2-19-18027/40 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. detsember 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-18027

Tsiviilasi

OÜ SILBET hagi Osaühingu Eesti Killustik vastu

müügilepingu täitmise nõudes

Osaühingu Eesti Killustik vastuhagi OÜ SILBET vastu

175 112 euro ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

181 137,42 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 21. mai 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Eesti Killustik apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

16. november 2021

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja / vastuhagis hageja): Osaühing Eesti

Killustik (registrikood 10126848), esindaja vandeadvokaat

Hendrik Mühls

Vastustaja (hageja / vastuhagis kostja): OÜ SILBET

(registrikood 10160153), esindaja vandeadvokaat Martin

Triipan

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 21. mai 2021 otsus muutmata ja Osaühing Eesti Killustik

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Osaühing Eesti Killustik kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja

jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ SILBET (hageja/müüja) esitas 18. novembril 2019 Osaühingu Eesti Killustik

(kostja/ostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 100 000 eurot, hagi

esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 8700 eurot ja 28. mail 2018 sõlmitud

asjaõigusliku müügilepingu p-s 3.7 sätestatud viivise 0,05% tasumata summalt (100 000

eurot) päevas kuni maksekohustuse täieliku ja nõuetekohase täitmiseni. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

Hageja ja kostja sõlmisid 19. märtsil 2018 kaevandusettevõtte müügilepingu, kinnistu

võlaõigusliku müügilepingu ja kinnistamisavalduse eelmärke kinnistamiseks (I kd tl 14-33).

Võlaõigusliku müügilepingu p-i 1.2 kohaselt oli lepingu esemeks liiva kaevandamisega

tegelev kaevandusettevõte, mille koosseisu kuulusid:

-

kinnistu, registriosa nr XXXXXXX (võlaõigusliku müügilepingu p 1.2.1);

-

müüja ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud maa kasutamise lepingud (p 1.2.2);

-

müüjale väljastatud keskkonnaload KMIN-060 ja KMIN-072 (p 1.2.3);

-

müüja tööandjana sõlmitud tähtajatud töölepingud kaevandusettevõttes töötavate

töötajatega (p 1.2.4);

-

kaevandusettevõttega seotud muud lepingud (p 1.2.5);

-

müüja omandisse kuuluv kaevandusettevõtte vallasvara (p 1.2.6 ja nimekiri lepingu lisas

1);

-

müüja omandisse kuuluv kaevandusettevõtte laovaru (sh kütusevaru, p 1.2.7).

Võlaõigusliku müügilepingu p-des 3.1-3.3 leppisid hageja ja kostja kokku, et müügilepingu

eseme müügihind, mis ei sisalda tasu laovarude (sh kütusevaru) eest, on 850 000 eurot

(müügihinna I osa). Hageja ja kostja avaldasid ja kinnitasid kinnistu maksumuseks 50 000

eurot ja kaevandusettevõtte muu vara (välja arvatud laovaru ja kütusevaru) maksumuseks 800

000 eurot. Hageja ja kostja leppisid kokku, et lisaks müügihinna I osale kuulub kostja poolt

hagejale tasumisele lao- ja kütusevaru eest 150 000 eurot (müügihinna II osa), mille lõplik

suurus pidi määratama kindlaks lõpuleviimise päeva (eeldatavasti 31.05.2018, lepingu p 4.2)

seisuga ja fikseeritama müügilepingus sätestatud lõpuleviimise päeval koostatavas

üleandmise-vastuvõtmise aktis.

Võlaõigusliku müügilepingu p-s 2.2.10 leppisid hageja ja kostja kokku, et kaevandamislubade

ümberregistreerimiseks nõutav markšeiderimõõdistus viiakse läbi viivitamatult pärast

kaevandusloa KMIN-060 väljastamist. Samas punktis kinnitati, et mõõdistamise kohaselt

peab olema Pannjärve liivakarjääri (kaevandamisluba KMIN-060) kaevandatav ehitusliiva

jääkvaru vähemalt 524 000 m3 ja Pannjärve II liivakarjääri (kaevandamisluba KMIN-072)

kaevandatav ehitusliiva jääkvaru vähemalt 490 000 m3. Hageja selgitas hagiavalduses, et

kuivõrd lepingu sõlmimise ajal ei olnud veel markšeiderimõõdistuste tulemused selgunud,

juhindus hageja kinnituse andmisel avalikust registrist kättesaadavatest andmetest.

28. mail 2018 sõlmised hageja ja kostja kinnistu omandi üleandmise asjaõiguslepingu ja

kinnistamisavalduse kande tegemiseks kinnistusraamatusse, hüpoteegi seadmise lepingu ning

asjaõiguslepingu ja kinnistamisavalduse kande tegemiseks kinnistusregistrisse (III kd tl 35-

46). Eelnimetatud lepingu p-i 3.6 kohaselt leppisid müüja ja ostja kokku, et müügihinna II

osast 100 000 eurot peab ostja kinni ostjal müüja vastu müügilepingust tulenevate nõuete

täitmise tagamiseks ning summa kuulub müüjale väljamaksmisele hiljemalt ühe aasta

möödumisel tehingu lõpuleviimise päevast. Sama kokkulepe oli sätestatud ka võlaõigusliku

müügilepingu p-s 3.6.

27. mail 2019 saatis kostja hagejale hinna alandamise avalduse (III kd tl 47-48), millest

nähtuvalt ei vastanud Pannjärve II liivakarjääri kaevandatava ehitusliiva jääkvaru

müügilepingus ettenähtule (müüdi puudustega kaup). Vastavalt 28. mail 2018 teostatud

markšeiderimõõdistuse tulemustele olevat Pannjärve II liivakarjääris kaevandatava ehitusliiva

jääkvaru väiksem võrreldes võlaõigusliku müügilepingu p-s 2.2.10 viidatuga. Avalduse

kohaselt kinnitab seda markšeideri Allan Kogeri 2019 mai arvutus, millest nähtuvalt oli

kaevandatavaks liivavaruks Pannjärve II liivakarjääris 268 000 m3 mitte 490 000 m3. Kostja

nõudis hinna alandamist 175 112 euro ulatuses, millest luges 100 000 eurot müügilepingu

p-i 3.6 alusel tasutuks. Hageja hinna alandamise avaldusega ei nõustunud.

Hageja selgitas, et juhindus võlaõigusliku müügilepingu p-s 2.2.10 kinnituse andmisel

19. märtsil 2018 kehtinud andmetest ja arusaamadest. Hageja märkis, et maavaravarude 2017

koondbilansist nähtuvalt oli Pannjärve II liivakarjääri aktiivne tarbevaru 1 309 800 m3.

Pannjärve II liivakarjääris kaevandamise aluseks olevast kaevandusloast KMIN-072 nähtus, et

Pannjärve II liivakarjääri kaevandatav ehitusliiva varu oli 1 164 000 m3. Müügilepingu

p 2.2.10 nägi ette nõudeid markšeidermõõdistusele, mitte hagejale või müüdud ettevõttele.

Eeltoodut arvestades oli Pannjärve II liivakarjääris müügilepingu sõlmimise hetkel vähemalt

võlaõigusliku müügilepingu p-s 2.2.10 deklareeritud kogus ehitusliiva. Kostja on jätnud

õigusvastaselt täitmata ostuhinna 100 000 euro tasumise kohustuse. Hageja on täitnud

müügilepingust tulenevad kohustused. Hageja väidetava rikkumise eest ei vastuta, sest

Pannjärve II karjääri ehitusliiva varu erinevus tulenevalt varuplokkide jaotuse muutusest ja

ehitusliiva aktiivse reservvaru osalisest ümberhindamisest (eraldi ehitusliiva ja täiteliiva

aktiivse tarbevaru arvele võtmine) oli kostjale teada lepingu sõlmimisel. Kostja teadma

pidamist kinnitab asjaolu, et OÜ Inseneribüroo STEIGER (edaspidi: Steiger) suhtles varude

ümberhindamise protsessis aktiivselt kostjaga. Hageja selgitas, et Steiger oli läbirääkimiste ja

võlaõigusliku müügilepingu sõlmimise perioodil koostamas Pannjärve II liivakarjääri järeluuringu aruannet

(varu seisuga 31. detsember 2017) „Töö nr 18/2100“. Aruandes soovitati Pannjärve II liivakarjääris olnud liiv

võtta osaliselt arvele täiteliivana. Järeluuringu aruanne edastati kostjale 16. veebruaril 2018 (II kd tl 129). Lõplik

versioon edastati kostjale 29. märtsil 2018 (II kd tl 157). Kostja pidi väidetavast puudusest teada saama 28. mail

2018, kui hageja ja kostja esitasid Keskkonnaametile taotluse kaevandamislubade ümberregistreerimiseks kostja

nimele. Taotlusele lisati Steigri Pannjärve II liivakarjääri markšeiderimõõdistamise seletuskiri (varu seisuga 28.

mai 2018) „Töö nr 18/2183“ (III kd tl 14-34). Samuti oli kostja teadlik Maa-ameti 26. aprilli 2018 käskkirjast nr

1-1/18/662, millega toimus Pannjärve liivamaardla ehitusliiva aktiivse reservvaru osaline ümberhindamine ja

täiendava ehitusliiva ja täiteliiva aktiivse tarbevaru arvele võtmine. Kostja teadmine väidetavast puudusest enne

lepingu sõlmimist välistab tema õiguse tugineda mis tahes mittevastavusele.

Kostja väidab, et talle ei olnud enne maid 2019 teada, et 2018. a mõõdistustulemustes oldi

arvestamata jäetud nõlvatervikutega, mistõttu Pannjärve II liivakarjääris kaevandatava liiva

kogus oli väiksem kui lepingus kinnitatud 490 000 m3. Hageja hinnangul ei ole kostja

nõlvaterviku mahtu puudutavad väited asjakohased. Klientidele müüdava ehitusliiva tegelik

kogus Pannjärve II liivakarjääris Steigri poolt läbi viidud uuringust ei sõltu. Enne varude

ümberkvalifitseerimist (seisuga 31.12.2017) oli Pannjärve II liivakarjääris kokku vähemalt

1 309 760 m3 (469 946 + 839 814) ehitusliiva. Kostja hinna alandamise avaldusest ilmneb, et

varude ümberhindamisele eelnenud ajal oli Pannjärve II liivakarjääri plokkides 4 ja 5 ilma

nõlvatervikuteta 670 890 m3 ehitusliiva. Järelikult oli Pannjärve II liivakarjääris enne varude

ümberhindamist (st võlaõigusliku müügilepingu sõlmimise ajal) rohkem ehitusliiva, kui

hageja kinnitas võlaõigusliku müügilepingu p-s 2.2.10. Kui võrrelda lepingus nõutavat kogust

490 000 m3 liivakarjääri kaevandatava (ploki 4 ja 5) varuga 670 890 m3, on ilmne, et

müügilepingut ei ole rikutud.

Väär on kostja väide, justkui oleks Pannjärve II liivakarjääris olev täiteliiv väärtusetu.

Kuupmeetri hinnas ei ole pooled kokku leppinud ning müügihind ei sisaldanud üksnes

ehitusliiva. Lisaks on kostja jätnud väidetava kahjunõude ulatuse arvutamisel teiste

müügilepingu esemetega arvestamata. Tegelikult on Pannjärve II liivakarjääri väärtus koos

väidetava puudusega kõrgem, kui väärtus ilma väidetava puuduseta. Kui lähtuda p-i 2.2.10

tõlgendamisel varude ümberarvestuse järgsest varujaotusest (hageja seda ei mööna), siis tänu

ümberarvestuse tulemusel alanenud kaevandamistasule, kostja ainult võidab väidetavast

puudusest.

Isegi, kui kohus asub seisukohale, et kostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et varude

ümberkvalifitseerimise tagajärjel ehitusliiva arvestuslik kogus formaalselt muutub (mida

hageja ei mööna), jättis kostja hagejat nn puudusest õigeaegselt teavitamata. Müügilepingu p

3.6 puudustest teatamise tähtaega ei reguleeri. Viidatud punkt näeb üksnes ette, millal pidi

kostja tegema kaevandusettevõtte eest viimase osamakse 100 000 eurot. Kostja arusaam p-i

3.6 tõlgendusest on vastuolus seaduse eesmärgiga.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus

kostja jätta hageja kanda.

Kostja märkis, et kuivõrd vastuhagis toodud põhjustel välistab kostja vastuhagi rahuldamine

täielikult hageja hagi rahuldamise, siis järelikult tuleb hageja hagi jätta rahuldamata.

3. Kostja (vastuhagis hageja) esitas vastuhagi, milles nõudis hagejalt kostja kasuks hinna alandamise sätete

alusel ja alternatiivselt kahju hüvitamise sätete alusel 175 112 euro väljamõistmist ja selle nõude tasaarvestamist

100 000 euro ulatuses hageja põhihagi nõudega (100 000 eurot). Tasaarvestuse tegemise järgselt palus kostja

mõista hagejalt kostja kasuks välja põhivõlg 75 112 eurot koos viivisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

määras alates vastuhagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Vastuhagi kohaselt esitas kostja 27. mail 2019 hagejale hinna alandamise avalduse. Kuna

Pannjärve II liivakarjääri kaevandatava ehitusliiva maht oli väiksem kui müügilepingus

hageja poolt kinnitatu, alandas kostja müügihinda 175 112 euro võrra. Kuna müügihinnast

100 000 eurot oli kostjal tasumata, luges kostja 100 000 eurot müüja poolt tasutuks ning

nõudis täiendava 75 112 euro tasumist. Hageja hinna alandamise avaldusega ei nõustunud.

Müügilepingu p-i 2.2.10 järgi on hageja andnud kinnituse, et Pannjärve II liivakarjääri

kaevandatav ehitusliiva jääkvaru on vähemalt 490 000 m3. Kuna hageja on professionaalne

kaevandusettevõtja, on müügilepingu p-s 2.2.10 antud kinnitusel tavapäraselt suurem õiguslik

tähendus. Asjaolu, kas hageja tugines müüdava asja kohta kinnitust andes maavarude

koondbilansile või mõnele muule allikale, ei oma antud vaidluse seisukohast tähtsust.

Markšeider A. Kogeri 13. mai 2019 mõõtmistulemustes on sõnaselgelt kirjas, et 2018. a

järeluuringu tulemused ja maavara kaevandamise lubadel olevad andmed ei ole omavahel

kooskõlas. Nõlvaterviku alla jääv liiv tuleb arvestada kaevandatava liiva hulgast maha ja

seega oli tegelikkuses 17. mai 2018 seisuga Pannjärve II liivakarjääris kaevandatavat liiva

vaid 268 000 m3 (mitte 490 000 m3 nagu lepingu p-s 2.2.10 oli kokku lepitud). Hageja

selgitas, et kaevandatavaks varuks on ikkagi see liiv, mida on võimalik reaalselt maapinna

seest välja võtta. Järelikult ei vastanud asi müügilepingus kokkulepitud tingimustele.

Kostjal ei olnud enne maid 2019 teada, et 2018. a mõõdistustulemustes oldi arvestamata

jäetud nõlvatervikutega. Alles 13. mail 2019 sai kostja eelkirjeldatud teadmise. Kostja esitas

hinna alandamise avalduse 27. mail 2019. Seda ajavahemikku ei saa ebamõistikuks pidada.

Kostjal kui ostjal puudus mistahes põhjus hakata otsima varjatud puudusi viivitamatult pärast

asjaõiguslepingu sõlmimist. Hinna alandamise avaldus on tähtaegne ja õige ning on esitatud

kooskõlas asjaõiguslepingu p-i 3.6 kohaselt 1 aastase tähtaja jooksul.

See, kas ja kui palju kostja sai täiteliiva, ei võta kostjalt õigust tugineda hageja poolt

müügilepingus antud kinnituse ebaõigsusele, asja puudusele ning ei võta kostjalt õigust

alandada hinda tulenevalt asja lepingus kokku lepitule mittevastavusest. Ilma kaevandatava

ehitusliivata ei ole kostjale üle antud lepingutel, vallasvaral ega kaevandamislubadel mingit

väärtust. Kostja on hinna alandamise avalduses esile toonud ka hinna alandamise

arvutuskäigu (puudusega asja hind x müügihind / väärtus ilma puuduseta), mille järgi sai

kostja hinna alandamise ulatuseks 175 112 eurot. Kostja märkis, et 100 000 eurot on kostja

käes ja seega tasaarvestab ta selle vastuhagi nõude vastava osaga ja palus kohtult välja mõista

hageja kasuks täiendavalt 75 112 eurot koos viivisega. Kui kohus leiab, et kostja nõude

arvutuskäik ei ole põhjendatud, palus kostja kohtul määrata hageja nõude suurus kindlaks

kohtu siseveendumuse alusel kõiki asjaolusid arvestades.

Ükski hageja poolt esitatud väide ei ole veenev ega lükka ümber fakti, et hageja on müügilepingus andnud

ebaõige kinnituse kostjale müüdava kauba koguse osas. Müügilepingu sõlmimise seisuga 19. märtsil 2018

järeluuringut kui ametlikku dokumenti olemas ei olnud, mistõttu ei ole kohane viidata ka selle tööversioonile.

Steigri Pannjärve II liivakarjääri markšeiderimõõdistamise seletuskirja (varu seisuga 28. mai 2018) ,,Töö nr

18/2183“ sissejuhatuses on kaevandatava mahu aluseks võetud 28. mai 2018 markšeidermõõdistus ja märgitud,

et hilisemad kameraaltööd tegi markšeider A. Koger. See tähendab, et markšeidermõõdistus viidi läbi

asjaõiguslepingu sõlmimise päeval ja sellele järgnevatel päevadel, kuid igal juhul teostati arvutused ning

vormistati aruanne pärast asjaõiguslepingu sõlmimist. Samuti ei tõenda kostja teadma pidamist tegelikest

kaevandatava liiva kogustest kirjavahetus Steigri esindaja ja hageja lepingulise esindaja vahel, nagu seda ei

tõenda ka hageja poolt kohtule esitatud muud dokumentaalsed tõendid. On vaieldamatu fakt, et enne maid 2019,

mil kostjale said arvutus ja sellest nähtuvad andmed kättesaadavaks, ei olnud kostjal infot, et tegelikult erines

kaevandatava ehitusliiva kogus Pannjärve II liivakarjääris võrreldes müügilepingus kinnitatuga 222 000 m3

võrra.

4. Hageja (vastuhagis kostja) palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja

(vastuhagis hageja) kanda.

Hageja ei ole jätnud ühtegi müügilepingust tulenevat kohustust täitmata. Kostjal puudub

hageja vastu pooltevahelisest müügilepingust tulenev nõue, mida oleks võimalik hageja

nõudega tasaarvestada. Alternatiivselt, kui kostjal olekski mingil põhjusel olemas

tasaarvestatav nõue, tuleb kostja nõude ulatust oluliselt vähendada. Hageja jäi hagis toodud

põhjenduste juurde.

MAAKOHTU OTSUS

5. Viru Maakohus rahuldas 21. mai 2021 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 100 000 eurot, viivise perioodi 29. mai 2019 – 18. november 2019 eest 8 700 eurot kuni

põhinõude täitmiseni ja alates 19. novembrist 2019 viivise 0,05% tasumata summalt

(100 000 eurot) päevas kuni põhinõude kohase täitmiseni. Maakohus jättis kostja vastuhagi

rahuldamata ja poolde menetluskulud kostja kanda.

Maakohus leidis, et hageja ja kostja müügilepingu sõlmimise ja sellele eelneval ajal oli

Pannjärve II liivakarjääris liiv arvel ehitusliivana. Plokkide ümberjaotus ja ehitusliiva aktiivse

reservvaru osaline ümberhindamine ja täiendava ehitusliiva ning täiteliiva varu arvele

võtmine toimus pärast müügilepingu sõlmimist. Maakohtu hinnangul said ja pidid pooled

lepingu sõlmimisel lähtuma lepingu sõlmimise ajal kehtivatest andmetest. Kostja teadis, et

tegelik ehitusliiva varu (ümberhindamise järgses tähenduses) ei ole sama, mis müügilepingu

p-s 2.2.10 kirjas, kuid ei reageerinud sellele. Nii hageja kui kostja on professionaalsed

kaevandusettevõtjad, kes said aru ja pidid aru saama lepingus antud kinnituste tähendusest ja

tagajärgedest. Mitte ükski menetluses esitatud tõend ei kinnita kostja väidet, et müüja andis

garantii minimaalselt 490 000 m3 ehitusliiva olemasolule lähtudes varu ümberjaotusest ja -

kvalifikatsioonist saadud tulemustele, mis ei olnud veel kinnitatud.

Maakohus juhtis tähelepanu, et kostja esitatud indikatiivses pakkumisest (I kd tl 13) tuleneb

selgelt kostja huvi liivakarjääri vastu tervikuna.

Kuivõrd müügilepingu p-s 2.2.10 on viide ka kehtivale kaevandamisloale (kogu mäeeraldise

varu kajastatud maavara kaevandmise loas kui ehitusliiv), said ja pidid pooled lähtuma

kinnituse andmisel kehtivatest kaevanduslubadest. Kostja viitas küll maapõueseaduse (2017)

alusel kehtestatud keskkonnaministri 17.12.2018 määruse nr 52 §-s 29 lg-s 1 toodud liiva

kasutusala järgsele liigitusele ehitusliiv ja täiteliiv, kuid maakohus juhtis tähelepanu sellele, et

viidatud määrus on kehtestatud pärast poolte vahelise müügilepingu sõlmimist. Kuivõrd

müügilepingu sõlmimise ajal oli Pannjärve II plokkides 4 ja 5 liiv kvalifitseeritud

ehitusliivana (st varuplokke ei eristatud) ja erisus ilmnes pärast varude ümberhindamist, siis ei

saa ka müüja kinnitust pidada ebaõigeks.

Lepingu p 3.6 ei taganud markšeiderimõõdistuse tulemusi ehk 100 000 kinnipidamine /

tasumine ei olnud sõltuvuses mõõdistuste tulemustest. Asjas esitatud tõenditele tuginedes ei

olnud maakohtul alust järeldada, et hageja müüjana on mingil viisil edastanud ebaõiget teavet

asja omaduste kohta või andnud teadvalt vale kinnituse nende omaduste kohta. Liiva kogus

karjääris (plokis 4, 5 ja 13) ei erine müügilepingust toodust ning isegi kui ümbermõõdistuse

tulemusena arvestava ehitusliiva kogus on väiksem, on vähemalt selle võrra suurem täiteliiva

kogus, mis on samuti kasutatav ja müüdav ja mida kostja ka aktiivselt realiseerib. Lisaks

eeltoodule rõhutas maakohus, et pooled sõlmisid kaevandusettevõtte müügilepingu, mitte

lepingu ainuüksi ehitusliiva omandamiseks. Maakohus oli seisukohal, et lepingueseme

üleandmisel kostjale ei eksisteerinud kaevandusettevõttel sellist puudust, mis oleks välistanud

selle eesmärgipärase kasutamise.

Markšeideri mõõdistuste tulemusena muudeti Pannjärve II liivakarjääri seniste varuplokkide

(plokk 4 ehitusliiv ja plokk 5 ehitusliiv) jaotust. Kostja väide, et kuni A. Kogeri arvutuste

saamiseni mais 2019 lähtus kostja ainult müüja müügilepingu p-s 2.2.10 antud kinnitusest, ei

vasta tegelikkusele. Asjas esitatud tõenditest nähtub üheselt, et kostja oli teadlik varuplokkide

jaotuse muutumisest tuleneva kaevandatava ehitusliiva varu muutumisest (vähenemisest) enne

müügilepingu sõlmimist. Kostjale oli teada ka varuplokkide ja seni ehitusliivana

kvalifitseeritud liiva osalise kasutusala muutmise asjaolud. Mais 2019 tehtud ehitusliiva

jääkvaru arvutused ei ole olulised, sest arvestuse aluseks võetud mõõdistused olid tehtud aasta

varem. Väidetav puudus, millele kostja tugineb, oli talle kui ostjale teada juba müügilepingu

sõlmimisel, seetõttu ei saa ka väidetavat puudust pidada varjatud puuduseks. Eeltoodust

tulenevalt on alusetu tugineda ka asjaõiguslepingu p-s 3.6 sätestatule, kuivõrd ostja

müügilepingust tulenevad nõuded tuginedes asja lepingutingimustele mittevastavusele hõlmas

maakohtu hinnangul siiski olukordi, kus on tegemist varjatud puudusega (mis on küll olemas

lepingu sõlmimise ajal, kuid ostja sellest ei tea) või mis ilmneb aasta jooksul, kuid ei ole

rakendatav olukorras kus ostja teab väidetavast puudusest, kuid lõpliku arvestuse koostab

tähtaja viimastel päevadel.

Vaidlust ei ole selles, et käesoleval ajal realiseerib kostja nii ehitus- kui täiteliiva

(ümberhindamise järgses jaotuses). Väide nagu ei omaks muu vara ja varu, sh täiteliiv

mingisugust tähendust, on alusetu. Kaevandusettevõtte koosseisus oli muuhulgas kogu

karjääris olev liivavaru (mis müügilepingu sõlmimise ajal oli Pannjärve II karjääris plokkides

4 ja 5 arvel ehitusliivana). Nõlvatervikute arvestamata jätmine oli maakohtu hinnangul pigem

etteheidetav mõõdistajatele. Maakohus nõustus, et kaevandatav liiv on see, mille reaalselt

karjäärist kätte saab. Kaevandatava varu jääk Pannjärve II liivakarjääri 4, 5 ja 13 plokis

(müügilepingu ajal kehtinud jaotuse järgi ehitusliiva 4. ja 5. plokk) on 670 890 m3 (III kd tl

50), mis on rohkem kui müügilepingu p-s 2.2.10 antud müüja kinnitatud minimaalne kogus

490 000 m3.

Eeltoodust tulenevalt oli maakohus seisukohal, et müüdud asi (kaevandusettevõte) vastas

lepingutingimustele ja hageja müügilepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ei olnud.

Tegelikult etteheidetavat erinevust müügilepingu ja faktilise olukorra vahel ei eksisteeri.

Pannjärve II liivakarjääri ehitusliiva varu ei ole tegelikult muutunud.

Kuivõrd maakohus leidis, et hageja ei ole lepingut rikkunud, puudus kostjal alus nõuda hinna

alandamist või kahju hüvitamist. Maakohus selgitas, et hinda saab alandada sellise kohustuse

rikkumise eest, mis on hinna tasumisega vastastikuses seoses (müügilepingu puhul

esmajooneskohustus anda üle puudusteta asi ja teha võimalikuks omandi üleandmine).

Käesoleval juhul saaksid kõne alla tulla müüja võimalikud rikkumised seonduvalt

kaevandusettevõtte jm lepinguesemesse kuuluva vara üleandmisega või võimalike

puudustega. Kuivõrd maakohus leidis, et hageja lepingut rikkunud ei ole ja puudub alus hinna

alandamiseks, puudub vajadus ka alandatud hinda arvestada. Põhjendamatu on kostja esitatud

arvestus, milles on lähtutud puudustega hinna (alandatud hinna) arvutamisel eeldusest, et

müügihinna sisse kuulusid ainult maavarad (liiv). Lepingu esemesse kuuluvate esemete

väärtused on tõendamata, mistõttu on tõendamata ka Pannjärve II liivakarjääri ehitusliiva ühe

kuupmeetri väärtus, kuivõrd selle väärtus väheneb müügilepingu p-s 1.1 ja 1.2 märgitud teiste

esemete väärtuste võrra.

Maakohus oli seisukohal, et kostja ei ole millegagi tõendanud lepingueseme väärtuse

vähenemist seonduvalt ümbermõõdistuse tulemusena ehitusliiva varu väiksemast kogusest.

Kostja ei ole tõendanud, et talle on tekkinud väidetava mittekohase täitmise tagajärjel kahju.

Ainuüksi ehitusliiva koguse erinevus ei tõenda veel kahju tekkimist ostjale (asja väärtuse

vähenemist). Kahju hüvitamise kohustus tekib võlgnikul üksnes siis kui ta rikkumise eest

vastutab ja kahju hüvitamise nõude olemasoluks on vajalik kahju olemasolu ning põhjuslik

seos kahju ja rikkumise vahel (§ 127 lg 4). Maakohus selgitas, et kuivõrd hinna alandamise

ja /või kahju hüvitamise eeldused täidetud ei ole, puudub maakohtul vajadus määrata

vastuhageja nõude suurust.

Eeltoodud põhjendustel rahuldas maakohus hageja nõude. Kostjal ei olnud alust keelduda

lepingu täitmisest.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada kostja

vastuhagi. Alternatiivselt palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kostja hinnangul on maakohus tõendite hindamisel eksinud ja seetõttu ebaõigesti rahuldanud

hagi ja jätnud vastuhagi rahuldamata. Müüdud kaup oli puudustega, hageja poolt müügi- ja

asjaõiguslepingus antud kinnitused olid ebaõiged ning kostja on puuduste olemasolu

tõendanud. Kostja on esitanud hagejale pretensiooni ja hinna alandamise avalduse tähtaegselt.

Asjal esinesid varjatud puudused ja kostjal oli õigus nõuda hinna alandamist või kahju

hüvitamist.

Kostja hinnangul oli müügilepingu p-s 2.2.10 antud kinnitus suunatud tulevikku st

pooleliolevale loamenetlusele ja sidus nõutava mahu loa väljastamise järgse

markšeidermõõdistuse tulemusega. Maakohtu tõlgendus müügilepingu p 2.2.10 kohta ei vasta

poolte tegelikule tahtele ega selle tegevusala praktikale.

Keskkonnaministri 17. detsembri 2018 määrus nr 52 kehtestati küll pärast müügilepingu

sõlmimist, aga see ei tähenda, et enne määruse kehtestamist ei jaotatud liiva kastusuala järgi

ehitusliivaks ja täiteliivaks. Seda kinnitab ka määruse rakendussätte § 47 lg 1, millest tuleneb,

et liiva jaotamine ehitusliivaks ja täiteliivaks eksisteeris juba enne määruse kehtestamist.

Kostja on kogu menetluse kinnitanud, et tema huviks on olnud kaevandatava ehitusliiva

ostmine ja seda väidet kinnitavad ka müügilepingu p-d 1.2.3.1 ja 3.6, milles on sätestatud

nõudmised liiva kvaliteedile ja mahule.

Maakohus on ebaõigesti hinnanud müügilepingu sõlmimisele eelnenud indikatiivset

pakkumist. Tegelikkuses arvati hagejale kuuluv kinnisvara hilisemalt poolte kokkuleppel

müügiobjektist välja. Küll tuleb aga muust müügiobjektist eraldi välja tuua eeldused ehk

asjaolud, mis tingisid pakkumise tegemise. Kui neid asjaolusid ei oleks täidetud, ei oleks

pakkumist esitatud. Selliste eeldustena on nimetatud kaevandatava liiva mahtu ja kvaliteeti

(ehitusliiv, täiteliiv). Muudele ettevõttesse kuuluvatele varadele pakkumises tingimusi ei

esitatud. Müügilepingu p-s 1.2 ja selle alapunktides toodud varale eraldiseisvat väärtust ja

nõudeid ei määratud. Sellest tulenevalt on tõendatud ka kostja erihuvi kaevadatava liiva

kvaliteedi ja mahu vastu.

Maakohtu otsus on vastuoluline. Ühelt poolt leiab maakohus (otsuse p 39.6), et

markšeiderimõõdistuse tulemused ei olnud müüjale teada ja sellest tulenevalt ei saanud

justkui mõistlik isik kinnitusi anda, teisalt aga leiab maakohus, et ostja võis ja pidi olema

teadlik tegelikest mahtudest, sh markšeiderimõõdistuste tulemustest juba müügilepingu

sõlmimisel. Müüja, kes tunneb müüdava kaevandusi iseärasusi, saab teatud täpsusastmega

kinnitusi anda ka juhul, kui poolelioleva loamenetluse või sellele järgneva

markšeidermõõdistuse tulemused ei ole teada. Nii sai neid kinnitusi anda ka hageja.

Kostja sai maakohtu otsusest aru, et kohus nõustus kostja argumentidega, et lepingute p-s 3.6

nimetatud 1-aastase tähtaja jooksul võis kostja puuduse avastada kui ka sellest hagejat

teavitada. Maakohus on otsuses õigesti tuvastanud, et kostja on esitanud hagejale pretensiooni

ja hinna alandamise avalduse tähtaegselt. Kostja tugineb nendele väidetele

apellatsioonkaebuses.

Tõele ei vasta maakohtu järeldus, et kostja ei ole müügilepingu p-s 1.2 nimetatud vara

väärtuse puudumist tõendanud. Kostja on esitanud korduvalt mitmes menetlusdokumendis nii

tõendeid kui ka viiteid õigusaktidele, millega kostja on oma väiteid tõendada soovinud.

Tähtsust omavad üksnes markšeidermõõdistused, mis pidid kinnitama 490 000 m³

kaevandatava ehitusliiva olemasolu. Kuna enne maid 2019 ei olnud olemas A. Kogeri arvutusi

(mille kohaselt ei oldud mõõdistustulemustes arvestatud nõlvaktervikutega), siis järelikult ei

saanud kostja mingilgi juhul varem teada saada asja puudusest. Tegemist oli varjatud

puudusega, mistõttu kostja uskus maini 2019 müügi- ja asjaõiguslepingus antud kinnituse

õigsust. Kuna pooled on omistanud kokkuleppeliselt markšeidermõõdistustele nn tugevama

tõendi tähenduse, siis ei ole võimalik tagantjärele sisustada kostja nö teadma pidamist

mistahes muudest allikatest nähtuvate andmetega.

7. Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Maakohtu otsus on nõuetekohaselt hinnatud ja tuginetud asjas esitatud tõenditele. Hagejal

lähtus müügilepingu sõlmimise ajal kehtivast varujaotusest. Markšeidermõõdistuse eesmärk ei

olnud liiva omaduste kvalifitseerimine vastavalt kas täite- või ehitusliivaks vaid mõõta

karjääris sisalduv kaevandatava ehitusliiva kogus. Müüja ei saa anda müügilepingus kinnitust

liiva koguse kohta andmete põhjal, mida müügilepingu sõlmimisel veel ei kehtinud. Ka

professionaalne kaevandusettevõtja ei saa oletada ehitusliiva mahtu karjääris ning kinnitada

seda notariaalselt tõendatud lepingus.

Tähtsust ei oma, kas liiva jaotati ehitus- ja täiteliivaks ka enne keskkonnaministri 17.

detsembri 2018 määruse nr 52 kehtestamist, sest müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud

liivavarud Pannjärve II liivakarjääris ära jaotatud ning ametlikel andmetel oli kogu liivavaru

Pannjärve II liivakarjääris käsitletav kaevandatava ehitusliivana.

Maakohtu otsus ei ole vastuoluline. Kostja oli varude ümberhindamisest ja sellest tulenevast

erisusest müügilepingu p-s 2.2.10 antud kinnistusega teadlik. Kui kostja oleks pidanud sellist

erisust vastuoluliseks, oleks ta saanud sellele lepingueelsetes läbirääkimistes viidata.

Kostja indikatiivne pakkumine ei tõenda, et pooled oleksid leppinud müügilepingus kokku

ehitusliiva jääkvaru kogustes pärast varude ümberhindamist. Pakkumisest nähtub kostja soov

osta ära hageja ettevõte koos vallas- ja kinnisvaraga.

Maakohus leidis õigesti, et kaevandatava ehitusliiva ümberhindamise järgne kogus ei ole

varjatud puudus. Kostja ei teavitanud hagejat väidetavast erisusest õigeaegselt, mistõttu kostja

vastuväited on põhjendamatud ka sellel alusel. Kuna hageja ei ole müügilepingut rikutud, ei

pidanud maakohus hindama tõendeid, mis puudutasid hinna alandamise ulatust.

Isegi kui ettevõte oleks olnud ehitusliiva osas puudustega, sai kostja ettevõttega koos suures

koguses täiteliiva (mis varem oli kvalifitseeritud ehitusliivaks), millel on samuti väärtus.

Hageja ei ole omistanud markšeiderimõõdistusele olulisema tõendi tähendust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning selle

muutmiseks puudub alus (TsMS § 657 lg 1 p 1). Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata ja menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda.

9. Asja materjalide kohaselt müüs hageja kostjale 19. märtsi 2018 müügilepingu ja 28. mai

2018 asjaõiguslepingu alusel liiva kaevandamisega tegeleva kaevandusettevõtte.

Müügilepingu p-s 3.6 leppisid pooled kokku, et müügihinnast peab ostja (kostja) 100 000

eurot kinni ostjal müüja vastu müügilepingust tulenevate nõuete täitmise tagamiseks ning

summa kuulub väljamaksmisele müüjale (hagejale) hiljemalt ühe aasta möödumisel lepingu

lõpuleviimise päevast. Kostja ei ole hagejale 100 000 eurot müügihinnast tasunud, mistõttu

hageja esitas kohtule lepingu täitmise nõude VÕS § 108 lg 1 ja § 208 lg 1 alusel. Kostja

taotleb müügilepingus kokku lepitud müügihinna alandamist, sest müüdud asi ei vasta

lepingutingimustele. Vastuhagiga kostja tasaarvestab oma nõude 100 000 euro ulatuses hageja

nõudega ning palub hagejalt välja mõista 75 112 eurot kostja kasuks. Kostja leiab, et müüdud

asi ei vasta lepingu tingimustele seetõttu, et Pannjärve II liivakarjääris oli ehitusliiva jääkvaru

väiksem kui hageja müügilepingu p-s 1.2.10. kinnitas (490 000 m3 asemel oli ehitusliiva

üksnes 298 000 m3 ).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus asus põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb rahuldada ja

vastuhagi jätta rahuldamata. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega hagi rahuldamisel, ei

pea ringkonnakohus vajalikuks neid seisukohti kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6).

10. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

Asjas puudub vaidlus selles, et pärast müügilepingu sõlmimist muutus Pannjärve II karjääris

varujaotus ja senini keskkonnaregistris arvel olnud ehitusliiva varu hinnati ümber ja võeti

arvele ehitusliiva ja täiteliivana.

Müüja andis lepingu p-s 2.2.10. kinnituse, et lepingu p-des 1.2.3.1. ja 1.2.3.2. märgitud

kaevandamise lubade ümberregistreerimiseks nõutav markšeiderimõõdistus viiakse läbi

viivitamatult pärast lepingu punktis 1.2.3.1. näidatud loa väljastamist. Eelnimetatud

mõõdistamise kohaselt peab Pannjärve liivakarjääri kaevandatav ehitusliiva jääkvaru olema

vähemalt 524 000 m3 ja Pannjärve II liivakarjääri kaevandatav ehitusliiva jääkvaru vähemalt

490 000 m3.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et maakohus on ebaõigesti tõlgendanud

müügi- ja asjaõiguslepingutes kokku lepitut. Müügilepingu p 2.2.10 sõnastust, sh viitest

mõõdistusele saab mõistlik isik aru, et mõõdistused olid lepingu sõlmimise ajal pooleli.

Hagiavalduse p-s 4 avaldatu on sellega kooskõlas.

Pooled vaidlevad selle üle, kas müügilepingu p-s 2.2.10 kinnituse andmisel ehitusliiva

jääkvaru koguse suhtes pidi hageja juhinduma kinnituse andmise ajal kehtinud andmetest.

Maakohus tõlgendas lepingut kooskõlas VÕS § 29 lg-tega 1 ja 3 ja asus põhjendatult

seisukohale (maakohtu otsuse p 39.6), et pooled said ja pidid lepingu sõlmimisel lähtuma

sellel ajal kehtivatest andmetest, sh maavaravarude 2017 koondbilansi andmetest (ehk et 4. ja

5. plokis olevat liiva käsitleti tervikuna ehitusliivana). Plokkide ümberjaotus, ehitusliiva ja

täiteliiva eristamine ja ehitusliiva aktiivse reservvaru osaline ümberhindamine ja arvele

võtmine toimus pärast müügilepingu sõlmimist. Maakohus seisukoht on kooskõlas asjas

kogutud tõenditega, milleks on Steigeri uuring, varude koondbilanss seisuga 2017, poolte

ühine taotlus 28. maist 2018 Keskkonnaametile kaevandamisloa ümbervormistamiseks (III kd

lk 8), mille lisana esitasid pooled Steigeri uuringu (töö nr 18/2183), milles märgiti ehitusliiva

jääkvaruks (ümbermõõdistuse järgselt) 453 000 m3 (kokku liiva 1288 000 m3); Maaameti

peadirektori 26. aprilli 2018 käskkiri nr 1-1-/18/772, mille alusel toimus Pannjärve II

aktiivse liivavaru osaline ümberhindamine ja täiendava aktiivse ehitusliiva ja täiteliiva arvele

võtmine (III kd lk 138-140). Ka on põhjendatud maakohtu viide, et

Keskkonnaministri 17. detsembri 2018 määrus nr 52, milles anti võimalus liigitada liiva

kasutusala järgselt ehitusliivaks ja täiteliivaks, kehtestati pärast müügilepingu sõlmimist.

Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga apellatsioonkaebuses (p 23), et ka enne määruse

kehtestamist jaotati liiva ehitusliivaks ja täiteliivaks, kuid nii kaevandamisloa kui ka

maavaravarude 2017 koondbilansi kohaselt oli Pannjärve II karjääris üksnes ehitusliiv.

Hageja viidatud Keskkonnaministri 17. detsembri 29018 määruse nr 52 rakendussätte § 47 lg

1 kohaselt kuni määruse jõustumiseni keskkonnaregistrisse kantud ehitusliiv ja täiteliiv

jäävad senisel kujul keskkonnaregistrisse kuni maavara ammendumiseni, sama määruse alusel

varu ümberhindamiseni või muul alusel keskkonnaregistri kande muutmiseni. Seega on

maakohtu seisukoht ka määruse rakendussättega kooskõlas: keskkonnaregistrisse enne

määruse jõustumist kantud ehitusliiva tuli käsitleda ehitusliivana kuni selle

ümberhindamiseni, mis toimus käesoleval juhul pärast müügilepingu sõlmimist.

11. Nõustuda tuleb hagejaga, et ajal kui mõõdistused olid veel pooleli, ei saanud hageja

mõistliku isiku ja professionaalse kaevandusettevõtjana anda müügilepingus kinnitust liiva

koguse kohta andmete põhjal, mis müügilepingu sõlmimise ajal veel ei kehtinud, s.o uue

varujaotuse alusel. Pooled ei ole sõlminud selget kokkulepet, et kinnitus on antud arvestades

plokkide jaotuse muudatusi tulevikus. Kostja väide, et antud kinnitus oli suunatud

pooleliolevale loamenetlusele, ei ole tõendatud. Ka kostja ise ei viita tõenditele, mis peaks

tõendama kaevandamisettevõtjate teistsugust igapäevast praktikat (apellatsioonkaebuse p 20).

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ostis kaevandusettevõtte ja

tema väidetav erihuvi osta üksnes ehitusliiva ei ole kooskõlas lepingus kokkulepituga. Seda ei

tõenda ka pakkumine (I kd lk 13), sest pakkumises on märgitud lepingu objektina Pannjärve

liivakarjääri (sh kaeveload, rendilepingud ja kinnistud jm). Müügilepingu p-s 3.1 on pooled

leppinud kokku müügihinnas 850 000 eurot kogu lepingu eseme (hinnas ei sisaldu laovaru)

eest, milleks on müügilepingu p 1.2 kohaselt kaevandusettevõte. Tegemist oli kokkulepitud

hinnaga kaevandusettevõttele, mistõttu puudus vajadus leppida kokku eraldi ettevõtte

koosseisu kuuluvate varade hinnas ja kvaliteedinõuetes. Pakkumise kohaselt toimus ost due

diligence tingimusel, lepingus kinnitasid pooled, et nad on müügiobjektiga tutvunud, valduse

üleandmine toimus pärast müügilepingu sõlmimist, mistõttu oli põhjendatud leppida kokku

ehitusliiva minimaalses jääkkoguses.

13. Nõustuda ei saa kostja väitega (apellatsioonkaebuse p 38), et pooled omistasid

markšeidermõõdistusele tugevama tõendi tähenduse (TsMS § 232 lg 2 tähenduses). Hageja

selle seisukohaga ei nõustu ja sellisele järeldusele ei saa asuda ka müügilepingu teksti

tõlgendades. Seega on ebaõiged need kostja väited, et maakohus ei saanud lepingu

tõlgendamisel arvestada lepingu sõlmimisel pooltele teada olevate muudest allikatest

lähtuvate andmetega.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et hageja väiteid poolte kokkuleppe sisu osas

tõendab ka see, et juba enne asjaõiguslepingu sõlmimist oli pooltele teada, et ümberjagamise

tulemusena on ehitusliiva vähem kui 490 000 m3. Nimelt allkirjastasid mõlemad pooled

asjaõiguslepingu sõlmimise päeval 28. mail 2017 taotluse kaevandamisloa muutmiseks,

millele oli lisatud Steigeri hinnang, et uue jaotuse järgi on ehitusliiva 453 000 m3 ja kokku

koos täiteliivaga 1 288 000 m3 (III kd, lk 14-22). Seega pidi kostja juba sel ajal olema teadlik,

et ümberhindamise tulemusena on Pannjärve II karjääris ehitusliiva vähem kui hageja

kinnitatud 490 000 m3. Asjakohast märkust aga asjaõiguslepingusse sisse ei viidud, mis

samuti tõendab hageja seisukohta, et kinnitus oli antud lepingu sõlmimise ajal kehtiva jaotuse

alusel kokkulepitud ehitusliiva kogusele. Maakohtu seisukoht otsuse p-s 39.6, et kostja teadis,

et ehitusliiva kogus ümberhindamise järgselt muutub, on põhjendatud.

14. Kostja heidab maakohtule ette (apellatsioonkaebuse p-d 36-37), et maakohus on jätnud

hindamata piirkonna arengukava (29. märtsi 2021 menetlusdokumendi lisa 3), mille kohaselt

tuleks Pannjärve liivakarjääris kaevandamist piirata, et vältida mäeeraldise laiendamist,

hageja juhatuse liikme V. Slõki poolt lepingueelsete läbirääkimiste käigus kostjale toodud

dokumendid müügilepinguga üleantud vallasvara amortiseerimise kohta, kostja ja OÜ Põhja

Mets vahelised lepingud kaevandamisettevõtte käitamiseks vajalike vallasasjade müügi kohta

teise lepingu alusel 500 000 euro eest. Nimetatud tõenditega soovib kostja tõendada, et

müügilepingu p-s 1.2 nimetatud muu vara (va ehitusliiv) oli väärtusetu. Kokkuvõtvalt on

kostja eesmärgiks tõendada, et müügihind kujunes üksnes kaevandatava ehitusliiva ja selle

koguse järgi, mis õigustaks kostja vastuhagis esitatud nõuet, sh hinna alandamise nõude

arvutuskäiku.

Ringkonnakohus nõustub, et maakohus ei ole loetletud tõenditele otsuses selgelt viidanud,

samas on maakohus piisavalt käsitlenud kostja väiteid selles, kuidas kujunes poolte poolt

kokku lepitud kaevandusettevõtte müügihind. Seega ei saa kostja loeteletud tõendite otsuses

hindamata jätmist käsitleda olulise menetlusnormi rikkumisena, mis on toonud kaasa

maakohtu poolt ebaõige otsuse tegemise. Isegi olukorras, kus kostja väited lepingu alusel

kostjale üle antud vara raamatupidamisliku jääkväärtuse osas on õiged (kostja väidab, et muu

vara (va ehitusliiv) väärtus on 0), ei tõenda see vara turuväärtust, samuti seda, et

seda vara ei ole kaevandamisettevõtte tegevuseks vaja. Kostja seisukoht, et ka täiteliiv on

väärtusetu, on tõendamata. Kostja ei ole vaatamata maakohtu selgitustele müügilepingu

esemesse kuuluvate esemete väärtuseid tõendanud (maakohtu otsuse p 42.2.).

15. Kostja viited sellele, et maakohus ei ole asja lahendamisel arvestanud MaaPS § 90 lg-ga 4,

mis näeb ette, et kaevandamisloa väljastamisel sõlmitakse automaatselt Eesti Vabariigiga maa

rendileping ja §-ga 68, mille kohaselt on kaevandamisloa alusel mäeeraldise laiendamine

kulukas ja aeganõudev protsess, on põhjendatud, kuid see ei ole kaasa toonud õiguse ebaõiget

kohaldamist maakohtu poolt. Tuleb nõustuda kostjaga, et hageja väited selles, et kostja huvi

oli kaevandust laiendada, ei ole piisavalt põhistatud ega tõendatud. Samas on tegemist üksnes

ühe hageja vastuväitega kostja vastuhagile, mille põhistamata jätmine hageja poolt ei oma

mõju asja lahendamisele.

16. Maakohus tuvastas otsuse p-s 40 põhjendatult, et müügilepingu p 3.6 kohaselt leppisid

pooled kokku, et ostja võib müügieseme lepingutingimustele mittevastavusest müüjat

teavitada ühe aasta jooksul lepingu sõlmimisest, millega kostja nõustub (vt

apellatsioonkaebuse p-d 30-31). Vaatamata sellele on maakohus jätnud põhjendatult

kostja vastuhagi rahuldamata. Kostja ei ole asjas tõendanud hageja poolset lepingurikkumist

(kaevandatava ehitusliiva ümberhindamise järgne kogus ei ole varjatud puudus) ega ka muid

hinna alandamise või kahju hüvitamise nõude eeldusi.

17. Seoses kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb menetluskulud

ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude suuruse määrab

maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisel (TsMS § 177 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Uusen-Nacke

(allkirjastatud digitaalselt)

Kersti Kerstna-Vaks