3-21-2555/20 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Maret Altnurme

Määruse tegemise aeg ja koht

10. detsember 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2555

Haldusasi

VA

jt

kaebus

Vabariigi

Valitsuse

23.08.2021

korraldusele nr 305 „COVID-19 haiguse leviku

tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“,

21.10.2021 korraldusele nr 362 „Vabariigi Valitsuse

23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse

leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“

muutmine“ ning 28.10.2021 korraldusele nr 373

„Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305

„COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud

meetmed ja piirangud“ muutmine“

Menetlusosalised

Kaebajad – VA, LV, JS, HP, JN, HK, AS, AV, KH, PL,

EP, LL, AK, KL, IH, EH, VK, TH, MK, KV, AO,

LO, TA, TP, AS, IT, KK, TT, KR, KR, AH, TH, FIE

TH, LH, JK, HK, TL, MS – seaduslik esindaja TS;

kaebajate esindajad v.adv abi Jaanika Reilik-Bakhoff

ja v.adv Kalev Aavik

Vastustaja ‒ Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv Ants

Nõmper ja v.adv abi Kairi Kilgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12. novembri 2021. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vabariigi Valitsuse ja TL määruskaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

3-21-2555

2(11)

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kaebajate taotlused vaadata Vabariigi Valitsuse määruskaebus

läbi kohtuistungil, kuulata ringkonnakohtu istungil tunnistajana või eriteadmistega

isikuna üle professor X ning täiendavate tõendite kogumiseks.

2. Rahuldada Vabariigi Valitsuse määruskaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 12.

novembri 2021. a määruse haldusasjas nr 3-21-2555 resolutsiooni p-d 6 ja 7. Teha

asjas uus määrus, millega jätta VA, LV, JSi, HP, JN, HKa, ASi, AVe, KHi, PL, EP,

LL, AK, KL, IH, EH, VK, TH, MK, KV, AO, LO, TA, TP, AS, IT, KK, TT, KR, KR,

AH, TH, LH, JK, HK ja MS esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

3. Jätta TL määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12. novembri 2021. a

määruse haldusasjas nr 3-21-2555 resolutsiooni p 8 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg 1, § 252 lg

7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus võttis 23.08.2021 vastu korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku

tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“. Korralduse nr 305 p-s 10 on loetletud

tegevused,

millele

piirangud

kehtestati:

nt

sportimine;

huvitegevus;

huviharidus;

täienduskoolitus ja täiendõpe; avalikuks kasutamiseks mõeldud saunades, spaades ja ujulates

viibimine; avalikel koosolekutel ja üritustel, teatrietendustel, kontsertidel ja kinoseanssidel

ning toitlustusettevõtte müügi- või teenindusalal viibimine. Korralduse nr 305 p 13 kohaselt on

tegevus lubatud, kui on tagatud korralduse p-des 10 ja 14–17 sätestatud nõuete täitmine.

Korralduse nr 305 p 14 kohaselt võib isik p-s 13 sätestatud tingimustel tegevuses osaleda, kui

täidetud on vähemalt üks järgmistest tingimustest:

1) ta on alla 18-aastane;

2) tema vaktsineerimine ja testimine ei ole arsti otsusel võimalik tema tervislikku seisundit

arvestades ning ta esitab enne tegevuses osalemist sellekohase tõendi;

3) ta on COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isik

ning esitab enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi;

4) ta on tegevusega seotud isik, kelle tööandja on töökeskkonna riskianalüüsis ette näinud ja

rakendanud konkreetse tegevuskoha riskide maandamise meetmed, ning nimetatud isik on need

nõuded täitnud;

5) ta on tegevuse eest vastutav isik või tema esindaja või hädaabitööde tegemisega seotud isik.

Korralduse nr 305 p 15 kohaselt võib isik lisaks p-s 14 nimetatud alustele tegevuses osaleda,

kui ta esitab tõendi samas punktis märgitud tingimustele vastava SARS-CoV-2 testi tegemise

kohta, mille tulemus peab olema negatiivne, samuti on võimalik testida võimaluse korral

tegevuse asukohas või üldapteegi tegevusluba omavas ettevõttes.

Korralduse nr 305 p 16 kohustab tegevuse eest vastutavat isikut enne, kui isik osaleb tegevuses,

kontrollima p-des 14 ja 15 sätestatud asjaolusid, sh tõendi või testi tegemise ehtsust ning nende

kehtivust.

Korralduse nr 305 p 5 alap-i 2 järgi ei kohaldata 10-kalendripäevast elukohas või püsivas

viibimiskohas viibimise kohustust ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-

3-21-2555

3(11)

CoV-2 testimise nõudeid, kui isik on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava

SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem

kui 180 päeva.

Vabariigi Valitsuse 15.10.2021 korralduse nr 361 p 1 alap-ga 2 muudeti korralduse nr 305 p 14

alap-s 3 sätestatud läbipõdenu mõistet, viidates sama korralduse p-s 5 sätestatud tingimustele.

Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr 362 p 1 alap-ga 7 tunnistati korralduse nr 305 p

15 kehtetuks.

Vabariigi Valitsuse 28.10.2021 korralduse nr 373 p 1 alap-ga 7 täiendati korraldust nr 305 p-ga

151, mis sätestab, et lisaks p-s 14 sätestatud alustele võib 12‒18-aastane isik tegevuses osaleda,

kui ta esitab COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 testi tegemise kohta,

mille tulemus peab olema negatiivne ja mille peab olema teinud tervishoiuteenuse osutaja

järgmistel tingimustel: 1) COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2

antigeen-RTD test peab olema tehtud kuni 48 tundi enne tegevuses osalemist; 2) COVID-19

haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 RT-PCR test peab olema tehtud kuni 72 tundi

enne tegevuses osalemist. Samuti on käesolevas punktis sätestatud nõuded täidetud, kui isik on

teinud Terviseameti juhiste kohaselt üldapteegi tegevusloa omaja juures enesetestimiseks

mõeldud SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi, mille tulemus peab olema negatiivne ning mis peab

olema tehtud kuni 48 tundi enne tegevuses osalemist.

Alates 25.10.2021 kehtib korraldus nr 305 redaktsioonis, kus testimine ei anna enam õigust

korralduse p-s 10 loetletud tegevustes osaleda.

2. VA (kaebaja 1), LV (kaebaja 2), JS (kaebaja 3), HP (kaebaja 4), JN (kaebaja 5), HK

(kaebaja 6), AS (kaebaja 7), AV (kaebaja 8), KH (kaebaja 9), PL (kaebaja 10), EP (kaebaja

11), LL (kaebaja 12), AK (kaebaja 13), KL (kaebaja 14), IH (kaebaja 15), EH (kaebaja 16),

VK (kaebaja 17), TH (kaebaja 18), MK (kaebaja 19), KV (kaebaja 20), AO (kaebaja 21), LO

(kaebaja 22), TA (kaebaja 23), TP (kaebaja 24), AS (kaebaja 25), IT (kaebaja 26), KK (kaebaja

27), TT (kaebaja 28), KR (kaebaja 29), KR (kaebaja 30), AH (kaebaja 31), TH (kaebaja 32),

FIE TH (kaebaja 33), LH (kaebaja 34), JK (kaebaja 35), HK (kaebaja 36), TL (kaebaja 37) ja

MS (kaebaja 38) esitasid 05.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palusid: 1)

tuvastada korralduse nr 305 p 10 alap-de 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 tühisus osas, milles need nõuavad või

nõudsid p-des 14, 15, 151 ja 16 sätestatud nõuete täitmist, samuti p-de 1, 15, 151 ja 16 tühisus;

2) tuvastada korralduse nr 361 tühisus osas, milles see täpsustab läbipõdemise mõistet

korralduse nr 305 p 14 alap-s 3; 3) tuvastada korralduse nr 362 tühisus osas, milles see tunnistab

kehtetuks korralduse nr 305 p-i 15 ja muudab p-i 16; 4) tuvastada korralduse nr 373 tühisus

osas, milles see täiendab korraldust nr 305 p-ga 151. Alternatiivselt taotlesid kaebajad samade

sätete tühistamist.

Koos kaebusega esitasid kaebajad esialgse õiguskaitse taotluse nõudega peatada kaebajaid 1‒

32 ning 34‒36 puudutavas osas korralduse nr 305 p 10 alap-de 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 täitmine osas,

milles need nõuavad p-des 14 ja 16 sätestatud nõuete täitmist, samuti p-de 14 ja 16 täitmine;

peatada kaebajat 37 puudutavas osas korralduse nr 305 p 10 alap 7 täitmine osas, milles see

nõuab p-des 14 ja 16 sätestatud nõuete täitmist, samuti p-de 14 ja 16 täitmine; ning peatada

kaebajat 38 puudutavas osas korralduse nr 305 p 10 alap 7 täitmine osas, milles see nõuab p-s

14, 151 ja 16 sätestatud nõuete täitmist, samuti p-de 14, 151 ja 16 täitmine.

Kaebajad 2, 4, 5, 8, 14, 18, 23, 26, 27 ja 30 on COVID-19 haiguse läbi põdenud ja see on

tuvastatud SARS-CoV-2 testiga, ent läbipõdemisest on möödas enam kui 180 päeva. Ülejäänud

kaebajad (v.a kaebaja 37) on haiguse läbi põdenud, mida kinnitab tõend antikehade esinemise

kohta veres. Kaebaja 37 on antikehad saanud vaktsineerides, mitte läbi põdedes. Kaebaja

3-21-2555

4(11)

alustas immuniseerimisega 16.06.2021. Kaitsesüsti järgselt tekkisid tal tugevad kõrvalmõjud,

mille tõttu pöördus kaebaja 21.06.2021 EMO-sse, kust soovitati kaebuste püsimisel võtta

ühendust perearstiga ja paluda saatekirja neuroloogile. Kaebaja on saanud neuroloogi saatekirja

ning on otsustanud teist kaitsesüste mitte teha. Kõigi kaebajate antikehade arv veres ületab

referentsväärtust.

Kaebajad

peavad

halduskohtumenetluse

kestel

taluma

intensiivseid

riiveid

oma

põhiseaduslikele õigustele ja vabadustele, mis muudavad neil tavapärase elu jätkamise

võimatuks (eriti 25.10.2021 lisandunud piiranguid arvestades). Need piirangud puudutavad

väga laia tegevuste skaalat, ulatudes vaba aja veetmisest, enda harimisest (nt huvihariduses

osalemine, näituste ja kontsertide külastamine) ja sotsiaalsest suhtlusest (väljas söömine) kuni

poliitiliste õiguste realiseerimiseni (avalikel koosolekutel osalemine). Alates 25.10.2021 on

ühiskonnas osalemine kaebajatele täielikult keelatud lihtsalt seetõttu, et nad ei ole soovinud

vaktsineerimisega kinnitada antikehade olemasolu, mis on neil juba läbipõdemisest tekkinud

naturaalse immuunsusega olemas ja mille olemasolu erinevalt vaktsineeritutest on kaebajad

tõendanud laboratoorselt. Kaebuses on esitatud veenvad tõendid ja viited äärmiselt meelevaldse

diskrimineerimise kohta, mida on välja toonud nii teadusnõukoja kui ka immunoprofülaktika

ekspertkomisjoni liikmed ja isegi Terviseameti esindajad.

Puudub igasugune mõistuspärane põhjendus kaebajate suhtes korralduse nr 305 p-des 14, 151

ja 16 nimetatud piirangute kehtestamiseks p-s 10 nimetatud tegevustes osalemisel.

Koroonaviiruse

testimisega

seonduvat

informatsiooni

koondava

veebilehekülje

www.koroonatestimine.ee kohaselt viitab positiivne antikehade testi tulemus koroonaviiruse

SARS-CoV-2 poolt põhjustatud infektsiooni läbipõdemisele, hilises staadiumis COVID-19

haigusele või vaktsineerimisest tekkinud antikehade olemasolule. Seega on arusaamatu, miks

ei ole korralduse kohaselt COVID-19 haiguse läbi põdemist, mis on tõendatud antikehade

tõendiga,

võrdsustatud

vaktsineerimisega

saavutatud

immuunsusega

(kusjuures

vaktsineerimisega saadavate antikehade arvu ka ei kontrollita ning paljudel vanemaealistel ei

ole vaktsiin vajalikku immuunsust tekitanud, mistõttu on juba alustanud kolmanda doosi

süstimisega). Korralduse nr 305 seletuskirja kohaselt kehtib vaktsineerimist kinnitav tõend

aasta aega pärast maksimaalse kaitse saavutamist (st 14 päeva möödumisel teise doosi

saamisest), samas kehtib läbi põdemist kinnitav tõend vaid 180 päeva.

Prof C arvutuse põhjal koostatud tabelist nähtuvalt on nendel isikutel, kel vaktsineerimiskuur

lõpetatud, tõenäosus uuesti COVID-19 haigusesse nakatuda neli korda väiksem kui isikutel, kes

ei ole ei vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud. Haigust läbi põdenud isikutel on samas

tõenäosus uuesti COVID-19 haigusesse nakatuda üheksa korda väiksem. Vastustajal ei saa

tekkida sellise õiguskaitse kohaldamisest ühtegi negatiivset tagajärge, kuna kaebajad, kes

sellise õiguskaitse läbi korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevustes osaleda saavad, on

ilmselgelt vähem nakkusohtlikud kui vaktsineeritud isikud, kes saavad täna neis tegevustes

vabalt osaleda. Antikehade tõendi annab välja samamoodi labor ning antikehade olemasolu

tõendab SARS-CoV-2 viirusega kokkupuute tulemusel immuunsuse tekkimist. On ebamõistlik

piirata nakkusohutute inimeste igapäevaelu ainult formaalsetel kaalutlustel. Tulenevalt

teaduslikest uuringutest on kaebajate osas kaebuse rahuldamine ilmselgelt perspektiivikas.

3. Tallinna Halduskohus kohustas 12.11.2021 määruse resolutsiooni p-ga 6 esialgse

õiguskaitse korras Vabariigi Valitsust väljastama Terviseameti kaudu LV-le, HP-le, JN-le, AV-

le, KL-le, TH-le, MK-le, TA-le, IT-le, KK-le ja KR-le tõendi selle kohta, et neid tuleb

korralduse nr 305 kohaldamisel käsitada nimetatud tõendi ettenäitamisel samaväärselt COVID-

19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikuga, kes on

esitanud enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi. Määruse kohaselt kehtib

esialgne õiguskaitse kuni praeguses kohtuasjas kohtuotsuse või menetlust lõpetava muu lahendi

3-21-2555

5(11)

jõustumiseni. Sama määruse resolutsiooni p-ga 7 peatas kohus VA, JS, HK, AS, KH, PL, EP,

LL, AK, IH, EH, VK, MK, KV, AO, LO, TP, AS, TT, KR, AH, TH, LH, JK, HK, MS ja TS

suhtes korralduse nr 362 p 1 alap-i 7 kehtivuse. Määruse kohaselt kehtib esialgne õiguskaitse

kuni praeguses kohtuasjas kohtuotsuse või menetlust lõpetava muu lahendi jõustumiseni. TL

esialgse õiguskaitse taotluse jättis halduskohus rahuldamata (resolutsiooni p 8).

Kaebajatel esineb esialgse õiguskaitse vajadus, sest nad peavad vaidlustatud korralduste tõttu

taluma kohtumenetluse ajal intensiivseid riiveid oma põhiseaduslikele õigustele ja vabadustele,

mis muudavad nende tavapärast elu, mistõttu sõltub nende heaolu esialgse õiguskaitse taotluse

lahendamise tulemusest. Arvestades, et eeldatavalt kestab kohtumenetlus mitu kuud, ei pruugi

pärast selle lõppu esialgse õiguskaitse korras taotletav abinõu enam soovitud eesmärki täita,

sest kaebajate haigestumisest on kohtuotsuse jõustumise ajaks möödunud sedavõrd palju aega,

et korralduses nr 305 p-s 10 loetletud tegevustes osalemise piirangute puudumine haiguse

läbipõdemise tõttu ei oleks enam aktuaalne. Esialgse õiguskaitse vajadust ei välista hilisema

kahjunõude esitamise võimalikkus, sest see ei kõrvalda kaebajatele nende õiguste piiramisest

tekkinud tagajärgi. Esialgse õiguskaitse vajaduse seisukohalt ei ole oluline, et kaebajatel on

võimalik piirangutest pääseda vaktsineerimise teel.

COVID-19 haiguse läbipõdemine on SARS-CoV-2 testiga tuvastatud LV-l, HP-l, JN-l, AV-l,

KL-l, TH-l, TA-l, IT-l, KK-l ja KR-l. Halduskohus jäi 08.10.2021 määrustes nr 3-21-2163 ja

3-21-2245 toodud seisukohtade juurde. Tallinna Ringkonnakohus nõustus 09.11.2021

määruses nr 3-21-2245 halduskohtuga, et uuringud, millele halduskohus on viidanud, osutavad

sellele, et COVID-19 haiguse läbipõdenutel võib olla immuunsus koroonaviiruse vastu ka

pärast seda, kui haigestumisest on möödunud 6 kuud, ja see võib olla tõhusam kui mõnel

vaktsineeritud inimesel (p 16) ning pidas esialgse õiguskaitse kohaldamise õigustatuks nende

isikute suhtes, kelle puhul on COVID-19 haiguse läbipõdemine SARS-CoV-2 testiga

tuvastatud, kuid diagnoosi kinnitamise kuupäevast on möödunud rohkem kui 180 päeva (p 18).

Avaliku huvi osas leidis ringkonnakohus, et inimeste elu ja tervis ning tervishoiusüsteemi

jätkusuutlik toimimine on kaalukad õigushüved ning kehtestatud piirangutel on mitu eesmärki:

kaitsta inimeste elu ja tervist, ohjata haiguse epideemilist levikut, vältida tervishoiusektori

ülekoormamist ning tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete

täitmine (politsei, pääste, kohtusüsteem, haridussüsteem). Samas ei õigusta kirjeldatud avalik

huvi ringkonnakohtu hinnangul viiruse leviku seisukohalt võrdväärses olukorras olevate

inimeste ebavõrdset kohtlemist (p-d 20 ja 21).

Läbipõdenud inimeste korduv haigestumus on Eestis äärmiselt madal. Seega puudub alus

arvata, et isikute, kelle puhul on COVID-19 haiguse läbipõdemine SARS-CoV-2 testiga

tuvastatud ning kelle diagnoosi kinnitamise kuupäevast on möödunud rohkem kui 180 päeva,

võrdne kohtlemine vaktsineeritutega ohustaks inimeste elu ja tervist ning tervishoiusüsteemi

toimimist.

Kuna LV, HP, JN, AV, KL, TH, TA, IT, KK ja KR on COVID-19 haiguse läbipõdemise

tulemusel omandanud immuunsuse, siis puudub nende osas avalik huvi, mis räägiks esialgse

õiguskaitse kohaldamise vastu. Avalikes huvides on ka põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise

välistamine. Puudub alus kehtestada COVID-19 haiguse läbi põdenud isikute suhtes rangemaid

meetmeid kui vaktsineeritutele, sest esiteks on mõlemal grupil tekkinud immuunsus ning

teiseks näitab siseriiklik empiiriline kogemus, et läbipõdenud on vaktsineeritutest uue

haigestumise eest isegi paremini kaitstud. Kohus kohustab esialgse õiguskaitse korras Vabariigi

Valitsust väljastama Terviseameti kaudu nimetatud isikutele tõendid selle kohta, et neid tuleb

korralduse nr 305 kohaldamisel käsitada nimetatud tõendi ettenäitamisel samaväärselt COVID-

19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikuga, kes on

esitanud enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi.

3-21-2555

6(11)

Ülejäänud kaebajate osas (v.a TL ja FIE TH) tõendavad nende COVID-19 haiguse läbi

põdemist antikehade olemasolu kinnitavad tõendid. Tallinna Ringkonnakohus leidis

09.11.2021 määruses nr 3-21-2245, et ainuüksi antikehi omavate isikute immuunsus ja

nakkusohutus, kelle haigestumine on SARS-CoV-2 RT-PCR testiga tuvastamata, vajab asja

sisulisel lahendamisel põhjalikumat hindamist ning nende suhtes tuleb kohaldada

ettevaatusprintsiipi, mille kohaselt tuleb uudse ja eriti ohtliku nakkushaiguse ohtu kohaste

meetmetega võimalikul suurel määral vähendada. Seega ei ole võimalik nende isikute suhtes

kohaldada esialgset õiguskaitset sarnaselt nendega, kelle COVID-19 haiguse läbipõdemine on

SARS-CoV-2 testiga tuvastatud.

Arvestades asjaolu, et kaebajatel on COVID-19 haiguse läbipõdemise tulemusel omandanud

immuunsus, mida kinnitab meditsiinilise kontrollimise tulemust näitav tõend antikehade

esinemise kohta veres, puudub nende osas avalik huvi, mis takistaks neil korralduse nr 305 p-s

10 loetletud tegevustes osaleda SARS-CoV-2 testi negatiivse tulemuse alusel. Negatiivse

testitulemuse alusel kõnealustes tegevustes osalemist saab pidada teiste isikute suhtes

nakkusohutuks ning arvestades kaebajatel COVID-19 haiguse läbipõdemise tulemusel

omandanud immuunsust, võib ohtu, et nad ise saavad nendest tegevustest osa võttes nakkuse,

pidada madalamaks kui vaktsineeritutel. Seega tuleb peatada VA, JS, HK, AS, KH, PL, EP,

LL, AK, IH, EH, VK, MK, KV, AO, LO, TP, AS, TT, KR, AH, TH, LH, JK, H. K, MS ja TS

suhtes korralduse nr 362 p 1 alap-i 7 kehtivus.

Antikehad on ka TL-l, kes alustas immuniseerimisega 16.06.2021, kui talle tehti esimene

kaitsesüst. Tulenevalt kaitsesüsti järgselt tekkinud tugevatest kõrvalmõjudest, ootab kaebaja

perearsti saatekirja kohaselt neuroloogi aega. Kuivõrd vaktsiini ühe doosi kaitse ei anna isikule

sellist immuunsust nagu läbipõdemine, kaalub TL puhul avalik huvi üles piirangutest tuleneva

mõju tema õigustele. Seega tuleb TL esialgse õiguskaitse taotlus jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Vabariigi Valitsus palub 19.11.2021 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

12.11.2021 määruse resolutsiooni p-d 6 ja 7 ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta

kaebajate esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

Kohus on rikkunud uurimispõhimõtet, viidates üksnes teistele kohtulahenditele ja neis viidatud

seisukohtadele, mis toetasid kohtuniku arvamust. Kohus on jätnud arvestamata need tõendid,

mis on varasemalt sarnastes asjades, st korralduse nr 305 vaidlustamisega seotud kohtuasjades,

vastustaja poolt esitatud.

Kohus on hinnanud avalikult kättesaadavaid teaduslikku teavet ja uuringuid ebaõigesti,

valikuliselt ja ühekülgselt. Samuti ei ole kohtul pädevust teha taolisi otsuseid ja üheseid

järeldusi teaduslikes küsimustes, mille osas puudub senini isegi vastava valdkonna

rahvusvaheliselt

tunnustatud

ekspertide

vahel

konsensus.

Objektiivne

teadusliku

informatsiooni hindamine nõuab ettevaatuspõhimõtte kohaldamist ning olemasoleva olukorra

säilitamist, mitte muutmist. Kahtluste olemasolul tuleb eelistada pigem selliseid lahendusi ja

hinnanguid, mis on eeldatavasti suunatud nakkushaiguse tõrjumisele ja sellega võitlemisele.

Halduskohus ei ole arvestanud varasema kohtupraktikaga. Tallinna Ringkonnakohus tühistas

08.11.2021 määrusega esialgse õiguskaitse kohaldamise haldusasjas nr 3-21-2163. Viidatud

haldusasja asjaolud olid analoogsed.

3-21-2555

7(11)

Halduskohtu 12.11.2021 määruse resolutsioon on ebaselge ja puudustega (HKMS § 162 lg 1).

Kohus on resolutsiooni p-s 6 sedastanud, et vastustajal lasub kohustus ka kaebaja 19 suhtes,

kuigi tal ei ole COVID-19 haiguse läbipõdemine SARS-CoV-2 testiga tuvastatud nagu teistel

määruse resolutsiooni p-s 6 nimetatud kaebajatel. Määruse sisuliste põhjenduste juures ei ole

kohus kaebajat 19 selliste isikute hulka arvanud. Samas on kohus määruse resolutsiooni p-s 7

kinnitanud, et kaebaja 19 suhtes tuleb hoopis peatada korralduse nr 362 p 1 alap-i 7 kehtivus ja

nii on kohus märkinud ka määruse sisuliste põhjenduste juures määruse p-s 7. Määruse

resolutsiooni p-s 7 on kohus kinnitanud, et ka kaebaja 38 seadusliku esindaja, kelle osas ei ole

esialgset õiguskaitset taotletud, suhtes tuleb peatada korralduse nr 362 p 1 alap-i 7 kehtivus.

Määruse resolutsiooni p 7 juurde ei ole lisatud selles nimetatud isikute isikukoode. Määruse

resolutsiooni p-s 7 nimetatud isikute suhtes on korralduse nr 362 p 1 alap-i 7 kehtivus peatatud,

kuid selline sõnastus võib ettevõtetele ja nende töötajatele, kes ei oõle kursis juriidilise

terminoloogia ja korralduses nr 362 sätestatuga, segadust tekitada.

Kohus ei ole esialgse õiguskaitse vajadust piisavalt põhjendanud. Ainuüksi nentimine, et

väidetavad riived muudavad kaebajate tavapärast elu, ei ole piisav esialgse õiguskaitse

rakendamiseks. Ühtlasi ei ole kohus põhjendanud, kuidas sellised riived muudaksid raskeks või

võimatuks kaebajate õiguste kaitse kohtuotsusega või tekitaksid kaebajatele pöördumatult

kahju. Kohus ei ole lahanud küsimust, kas kaebusega kaitstavate isikute õiguste riive on

väheintensiivne

või

mitte.

Halduskohus

on

jätnud

põhjendamatult

arvestamata

ettevaatuspõhimõttega. Kohus ei ole võtnud arvesse vaktsineerimise tähtsust.

Väär on halduskohtu seisukoht, et esialgse õiguskaitse vajaduse seisukohalt ei ole oluline, et

kaebajatel on võimalik piirangutest pääseda vaktsineerimise teel. Kui kaebajad (v.a kaebajad

33 ja 37) oleksid vaktsineeritud, ei vajaks nad kaebuses toodud põhjustel üldse esialgset

õiguskaitset.

Kohus ei ole piisavalt kaalunud avalikke huve. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise vastu

räägib ülekaalukas avalik huvi, mis on nii oluline, et see õigustab kaebajate esialgse õiguskaitse

vajadusega arvestamata jätmist. Epidemioloogiline olukord on Eestis hetkel väga halb.

Teadusnõukoda on 11.11.2021 seisuga öelnud, et COVID-19 nakatumine on Eestis endiselt

kõrge, kuid on pöördunud langustrendi. Küll aga on haiglates endiselt vanemaealiste (60 ja

vanemad) vaktsineerimata inimeste puhang. Surmade arv on püsinud endiselt kõrge. Isegi

nakatumise langustrendi taustal ei ole teadusnõukoda siiski soovitanud ega põhjendatuks

pidanud inimeste ühiskonnaelus piiranguteta osalemise lubamiseks antikehade testi alusel

kinnitatud antikehade olemasolu. Samuti ei ole teadusnõukoda väitnud, et antikehade

olemasolu veres viitab isiku nakkusohutusele ja omandatud immuunsusele. Ka ei ole võetud

seisukohta, et COVID-19 läbipõdemist kinnitav tõend peaks kestma pikemalt kui 180 päeva.

Kohus ei ole arvestanud epidemioloogilist olukorda.

Kohus on jätnud arvestamata kaebuse vähese perspektiiviga. Keerulises epidemioloogilises

olukorras ning viiruse leviku peatamist silmas pidades on kaebajate (väheoluline) õiguste riive

põhjendatud. Kohus on asunud esialgse õiguskaitse otsustamisel lahendama põhivaidluse

küsimusi (sh korralduse nr 305 proportsionaalsuse küsimust), kuigi see on lubamatu. Kohus on

ületanud oma pädevust seoses kaalutlusotsuste kohtuliku kontrolliga.

Vastustaja viidatud teadusuuringutest ja teaduslikult kinnitatud seisukohtadest tulenevalt on

ebaõige kohtu järeldus, et COVID-19 haiguse läbipõdemine annab tõhusama kaitse kui

vaktsineerimine. Hetkel puuduvad piisavad teaduslikud tõendid ja uurimistulemused, mis

kinnitaksid vaktsineeritutega võrreldes samaväärset või vähesemat nakkusohutuse taset

võrdlusgruppide puhul. Samuti ei ole uuringute kohaselt vaktsineerituga samaväärne

nakkusohutuse tase inimesel, kes on haiguse läbi põdenud rohkem kui 180 päeva tagasi ega

3-21-2555

8(11)

inimesel, kelle antikehade test on referentsväärtuse suhtes positiivse tulemusega. Antikehade

olemasolu viitab küll COVID-19 haiguse läbipõdemisele, kuid hetkel pole piisavalt

tõenduspõhist informatsiooni, kas nende olemasolu tagab immuunsuse või mitte. Pole selge,

missugune on haigusevastaseks kaitseks vajalik antikehade kontsentratsioon ja kui kiiresti see

aja jooksul langeb. Kuna puudub ühine arusaam, milline on antikehade testide tõendusväärtus

nakkusohu hindamisel, ei ole ka teadusnõukoda teinud senini vastustajale ettepanekut

väljastada isikutele tõendeid antikehade testi põhjal ega pikendada läbipõdemise tõendi

kehtivust.

5. Kaebajad paluvad 08.12.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebajad

esitavad määruskaebuse õigemaks lahendamiseks vastuväited Tallinna Ringkonnakohtu

03.12.2021 määrusele nr 3-21-2413. Kaebajad paluvad vastustajalt välja nõuda teave ja

dokumendid, mis olid vastustajale 02.11.2021 esitatud selgitustaotluse objektiks. Riigikantselei

saatis 08.12.2021 kaebajate esindajale vastuse, millega keeldus selgitustaotlusele vastamast,

kuna selles viidatud prof X väljaütlemiste puhul ei täitnud prof X otseselt avalikke ülesandeid

ja neid ei täida ka teadusnõukoda. Samuti paluvad kaebajad korraldada määruskaebuse

lahendamiseks kohtuistungi ja kuulata tunnistajana üle prof X.

6. TL (kaebaja 37) palub 29.11.2021 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

12.11.2021 määruse resolutsiooni p 8 ja rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus.

Kaebaja puhul on tõendatud, et pärast vaktsiini esimese doosi saamist tekkisid tal tugevad

kõrvalmõjud, mille puhul prof. X on andnud soovituse mitte vaktsineerimisega jätkata. Kaebaja

käis novembri lõpus neuroloogi vastuvõtul, kes leidis, et suure tõenäosusega on tegemist

vaktsiinikahjustusega, aga kuna nähtavat „puuet“ pole tekkinud, siis täpsemate uuringuteta ei

ole neuroloogil võimalik diagnoosi täpsustada. Neuroloog väljastas kaebajale saatekirja MRT

uuringule, mis toimub 10.01.2022. Pärast seda toimub 27.01.2022 uus neuroloogi visiit, kus

kaebaja saab loodetavasti kinnituse selle kohta, et tekkinud terviseprobleemid on põhjuslikus

seoses vaktsiini esimese doosi saamisega. Kaebajal on täidetud korralduse nr 305 p 14 alap-st

3 tulenevad sisulised eeldused nn koroonatõendi esitamise nõudest vabanemiseks. Kohus on

määruses rikkunud põhjendamiskohustust. Jääb arusaamatuks, millistele tõenditele tuginedes

kohus leidis, et vaktsiini ühe doosi kaitse ei anna isikule immuunsust. Kaebaja antikehade arv

veres oli 25.10.2021 seisuga 337,5 AU/ml. Kohus ei ole selgitanud, milles seisneb avalik huvi,

mis kaalub üles piirangutest tuleneva mõju kaebaja õigustele. Ei ole eluliselt usutav, et üks isik

(kes on seejuures saanud ühe vaktsiinidoosi) kujutab avalikkusele sellist ohtu, mille

elimineerimiseks on põhjendatud olulisel määral riivata kaebaja põhiõigusi. Kaebaja peab

kohtumenetluse kestel taluma intensiivseid riiveid oma põhiseaduslikele õigustele ja

vabadustele, mis muudab tal tavapärase elu jätkamise võimatuks. Kaebaja ei kuulu vanuse

poolest riskigruppi ja puudub tõenäosus, et ta koormaks kuidagi haiglasüsteemi.

7. Vabariigi Valitsus palub 08.12.2021 vastuses jätta TL määruskaebus rahuldamata.

TL osas oli esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine põhjendatud. Kaebaja ei ole

esitanud tõendit selle kohta, et tema teistkordne vaktsineerimine ei ole arsti otsusel võimalik

tema tervislikku seisundit arvestades. Kaebaja sai esimese doosi 16.06.2021, kuid perearsti

poole pöördus alles 04.08.2021 ehk ligi kaks kuud hiljem. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ta

nii pikalt perearsti poole pöördumisega viivitas. Samuti ei ole kaebaja põhjendanud, milline oli

perearsti seisukoht vaktsineerimise ja kaebaja tervisliku seisundi osas. Olukorras, kus arsti

hinnangul on vaktsineerimine isiku terviseseisundit arvestades ebamõistlik, on arstil võimalik

tõend väljastada. Kaebusest ei selgu, miks ei väljastanud perearst kaebajale tõendit. Kui kaebaja

oleks kõrvalmõjude tõttu pöördunud esimesel võimalusel perearsti juurde ja analüüside teel

teinud selgeks, kas vaktsineerimine on või ei ole arsti otsusel võimalik, ei vajaks kaebaja

3-21-2555

9(11)

eeldatavasti üldse esialgset õiguskaitset. Kehtestatud piirangutega on piiratud osalemist

tegevustes, mis ei ole eluliselt hädavajalikud ega esmatähtsad. Esineb ülekaalukas avalik huvi,

mis kaalub üles negatiivse mõju kaebaja õigustele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Kaebajad esitasid 08.12.2021 vastuses määruskaebusele taotluse vaadata määruskaebus

läbi kohtuistungil, kus kuulata tunnistajana või eriteadmistega isikuna üle prof X. Samuti

paluvad kaebajad nõuda vastustajalt välja 02.11.2021 Vabariigi Valitsusele esitatud

selgitustaotluses nõutud teave ja dokumendid.

Taotlused prof X tunnistajana või eriteadmistega isikuna ülekuulamiseks ja haldusasjaga nr 3-

21-2163 seoses esitatud 02.12.2021 selgitustaotluses taotletud teabe ja dokumentide

kogumiseks määruskaebuse menetluses tuleb jätta rahuldamata, kuna ringkonnakohus peab

võimalikuks lahendada esialgse õiguskaitse kohaldamise küsimus kui kiireloomuline küsimus

avalikult kättesaadavate ja asjas juba kogutud tõendite pinnalt. Esialgse õiguskaitse kontekstis

hinnatav kaebuse rahuldamise perspektiiv (vaidlustatud korralduse õiguspärasus) ei ole otseses

sõltuvuses sellest, kas teadusnõukoda on teinud vastustajale mingeid ettepanekuid ja kas neid

on arvestatud või mitte. Vabariigi Valitsus ei ole korralduse kehtestamisel (haldusorgani lai

kaalutlusruum) ega halduskohus korralduse õiguspärasuse kontrollimisel seotud teadusnõukoja

või selle liikmete seisukohtadega. Tegemist on tõenditega tõendite kogumi hulgas, mille

väljanõudmine määruskaebuse menetluses ei ole vajalik. Taotlused on vajadusel võimalik

esitada põhiasja raames. Seetõttu tuleb taotlused jätta HKMS § 198 lg 3 alusel rahuldamata.

HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea

vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohus ei pea määruskaebuste lahendamiseks

kohtuistungi korraldamist vajalikuks. Kuna kohus jätab prof X kohtuistungil ülekuulamise

taotluse rahuldamata ning menetlusosalised on saanud esitada oma põhjendused kohtule

kirjalikult, saab ringkonnakohus nii määruskaebuste kui nende vastustes esitatud seisukohti

piisava põhjalikkusega hinnata ka kirjalikus menetluses.

9. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on vältida tagajärgi, mis raskendavad kaebuse

eesmärgi saavutamist või muudavad selle võimatuks (HKMS § 249 lg 1). Kohus arvestab

esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab

kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg

3). Esialgse õiguskaitse kohaldamine peab olema eesmärgipärane ja proportsionaalne.

10. Ringkonnakohus juhib esmalt tähelepanu, et asjas on esitatud tuvastamis- ja alternatiivne

tühistamisnõue, mitte nõue kohustada Vabariigi Valitsust pikendama korralduse nr 305 p 5

alap-s 2 sätestatud 180-päevast tähtaega või vastu võtma muidu kaebajate olukorda

leevendavaid meetmeid. Iseenesest ei ole selle nõude rahuldamise korral kohtuotsuse täitmise

tagamiseks esialgse õiguskaitse kohaldamine vajalik. HKMS § 158 lg 2 teisest lausest

tulenevalt hindab kohus vaidlustatud haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga.

Vaidlusalune korraldus on olemuselt prognoosotsus (nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-

1545, p 26) ning pidevalt täienevatel teadusandmetel põhinevate prognooside muutumine või

täpsustumine ei muuda varem tehtud prognoosotsust iseenesest õigusvastaseks (nt Riigikohtu

25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 27; 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 19). Hinnata tuleb

seda, kas vastustaja prognoos oli otsuse tegemise aja seisuga põhjendatud ja sellest lähtudes

valitud meetmed proportsionaalsed. Haldusaktist tuleneva õiguse kehtivusaja piiramise kui

haldusakti kõrvaltingimuse vaidlustamise ja kohustamiskaebuse esitamise võimaluste kohta on

ringkonnakohus andnud põhjalikud selgitused 02.12.2021 määruse nr 3-21-2412 p-des 9‒11

ning jääb jätkuvalt nende juurde.

3-21-2555

10(11)

11. Olenemata sellest, et kaebajad on seni esitanud ainult tuvastamis- ja tühistamisnõude, ei

piira see kohtu võimalust rakendada kaebajate õiguste kaitsmiseks erinevaid esialgse

õiguskaitse abinõusid. Kui esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise vastu räägib ülekaalukas

avalik huvi, saab esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine olla põhjendatud üksnes tingimusel,

et kaebusel on head eduväljavaated. Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud

ka olukorras, kus kaebaja saavutaks sellega sisuliselt oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne asja

sisulist lahendamist, kuid sellisel juhul peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema

ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede

loomine tekitada avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju (nt Riigikohtu

22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19).

12. Kaebusest nähtuvalt on kaebajad 2, 4, 5, 8, 14, 18, 23, 26, 27 ja 30 teinud COVID-19

haiguse diagnoosi kinnitava positiivse tulemusega SARS-CoV-2 testi ja sellest on möödunud

180 päeva. Ülejäänud kaebajad (v.a kaebaja 37) on COVID-19 haiguse läbi põdenud, mida

kinnitavad antikehade testid. Kaebaja 37 sai esimese vaktsiinidoosi 16.06.2021 ning

kõrvalmõjude tekkimise tõttu ta teist doosi teinud ei ole. Niisiis on kaebaja 37 võrdsustatud

isikutega, kel on antikehad. Korralduse nr 305 p 5 alap 2 ja p 14 alap-de 3 ja 4 kohaselt saaksid

kaebajad nende soovitud tegevustes osaleda juhul, kui nad on läbi põdenud COVID-19 haiguse

ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast

ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva või kui vaktsineerimine ei ole arsti otsusel võimalik

isiku tervislikku seisundit arvestades ning ta esitab enne tegevuses osalemist sellekohase tõendi.

Seetõttu ei saa kaebajad osaleda kohtumenetluse ajal korralduse nr 305 alap-des 1, 2, 3, 4 ja 7

loetletud tegevustes, millise piirangu kõrvaldamine on kaebuse eesmärgiks. Seega on kaebajatel

esialgse õiguskaitse vajadus (HKMS § 249 lg 1). Esialgse õiguskaitse vajadust ei välista

hilisema kahjunõude esitamise võimalikkus, sest see ei kõrvalda õiguste piiramisest tekkinud

tagajärgi ning kahju väljaselgitamine on raskendatud ja tooks tõenäoliselt kaasa vajaduse

algatada täiendav kohtuvaidlus (nt Riigikohtu 21.12.2001 määrus nr 3-3-1-67-01, p 5).

13. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebust praeguses menetlusetapis põhjust pidada

ilmselgelt perspektiivituks, kuid kaebuse eduväljavaated pole ka ülekaalukalt head. Kõik

kaebajad on teinud antikehade testid ning nende antikehade arv veres ületab referentsväärtust

< 50 AU/ml. Samas puudub senini üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur

antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada,

kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn

loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu (vt viited ringkonnakohtu 02.12.2021 määruse

nr 3-21-2412 p-s 22). Kaebajate väited on seega selles kontekstis nende nakkusohutusest

seonduvalt haiguse läbipõdemisega või ühe vaktsiinidoosi saamisega vähemalt vaieldavad.

Seda, kas õiguslik alus vaidlustatud korralduse andmiseks on olnud piisavalt määratletud või

mitte, tuleb kohtul hinnata haldusasja sisulisel läbivaatamisel, kuid korraldust ei ole alust

pidada ilmselgelt õigusvastaseks (vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 23;

Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrus nr 3-21-2473, p 9).

14. Kaebajad väidavad endi ebavõrdset kohtlemist võrreldes vaktsineeritud inimestega.

Ringkonnakohus möönab, et selline küsimus võib tõepoolest tõusetuda vaktsineeritud ja

haiguse tõendatult läbi põdenud isikute võrdlemisel, kui võtta aluseks üksnes halduskohtu

määruses viidatud allikad. Ringkonnakohus jääb siiski 02.12.2021 määruses nr 3-21-2412

toodud seisukohale, et pidevalt täienevad, kuid siiski jätkuvalt lünklikud ja ebakindlad

teadusandmed ei võimalda praegu üldistavalt väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult

vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul kaitse isegi

tõhusam ning seetõttu on meelevaldne kohelda neid isikute gruppe erinevalt. Ringkonnakohtu

põhjalik analüüs on esitatud 02.12.2021 määruse nr 3-21-2412 p-des 16‒21.

3-21-2555

11(11)

15. Kokkuvõtvalt viitab ringkonnakohus, et kui vaktsineerimisega omandatud immuunsus

kestab tegelikkuses vähem kui üks aasta, tuleks Vabariigi Valitsusel asjakohaste teadusandmete

täpsustumise korral hinnata hoopis seda, kas lühendada tuleks ka vaktsineeritute tõendi

kehtivuse tähtaega. Seega võib läbipõdenute ja vaktsineeritute võrdsustamine toimuda ka

selliselt, et lühendatakse vaktsineerimistõendi kehtivusaega. Euroopa Komisjon ongi teinud

25.11.2021 ettepaneku1 näha vaktsineerimistõendi kehtivuseks ette 9 kuud (vt põhjendus 24 ja

p 12 alap a), kuid pole samas pidanud vajalikuks pikendada läbipõdemistõendi 180-päevast

kehtivust (vt põhjendus 30 ja p 12 alap c). Võrdse kohtlemise argumendiga ei saa kaebajad

nõuda sisuliselt endi nakkusohutuks tunnistamist olukorras, kus nende omandatud nn loomuliku

immuunsuse kestus on teadmata.

16. Praeguse vaidluse kontekstis asjakohase üksikisiku ja avaliku huvi kaalumise osas viitab

ringkonnakohus enda 02.12.2021 määruse nr 3-21-2412 p-des 23‒25 ja 02.12.2021 määruse nr

3-21-2473 p-s 16 esitatud seisukohtadele ning jääb jätkuvalt nende juurde. Avalikes huvides on

ka võimalikult suure hulga inimeste vaktsineerimine. Muu hulgas seetõttu ei ole

proportsionaalne antikehadega kaebajatele esialgse õiguskaitse korras täiendava testimise

võimaluse loomine kohtumenetluse ajaks, arvestades seejuures ka antigeeni testi tulemuste

ebakindlust ning nii antigeeni kui ka PCR testide korralduse nr 305 p-ga 15 lubatud pikaajalisi

ajalisi nihkeid testi tegemise ja esitamise vahel (vastavalt 48 ja 72 tundi). Ehk teisisõnu ‒

testimine ei asenda viirusohu tõrjel vaktsineerimist. Avalikku huvi kahjustaks oluliselt juba see,

kui mõni kaebajatest nakatab ebaõige negatiivse testi tulemusel või testimise järgselt vahetult

nakatudes kasvõi ühte inimest, kes võib põdeda haigust raskelt. Seisukohta, et esialgse

õiguskaitse määruse tegemisel on vastanduvate huvide kaalumisel lubatud arvestada ka

vaktsineerimise võimalusega, kinnitas Riigikohus 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p-d 29–

31 ja 36).

17. Kuna TL (kaebaja 37) juriidiline positsioon kattub nende isikute positsiooniga, kes on

kinnitamata ajal COVID-19 haiguse läbi põdenud ja omavad antikehi, st, teada on üksnes

antikehade olemasolu fakt ja arstitõendit vaktsineerimise võimatuse kohta pole esitatud, on

kogu eelnev argumentatsioon asjakohane ka tema puhul.

18. Kuna kaebajatel ja vastustajal on praeguses haldusasjas samad esindajad, mis asjades nr 3-

21-2412 ja 3-21-2473, peab ringkonnakohus võimalikuks piirduda viidetega nimetatud

haldusasjadele, selmet kõiki seisukohti siinses määruses üle korrata.

19. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus Vabariigi Valitsuse määruskaebuse ja tühistab

Tallinna Halduskohtu 12.11.2021 määruse p-d 6 ja 7 ning teeb tühistatud osas uue määruse,

millega jätab kaebajate 1‒32, 34‒36 ja 38 esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. TL

(kaebaja 37) määruskaebus jääb rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.11.2021 määruse

resolutsiooni p 8 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

1 https://ec.europa.eu/info/sites/default/files/com_2021_749_1_en_act_part1_v3.pdf