1-09-11749/27 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse tegemise aeg ja koht 15.09.2010. a Kriminaalasja number 1-09-11749 Kohtukoosseis

Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Kesküla ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Tõlk Tatjana Derkatš Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 07.09.2010. a, Tallinn Kriminaalasi K.A süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 07.05.2010. a otsus

Apellatsiooni esitajad

K.A kaitsja advokaat Arina Liskmann- Getsu Prokurör Rainer Amur Süüdistatav K.A

Elukoht: XXXXXXXX XXX XX-XX, XXXXXXX; ik:

XXX; kodakondsus: XXXXXXX

XXXXXXXXXXX; haridus: XXXX-XXXXXXXXXX;

emakeel: vene keel; töökoht: E.. Kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud 2 korral. Tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 17.02.2009. a.

Kaitsja Advokaat Arina Liskmann-Getsu

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 07.05. 2010. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi

Harju Maakohtu 07.05.2010. a otsusega mõisteti K.A KarS § 422 lg 1 järgi ja karistati teda 2-aastase vangistusega. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel

jättis kohus vangistuse täitmisele pööramata tingimusel, et K.A ei pane 3-aastase

katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võttis maakohus

K.A-lt lisakaristusena 6 kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse. Ühtlasi mõistis maakohus KrMS § 310 lg 1 alusel kannatanu M. M. seadusliku esindaja T. M. poolt esitatud tsiviilhagi alusel K.A-lt välja moraalse kahju 50 000 krooni. Kohus luges tõendatuks, et 03.06.2008.a. õhtul Tallinnas XXXXXXXX XXX XX maja juures

sooritas mootorsõiduk (reg.nr XXX XXX), mida juhtis kaine ja vastava Opel Zafira kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust omav K.A, tagasipöörde üle teemärgise 913 „kahekordne pidevjoon“, pöörates ette talle tagant lähenenud mootorrattale, mida juhtis kaine

ja vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust mitteomav M. M.. Kokkupõrke tagajärjel sai mootorratta juht M. M. eluohtliku tervisekahjustuse.

Kohus luges tõendatuks, et Opel Zafira juht K.A tekitas ohu mootorratturi M. M. liikumisele ootamatu manöövriga. Nii fototabelid kui kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja V.

V. ütlused näitavad, et Opel Zafira juht tegi teisest sõidureast tagasipööret üle kolmanda

sõidurea vastassuunavööndisse, keerates ette otse liikuvale mootorratturile. Viimane

reageeris, pöörates vasakule, kuid see ei olnud piisav, sest tagasipööret tehes keeras Opel

Zafira talle ikkagi ette. Mootorrattur ei saanud pöörata paremale, kuna seal liikusid teised sõidukid. Ainus, mida mootorrattur teha sai ning tegi, oli pöörata vasakule. Maakohus märkis, et V. V. nägi õnnetust vahetult lähedalt pealt ning ei tunne ühtegi osapoolt, seega polnud kohtul alust V. V. ütlustes kahelda. Tema ütlused on samas täielikus kooskõlas

kannatanu M. M. ütlustega, kes kohtuistungil väitis, et tema arvates keeras Opel Zafira

XXXXXXXX XXX XX maja juurest välja ja risti talle ette. Kohus märkis otsuses, et Kui Opel Zafira juht oleks hakanud tagasipöörde manöövrit tegema kolmandast reast, nagu ta ise väidab, poleks Opel asunud kokkupõrke hetkel mootorrattaga sisuliselt risti.

Fototabelil fotol nr 5 paistavad auto esiratta juures asfaldil tükid, mis viitavad kokkupõrkekohale, mis asub vastassuunavööndis. Mustamäe teel oli antud kohas kohustus liikuda ainult otse. Tehes seal tagasipööret, rikkus

K.A liiklusmärgi nr 411 „kohustuslik sõidusuund“ nõudeid. Auto asend, mis on

fikseeritud liiklusõnnetuse skeemil ja ka fotodel ning mida on kinnitanud ka tunnistajad kohtuistungil, viitab sellele, et Opel on teinud tagasipööret üle kahekordse pidevjoone. Auto on täielikult risti Mustamäe teega. Opel Zafira juht, tehes tagasipööret üle kahekordse pideva joone, rikkus liikluseeskirja (edaspidi LE) lisas 3 nimetatud teemärgist nr 913 „kahekordne

pidevjoon“. Teistele samas suunas liiklejatele tuli Opel Zafira juhi selline manööver täiesti ootamatult ning sellist mootorsõiduki juhi käitumist ei saanud ka mootorratast juhtinud M. M. ette näha . Liiklusseadus (edaspidi LS) § 2 lg 1 kohustab kõiki liiklejaid kinni pidama liikluse reeglitest.

K.A ei pidanud keelatud kohas tagasipööret tehes sellest kohustusest kinni.

Arvestades Opel Zafira juhi manöövrit ja õnnetuse mehhanismi, siis K.A ei veendunud manöövri ohutuses, millega rikkus LE § 91.

Maakohus leidis, et oma tegevusega rikkus K.A järgmisi liikluseeskirja nõudeid:

LE § 5 (liikleja peab täitma liikluskorraldusvahendi nõuet); § 107 (teekattemärgistega

sõiduradadeks jaotatud sõiduteel tuleb sõita raja piirides); § 108 (kahesuunalise liiklusega

sõiduteel, mille kogulaiuses on neli või enam sõidurada ei tohi sõita vastassuunavööndis);

LE lisa 2 kohustusmärk 41 (liiklusmärk nr 411 „kohustuslik sõidusuund“ – märk kohustab sõitma vaid noolega osutatud suunas). Maakohus jättis tähelepanuta K.A ja tema autos viibinud V. A. ütlused. Kohus leidis, et süüdistatava ütlused on segased ning vasturääkivad. Lisaks märkis kohus, et K.A väide, et hakkas vasakpööret tegema vastassuunavööndi pöördeks ettenähtud aeglustusreast, kus kahekordset pidevat joont ei olnud, on olulises vastuolus nii liiklusõnnetuse skeemi kui

liiklusõnnetuse kohal tehtud fotodega, liiklusõnnetuse kohal olevate liikluskorraldusvahenditega ja tunnistaja V. V. ütlustega.

Kohus suhtus kriitiliselt tunnistaja V. A. ütlustesse toimunu kohta, kuna viimane tunnistas kohtuistungil, et tal ei ole juhtimisõigust ja ta ei tunne liiklust. Samuti ei tunne ta seda kanti,

kuna on seal liikunud ainult trolliga. Ka olid tema kohtuistungil antud ütlused vasturääkivad, kuid ta sai aru , et Opel juht K.A tegi tagasipööret . Maakohus asus seisukohale, et tegemist ei olnud segasüüga ning tähtsust ei oma asjaolu, et M. M.l ei olnud mootorsõiduki juhtimisõigust. Samuti leidis kohus, et tähtsust ei omanud asjaolu,

kas Opelil suunatuli põles või mitte, kuna LE § 82 rikkumist ei ole K.A-le süüks pandud.

Karistuse mõistmisel arvestas kohus asjaoluga, et K.A ei ole varem

kriminaalkorras karistatud, väärteokorras on teda karistatud kahel korral, viimati jaanuaris 2009. a kiiruse ületamise eest. K.A isikut iseloomustavaks jooneks luges kohus

seda, et liiklusnõuete rikkumise pani ta toime pärast raske kehavigastusega lõppenud

liiklusõnnetuse põhjustamist, mis väljendab ükskõikset ja hoolimatut suhtumist liiklusalast

käitumist reguleerivatesse ja ohutust tagavatesse normidesse, samuti kõigisse liikluses

osalenud isikute elusse, tervisesse ja varasse. Olukorras, kus mootorsõiduki juhtide poolt

liiklus- või käitumisnõuete rikkumise tagajärjel inimeste vigastada ja surma saamine ei ole harvaesinev erand, nõuavad ranget karistamist ka positiivse üldpreventsiooni põhimõtted.

Kuna K.A pani toime sõiduki ohutu liiklemise eeskirjade rikkumise, millega põhjustas ettevaatamatusest isikule raske tervisekahjustuse, pidas kohus vajalikuks kohaldada KarS § 50 lg.1 punktis1 ettenähtud lisakaristust. Selline liikluseeskirja sätete rikkumine seadis ohtu nii K.A enda, temaga koos autos viibinud isiku ja ka kõigi teiste liikluses olnud isikute elu ja tervise. Samuti väärib märkimist asjaolu, et K.A ei mõistnud

seda, et just tema rikkus liikluseeskirja mitmeid sätteid, mille tagajärjel sai vigastada teine

liikluses osaleja. Tema puhul puuduvad igasugused erandlikud asjaolud, mis tingiksid lisakaristuse mittekohaldamise ning tema juhina liiklusest kõrvaldamine mõningaks ajaks on kohtu arvates täiesti põhjendatud ja hädavajalik.

Lisaks rahuldas kohus tsiviilhagi, milles taotleti 50 000 krooni suuruse mittevaralise kahju hüvitamist.

2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K.A kaitsja A. Liskmann- Getsu, kes palub Harju Maakohtu otsus tühistada ja K.A KarS § 422 lg 1 järgi õigeks mõista. Alternatiivselt taotleb kaitsja K.A-le mõistetud karistuse vähendamist. Samuti palub kaitsja jätta tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkorras.

Kaitsja leiab, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne. Kohus ei ole andnud objektiivset hinnangut mootorratta juhi käitumisele. Kuna viimasel ei olnud mootorsõiduki juhtimisõigust,

ei olnud ta ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega ja liikluseeskirjade kohaselt. Tegemist oli segasüüga ja K.A-le karistuse mõistmisel tuleb seda arvestada. Samas leiab kaitsja täpselt sama argumenti kasutades, et K.A süü on välistatud.

Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt toimus kokkupõrge vastassuunavööndis. Enne

vasakpöörde tegemist veendus apellant, et keegi ei liigu vastassuunavööndis. Tal ei olnud

võimalik näha ette, et mootorratta juht otsustab tast vasakult mööda sõita. Õige kiiruse valikul oleks kannatanul olnud võimalik pidurdada või jätkata liikumist omasuunavööndis.

Kriminaalasjas ei ole teostatud ekspertiisi, et selgitada, millise kiirusega liikus mootorratas

vahetult enne kokkupõrget. Sündmuskoha vaatluse protokollis ei ole fikseeritud mootorratta

pidurdusteed, mis annab alust väita, et vahetult enne kokkupõrget pole kannatanu isegi

proovinud pidurdada. Kuna kannatanul ei olnud juhtimisõigust ja mootorratta

juhtimispraktikat, siis valis ta ebaõige sõidukiiruse, mistõttu ei saanud ta reageerida K.A manöövrile. Lisaks leiab kaitsja, et kohus rahuldas alusetult tsiviilhagi, kuna hagile ei olnud lisatud ühtegi dokumentaalset tõendit, mis kinnitaksid moraalse kahju olemasolu ja selle suurust.

3. väidab, et ei ole liiklusnõudeid rikkunud ja leiab, et tema on

Süüdistatav K.A tehtud selles kriminaalasjas süüdlaseks.

4. Kannatanu leiab kirjalikult esitatud vastuses, et K.A süüdimõistmine on

põhjendatud. Vastuses leitakse, et tegemist ei olnud segasüüga. Kuigi M. M.l ei olnud mootorratta juhtimisõigust, tundis ta liikluseeskirju. Tal oli jalgratta juhiluba, ta oli liikluses osalenud jalgratta ja mopeediga. Lisaks oli ta tegelenud kardi- ja autospordiga. M. M. lubatud

sõidukiirust ei ületanud, K.A ei veendunud aga, kas tema manööver on samas

sõiduvööndis liikujate jaoks ohutu. Ühtlasi korratakse vastuses tsiviilhagi aluseks olevaid väiteid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, et maakohus ei ole hinnanud M. M. käitumist ega kontrollinud, kas tegemist võib olla segasüüga.

5.1 Seoses väitega, et kriminaalasjas ei ole tehtud liiklustehnilist ekspertiisi, selgitamaks

välja M. M. juhitud mootorratta kiirust enne liiklusõnnetust, tuleb märkida järgmist. Kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 211 lg 2 kohaselt peavad uurimisasutus ja

prokuratuur selgitama kohtueelses menetluses välja nii kahtlustatavat ja süüdistatavat süüstavad kui õigustavad asjaolud. Samas ei näe KrMS ette menetleja kohustust ekspertiisi määramiseks mingi konkreetse asjaolu tõendamiseks. Seega on see menetleja otsustada, kas mingi asjaolu tõendamiseks on vajalik ekspertiisi määramine. Näiteks kui menetleja leiab, et

mingi asjaolu on piisavalt tõendatud muude tõenditega, ei ole tal kohustust ekspertiisi määrata. Juhul, kui uurimisasutus või prokurör ei ole mingi asjaolu tuvastamiseks määranud ekspertiisi, kuid süüdistatava või tema kaitsja hinnangul on see vajalik, on võimalik taotleda

ekspertiisi määramist kas KrMS § 225 lg-s 1 sätestatud korras 10 päeva jooksul

kriminaaltoimiku tutvustamisest või KrMS § 295 lg 1 alusel kohtuliku uurimise raames. Sellist taotlust esitatud ei ole.

5.2 Asjaolu, et M. M. juhitud mootorratta kiiruse tuvastamiseks ei ole ekspertiisi määratud, ei tähenda, et mootorratta kiirust ei oleks võimalik välja selgitada. Hinnates M. M.

käitumist, tugines maakohus tema kiiruse määratlemisel M. M. enda ja tunnistaja V. V.

ütlustele, millest ei nähtu, et M. M. oleks ületanud lubatud sõidukiirust. Kohus luges nii

nendele ütlustele kui sündmuskoha vaatlusprotokollile ja fototabelile tuginedes tõendatuks selle, et K.A pööras ootamatult teise sõiduritta, ette M. M. juhitud mootorrattale. M. M. püüdis ette keeranud autost vastassuunavööndi kaudu mööduda, kuid tagasipööret teinud

K.A keeras mootorrattale ka vastassuunavööndisse ette. LE § 123 nõuab, et

mootorsõiduki juht kohandaks oma kiiruse selliseks, et tal oleks võimalik pidurdada

nähtavusulatuses ilmneva ohu ees. See säte ei tähenda aga, et juht peaks olema võimeline pidurdama juhul, kui teine sõiduk talle vahetult ette keerab.

5.3 Maakohus on, hinnates kogutud tõendeid, jõudnud järeldusele, et tegemist ei olnud segasüüga. Seejuures on maakohus vastuolulisi tõendeid hinnates põhjendanud ka seda, miks ta osa tõendeid (süüdistatava K.A ja V. A. ütlused) ebausaldusväärsetena tähelepanuta

jätab. Kohtukolleegium nõustub nende argumentidega ega pea vajalikuks neid korrata.

Kohtukolleegium ei pea põhjendatuks K.A väited selle kohta, et kannatanu ja

tunnistaja leppisid omavahel kokku. Nagu maakohus on osundanud, sobivad kannatanu ja tunnistaja ütlused ka sündmuskoha vaatlusprotokollis ja fototabelis kajastatuga. Need tõendid kinnitavad annavad ühesuguse pildi liiklusõnnetuse mehhanismist. Lisada tuleb, et eluliselt ei

ole usutav süüdistatava väide, nagu oleks ta juba enne tagasipöörde alustamist sõitnud

vastassuunavööndisse – auto pöörderaadiusest tulenevalt on tagasipöördeks vaja ruumi ja puudub mõistlik põhjendus, miks pidi juht pöördeks vajalikku ruumi enne pöörde alustamist vähendama sellega, et liikus eelnevalt vastassuunavööndisse. Kuigi M. M. rikkus samuti liikluseeskirja, sõites vastassuunavööndis, on maakohus lugenud selle õigustatuks. Sisuliselt on maakohus seega leidnud, et M. M. tegutses hädaseisundis olles.

5.4 KrMS § 14 näeb ette kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte. Sellest tulenevalt lähtub

kohus eeskätt kohtumenetluse poolte esitatud tõenditest ning tõendite kogumine kohtu

initsiatiivil on pigem erandlik. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et süüdistatav või tema kaitsja oleks taotlenud maakohtult mingite täiendavate tõendite uurimist, mis oleks aga jäetud tegemata.

Eelnevast tulenevalt ei ole alust väitel, et maakohus on rikkunud tõendite uurimise igakülgsuse ja täielikkuse nõuet.

5.5 Seoses apellatsioonis esitatud väitega, et tsiviilhagi ei ole põhjendatud, märgib kohtukolleegium järgmist. VÕS § 128 lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 lisab, et isikule kehavigastuse tekitamise või

tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb

kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik

rahasumma. VÕS § 1057 kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki

käitamisel tekkinud kahju eest. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 22. oktoobril 2008. a asjas nr 3-2-1-85-08 tehtud otsuses selgitanud, et VÕS § 130 lg 2 alusel hüvitise saamiseks ei pea

hageja iseenesest tõendama midagi muud peale selle, et kostja vastutab talle kehavigastuse tekitamise eest. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest.

Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik

tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Kohus peab sellisel juhul otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust. Kaitsjaga tuleb nõustuda selles, et tsiviilhagile ei ole lisatud tõendeid, mis kinnitaks, et isik oli tervislikel põhjustel sunnitud koolist puuduma, samuti ei ole võimalik hinnata väidet, et M. M. õppeedukus on kannatanud liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustuse tõttu. Samas on kriminaalasjas kogutud tõenditega – eksperdiarvamusega (kd I; tl 29-30) - vaieldamatult tõendatud see, et M. M.le tekitati füüsilist valu ja kannatusi. Liiklusõnnetuse tulemusel sai M.

M. järgmised vigastused: parema sääreluu killuline lahtine murd ja parema pindluu murd,

peaaju vapustus, pealae haav ning marrastused paremal säärel ja näol. Sääreluu killuline lahtine murd on eluohtlik tervisekahjustus. Parema sääreluu killuline lahtine murd ning pealae haav vajasid operatiivset ravi. Ekspertiisiakti kohaselt opereeriti M. M.t kokku kolmel korral. Lisaks kinnitab ekspertiisiakt tsiviilhagis esitatud väidet, et hüppeliigese liikuvus on piiratud. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et Harju Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ka osas, millega rahuldati tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes.

6. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p1 jätab kohtukolleegium apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu 07.05.2010. a otsuse muutmata.

Sten Lind

Ivi Kesküla

Paavo Randma