2-19-15852/28 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kohtujurist

Tiia Bergson

Triinu Toon

Määruse tegemise aeg ja koht

16. detsember 2021.a, Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-19-15852

Tsiviilasi

M J Ti kaebus kohtutäitur Kaire Põlts tegevusele

(täiteasi nr 052/2016/1537)

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Avaldaja: M J T (isikukood xxx, elukoht xxx),

Avaldaja tehinguline esindaja Philippe Hint (e-post

mirotexconsult@gmail.com )

Puudutatud isik: Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts

(e-post Kaire.Polts@taitur.just.ee)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta M J Ti kaebus kohtutäitur Kaire Põlts tegevuse peale täiteasjas nr

052/2016/1537 rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud M J T kanda. Jätta M J Tilt kohtutäitur

Põltsi menetluskulud välja mõistmata.

Edasikaebamise kord ning tähtaeg

Kohtumääruse

peale

võivad

menetlusosalised

esitada

määruskaebuse

Tallinna

Ringkonnakohtule

Harju

Maakohtu

kaudu

päeva

jooksul

arvates

määruse

kättetoimetamisest.

Asjaolud

1. Harju Maakohtule on 10.10.2019.a esitatud M J T kaebus kohtutäiturite Urmas Tärno ja

Kaire Põlts tegevuse/tegevusetuse peale täiteasjas nr 052/2016/1537. Menetluse käigus

avaldaja täpsustas oma nõuet ja menetlusosaliste ringi. Avaldaja palub 19.11.2019

menetlusdokumendis avaldus rahuldada ja kohustada kohtutäitur Kaire Põlts`i läbi

vaatama 07.05.2018.a kaebus täiteasjas 052/2016/1537 ning arvestama kohtu suunistega

selles. Menetluskulud palub avaldaja panna kohtutäituri kanda.

2. Avaldaja vastu algatati täitemenetlus sissenõudja poolt ning avaldaja soovis nõuet hakata

tasuma osamaksetena. Kohtutäitur (läbi justiitsministeeriumi) saatis veebruaris 2017

sissenõudjale

taotluse

20.06.2013

elatiskokkulepe

nr

2013/996

ja

2014/1423

maksegraafiku alusel tasumiseks. Sissenõudja vastas 04.05.2017 kohtutäiturile saabunud

vastuses, et on nõus maksegraafikuga 335 eurot kuus, sissenõudja on oma nõusolekut

kinnitanud ka igas oma järgnevas kirjas. Samuti andis sissenõudja kohtutäiturile täiendava

loa, et kohtutäitur võib kuumakset vähendada, kui see on võlgnikule liialt koormav.

Kohtutäitur Urmas Tärno leidis, et sissenõudja ei olnud nõus maksegraafikuga. Sellest

algaski kogu probleemi areng – võlgnik soovis maksegraafikut ja sissenõudja oli sellega

nõus, kuid kohtutäitur hakkas otseses mõttes võlgnikku kiusama ja tegutsema

pahatahtlikult – ei sõlminud maksegraafikut, jätkas täitetoimingutega ega pöördunud isegi

täpsustuste saamiseks sissenõudja poole, maksegraafiku teemaline kaebus jäigi

lahendamata. Kuna maksegraafikut ei sõlmitud, ei teadnud võlgnik, kuidas jätkata ja

mismoodi isegi ilma maksegraafikuta sissenõudja pakutud summasid tasuda ning kas koos

või ilma kohtutäituritasuta, sissenõudja andis oma vastuses kohtutäiturile piisavad

volitused otsustamaks selle üle. Vaatamata sellele alustas võlgnik maksete tasumist.

3. Avaldaja esitas kohtutäituri tegevuse peale 13.06.2017 kaebuse, kohtutäituri kaebuse

lahendamise otsuse esitamise tähtaeg oli 14.07.2017. Kohtutäitur Tärno otsust ei esitanud.

Avaldaja esitas 26.08.2017 Harju Maakohtusse kaebuse kohtutäituri tegevuse peale ilma

kohtutäituri otsuseta vastavalt Riigikohtu otsuse 3-2-1-102-09 p 9 alusel. Kohtutäitur

tühistas 10.10.2017 kaebuse aluseks oleva lisatasu otsuse ja koostas samaaegselt uue

lisatasu välja mõistmise otsuse juba teise, jällegi põhjendamatu alusega. Kuna kohtutäitur

ise tühistas tasu otsuse, Harju Maakohus lõpetas 02.11.2017 määrusega ts asja 2-17-12736

menetluse ja mõistis menetluskulud 425 eurot välja kohtutäiturilt.

4. Kohtutäitur koostas 19.12.2017 arestimisakti, mille alusel arestis iseendalt välja mõistetud

menetluskulud. Arestimisakti võlgnikule ei saadetud. Võlgnik sai väljamõistetud

menetluskulude arestimisest teada 06.03.2018 kohtutäitur Katrin Velleti kaudu, kellele

esitati täitmiseks antud menetluskulude välja mõistmise kohtulahend. Sissenõudja KELA

tagastas 2018 kevadel võlgnikule 352,75 eurot välja mõistetud menetluskulu, mille

kohtutäitur kandis algselt sissenõudjale, kuid poleks vaja olnud, kuna sissenõudja oli nõus

maksegraafikuga ja võlgnik tasus osamakseid kohtutäituri pangakontole. Võlgnikule

täiesti arusaamatult keeldus kohtutäitur ositi täitmisest ja rakendas kõik täitmisabinõud,

kuigi sissenõudja nõusolek oli olemas maksegraafiku sõlmimiseks.

5. Avaldaja esitas kohtutäitur Tärnole 16.10.2017 ja 20.10.2017 kaebuse kohtutäituri

tegevuse peale. Kaebuse sisuks oli kohtutäituri keeldumine menetluse üleandmiseks

pädeva piirkonna kohtutäiturile, koostada sissenõudja loal maksegraafik ja teistkordselt

ebaseaduliku lisatasu välja mõistmine. Kaebuse esitamise tingisid kohtutäituri

ebaseaduslikud töövõtted, ennekõike järjekordse tasu ebaseaduslik välja mõistmine ja

järjekordse keeldumine maksegraafiku sõlmimisest, kui sissenõudja nõusolek oli olemas

ja võlgnik tasus juba osamakseid. Kaebuse läbivaatamine toimus kohtutäituri büroos

07.11.2017.a, kohal viibis võlgniku esindaja. Võlgniku esindaja palus näha teise täitetasu

otsuse kuludokumente vastavalt kohtutäiturimäärustiku § 62 lg-le 2, kohtutäitur teatas, et

kuludokumendid on kadunud. Kohtutäituri tähtaeg otsuse esitamiseks oli 17.11.2017,

kohtutäitur hakkas otsust pikendama viidates oma terviseprobleemidele. 01.03.2018

kohtutäitur Urmas Tärno tagandati kohtutäituri ametist. Avaldaja 16.10.2017 ja

20.10.2017 kaebustele ei vastatudki.

6. Justiitsministri 05.03.2018 käskkirja anti alusel Urmas Tärno täitemenetluse toimikud üle

kohtutäitur Kaire Põlts`le. Võlgniku esindaja suhtles ülevõtnud kohtutäituribürooga

probleemist, paluti esitada uus kaebus. Võlgnik esitas uue kaebuse 07.05.2018.a.

Kohtutäitur pikendas kaebusele vastamise tähtaega, kuid lõpuks ei vastanud ikkagi

kaebusele.

7. 28.06.2018 teatas kohtutäituri abi T K, et sissenõudja soovib menetlust lõpetada. Võlgnik

esitas sellepeale päringu, et mis saab rahalistest nõuetest. Rohkem vastuseid kohtutäiturilt

ei tulnud. Lõpuks ka sellele kaebusele ei vastatudki. Menetlus jäi endiselt aktiivseks ja on

seda siiani.

8. Sissenõudja teatas 17.05.2018 võlgnikule, et täitemenetlus Eestis on lõpetatud ja võlgnik

peab hakkama maksma otse KELA arvele Soomes. Võlgniku 16.10.2017.a, 20.10.2017.a

ja 07.05.2018 kaebuste osas pole senini kohtutäitur kaebuse lahendamise otsust koostanud

ega esitanud.

Kohtutäituri seisukoht

9. Kohtutäitur viitab algatuseks, et avaldaja kaebuste lahendamine on veninud seetõttu

sedavõrd pikaks, kuna endine kohtutäitur jättis teadmata põhjustel mõistliku tähtaja

möödudes kaebused lahendamata olukorras, kus nimetatud kaebustes vaidlustatud

asjaolusid teadis vaid endine kohtutäitur Urmas Tärno ning kes ka vaidlustatud toimingud,

mis põhjustasid algselt ka nimetatud kaebuste esitamise tingisid, läbi viis. Menetluslikult

on avaldaja kaebuste lahendamise viibimise tekitanud kindlasti ka asjaolu, et avaldaja

pöördus kohtusse kaebuste lahendamiseks alles 10.10.2019 ning muutes veel oma kaebust

19.11.2019. Olukorra on muutnud menetluslikult veelgi keerukamaks ka avaldaja nõuete

paljusus, mis puudutab nii täitemenetluslikke nõudeid, kui ka varalisi nõudeid hetkel

täitetoimikut menetleva kohtutäituri vastu. Kui võlgnik oleks esitanud kohtusse kaebuse

endise kohtutäituri Urmas Tärno tegevusele juba 2018 aastal alguses, mil oli juba selge, et

endine kohtutäitur Urmas Tärno kaebusi lahendada ei kavatse, oleks saanud nõuda

selgitused kõikidele võlgniku kaebustes tõstatatud küsimustele.

10. Avaldaja 16.10.2017 kaebuse osas märgib kohtutäitur, et täitemenetluses on võimalik

täitmist ajatada (maksegraafikut sõlmida) kehtiva õiguse järgi TMS § 45 sätestatud alusel,

mille kohaselt, kohus võib võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist

pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane. Seejuures

tuleb arvestada sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, muu hulgas võlgniku

perekondlikku ja majanduslikku olukorda. Mille tõttu endine kohtutäitur Urmas Tärno

nimetatut võlgnikule ei selgitanud, on kohtutäiturile Kaire Põlts teadmata. Samas oli

võlgnikul õigusteadmistega esindaja, kes sai võlgnikule eeltoodud asjaolu selgitada,

vältimaks võlgnikule põhjendamatut ajakulu kohtutäituri tegevuse vaidlustamisel. Seega

pidi võlgnik pöörduma täitemenetluse ajatamiseks põhistatud avaldusega Harju Maakohtu

poole, mitte kaebusega kohtutäituri poole. Lisaks on võlgnikul alati võimalik teha

võlanõuete katteks kohtutäiturile makseid omal initsiatiivil kohtutäituri ametialasele

kontole (kohtutäiturite ametialane konto on avalikult lihtsasti kättesaadav Kohtutäiturite ja

Pankrotihaldurite kodulehelt kohtutäituri kontaktandmete kaudu). Seega ei ole

maksegraafiku koostamisele tuginemine kohtutäituri tegevuse vaidlustamisel üldse

asjakohane, sellise nõude esitamiseks kohtutäiturile puudub seaduslik alus, arvestades

eelpool toodut.

11. Kohtutäiturile on teadmata, miks endine kohtutäitur Urmas Tärno käitus avaldaja kaebuse

punktides 1.3. toodud viisil, sh on arusaamatu, et kui võlgnik sai 06.03.2018 teada

kaebuste punktis 1.3.7 toodud asjaolust, siis miks ta ei vaidlustanud väljamõistetud

kulusid TMS § 217 lg 1 toodud tähtajal, misläbi on ta kaotanud vastava täitetoimingu

vaidlustamise õiguse, tulenevalt TMS § 217 lg 6 sätestatust. Toodut aluseks võttes tugineb

võlgnik oma kaebuses asjaolule, millele tuginemise õiguse ta on kaotanud alates

17.03.2018, TMS § 217 lg 1 ja lg 6 sätestatu järgi.

12. Kohtutäiturile on teadmata, miks kaebuse esitaja üldse venitas endise kohtutäituri Urmas

Tärno tegevuse vaidlustamisel (16.10.2017 ja 20.10.2017 kaebuste lahendamiseks),

pöördudes kohtusse alles 10.10.2019/19.11.2019 ehk sisuliselt pärast ca kahe aasta

möödumist kaebuse kohtutäiturile esitamisest, kuigi kaebusest nähtavalt oli teadlik, et

endine kohtutäitur Urmas Tärno ei lahenda tema tegevuse peale esitatud kaebusi mõistliku

tähtaja jooksul. Võlgnik on ise lisanud kaebusele tõendid, millest nähtuvalt pikendas

kohtutäitur korduvalt (esmalt 17.11.2017. seejärel 29.11.2017, siis veel 15.01.2018

tähtajatult) tema 16.10.2017 otsuse lahendamise tähtaega, millest võlgnik pidi juba aru

saama, et endisel kohtutäituril Urmas Tärno ei olegi kavatsust võlgniku kaebuste

lahendamiseks.

13. Endine kohtutäitur Urmas Tärno on seejuures oma 10.07.2017 otsuses võlgniku kaebusele

käsitlenud täitemenetluse õiguspärase alustamisega seonduvalt selgitanud võlgnikule,

miks täitemenetlus algatati just nimelt Tallinnas, mitte mujal kohtutäiturite tööpiirkonnas

Eesti Vabariigis. Seega puudub iseenesest sisuline vajadus esitada kohtutäiturile veel

uuesti 16.10.2017 kaebust nõudega täitetoimiku üleandmiseks teisele kohtutäiturile

võlgniku vara asukoha järgi (xxx). Täitetoimiku üleandmiseks täitemenetluse jätkamiseks

teisele kohtutäitutile oli seejuures vajalik sissenõudja taotlus, mida täitetoimikus ei nähtu.

Seega on võlgniku vastav taotlus, arvestades ka TMS § 4 sätestatut, menetluslikult

alusetu.

14. Vastuseks 20.10.2017 kaebusele teatab kohtutäiur Kaire Põlts, et täitetoimikus ei sisaldu

dokumente ega põhjendusi, miks kasutas endine kohtutäitur Urmas Tärno võlgniku

kinnisasjaga tutvuma sõites tema poolt valitud transpordiliiki (isikliku sõiduautoga

sõitmine xxx ja tagasi), kuid märgib, et kohtutäituri poolt 10.10.2017 koostatud Täitekulu

väljamõistmise

otsus,

summas

112,56

eurot

(koos

käibemaksuga)

sisaldab

Kohtutäiturimäärustiku § 63 lg 3 sisalduvat kulumäära, mille kohaselt sõiduki kasutamise

korral on õigus nõuda sõidukulusid arvestusega kuni 0,25 eurot kilomeeter. Nimetatud

summale lisandub käibemaks. Kohtutäituri nimetatud täitekulu otsuses sisaldub läbitud

kilometraaž ja kalkulatsioon, mille kaudu täitekulu summani jõuti. Seega on viidatud

täitekulu väljamõistmise otsus formaalselt õiguspärane ning ei ole midagi erakordset, kui

kohtutäitur nimetatud transpordiliiki kasutas. Kohtutäituril Kaire Põlts puuduvad

täpsemad andmed/teave võlgniku 20.10.2017 kaebuses toodud nõude väljaselgitamiseks,

eelduslikult käidi võlgniku korteriomandit pildistamas, et seda vajadusel müüma hakata.

Sõiduauto kasutamine võimaldab kohtutäituril ka tema tööaega paremini planeerida ja

kasutada, arvestades kohtutäituri tavapäraselt toimingutemahukat tööpäeva.

15. Sama 20.10.2017 kaebuse p 2.2 osas saab kohtutäitur Kaire Põlts täpsustada, et

täitetoimikus olid koostatud 29.09.2017 seisuga järgmised täitekulu otsused: 1)

30.06.2016 koostatud kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus, summas 712,86 eurot (sh

kohtutäituti põhitasu 693,70 eurot ja menetluse algatamise tasu 252 eurot koos

käibemaksuga); 20.10.2016 koostatud täitekulu väljamõistmise otsus, summas 0,55 eurot

(koos käibemaksuga, kirja saatmine koos kulutarvetega: ümbrik); 3) 29.05.2017 koostatud

kohtutäituri lisatasu väljamõistmise otsus, summas 151,20 eurot (nimetatud otsus tühistati

Urmas Tärno poolt 10.10.2017); 3) 10.10.2017 koostatud täitekulu väljamõistmise otsus,

summas 112,56 eurot (koos käibemaksuga);

16. Täitetoimikust nähtuvalt on endine kohtutäitur Urmas Tärno nõudnud võlgnikult sisse

kokku 2132,50 eurot, millest on sissenõudjale välja makstud omakorda 1768,55 eurot ning

täitekulude katteks kinni peetud 363,95 eurot. Täitetoimikus ei ole kohtutäiturile Kaire

Põlts üle antud ühtegi täitekulude katteks laekunud summat. Täitekuludeks arvestatud

summas on TMS § 43 lg 1 alusel endisele kohtutäiturile Urmas Tärno välja makstud.

Seega pole võimalik kohtutäituril Kaire Põlts teha täitetoimikust võlgnikule täitekulude

arvelt mingisuguseid väljamakseid, kui selleks ka hüpoteetiliselt alust oleks (viimane

laekumine täitetoimikusse oli 26.01.2018 summas 335 eurot, millest sissenõudjale maksti

06.02.2018 välja 277,34 eurot ning täitekulude katteks endisele kohtutäiturile Urmas

Tärno 06.02.2018 summas 57,66 eurot).

17. Võlgniku 07.05.2018 kaebusega seonduvalt, avaldab kohtutäitur järgmist. Kohtutäiturile

teadaolevalt, nagu võlgnik ka ise oma nimetatud kaebuses märgib, sai ta juba sissenõudjalt

tagasi 352,75 eurot, järelikult puudub vajadus sissenõudjale täiendavalt taotluste

esitamiseks nimetatud summa võlgnikule tagastamiseks.

18. Kohtutäituri tasu võimalikuks tagastamiseks täiteasjas 025/2016/1537 ei ole endise

kohtutäituri Urmas Tärno poolt kohtutäiturile Kaire Põlts rahalisi vahendeid üle antud,

järelikult ei ole nimetatud nõude rahuldamine objektiivselt võimalik, lisaks ei ole

kohtutäitur Kaire Põlts tegevuse tulemusena nimetatud summat (mille tagastamist

nõutakse) võlgnikult sisse nõutud. Väärib märkimist, et kohtutäiturile Kaire Põlts ei ole

võlgnikult üldse midagi laekunud. Toodut aluseks võttes ei ole 07.05.2018 kaebuse nõue

kohtutäiturile Kaire Põlts mingite rahasummade tagastamiseks õigustatud. Kuivõrd

kohtutäiturilt Kaire Põlts pole võlgniku kasuks võlga välja mõistetud (Harju Maakohtu

02.11.2017 määrusega tsiviilasjas 2-17-12736 mõisteti võlgniku kasuks endiselt

kohtutäiturilt Urmas Tärno välja 425 eurot), siis peab võlgnik ise otsustama, kuidas ta

võlanõuet seda täitma kohustatud isikult (endine kohtutäitur Urmas Tärno) sisse nõuab.

19. Kohtutäitur Kaire Põlts hinnangul puudub võlgnikul igasugune õigustus esitada

kohtutäitur Kaire Põlts vastu varalisi nõudeid seoses endise kohtutäituri Urmas Tärno

tegevusega, eriti veel hagita asjas, kohtutäituri tegevusele esitatud kaebusega. Samuti

nõudeid kohtutäitur Kaire Põlts kindlustusandja vastu endise kohtutäituri tegevusega

seonduvalt.

20. Kohtutäitur Kaire Põlts on samas seisukohal, et iseenesest oli endisel kohtutäitutil Urmas

Tärno õigus pöörata sissenõue võlgnikule kolmandate isikute poolt väljamaksmisele

kuuluvatele nõuetele, mistõttu endise kohtutäituri Urmas Tärno poolt 19.12.2017 Rahalise

nõude arestimise akt on koostatud seaduses sätestatud alusel. TMS § 111 võimaldab

sissenõude pööramist nõudele, mille kohaselt, sissenõude pööramiseks nõudele arestib

kohtutäitur nõude ja kohustab võlgniku suhtes kohustatud kolmandat isikut täitma

kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile. Arestimisaktiga keelab kohtutäitur ka

võlgnikul nõuet käsutada, eelkõige nõuet sisse TMS ei välista seega nimetatud nõudele

sissenõude pööramist, mistõttu puudub igasugune vajadus kohaldada nõude arestimisele

muu seaduse (TsMS) sätteid. Arusaamatu on kaebuses toodud arutlus TMS § 111 vastuolu

kohta PS-ga, kohtutäitur lähtub kehtiva seaduse õiguspärasusest, lisaks ei tuvasta

kohtutäitur mõne TMS normi mittepõhiseaduspärasust selleks pädevuse puudumise tõttu.

21. Kui võlgnik sai kohtutäituri otsuse kätte, siis sai ta seda vaidlustada, kuid arusaamatu on

ülaltoodud kaebuse faktiväide, et võlgnik sai 19.12.2017 arestimise akti kätte 28.09.2018,

sest kaebus ise kannab kuupäeva 07.05.2018, järelikult ei olnud 07.05.2019 seisuga

võimalik etteulatuvalt midagi sellist väita.

22. Kohtutäitur selgitab, et täitemenetlus ei ole lõpetatud, kuna sissenõudja on üksnes

soovinud täitetoimingute lõpetamist sissenõudja võlanõude täitmiseks Eesti Vabariigis

kooskõlas võlgnikuga kokkuleppele. Kujunenud olukorras tuleb täiendavalt lahendada

menetluslik küsimus, kelle kanda jäävad täitekulud olukorras, kus tegelik täitmine kestab

edasi (võlgnik tasub makseid otse sissenõudjale). Täitekulude jääk on hetkel tasumata.

Kohtutäitur vaidleb avaldaja menetluskulude nõudele vastu täies mahus.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

23. Kohus vaatab esitatud kaebuse läbi tulenevalt TsMS § 475 lg 1 p-st 15 hagita menetluses.

Vastavalt TsMS § 477 lg 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt,

arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt ei

ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende

hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti ning lg 7 järgi peab kohus

kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse

kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite

esitamist või kogub neid omal algatusel. TsMS § 477 lg 2 järgi võib kohus hagita asja läbi

vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on

sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus. Antud asjas kohtuistungi pidamise

kohustust seadus ette ei näe, mistõttu kohus lahendab asja kirjalikus menetluses.

24. Kohus, tutvunud kohtule esitatud avalduse ja kohtutäituri seisukohtaga, dokumentaalsete

tõenditega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et avalduse

rahuldamiseks alused puuduvad.

25. TMS § 218 lg 1 sätestab, et kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale võib

menetlusosaline esitada otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse

maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub. TMS § 218 lg 1 sätestab, et

kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale võib menetlusosaline esitada otsuse

kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse maakohtule, kelle tööpiirkonnas

kohtutäituri büroo asub. Avaldaja esitas kohtutäiturile 07.05.2018 kaebuse kohtutäituri

tegevuse peale. Kohtutäitur ei edastanud avaldajale seadusest tuleneva aja jooksul kaebuse

läbivaatamise aega ega vaadanud ka kaebust läbi. Kohus on seisukohal, et kuna

kohtutäitur ei teinud otsust tähtaegselt pärast kaebuse esitamist, siis on avaldaja avaldus

esitatud õiguspäraselt ning õigele maakohtule.

26. Kohus selgitab, et kontrollib vaid kaevatava otsuse seaduslikkust, mistõttu tuleb kohtul

lähtuda selle otsuse tegemise aluseks olnud võlgniku kaebusest ning avalduses esitatud

seisukohtadest. Kohus selgitab, et kohtutäituri otsuse õiguspärasusele hinnangu andmisel

saab kohus anda õigusliku hinnangu, kas kohtutäituri tegevus oli kaebuses vaidlustatud

ulatuses ja kohtutäiturile esitatud kaebuse menetlemise ajal õiguspärane või mitte.

27. Kohus nõudis asja õigeks lahendamiseks kohtutäitur Põltsilt välja täiteasja nr

052/2016/1537 täitetoimiku. Asja materjalidest nähtub, et täiteasi nr 052/2016/1537 on

alustatud 30.08.2016 Soome Vabariigi Vantaa sotsiaalameti 20.06.2013 elatiskokkuleppe

nr 2013/996 ja 2014/1423 alusel (I kd, tl 111 pöördel - 130). Sundtäitmist läbiviivaks

kohtutäituriks oli kohtutäitur Urmas Tärno. Täitemenetlusega on 05.10.2016 avalduse ja

31.10.2016 kohtutäitur Tärno otsuse alusel ühinenud ka kohtutäitur Arvi Pink, kes

sundtäitis Pärnu maakohtu 17.01.2014 kohtulahendit tsiviilasjas nr 2-13-57089 (täiteasi nr

024/2014/263, I kd tl 144 pöördel, 145, 154). 01.02.2017 on kohtutäitur Tärno arestinud

võlgniku töötasu (I kd tl 166 pöördel-167, tl 170 pöördel - 171). Kohtutäitur Tärno arestis

14.02.2017 võlgnikule kuuluva kinnisasja asukohaga Pärnu mnt 26-6, Mõisaküla linn,

Viljandi maakond (I kd tl 175 pöördel-177 pöördel). Kinnisasja arestimise juures viibis ka

võlgniku lepinguline esindaja Philippe Hint (I kd tl 149-150, I kd tl 177 pöördel).

Täitetoimikust ei nähtu, et võlgnik oleks töötasu ning kinnisasja arestimise peale

kohtutäiturile kaebusi esitanud.

28. 09.05.2017 dokumendiga teavitas kohtutäitur Tärno võlgnikku järgmise täitetoimingu

tegemisest - 19.05.2017 kell 20.15 pidi toimuma võlgnikule kuuluva arestitud kinnisasja

asukohaga xxx pildistamine (I kd tl 193 pöördel - 194). Kohtutäitur Tärno koostas

29.05.2017 kohtutäituri lisatasu otsuse, millega otsustas võlgnikult välja mõista

kohtutäituri lisatasu koos käibemaksuga summas 151,2 eurot (I kd tl 198 pöördel-199).

Võlgnik esitas 12.06.2017 kohtutäituri 29.05.2017 lisatasu otsuse peale kaebuse, milles

palus esitada tõendid, et täitetoimingu kestis 5 h ja 30 min, samas kaebuse vaidlustas

võlgnik ka täitemenetluse alustamise, kuivõrd asus seisukohale, et Soome Vabariigi

elatiskokkulepped ei ole täitedokumendid TMS § 2 mõttes. 13.06.2017 e-kirjas avaldas

võlgniku esindaja rahulolematust sellega, et täiteasja menetleb Harju piirkonna mitte Tartu

piirkonna kohtutäitur. Kohtutäitur Tärno vaatas võlgniku 12.06.2017 kaebuse läbi

04.07.2017 (protokollis ekslikult 12.06.2017) ja tegi kaebuse suhtes otsuse 10.07.2017 (II

kd tl 13-14), millega rahuldas kaebuse osas, millega võlgnik palus selgitada, miks kulus

täitetoiminguks 5 tundi ja 30 min. Kohtutäitur Tärno selgitas, et ajakulu on seotud arestid

vara asukohaga ja kaugusega Tallinnast. Kaebuse p 2 jättis kohtutäitur Tärno läbi

vaatamata, kuna kaebus ei ole esitatud TMS 217 toodud tähtaja jooksul.

29. Võlgniku lepinguline esindaja esitas 04.09.2017 kohtutäitur Tärnole taotluse võimaldada

tasuda nõuet maksegraafiku alusel vastavalt sissenõudja nõusolekule ja palus anda

täitemenetlus üle pädevale kohtutäiturile. Võlgnik tugines sealjuures Riigikohtu

seisukohale lahendis nr 3-2-1-145-03, p 14 (II kd tl 18 pöördel). 10.10.2017 tühistas

kohtutäitur Tärno oma 29.05.2017 lisatasu otsuse summas 151,20 eurot (II kd tl 20).

Samas tegi kohtutäitur Tärno 10.10.2017 uue täitekulu väljamõistmise otsuse, millega

otsustas võlgnikult välja mõista täitekulu (so 19.05.2017 sõidukulu 375,2 km *0,25 eurot)

kokku koos käibemaksuga 112,56 eurot.

30. Võlgnik esitas Harju Maakohtule kaebuse kohtutäitur Tärno tegevuse peale, kuivõrd

võlgniku hinnangul ei olnud täitur lahendanud tema 13.06.2017 kaebust (tsiviilasi nr 2-17-

12736). Harju Maakohus võttis 18.09.2017 määrusega võlgniku kaebuse lisatasu otsuse

vaidlustamiseks menetlusse. Kuivõrd kohtutäitur Tärno tühistas vaidlustatud otsuse

10.10.2017, palus võlgnik menetluse tsiviilasjas lõpetada. Harju Maakohus lõpetas

02.11.2017 määrusega menetluse tsiviilasjas 2-17-12736 ja mõistis kohtutäitur Tärnolt

võlgniku kasuks välja menetluskulud summas 425 eurot (II kd tl 37 pöördel-39).

31. Võlgnik esitas 17.10.2017 kohtutäitur Tärnole kaebuse (kaebus kannab 16.10.2017

kuupäeva, kohtutäiturile edastamise kuupäev on 17.10.2017, II kd tl 27). Kohtutäitur

Tärnole täiteasjas nr 052/2016/1537 17.10.2017 esitatud kaebuses heitis võlgnik ette

peamiselt seda, et täitemenetluse läbiviija ei ole pädeva piirkonna kohtutäitur ning

kohtutäitur on alusetult keeldunud täitemenetlust üleandmast pädeva piirkonna

kohtutäiturile ning seda, et kohtutäitur ei koosta sissenõudja poolt lubatud maksegraafikut

(I kd, tl 18-20, II kd tl 27 pöördel - 29). Kuigi täitetoimikust ei nähtu kohtutäiturile

20.10.2017 esitatud kaebust, määras kohtutäitur 17.10.2017 kaebuse ja 23.10.2017

kaebuse läbivaatamiseks aja 31.10.2017 (II kd tl 31). Seega saab kohus teha järelduse, et

20.10.2017 kaebus on kohtutäiturile edastatud ja 23.10.2017 Kohtutäiturite ja

Pankrotihaldurite Kojast saabunud 23.10.2017 e-kirja väljatrükk on täitetoimikusse

sattunud ekslikult ja seal peaks olema võlgniku 23.10.2017 saabunud 20.10.2017

kuupäeva kandev kaebus (I kd tl 21-22). Kohtutäitur Tärnole täiteasjas nr 052/2016/1537

20.10.2017 esitatud kaebuses vaidlustab võlgnik 10.10.2017 otsust, millega mõisteti

võlgnikult välja täitekulu summas 112,56 eurot (I kd, tl 21-22).

32. 17.11.2017 e-kirjaga pikendas kohtutäitur Tärno otsuse tähtaega seoses kohtutäituri

haigestumisega 10 päeva võrra.

33. 19.12.2017 arestis kohtutäitur Tärno võlgniku rahalise nõude, mille oli kohtutäitur Tärno

kohustatud tasuma Harju Maakohtu 02.11.2017 määruse alusel tsiviilasjas nr 2-17-12736

võlgnikule (II kd tl 40-41). Täitetoimikust ei nähtu, et kohtutäitur Tärno oleks võlgnikule

19.12.2017 arestimise akti edastanud. Täitetoimiku kohaselt on 19.12.2017 arestimise akti

edastanud võlgnikule kohtutäitur Põltsi büroo 26.04.2018. (II kd tl 48, pöördel). Võlgniku

esindaja kinnitas 19.12.2017 akti kättesaamist 07.05.2018. Sama e-kirjaga edastas võlgnik

kohtutäitur Põltsile ka 07.05.2018 kaebuse (I kd tl 25-28, II kd tl 63-66).

34. Kohtutäitur Põlts teatas 09.05.2018 võlgnikule kaebuse läbi vaatamisest 17.05.2018 kell

14:00. 21.05.2018 e-kirjaga informeeris kohtutäitur Põltsi abi, et nad ei tee võlgniku

suhtes aktiivseid menetlustoiminguid, kuivõrd soovivad oodata ära sissenõudja seisukoha

ajatamise osas. Kui sissenõudja nõustub graafikuga, vormistatakse graafik ja nõude

täitmine jätkub graafiku kohaselt (II kd tl 75).

35. Kohtutäitur Põlts teavitas 29.05.2018 kirjaga võlgnikku kaebuse lahendamise

edasilükkamisest kuni 04.06.2018 (II kd 93 pöördel - 95). 08.06.2018 e-kirjaga pöördus

kohtutäitur Põlts Justiitsministeeriumi kui KELA esindaja poole Eestis, täpsustamaks kas

sissenõudja

soovib

täitetoimiku

üleandmist

mõnele

võlgniku

elukohajärgsele

kohtutäiturile (II kd tl 103). 28.06.2018 on kohtutäitur Põlts teavitanud võlgnikku, et

sissenõudja on avaldanud soovi Eesti Vabariigis täitemenetlus lõpetada, ning sellega

seoses esitas täitur võlgnikule küsimuse, kas võlgnik soovib jätkuvalt kaebuste

läbivaatamist või loobub menetlusökonoomilistel küsimustel kaebusest (II kd tl 106,

pöördel). 05.07.2018 on võlgnik kohtutäitur Põltsile avaldanud, et ei nõustu 07.05.2018

kaebuse menetlemise lõpetamisega. Võlgnik leidis, et kohtutäituri tasu summas 72,25

eurot tuleb tagastada võlgniku kontole, samuti jäi õhku küsimus, kes tasub kohtutäituri

tasu sissenõudmata osa eest. (II kd tl 119). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4

alusel tuvastatuks.

36. Kohtutäitur Põltsile 07.05.2018 esitatud kaebuses palus avaldaja kohtutäituril lahendada

eelmise kohtutäituri tegevuse peale 16.10.2017 ja 20.10.2017 esitatud kaebused, edastada

justiitsministeeriumi nõunikule vastus ja tagastada võlgnikule kohtutäituri tasu summas

72,25 eurot, vaidlustas 19.12.2017.a arestimistoimingu, palus aresti tühistamist ja alusetult

arestitud 425 euro tagastamist (I kd, tl 25-28 ).

37. Kohus selgitas 13.09.2021 kirjaga võlgnikule, et 07.05.2018 kohtutäitur Põltsile esitatud

kaebuses väljendatud nõue edastada justiitsministeeriumi nõunikule vastus, mille kohaselt

tuleb Urmas Tärno poolt 27.12.2017 KELA arvele kantud 352,75 eurot tagastada võlgniku

kontole ja tagastada võlgnikule kohtutäituri tasu summas 72,25 eurot, ei ole sellised

kaebused, mida saaks lahendada kaebusega kohtutäituri tegevuse peale. Samuti on võlgnik

ise 19.11.2019 menetlusdokumendis esile toonud, et sissenõudja tagastas võlgnikule

352,75 eurot. Võlgnik selgitas 04.10.2021 menetlusdokumendis, et Justiitsministeeriumi

nõunikule vastuse edastamine ei ole kaebuse osa, samuti ei ole enam aktuaalne 352,75

euro tagastamine, kuivõrd sissenõudja on võlgnikule viidatud summa tagastanud. Seega

on 07.05.2018 kaebuse nõudeks kohtutäituril läbi vaadata kohtutäitur Tärnole 16.10. ja

20.10.2017 esitatud kaebused ja tagastada kohtutäitur Tärno poolt kinni peetud

kohtutäituri tasu summas 72,25 eurot.

Kohtutäitur Tärnole 17.10.2017 esitatud kaebus (I kd tl 18-20, II kd tl 27).

38. Kohtutäitur Tärnole täiteasjas nr 052/2016/1537 17.10.2017 esitatud kaebuses heitis

võlgnik ette peamiselt seda, et täitemenetluse läbiviija ei ole pädeva piirkonna kohtutäitur

ning kohtutäitur on alusetult keeldunud täitemenetlust üleandmast pädeva piirkonna

kohtutäiturile ning seda, et kohtutäitur ei koosta sissenõudja poolt lubatud maksegraafikut

(I kd, tl 18-20, II kd tl 27 pöördel - 29).

39. Kohus leiab, et Harjumaa tööpiirkonna kohtutäitur Tärno on täitemenetluse iseenesest

õigesti alustanud lähtudes rahvastikuregistri andmetest. Sissenõudja on võlgniku

elukohana näidanud xxx. Täiteasja materjalidest nähtub, et võlgniku elukoht oli

01.02.2017 seisuga Harju maakond, xxx (I kd tl 164 pöördel). Kohtutäituri poolt

kontrollitud andmete kohaselt oli ka 10.07.2017 rahvastikuregistri järgi võlgniku

elukohaks Tallinn ja viimaseks võlgniku poolt teatatud informatiivseks elukohaks just

xxx. Kohtutäitur on sellele väitele ka 10.07.2017 otsuses muuhulgas ka vastanud. Kohtule

arusaadavalt selles osas Harju Maakohtule kaebust ei esitanud, seega ei saa võlgnik enam

selles osas, et KELA nõuet täidab vale piirkonna kohtutäitur kaebust uuesti esitada.

40. Vaatamata sellele kohus selgitab võlgnikule täiendavalt, et võlgniku poolt viidatud

Riigikohtu seisukoht lahendis nr 3-2-1-145-03, p 14 käesoleval juhul ei kohaldu. Võlgnik

on jätnud tähelepanuta, et viidatud Riigikohtu lahend on tehtud eelmise täitemenetluse

seadustiku redaktsiooni kehtivuse ajal. Nimelt sätestati Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-145-

03 tegemise ajal kehtinud TMS1993 § 27 lg-s 2, et kui võlgnik lahkub teise kohtutäituri

tööpiirkonda ja tema endisesse elukohta ei jää vara, millele saaks sissenõuet pöörata,

koostab kohtutäitur selle kohta akti ja saadab täitedokumendi sissenõudja avalduse alusel

võlgniku uue elukoha järgsele kohtutäiturile. Seega olid täiturid tõepoolest tollel ajal

kohustatud menetlusi õigele tööpiirkonna kohtutäiturile üle andma.

41. Kuid alates 01.01.2006 kehtiva täitemenetluse seadustiku kohaselt see reegel enam ei

kehti. Nimelt TMS2006 § 4 lg 1-3 kohaselt sissenõude pöörab võlgniku varale kohtutäitur,

kelle valdkonna eest vastutava ministri määrusega määratud tööpiirkonnas on võlgniku

elu- või asukoht või kelle tööpiirkonnas asub võlgniku vara, kui käesolevas seadustikus ei

ole sätestatud teisiti. Kui võlgniku elu- või asukohas ei ole vara, millele pöörata sissenõue,

võib kohtutäitur jätkata alustatud menetlust väljaspool oma tööpiirkonda. Kui võlgnik

lahkub teise kohtutäituri tööpiirkonda ja tema endisesse elukohta ei jää vara, millele saaks

sissenõude pöörata, võib menetlust alustanud kohtutäitur viia menetluse lõpuni. Nagu

kohus eelpool viitas, alustas kohtutäitur Tärno võlgniku suhtes menetluse kooskõlas

seadusega ning hiljem ei olnud ta kohustatud täitemenetlust teise tööpiirkonna täiturile üle

andma. Lisaks juhib kohus tähelepanu, et kohtutäiturimäärustiku § 30 lg 1 järgi sai

kohtutäitur täitemenetluse jätkamiseks vajalikud dokumendid edastada vaid sissenõudja

poolt nimetatud kohtutäiturile. Kohtule teadaolevalt ja täitetoimikust nähtuvalt sellist

võlgniku elukohajärgset täiturit sissenõudja nimetanud ei olnud. Kohtutäitur Tärno ei

saanud täitemenetlust üle anda vastavalt enda valitud täiturile, vaid sissenõudja oleks

pidanud nimetama, kellele nõude sundtäitmine üle anda. Seega ei ole võlgniku etteheide

kohtutäitur Tärnole asjakohane. Kohus juhib tähelepanu, et täitemenetlust alustas

kohtutäitur Tärno 30.08.2016. Samas nõudis võlgnik täiteasja üleandmist alles suuliselt

13.06.2017 kaebuse läbi vaatamisel 04.07.2017 ja hiljem 04.09.2017 esitatud taotlusega

so pärast seda, kui kohtutäitur Tärno oli juba läbi viinud 19.05.2017 täitetoimingu –

võlgnikule kuuluva kinnisasja pildistamise.

42. Võlgnik heitis 17.10.2017 kaebuses kohtutäitur Tärnole ette ka seda, et kohtutäitur ei

koostanud täiteasjas maksegraafikut. Kohus selgitab, et täitemenetluse seadustik

võimaldab sissenõudjaga maksegraafiku kokkuleppe sõlmimist (TMS § 24 lg 3 p7, § 1771

lg 1 p 2, § 1773 lg 1 p 3, § 1774 lg 2 p 2, 1775 lg 1 p 2). Seega on maksegraafiku

sõlmimine sissenõudjaga täitemenetluses põhimõtteliselt võimalik juhul, kui sissenõudja

ja võlgnik on maksegraafikus kokkuleppele jõudnud. Asja materjalidest nähtuvalt palus

võlgnik läbi kohtutäituri sissenõudjalt võimalust tasuda täiteasjas olevat nõuet

maksegraafiku alusel minimaalselt 200 eurot kuus (I kd tl 179, pöördel). Kohtutäitur

edastas võlgniku palve läbi Justiitsministeeriumi sissenõudjale. KELA selgitas 04.05.2017

läbi Justiitsministeeriumi, et kui võlgniku majanduslik olukord on püsivalt muutunud, nii

et ta ei suuda kokkulepitud summat 311 eurot kuus kahe lapse kohta pluss natuke rohkem

tekkinud võlgnevuse katteks tasuda, tuleb tal pöörduda Soome vastava ametniku poole

arutamaks elatisraha suurese muutmist. KELA töötaja avaldas, et miinimumsumma,

millega nad saaksid nõustuda on 355 eurot kuus. Samas jäeti kohtutäituri otsustada, kas ka

väiksem kuumakse võiks olla aktsepteeritav (I kd tl 189 pöördel). Kohtu hinnangul ei ole

eelpool esile toodud asjaolude pinnalt kohtutäiturile ette heidetav, et ta ei aktsepteerinud

võlgniku poolt välja pakutud maksegraafikut summas 200 eurot, kuna sissenõudja on

selgelt väljendanud, et talle oleks vastuvõetav summa 355 eurot kuus. Kui võlgnik leidis,

et kohtutäitur on rikkunud oma otsustuspädevust maksegraafiku sõlmimata jätmisel, oleks

pidanud võlgnik pöörduma kohtu poole vastavalt TMS § 45 - kohus võib võlgniku

avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui menetluse

jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane. Seejuures tuleb arvestada sissenõudja huvisid

ning muid asjaolusid, muu hulgas võlgniku perekondlikku ja majanduslikku olukorda.

Seda õiguskaitsevahendit võlgnik millegipärast ei kasutanud. Seega asub kohus

seisukohale, et võlgniku poolt 17.10.2017 kaebuses kohtutäitur Tärnole etteheidetav

tegevus oli kohtutäituri poolt õiguspärane.

Kohtutäitur Tärnole 20.10.2017 esitatud kaebus (I kd, tl 21-22, 44).

43. Kohtutäitur Tärnole täiteasjas nr 052/2016/1537 20.10.2017 esitatud kaebuses vaidlustab

võlgnik 10.10.2017 otsust, millega mõisteti võlgnikult välja täitekulu summas 112,56

eurot (I kd, tl 21-22, 44). Otsuse kohaselt on täitekuluks on 19.05.2017 sõidukulu 375,2

km * 0,25 eurot, kokku 112,56 eurot. TMS § 37 lg 1 p 5 järgi on muuhulgas

täitetoimingutega seotud sõidu- ja majutuskulud. TMS § 38 lg 1 järgi täitekulud kannab

võlgnik. Justiitsminister on kohtutäiturimäärustiku § 63 lg-s 1 määranud, et kohtutäituril

on õigus nõuda sõidu- ja majutuskulude hüvitamist seoses täitetoimingute tegemisega

väljaspool kohtutäituri büroo asukohta. Kohtu hinnangul põhineb täitekulu otsus

seadusega sätestatud alusel kohtutäituri sõiduki kasutamisele.

44. Vaidlust ei ole selles, et kohtutäitur Tärno käis 19.05.2017 Tallinnast xxx võlgniku

kinnisasja pildistamas. Järelikult on täitekulud reaalselt kantud. Kinnisasja pildistamine on

igal juhul täitemenetluseks vajalik tegevus, seega oli reaalselt tehtud toiming põhjendatud

ning vajalik. Kohus juhib ka tähelepanu, et kohtutäitur ei pea väljaspool büroo asukohta

tehtavale täitetoimingule liikuma ühistranspordiga, vaid kohtutäiturite tööaja otstarbekaks

kasutamiseks võimaldab seadusandja täituritel isikliku sõiduki kasutamist. Seega isikliku

sõiduki kasutamises ei ole midagi ebatavalist ega keelatut. Kuigi kohtutäitur peab vältima

võlgnikku koormavaid liigseid kulutusi ja lähtuma säästlikkuse põhimõttest, ei ole

kohtutäitur isiklikku sõidukit eelistades käesoleval juhul seda põhimõtet rikkunud. Ei ole

muuhulgas välistatud, et ühistranspordiga võlgniku kinnisasja pildistamisele toimingule

liikudes oleks võinud täitekuluna lisanduda hoopis täituri majutuskulud.

45. Kohtu hinnangul ei pea kohtutäitur erinevalt teiste kulude tõendamisest sõidukulude

suuruse tõendamiseks lisama täitetoimikusse bensiinitšekke vms, kuivõrd ei ole eluliselt

võimalik üheselt tuvastada palju just konkreetsele toimingule täituril kulus kütust ja

millises ulatuses kulus täituri isiklik sõiduk. Selleks ongi kohtutäiturimäärustiku § 63 lg 3

sätestatud, et sõiduki kasutamise korral on õigus nõuda sõidukulusid arvestusega kuni

0,25 eurot kilomeeter. Kohtutäitur on välja toonud, et kinnisasja kaugus Tallinnast on

187,72 km (II kd tl 5), kulu tuleb arvestada liikumiseks täitetoimingu tegemise kohta ja

tagasi büroo asukohta. Kohtu arvutuste kohaselt on kohtutäituri arvutuskäik korrektne.

Seega on kohtutäitur Tärno 10.10.2017 täitekulu väljamõistmise otsus kooskõlas

seadusega ja võlgniku kaebus selles osas põhjendamatu.

Kohtutäitur Põltsile 07.05.2018 esitatud kaebus (I kd tl 25)

46. Kohus tuvastas eelpool (p 37.), et 07.05.2018 kaebuse nõudeks kohtutäituril läbi vaadata

kohtutäitur Tärnole 16.10. ja 20.10.2017 esitatud kaebused ja tagastada kohtutäitur Tärno

poolt kinni peetud kohtutäituri tasu summas 72,25 eurot. Kohus on eelpool andnud

hinnangu ka vaidlustatud kohtutäitur Tärno otsustele.

47. Avaldaja selgitas 07.05.2018 kaebuses, et Harju Maakohus tegi 02.11.2017 määruse

tsiviilasjas nr 2-17-12736, millega lõpetas menetluse antud asjas ning mõistis võlgniku

menetluskulud välja kohtutäiturilt. Kohtutäitur tegi 19.12.2017 arestimise akti, mille

alusel arestis iseendalt välja mõistetud menetluskulu ja kandis sellest 352,75 eurot

27.12.2017 sissenõudjale ning eraldas sealt eelnevalt ka endale kohtutäituri tasu summas

72,25 eurot. Võlgnikule antud akti ei edastatud, samuti ei vastanud kohtutäitur võlgniku

korduvatele päringutele seoses antud nõudega. Võlgnik sai akti kätte kohtutäitur Tärno

toimikud üle võtnud kohtutäitur Põltsilt 27.04.2018 s.o üle nelja kuu hiljem akti

koostamisest ja summa kandmisest sissenõudjale, rikkudes järjekordselt võlgniku õigust

esitada kaebus selgitamaks välja, kas arestimise akt on õiguslikult põhjendatud.

48. Kohus nõustub võlgnikuga selles, et täitetoimikust ei nähtu, et kohtutäitur Tärno oleks

võlgnikule 19.12.2017 arestimise akti kätte toimetanud. Kohus nõustub, et selles osas on

kohtutäitur Tärno võlgniku õigusi rikkunud. Kuid nii 10.10.2019 kui 19.11.2019

menetlusdokumendis selgitas võlgnik, et sai menetluskulude arestimisest teada 06.03.2018

(I kd, tl 1 ja 53 pöördel, p 1.3.7). Kohus juhib tähelepanu, et TMS § 217 lg 1 kohaselt

kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu

tegemisest keeldumisel võib täitemenetluse osaline esitada kohtutäiturile kaebuse kümne

päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või

toimingu tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega, kui lähtuda võlgniku

enda poolt välja toodust, oleks võlgnik pidanud kohtutäiturile esitatava kaebusega

vaidlustama arestimise hiljemalt 17.03.2018.a, samas nähtub, et võlgnik on selle

vaidlustanud alles 07.05.2018. Seega kaebus on selles osas esitatud hilinemisega ja läbi

vaatamisele ei kuulu. Kohtutäituri otsuse vaidlustamise tähtaja algus ei sõltu sellest, kellelt

võlgnik arestimise akti kätte sai. Seega kohus kaebusele hinnangut ei anna.

49. Kohus on seisukohal, et kui võlgnik on seisukohal, et kohtutäitur Tärno on saanud

võlgnikult alusetult täituri tasu, tuleb tal esitada kohtusse hagi endise kohtutäitur Tärno

vastu alusetult tasutud summa tagasisaamiseks. Kohtutäitur Põlts ei vastuta endise

kohtutäitur Tärno eksimuste eest. Kohtutäitur Põlts on kohtule selgitanud, et kohtutäitur

Tärno ei ole kohtutäitur Põltsile täiteasja 025/2016/1537 raames mingeid rahalisi

vahendeid üle andnud kuivõrd täitekuludeks arvestatud summad on kohtutäitur Tärnole

välja makstud TMS § 43 lg 1 alusel. Täitetoimikust nähtuvalt on kohtutäitur Tärno

nõudnud võlgnikult sisse kokku 2132,50 eurot, millest on sissenõudjale välja makstud

1768,55 eurot ning täitekulude katteks kinni peetud 363,95 eurot. TMS § 43 lg 1

(06.02.2018 redaktsioon) järgi võlgniku varast sundtäitmise tulemusel kohtutäituri

ametialasele arvelduskontole laekunud raha kannab kohtutäitur sissenõudjale üle kümne

tööpäeva jooksul raha laekumisest arvates. Kui kohtutäituri ametialasele arvelduskontole

laekub rohkem raha, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks,

tagastab kohtutäitur enam laekunud raha võlgnikule viie tööpäeva jooksul raha

laekumisest arvates.

50. Riigikohus on selgitanud, et „on ringkonnakohus õigesti leidnud, et kohtutäitur ei kanna

vastutust teise kohtutäituri tehtud otsuste eest ning kui asja eelnevalt menetlenud

kohtutäituri vastu esitatakse kahju hüvitamise nõue, saab ta selles menetluses esitada kõik

oma vastuväited. Kolleegium peab vajalikuks lisada, et kahju hüvitamise menetluses tuleb

kahju õigusvastase tekitamise koosseisu kohaldamiseks vajalikud eeldused tuvastada

sõltumata kohtutäituri otsuses võetud seisukohtadest eelmise kohtutäituri otsuste

seaduslikkuse kohta.“RKTKm nr 3-2-1-138-05, 10).

51. 10.10.2019 menetlusdokumendis palus avaldaja kohustada viivitamata lõpetama

täitemenetlus 052/2016/1537 koos kõigi täitetoimingutega. TMS § 48 kohaselt lõpetab

täitemenetluse kohtutäitur. Kohus osundab, et selgitas avaldajale 29.10.2019 määruses, et

kuigi avaldaja palub 10.10.2019.a Harju Maakohtule esitatud avalduses kohustada

muuhulgas kohtutäitur Kaire Põlts`i viivitamatult lõpetama täitemenetluse nr

052/2016/1537 koos kõigi täitetoimingute s.h arestide lõpetamisega/eemaldamisega, ei

nähtu kohtule esitatud esialgsetest kaebustest, et sellise nõude oleks avaldaja kohtutäiturile

oma varasemates kaebustes esitanud, siis kohus ei saa seda nõuet menetlusse võtta,

kuivõrd sellekohane kaebus tuleb esmalt esitada kohtutäiturile. Kohus selgitas, et

käesoleva asja saab kaebusena läbi vaadata üksnes avaldaja esialgsetest kaebusetest

lähtuvalt, s.t kohus peab lähtuma konkreetselt nimetatud kaebuses esitatud nõuetest.

04.10.2021 menetlusdokumendis tegi avaldaja taaskord etteheiteid kohtutäiturile

menetluse mittelõpetamise osas. Kohus selgitab veelkord, et lähtub seisukoha võtmisel

vaid kohtutäiturile varasemalt esitatud kaebustest ja täitemenetluse lõpetamise suhtes

seisukohta ei võta.

52. Eeltoodust tulenevalt tuleb M J Ti kaebus kohtutäitur Kaire Põlts tegevuse peale jätta

(täiteasi nr 052/2016/1537) rahuldamata.

53. Kõik määruses kajastamata dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning

seisukohad ei oma kohtu arvates sisulist tähtsust, mistõttu kohus neile ei vasta.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

54. Menetluskulude osas tuleb juhinduda TsMS §-dest 172 ja 173. TsMS § 172 lg 1 sätestab,

et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse ning kui

menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult

või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Vastavalt

TsMS § 173 lg 1 asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt

menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest

peab kandma. Kuna avaldaja kaebus jääb rahuldamata, määrab kohus, et kõigi

menetlusosaliste menetluskulud jäävad avaldaja kanda. Kuivõrd asja materjalidest

nähtuvalt ei ole puudutatud isikul käesoleval juhul tekkinud väljamõistetavaid

menetluskulusid, kohus neid avaldajalt välja ei mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Bergson

Kohtunik