2-19-4732/72 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(21)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-4732

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. detsember 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Üllar Roostoja, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Osaühingu

KAGUMERK

hagi

Võru

linn,

F. R. Kreutzwaldi

tn

56b

korteriühistu

vastu

töövõtulepingu täitmiseks ja kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. aprilli 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Võru linn, F. R. Kreutzwaldi tn 56b korteriühistu

apellatsioonkaebus

ja

osaühingu

KAGUMERK

vastuapellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

Võru linn, F. R. Kreutzwaldi tn 56b korteriühistu

apellatsioonkaebusel 14 394 eurot 60 senti

osaühingu

KAGUMERK

vastuapellatsioonkaebusel

36 841 eurot 42 senti

Kohtuistungi toimumise aeg

30. november 2021

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja:

osaühing

KAGUMERK

(registrikood

10034508), esindaja vandeadvokaat Mihkel Gaver

Kostja: Võru linn, F. R. Kreutzwaldi tn 56b korteriühistu

(registrikood 80129653), esindajad juhatuse liige Sirje

Nestra ja vandeadvokaadi abi Jaanika Reilik-Bakhoff

2(21)

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 12. aprilli 2021. a otsus osas, milles maakohus hagi

rahuldas.

Teha uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Osas, milles maakohus

jättis hagi rahuldamata, jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes

osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Mõlemas kohtuastmes (maa- ja ringkonnakohtus) kantud menetluskulud jätta

osaühingu KAGUMERK kanda.

5. Määrata kindlaks osaühingu KAGUMERK poolt Võru linn, F. R. Kreutzwaldi tn

56b korteriühistule hüvitavad maakohtu menetluses ja apellatsioonimenetluses

kantud menetlukulud.

6. Mõista osaühingult KAGUMERK Võru linn, F. R. Kreutzwaldi tn 56b

korteriühistu kasuks välja maakohtu menetluses kantud menetluskulu

(esindajakulu) 11 700 eurot (sh käibemaks) ning apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulu 4302 eurot 98 senti (sh esindajakulu koos käibemaksuga 3652 eurot

98 senti ja riigilõiv 650 eurot).

7. Välja mõistetud menetluskulude summadelt (resolutsiooni p 6) tuleb osaühingul

KAGUMERK tasuda Võru linn, F. R. Kreutzwaldi tn 56b korteriühistule viivist

alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing KAGUMERK (hageja, töövõtja) esitas 27. märtsil 2019 Tartu Maakohtule

hagi, milles palus Võru linn, F. R. Kreutzwaldi tn 56b korteriühistult (kostja, tellija) hageja

kasuks välja mõista 26 972 eurot 80 senti ja kahju 588 eurot. Samuti palus hageja välja

mõista 26 972 euro 80 sendi suuruselt põhivõlalt arvestatud hagi esitamise seisuga

3(21)

sissenõutavaks muutunud viivise 8820 eurot 11 senti ning edasi viivise määras 0,15%

põhivõla summalt päevas kuni nõude täitmiseni, samuti viivise kahju hüvitamise nõudelt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni nõude

täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 25. mail 2018 töövõtulepingu, millega

hageja kohustus teostama kostja ülesandel sademeveekanalisatsiooni ehituse ja katete

taastamise vastavalt J.V. Projektibüroo OÜ projektile Võru linnas F. R. Kreutzwaldi tn 56b

asuval kinnistul (töövõtuleping). Tööde lõpetamise tähtaeg oli lepingu kohaselt 31. august

2018. Esimese osa tööst lõpetas hageja 28. juunil 2018 ning kostja tasus hagejale tehtud

tööde eest. Teine osa töödest lõpetati 9. augustil 2018. Hageja ja kostja allkirjastasid 9.

augustil 2018 teostatud tööde rahalise akti nr 2 (akt nr 2). Kostjal oli võimalus töö üle

vaadata ning kostja otsustas töö vastu võtta, kinnitades seda allkirjaga. See dokument

tõendab hageja nõuet kostja vastu summas 26 972 eurot 80 senti. Akt nr 2 on tööde teise

(ehk viimase) osa vastuvõtmiseks koostatud akt, mille alusel tekkinud nõude tasumisel

tellija poolt loetakse leping mõlemapoolselt täidetuks. Kostja soovis lisaks aktile 2

(millega hageja hinnangul võeti tööd vastu) hagejalt eraldi akti koostamist. Hageja ei

teadnud, miks kostja seda soovis, aga tuli kostjale vastu ning esitas selle kostjale pärast

akti nr 2 allkirjastamist. Kostja seda lisaakti ei allkirjastanud. Samas ei ole sellel tähtsust,

sest tööd olid akti nr 2 allkirjastamisega kostja poolt juba vastu võetud. Lisaks ei leppinud

poolt töövõtulepingus kokku, et tööde üleandmiseks vormistatakse veel mingi muu

täiendav akt.

Hageja esitas kostjale arve nr 00107, mille kohaselt tuli kostjal tasuda hagejale 26 972

eurot 80 senti hiljemalt 21. augustiks 2018. Kostja arvet tasunud ei ole ning on alates

11. augustist 2018 põhjendanud arve tasumata jätmist väidetavate puudustega töö

(paigaldatud asfaltkatte) kvaliteedis. Hageja hinnangul ei ole puudustele tuginemine

asjakohane, kuivõrd töö võeti vastu juba 9. augustil 2018. Esimese osa tööde järel, kui

kostjale esitati esimene rahaline akt, ei tekkinud küsimust sellest, kas selle akti alusel on

tööd vastu võetud. Töö on teostatud nõuetekohaselt ning ei esine selliseid puudusi, mis

välistaksid töö eest tasumise kohustuse. Kostja väidetavad eksisteerivad puudused on

võimalik garantii alusel vajadusel kõrvaldada. Isegi kui töödes teatud puudused esineks, ei

ole kostja poolt põhjendatud kõikide teostatud tööde eest tasumata jätmine. Tööd on vastu

võetud ja seega oli kostja kohustus tõendada, et tööd ei ole nõuetekohaselt tehtud.

Väidetavaid puudusi on kostja hagejale selgitanud väga üldsõnaliselt. Kuigi hageja ei

nõustunud kostjaga selles, et töö oli puudustega, oli ta valmis siiski tegema lisatöid, et

olukord rahumeelselt ning kõiki pooli rahuldaval viisil lahendada. Kuna kostja on asunud

asfaltpinda kasutama, ei saa puudused töös olla olulised. Kostja esitatud R.K. hinnang ja

videosalvestised on ebausaldusväärsed ning nendega ei ole võimalik tõendada hageja

teostatud töö lepingutingimustele mittevastavust. Kõik R.K. poolt viidatud probleemsed

kohad parandati viivitamatult pärast tööde valmimist.

Hageja nõuab tööde eest tasumist VÕS § 108 lg 1 alusel ning VÕS § 113 lg 1 kohaselt

sellelt nõudelt arvestatud viivist. Samuti nõuab hageja VÕS § 115 lg 1 alusel kostja poolt

tekitatud kahju hüvitamist summas 588 eurot. Kahju koosneb hageja poolt kohtuväliselt

kantud õigusabikulust.

4(21)

Hageja ei nõustu kostja vastunõuetega. Leppetrahvi nõudmise õiguse on kostja kaotanud,

kuna

esitas

nõude

esmakordselt

alles

17. aprillil

2019

kohtule

esitatud

menetlusdokumendis. Kuna hageja on tööd 9. augustil 2018 üle andnud ja kostja on tööd

vastu võtnud ning kostja ei ole tõendanud töödes esinevaid puudusi, ei ole kostjal õigus

nõuda asendustehingu hinnavahe hüvitamist (VÕS § 135). Kostja esitatud

hinnapakkumised on ebamõistlikud. Kostja väide, et hageja on tööde käigus kahjustanud

treppe, on tõendamata. Hageja andis kostjale 11. septembril 2018 üle korrektse ehitustööde

täitedokumentatsiooni. Seega võiks kostjal olla tasaarvestatav leppetrahvi nõue üksnes

ajavahemiku eest alates 1. septembrist kuni 11. septembrini 2018 ehk maksimaalselt

852 eurot 72 senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda. Alternatiivselt palus kostja tasaarvestada hageja nõude enda nõudega hageja vastu

leppetrahvi nõudega 0,15% kogu lepingu maksumusest alates 1. septembrist 2018,

kahjunõudega (asendustehingu kulu) 32 869 eurot 20 senti ja kahjuhüvitise nõudega

treppide taastamiseks 3372 eurot. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Hageja lõpetas teise osa töödest esialgu 23. juulil 2018, aga kostja esitatud töödega rahul

ei olnud. Hageja tegi parandustöid. 9. augustil 2018 allkirjastatud akt nr 2 on lepingu p 5.2

alusel tasu maksmise aluseks ja sellel aktil ei ole mingit seost tööde vastuvõtmise aktiga.

Hageja esitas allkirjastamiseks ka tööde vastuvõtmise akti koos aktiga nr 2 ning seal oli

kirjas, et "pretensioone tööle ei ole". Kuna 11. augustil 2018 ilmnesid töös uued puudused,

siis kostja töid vastu ei võtnud. 31. augustil 2018 küsis kostja hagejalt dokumente ning

kordas oma sellekohast soovi 4. septembril 2018, viidates ka hageja kohustusele maksta

viivituse eest leppetrahvi. 11. septembril 2018 edastas hageja kostjale teatud

dokumentatsiooni, mis aga ei vastanud nõuetele. 27. augustil 2018 käis ekspert R.K.

(ehitusinsener teedeehituse erialal) kohapeal olukorraga tutvumas ning kinnitas suuliselt

töös esinevaid puuduseid. R.K. kirjalik arvamus jõudis kostjani 7. novembril 2018. Kostja

märkis, et hageja teostas küll mitmel korral parandusi, aga need ei kõrvaldanud puuduseid.

Hageja on proovinud kostjalt saada tööde vastuvõtu aktile allkirja, saates akti e-kirjaga

25. oktoobril 2018. Kuna puuduseid ei olnud likvideeritud, siis kostja seda ei

allkirjastanud. Hageja ise on märkinud (kostja poolt allkirjastamata) üleandmise-

vastuvõtmise aktile töös nähtavad puudused. Seega tegelikult puudub vaidlus, et töö on

tehtud puudustega ning selle parandamine on ebaõnnestunud.

Tööde käigus said kahjustada elamu välistrepid. Kostja on korduvalt soovinud, et hageja

puudused likvideeriks ja trepikodade välistrepid korrastaks ning on andnud hagejale

selleks ka täiendavaid tähtaegasid. Kostja on hagejat ka teavitanud, et kui viimane ise töid

ei paranda, peab kostja parandustööd tellima kolmandalt isikult ning need kulud jääksid

hageja kanda. 4. märtsil 2019 esitas hageja kostjale nõudekirja lepinguliste kohustuste

täitmiseks. 20. märtsil 2019 vastas kostja nimetatud nõudekirjale, andes ülevaate

olukorrast parkimisplatsil ning määrates viimase täiendava tähtaja hagejale temapoolsete

lepingujärgsete kohustuste täitmiseks. Kuna hageja kostja antud tähtajaks 1. juuniks 2019

töid lepingutingimustele vastavalt ei teostanud, esitas kostja 14. juunil 2019 hagejale

taganemisavalduse osas, mis puudutab aktis nr 2 nimetatud katendite ehitust.

5(21)

Tehtud tööd ei vasta projektile ja puudub ka korrektne dokumentatsioon.

Sademeveekanalisatsioon ei toimi kehvasti laotatud katte tõttu. Asjaolu, et kostja on

asunud parklat kasutama, ei ole aluseks töö vastuvõtmisele. Tööd ei ole vastu võetud aktis

nr 2 märgitud järgnevate tööde osas: p 14, p 15 ja lisatöödest tiheda kuuma

asfaltbetoonkatendi ehituse osas. Seetõttu tulnuks hagejal tõendada, et nimetatud tööd on

teostatud kvaliteetselt ning tuleb lugeda vastuvõetuks. Hageja seda tõendanud ei ole.

Kostjal puudus kohustus tasuda ebakvaliteetse töö eest 22 341 eurot. Kostja teavitas

hagejat algusest peale, et keeldub raha tasumisest enne kui puudused on kõrvaldatud,

kuivõrd kostjale tekkiv kahju puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu on oluliselt suurem kui

hageja nõue kostja vastu. Seega oli kostjal õigus keelduda omapoolse kohustuse täitmisest

ka selles ulatuses, mille tal töödele pretensioone ei olnud, s.o akti nr 2 read 12, 16 ja 17

ning lisatööd seoses sõidutee äärekiviga. Kuna hagejal puudus õigus nõuda kostjalt raha

tasumist, ei ole hagejal õigus nõuda ka viivist ega kohtuväliselt kasutatud õigusabi

hüvitamist. Kui kohus siiski leiab, et õigusabikulude hüvitamisel tuleb lähtuda hageja

viidatud kahju hüvitamise sätetest, siis tuleks vastavat kahjuhüvitist vähendada 0 euroni

VÕS § 140 lg 1 kohaselt.

Kui kohus peaks siiski leidma, et hageja nõue on osaliselt või täielikult põhjendatud, tuleb

nõue tasaarvestada järgnevate kostja nõuetega:

▪ töövõtulepingu p-st 7.3 tulenev leppetrahvi nõue 1. septembrist 2018 kuni 14.

juunini 2019 kokku 22 248 eurot 24 senti;

▪ VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 132 lg 3 alusel hageja poolt kahjustatud treppide

parandamise eest 3372 eurot;

▪ VÕS § 135 lg-te 1 ja 2 alusel asendustehingu kulu 32 869 eurot 20 senti.

Kostja esitas tasaarvestusavalduse 17. aprilli 2019. a hagivastuses ning täpsustas seda

6. novembri 2019. a menetlusdokumendis. Kostjale on tekkinud kahju lepingutingimustele

mittevastava töö tõttu, kuna tööde ümber tegemine läheb maksma 32 869 eurot 20 senti

ning tööde käigus kahjustatud treppide taastamine 3372 eurot. Nimetatud kahjuhüvitisega

on kostja tasaarvestanud hageja põhjendatud nõude kostja vastu 4631 euro 80 sendi

ulatuses (kostja 16. veebruari 2021. a menetlusdokumendis ilmselt ekslikult märgitud

4630 euro 80 sendi ulatuses). Ülejäänud 22 342 eurot ei kuulu kostja hinnangul hagejale

väljamaksmisele, kuna tööd ei vasta lepingutingimustele, kuid kui kohus leiab, et hagejal

on ka selles osa nõue kostja vastu, palus kostja selle osa nõudest samuti tasaarvestada

kostja kahjuhüvitamise nõudega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 12. aprilli 2021. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 4631 eurot 80 senti ja kohtueelse õigusabikulu hüvitise

420 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise kokku 6773 eurot 29 senti, samuti viivise

alates 13. aprillist 2021 kuni võlgnevuse tasumiseni 0,15% põhivõla summalt päevas ja

kohtueelse õigusabikulu hüvitiselt 420 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Maakohus jättis hageja menetluskuludest 23% kostja kanda ja kostja

menetluskuludest 77% hageja kanda. Maakohus tasaarvestas poolte vastastikkused

menetluskulude nõuded ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 6405 eurot

6(21)

40 senti koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

Maakohtu hinnangul ei saanud lugeda hageja poolt tehtud kõiki lepingujärgseid töid

9. augustil 2018 allkirjastatud aktiga nr 2 kostja poolt vastuvõetuks. Pärast akti nr 2 oli

hageja poolt allkirjastamiseks esitatud ka teine akt, mida kostja ei allkirjastanud. Asjaolu,

et kostja kasutab asfalteeritud territooriumi praegu autode parkimiskohana, ei saa

iseenesest tõlgendada kostja poolt töö vastu võtmisena töövõtulepingu mõistes. Töö

vastuvõtmine eeldab tellijapoolset tahteavaldust, millega tellija kuulutab töö tehtuks.

Kostja poolt kohtule esitatud eriteadmistega isiku R.K. arvamus on dokumentaalne tõend

ja sellele tõendile ei saa seada ekspertarvamusele kehtestatud nõudeid. Hageja loobus

käesolevas asjas ekspertiisi taotlusest, pidades selle teostamist ebamõistlikult kulukaks.

Tunnistajate R.K. ja J.V. ütlustest nähtuvalt erines objekti teostusjoonis projektist, R.K.

hinnangust nähtuvalt esitati talle puudulik ehituse dokumentatsioon tagantjärele, kostja

väidete kohaselt ei ole ta käesoleva ajani saanud korrektset dokumentatsiooni, sh

teostusjoonist. Veelompide olemasolu nähtub hageja enda poolt 25. oktoobril 2018

esitatud üleandmise-vastuvõtmise akti projektist ja poolte e-kirjavahetusest. Hageja on

esitanud objekti seisukorra kohta pärast parandustöid fotod. Maakohus leidis, et lepingu

järgi tuli saavutada, et tööd oleksid tehtud vähemalt keskmise kvaliteediga ja hageja

ülesandeks oli mh tagada, et töö tulemusena valmiks sademeveekanalisatsioon ja

asfaltplats, mis vastab vähemalt tavapäraselt seda liiki objektidele esitatavatele nõuetele ja

kasutusotstarbele. Hageja põhikohustuseks ei olnud üksnes parkimisplatsi asfalteerimine,

vaid sademeveekanalisatsiooni ehitus ja katete taastamine vastavalt esitatud projektile.

Professionaalsel töövõtjal tuleb teha endast olenev nõuetekohase lõpptulemuse

saavutamiseks, ilma et tellija peaks üksipulgi kõiki selleks vajalikke samme lepingus ette

kirjutama. Kostja esitas asfaltplatsil olevate veeloikude kohta fotod ja videosalvestised

ning hagejal tuli tõendada, et veeloikude tekkimine ja püsimine fotodelt nähtavas mahus

vastab tavapärastele asfalteerimistöödel kehtivatele nõuetele ja standarditele. Hageja seda

ei tõendanud. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et korrektselt tehtud tööde korral peaks vee

äravool olema paremini tagatud. Töövõtjal lasuvad tema eeldatava professionaalsuse tõttu

laialdased kontrolli- ja informatsioonikohustused, eriti kui tellija on vastaval tegevusalal

eriteadmisteta isik. Asjas ei ole esile toodud asjaolusid, millest järelduks, et kostja jättis

hagejale mingitest olulistest asjaoludest teatamata. Hageja ei ole tõendanud, et ta kontrollis

piisavalt objekti omadusi. Hageja piirdus ainult puuduste kõrvaldamiseks tehtud

parandustööde tõendamisega. Hageja on rikkunud eeltoodut arvestades töövõtulepingust

tulenevaid kohustusi (s.o teinud puudustega töö). Hageja vastutab puudustega tehtud töö

eest. Ta ei ole tõendanud, et teavitas tööde käigus ilmnenud mõnest takistusest kostjat

viisil, mis oleks tinginud kostja täiendavate otsuste langetamise (sh nt vajadus tellida

lisatöid tagamaks ootuspärane lõpptulemus). Samuti ei ole hageja tõendanud kostja

teavitamist sellest, et näiteks olemasolevate aluspinna kallete juures võib osutuda

võimatuks täiesti sileda ja loikudevaba asfaltpinna saavutamine. Kostja teatas hagejale

korduvalt töö lepingule mittevastavusest alates 2018. a augustist ning järgneva aja vältel

ei suutnud hageja puudusi kõrvaldada. Sellisel juhul tuleb lugeda töövõtjat töövõtulepingut

oluliselt rikkunuks.

7(21)

Kuna

tööd

ei

vastanud

lepingutingimustele,

tekkis

kostjal

õigus

kasutada

õiguskaitsevahendeid. Lepingust taganemise mõistlik aeg hakkas kostja jaoks kulgema

7. novembril 2018, mil ta sai eriteadmistega isikult R.K.lt kinnitust tööde puuduste kohta.

Kostja on korduvalt nõudnud hagejalt lepingu täitmist ja hageja on kahel korral

parandustöid septembris-oktoobris 2018 ka teinud. Kostja ei olnud parandustöödega rahul

ja nõudis tööde jätkamist. Talveperioodil olid parandustööd takistatud. Kostja määras

20. märtsil 2019 (s.o 7 päeva enne hageja poolt hagi kohtusse esitamist) hagejale

VÕS § 114 mõttes viimase täiendava lepingu täitmise tähtaja kuni 1. juunini 2019 ja ütles

selle möödumisest kahe nädala pärast, s.o 14. juunil 2019, lepingu üles. Maakohus leidis,

et arvestades esitatud asjaolusid, ei ole põhjendatud lugeda kostja lepingust osalist

taganemist lubamatuks.

Kostja on põhjendamatult keeldunud tasu maksmisest arve nr 00107 kogu ulatuses.

Maakohus viitas mh Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades nr 3-2-1-80-08 p 23;

3-2-1-73-10 p 31; 3-2-1-145-14 p 21). Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostjal ei ole

pretensioone hageja poolt teostatud haljastuse taastamise (kasvumulla paigaldus u 10 cm,

45 eurot), betoonelemendist liikluskünnise (1080 eurot), sõidutee äärekivi paigalduse koos

paigaldusbetooniga (1144 + 1342 eurot), sõidutee äärekivide paigalduse puude ümber

(248 eurot 83 senti), summadele lisandub käibemaks, kokku 4631 euro 80 sendi osas. Kuna

tõendamist on leidnud puudusteta tööde teostamine hageja poolt 4631 euro 80 sendi

ulatuses, puudus kostjal õigus eelnimetatud tööde eest tasu maksmisest keelduda. Kostjalt

tuleb hageja kasuks välja mõista 4631 eurot 80 senti. Kostja on töövõtulepingust kehtivalt

taganenud aktis nr 2 nimetatud katete ehitustööde osas. Puudustega tööde maht

22 342 eurot on oluline osa kõigist toodud töödest. Asjas on tuvastatud, et hageja poolt

teostatud töödes esinesid puudused.

Kostja on teinud avalduse hageja nõuete tasaarvestamiseks kostja leppetrahvi (6. novembri

2019 seisuga 22 248 eurot 24 senti), treppide väidetava kahjustamise hüvitamise

3372 eurot ja asendustehingu kulu maksumuse hüvitamise 32 869 euro 20 senti nõuetega

hageja vastu. Lepingu p 4.3 kohaselt kohustus hageja andma valmis töö ja selle juurde

kuuluvad dokumendid kostjale üle 31. augustil 2018. Seega tekkis kostjal lepingust tulenev

leppetrahvi nõudmise õigus alates 1. septembrist 2018 ning lepingust tulenevalt pidi ta

selle esitama kümne päeva jooksul. Kostja esitas leppetrahvi nõude alles 17. aprillil 2019.

Selliselt oli kostja maakohtu hinnangul nimetatud tähtaja mööda lasknud ja leppetrahvi

taotlemise õiguse minetanud. Maakohtu arvates ei leidnud usaldusväärselt tõendamist

hageja poolt treppidele tekitatud kahju hüvitamise nõue 3372 eurot. Maakohus ei pidanud

põhjendatuks ka kostja nõuet asendustehingu kulu 32 869 eurot 20 senti tasaarvestamiseks.

Kostja esitatud AS TREV-2 Grupp hinnapakkumine ei ole tehtud algse lepinguga

võimalikult samaväärsetel tingimustel. Hinnapakkumises kirjeldatud tööde erinev sisu ja

maht välistab hinnapakkumise käsitamise taganetud lepingu mõistliku asendustehinguna.

Ainuüksi AS TREV-2 Grupp hinnapakkumine iseenesest ei tõenda kostjal kahju

olemasolu. Kuna kostja on esitanud ühe hinnapakkumises ei ole võimalik selles märgitut

turuhinnana käsitleda.

Hageja esitas kostja vastu nõude kohtueelsete õigusabikulude 588 eurot väljamõistmiseks.

Maakohus luges sellest põhjendatuks 420 eurot.

8(21)

Hageja poolt kostjale esitatud arve 00107 maksetähtaeg oli 21. august 2018. Maakohtu

hinnangul ei olnud kostjal õigus keelduda tasumast tööde eest, mille osas tal pretensioone

ei olnud s.o 4631 eurot ja 80 senti. Kohus märkis, et kostja ei taotlenud maakohtult

lepingujärgse viivise suuruse vähendamist.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub 12. mail 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada

osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Hageja ei ole tõendatud, et tema poolt teostatud tööd vastavad töövõtulepingule. Kuna

vaidlusalune parkimisplats on üks tervik, ei ole mõeldav maakohtu tõlgendus, et ühe osa

suhtes puudus kostjal õigus töid mitte vastu võtta. Maakohus on arve nr 00107 osalise

tasumise põhjendamisel viidanud Riigikohtu praktikale, milles on jõutud vastupidisele

järeldusele. Kostjal oli õigus maksmisest keelduda VÕS § 111 lg 1 alusel 17% tööde osas

kuni pole parandatud ülejäänud 83% maksumusega töid. Kostjal oli igati alust arvata, et

tõenäoliselt kulub puuduste kõrvaldamiseks ja sellega seotud kulutuste ja muu kahju

hüvitamiseks rohkem kui 26 972 eurot 80 senti. Kuna tegemist oli olulise puudusega, oli

kostjal õigus keelduda kogu tasu maksmisest, millist õigust kostja alates 2018. a augustist

ka kasutas. Vähemalt kuni lepingust osaliselt taganemiseni 14. juunini 2019 oli kostja

õigustatud kasutama VÕS § 111 lg-st 1 tulenevat õiguskaitsevahendit kogu arve nr 00107

osas. Arvestades kostja esitatud tasaarvestusavaldust (esialgu leppetrahvi ja välistreppide

kahju hüvitamise nõudega), ei saanud hagejal enam olla kostja vastu nõuet ning seega ei

saa nõuda sellelt nõudelt ka viivist. Hageja nõue 4631 eurot 80 senti lakkas olemast pärast

17. aprilli 2019 tasaarvestusavalduse esitamist. Leppetrahvi nõue, asendustehingu nõue ja

välistreppide kahjustamise nõue on tõendatud ning neid on võimalik tasaarvestada hageja

nõutud 4631 euro 80 sendiga.

Kostja poolt 4. septembril 2018 hagejale saadetud e-kirja mõte oli esitada tulevikku

suunatud leppetrahvi nõue. Asjaolule, et leppetrahvi nõue esitati tähtaegselt, viitab ka

kostja 30. oktoobri 2018. a e-kiri ja 20. märtsi 2019. a vastus hagejale. Maakohus ei ole

nimetatud tõendeid oma otsuses kordagi analüüsinud ega tõlgendanud ning on leidnud, et

esmakordselt nõudis kostja leppetrahvi 17. aprilli 2019. a vastuses hagiavaldusele. Kui

maakohtu hinnangul ei olnud 4. septembri 2018. a e-kirja sisu selge, tulnuks maakohtul

kirja saatja S. Nestra vande all üle kuulata. Maakohus oleks siiski ka ainult kirjalikke

tõendeid hinnates saanud jõuda järelduseni, et leppetrahvinõue esitati tähtaegselt. Kostjale

jääb arusaamatuks, kuidas oleks pidanud kostja oma nõude 4. septembril 2018 sõnastama,

kui talle ei olnud teada, kui kaua hageja tööde üleandmisega viivitab.

Seoses välistreppide kahjustamisega on maakohus tõlgendanud olemasolevaid tõendeid

ühekülgselt, on jätnud tõendeid analüüsimata ning ei ole täitnud oma selgitamiskohustust

kostja tõendamiskoormise osas.

Kostjale jääb arusaamatuks, millises osas maakohus AS TREV-2 Grupp esitatud

hinnapakkumisest aru ei saanud ning miks ei ole see samasisuline hageja teostatud tööga

või mõistlik asendustehing. Isegi kui maakohus ei oleks saanud seda summat välja mõista

asendustehingust tulenevalt, oleks maakohus saanud seda arvestada kahjuhüvitise nõudena

VÕS § 135 lg 3 ja § 115 lg 1 mõistes. Kostja on hagejale asfalti freesimise eest tasunud

9(21)

ning peab nüüd tasuma sama töö eest uuele töövõtjale. Maakohus oleks seega pidanud

minimaalselt arvestama kahju suuruseks kostja poolt hagejale sama töö eest juba tasutud

3120 eurot (sh käibemaks). Maakohus ei esitanud tõendite kohta küsimusi ja ei selgitanud

hinnapakkumisega seonduvat. Kostja on esitanud tõendi töö uuesti tegemise maksumuse

kohta ning materiaalõiguse kohaselt ei pea kostja olema seda kahju enne nõude esitamist

kandunud.

Hagejal ei olnud õigust nõuda arve nr 00107 tasumist, mistõttu ei ole tal õigus nõuda ka

kohtuväliste õigusabikulude hüvitamist. Tõenditest ei nähtu, et hageja oleks talle õigusabi

eest esitatud arve tasunud. Maakohus oleks pidanud proportsionaalselt tasunõude

rahuldamisega vähendama kohtuvälise õigusabikulu kahju.

Kostja on õigustatult keeldunud tööde vastuvõtmisest ning arve nr 00107 tasumisest,

mistõttu ei saanud viivis hakata jooksma maakohtu viidatud kuupäevast. Kostja on vaid

tarbijast korteriomanike vahendaja töövõtulepingu sõlmimisel, mistõttu tuleb lähtuda

tavapärasest seaduses sätestatud viivisest. Kostja on vastu vaielnud kogu nõudele, sh

viivisele, ning taotlenud kohtult ka võimalike väljamõistetavate summade vähendamist

0-ni. Kostja jaoks on viivisenõude välja mõistmine suuremas ulatuses kui põhinõue

üllatuslik.

Kostjale ei ole jälgitav, milliste tegevuste eest on maakohus kostja menetluskulud välja

mõistnud ning milliste tegevuste eest mitte.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda.

Hageja on jätkuvalt seisukohal, et teostatud tööd anti üle ning kostja võttis need vastu.

Hageja nõustub kostjaga, et maakohtu põhendused on selles osas mõnevõrra arusaamatud,

aga kokkuvõttes on kohus jõudnud õigele järeldusele. Põhjendamatu on viidata Riigikohtu

seisukohale, kus järeldatakse, et ei ole võimalik keelduda kogu töö eest tasumisest juhul,

kui ebaoluline osa töödest on puudustega. Hageja taotleb, et ringkonnakohus muudaks

selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja leiab, et hea usu põhimõttega oli vastuolus

keelduda töö tervikuna vastuvõtmisest, kuna töö oli osadeks jaotatav. Maakohus jõudis

õigele järeldusele, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks põhinõue 4631 eurot 80

senti.

4. septembri 2018. a e-kirja sõnastusest ei ole võimalik välja lugeda, et hagejale esitati

leppetrahvi nõue ning seda asjaolu ei oleks muutnud ka täiendavate tõendite esitamine või

kostja seadusliku esindaja ülekuulamine. Leppetrahvi nõue on esitatud hilinenult.

Puuduvad tõendid, et treppidele on tekkinud kahju või et selle kahju on tekitanud hageja.

Kostja ei ole töövõtulepingust kehtivalt taganenud. Täitmata on taganemise materiaalsed

eeldused, kuna hageja ei ole lepingut oluliselt rikkunud. Maakohus ei ole nõuetekohaselt

tuvastanud, miks ta loeb 20. märtsil 2019 esitatud taganemisavalduse esitatuks mõistliku

aja jooksul. Kui ringkonnakohus aga leiab, et kostja on töövõtulepingust tõepoolest

taganenud, ei olnud igal juhul täidetud VÕS § 135 lg-test 1 ja 2 tulenevate nõuete eeldused.

Kostja ei ole AS TREV-2 Grupp hinnapakkumise alusel lepingut sõlminud ega tõendanud,

et sellest hinnapakkumisest tulenev hind on turuhind. Igal juhul oli põhjendamatu kostja

nõue 32 869 euro tasaarvestamiseks, kuna selle summa näol ei ole lepingujärgse hinna ja

10(21)

turuhinna vahe. Maakohus ei oleks saanud kostja nõuet ümber kvalifitseerida ka

kahjuhüvitamise nõudeks, kuna see oleks olnud menetlusõiguse rikkumine.

Kostja etteheited kohtuväliste õigusabikulude väljamõistmise osas ei ole põhjendatud. Kui

kostja oli seisukohal, et viivisemäär on liiga kõrge, oleks kostja pidanud sellele tuginema

juba maakohtus. Kostja ei ole arusaadavalt välja toonud, millega on kohus menetluskulude

jaotuse ja suuruse kindlaksmääramisel eksinud.

6. Hageja palub 7. juunil 2021 esitatud vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada hagi rahuldamata jätmise osas ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Maakohus ei ole õigesti hinnanud hageja esitatud tõendeid ja on sellest tulenevalt jõudnud

väärale arusaamale, et 9. augustil 2018 allkirjastatud aktiga töid vastu ei võetud. Akti

allkirjastamisega tekkis kostjal tööde eest tasumise kohustus. Hageja ei ole rikkunud

töövõtulepingust tulenevaid kohustusi. Maakohtu otsusest ei ole võimalik järeldada, et

hageja teostatud tööd ei vastanud lepingutingimustele. Kuivõrd kostja on tööd vastu

võtnud, on kostja kohustus tõendada, et tal oli õigus jätta tööde eest tasumata. Maakohus

ei selgitanud, mil moel tunnistajate ütlustest järeldub tööde lepingutingimustele

mittevastavus. Maakohtu otsuses ei ole lahendatud küsimust, milline on vaidlusalustele

töödele kohalduv keskmine kvaliteet. Maakohus ei tuvastanud, et töö ei olnud

nõuetekohaselt tehtud ega seda, millistele nõuetele oleks parkimisplats pidanud vastama.

Hageja hinnangul on pahatahtlik jätta maksmata tööde eest kogu ulatuses, viidates

väidetavatele ebakohasustele, mis puudutavad kõigest väga väikest osa teostatud töödest.

Maakohus ei ole tuvastanud, kui suurel osal parkimisplatsist puudused esinevad ning kas

see annab kostjale õiguse keelduda tasumast asfalteerimistööde eest täies ulatuses.

Probleemsed kohad, millele kostja menetluses viitas ja millest on kirjutatud R.K.

hinnangus, parandati viivitamata. Kostja ega ka maakohus ei ole välja toonud, milles

väidetavad puudused seisnevad ehk milliste puuduste likvideerimist kostja hagejalt ootas.

Kostja ei ole töövõtulepingust taganenud. Teostatud tööd ei olnud puudustega ning hageja

ei olnud ka muul moel lepingut rikkunud. Maakohus ei ole selgitanud, miks ta loeb

20. märtsil 2019 esitatud taganemisavalduse esitatuks mõistliku aja jooksul.

Maakohus ei ole arusaadavalt välja toonud, miks ei ole põhjendatud kohtueelsete

õigusabikulude kandmine täieneva ühe tunni ulatuses.

7. Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Maakohus on õigesti leidnud, et 9. augustil 2018 allkirjastatud aktiga kostja töid vastu ei

võtnud. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et hageja poolt teostatud tööd ei vasta

lepingutingimustele. Kostja ei ole tänaseni saanud korrektset dokumentatsiooni, sh

teostusjoonist. Töö kvaliteedi hindamisel ei ole võimalik jagada parkimisplatsi

ruutmeetriteks, vaid seda tuleb vaadata tervikuna. Kuigi haljastustööde ja äärekivi

paigaldamise tööde osas puudusid kostjal pretensioonid, siis need tööd tuleb samuti uuesti

teha, mistõttu ei ole nendest töödest kostjale kasu. Hageja ei ole vaidlusaluseid puuduseid

lisatöödega likvideerinud. Tegelikkuses ei ole ka keskmine kvaliteet käesolevas asjas

oluline, kuna tööd pidi olema teostatud vastavalt projektile. Hageja spetsialistina peaks

11(21)

suutma tuvastada, milles probleem seisneb ning kuidas seda on võimalik kõrvaldada.

Kostja on 20. märtsi 2019. a taganemisavaldusega töövõtulepingust taganenud osas, milles

see puudutas aktis nr 2 nimetatud katendi ehitustöid.

Kostja jääb selle juurde, et hagejal ei ole õigust viivisenõudeks ega õigusabikulude

hüvitamiseks, kuivõrd tema nõue on alusetu ning kostja on õiguspäraselt keeldunud oma

maksekohustuse täitmisest. Hageja kohtueelseid õigusabikulusid ei saa mõistlikuks

pidada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p-st 2 lähtudes tühistada osas, milles kohus hagi rahuldas, ning teha

asjas uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Samuti muudab ringkonnakohus

osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles maakohus hagi ei rahuldanud (TsMS

§ 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus rahuldatakse, vastuapellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

9. Hageja on esitanud hagis töövõtulepingu järgse töövõtja tasunõude. Tasunõude

sissenõutavuse eeldusteks võivad esiteks olla töö valmimine ja ülevaatamise võimaluse

andmine (VÕS § 637 lg-d 3 ja 5) või teiseks töö vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine

(VÕS § 637 lg-d 4 ja 5). Kui töö vastuvõtmine ja tasu maksmine on kokku lepitud ositi,

tuleb VÕS § 637 lg 4 teise lause kohaselt tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel

(vt nt Riigikohtu 21. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5851, p 16 koos selles viidatud

varasema praktikaga). Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et tasunõue muutuks

lepingu järgi sissenõutavaks töö vastuvõtemisest või vastuvõetuks lugemisest, nagu seda

näeb ette VÕS § 637 lg 4 esimese lause. Lisaks oleks tööde vastuvõtmine tasunõude

sissenõutavaks muutumise seisukohalt lepingu esemeks olnud ehitustööde puhul ka

tavaline.

10. Maakohus tuvastatu kohaselt ei vaidle pooled järgmiste vaidluse lahendamise

seisukohalt oluliste asjaolude üle:

▪

pooled sõlmisid 25. mail 2018 töövõtulepingu, millega hageja kohustus teostama

kostja ülesandel sademeveekanalisatsiooni ehituse ja katete taastamise vastavalt

J.V. Projektibüroo OÜ projektile;

▪

tööde lõpetamise tähtaeg oli lepingu kohaselt 31. august 2018;

▪

esimene osa töödest lõpetati 28. juunil 2018 ning kostja tasus hagejale tehtud

tööde eest;

▪

pooled allkirjastasid 9. augustil 2018 teostatud tööde rahalise akti nr 2 (akt nr 2);

▪

kostjal on hagejale tasumata akti nr 2 summa 26 972,80 eurot;

▪

kostja on tehtud tööde osas esitanud hagejale pretensioone ning hageja püüdnud

kostja väidetud puudusi kõrvaldada (kuid kostja on jätkuvalt olnud seisukohal, et

tehtud tööd ei vasta lepingutingimustele);

▪

kostja andis 20. märtsil 2019 hagejale viimase täiendava tähtaja puuduste

kõrvaldamiseks ning palus puudused kõrvaldada 1. juuniks 2019;

▪

14. juunil 2019 tegi kostja avalduse, mille taganes osaliselt, aktis nr 2 nimetatud

katendite ehituse osas töövõtulepingust.

12(21)

Nimetatud asjaolude üle ei vaidle pooled ka apellatsioonimenetluses, mistõttu

ringkonnakohus lähtub nendest TsMS § 652 lg 1 p 1 ja lg 5 järgi kaebuse läbivaatamisel

ning lahendamisel.

11. Pooled on vaielnud menetluses selle üle, kas hageja on teostanud töövõtulepingu

esemeks olevad tööd nõuetekohaselt või esinevad töös kostja väidetud puudused. Eelkõige

heidab kostja ette puudusi katte laotamise kvaliteedis ja tööde dokumenteerimisel. Samuti

on vaidluse all see, kas kostja on tööd 9. augustil 2018 allkirjastasid aktiga nr 2 vastu

võtnud ning kui kostja on tööd vastu võtnud, kas tal on sellele vaatamata õigus tööde eest

tasumisest keelduda ning kasutada tööde puudustest tingituna õiguskaitsevahendeid, mh

lepingust taganeda ja nõude kahju hüvitamist. Eelmärgitu üle vaidlevad pooled ka

apellatsioonimenetluses.

12. Töövõtulepingu p 5.2 järgi kohustus tellija (kostja) maksama lepinguga kooskõlas

teostatud tööde eest lepingu p-s 3.2 kokkulepitud tasu (koos käibemaksuga 51 680 eurot

79 senti) vastavalt teostatud tööde aktile 10 päeva jooksul akti mõlemapoolset

allkirjastamist arvates. Kuigi pooled ei ole selles kirjalikult vormistatud lepingus otseselt

kokku leppinud, võib lepingu olemusest ja eesmärgist ning lepingupoolte käitumisest

(VÕS § 29 lg 5 p-d 3 ja 4) järeldada kokkulepet, et töö tehakse etapiviisil ja võetakse vastu

ositi. Kostja ei ole menetluses vaidlustanud hageja väiteid, et esimene osa töödest lõpetas

hageja 28. juunil 2018 ning kostja tasus hagejale tehtud tööde eest sarnase teostatud tööde

rahalise akti (nr 1) alusel (I kd, tl 129 pöördel). Samuti nähtub tõenditest, et kostja pöördus

pärast akti nr 2 allkirjastamist panga poole, et tööde eest tasumist ette valmistada (I kd, tl

29). Samuti puudutab kostja lepingust taganemise avaldus üksnes lepingujärgsete tööde

ühte etappi, s.o katendite ehitus.

Eelmärgitust võib ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et akti nr 2 esitamine tähendas

käesoleval juhul vastava töö etapi lõpetamist ja vastuvõtmiseks esitamist hageja poolt ning

akti allkirjastamisega tekkis kostjal kohustus selle etapi akteeritud tööde eest kooskõlas

lepingu p-ga 5.2 tasuda. Nii on see ka akti nr 2 puhul.

Kostja väide, et poolte ühine tahe oli tööde vastuvõtmise kohta vormistada veel eraldi

dokument, ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendatud. Hageja on küll sellise eraldi akti

vormistanud ja kostjale esitanud (algselt paberkandjal (I kd, tl 103) ja hiljem digitaalselt

allkirjastatud vastuvõtu akti (I kd, tl 73), kuid selle akti koostamise vajaduse ja eesmärgi

osas on pooltel vaidlus ning hageja sellele aktile nõude esitamisel ei tugine. Kostja juhatuse

liige S. Nestra on 8. augustil 2018 (st üks päev enne akti nr 2 allkirjastamist) küll e-kirja

teel hagejale teatanud, et töödes esinevate puuduste tõttu ei saa ta töid vastu võtta ("allkirja

anda") (I kd, tl 29). Samas on kostja juhatuse liige 9. augustil 2018 akti nr 2 allkirjastanud

ning viidatud e-kirjas esitatud vastuväidetest võib kaudselt järeldada, et aktil nr 2 oli

tähendus ka (vastava etapi) tööde vastuvõtmise seisukohalt.

13. Samas ei muuda tööde vastuvõtmine VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et

kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele, ning sama paragrahvi 3. lõikes

sätestatut, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise

vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Akti nr 2

allkirjastamine ei võtnud kostjalt (kui tellijalt) iseenesest õigust tugineda tehtud töös

ilmnevatele puudustele. Akti allkirjastamisel on küll tähendus pooltevahelise

13(21)

tõendamiskoormise jaotusele. VÕS § 76 lg-s 4 sätestatust lähtudes eeldatakse töö

vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik ning vastupidist

peab tõendama tellija (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-

08, p 21).

14. Kostja on tuginenud mitmetele töös esinenud puudustele.

▪

Tööd ei ole teostatud vastavalt projektile. Ehitatud plats ei vasta projektis

näidatud vertikaalplaneeringule ning seetõttu ei vasta projektile ka põikikalded.

▪

Vihmasadude ajal tekivad platsil valede kallete ja lohaka asfalti laotamise

tulemusena veelombid, millesse jääb vesi seisma pikemaks ajaks.

▪

Kostja ei ole saanud hagejalt korrektset dokumentatsiooni, sh teostusjoonist.

Töövõtulepingu p 4.3 järgi kuulusid töö juurde ka dokumendid, mis tuli

töövõtulepingu p 4.3 kohaselt kostjale üle anda. Saadud teostusjoonisel puuduvad

kaevude kõrgused ning see on teostatud enne teatud parandustöid, mistõttu ei

vasta teostusjoonis tegelikkusele.

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja neid väited puuduste kohta ka tõendanud.

14.1. Asjatundja

R.K.

kirjaliku

arvamuse

kohaselt

ei

vasta

töö

projekti

vertikaalplaneeringule. Sellest tulenevalt ei ole kalded hälvete piirides. Seetõttu valguvad

sadeveed Kreutzwaldi 54a ja 56b kinnistute piirneval alal Kreutzwaldi 54a kinnistult vabalt

Kreutzwaldi 56b kinnistule. Samuti on katendile tehtud parandused ebatasased ning

takistavad vete äravoolamist, puudub ka korrektne ehituse dokumentatsiooni kaust, sh

teostusjoonised. (I kd, tl-d 159–170). Sisuliselt samu hinnanguid on kinnitanud R.K. ka

kohtule antud ütlustes (II kd, tl-d 140–142). Rajatud katendi kallete mittevastavust

projektile on kinnitanud ka tööde aluseks oleva projekti koostanud J.V. nii enda 4. jaanuari

2021. a e-kirjas kui ka kohtule antud ütlustes (II kd, tl-d 108–109 ja tl-d 139–140).

14.2. Väiteid pikka aega püsivate veelompide tekkimise põhjuste (valed kalded ja vead

asfaldi laotamisel) kohta kinnitab samuti R.K. kirjalik arvamus (koos selles sisalduvate

fotodega). Veelompide olemasolu nähtub ka kostja poolt esitatud fotodelt (I kd, tl-d 57–

63; II kd. tl-d 96–101). Lompide tekkimist vähemalt osades kohtades möönab asja

materjalidest nähtuvalt ka hageja ise. Samas ei ole hageja hinnangul tegemist puudusega.

14.3. Dokumentatsiooni puudutavad etteheited on tõendatud ülalviidatud R.K. kirjaliku

arvamusega ning kohtule antud ütlustega. Nendest nähtub, et tööde kohta puuduvad

mõõteprotokollid ning ei ole teada tööde mahud. Lisaks on enamik dokumentatsioonist

koostatud tagantjärele, mistõttu on selle tegelikkusele vastavus R.K. hinnangul kahtlane.

Dokumente ei ole ka allkirjastatud, mistõttu ei ole teada, kes nende koostamise eest

vastutab ja kas need on akuutsed ja kehtivad.

14.4. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis seaksid kostja viidatud puuduste olemasolu

kahtluse alla.

Hageja väidab, et R.K. kirjalikus arvamuses märgitud puudused on kõrvaldatud

(probleemsed kohad parandatud). Seda tõendavad hageja hinnangul tunnistaja S.R. ütlused

ning kostja ei ole hageja arvates tõendanud, et puudused pärast parandustöid jätkuvalt

esineksid. Ringkonnakohus hageja nende väidetega ei nõustu. Iseenesest ei ole pooltel

vaidlust, et hageja tegi platsil veel ka 27.–28. septembril ja 12. oktoobril 2018 erinevaid

14(21)

parendustöid, kuid tõenditest ei nähtu, et selle tulemusel puudused kõrvaldati.

Tõendamiskoormis nende asjaolude osas on TsMS § 230 lg-st 1 lähtuvalt hagejal endal

(mitte kostjal).

S.R. ütlustest (II kd, tl-d 137 pöördel–139) ei saa hageja soovitud järeldusi teha. Esmalt

märgib ringkonnakohus, et need ütlused puudutavad ainult asfalti laotamise defektide

kõrvaldamist, mitte aga tööde projektikohasust ning tööde dokumenteerimist hageja ja

kostja vahelistes suhetes. Parandustööde juures viibinud tunnistaja S.R. (Asfaldigrupp OÜ

juhatuse liige) ütluste kohaselt hinnati olukorda visuaalselt; maja tagusel alal kõrvaldati

poorne asfalt; lisaks tehti ümber madalamad kohad, kus vesi ei voolanud kaevu, pärast

seda telliti paakauto ja pärast parandustöid vesi voolas kaevudesse. Sarnaselt maakohtuga

kahtleb ringkonnakohus S.R. ütluste, et pärast parandustöid voolas vesi kõikjal

kaevudesse, usaldusvääruses. Selliselt on ütlused vastuolus tunnistaja R.K. ütlustega (mille

kohaselt osad parandustööd ebaõnnestusid) ning toimikus olevate fotodega hilisemast

ajast. S.R. on parandustöid teinud hageja alltöövõtja juhatuse liige, mistõttu võib ta olla

isiklikult huvitatud vaidluse lahendamisest hageja kasuks. R.K. ütlused on kohtu jaoks

usaldusväärsemad.

14.5. Asjaolust, et kostjal on võimalik parklat autode parkimiseks kasutada, ei saa

ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et töös puudusi ei esine. Kostja poolt välja toodud

puudused ei ole sellised, mis võiksid sõidukite parkimist takistada.

14.6. Põhjendamatud on hageja etteheited, nagu poleks kostja välja toonud ega maakohus

tuvastanud, millistele tingimustele pidi töö vastama, st milline on töödele kohalduv

keskmine kvaliteet.

Ringkonnakohus rõhutab esmalt, et projektile mittevastav ehitustöö juba issenesest ei vasta

lepingutingimustele, kuna sellel ei ole kokkulepitud omadusi (VÕS § 641 lg 1 ja lg 2 p 1),

v.a kui pooled on vastupidises eraldi kokku leppinud. Samuti võiks töövõtja vastutuses

vabaneda, kui projektile mittevastavus tuleneks tellija juhisest (VÕS § 641 lg 3). Praegusel

juhul selliseid väiteid menetluses esitatud ei ole. Eelmärgitut arvestades jääb

ringkonnakohtule arusaamatuks hageja õiguslik käsitlus, nagu võiksid ka projektile

mittevastavad ehitustööd olla teostatud nõuetekohaselt.

Lisaks ei vasta vaidlusalused ehitustööd ka keskmisele kvaliteedile (VÕS § 641 lg 2 p 2),

sõltumata sellest, kas tööde kvaliteeti saab hinnata Majandus- ja taristuministri 3. augusti

2015 määruse nr 101 "Tee ehitamise kvaliteedi nõuded" järgi. Ringkonnakohus nõustub

kostjaga, et isegi kui parklate puhul ei ole vaja järgida viidatud määrusest tulenevaid

tolerantse, ei saa vasta tööd keskmisele kvaliteedile. Töövõtulepingu alusel teostatud tööde

eesmärgiks oli sademeveekanalisatsiooni ehitus ja katete taastamine. Seega pidi kostja

saavutama katendi rajamisel tulemuse, kus sadeveed parklas juhitakse kogumiskaevu. Kui

vastustaja on katte paigaldanud valede kalletega, tekitades olukorra, kus sadevee

valgumine kaevu on takistatud, ei ole sademeveekanalisatsioonist kasu. Selline tulemus ei

sobi otstarbeks, milleks tellija tööd tellis.

Ringkonnakohus siiski märgib, et tõenditest nähtuvalt on hageja kohtumenetlusele

eelnenud suhtluses pidanud Majandus- ja taristuministri 3. augusti 2015 määruse

nr 101 ise vaidluses asjakohaseks (I kd, tl 31) ning ka R.K. ütluste kohaselt sellest

määrusest parkimisplatside ehitamisel tavapäraselt lähtutakse (II kd, tl 141).

15(21)

15. Kokkuvõttes on kostja ringkonnakohtu arvates tõendanud hageja poolt tehtud

katendite ehitustöö puudusi. Nagu eelnvalt märgitud, saab kostja tööde vastuvõtmisest

sõltumata tugineda lepingurikkumisele ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid.

16. Kostja vastuväidete kohaselt on ta töös ilmnenud puuduste tõttu hagejaga sõlmitud

lepingust taganenud (VÕS § 116 lg 1) ning taganemise tõttu on kostja vabanenud ka

hagetava tasu maksmise kohustusest. VÕS § 188 lg 2 esimesest lausest tuleneb, et kui

lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust

taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Kostja

väidete kohaselt esitas ta hagejale 14. juunil 2019 taganemisavalduse osas, mis puudutab

aktis nr 2 nimetatud katendite ehitust. Ringkonnakohus märgib, et viidatud

taganemisavaldust ei ole kohtumenetluses tõendina esitatud, kuid toimikust nähtuvalt

pooled ka ei vaidle taganemisavalduse esitamise ja kättesaamise üle. Pooltel on vaidlus

selle üle, kas materiaalõiguslikud eeldused taganemiseks esinesid ning kas kostja on

taganemise õiguse VÕS § 118 lg 1 p 1 järgi kaotanud.

16.1. Tellija poolt töövõtulepingu objekti lepingutingimustele mittevastavuse tõttu

lepingust taganemise õiguse tekkimise esmased eeldused on töö lepingutingimustele

mittevastavus (VÕS § 641 ja § 77) ning töövõtja vastutus selle eest (VÕS § 642 ja §-d 643–

645). Hageja poolt teostatud katendite rajamise töö vastavust lepingutingimustele käsitles

ringkonnakohus eespool ning leidis, et töö lepingutingimustele ei vasta. Ringkonnakohtu

hinnangul ei esine ka asjaolusid, mis võiksid hageja vastatuse töö lepingutingimusele

mittevastavuse eest välistada.

16.2. Lepingust taganemise lisaeeldusena peab töövõtja VÕS § 116 lg-st 1 tulenevalt

olema lepingut oluliselt rikkunud. VÕS § 116 lg 2 p 5 järgi on olulise lepingurikkumisega

tegemist mh siis, kui teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust VÕS §-s 114

nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul. Lisaks loetakse töövõtjat VÕS § 647

lg 1 kohaselt töövõtulepingut oluliselt rikkunuks ka juhul, kui töö parandamine või uue töö

tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja õigustamatult keeldub tööd

parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle

lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Sellisel juhul ei pea tellija VÕS § 647 lg-

st 3 lähtudes määrama töövõtjale täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega

ning võib muu hulgas lepingust taganeda. VÕS § 116 lg 3 esimesest lausest tuleneb, et kui

lepingust tulenevad kohustused tuleb täita ositi ja oluline lepingurikkumine leidis aset

üksnes mõne kohustuse või kohustuse osa suhtes, võib kahjustatud lepingupool taganeda

lepingust üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes.

Asja materjalidest nähtuvalt on kostja korduvalt teavitanud hagejat töös ilmnenud

puudustest ning palunud need kõrvaldada, viimase tähtaja (kuni 1. juunini 2019) andis

kostja hagejale 20. märtsi 2019. a vastuses hageja nõudekirjale (I kd, tl-d 45–63). Asjas

puuduvad tõendid, et hageja oleks puudused viidatud tähtaja jooksul (või ka hiljem enne

taganemist) edukalt kõrvaldanud. Nõustuda ei saa hageja väidetega nagu ei oleks töös

ilmennud puudusi piisavalt täpselt kirjeldanud. Samuti on väär hageja arusaam, nagu

pidanuks kostja (st tellija) hagejale selgitama, milliseid töid ja toiminguid ta puuduste

kõrvaldamiseks hagejalt ootab. Töövõtulepingus kokku lepitud tulemuse saavutamine on

16(21)

töövõtja riisiko ning kostja pidanuks ise välja selgitama, miks on asfaldiplatsil

ebatasasused tekkinud ning kuidas on võimalik neid kõrvaldada.

16.3. Seega oli kostjal ringkonnakohtu arvates õigus VÕS § 116 lg 1 ja lg 2 p 5 ning

§ 647 lg 1 alusel töövõtulepingust taganeda osas, milles hageja oli lepingut rikkunud.

17. Hageja hinnangul oli kostja 14. juuniks 2019 kaotanud VÕS § 118 lg 1 alusel

õiguse töövõtulepingust taganeda. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu.

17.1. VÕS § 118 lg 1 p 1 järgi kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse

lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui

ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama.

17.2. Ringkonnakohus

leiab

sarnaselt

maakohtuga,

et

kostja

sai

olulisest

lepingurikkumisest (VÕS § 647 lg 1) teada hiljemalt siis, kui kostja sai kinnitust

eriteadmistega isikult R.K.lt tööde puudustest, s.o asja materjalidest nähtuvalt hiljemalt 7.

novembril 2018. Selleks hetkeks oli kostja nõudnud hagejalt mitmel korral lepingu täitmist

ja hageja oli septembris-oktoobris 2018 kahel korral parandustöid ka teinud, kuid

tõenditest ei nähtu, et parandustöödega oleks õnnestunud puudused kõrvaldada.

Arvestades, et Eesti kliimas oli talveperioodil puuduste kõrvaldamiseks vajalike tööde, sh

asfalteerimistööde, tegemine raskendatud või isegi võimatu, oli kostja poolt mõistlik

määrata 20. märtsil 2019. a hagejale VÕS § 114 mõttes viimane täiendav tähtaeg puuduste

kõrvaldamiseks. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda selles osas

maakohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus rõhutab, et kostja ei ole taganenud

poolte vahel sõlmitud töövõtulepingust tervikuna, vaid ainult osas, mis puudutab aktis nr

2 märgitud katendite ehitust.

17.3. Seega tegi kostja taganemisavalduse VÕS § 118 lg 1 p 1 mõttes mõistliku aja

jooksul. Kostja taganes lepingust kahe nädala möödumisel VÕS § 114 kohaselt määtatud

täiendava tähtaja lõppemisest, mida võib pidada VÕS § 118 lg 1 p 2 tähenduses

mõistlikuks ajaks. Seega ei ole kostja taganemisõigust kaotanud.

18. Arvestades, et akt nr 2 (mille alusel on esitatud arve nr 00107) sisaldab ka töid,

mille osas hageja lepingust ei taganenud (akti nr 2 read 12, 16 ja 17 ning lisatööd seoses

sõidutee äärekiviga), samuti, et hageja nõuab kostjalt viivist (VÕS § 113 lg 1) arve nr

00107 tasumisega viivitamise eest alates 22. augustist 2018 (arve tuli tasuda 21. augustiks

2018), käsitleb ringkonnakohus ka kostja väiteid, mille kohaselt oli tal õigus keelduda

kogu arve nr 00107 (26 972 eurot 80 senti) tasumisest ka enne lepingust taganemist ja

sõltumata lepingust taganemisest. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja need vastuväited

põhjendatud.

18.1. Tasu maksmisest keeldumisel on kostja tuginenud VÕS § 111 lg-le 1.

Ringkonnakohtu hinnangul oli kostjal õigus keelduda tasu maksmisest VÕS § 111 lg 1

alusel. See säte annab tellijale õiguse töövõtulepingu järgse tasu maksmisest keelduda,

kuni töövõtja on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise

või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. VÕS § 111 lg 1 tagab lepingupoole jaoks

esmajoones vastusoorituse saamist. Töövõtja lepingutingimustele mittevastava soorituse

korral, esmajoones kvantitatiivselt osalise või ebakvaliteetse täitmise korral tagatakse

kohustuse täitmisest keeldumise õigusega esmajoones tellija nõudeid kohaseks täitmiseks,

17(21)

st esmajoones lepingutingimustele mittevastava täitmise asendamiseks või parandamiseks

VÕS § 108 lg 6 mõttes. Arvestades VÕS § 111 lg-s 3 sätestatut, ei saa tellija aga keelduda

kogu kokkulepitud tasu maksmisest nt üksnes põhjusel, et tehtud töös on puudusi, kuid

need on kogu maksmisele kuuluvat tasu arvestades ebaolulised. Tasu maksmisest

keeldumine on õigustatud üksnes ulatuses, mis tõenäoliselt võiks kuluda puuduste

kõrvaldamiseks ja sellega seotud kulutuste ja muu kahju hüvitamiseks (vt nt Riigikohtu

28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 33 ja 34).

18.2. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et kuna 4631 euro 80 sendi

ulatuses (sh haljastuse taastamise, betoonelemendist liikluskünnise ja sõidutee äärekivi

paigaldus ning sõidutee äärekivide paigalduse puude ümber) teostas hageja tööd

puudusteta, puudus kostjal õigus eelnimetatud tööde eest tasu maksmisest keelduda.

Maakohtu see seisukoht on vastuolus maakohtu enda poolt viidatud kohtupraktikaga.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et praegusel juhul ei ole tegu olukorraga, kus töös

tuvastatud puudused oleks kogu maksmisele kuuluvat tasu arvestades ebaolulised.

Kõnealune 4631 eurot 80 senti moodustab üksnes 17% aktis nr 2 akteeritud tööde rahalisest

mahust (26 972 eurot 80 senti). Seega ei saa väita, et puudused oleksid ebaolulised, seda

ka maakohtu enda tuvastatud asjaoludest lähtudes.

18.3. Ringkonnakohtu hinnangul oli maksmisest keeldumine käesoleval juhul õigustatud

kogu 26 972 eurot 80 sendi ulatuses. Puudusete kõrvaldamiseks (puudustega töö

ümbertegemine) ja sellega seotud kulutuste ja muu kahju (asjatundja hinnangu tellimine;

õigusabi) hüvitamiseks võis kuluda vähemalt 26 972 eurot 80 sendi ulatuses. Kostja poolt

esitatud AS TREV-2 Grupp hinnapakkumisest (I kd, tl 100) nähtub puuduste kõrvaldamise

kulu 32 869 eurot 20 senti (sh käibemaks). Seejuures võisid ka hageja poolt puudusteta

tehtud tööd (äärekivide paigaldus, haljastuse taastamine jms) osutuda puudustega tööde

ümbertegemise korral kasutuks (kuna ka need tööd on vaja uuesti teha).

VÕS § 113 lg-st 4 tulenevalt ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult

keeldus oma kohustuse täitmisest.

18.4. Seega oli kostjal ringkonnakohtu hinnangul õigus keelduda alates 22. augustist

2018 tasu maksmisest ning kostja ei pea selle perioodi eest ka 4631 eurolt 80 sendi osas

hagejale viivist tasuma.

19. Kohtumenetluse

käigus,

17. aprillil

2019

kostja

poolt

tehtud

tasaarvestusavaldusega (I kd, tl 23) hageja tasunõue viidatud 4631 eurolt 80 sendi ulatuses

lõppes. VÕS § 197 lg-st 1 tuleneb, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud

maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool

(tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel

on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Seega peab

viidatud sätte järgi tasaarvestava poole nõue teise poole vastu (nn aktiivnõue) olema

sissenõutav. Vastavalt VÕS § 82 lg-le 7 muutub kohustus sissenõutavaks, kui

võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 198 esimese lause kohaselt toimub

tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Sama paragrahvi teise lause järgi on

tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud avaldus tühine. Ringkonnakohus märgib, et

tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi ning kostja võib esitada hagejale

tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal (vt nt Riigikohtu 28. novembri 2008. a

18(21)

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16; 27. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11,

p 11; 5. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-12, p 10).

19.1. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et kostjal oli õigus nõuda hagejalt

töövõtulepingu p 7.3 alusel leppetrahvi määras 0,15% päevas töö teostamise kogu eelarvest

(s.o 51 680 eurot 80 senti) iga viivitatud päeva eest arvates tööde lõpetamise tähtpäevale

(31. august 2018) järgnevast päevast. Töövõtulepingu p 7.4 järgi peab tellija esitama

lepingust tuleneva leppetrahvi nõude töövõtjale hiljemalt kümne päeva jooksul arvates

päevast, mil tellijal tekkis leppetrahvi nõude esitamise õigus. Kuna vaidlusalust

lepingupunkti ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, tuleb lepingut VÕS § 29 lg

4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi

mõistma.

19.2. Ringkonnakohus ei nõustu hageja ja maakohtu poolt töövõtulepingu p-le 7.4 antud

tõlgendusega, nagu pidanuks kostja (tellija) esitama 10 päeva jooksul leppetrahvi nõude

esitamise õiguse tekkimisest arvates leppetrahvinõude selle lõplikus suuruses. Selline

tõlgendus ei ole töövõtulepingu olemust ja eesmärki (VÕS § 29 lg 5 p 4) arvestades

põhjendatud ning lepingupooltega sarnane mõistlik isik töövõtulepingu punkti 7.4 samadel

asjaoludel selliselt ei mõistaks. Vastasel juhul saakski tellija nõuda töövõtjalt leppetrahvi

maksimaalselt ainult 10 päeva eest (kuigi rikkumine võib väldata oluliselt kauem).

Tulenevalt VÕS § 159 lg-st 2 kaotab kahjustatud lepingupool leppetrahvi nõudmise

õiguse, kui ta ei teata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele

lepingupoolele, et ta leppetrahvi nõuab. Kuna töövõtulepingu p 7.4 sisu tuleneb vähemalt

osaliselt VÕS § 159 lg-s 2 sätestatust, tuleb selle tõlgendamisel lähtuda ka õigusnormi

eesmärgist. VÕS § 159 lg 2 kohustab üksnes teatama leppetrahvinõude esitamise

kavatsusest, mitte esitama leppetrahvi tasumise nõuet. Ringkonnakohus leiab, et ka kostja

ei olnud lepingu p-s 7.4 sätestatud 10-päevase tähtaja jooksul teavitama leppetrahvinõude

suurusest, vaid üksnes teavitama töövõtjat leppetrahvinõude esitamisest.

Ringkonnakohtu arvates on kostja 4. septembril 2018 hagejale saadetud e-kirjas (I kd,

tl 47) piisava selgusega leppetrahvi nõudmisest teatanud ning sellega oma töövõtulepingu

p-st 7.4 tuleneva kohustuse täitnud. Töövõtulepingu esemeks olnud töödes esinenud

puudused ei olnud 17. aprilli 2019 seisuga kõrvaldatud ning kostjal polnud kaotanud õigust

leppetrahvi nõuda.

19.3. Eelmärgitut arvestades oli kostjal töövõtulepingu p 7.3 alusel õigus nõuda

ajavahemiku 1. september 2018 kuni 17. aprill 2019 eest hagejalt leppetrahvi summas

17 752 eurot 35 senti (51 680 eurot 80 senti × 0,15% × 229 päeva) ning see hageja

tasunõudega 4631 eurot 80 senti kattuvas ulatuses tasaarvestada. Nõutava leppetrahvi

vähendamist (VÕS § 162 lg 1) hageja maakohtu menetluses ei taotlenud. Ringkonnakohtu

istungil 30. novembril 2021 esitatud vastavasisuline taotlus on esitatud hilinenult ning

kohtul ei ole võimalik sellega apellatsioonimenetluses arvestada (TsMS § 642 lg 2, § 651

lg 1 ja § 652).

20. Lisaks on kostjal ringkonnakohtu hinnangul AS TREV-2 Grupp hinnapakkumisega

(II kd, tl 100) tõendanud enda kahjunõuet 32 869 eurot 20 senti töödes esinevate puuduste

kõrvaldamisele ning asendustehingu hinnavahe hüvitamisele (VÕS § 115 lg 1 ja § 135 lg

2). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldustega, nagu välistaks AS TREV-2 Grupp

19(21)

hinnapakkumises kirjeldatavate tööde sisu ja maht selle käsitamise taganetud lepingu

mõistliku asendustehinguna ega tõendaks kahju tekkimist. Kostja esitatud AS TREV-2

Grupp hinnapakkumine on tõend selle kohta, kui palju maksab töös ilmnenud puuduste

kõrvaldamine ning kahju hüvitamise nõude esitamiseks ei pea võlausaldaja olema enne

nõude esitamist kahjunõude aluseks olevate tööde eest tasunud (VÕS 127 lg 1, § 128 lg 3,

§ 135 lg-d 2 ja 3).

Ringkonnakohus nõustub kostja märgituga, et kui jätta kõrvale hageja poolt koostatud

aktides märgitud tööde maksumused, siis on AS TREV-2 Grupp hinnapakkumine asjas

ainus tõend töös esinevate puuduste kõrvaldamise maksumuse kohta. Hageja ei ole

tõendanud, et puudused oleks võimalik kõrvaldada oluliselt odavamalt. Maakohtu poolt

otsuses välja toodud erinevused aktis nr 2 ja hinnapakkumises kirjeldatud tööde sisu ning

mahtude vahel ei ole sellised, mis ilmselgelt välistaksid hinnapakkumise käsitamise

taganetud lepingu mõistliku asendustehinguna (mh on AS TREV-2 Grupp

hinnapakkumises märgitud tööde pindala väiksem).

Kõnealuse kahjunõude 32 869 eurot 20 senti osas on kostjal hageja nõuete suhtes seega

samuti tasaarvestatav nõue ning kostja on menetluses tugindnud n-ö protsessuaalsele

tasaarvestusele, so esitanud tasaarvestuse avalduse alternatiivselt juhuks, kui kohus leiab,

et hageja nõue kuulub mingis osas rahuldamisele. Sellist tasaarvestuse avalduse esitamist

ei loeta tingimuslikuks VÕS § 198 teise lause mõttes, st selline tasaarvestuse avaldus on

lubatav (vt nt Riigikohtu 27. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 10).

21. Maja trepikodade välisteppidega seonduv kahjunõue on ringkonnakohtu hinnangul

kostja poolt tõendamata. Ringkonnakohus nõustub selles oas maakohtu otsuse

põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Maakohus leidis ringkonnakohtu arvates

õigesti, et välistreppide kahjustamine hageja poolt tööde tegemise käigus ei ole tõendatud.

Maakohus on selles osas hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on

oma järeldusi nõuetekohaselt põhjendanud (TsMS § 436 ja § 442 lg 8). Kostja

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kostja

viidatud tõenditest nähtub küll, et hageja on olnud nõus lisatööna või kompromissi

saavutamiseks treppe parandama, kuid hageja ei ole kunagi möönnud, et tema oleks tööde

käigus treppe kahjustanud.

22. VÕS § 115 lg 1 järgi on kahju hüvitamise nõude esmasteks eeldusteks võlgniku

poolt kohustuse rikkumine ning vastutus kohustuse rikkumise eest. Arvestades

eelmärgitut, ei ole kostja hagiavalduses esitatud asjaoludel oma töövõtulepingust

tulenevaid kohustusi rikkunud. Seetõttu ei ole põhjendatud hageja poolt kostja vastu

esitatud nõuded kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks ja sellelt nõudelt arvestatud

viivise saamiseks. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei vasta ringkonnakohus poolte

muudele õigusabi kulude hüvitamise nõuet puudutavatele väidetele.

23. Kuna hagi ja vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, jätab ringkonnakohus

maakohtu

menetluses

kantud

ning

apellatsioonkaebuste

esitamisest

tingitud

menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

24. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kui madalama astme kohus määras

20(21)

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses

ja kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks

läbivaatamiseks saatmata, muudab kõrgema astme kohus TsMS § 174 lg 5 kohaselt

vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust.

24.1. Vaidlustatud otsuses on maakohus kostja menetluskulude suurust hinnanud ning

lugenud menetluskulude (lepingulise esindaja kulude) põhjendatud ja vajalikuks suuruseks

koos käibemaksuga 11 700 eurot (75 t × 156 €). TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi

mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja

vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja

keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr

3-2-1-115-14, p 11). Kõrgema astme kohus saab madalama astme kohtu diskretsiooni- ehk

kaalutlusotsustusse sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud dikrestioonipiire. Kostja

apellatsioonkaebuse

väited

ei

anna

ringkonnakohtu

arvates

alust

maakohtu

diskretsiooniotsustusse sekkuda. Vastuapellatsioonkaebuse põhjendustes maakohtu otsust

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmäärmise osas ei vaidlustata.

24.2. Kostja poolt 30. novembril 2021 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude

nimekirja kohaselt on kostja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku

4107 eurot 98 senti. Menetluskulud koosnevad esindajakulust 2881 eurot 65 senti, koos

käibemaksuga 3457 eurot 98 senti ning apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust

650 eurot. Nimekirjast nähtuvalt on esindaja on teinud seoses apellatsioonkaebuse

koostamise ja hageja vastuapellatsioonkaebusele vastamisega toiminguid kokku 22 tunni

10 minuti ulatuses. Eelmärgitule lisandub vastavalt kostja taotlusele kulu seoses

ringkonnakohtu 30. novembri 2021. a istungil osalemisega 1 tund 15 minutit. Kostja

esindaja tunnitasu on 130 eurot (lisandub käibemaks).

Kostja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu palub ta menetluskulude hüvitamist koos

käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Kostja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses

käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).

24.3. Hageja ei ole kostja menetluskulude osas ringkonnakohtule seisukohta esitanud.

24.4. Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja ülalviidatud toimingud on asja mahtu ning

keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1 tähenduses

põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest

ei nähtu, et kostja esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja tunnitasu 130 eurot (käibemaksuta) samuti

TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu. Tasu ringkonnakohtu 30. novembri 2021. a istungil

osalemise eest on seega 195 eurot (1,25 × 135 × 1,2).

24.5. Apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 650 eurot on kohtukuluna (TsMS § 138 lg 2

ja § 139 lg 1) põhjendatud ja vajalik menetluskulu (TsMS § 174 lg 1) ning kuulub hageja

poolt kostjale hüvitamisele.

24.6. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja maakohtu menetluses

kantud menetluskulude (esindajakulu) suuruseks 11 700 eurot (sh käibemaks) ning

apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 4302 eurot 98 senti, sh

21(21)

esindajakulu koos käibemaksuga 3652 eurot 98 senti ja riigilõiv 650 eurot, ning mõistab

nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja.

24.7. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Üllar Roostoja

Indrek Parrest