3-21-2445/9 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tanel Saar Määruse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2021, Tartu Haldusasja number 3-21-2445 Haldusasi Siim Grossbergi kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks Menetluse alus ringkonnakohtus Siim Grossbergi määruskaebus Tartu Halduskohtu 15. novembri 2021. a määruse resolutsiooni p 3 peale Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Siim Grossberg Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON Tagastada Siim Grossbergi määruskaebus Tartu Halduskohtu 15. novembri 2021. a määruse resolutsiooni p 3 peale. EDASIKAEBAMISE KORD Määrus on lõplik (HKMS § 119 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tartu Vanglas kinni peetav isik Siim Grossberg esitas 26. oktoobril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist. Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale 23. augustil 2021 vanglas tervisekahjustus ning teda alandati ja piinati sellega, et ta jäeti arstiabist ilma. Kaebaja taotles kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist ja riigi õigusabi. 2. Tartu Halduskohus tagastas 15. novembri 2021 a. määrusega S. Grossbergi kaebuse osas, mis puudutab kahju hüvitamist seoses tervisekahju tekitamisega, rahustuskambrisse paigutamisega, käeraudade kasutamisega ning rahustuskambri tingimustega (resolutsiooni p 1), jättis rahuldamata S. Grossbergi menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks (resolutsiooni p 3) ja jättis S. Grossbergi riigi õigusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 5). Halduskohus leidis, et arvestades kaebuse osalist tagastamist, jääb kohtu menetlusse kahju hüvitamise nõue, milles kaebaja taotleb Tartu Vanglalt hüvitist arstiabi osutamata jätmise tõttu inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju eest. Kaebaja ei ole kohtule esitatud kaebuses nõutava hüvitise suurust välja toonud, kuid tema väitest, et ta jääb esitatud kahjunõude juurde, võib järeldada, et kaebaja soovib hüvitist samas ulatuses, mida ta palus endale maksta vanglale

2 esitatud hüvitamistaotluses. Selleks summaks on 1 000 eurot ning sellise nõude esitamisel tuleks tasuda riigilõivu 30 eurot. Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtub, et kaebaja taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (26. juuni 2021 – 25. oktoober 2021) sissetulek oli 421 eurot, millest kuulub mahaarvamisele vältimatu kuluna 5% kuutasu alammäärast, s.o 116,80 eurot (29,2x4). Muudeks mahaarvamisteks alust ei ole. Kaebaja laekumiste ja mahaarvamiste pinnalt arvestatud kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on seega 152,10 eurot. Kuna riigilõiv 30 eurot ei ületa kaebaja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, siis halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p-st 1 tulenevalt praegusel juhul kaebajale menetlusabi andmine riigilõivu tasumisest vabastamiseks ei ole lubatud. Kui kaebaja soovib nõutava hüvitise summat muuta, tuleb riigilõivuna tasuda 3% summast, mida taotletakse, kuid mitte vähem kui 15 eurot. 3. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 15. novembri 2021. a määruse resolutsiooni p 3 tühistamist ja tema vabastamist riigilõivust täielikult või riigilõivu summa vähendamist märgatavalt. Määruskaebuses leiab kaebaja, et kohus ei arvestanud tema tegelikku majanduslikku olukorda. Tsiviilasjas nr 2-21-17069 nõutakse kaebajalt 29. novembriks 2021 riigilõivu maksmist summas 300 eurot. Samast kohtuasjast selgub, et kaebaja peab tasuma igakuiselt elatist 200 eurot. Lisaks on kaebaja vastu esitatud nõudeid 15-20 000 euro ulatuses. Vangla konto ei ole kaebaja sissetulekute deklareerimiseks eetiliselt õige koht, sest kaebaja ei suuda isegi elatist tasuda. Kaebajal ei ole võimalik kontrollida enda sissetulekuid ja pereliikmete annetusi tuluks nimetada on ebaõige. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4. Ringkonnakohtu hinnangul kuulub Tartu Halduskohtu 15. novembri 2021. a määruse resolutsiooni p 3 peale esitatud määruskaebus tagastamisele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4 alusel neid siinkohal ei korda. 5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses sisalduvad väited ei anna alust vaidlustatud halduskohtu määruse tühistamiseks. HKMS § 207 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus määruskaebuse tagastada muuhulgas juhul, kui määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselgelt vähene. Ringkonnakohus vastab määruskaebuse väidetele järgmiselt. 6. Tartu Halduskohus leidis, et puudub alus kaebaja vabastamiseks riigilõivu 30 eurot tasumisest, kuna kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek võimaldab selle summa kaebuse esitamisel tasuda. Kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et tema sissetulek enne menetlusabi taotluse esitamist perioodil 26. juuni 2021 - 25. oktoober 2021 oli 421 eurot. Kaebaja arvates ei ole õige võtta keskmise sissetuleku arvutamise aluseks vanglasisesel kontol toimunud rahalisi liikumisi, eriti tema lähedaste tehtud ülekanded. Ringkonnakohus selgitab, et vangistusseaduse (VangS) § 44 lg 1 kohaselt kannab vanglateenistus kinnipeetava töötasu ja muud kinnipeetavale laekuvad summad kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele. Kohtupraktika selgitustest lähtuvalt tuleb kinnipeetava sissetulekutena arvestada kõiki taotluse esitamisele eelnenud neljal kuul toimunud laekumisi kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele, sh nii regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinnipeetava kontole, kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetud summad) (Riigikohtu 12. märtsi 2012. a määrus nr 3‑7-1-3-61-12, p 9). Kuna kaebaja viibib kinnipidamisasutuses, arvestab kohus kaebaja keskmise sissetuleku arvutamisel tema vanglasisesel isikukontol toimunud rahalisi liikumisi. Lisaks märgib ringkonnakohus, et VangS § 44 ei sätestata, et kinnipeetaval puudub õigus omada vara (sh rahalisi nõudeid) ja käsutada seda väljaspool vanglat. Samuti ei tulene VangS §-st 44, et kõik kinnipeetava sissetulekud tuleb kanda läbi vanglasisese isikuarve (Riigikohtu

3 10. oktoobri 2013. a otsus nr 3-3-1-38-13 p 24). Seega on kinni peetaval isikul õigus omada vanglavälist arvelduskontot ja teha sealt ülekandeid. Kehtivad õigusaktid ei keela ka kaebaja eest riigilõivu või muude nõuete tasumist väljaspool kinnipidamisasutust viibiva kolmanda isiku poolt. 7. Määruskaebuses ei nõustu kaebaja kohustusega tasuda 30 eurot riigilõivu ning palub seda vähendada või täielikult riigilõivu tasumisest vabastada. Kaebaja selgitab, et peab maksma riigilõivu 300 eurot tsiviilasjas, igakuiselt elatist 200 eurot ning lisaks on tal muid nõudeid 15- 20 000 euro ulatuses. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et perioodil 26. juuni 2021 – 25. oktoober 2021 oli kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek piisav selleks, et tasuda kaebuse esitamisel riigilõiv 30 eurot. Nimetatud perioodi kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest ei nähtu, et kaebaja oleks tasunud vabade vahendite arvelt määruskaebuses märgitud kohustusi ja nõudeid. Kaebuse esitamise ajal oli kaebaja vahistatu staatuses, mistõttu ei tehtud tema isikuarvelt mahaarvamisi ka VangS § 44 lg 2 alusel rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemistoetuseks. Suurem osa kaebaja väljaminekutest on maksed vangla kauplusest tehtud ostude eest. Ringkonnakohus selgitab, et kohtul ei ole õigust vabastada isikut riigilõivu tasumise kohustusest, kui kohtule esitatud tõenditest nähtub, et isikul olid kaebuse esitamise ajal võimalused riigilõivu tasumiseks. Asjaolu, et kaebajal on muid kohustusi ja nõudeid, ei takista kaebajal endal ise otsustada oma isikuarvel olevate vabade rahaliste vahendite käsutamise üle. Kaebaja vanglasisesel vabakasutuskontol olevat vabaks kasutamiseks mõeldud raha saab kaebaja ise enda äranägemise järgi kasutada nii riigilõivu, elatise kui ka muude nõuete täitmiseks. 8. Ringkonnakohtu hinnangul oli kaebajal kaebuse esitamise ajal võimalik tasuda riigilõiv 30 eurot ning halduskohus jättis õiguspäraselt kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata. Olukorras, kus halduskohus ei vabastanud kaebajat riigilõivu tasumise kohustusest kui kaebaja kahekordne keskmine sissetulek 30 eurose riigilõivu tasumist võimaldas, on S. Grossbergi võimalus ringkonnakohtule esitatud määruskaebusega oma õiguste kaitseks ilmselgelt vähene. 9. Eeltoodust tulenevalt tagastab ringkonnakohus S. Grossbergi määruskaebuse Tartu Halduskohtu 15. novembri 2021. a määruse resolutsiooni p 3 peale halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 207 lg 2 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)