvel samme selleks, et saada lapsed enda juurde elama, mh käis ema

linnavalitsuses ja koolis. Ta sai aga aru, et laste kiindumussuhe isaga on tugevam ja neil on isa

juures parem. Isa on veendunud, et avaldaja esitas avalduse ja hagi ema mahitusel ja huvides

pärast seda, kui ema sai aru, et ühise hooldusõiguse lõpetamise ja ainuhooldusõiguse

üleandmise taotlemine oleks edutu.

3. Lapse esindaja vaidles avaldusele ja hagile vastu ning palus jätta need rahuldamata. Avaldaja

on avalduse esitanud hilinenult ning ei ole asjaolusid, mis annaksid alust selle rahuldada.

Avalduse rahuldamine kahjustaks lapse huve. Laps rääkis esindajale, et on emaga kohtunud

XXX ja Tallinnas. Laps peab oma koduks XXX ning on rahul sellega, et tema ja tema venna

eest hoolitseb isa. Avaldaja ei ole püüdnud lapsega kontakti saada, mis näitab, et tal ei ole

tegelikkuses suhtluse vastu reaalset huvi.

4. Ema toetas avaldust ja hagi ning palus need rahuldada. Õige on avaldaja väide, et ema teatas

talle 1. detsembril 2019, et laps põlvneb avaldajast. Ema annab nõusoleku isa isaduse

vaidlustamiseks. Avaldaja peaks teadma, kas ta on päriselt lapse isa, ning laps peaks teadma,

kes on tema bioloogiline isa. Samuti peab lapse sünniaktis olema õige isa kanne. Emal ei ole

isaga mingeid suhteid ning isal ei tohiks olla lapse suhtes õigusi üksnes seetõttu, et ta kanti

automaatselt isana sünniakti. Isa ja laps on teadlikud, et isa ei ole lapse bioloogiline isa.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Pärnu Maakohus jättis 4. novembri 2020. a määrusega avalduse rahuldamata ning hagi,

avaldaja DNA ekspertiisi tegemise taotluse, avaldaja istungi protokolli parandamise taotluse ja

isa tunnistaja ülekuulamise taotluse läbi vaatamata. Menetluskulud jättis maakohus

menetlusosaliste enda kanda, v.a lapse esindaja kulud, mis jäid riigi kanda.

5.1. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud:

-

lapse Eesti perekonnaseisuasutuses registreeritud sünnitõendile on kantud lapse isana Y

ja emana Q;

-

kuna lapse sünnist on möödas enam kui aasta ning isa ei ole andnud nõusolekut enda

isaduse vaidlustamiseks, on avaldajal vaja isaduse vaidlustamiseks kohtu luba;

-

isa ei ole lapse bioloogiline vanem, kuid vanemad leppisid kokku, et isa kasvatab lapse

üles kui enda lapse ning isa on last alates tema sünnist kasvatanud ja hooldanud;

-

laps elab püsivalt koos isaga ja vennaga, kes on vanemate ühine laps;

-

avaldaja ei ole kunagi lapsega suhelnud ega kohtunud;

-

avaldaja ei ole kunagi emaga koos elanud ega kavatse temaga koos elama hakata.

2-20-3131

5.2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb avaldus jätta rahuldamata, kuna see ei ole

esitatud lapse huvides ning ei esine mõjuvat põhjust lubada avaldajal vaidlustada isa isadust.

PKS § 91 piirab eelkõige lapse sotsiaalse perekonna kaitseks oluliselt end lapse isaks pidava

mehe õigust vaidlustada teise mehe isadust. Peamiseks kaalutluseks on lapse huvid. Praegu on

lapsel olemas sotsiaalne pere isa ja venna näol ning ta kohtub emaga, kellega ta ei ela alates

2018. a-st püsivalt koos. Laps on kogu elu elanud isaga ühise perena ja peab teda oma isaks.

Laps on rahul olukorraga, kus tema ja tema venna eest hoolitseb isa ning peab enda koduks

XXX kodu. Isa on last kasvatanud nagu oma last ning neil on tekkinud tugev isa ja poja

kiindumussuhe, mis on pärast ema lahkumist perekonna juurest veelgi kasvanud.

Lapse ja tema vanema õigus omada rahvastikuregistris bioloogilist vanemat ei ole ülimuslik

lapse sotsiaalsel perekonnal põhineva isaduse suhtes. Asjas ei ole tõendatud lapse ülekaalukas

huvi kustutada n-ö sotsiaalses perekonnas toimiva isa kanne ja asendada see bioloogilise isa

kandega. Kuivõrd vanemate kooselu on lõppenud, lõhuks avalduse ja hagi rahuldamine lapse

senise sotsiaalse perekonna ja tugivõrgustiku. Laps ei saaks edasi elada ja kasvada isaga, kes

on teda siiani ülal pidanud ning taganud talle turvalise ja lapse vajadusi ja arengut soosiva

elukeskkonna. Laps saaks aga endale bioloogilise isa, keda ta ei ole näinud ja kellega tal ei ole

mingit kiindumussuhet. Ei ole teada, et avaldaja oleks kunagi emaga koos elanud või kavatseks

temaga koos elama hakata, mis tähendab, et laps saaks bioloogilise isaga suhtlema hakata vaid

suhtluskorra alusel. Eelnev võib tekitada lapses segadust ning avaldada kahjulikku mõju lapse

emotsionaalsele tasakaalule.

Mõjuvaks põhjuseks, miks lubada isaduse vaidlustamist, ei saa pidada avaldaja õigust saada

teada, kas ta on lapse bioloogiline vanem. Seda saab avaldaja kindlaks teha ka kohtuväliselt.

Lisaks kaaluvad lapse huvid üles isa huvi saada teada, kas ta on lapse bioloogiline vanem.

Vanemad saavad olenevalt lapse vaimsest arengutasemest ja vastuvõtlikkusest otsustada, millal

lapsele teatada tema bioloogilisest põlvnemisest. Samuti saab laps täisealisena põlvnemise isast

soovi korral isiklikult vaidlustada.

5.3. Kuivõrd avaldus jääb rahuldamata ja avaldaja ei saa luba isaduse vaidlustamiseks, tuleb

avaldaja hagi jätta TsMS § 423 lg 3 alusel läbi vaatamata. Sel põhjusel jäävad läbi vaatamata

ka avaldaja DNA ekspertiisi tegemise taotlus ja isa tunnistaja ärakuulamise taotlus. Samuti jääb

läbi vaatamata avaldaja protokolli parandamise taotlus, kuna see ei ole esitatud TsMS § 53 lg-

s 2 sätestatud tähtaja jooksul.

5.4. Menetluskulud jäävad TsMS § 164 lg 1 alusel menetlusosaliste enda kanda.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

6. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uue

määruse, millega rahuldada avaldus ja saata hagi menetluse jätkamiseks maakohtule teises

kohtukoosseisus või saata kogu asi maakohtule uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus.

Määruskaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse normi, kuna ei kaasanud ema

jaoks istungile tõlki, mille suhtes esitas avaldaja 28. oktoobril 2020 ka kirjaliku vastuväite.

Ainuüksi sel põhjusel tuleks maakohtu määrus tühistada. Maakohus ei saanud tõlgi kaasamata

jätmise tõttu aru, mida ema istungil rääkis, mh selle kohta, et laps ei saa piisavalt hoolt ja temaga

ei tegeleta. Sellegipoolest leidis maakohus, et lapsed jäävad elama isa, mitte emaga.

2-20-3131

Avaldaja esitas 28. oktoobril 2020 vastuväite ka seoses sellega, et maakohus avaldas teiste

menetlusosaliste vastused alles istungi toimumise päeval. Avaldaja ei saanud seega enne

istungit vastustega tutvuda. Menetlusosalisi koheldi ebavõrdselt.

Maakohus jättis kaalutlusotsuse tegemisel olulised asjaolud arvestamata ja lapse huvid kindlaks

tegemata ning leidis seetõttu ebaõigesti, et isaduse vaidlustamiseks loa andmine ei ole lapse

huvides. Maakohus ei arvestanud ega kaalunud järgmisi asjaolusid:

-

vanemad ei ela koos ja ei ole seaduse mõttes perekond, seejuures ei ole seaduses mõistet

„sotsiaalne perekond“;

-

isa on kinnitanud, et ta ei ole lapse bioloogiline isa;

-

lapse huvides on saada teada, kes on tema bioloogiline isa;

-

lapsel on õigus suhelda bioloogilise vanemaga ning see tagab lapsele parimad

arenguvõimalused nii emotsionaalselt, sotsiaalselt kui ka intellektuaalselt;

-

avaldajal on ilmselge huvi lapsega suhelda ning tal on õigus teada, kas ta on lapse

bioloogiline isa;

-

lapsel on avaldaja laste näol veel sugulasi, kellega suhtlemine ja sideme pidamine on

äärmiselt oluline;

-

kui avaldajal ei võimaldata isadust vaidlustada ning temal ja tema teistel lastel lapsega

viimase täisealiseks saamiseni suhelda, lähevad nende vahel kaduma mistahes seosed;

-

vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, suhtluskorda ei ole määratud ja Eestis

elavad üldjuhul lapsed koos emaga;

-

DNA ekspertiisi ei saa kohtuväliselt teha, kuna selleks on vaja isa nõusolekut;

-

isa on käitunud avaldaja suhtes pahatahtlikult, kuna ta ei öelnud avaldajale, et tal võib

olla laps.

Maakohus oleks pidanud lapse huvide teada saamiseks küsima lastekaitsetöötaja või muu

spetsialisti seisukohta. Lapsele määratud esindaja ei suhelnud avaldaja ega emaga, mistõttu ei

saanud maakohus tema seisukoha põhjal mingeid objektiivseid järeldusi teha. Vanemad ei ela

koos ja nende vahel ei ole perekonda, mistõttu on arusaamatu, miks ei peaks laps teadma oma

bioloogilist vanemat ning saama lapseeas võimaluse bioloogilise vanema ja tema lastega

suhelda ja tutvuda. Maakohus asus PKS § 91 lg-t 1 ekslikult tõlgendama suhtluskorra ja muude

vaidluste kontekstis. PKS § 91 lg 1 on suunatud sellele, et saada teada, kes on lapse bioloogiline

isa. Kuna on teada, et isa kanne on ebaõige, tuleb seda ilmselgelt muuta.

7. Isa vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata.

Maakohus ei pidanud avaldajale ega emale istungile tõlki tagama, kuna neil on menetluses

lepinguline esindaja ja tõlki ei saa kaasata menetlusosalise lepingulise esindaja jaoks.

Menetlusosaline vastutab ise selle eest, kui tema lepinguline esindaja ei suuda kohtuga

kohtumenetluse keeles suhelda või kohtule esindatava seletusi ja avaldusi täpselt vahendada.

Lisaks ei ole asja lahendamisel tähtust ema väidetel, mis jäid lepingulise esindaja puuduliku

keeleoskuse tõttu väidetavalt kohtule edastamata. Igal juhul ei saa avaldaja tõlgi kaasamata

jätmisele määruskaebuses tugineda, kuna ta ei esitanud sellele istungil vastuväidet. Samuti ei

saa avaldaja tugineda teise menetlusosalise õiguste väidetavale rikkumisele.

Maakohus veendus istungil, et menetlusosalised on kõik senised menetlusdokumendid kätte

saanud ning saanud võimaluse nendega tutvuda. Maakohus selgitas avaldajale ka täiendavate

vastuste põhisisu. Avaldaja ei soovinud pärast seda nendega tutvumiseks vaheaega ega istungi

edasi lükkamist, vaid nõustus avalduse sisulise arutamisega. Sellises olukorras ei saa avaldaja

hiljem kohtule oma õiguste väidetavat rikkumist ette heita.

2-20-3131

Maakohus on olulisi asjaolusid põhjalikult kaalunud ning ei ole teinud kaalutlusvigu. Avalduse

ja hagi võimaliku rahuldamisega kaasnevad muutused lapse elukorralduses ja hooldamises

oleksid vastuolus lapse huvide ja õigustega, sh õigusega stabiilsele elukorraldusele, peresuhete

kestvusele ja identiteedi õiguskindlusele. Bioloogilise isa äkitselt tärganud uudishimu või

vanemlikud tunded ei ole mõjuv põhjus nende õiguste kõrvale heitmiseks. Õigusaktid kaitsevad

lapse õigust suhelda isaga, kes on lapse isa õiguslikus tähenduses.

Lapse pere on XXX ning koosneb isast ja vennast. Lapse muu tugivõrgustik, s.o kool, sõbrad,

tuttavad ja isapoolsed sugulased, on samuti XXX. Ema lahkumine ei lõhkunud seda peret ning

nende suhted vajavad jätkuvalt kaitset. Laps on isasse kiindunud ning neil on täisväärtuslik isa-

poja suhe olenemata sellest, et isa teadis juba enne lapse sündi, et ei ole lapse bioloogiline isa.

Maakohus ei asunud lahendama hooldus- ega suhtlusõiguse küsimusi, vaid tuvastas lapse

elukorralduse ning kirjeldas muutusi, mis kaasneksid lapse elukorralduses ja hooldusõiguses

avalduse ja hagi rahuldamisega.

Lapse huvide kaitseks määrati talle kohtumenetluses esindaja, kes on eriteadmistega isik. Lapse

esindaja kuulas lapse isiklikult ära ja andis loa andmise suhtes oma arvamuse. Lapse esindaja

ei pidanud suhtlema emaga. Asjas ei oma tähtust, et vanemad ei ela koos ega moodusta ühist

perekonda.

8. Lapse esindaja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Asja

menetlemine kahjustaks lapse huve. Määruskaebuse väited ei lükka ümber maakohtu

seisukohti. Lapse kodu on XXX kodu ning ta on oma elukorraldusega väga rahul. Lapsel ei ole

avaldajaga mingit kontakti ega sidet.

9. Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659

jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata, sest määruskaebuse väited ei anna alust

kahelda maakohtu määruse seaduslikkuses ja põhjendatuses.

11. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus kõiki asjaolusid arvestades põhjendatult

seisukohale, et avaldajale isa isaduse vaidlustamiseks loa andmine ei ole lapse huvides ja selleks

ei ole mõjuvat põhjust PKS § 91 lg 1 viimase lause mõttes. Kolleegium nõustub TsMS § 654

lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

11.1. Kolleegium selgitab, et kui lapse sünnist on möödunud rohkem kui aasta, võib enda

isaduse tuvastamist taotlev mees vaidlustada PKS § 91 lg 1 III ja IV lause järgi teise mehe

isaduse isana rahvastikuregistrisse kantud mehe ning lapse ema nõusolekul ning nende

nõusolekute puudumisel võib kohus lapse huve arvestades anda mõjuval põhjusel enda isaduse

tuvastamist taotlevale mehele loa vaidlustada teise mehe isadus. Seega erinevalt muudest

asjaosalistest, kes võivad PKS § 93 lg 1 järgi vaidlustada kohtus isaduse ühe aasta jooksul

arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad

asjaolud teatavaks saanud, on end lapse isaks pidava mehe õigust registrijärgse isaduse

vaidlustamiseks oluliselt piiratud, et kaitsta lapse sotsiaalset perekonda (vt Riigikohtu 23. mai

2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-12, p 14). End lapse isaks pidav mees saab PKS § 91 lg

2-20-3131

1 järgi vaidlustada üldjuhul teise mehe isadust ühe aasta jooksul alates lapse sünnist. Pärast

seda on eelduslikult lapse huvides säilitada lapsele stabiilne kasvukeskkond ning hoida juba

tekkinud sotsiaalseid suhteid perekonnaliikmetega. Seetõttu saab end lapse isaks pidav mees

vaidlustada teise mehe isaduse pärast ühe aasta möödumist üksnes mõlema vanema nõusolekul

või kohtu loal. Seejuures annab kohus end lapse isaks pidavale mehele isaduse vaidlustamise

loa üksnes juhul, kui selleks esineb mõjuv põhjus, st erandlikud asjaolud, mille tõttu tuleks

sellele mehele anda võimalus isadust tähtaja möödumise järel vaidlustada, ning seda üksnes

juhul, kui vaidlustamine on lapse, mitte vaidlustamist taotleva mehe huvides. Mida rohkem

aega on lapse sünnist möödunud, seda kaalukamad peavad olema ka põhjused isaduse

vaidlustamiseks loa andmiseks. Eeltoodut arvestades peab end lapse isaks pidav mees tooma

vaidlustamiseks loa saamiseks esile mõjuva põhjuse ja seda kinnitavad asjaolud ning

põhistama, kuidas on vaidlustamine lapse huvides. Isaduse vaidlustamiseks loa andmine on

kohtu kaalutlusotsus ning kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda üksnes juhul, kui alama

astme kohus on väljunud kaalumispiiridest, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või

rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi.

11.2. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus praegusel juhul loa andmisest keeldudes

rikkunud materiaal- või menetlusõiguse norme ega väljunud kaalumispiiridest. Maakohus

arvestas kõiki mõjuva põhjuse ja lapse huvide kindlakstegemiseks asjassepuutuvaid asjaolusid

ja järeldas nende alusel õigesti, et praegusel juhul ei ole avaldajale loa andmine põhjendatud.

Ringkonnakohus märgib lisaks, et avaldaja ei ole toonud kohtumenetluses esile selliseid

asjaolusid, mille alusel saanuks maakohus järeldada, et isaduse vaidlustamiseks üheksa aastat

pärast lapse sündi on olemas mõjuv põhjus sekkuda lapse kehtivatesse perekondlikesse

suhetesse, ning asjas on tuvastatud, et selline sekkumine oleks selgelt lapse huvide vastane.

Ainuüksi avaldaja väidetav soov õppida oma bioloogilist last tundma ja temaga suhelda ei anna

selleks alust. Avaldaja soov osaleda isana oma bioloogilise lapse elus ei kaaluks ka mõjuva

põhjuse olemasolul praegusel juhul üle lapse huvi jätkata harjumuspärast turvalist elu stabiilsete

ja toetavate perekondlike suhetega.

12. Maakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust ka määruskaebuses etteheidetud

menetlusõiguse normide rikkumised.

12.1. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse normi, kui ta ei kaasanud emale istungile tõlki.

Esmalt märgib kolleegium, et avaldaja ei saa tugineda teiste menetlusosaliste õiguste

võimalikule rikkumisele. Samuti ei ole maakohus menetlusõiguse normi rikkunud, sest ema

esindas maakohtus lepinguline esindaja, kes võttis osa ka maakohtu istungist. Maakohus ei

saanud seega TsMS § 34 lg 1 I lausest tulenevalt ema jaoks menetlusse tõlki kaasata.

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et TsMS § 34 lg 5 järgi ei kaasata menetlusse tõlki

menetlusosalise lepingulise esindaja jaoks. Seda põhjusel, et lepinguline esindaja peab olema

võimeline suhtlema esindatavaga viimasele arusaadavas keeles ja kohtuga eesti keeles.

Kolleegium lisab, et istungi protokollis kajastuvad siiski ema väited, millest kohus avaldaja

arvates aru ei saanud. Seejuures ei ole vaidluse all asjaolu, et vanematel on ühine hooldusõigus

ning kummagi vanema ja lapse suhtluskorda ei ole kindlaks määratud.

12.2. Maakohus ei ole kohelnud avaldajat ebavõrdselt ega jätnud teda võimaluseta oma

seisukohti esitada. Arvestades seda, et avaldaja esitas 28. oktoobril 2021 teiste menetlusosaliste

viimastele seisukohtadele kirjaliku vastuse ning maakohus ei ole seda tähelepanuta jätnud, ei

saanud avaldaja õigusi kuidagi rikkuda see, et avaldaja ei saanud kaebuses nimetatud

seisukohtadega tutvuda enne istungit. Avaldaja on saanud oma seisukohad esitada, sh ei ole

avaldaja toonud määruskaebuses esile selliseid seisukohti, mis oleksid andnud maakohtule alust

2-20-3131

anda isaduse vaidlustamiseks luba. Kolleegiumile ei nähtu asja materjalidest, et avaldajat oleks

koheldud menetluses ebavõrdselt.

12.3. Ekslik on avaldaja arusaam, et kui lapse sünniakti ja rahvastikuregistrisse ei ole isana

kantud bioloogiline isa, tuleb kandeid igal juhul muuta ja asendada need bioloogilise isa

kandega. Pärast aasta möödumist lapse sünnist kaitstakse lapse stabiilset pere- ja õigussuhet

sünniakti ja rahvastikuregistrisse kantud isaga ning viimase isaduse vaidlustamiseks loa

andmine PKS § 91 lg 1 viimase lause alusel on erand. Mida rohkem aega on lapse sünnist

möödunud, seda kaalukamad peavad olema põhjused isaduse vaidlustamiseks loa andmiseks.

Praegu ei esine erandlikke ja ülekaalukaid asjaolusid, mis annaksid alust anda avaldajale loa isa

isaduse vaidlustamiseks üheksa aastat päras lapse sündi.

12.4. Maakohtul ei olnud kohustust küsida lapse huvide väljaselgitamiseks lastekaitsetöötaja

või muu spetsialisti seisukohta. Maakohus sai praegusel juhul lapse huvid kindlaks teha

menetlusosaliste seisukohtade ja nende esitatud tõendite alusel. Tähtsust ei ole asjaolul, et lapse

esindaja ei suhelnud avaldaja ja emaga. Avaldaja ja ema on saanud menetluses oma seisukohti

avaldada nii kirjalikult kui ka suuliselt.

13. Ülaltoodud põhjendustel jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

14. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud

TsMS § 171 lg 1 järgi avaldaja kanda, v.a lapse esindaja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 II

lause alusel riigi kanda.

15. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Isa esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema määruskaebemenetlusega seotud

menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 324 eurot (käibemaksuga). Nimekirja kohaselt

kulus isa lepingulisel esindajal määruskaebuse vastuse koostamisele kolm tundi. Arvestades

maakohtu määruse, määruskaebuse ning isa määruskaebuse vastuse sisu ja mahtu, on

kolleegiumi hinnangul isa esindaja tehtud toiming ja sellele kulunud aeg olnud põhjendatud ja

vajalik. Menetluskulude nimekirja järgi on lepingulise esindaja tunnitasu 90 eurot

(käibemaksuta) (108 eurot käibemaksuga), mis ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära.

Avaldajalt tuleb seega isa kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 324 eurot (3 tundi × 108

eurot/tund). Vastavalt isa taotlusele tuleb avaldajal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. Emal ei ole

määruskaebemenetluses hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik