2-20-5466/96 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 15.12.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-5466

Kohtuasi

Pärnu linna (Pärnu Linnavalitsuse kaudu) avaldus Y ja

X vastu lapse hooldusõiguse piiramiseks ja lapsele

eestkostja seadmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 15.04.2021 määrus ja 21.04.2021

täiendav määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Y määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: Pärnu linn (linnavalitsuse kaudu), esindaja Irma

Vaher

Puudutatud isikud:

Q

(alaealine

laps,

isikukood

XXXXXXXXXX),

viibimiskoht XXX

Lapse esindaja RÕA korras advokaat Deivi Vaht

Y (alaealise lapse ema, isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja Jelena Smorodina

X (alaealise lapse isa, isikukood XXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 15.04.2021 määrus ja 21.04.2021 täiendav määrus

muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

2. Võtta asja materjalide juurde määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalsed

tõendid.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud menetlusosaliste enda

kanda, välja arvatud lapsele määratud esindaja kulud, mis jätta riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

Menetluse käik

1. Pärnu linn (Pärnu Linnavalitsuse kaudu, avaldaja) esitas 13.04.2020 Pärnu Maakohtule

avalduse Y (ema/puudutatud isik II) hooldusõiguse piiramiseks või peatamiseks ning X

(isa/puudutatud isik III) hooldusõiguse piiramiseks Q (laps/puudutatud isik I) suhtes ning

lapsele eestkostja määramiseks.

Kohus eraldas 15.04.2020 esialgse õiguskaitse korras lapse perekonnast, piiras vanemate isiku-

ja varahooldusõigust lapse suhtes ja määras ajutiseks eestkostjaks avaldaja kuni 15.10.2020.

Kohus määras 26.06.2020 esialgse õiguskaitse korras ema ja lapse vahel suhtluskorra.

Kohus eraldas 15.10.2020 esialgse õiguskaitse korras lapse perekonnast, piiras vanemate isiku-

ja varahooldusõigust lapse suhtes ja määras ajutiseks eestkostjaks avaldaja kuni 15.04.2021

ning muutis kehtivat suhtluskorda. Kohus muutis 12.02.2021 määrusega 15.10.2020 määratud

suhtluskorda.

Kohus lahendas avalduse 15.04.2021. Kohus tegi 21.04.2021 täiendava määruse eestkostja

ülesannete kohta.

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

2. Avalduse kohaselt tegeles linn perega alates novembrist 2016. Ema ja poeg elasid

kaheliikmelise perena 2-toalises korteris. Ema kasvatas last üksinda. Ema käis tööl ja tema

sissetulek võimaldas majanduslikus mõttes rahuldavalt hakkama saada. Elupind oli puhas ja

korralik, kõik mugavused olemas. Lapsel oli oma tuba koos laua, voodi ja kapiga. Pere kaks

vanemat last olid aastaid tagasi perest eraldatud ema füüsilise väärkohtlemise tõttu. Isal oli

hooldusõigus, kuid ta lapse kasvatamises ei osalenud ja lapsele ülalpidamist ei andnud. Lapse

suhe isaga oli katkenud.

Puudutatud isik I õppis XXX X. klassis. Probleeme käitumise ja õppimisega esines poisil alates

esimesest klassist. Need olid ajas süvenenud, vaatamata sellele, et spetsialistid kasutasid

probleemide lahendamiseks toetavaid meetmeid. Poisil esines probleemset ja agressiivset

käitumist nii eakaaslaste kui täiskasvanutega. Ta ei allunud korraldustele, tunnis kaasa ei teinud,

endale raskematest tundidest läks ära, valetas emale, et ta oli koolis. Käitumine muutus kohati

vägivaldseks ja viitas ajas kasvavale ohtlikkuse tõusule. Puudutatud isik I võttis kooli kaasa noa

ja mängupüssi, lubades kaasavõetud esemetega kõike elavat hävitada, samuti kahju teha (nt

loitsudega hävitada ja kirvega inimesi raiuda tükkideks). Ema oli veendunud, et kool valetab

lapse omavolilise tundidest lahkumise kohta ehk teisisõnu eitas probleemi. Eriolukorra ajal ei

täitnud laps õpiülesandeid. Täiendavad käitumise probleemid olid seotud klassikaaslaste ja

kooli personali löömisega, verbaalse agressiivsuse, tunni segamisega, õppetööst keeldumisega,

õpetaja korralduste eiramisega, pideva kaaslaste ja õpetajate ähvardamisega. Poiss varastas

koolikaaslaste asju, hulkus tänavatel ja rikkus avaliku korra reegleid. Puudutatud isikul I olid

sagenenud kokkupuuted politseiga, nii seoses konfliktidega koolis, varguste kui naabrite vara

kahjustamisega. Kokku oli ema ja poja tegevusega politsei juures 26 erinevat juhtumit.

Sotsiaalsed suhted emal ja lapsel väljaspool kodu sisuliselt puudusid. Lapsel eakaaslastest sõpru

polnud ning seda vanem ei soovinud. Ema lõi lapse jaoks kõik tingimused emotsionaalse

isolatsiooni kujunemiseks. Ema ei arvestanud lapse arenguvajadusi ja isoleeris lapse

sotsiaalsetest suhetest. Seeläbi oli pärsitud ka sotsiaalsete suhete kaudu õpitavad probleemide

lahendamise oskused ja moraali areng. Vanem ei teinud koostööd ei kooli ega lastekaitsega,

ignoreeris spetsialiste ja nende nõuandeid. Poisi käitumine muutus igapäevaga järjest enam

ühiskonnavaenulikuks, mis viitas sellele, et ema vanemlikud oskused polnud piisavad. Ema ei

mõistnud lapse arenguvajadusi ning valida selleks toetavaid kasvatusmeetodeid. Vanem ei

teinud koostööd lapse abivajaduse lahendamiseks ning sekkumata jätmisel võib abivajavast

lapsest saada hädaohus olev laps. Eestkosteasutus kohustas ettekirjutusega vanemat tegema

lapse huvidest lähtuvalt koostööd, millele ema ei reageerinud, ta keeldus koostööst, ignoreeris

probleeme ja eiras tehtud ettekirjutusi.

Ema seisukoht

3. Ema vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Lapse huvid ja turvalisus

turvakodus viibides polnud tagatud. Ema oli suuteline hooldusõigust teostama. Ema pöördus

korduvalt poja huvide kaitseks politsei poole. Lapsel oli kodus tagatud privaatsus, hoolitsus ja

õppimistingimused. Lapsel olid analoogsed probleemid nagu kodus elades ja hinded olid

sarnased. Isaga suhtlemine polnud lapse huvides ning vendadele tuli anda aega lapsega

suhtlemisel.

Isa seisukoht

4. Isa oli nõus, et tema vanema hooldusõigust piiratakse, poeg paigutataks laste-ja noorte

turvakeskusse ja lapse eestkostjaks määratakse linn. Lapsel oli Lastekülas elamisel palju parem

keskkond. Seal puudus moraalne surve ema poolt. Ema juures oli lapse heaolu ja arengut

kahjustav keskkond, kus laps oli nagu vanglas. Isa selgitas, et ta alles taastab suhteid lapsega,

suhtlemine sai võimalikuks alles peale lapse perest eraldamist. Isa oli perest lahus elanud seitse

aastat. Isa soovis väga lapsega suhtlemist jätkata ning suhted lapsega taastada. Töö tõttu

(kaugsõidu autojuht) viibis ta sageli Venemaal. Sellel ajal võis poiss suhelda isa õega (lapse

tädi), kellega poiss oli kohtunud ja kellele meeldis lapsega suhelda. Lapse huvides oli edasine

viibimine emast eemal perekodus, kus laps saab elada ja õppida normaalses keskkonnas. Ema

blokeeris lapse ja isa, isapoolsete sugulaste ning ka lapse ja vanemate vendade suhtlemise

täielikult ning kellelgi ei õnnestunud väga pikka aega poisiga suhelda. Puudutatud isik I ei

saanud kuhugi vabalt minna ega kellegagi suhelda.

Lapsele määratud esindaja seisukoht

5. Lapsele määratud esindaja toetas avaldust. Puudutatud isikul I puudus täielikult sotsiaalne

suhtlusvõrgustik ja turvaline kiindumussuhe emaga. Vanem ei suutnud mõista lapse vajadusi

ega neid vajalikul määral rahuldada. Ema lõi lapsel ümbritsevast maailmast negatiivse pildi:

ühiskonnas oli kõik valesti, tahetakse korterit ära võtta, jälitatakse, koolis esinevaid probleeme

eiratakse, ühiskondliku elu reeglite rikkumist ei tunnistata jne. Puudutatud isiku I suhtumine

sotsiaalsesse ellu polnud eakohane, vaid oli pideva vaimse töötlemise tagajärg. Usaldus kooli

vastu oli kadunud, ema lõi pojale väära maailmapildi, kus tema seisukoht ümbritsevatele

väärtustele oli vastuvaidlematult ainuõige. Kolmandate isikute negatiivsetele hinnangutele ja

kaebustele ei otsitud kodus põhjusi. Ema andis lapsele väära enesekindluse, et teiste

autoriteetsete isikute ettepanekuid ja märkusi ei pea tähele panema. Laps käitus ema heakskiidul

ja aktsepteeritud viisil. Ema polnud võimeline tagama lapsele arenemisvõimelist elukeskkonda.

Laps ei suutnud iseendas midagi positiivset nimetada ja andis negatiivseid hinnanguid nii enda,

mineviku kui tuleviku kohta. Isa polnud aastaid lapse kasvatamises osalenud. Laps oli isast

võõrdunud, neil puudub igasugune hingeline side ja polnud eeldusi arvata, et isa hakkaks

tulevikus lapse kasvatamise vastu huvi üles näitama. Oluline oli reguleerida vanemate ja lapse

vahelist suhtlemisõigust, kuna vähemalt lapse ema puhul esines oht, et ta kuritarvitab

suhtlemisõigust ja suhtlemise intensiivsus kurnab last.

Lapse seisukoht

6. Kohus kuulas puudutatud isikut I ära kaks korda (19.08.2020 ja 24.03.2021).

Esimesel kohtumisel oli laps kinnine ja pinges. Puudutatud isik I ei soovinud elada lastekodus,

ema arvates polnud tal lastekodus hea olla. Kohtu küsimusele, mis talle lastekodus meeldib,

muutus laps palju rõõmsamaks, rääkides väljas ja rannas käimisest, laagrist, ekskursioonidest.

Emaga koos nad väljas ei käinud. Vahel käisid poes ja turul. Emaga koos kodus puhkasid ja

vaatasid televiisorit. Ema rääkis, et poeg ei tohi jääda üksi, vaid peab olema temaga koos. Laps

polnud bussiga sõitnud, kinos, teatris, näitustel, laatadel, suveüritustel, pargis, rannas, mere

ääres ega suvel ujumas käinud ega väljaspool kodu aega veetnud.

Emaga kodus olid suhted väga head. Ema usub teda, mitte naabrit ega õpetajaid ega politseid.

Eelmise aastal ta õpetajatega ja teiste lastega koolis läbi ei saanud. Mõnikord laps ei rääkinud

emale asjadest või ei rääkinud tõtt, vaid valetas, kuna ta ei tahtnud ema kurvastada. Laps tundis

ennast sageli süüdi, et ema oli kurb ja et varjab ema eest asju. Laps eitas probleemide olemasolu

naabritega, politseiga ja koolikorra rikkumisi. Kui kohus selgitas, et kohtul olid politsei

väljavõtted probleemidest ja küsis miks puudutatud isik I kohtule ausalt ei vasta, siis sai

puudutatud isik I pahaseks ja ütles, et naaber ei salli teda ja valetab kogu aeg. Tunnistas sageli

koolist puudumist, tundides lärmamist, kaklemist, prügi loopimist, ähvardamist võtta nuga

kooli kaasa. Isaga kontakti polnud. Isa reetis pere ja häälestas palju inimesi pere vastu ja sõitis

ise minema. Isaga suhelda ei tahtnud. Vendadega ei suhelnud.

Teisel ärakuulamisel oli lapse suhtlusviis muutunud oluliselt avatumaks. Puudutatud isik I

arvas, et elu Lastekülas oli hea, ta on sealse eluga rahul. Väljas käia ei soovinud. Suhted isa ja

vendadega olid head. Ema ei tahtnud, et ta suhtleks isa ja vendadega. Puudutatud isik I tahtis

nendega suhelda ka kodus olles. Poeg ei tahtnud ema tundeid riivata, muidu ema solvub. Lapse

suhtles isa õega, kelle juures meeldis tal külas käia. Kui ta peaks koju ema juurde tagasi

minema, siis oleks kahju, sest siis ta enam ei saaks tädi juures käia. Edasise elu osas leidis poiss,

et ta tahtis olla nii kodus kui ka Lastekülas. Reedel ja laupäeval tahtis olla ema juures kodus

koos ööbimisega ja siis ülejäänud päevad olla Lastekülas. Praegu politseiga pahandusi polnud.

Koolis läks paremini kui varem, hinded olid head. Koolis tekkis hea sõber.

Maakohtu määrus

7. Maakohus rahuldas avalduse. Kohus piiras ema ja isa isiku- ja varahooldusõigust lapse suhtes

täies ulatuses ning määras lapse eestkostjaks avaldaja kuni lapse täisealiseks saamiseni so.

17.03.2026. Kohus määras, et eestkostjal on eestkostetava suhtes täielik vara- ja

isikuhooldusõigus, sh. on eestkostja kohustatud paigutama lapse turvalisse kasvukeskkonda,

hoolitsema lapse tervise – ja haridusküsimustel lahendamise eest ning hoolitsema lapse

varaliste õiguste eest, lähtudes oma tegevuses lapse parimatest huvidest. Lapsevanematele jäi

alles lapsega suhtlemise õigus. Kohus määras kindlaks lapsevanemate ja eestkostjaga

kooskõlastatud lapse ja vanemate suhtlemise korra alljärgnevas sõnastuses:

− puudutatud isik I kohtub emaga paarisnädalavahetustel, ning isaga (või lapse isapoolse

tädiga) paaritutel nädalavahetustel. Laps veedab vanema juures vähemalt ühe päeva

nädalavahetusel (kas laupäeval või pühapäeval) ajavahemikus kella 11.00 kuni

17.00-ni. Eestkostja igakordsel eelnevalt antud kirjalikul nõusolekul võib laps jääda

vanema juurde ka ööbima;

− lapsevanem tuleb lapsele järgi ja toob lapse külastusaja lõpus perekoju, XXX asuvasse

peremajja tagasi. Lapsevanemad kohustuvad hoiduma mistahes konfliktidest peremaja

töötajatega lapse üleandmisel;

− laps ei lähe kohtumistele üksinda ning juhul kui lapsevanem on külastusajal tööl,

kohtumisi ei toimu. Ajal, mil laps viibib perekodu poolt korraldatavatel üritustel või

väljasõitudel, kohtumisi vanema ja lapse vahel ei toimu ning ärajäänud kodukülastusi

ei asendata;

− piirata vanemate telefonisuhtlust lapsega selliselt, et üksnes lapsel on oma valiku ja

soovi korral õigus helistada kummalegi vanemale vähemalt 1 korra nädalas perekodu

telefonilt kella 15.00-st kuni 19:00-ni. Kõne eelduslik kestvus on 10 minutit, sealjuures

on lapsel õigus kõne endale sobival ajal lõpetada. Kõik telefonikõned toimuvad lapse

jaoks turvalises ja kontrollitavas keskkonnas, perekodu personali juuresolekul ning

lapse poolel tuleb kasutada kõigi kõnede algusest lõpuni valjuhääldi režiimi. Perekodu

personalil on õigus lapse poolel kõnesse laste turvalisuse huvides viivitamatult sekkuda

ja vajadusel kõne katkestada nt. juhul kui kõnes kasutatakse ebatsensuurseid väljendeid,

mõjutatakse lapsi viisil, mis kahjustab nende arengut, psüühikat või on halvustava

sisuga lapsi ümbritseva turvakodu personali ja keskkonna suhtes;

− juhul kui vanema käitumine kohtumiste ajal kahjustab lapse huve, on eestkostjal on

õigus piirata lapse ja vanema kohtumiste sagedust või kohtumised ära jätta.

Kohus jättis lapsele määratud riigi õigusabi kulud ja kohtuekspertiisikulu 1 140 eurot Eesti

Vabariigi kanda ning muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

21.04.2021

täiendas

maakohus

15.04.021

määrust

eestkostja

aruandekohustuse

kindlaksmääramise osas ja lisas määruse resolutsioonile järgmised p-d:

eestkostjal tuleb esitada kohtule ühe kuu jooksul alates kohtumääruse jõustumisest kirjalik

aruanne eestkostetava Q vara kohta seisuga 15.05.2021;

eestkostja peab esitama kohtule iga-aastase kirjaliku aruande eestkostetava vara

valitsemise ja eestkostja muude ülesannete täitmise kohta hiljemalt 15. aprilliks alates

15.04.2022.“

8. Kohus leidis, et avaldus vanemate hooldusõiguse piiramiseks oli põhjendatud. Kohus

lahendas avaldust tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 550 lg 1 ja 2 alusel hagita

menetluses ning lähtus avalduse lahendamisel perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg-st 2, § 124

lg-st 1, § 135 lg-st 1 ja 2, 123 lg-st 1, § 134 lg-st 1 ja 3, § 136, § 143 lg-st 1, § 140 lg-st 1 ning

lastekaitseseaduse (LKS) § 31 lg 1p-st 1, § 6, § 28 lg-st 1, 2, 3, § 30, § 26, § 24 lg-st 1 ja § 4.

Puudutatud isik I eraldati emast 15.04.2020 esialgse õiguskaitse määrusega. Lapse ajutiseks

eestkostjaks oli avaldaja. Lapse isa polnud lapse eest kuni avalduse esitamiseni hoolt kandnud,

elatist ei tasunud, samuti ei teostanud ta vanema hooldusõigust.

Puudutatud isik I oli abivajav laps. Kohus leidis seda juba 15.04.2020 esialgse õiguskaitse

määruses. Puudutatud isikul I olid käitumuslikud häired alates koolitee algusest ning koostöö

vanemaga oli järjest vähenenud, lapse käitumishäired suurenesid ning laps asus toime panema

õigusrikkumisi, lisaks ähvardas ümbritsevaid vägivallaga ja võttis ähvarduste kinnitamiseks

kooli kaasa noa. Ema eitas lapse käitumisprobleeme ning õigusrikkumisi, süüdistas lapse

õigusrikkumistes kõiki teisi ümbritsevaid isikuid alates naabritest ja lõpetades politsei,

lastekaitsetöötajate ning Eesti Vabariigiga. Linnal polnud alates 15.04.2020 emaga võimalik

olnud koostööd teha, ning perest eraldamise ja ajutise eestkoste ajal ema korduvalt ründas

verbaalselt eestkosteasutuse töötajaid, rikkus perekodu rahu ja korda ning kahjustas

telefonisuhtluste ja kodukülastuste teel lapse suhet eestkosteasutusega. Ema ei mõistnud lapse

vajadusi ega hoolitsenud lapse heaolu eest. Ema mõjutas lapse vaimset ja emotsionaalset tervist.

Ema ei võimaldanud lapsel suhelda teise vanemaga. Kuni käesoleva ajani ei julge laps emale

isaga toimuvaid kohtumisi ega oma soovi isaga ja teiste sugulastega suhelda isegi mainida.

Puudutatud isiku I korduvatest ärakuulamistest nähtuvalt oli lapses seni säilinud ema poolt

sisendatud tõekspidamisi suletud ehk ema sõnul „koduse eluviisi“ ainumõeldavusest, millega

oli otseses vastuolus lapse rahulolu turvakodus viibides uute elamuste, külaskäikude,

vahelduvate sündmuste ja uute kogemuste ning iseseisva tegutsemise osas. Lapsele tekkis aasta

jooksul minapilt ning laps ei juhindunud oma tegemistes soovist „ema mitte kurvastada“, vaid

teadvustas omaenda isiksust, vajadusi ja eelistusi. Kaasnevaks positiivseks efektiks oli

õigusrikkumiste puudumine ja õppetöö ning koolielus osalemise paranemine. Samuti oli ema

korduvalt üle tähtsustanud perekodus toimunud kasvandike vahelisi konflikte, pöördunud

politseisse ja süüdistanud lastekaitsetöötajaid lapse kahjustamises. Kohus vestles lapsega ja ta

ei olnud kummaski vestluses välja toonud probleeme, konflikte ega füüsilist vägivalda

turvakodus viibimise ajal. Vastupidi, laps ise hindas oma viibimist turvakodus positiivselt, ning

soovis ka edaspidi elada turvakodus ja ema nädalavahetustel külastada.

Ema ei suutnud mõista abipakkumiste olemust ega vajalikku abi vastu võtta. Emal puudusid

tervislikud põhjused hooldusõiguse peatamiseks. Seega oli ema teadlik ja tahtlik käitumine

tekitanud olukorra, kus lapse vaimne ja sotsiaalne areng oli pärsitud ning see oli selgelt

väljendunud õigusrikkumistes, koolikorra rikkumises ning konfliktides koolis ja vajaduses eri-

ning tugiõppeteenuste järele. Kuna ema käitumine ajas ei paranenud ning koostöö asemel

lastekaitsega asus ema kahjustama lapse suhet eestkostja ja kõigi lapsega tegelevate

eestkosteasutuse töötajatega, siis ei saanud poisile perekonnas viibides abi ega vajalikke

tugiteenuseid osutada.

Lisaks asus laps kohtumenetluse aja uuesti suhtlema isa, isapoolse tädi ja täiskasvanud

vendadega. Laps kartis emale oma suhtlemisest isaga rääkida ning palus kõik isasse puudutava

ka eestkosteasutusel ema eest varjata, et ema mitte kurvastada. Laps korduvalt varjas oma

suhtlust isa, isapoolse tädi ja vendadega ema eest. Laps varjas ema eest soovi minna aega

veetma veekeskusesse, laagrisse, kinno ja teatrisse, ning palus lastekaitsetöötajatel emale

teatada, et laps ei saanud kohtumistele minna, sest laps ei ole julenud emale öelda, et ta eelistab

endale huvitavaid tegevusi emaga kodus viibimisele.

Praegusel juhul polnud võimalik kohaldada täiendavaid perekonda toetavaid abinõusid. Kõik

aastate jooksul varasemalt rakendatud kohaliku omavalitsuse meetmed ei andnud tulemust ning

kokkuvõttes oli olulisel määral kahjustada saanud lapse eakohane sotsiaalne areng,

perekondlikud suhted ning laps asus panema toime õigusrikkumisi. Perest eemaldamisega lapse

areng muutus, ta omandas sotsiaalsed oskused, muutus tasakaalukamaks, õppetöö stabiliseerus,

lapsele olid kättesaadavad vajalikud tugiteenused. Seega oli lapse perest eraldamisel lapse

arengule ja käitumise korrigeerimisel olnud ilmne positiivnet mõju.

9. Käesoleva juhul tuli piirata ka isa vanema hooldusõigust. Isa jättis lapse ema juurde

hooletusse ning ta ei osalenud lapse ülalpidamises ega tundnud huvi lapse käekäigu vastu.

Samuti ei kasutanud ta lastekaitse abi ega pöördunud kohtu poole lapsega suhtlemise õiguse

realiseerimiseks. Isa oli lapsele võõras inimene, kes alles taastab suhteid lapsega. Isa kinnitas,

et tal pole võimalik tööst tulenevalt lapse hooldusõigust teostada. Lapsele oli vajalik stabiilne,

hooliv keskkond, tugiteenuste olemasolu ja lapse sotsiaalsete oskuste arendamine. Isa polnud

suuteline lapsele seda keskkonda praegu pakkuma ning oli ise seda kinnitanud. Seega polnud

ka lapse isa suhtes võimalik rakendada mingeid täiendavaid meetmeid vanema hooldusõiguse

säilitamise osas. Kuna isa polnud seni täitnud lapse ülalpidamiskohustust, siis ei olnud

põhjendatud isale ka lapse varahooldusõiguse alles jätmine. Antud juhul oli lapse parimates

huvides ka lapse isa hooldusõiguse täielik äravõtmine.

10. Eestkostja seadmise tingimused olid täidetud. Kohus määras tulenevalt PKS § 171 lg-st 1,

§ 176 lg-st 2 ja § 120 lg-st 1 lapsele kuni tema täisealiseks saamiseni eestkostjaks avaldaja.

11. Käesolevas menetluses reguleeriti korduvalt lapse suhtlemist emaga, mis vajas endiselt

reguleerimist, et tagada lapse tervis ja turvalisus viisil, mis võimaldaks parimal viisil

realiseerida lapse õigust säilitada suhted ja suhtlemine oma vanematega ilma, et see suhtlemine

ohustaks ja kahjustaks lapse sotsiaalseid suhted, eakohast arengut ning hariduse omandamist.

Kohus määras lapse ja vanemate vahelise suhtluskorra PKS § 143 lg 1 ja lg 4 alusel.

Määruskaebus

12. Ema palus tühistada maakohtu 15.04.2021 määrus p-de 1-8 ja 10 osas ja 21.04.2021

kohtumäärus täies ulatuses, teha vaidlustatud osas uus määrus, millega jätta avaldus

rahuldamata. Alternatiivselt palus ema saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

Kaebuse esitaja menetluskulud tuli jätta avaldaja kanda.

Kohus ei vaadanud asja läbi ammendavalt. Kohus hindas ühekülgselt ja valesti kogutud tõendid,

mistõttu tegi ebaõige kohtulahendi. Kohus jättis olulised asjaolud välja selgitamata. Avalduse

rahuldamine polnud lapse huvides. Kohus ei tuvastanud, mis abinõusid oli avaldaja ette võtnud

varem. Enne lapse perest eraldamist ema käis regulaarselt nii koolis kui ka lastekaitsespetsialisti

juures, samuti lastekaitsespetsialisti suunamisel Rajaleidja sotsiaalpedagoogi ning ka

psühhiaatri juures. Ema täitis vanemakohustusi ja tegi avaldajaga koostööd. Kohus ei

tuvastanud, milline konkreetne oht ähvardas last ema juures kasvatades. Mõistlik oleks olnud

teha emale ettekirjutused enne kohtusse pöördumist. Kohus jättis nimetamata varasemalt

rakendatud kohaliku omavalitsuse meetmeid, samuti nendest oodatud tulemusi. Ema püüdis

igati teha koostööd nii lastekaitsega kui ka kooliga. Vanem tegi seda oma arusaamise ning

võimaluste piires. Kohus ei tuvastanud ühtegi asjaolu, mis annaks alust eeldada, et tegemist oli

hädaohus oleva lapsega.

Ema polnud kunagi takistanud lapsel suhelda isaga või sugulastega. Isa polnud ise soovinud

lapsega suhelda. Laps polnud ema eest midagi varjanud, kuna suhtlust isa, tädi ja vendadega

praktiliselt ei toimunud. Isa õde oli lapsele võõras inimene. Puudutatud isiku I huvides polnud

õige sundida võõrast inimest lapsega suhtlema. Kohus tegi lapse ärakuulamisest valesid

järeldusi. Esimesel ärakuulamisel polnud laps harjunud elama peremajas. Teine kord suhtles

kohus lapsega vahetult enne lahendi tegemist. Laps ootas siis, et saab koju. Puudutatud isik I

oli kindel, et kui ta täidab kõiki kohtu korraldusi, siis ta saab koju. Emal oli pojaga tihe side

ning seda ei saanud pidada lapsele kahjulikuks. Kohtumenetluse käigus sai ema aru, et poja

vajadused olid muutunud.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

13. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja sellele

vastamiseks. Avaldaja, lapsele määratud esindaja ja isa vaidlesid määruskaebusele vastu ja

palusid jätta selle rahuldamata. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle

TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

14. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt

TsMS § 657 lg 1 p-le 1 koosmõjus §-ga 659 tuleb maakohtu määrus ja seda täiendav määrus

jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus ja täiendav määrus on

seaduslikud ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust neid muuta.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning sellest tulenevalt ja juhindudes TsMS

§ 654 lg-st 6 koosmõjus § 659 põhjendusi ei korda.

15. TsMS § 659 ja § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses

maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohtu lahendit ei vaidlustanud lapse isa ja tema suhtes on määrus ühes täiendava määrusega

jõustunud. Määruskaebuses ei vaidlustatud maakohtu määrust (resolutsiooni p 9) osas, millega

kohus jättis lapsele määratud riigi õigusabi kulud ja kohtuekspertiisikulu Eesti Vabariigi kanda.

Maakohtu 15.04.2021 määrus ühes 21.04.2021 täiendava määrusega on TsMS § 466 lg 3 järgi

vaidlustamata osas jõustunud.

16. Ringkonnakohus võtab määruskaebemenetluses esitatud tõendid asja materjalide juurde

TsMS § 662 lg 3 alusel.

17. Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka

vanema õigusi last kasvatada. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rahuldas avalduse õigesti ja

piiras vanemate hooldusõigust, määras eestkostjaks avaldaja ning määras lapse ja vanemate

vahel suhtluskorra. Isa õiguste piiramine ei mõjuta avalduse rahuldamist ema suhtes. Vanemate

hooldusõiguse piiramine on kohtu diskretsioonotsus, millesse kõrgem kohus saab sekkuda vaid

juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Käesoleval juhul maakohtule

diskretsiooni piiride ületamine ringkonnakohtu hinnangul ette heidetav ei ole. Kohus lähtus

lapse huvidest. Maakohtu otsustuse kujunemine on järgitav ja arusaadav, kohus hindas esitatud

tõendeid nende kogumis ja oli lahendit piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohtu poolt

vastuvõetud tõendid ja ema määruskaebuses esitatud seisukohad ei muuda maakohtu määruse

seisukohti, pigem kordavad neid ja annavad ringkonnakohtule veendumuse jätta maakohtu

määrus muutmata. Maakohus viis nõuetekohaselt läbi menetluse, hindas kogutud tõendeid

vastavalt seaduses kehtestatud reeglitele ning ei rikkunud menetlus- ega materiaalõigust.

18. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda ema armastuses poja suhtes ja ema soovi olla hea ema,

ka maakohus ei ole vastupidist leidnud. Siiski ei ole see käesoleval juhul piisavaks aluseks

määruskaebuse rahuldamiseks, kuna on selge, et ema ei ole suuteline poega kasvatama ja tema

eest hoolitsema määral, mis välistaks emaga koos elades lapse heaolu ohtu sattumise. Ema ei

täitnud hooldusõigusest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ning kahjustas oma tegevuse ja

tegevusetusega suurel määral lapse huve. Maakohus leidis, et eksisteeris reaalne oht, et lapse

huve kahjustav tegevus jätkub ka edaspidi ja ringkonnakohus nõustub selle järeldusega.

Maakohus tuvastas, et ohustatud oli lapse koolikohustuse täitmine ja õiguskuulekas käitumine

ning eksisteerib oht lapse sattumisele kriminaalsele teele. Ema ei näinud tekkinud situatsioonis

ja poja käitumises probleeme. Ema polnud olukorra lahendamiseks ühtegi abinõud ette võtnud,

sh pakutavat abi. Selline käitumine polnud lapse huvides ega ema toodud asjaoludel

vabandatav. Avaldaja oli perega tegelenud alates 2016 ja alates sellest ajast polnud peres

positiivseid elukorralduse muutusi toimunud. Ema avaldas, et tegutses vastavalt oma võimetele

ja arusaamisele ning kinnitas, et oli valmis koostööks, kuid sellest ei piisanud lapse huvide

tagamiseks. Avaldaja tõi esile ja tõendas, mida on püütud olukorra lahendamiseks ette võtta.

Ema selgitused koostöö ebaõnnestumise tõttu ei olnud usutavad ega veenvad. Asjaoludest

nähtub, et lapse olukord ja käitumine oli enne kohtusse pöördumist muutunud pidevalt

halvemaks. Ema ei suutnud tagada pojale sellist elukorraldust nagu laps vajas. Ema ei mõistnud

lapse sotsiaalseid ja eakohaseid vajadusi.

19. Pärast lapse eraldamist hakkas taastuma tema suhe isa ja teiste sugulastega. Puudutatud isik

I pidas sugulastega suhtlust tähtsaks, samal ajal kui ema seda ei toetanud. Laps jätkuvalt ei

soovinud emale sellest rääkida. Laps ei pea ennast selle tõttu süüdi tundma ega muretsema ema

kurvastamise üle selle tõttu. Puudutatud isikul I tekkis ka uue elukorralduse ajal ka sõber, kelle

juures ta külas käis. Kohtu hinnangul oli tegemist olulise asjaoluga lapse arengu seisukohalt,

arvestades, et varasemalt polnud lapsel sõpru ja ta veetis kogu vaba aja emaga kodus. Lisaks

paranesid puudutatud isiku I käitumine ja õpitulemused. Laps hindas ise oma muutusi

positiivselt ja oli uue elukorraldusega rahul ning soovis kodus olla vaid nädalavahetusel.

Kaebaja väited, et uus elukorraldus ei vastanud lapse huvidele, oli paljasõnaline. Lapse arengut

ja muutust positiivses suunas märgati perekodus, seda kinnitasid ka linna ja isa seisukohad ning

seda tundis ka laps ise.

20. Ringkonnakohtu hinnangul on ema arusaamisvõime lapse heaolu ja tema arenguks

vajalikest elutingimustest ebapiisav ning vanem ei ole ka määruskaebusmenetluses suutnud

kohut veenda, et on ise võimeline last kasvatama nii, et lapse heaolu ei oleks temaga koos elades

ohustatud. Maakohus leidis õigesti, et ema ei ole oma käitumismustrit aastatega muutnud,

mistõttu on piisav alus eeldada, et ema ei suuda jätkuvalt tagada poja kasvamiseks ja arenguks

vajalikke tingimusi ning poja huvisid esikohale seada. Asja materjalist nähtub, et pärast lapse

eraldamist perest ning tema elukorralduse muutmist on lapse käitumine ja suhtumine

ümbritsevasse muutunud positiivses suunas. Ema määruskaebuses toodud vastuväited ei lükka

seda asjaolu ümber. Määruskaebus ei sisaldanud mingeid uusi asjaolusid, mille tõttu maakohtu

lahendi peaks tühistama. Avalduse rahuldamine oli põhjendatud. Kohus tuvastas kõik asja

lahendamiseks olulised ja vajalikud asjaolud. Puudub alus maakohtu lahendi tühistamiseks.

21. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad menetlusosaliste enda kanda TsMS

§ 171 lg 1 ja § 172 lg 1 alusel, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud. Lapsele

riigi õigusabi osutanud advokaadi kulud jätab kohus riigi kanda vastavalt TsMS § 172 lg-le 3.

22. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)