3-21-160/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

17.12.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-160

Haldusasi

Ants Võrro kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise

kahju hüvitamiseks (väljastada kaebajale kuivtoidu

pakk)

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: Ants Võrro

Vastustaja: Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tuvastada Tallinna Vangla poolt 03.10.2020 kaebaja taotletud toimingu –

kaebajale väljastatud supiportsjoni kaalumine – sooritamisest keeldumise

õigusvastasus.

2. Mõista Tallinna Vanglalt Ants Võrro (isikukood: 38105240250) kasuks

välja menetluskulud summas 15 eurot.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17. jaanuaril 2022.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 29.12.2020 esitas Ants Võrro Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise nõude seoses

03.10.2020 pakutud õhtusöögi kogusega. A. Võrro taotles hüvitisena väljastada talle kuivtoidu

pakk.

2. Tallinna Vangla 14.01.2021 vastusega kahju hüvitamise taotlusele nr 5-37/20/160-2 jäeti A.

Võrro taotlus rahuldamata.

3. Ants Võrro esitas 22.01.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks (väljastada kaebajale kuivtoidu pakk).

22.01.2021 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 07.10.2021 määrusega määras kohus

asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebuse esitaja palub Tallinna Vanglalt välja mõista kaebaja kasuks mittevaralise kahju

hüvitis – väljastada talle kuivtoidu pakk - alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Kaebaja selgitab, et 03.10.2020 sai kaebaja puuduliku õhtusöögi. Selle hüvitamiseks palub

kaebaja väljastada talle kuivtoidu pakk.

Nimelt kaebaja teavitas 03.10.2020 valvurit, et soovib sööki kontrollida, kuna õhtusöök on tihti

probleemne. Valvur tõi kraadi/termomeetri ning teostati kraadimine. Avades supi nõu

kraadimiseks oli kohe näha, et suppi on alla normi. Kaebaja esitas valvurile taotluse supi

kaalumiseks ning palve, et juhtum saaks fikseeritud vastavalt Tallinna Vangla kodukorra p 9.13,

mis ütleb selgelt, et pretensioonide tekkimisel toidu kvaliteedi osas on kinnipeetav kohustatud

sellest viivitamatult teavitama korrapidajat korpuse vanemvalvuri või valvuri vahendusel.

Hilisemaid pretensioone ei rahuldata kontrollimise võimatuse tõttu.

Valvur T. Mandel eiras kaebaja taotlusi. Ta ei võimaldanud toidu koguse kontrollimist ega

teavitanud ka korrapidajat. Valvuri enda ettekande kohaselt andis ta hoopis kaebajale korduvalt

korralduse supp vastu võtta olenemata sellest, et kaebaja hinnangul oli visuaalselt näha, et

kausis oli põhimõtteliselt ainult puljong. Seega oli kaebaja sunnitud selle söögi vastu võtma.

4.2. Kaebaja toob välja, et Tallinna Vangla on oma vastuses kaebaja kahju hüvitamise nõudele

sisuliselt kinnitanud kaebaja poolt välja toodud faktilisi asjaolusid, kuid on leidnud, et kaebaja

ei ole välja toonud, mis kahjulikud tagajärjed kaebajale selle juhtumiga kaasnesid.

4.3. Kaebaja leiab, et temale tekitatud kahju on ilmselge, kuna supi asemel oli ainult puljong ja

sedagi alla normi. Kaebaja pidi kannatama näljatunnet. Arvestades veel sellega, et kaebaja on

üle 2 aasta vangis olnud ja toitlustus on vanglas 3x päevas kindlatel aegadel, siis on organism

harjunud vastaval ajal süüa saama. Vahest on juhtunud, et toit hilineb – see annab kohe tunda.

Ainuüksi kahjunõude esitamisest peaks olema selge, et kaebajale on kahju põhjustatud, muul

juhul oleks kaebaja piirdunud kaebusega. Lisaks taotleb kaebaja hüvitiseks kuivtoidu pakki,

mis on iseloomult lihtne – koosneb paarist viilust sepikust, õunast ja munast. Seega ei ole

kaebaja esitanud nõuet rikastumise eesmärgil või mingite soodustuste saamiseks. Lisaks sellele,

et kaebaja pidi tundma nälja tunnet hommikusöögini, oli selline vangla suhtumine ka

ebameeldiv. Kaebaja taotleb, et vangla hüvitaks kaebajale tekitatud mittevaralise kahju sellega,

et väljastab kaebajale ühe kuivtoidu paki.

4.4. Vastuseks vastustaja seisukohtadele märgib kaebaja, et vastustaja seisukohad seoses

sellega, et kaebaja on ka vangla poest ostnud toiduaineid, ei ole asjakohased ega saa välistada

kaebajale mittevaralise kahju hüvitamist. Nimelt on kaebaja ostnud liha ja piimatooteid, mida

hoiustatakse külmkapis osakonnas. Kuivõrd 03.10.2020 toimus osakondade erakorraline

lukustamine, siis kaebajal puudus toiduainetele juurdepääs. Juurdepääsu sai kaebaja alles

06.10.2020. Samas ei oma ka vangla poest ostetud toidu olemasolu või selle puudumine

käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust, kuna vangla peab tagama nõuetekohase

toitlustamise, mida aga antud juhul ei tehtud.

4.5. Kaebaja toob veel välja, et toidu kontrollimise nõudmist käsitletakse vanglas kui

vaenulikku tegevust, kuigi vangla enda kodukord (p 9.13) näeb selle võimaluse ette. Samas

osad valvurid ei ole sellest isegi teadlikud. Kaebaja rõhutab, et probleeme esineb pidevalt (toitu

on vähem või on toit külm) ning toidu kontrollimise taotlust ei tohiks käsitleda kui vaenulikku

suhtumist valvuritesse.

4.6. Menetluskulud (riigilõiv summas 15 eurot) palub kaebaja vastustajalt välja mõista.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1. Vangla praktika kohaselt fikseeritakse toiduga seonduv probleem informatiivse

ettekandega. Tallinna Vangla vanemvalvur Toomas Mandel on 03.10.2020 koostanud

ettekande nr 1-20-6375 (lisa 2 dtl 18) järgneva sisuga: „Teostades toidu jagamist P3 sektsioonis,

avasime P3-20 kambri toidu luugi kus asub kinnipeetav A.Võrro (24.05.1981). Kinnipeetav

pöördus läbi luugi minu poole ja küsis, et kus on käskkiri, millega pandi P3 sektsioon lukku.

Ütlesin kinnipeetavale, et toon käskkirja kinnipeetavale tutvumiseks esimesel võimalusel. Selle

peale kinnipeetav ärritus ja ütles, ta tahab toitu kraadida, kuna ei saa kohe käskkirjaga tutvuda.

Liikusin valveruumi, et tuua sealt toidutermomeeter. Mille käigus ununes minust kinnisesse

sektsiooni avatud kambri luugi juurde koos kinnipeetavast toidujagajaga kelleks oli Rainer

Elsting (30.10.1991) ilma vööta valvur Martin Gert Puura. Liikudes valveruumist tagasi,

teostasime toidu kraadimise, kus kinnipeetav A.Võrro eemaldas ise toidunõult kaane. Toidu

temperatuur oli 70 kraadi. Kui kraadimine oli teosatud hakkas kinnipeetav nõudma ka toidu

kaalumist. Keeldusin toidu kaalumisest põhjusel, tundsin et kinnipeetav manipuleerib minuga.

Kuna oleks saanud kohe öelda, et soovib peale kraadimist kaaluda. Kinnipeetav nõudis ikka

kaalumist ja ähvardas, et kui kaalumist ei teostada, siis kirjutab kaebuse. Mille sisuks on see, et

minust jäi kinnisesse sektsiooni vööta ametnik. Andsin kinnipeetavale korralduse, võtta toit

luugilt kambrisse. Kinnipeetav keeldus ja ütles, et kui kaaluda ei saa kirjutab ta kaebuse. Andsin

kaks korraldust veel, mille tulemusel kinnipeetav võttis toidu vastu. Kinnipeetav käitumine ja

kõneviis oli väga ähvardav ja üleolev valvurite suhtes.“

Eeltoodust tulenevalt ei ole vastustaja väitel vaidlust selles, et kaebaja ei olnud rahul 03.10.2020

õhtusöögiks pakutud supi kogusega ning vaatamata tema nõudmisele suppi kaaluda, seda ei

tehtud, mistõttu ei ole käesoleval ajal enam võimalik tagantjärgi kindlaks teha, kas kaebajale

03.10.2020 väljastatud supp oli ette nähtud koguses või mitte. Oluline on ka märkida, et valvur

T. Mandeli väitel suhtles kaebaja temaga üleolevalt ning ta tundis, et kaebaja proovib temaga

manipuleerida.

5.2. 03.10.2020 oli õhtusöögiks hakklihasupp (400 g) ja 2 viilu sepikut. Kaebaja ei ole esitanud

pretensioone sama päeva hommiku- või lõunasöögi kohta või et ta ei saanud õhtusöögiks koos

supiga ette nähtud kahte viilu sepikut. Seega saab asuda seisukohale, et taotleja sai vähemalt

enamiku ettenähtud päevasest toidukogusest ning võis saada õhtusöögiks vähem suppi, kui

koguseliselt ette nähtud. Samas tuleb arvestada, et silmaga mõõtmine ei anna tõenäoliselt tõest

ülevaadet supi tegelikust kogusest, mistõttu ei pruukinud kaebaja hinnang supi koguse kohta

olla õige. Teiste kinnipeetavate poolt kaebusi supi kvaliteedi või koguse kohta 03.10.2020 ei

esitatud.

5.3. Mittevaralise kahju hüvitamise eeldusteks on kahju tekkimine, mida antud juhul ei nähtu.

Riigikohus märgib 16.03.2017 kohtuotsuses nr 3-3-1-83-16, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt

on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud

ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Seega isegi kahju

tekkimise korral on rahaline hüvitamine erandlik. Käesoleval juhul ei saa rääkida kaebuse

esitaja olulise põhiõiguse tõsisest riivest. Kui isegi eeldada, et taotleja sai ette nähtud kogusest

vähem suppi, võis see olla talle ebamugav, kuid ei saanud siiski talle tekitada selliseid tagajärgi,

mida vangla peaks kompenseerima. Tegemist ei ole sellise olukorraga, millega kahjustati

taotleja tervist või tekitati hingelisi üleelamisi.

Vastustaja märgib ka seda, et kaebaja vanglasiseselt isikuarvelt nähtub, et ta kasutab aktiivselt

vangla kaupluseteenust. Nt 16.09.2020 on ta kaupluses tasunud 34,72 eurot ja 30.09.2020

tasunud 21,45 eurot, millest tulenevalt võib eeldada, et tal oli 03.10.2020 kambris kaupluse

vahendusel ostetud toiduaineid ning kui tal tõepoolest 03.10.2020 õhtusöögijärgselt kõht

tühjaks jäi, oli tal võimalus neid lisaks tarbida. Kuna vastustaja hinnangul ei ole kaebajale kahju

tekkinud, siis ei ole õigustatud ka selle hüvitamine kuivtoidupakiga.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Käesolevas asjas on vaidlus selles, kas kaebaja nõue Tallinna Vangla vastu mittevaralise

kahju hüvitamiseks (väljastada kaebajale kuivtoidu pakk) seoses talle väidetavalt Tallinna

Vangla poolt 03.10.2020 väiksemas koguses õhtusöögi väljastamisega, on põhjendatud.

Kaebaja väitel on kahju põhjustatud sellega, et Tallinna Vangla ametnik väljastas kaebajale

03.10.2020 toiduportsjoni, mida oli vähem kui ette nähtud. Lisaks keeldus ametnik kaebaja

nõudel toidu kaalumisest ja käskis toidu vastu võtta, mida kaebaja ka tegi. Kaebaja märgib, et

ei saanud nimetatud kuupäeval õhtusöögist kõhtu täis, ta tundis näljatunnet ja seega alandati

kaebaja inimväärikust.

Vastustaja möönab, et kaebaja poolt sündmuse kirjeldus on põhijoontes õige ning kaebaja võis

saada väiksema portsu suppi kui õhtusöögiks ette nähtud (400 grammi), kuid seda ei ole

võimalik enam kontrollida. Isegi kui see nii oli, siis vaidleb vastustaja kaebusele vastu ning

leiab, et kaebajale ei ole sellist rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju tekitatud, mis

kuuluks rahas hüvitamisele, sest rikkumise raskusaste ei ületa vastavat piiri. Kaebaja sai

õhtusöögi ning lisaks oli tal võimalik ka tarvitada vangla kauplusest soetatud toidukaupu.

7. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud

järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2)

isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo

ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

8. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle

seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).

9. Vangistusseaduse (VangS) § 47 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine

vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku

toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni

nõuetele.

Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud „Tallinna Vangla

kodukord“ (Kodukord) punkt 9.1. sätestab, et kinnipeetavaid toitlustatakse sotsiaalministri

31.12.2002 määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ alusel.

Kodukorra punkt 9.13 kohaselt on kinnipeetav pretensioonide tekkimisel toidu kvaliteedi osas

kohustatud sellest viivitamatult teavitama korrapidajat korruse vanemvalvuri või valvuri

vahendusel. Hiljem esitatud pretensioone ei rahuldata kontrollimise võimatuse tõttu.

10. Järgnevalt tuleb kohtul võtta seisukoht, kas vangla tegevus oli õigusvastane ning kas

kaebuse esitaja poolt väidetud mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele.

11. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja ei olnud rahul 03.10.2020 õhtusöögiks pakutud

supi kogusega pidades seda oma visuaalse hinnangu alusel ettenähtust väiksemaks ning

vaatamata tema nõudmisele suppi kaaluda, seda ei tehtud. Järelikult ei ole käesoleval ajal enam

võimalik tagantjärgi kindlaks teha, kas kaebajale 03.10.2020 väljastatud suppi oli ettenähtud

koguses või mitte.

Kohus hinnates poolte seisukohti ja kohtule esitatud valvur T. Mandel 03.10.2020 ettekannet

nr 1-20-6375 leiab, et antud juhul tuleb asuda seisukohale, et vangla poolne rikkumine toidu

koguse kontrollimata jätmise näol on tuvastatud ja selle üle sisulist vaidlust ei ole. Kohus leiab,

et vangla jättis kaebaja toidu koguse kontrollimata õigusvastaselt. Vanglal oli kohustus

kinnipeetava nõudel toidu kogust kontrollida, kuid vangla seda ei teinud. Vaidlust ei ole, et tegu

oli tahtliku tegevusetusega, mida saab käsitelda kui süülist tegevust. Vastava asjaoluga nõustub

sisuliselt ka vastustaja. Kohus leiab, et kinnipeetava soovi täitmata jätmisega toidu kaalumise

osas rikuti süüliselt kaebaja subjektiivseid õigusi.

Seejuures ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt kohtu arvates tähtsust vastustaja

poolt välja toodu, et valvur T. Mandeli väitel suhtles kaebaja temaga üleolevalt ning ta tundis,

et kaebaja proovib temaga manipuleerida. Vanglal on Kodukorrast tulenevalt kohustus

kontrollida koheselt üle toiduga seotud kinnipeetavate pretensioonid. Kohus peab siinkohal

vajalikuks märkida, et vähemalt kirjeldatud asjaoludest tulenevalt (toitu kattev kaas eemaldati

alles temperatuuri mõõtmise ajal) ei saanud kaebaja enne näha ja hinnata toidu kogust ja selle

koguse kontrollimise osas oma soovi esitada.

Kohus märgib, et valvur ise oleks võinud võtta lisaks kraadile, millega toidu temperatuuri

kontrolliti, kohe kaasa ka kaalu. Kohus leiab, et arvestades vangla keskkonda ja reaalseid

suhteid kinnipeetavate ja valvurite vahel, oleks ilmselt mõistlik, kui vastavad vahendid oleks

toidujagamisel seda teostavatel isikutel kohe kaasas ja seda eriti arvestades, et kinnipeetavatel

on õigus esitada pretensioone kohapeal toidu osas ja neid tuleb ka kontrollida viivitamatult.

Sellisel juhul ei tekiks ka valvuritel tunnet, et nendega manipuleeritakse (või jooksutatakse

mõõtevahendeid tooma). Tegemist on elementaarse töökorraldusliku küsimusega, mille

lahendamine on ilmselgelt vangla pädevuses.

12. Vaatamata õigusrikkumise tunnistamisele vangla poolt, vaidlevad pooled selle üle, kas

vangla tegevusetuse tulemusena on kaebajale tekitatud mittevaralist kahju, mis tuleks hüvitada

kaebaja poolt soovitud viisil - kuivtoidu paki väljastamisega.

Kuivõrd kohus tuvastas eelpoole vangla süülise õigusvastase tegevuse (antud juhul

tegevusetuse) ja kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise, siis on esmased mittevaralise kahju

hüvitamise eeldused täidetud. Järgmiseks tuleb kohtul kontrollida, kas kaebajale on kahju

tekitatud.

Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas (või muus rahaliselt mõõdetavas hüves nagu näiteks

kuivtoidupakk), kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda

õigustab. Selleks, et asuda seisukohale, et tegemist on inimväärikuse alandamisega, peab vastav

tegevus/tegevusetus ületama teatava raskusastme.

Arvestades intsidendi asjaolusid (kaebajale väljastati õhtusöök, kuid selle koguse vastavust

normile ei ole võimalik tuvastada) ja kahjunõude aluseks olevat kahju kirjeldust kaebaja poolt

(ebamugavustunne, mis seisnes selles, et kaebaja ei saanud väidetavalt kõhtu täis ehk ta siiski

sõi kogu supiportsjoni ära) ja eriti selle ajutist lühiajalist iseloomu ehk kestvust kuni järgmise

söögikorrani hommikul pärast ööund ning seda, et kinnitust ei ole leidnud, et kaebajale oleks

tahtlikult soovitud põhjustada kannatusi ning kaebaja inimväärikust sellega alandada, leiab

kohus, et antud juhul ei oleks kahju rahas või seda asendaval viisil (kuivtoidupaki väljastamine)

hüvitamine põhjendatud. Kohus leiab, et vangla väidetav ühekordne õigusvastane tegevusetus

(toidu koguse kontrollimata jätmine kaalumise teel) ja selle tagajärg kaebajale ei ületa sellist

raskusastet, mida saaks käsitleda kui inimväärikuse alandamist või talle muul viisil

mittevaralise kahju põhjustamist määral, mis võiks kaasa tuua rahalise või muu hüvitise

väljamõistmise. Kohus peab vajalikuks välja tuua ka asjaolu, et vähemalt osaliselt oli

vanglaametniku keeldumine toiduportsjoni kaalumisest seotud kaebaja enda käitumisega, sest

vanglaametnik tundis oma väitel, et kinnipeetav üritab teda alandada ja temaga manipuleerida.

Võimaliku hüvitise määramisel tuleb kohtul ka seda arvesse võtta.

Kohus leiab, et kõike eelpooltoodut arvesse võttes ei ole põhjendatud kuivtoidupaki

väljamõistmine seoses kaebaja väidetava õhtusöögi koguse vähesusega.

Mis puudutab vastustaja väiteid sellest, et kaebajal oli võimalik tarvitada lisaks ka poest ostetud

toiduaineid, siis vastavad seisukohad ei oma käesoleva kaebuse lahendamise seisukohalt

tähtsust. Lisaks ei ole vastustaja ka ümber lükanud, et kuivõrd 03.10.2020 toimus erakorraline

osakondade lukustamine, siis nimetatud kuupäeval ei olnud võimalik kaebajal külmkapist

toiduaineid kätte saada.

13. HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest

hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja

mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud

haldusakti või toimingu õigusvastasuse.

Kohus leiabki, et käesoleval juhul piisab kaebaja õiguste taastamiseks sellest, kui kohus

tuvastab Tallinna Vangla toimingu – 03.10.2020 kaebajale väljastatud toiduportsjoni kaalumata

jätmise – õigusvastasuse. Toimingu õigusvastasuse tuvastamine kohtuotsuses omab

kaheldamatult ka preventiivset mõju, mille tulemusena peaks vangla hoiduma edaspidi

vastavast õigusvastasest käitumisest.

Menetluskulud

14. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja on palunud vastustajalt välja mõista

menetluskuludena kantud riigilõivu. Kohus leiab, et kaebaja taotlus tuleb rahuldada ning

vastustajal kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud summas 15 eurot (riigilõiv).

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik