1-09-9855/38 · 1-09-9855/38 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. september 2010, Tallinn

Kriminaalasja number 1-09-9855 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Sten Lind ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 7. september 2010, Tallinn Kriminaalasi

A.J-i , V.V ja J.U süüdistuses KarS § 213 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 23. aprilli 2010 otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav V.V kaitsja advokaat Natalia Lausmaa; süüdistatavad A.J ja J.U Prokurör Andrei Voronin Süüdistatavad

A.J , ik XXX, eestlane, XXXXXX

XXXXXXXXX XXXXXXX, XXXXXXXXXXXXX, eluk.

XXXXXXX, XXXXXX XX-XXX, töötu, varem kohtulikult karistamata;

V.V, ik XXX, eestlane, XXXXX

XXXXXXXXX XXXXXXX, XXXXXXXXXXXXXX, eluk.

XXXXX, XXXXXXXXX XXX XX-XX, töötu, varem kohtulikult karistamata;

J.U , eestlane,

(end. Nakkurt), ik XXX

XXXXXX XXXXXXXXX XXXXXXX,

XXXXXXXXXXXXXX, eluk. XXXXXXX, XXXX XX-XX, töök. H. OÜ, varem kohtulikult karistamata.

Kaitsjad

Advokaadid Meelis Masso, Jelena Benevolenskaja ja Marina Leis

2

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 23. aprilli 2010 otsus A.J-i , V.V ja J.U süüdistusasjas jätta muutmata. 2. Apellatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 23. aprilli 2010 otsusega tunnistati A.J süüdi KarS § 213 (kehtiv KarS § 213 lg 1) järgi ja mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 170 miinimumpäevamäära, s.o 8500 krooni.

Süüdi tunnistati ka V.V KarS § 213 (kehtiv KarS § 213 lg 1) järgi ja mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 190 miinimumpäevamäära, s.o 9500 krooni.

Süüdi tunnistati veel J.U KarS § 213 (kehtiv KarS § 213 lg 1) järgi ja mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 140 miinimumpäevamäära, s.o 7000 krooni.

AS S. kasuks mõisteti tsiviilhagina A.J-ilt välja 60 702 krooni, V.V-lt 95394 krooni ja J.U-lt 32 974.20 krooni.

Kohtualused tunnistati süüdi järgmise teo toimepanemises.

1.1 Konkreetne süüdistatav sisenes AS-i S. internetikeskkonnas

XXX.XXXXXXXX.X olevatele kontodele ja alustas seal kasu saamise eesmärgil andmetöötlusprotsessi sellega, et kinnitas

internetikeskkonnas AS-le S. ülekantavat rahalist summat. Selle tagajärjel XXX.XXXXXXXX.XX

internetikeskkond suunas ta automaatselt SEB Ühispanga internetipanga XXX.XXXXXXXX.XX

terminali, kus oli juba sisestatud internetikeskkonna

poolt XXX.XXXXXXXX.XX

maksekorraldusele makse sooritamiseks vajalikud rekvisiidid ja süüdistatava poolt

internetikeskkonnas eelnevalt sisestatud ülekantav summa. Seejärel avas XXX.XXXXXXXX.XX

süüdistatav internetikeskkonnas eraldi SEB Ühispanga internetikeskkonna ning registreerus SEB

Ühispanka makse sooritamiseks olevale kontole, sisestades eelnevalt XXX.XXXXXXXX.XX

internetikeskkonnast makse sooritamiseks saadud vajalikud rekvisiidid XXX.XXXXXXXX.XX

ning väiksema ülekantava summa kui esialgselt internetikeskkonnas

XXX.XXXXXXXX.XX

kinnitatud summa ning sooritas makse. Selle tagajärjel laekus AS-le S. mitte süüdistatava poolt

internetikeskkonnas sisestatud summa, vaid hiljem tema poolt SEB XXX.XXXXXXXX.XX

Ühispanga internetipanga terminalis vähendatud summa. Süüdistatavad olid enne

internetikeskkonnas raha ülekandmise alustamist teadlikud, et AS-i S. XXX.XXXXXXXX.XX

arvutisüsteem kannab isiku kontole internetikeskkonnas summa, mille isik XXX.XXXXXXXX.XX

algselt sisestab internetikeskkonnas

XXX.XXXXXXXX.XX, jättes tegelikult ülekantava summa kontrollimata.

3

Ülekantavate summade vähendamine SEB Ühispanga internetipanga maksekorraldusel, kui oli

eelnevalt internetikeskkonnas sisestatud suurem summa, võimaldas XXX.XXXXXXXX.XX

süüdistatavatel saada suuremat krediiti internetikeskkonnas võrreldes XXX.XXXXXXXX.XX

sellega, mida isik pidi tegelikult saama. Kui süüdistatava internetikeskkonnas

XXX.XXXXXXXX.XX olevale kontole laekus tema poolt eelnevalt internetikeskkonnas

XXX.XXXXXXXX.XX sisestatud summa, mitte aga tegelikult üle kantud summa, võtsid

süüdistatavad raha internetikeskkonnast välja. XXX.XXXXXXXX.XX

Kohus tuvastas, et sellisel viisil tegi A.J ajavahemikul 9.03.2006 – 23.05.2006 63 ülekannet, tekitades kannatanule kahju 60702 krooni; V.V tegi ajavahemikul 4.04.2006 – 22.05.2006 100 ülekannet, tekitades kannatanule kahju 95394 krooni ja J.U tegi ajavahemikul 24.02.2006 – 2.04.2006 kokku 95 ülekannet, põhjustades kannatanule kahju summas 32 974.20 krooni.

1.2 Kohus leidis, et süüdistatavate kirjeldatud käitumine vastab KarS §-s 213 kriminaliseeritud arvutikelmuse koosseisule (nii teo toimepanemise ajal kui ka praegu kehtivas redaktsioonis).

Kui kelmus on varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise

teel, siis arvutikelmus on varalise kasu saamine arvutiprogrammi või andmete ebaseadusliku

sisestamise, muutmise, kustutamise, sulustamise või muul viisil andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel.

Arvutikelmuse objektiivne koosseis on varalise kasu saamine lubamatu sekkumise teel

andmetöötlusprotsessi. Erinevalt tavalisest kelmusest arvutikelmuse puhul puudub isik, kelles

luuakse ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Andmetöötlusprotsessi sekkumise (ka lubamatu käivitamise) tagajärjel mõjutatakse andmete töötlemise tulemust, st andmete töötlemise tulemus on sekkumise korral teistsugune (või puudub). Andmete muutmine tähendab, et olemasolevad andmed

või programm asendatakse teiste andmete või programmiga. Arvutimanipulatsioonid on ebaseaduslikud, kui nende teostamiseks puudub teostajal luba.

1.3 Süüdistatavate toimimisviis leidis seejuures üheselt tuvastamist. Andmetöötlusprotsessi

sekkuti sellega, et süüdistatav kinnitas internetikeskkonnas AS-le S. XXX.XXXXXXXX.XX

ülekandva rahalise summa. Selle tagajärjel internetikeskkond suunas teda XXX.XXXXXXXX.XX

automaatselt SEB Ühispanga internetpanga terminali, kus olid juba sisestatud internetikeskkonna

XXX.XXXXXXXX.XX poolt maksekorraldusele makse sooritamiseks vajalikud rekvisiidid ja

süüdistatava poolt internetikeskkonnas eelnevalt sisestatud ülekantav XXX.XXXXXXXX.XX

summa. Seejärel avas süüdistatav internetikeskkonnas eraldi SEB Ühispanga internetikeskkonna

ning registreerus SEB Ühispanka makse sooritamiseks olevale kontole, XXX.XXXXXXXX.XX

sisestades eelnevalt internetikeskkonnast makse sooritamiseks XXX.XXXXXXXX.XX -

saadud vajalikud rekvisiidid ning kui esialgselt internetikeskkonnas

XXX.XXXXXXXX.XX kinnitatud summa ning sooritas makse. Selle tagajärjel laekus AS-le S.

mitte süüdistatava poolt internetikeskkonnas sisestatud summa, vaid XXX.XXXXXXXX.XX

hiljem süüdistatava poolt SEB Ühispanga internetipanga terminalis .

1.4 Kohus asus seisukohale, et süüdistatavate kirjeldatud käitumine oli kelmuslik ja antud juhul on tegemist just arvutikelmusega. Ilma arvutita seda kuritegu ei oleks saanud toime panna. Sekkuti

arvutiprogrammi selliselt, et moodustati uus ülekanne etteantud rekvisiitide abil.

Andmetöötlusprotsessi sekkumise tulemusel saadi varalist kasu. Käesoleval juhul sisestasid

süüdistatavad andmeid pangaülekande aknal olevasse lahtrisse, kusjuures summasid vähendati,

mitte ei suurendatud, mis kinnitab Kuivõrd seda tehti kümneid ja sadu

kordi, siis kinnitab see tahtlikku tegevust. Kandes üle lubatust väiksema summa, teadsid süüdistatavad, et ei kavatsegi lubatut täita, mis moodustabki kelmuse koosseisu.

4

2. kaitsja advokaat Natalia Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav V.V Lausmaa, samuti süüdistatavad A.J ja J.U. Apellatsioonides esitatud taotlused ja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

2.1 kaitsja palub apellatsioonis maakohtu otsus tühistada ja V.V talle esitatud V.V süüdistuses õigeks mõista.

2.1.1 poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida arvutikelmusena Maakohus on leidnud, et V.V seetõttu, et selle toimepanemiseks oli vaja kasutada arvutit. Kaitsja leiab, et see asjaolu ei saa olla arvutikelmusena kvalifitseeritava teo oluline tunnus. Teo kvalifitseerimisel nimelt arvutikelmusena

tuleb tuvastada, et arvutit mitte lihtsalt ei kasutatud, vaid selle kaudu teostatavasse andmetöötlusprotsessi on ebaseaduslikult sekkutud. Kohus on osutanud, et arvutimanipulatsioonid on ebaseaduslikud, kui nende teostamiseks puudub teostajal luba.

2.1.2 Käesoleva asja iseloomulikuks tunnuseks on nimelt see, et seoses Ühispanga pangalingi IT-

lahenduse muutmisega, millest AS S. portaali administraatorit ei informeeritud, tehti andmete

muutmine pangalingil kasutajale lubatavaks. Mänguportaali administraatori teadmata olid AS

Ühispank IT-spetsialistid pangaportaalis sinna laekuva maksekorralduse suhtes lisanud tehnilise

võimalusena lisaks käsule “kinnita“ ka võimaluse kasutada käsku“ muuda“. Sellega võimaldati muuta ka rahalise makse suurust. Järelikult süüdistuse sisuks olev arvutimanipulatsioon oli V.V poolt teostatud lubatud tehnilise

lahenduse piirdes ega kujutanud endast ebaseaduslikku andmetöötlusprotsessi sekkumist. Kaitsja leiab, et seetõttu puudus V.V tegevuses arvutikelmuse objektiivne koosseis ja kohtul tulnuks ta õigeks mõista.

2.1.3 Tsiviilhagi tulnuks kaitsja arvates seetõttu jätta rahuldamata ja see tuleb esitada AS-le SEB- pank, kelle töötajate eksituse või liigse initsiatiivi tõttu selline võimalus tekitati, kusjuures AS-le S. sellest ei teatatud.

2.2 palub maakohtu otsus tühistada ning teha tema suhtes õigeksmõistev otsus. Ka J.U Apellatsioonis esitatud argumendid on seejuures identsed p-des 2.1.1-2.1.3 kajastatutega.

2.3 Maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist taotleb ka süüdistatav A.J.

2.3.1 Apellant kinnitab, et ta ei teinud midagi, mis täidaks KarS § 213 objektiivse koosseisu.

Mingeid andmeid, mis olid AS S. poolt mängu programmi lisatud, ta ei muutnud. Kõnealune

koosseis eeldab, et aset peab leidma „häkkimine“ programmi või andmebaasi ja selle tulemusel saadakse kasu. Tema tegevused olid täielikult aktsepteeritud ning lubasid tal osaleda mängus.

3. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud apellatsioonide juurde ning palusid need rahuldada ning teha süüdistatavate suhtes õigeksmõistev otsus; advokaat M. Leis toetas advokaat N.

Lausmaa poolt esitatud apellatsiooni, süüdistatavate poolt esitatud apellatsioone toetasid ka nende

kaitsjad. Täiendavalt leidis advokaat M. Masso, et tsiviilhagi on esitatud hilinenult ning tuleks

seetõttu jätta läbi vaatamata. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes jätta need rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata; ka leidis prokurör, et tsiviilhagi on esitatud õigeaegselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning

kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud seisukohad ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda järeldust põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

4. Käesoleval hetkel ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust küsimuses, mis puudutaks kriminaalasja tehiolusid; süüteo toimepanemise faktilised asjaolud on leidnud tuvastamist ning

süüdistuses kirjeldatud toimimisviisi on tunnistanud ka süüdistatavad ise. Vaidlus puudutab vaid süüdistatavatele inkrimineeritud käitumise õiguslikku kvalifikatsiooni ehk teisisõnu, kas kirjeldatud

käitumise näol on tegemist arvutikelmusega KarS § 213 (kehtiva redaktsiooni KarS § 213 lg 1) kohaselt või mitte. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt.

5. Esmalt ei nõustu kriminaalkolleegium A.J-i apellatsioonis esitatud väitega, et KarS § 213 realiseeritusest saab rääkida vaid juhul, kui on tegemist nn „häkkimisega“. Käesolevaks hetkeks on

kohtupraktika asunud näiteks seisukohale, et KarS § 213 järgi kriminaliseeritud käitumisega on

tegemist ka juhul, kui toimub internetipanga abil rahaülekannete tegemine kannatanu

arvelduskontolt süüdistatava või mõne teise isiku kontole, kui selleks puudub kannatanu nõusolek (vt nt RKKKo 3-1-1-83-07). Ka sellisel juhul ei toimu mingite arvutiprogrammide modifitseerimist

või väärkasutamist tehnilises tähenduses – programmi kasutatakse just sellisena ning sellises

ulatuses, nagu see on õiguslikult määratletud. Kohtupraktika on aga leidnud, et sellisel juhul on

tegemist andmete ebaseadusliku sisestamisega KarS § 213 lg 1 mõttes ning kui sellega kaasneb varalise kasu saamine, on tegemist kuriteoga.

6. kaitsja ja J.U apellatsioonides esitatud seisukohad ei anna alust

Ka V.V

maakohtu otsuse tühistamiseks. Mõlema apellatsiooni keskseks argumendiks on väide, et

süüdistatavad tegutsesid programmiga loodud tehnilise võimaluse raames, s.o kasutasid üksnes

võimalust muuta maksekorralduses kajastatud andmeid. Kriminaalkolleegium ei soostu sellise arusaamaga.

6.1 Esmalt tuleb tähele panna, et KarS §-s 213 on kriminaliseeritud käitumine, mis on pandud

toime vara vastu tervikuna; karistusõigus kaitseb isiku varalisi positsioone ning karistusõigusliku sanktsiooniga on keelatud selle teadlik kahjustamine. Seejuures tuleb tunnistada, et arvutikelmuse koosseis külgneb siiski esmajoones kelmuse põhikoosseisuga (KarS § 209). Eraldi süüteokoosseisu loomine KarS § 209 kõrvale on tulenenud ennekõike asjaolust, et nn arvuti abil/kaudu toimepandud

varavastastes süütegudes ei toimu tihti füüsilise isiku eksimusse viimist ehk teisisõnu – puudub petetu KarS § 209 objektiivse koosseisu mõttes, kes esilekutsutud eksimuse tulemusena teeks varakäsutuse (sellele on selgesõnaliselt viidanud ka maakohus). Kuid olemuslikult on KarS § 209 ja

§ 213 siiski võrreldavad. Nii on KarS § 209 kontekstis kinnistunud praktika, et kelmusega on

tegemist näiteks müügitehingu sõlmimise korral, kui ühel osapoolel ei olegi plaanis lepingut täita, ning selle eksimuse tulemil teeb teine osapool varakäsutuse. Ka kirjeldatud juhtumil on isiku väline

käitumine täiesti seaduslik (tehingu sõlmimine), kuid karistatavaks teeb selle ühe osapoole käitumise vara kahjustav iseloom. Põhimõtteliselt võib seda väita ka käesoleva kaasuse kontekstis –

süüdistatavad käitusid küll neile loodud tehnilise võimaluse raames, kuid tegemist oli programmi

puuduse teadliku ärakasutamisega, mille eesmärgiks oli teise osapoole varaliste huvide kahjustamine.

6.2 Selline nn programmi puuduste ärakasutamine ei ole praktikas iseenesest midagi uut;

selliseid olukordi on praktikas esinenud ka varasemalt. Nii on kuriteona käsitletud juhtumit, kus

isikud võtsid programmi minetust ära kasutades tanklast kordades rohkem kütust kui nende

kaardilimiit seda tegelikkuses oleks võimaldanud. Selles kaasuses kvalifitseeriti isikute käitumine

6 küll KarS § 199 järgi ehk siis vargusena, kuid seda üksnes johtuvalt asjaolust, et sellisel viisil said

süüdistatavad enda valdusesse kannatanule kuulunud vallasasja, s.o toimus valduse murdmine (vt

RKKKo 3-1-1-78-06). Kuid selles kaasuses on Riigikohtu kriminaalkolleegium selgesõnaliselt ka

märkinud, et kui isik on juba eelnevalt teadlik programmi defektsusest ja ta soovib programmi rakendamisel kasutada seda defekti ära enda varalistes (ning teist osapoolt kahjustavates) huvides,

on tegemist kuriteoga. Sisuliselt on tegemist olukorraga, kus isik käitub väliselt küll programmi

kasutamistingimustele vastavalt, kuid tegelikult kasutab ta teadlikult ära mingit programmis

esinevat defekti ning kahjustab sel viisil teadvalt ning tahtlikult teise osapoole varalist sfääri; see

teeb tema käitumise ebaseaduslikuks ka KarS § 213 objektiivse koosseisu mõttes. Sellise olukorraga on tegemist ka käesolevas kaasuses.

7. Nagu öeldud, on käesoleva kriminaalasja tehiolud väljaspool vaidlust. Maakohus on neid põhjalikult käsitlenud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid täiendavalt üle korrata (vt otsuse p-d 1.1 ja 1.3).

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et süüdistuses kirjeldatud käitumise näol on

tegemist andmete ebaseadusliku vahetamisega (kehtivas redaktsioonis „muutmisega“) KarS § 213

objektiivse koosseisu tähenduses, millega sekkuti ebaseaduslikult andmetöötlusprotsessi ning

mõjutati vahetult andmete töötlemise tulemust. Väljaspool igasugust vaidlust on ka see, et süüdistatavad käitusid tahtlikult – seda näitab juba neile süüks arvatud episoodide hulk. Samuti on

maakohus tuvastanud, et nn programmipuuduse ärakasutamine oli süüdistatavate poolt

kooskõlastatud ning süsteemne (omavahel suheldi kõnealusel teemal, sh toimusid omavahelised ülekanded), V.V ja A.J kasutasid kelmuste toimepanemisel lisaks ka võõraid isikuandmeid ja pangakontosid (vt maakohtu otsuse lk 44). Need asjaolud kogumis ei jäta kahtlust, et süüdistatavad

eirasid teadlikult ning ebaseaduslikult neile kui mängus osalejatele seatud programmi kasutamistingimusi ja kahjustasid tahtlikult võõrast vara, realiseerides KarS § 213 koosseisu.

8. Apellatsioonikohtu istungil leidis advokaat M. Masso samuti, et kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi on aegunud ning see tulnuks jätta läbi vaatamata. Kriminaalkolleegium ei soostu ka selle väitega.

AS S. on esitanud 30.05.2006 politseile avalduse, milles on teatanud kuuest mängijast, kes on

tekitanud neile kahju. Samuti on selles avalduses märgitud, et selles osas soovitakse esitada tsiviilhagi summas 255 240.10 krooni.

Kohtumenetluse käigus täpsustas kannatanu tsiviilhagi, tehes seda 18.03.2010. Seda viimast kuupäeva peabki apellant tsiviilhagi esitamise ajaks ning leiab seetõttu, et on saabunud TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud nõude esitamise aegumistähtaeg.

Maakohus on selles osas leidnud, et hetkeks, millest hakkas kulgema 3-aastane nõude esitamise

tähtaeg TsÜS § 150 lg 1 mõttes, on süüdistuse esitamine ja isikute kohtu alla andmine. Kriminaalkolleegium soostub põhimõtteliselt selle seisukohaga, lisades veel järgmist.

8.1 Kohtupraktikas (vt esmajoones RKKKo 3-1-1-79-09) on kinnistunud arusaam, et kriminaalmenetluses - eeskätt kohtueelses menetluses - on võimalik esitada hagi isegi määratlemata isiku vastu, kelle kuriteo koosseisulistele tunnustele vastav tegu moodustab kannatanu tsiviilnõude

aluse või olulise osa sellest. Nimelt ei ole kannatanule kriminaalmenetluse eripärast tulenevalt

sageli isegi mitte teada, kes on talle kahju põhjustanud isikuks – alles süüdistusakt on

dokumendiks, mis määratleb kannatanu jaoks selgepiiriliselt isikud, kelle vastu on võimalik

kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitada (seetõttu on praktikas aktsepteeritud ka nn protokollilise

tsiviilhagi esitamist). Seega juhul, kui kannatanu ka ei oleks esitanud nn protokollilist tsiviilhagi

30.05.2006 (mida ta aga tegi ja mida iseenesest võib juba pidada nõuetekohaselt esitatud

kahjunõudeks), oleks ta seda saanud teha alates hetkest, mil isikutele esitati käesolevas

kriminaalasjas süüdistus – ja see toimus 26.06.2009 (kd 5, lk 5); kohtu alla anti süüdistatavad

7

29.09.2009 (kd 5, tlk 40). Seega isegi kui lugeda tsiviilhagi täpsustust, mis esitati 18.03.2010,

esmakordselt esitatud kahjunõudeks, siis on ka see esitatud tähtaegselt ning maakohus on

põhjendatult tsiviilhagi menetlenud. Ka need väiteid ei anna seega alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.

Paavo Randma

Sten Lind

Ivi Kesküla