3-20-1684/31 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.12.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1684

Haldusasi

Väinamere Liinid OÜ kaebus Eesti Vabariigi vastu

kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Väinamere Liinid OÜ, volitatud esindajad

v.adv Indrek Kukk ja v.adv Indrek Leppik

Vastustaja Justiitsministeerium, volitatud esindaja Elin

Uusväli

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 07.07.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Väinamere Liinid OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 01.12.2021

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Väinamere Liinid OÜ taotlus küsida Euroopa Liidu Kohtult

eelotsust.

2. Jätta Tallinna Halduskohtu 07.07.2021 otsus muutmata ja Väinamere Liinid OÜ

apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.01.2022.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-20-1684

2(9)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) tegi 23.09.2014 Väinamere Liinid

OÜ-le ja TS Laevad OÜ-le pakkumuse esitamise ettepaneku väljakuulutamiseta

läbirääkimistega hankemenetluses vedaja leidmiseks Rohuküla-Heltermaa ja Kuivastu-Virtsu

parvlaevaliinidel. Pakkumused esitasid Väinamere Liinid OÜ ning ühispakkujad TS Laevad

OÜ ja OÜ TS Shipping.

2. Majandus- ja taristuminister kvalifitseeris 03.10.2014 käskkirjaga mõlemad pakkumused,

tunnistas need 13.11.2014 käskkirjaga vastavaks ning ühispakkujate pakkumuse edukaks.

Väinamere Liinid OÜ vaidlustused ja kaebused nende käskkirjade tühistamiseks jäid

rahuldamata (haldusasjad nr 3-14-52754 ja nr 3-14-52874 (Riigikohtus nr 3-3-1-50-15)). MKM

sõlmis 11.12.2014 ühispakkujatega avaliku teenindamise lepingu.

3. Väinamere Liinid OÜ esitas 08.08.2016 kaebuse (haldusasi nr 3-16-1603) parvlaevaliinide

vedaja riigihankes tekitatud varalise kahju 23 940 096,36 eurot hüvitamiseks.

4. Riigikohus rahuldas 17.10.2019 otsusega asjas nr 3-16-1603 MKM-i kassatsioonkaebuse,

tühistas asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ning jättis jõusse Tallinna Halduskohtu

otsuse, millega jäeti kaebus rahuldamata. Riigikohus asus seisukohale, et kaebaja pole keelatud

riigiabi andmisel põhinevat kahjunõuet esitanud, vaid kahjunõue oli esitatud seoses

hankemenetlusega riigihangete seaduse kuni 31.08.2017 kehtinud redaktsiooni (RHS v.r) § 117

lg 3 alusel.

5. Väinamere Liinid OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigi tegevusega

tekitatud kahju (23 972 869,86 eurot) hüvitamiseks.

1)

Kahju on tekitatud Riigikohtu 17.10.2019 otsusega haldusasjas nr 3-16-1603, kus kohus

jättis Euroopa Liidu (EL) õigusel põhineva kaebuse nõude lahendamata, ei taotlenud eelotsust

Euroopa Liidu Kohtult (EK) ega oodanud ära Euroopa Komisjonis toimunud kaebuse

menetlemise tulemust (mis ei takistanud küll nõude lahendamist, kuid oleks tõendanud

ebaseadusliku riigiabi andmist). Kaebaja poolt kohtu ette toodud vaidlus jäeti sisuliselt

lahendamata, mis on vastuolus ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

art-ga 6 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Vaidluse lahendamisel tuleb tugineda

vahetult EL õigusele (ebaseadusliku riigiabi keeld; Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL)

art 107 lg 1, art 108 lg 3) ja EK praktikale (otsused asjades Francovich, Traghetti del

Mediterraneo SpA, Köbler jt).

2)

Et riigivastutuse seadus (RVastS) piirab kohtu tekitatud kahju hüvitamist, võimaldades

nõude esitada üksnes siis, kui kohtunik on õigusemõistmisel toime pannud kuriteo, tuleks jätta

RVastS § 15 lg 1 kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega või alternatiivselt tunnistada see

vastuolus olevaks põhiseaduse (PS) §-ga 25.

3)

MKM korraldatud riigihanked olid üksnes formaalsus ning kaebajal puudus võimalus

võrdsetel alustel osaleda, kuna konkurentidest ühispakkujate võit oli MKM poolt juba ette ära

otsustatud. MKM andis AS Tallinna Sadam kaudu ühispakkujatele rahalist ja mitterahalist abi,

sh edastas konfidentsiaalset infot kavandatava riigihanke ning kaebaja pakkumuse ja

majandustegevuse kohta.

4)

Haldusasjas 3-16-1603 esitatud kaebuse aluseks oli ebaseaduslik riigiabi andmine. Seda

kinnitavad ka I ja II astme kohtute seisukohad viidatud asjas. Halduskohus leidis, et kahjunõuet

ei saa lahendada põhjusel, et Euroopa Komisjon alles menetleb oma eripädevusest tulenevalt

riigiabi ebaseaduslikkuse küsimust. Ringkonnakohus asus seisukohale, et see ei saa olla

õiguslikuks takistuseks ebaseadusliku riigiabi andmisel põhineva kahjunõude menetlemisel.

3-20-1684

3(9)

Riigikohus aga leidis üllatuslikult, et ebaseaduslikul riigiabil põhinevat kahjunõuet pole üldse

esitatud.

5)

EK ja EIK praktika kohaselt peab üksikisikul olema võimalus tugineda EL õigusele ka

siis, kui seda rikub liikmesriigi kõrgeim kohus. Sarnaselt riigivastutuse üldalustega peab rikutud

õigusnormi eesmärk olema üksikisikule õiguste andmine, rikkumine peab olema piisavalt

oluline ning kahju ja rikkumise vahel peab esinema põhjuslik seos (vt nt otsus asjas C-6/90:

Francovich). Lisaks peab EK praktikast tulenevalt olema tegemist piisavalt olulise rikkumisega

(nt ilmselge vastuolu EK väljakujunenud praktikaga sarnastes asjades). Riigiabi reguleerivate

EL õiguse aktide täitmist peavad efektiivselt tagama liikmesriigi kohtud (vt Euroopa Komisjoni

teatis, ELT C 85, 09.04.2009, lk 1–22).

6)

Vastavalt EK lahendile asjas C-173/03: Traghetti del Mediterraneo SpA võib riigiabi

küsimustes EL õiguse rikkumiseks, mis toob kaasa riigivastutuse, olla mh siseriikliku kohtu

poolt faktiliste asjaolude ebaõige kvalifitseerimine. Kui kohus praeguses asjas tuvastab, et

Riigikohus on kaebuse eseme ebaõigesti määratlenud, s.o jätnud ebaseadusliku riigiabi

andmisel põhineva kaebuse lahendamata, on ühtlasi tegemist piisavalt olulise rikkumisega, mis

annab aluse kahjunõude esitamiseks riigi vastu.

7)

Menetlus Euroopa Komisjonis (kes on 12.06.2019 andnud esialgse hinnangu kaebaja

kaebusele) on praegusest asjast eraldiseisev ning komisjon ei saa võtta vastu lõplikku otsustust

abi tagasinõudmiseks pelgalt riigiabi rakendamiskeelu rikkumise tõttu ega hinda seejuures

konkurentidele kahju hüvitamise põhjendatust.

8)

Kaebajale tekkinud kahju moodustub saamata jäänud tulust ja otsesest varalisest kahjust

(pakkumuse esitamisega seotud kulud, õigusabikulu, audiitorbüroo teenuse ja tehniliste

analüüside kulud).

6. Justiitsministeerium vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Riigikohus ei eksinud haldusasjas nr 3-16-1603 kaebuse eseme määratlemisel ja piiride

hindamisel. Kaebaja esitas haldusasjas nr 3-16-1603 MKM-i vastu kaebuse riigihankes

tekitatud varalise kahju hüvitamiseks RHS v.r § 117 lg 3 alusel. Kaebaja eesmärgiks oli seega

saada hüvitist konkreetse hankemenetluse raames tekitatud kahju eest. Kaebusest lähtuvalt oli

vaidluse esemeks hankemenetluses tehtud otsuste ja toimingutega tekitatud kahju hüvitamine,

mitte väljaspool hankemenetlust tehtud toimingutega tekitatud kahju. Kaebaja sai tugineda

väidetavale keelatud riigiabi andmisele üksnes hankemenetluse raames, st eeldusel, et keelatud

riigiabi tõi kaudselt kaasa hankemenetluse otsuse, toimingu või dokumendi õigusvastasuse.

Üksnes asjaolust, et kaebaja viitas oma kaebuses ebaseadusliku riigiabi andmisele, ei saa

järeldada kaebaja tegelikku tahet seda ka kaebuse iseseisva alusena määratleda. Samuti ei saa

seda järeldada asjaolust, et haldus- ja ringkonnakohus kaebaja tahet ekslikult tõlgendasid ja

kaebuse eset lubamatult laiendasid. Olukorras, kus kaebajal puudus haldusasjas nr 3-16-1603

vahetult riigiabi õigusvastasusele tuginev kahju hüvitamise nõue ning praeguse menetluse

raames esitatud kaebus põhineb samadel asjaoludel, ei saa kaebajal olla ka õigusemõistmisega

tekitatud kahju hüvitamise nõuet riigi vastu. Riigikohtu 17.10.2019 otsusega ei ole kaebaja

õigusi rikutud ning lahendi tagajärjel ei ole kaebajale mingit kahju tekkinud. Kaebaja ise jättis

oma eesmärgi saavutamiseks sobiva ja vajaliku nõude esitamata.

2) Tulenevalt kohtulahendi seadusjõu põhimõttest on kohus õigusemõistmisel tekitatud kahju

hüvitamise kaebuse menetlemisel seotud eelkõige kaebuse esemega ning saab võtta seisukoha

üksnes kahjunõude põhjendatuse kohta. Kohus ei saa võtta sisulisi seisukohti (väidetava) kahju

tekitanud kohtulahendi eseme kohta. Riigikohus andis 17.10.2019 otsuses haldusasjas nr 3-16-

1603 kaebuses esitatud nõude aluseks oleva asjaolu kohta õigusliku hinnangu ning selle

küsimuse revideerimine praeguses asjas on vastuolus kohtulahendi seadusjõu põhimõttega. Ka

3-20-1684

4(9)

ringkonnakohus leidis praeguses asjas 14.01.2021 tehtud määruses, et halduskohtul ei ole õigust

hinnata seda, kas Riigikohus on haldusasjas nr 3-16-1603 vaidluse eseme õigesti määratlenud.

3) Kaebaja põhjendab oma kahju hüvitamise nõuet sellega, et Riigikohus rikkus haldusasjas

nr 3-16-1603 siseriikliku õiguse alusel kaebuse eset määratledes EL õigusest tulenevat

kohustust tagada üksikisiku õiguste kaitse seoses konkurendile ebaseadusliku riigiabi

andmisega. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 14.01.2021 määruse p-des 12 ja 15, et kaebaja

tahte alusel vaidluse eseme määratlemine on riigisisest õigust puudutav õiguslik küsimus, mis

kuulub menetlusautonoomia põhimõtte järgi liikmesriigi pädevusse. Vaidluse eset ei tehta

kindlaks EL õiguse alusel ning selles küsimuses ei saanud EL õigust kohaldada. EK on

korduvalt leidnud, et vaid asja menetleval liikmesriigi kohtul on pädevus kohtuasja

konkreetseid asjaolusid arvestades otsustada, kas kohtuotsuse tegemiseks on vaja eelotsust ja

kas EK-le esitatud küsimusel on kohtuasja suhtes tähtsust (otsused asjades C-437/97: EKW ja

Wein & Co, C-448/01: EVN ja Wienstrom, C-415/93: Union Royale Belge des Sociétés de

Football Association and Others v Bosman and Others). Seega sai selle üle, millistele sätetele

tuginedes tuli vaidlus haldusasjas nr 3-16-1603 lahendada, otsustada vaid haldusasja nr 3-16-

1603 lahendanud kohtud.

4) EK otsusest Köbleri asjas (C-224/01) tuleneb, et kohtulahendiga toime pandud ühenduse

õiguse rikkumine toob riigivastutuse kaasa ainult erandjuhtudel, kui kohtunik eiras kohaldatavat

õigust ilmselgelt. Praegusel juhul sellist olukorda ei esinenud. Seega ei esine praeguses asjas

vajadust küsida EK-lt eelotsust.

5) Põhjendamatud on kaebaja väited RVastS § 15 vastuolu kohta PS §-ga 25.

Õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude piiramise eesmärk on ära hoida olukord,

kus sama kohtuasja lahendatakse kahel korral: esmalt primaarnõude läbivaatamisel ja seejärel

õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse lahendamisel. Sellise võimaluse

avardamine tooks kaasa olukorra, kus õigusemõistmisega tekitatud kahjuks saaks pidada ka

viimasena nimetatud nõude alusel kohtule esitatud kaebuse väidetavat ebaõiget rahuldamata

jätmist, mis allutaks sama vaidluse lõputule ümbervaatamisele. RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud

piirangu eesmärk on tagada jõustunud kohtulahendite õiguskindlus.

6) Kaebaja on vaidlustanud kõik 2014. a saarte parvlaevaliiniide vedaja riigihanke hankija

otsused ja toimingud alates 2014. a septembrist (kokku 10 kohtuasja). Kõik kaebaja

vaidlustused ja kaebused jäid rahuldamata. Samuti on jäänud rahuldamata kaebaja taotlused

järelevalvemenetluse algatamiseks hankija ja ühispakkujate tegevuse üle ning algatatud

järelevalvemenetlused on lõpetatud RHS-i rikkumist tuvastamata. Kõikides vaidlustes on

kaebaja esitanud läbivalt samu seisukohti ja argumente, mis on varasemate kohtuvaidluste

käigus osutunud ebaõigeteks või asjakohatuteks. Mitte üheski varasemas vaidluses ei ole

tuvastatud riigihankega seotud rikkumist, sh keelatud riigiabi andmist. Keelatud riigiabi

andmist ei ole tuvastanud ka Euroopa Komisjon.

7. Tallinna Halduskohus jättis 07.07.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda. Ühtlasi jättis halduskohus rahuldamata kaebaja taotluse küsida eelotsust EK-

lt.

1)

Liikmesriigi kõrgeima kohtu vead EL õiguse kohaldamisel või põhjendamatul

kohaldamata jätmisel võivad kaasa tuua riigivastutuse üksikisikule kahju hüvitamise näol (EK

otsus asjas Traghetti del Mediterraneo SpA, p 31). Seejuures ei välista riigi vastutust viimase

astme kohtu rikkumine, mis tuleneb õigusnormide tõlgendamisest, nt juhul, kui kohus annab

ühenduse materiaal- või menetlusõiguslikule normile selgelt väära ulatuse, eelkõige arvestades

EK praktikat asjaomases valdkonnas või kui ta tõlgendab siseriiklikku õigust viisil, mis

tegelikkuses viib kohaldatava ühenduse õiguse rikkumiseni (samas, p-d 33 ja 35). Samasugune

3-20-1684

5(9)

järeldus tuleb teha õigusakti puhul, mis üldiselt välistab igasuguse riigivastutuse juhul, kui selle

riigi kohtule omistatav rikkumine tuleneb faktiliste asjaolude ja tõendite hindamisest (samas, p

37). Seega ei pruugi RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud piirang olla kooskõlas EL õigusega. Praeguse

asja lahendamiseks pole aga vaja võtta seisukohta selle sätte kohaldamata jätmise kohta

vastuolu tõttu EL õiguse ja EK praktikaga.

2)

Kaebuse eseme kindlaksmääramine vastavalt HKMS § 41 lg-le 1 on siseriikliku

menetlusautonoomia küsimus, mitte EL õiguse küsimus. Riigikohus on haldusasjas nr 3-16-

1603 tehtud 17.10.2019 otsuses kaebuse eseme määratlemisel leidnud, et kaebaja kahju

hüvitamise nõue pole esitatud keelatud riigiabi andmise alusel. Tallinna Ringkonnakohus

selgitas praeguses asjas 14.01.2021 tehtud määruses, et kaebaja tahte väljaselgitamine nõude

aluseks olevate asjaolude kohta on õigusliku hinnangu küsimus, millele Riigikohus on juba

vastuse andnud. Halduskohtul ei ole PS § 148 lg-s 1 ja § 149 lg-tes 1–3 sätestatud kohtusüsteemi

astmelisuse ning res judicata põhimõtete kohaselt õigust uuesti hinnata, kas kaebaja siiski esitas

haldusasjas nr 3-16-1603 kahju hüvitamise nõude ka keelatud riigiabi andmise alusel või mitte.

Halduskohus saab selles küsimuses juhinduda üksnes Riigikohtu otsuses võetud õiguslikust

hinnangust ja tehtud järeldusest. Seega tuleb praeguse asja lahendamisel lähtuda sellest, et

kaebus kahju hüvitamiseks haldusasjas nr 3-16-1603 polnud esitatud keelatud riigiabi andmise

alusel ning Riigikohus ei saanud sellest tulenevalt rikkuda EL õigust, mh eelotsuse küsimata

jätmisega. Täidetud pole kahju hüvitamise esmane eeldus. Sellest omakorda tuleb järeldada, et

Riigikohus ei saanud kaebajale kahju tekitada.

3)

Isegi kui Riigikohtu seisukohtade ümber hindamine oleks võimalik, pole see praeguses

asjas põhjendatud seetõttu, et kaebajalt ei võetud Riigikohtu otsusega võimalust siseriiklikus

kohtus kaitsta temale EL õigusest tulenevaid subjektiivseid õigusi. EK otsusest Traghetti del

Mediterraneo SpA asjas (p 41) tuleneb, et riigiabi valdkonnas riigivastutuse välistamine seeläbi,

et liikmesriigi kohus paneb toime ühenduse õiguse rikkumise faktiliste asjaolude

kvalifitseerimisel, võib nõrgendada üksikisikutele antud protsessuaalseid tagatisi. Seega on

liikmesriigile vastutuse panemisel ka oluline, kas konkreetsel juhtumil oli üksikisikule kohtutee

(ebaseadusliku riigiabi andmisel põhineva kahjunõude esitamisel) suletud. Praegusel juhul see

nii ei olnud, kuna Riigikohus selgitas 17.10.2019 otsuses, et väljaspool hankemenetlust tehtud

toimingutega seotud ja keelatud riigiabi andmisel põhineva kahjunõude osas peaksid olema

vastustajad eelkõige AS Tallinna Sadam ja AS Saarte Liinid, kelle vastu haldusasjas nr 3-16-

1603 kaebust ei esitatud.

4)

Kaebaja märgib, et kahjunõue poleks pärast Riigikohtu 17.10.2019 otsust olnud tähtaegne

(RVastS § 17 lg 3, HKMS § 46 lg 4). Kaebaja oleks saanud taotleda kaebetähtaja ennistamist,

tuginedes madalama astme kohtute poolt selgitamiskohustuse rikkumisele seoses nõude aluse

määratlemisega. Seda kaebaja ei teinud. Seega ei välistanud ebaseaduslikul riigiabil põhineva

kahjunõude esitamist lõplikult Riigikohtu otsus, vaid kaebaja enda valik kahjunõuet mitte

esitada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Väinamere Liinid OÜ palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha

asjas vaheotsus, millega tuvastada, et Riigikohus on 17.10.2019 kohtuotsusega haldusasjas nr

3-16-1603 jätnud vastuolus EL õigusega kaebaja esitatud ebaseadusliku riigiabi andmisel

põhineva kahju hüvitamise nõude lahendamata ja see rikkumine on piisavalt oluline, et anda

alus kahjunõude esitamiseks Eesti Vabariigi vastu, ning saata asi uueks läbivaatamiseks

halduskohtule. Lisaks palub apellant küsida EK-lt eelotsust.

1)

Halduskohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust, eirates riigiabi rakendamiskeeldu

(ELTL art 107, art 108 lg 3) ja asjakohast EK praktikat. ELTL art 108 lg 3 kohane riigiabi

rakendamiskeeld on vahetult kohaldatav EL õiguse säte, mis on liikmesriikide kõikide

3-20-1684

6(9)

ametiasutuste, sh kohtute jaoks siduv. Keelu rikkumine on liikmesriigi vastu kahjunõude

esitamise aluseks (EK otsused asjades Francovich ja Brasserie du Pêcheur). Riigiabi

rakendamiskeelu kohaselt on EL liikmesriigi kohtu ülesandeks kaitsta üksikisikute õigusi

olukorras, kus komisjonile riigiabi andmisest eelneva teatamise kohustust on rikutud. EK

praktika järgi lasub liikmesriigi kohtul ELTL art 108 lg 3 vahetust õigusmõjust tulenev

kohustus selgitada välja, kas vaidlustatud meede on riigiabi ELTL art 107 lg 1 tähenduses, ning

seejärel teha kindlaks, kas riigiabi kuulub keelatud riigiabi alla ehk kas see kahjustab ühelt poolt

konkurentsi ja teiselt poolt liikmesriikide vahelist kaubandust (EK otsus asjas Traghetti del

Mediterraneo SpA). Seega lasub siseriiklikel kohtutel kohustus kohaldada EL materiaalõigust

sisuliselt ja tagada EL õiguse rikkumise korral isikute õiguste kaitse sobivate ja mõjusate

õiguskaitsevahendite kaudu. Halduskohus ei selgitanud välja, kas Riigikohus jättis vastuolus

EL õigusega ebaseadusliku riigiabi andmisel põhineva kahju hüvitamise nõude lahendamata.

Sellega jättis halduskohus täitmata ELTL art 108 lg-st 3 tuleneva kohustuse. Köbleri asjas

tehtud EK lahendi kohaselt ei seata lõpliku kohtulahendi seadusjõudu küsimuse alla sellega, et

kaebuse rahuldamise korral mõistetakse kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis. Ühenduse

õiguskorrale omane riigivastutuse põhimõte nõuab igal juhul kahju hüvitamist, kuid see ei nõua

kahju tekitanud kohtulahendi uut läbivaatamist (otsuse p-d 39–40). Võimalus, et ühenduse

õigusega vastuolus olevad kohtulahendid toovad teatud tingimustel kaasa riigivastutuse, ei

kujuta endast erilist ohtu viimase astmena asja lahendava kohtu sõltumatusele (samas, p-d 42–

43). Seega ei saanud halduskohus res judicata põhimõttele tuginedes jätta kaebaja nõuet

sisuliselt lahendamata.

2)

Kohus on rikkunud menetlusõigust (HKMS § 158 lg 4), kohaldades EL õigusega

vastuolus olevat Eesti õigust (HKMS § 41 lg 1). EL õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt

oleks kohus pidanud tuvastama, kas Riigikohus on jätnud vastuolus EL õigusega kaebaja

esitatud ebaseadusliku riigiabi andmisel põhineva kahju hüvitamise nõude lahendamata ning

jätma vajadusel HKMS § 41 lg 1 kohaldamata. Seisukoht, mille kohaselt on kaebuse eseme

kindlaksmääramine siseriikliku menetlusautonoomia, mitte EL õiguse küsimus, muudab EL

õiguse rikkumisel põhinevate kahjunõuete menetlemise riigi vastu sisutühjaks ning eirab tõhusa

õiguskaitse põhimõtet. EK seisukoha kohaselt võib siseriikliku kohtu toimepandud EL õiguse

rikkumine seisneda faktiliste asjaolude ebaõiges tuvastamises, s.o menetlusõiguse vääras

kohaldamises. Faktiliste asjaolude ebaõige tuvastamine võib nõrgendada seega üksikisikutele

antud protsessuaalseid tagatisi, sest asutamislepingu sätetest tulenevate õiguste kaitse sõltub

suurel määral faktiliste asjaolude kvalifitseerimisest. Kaebuse eseme määratlemine on faktiliste

asjaolude kindlaksmääramise esimene samm. Kaebajale kohtuliku kaitse tagamiseks oleks

halduskohus pidanud jätma vajadusel HKMS § 41 lg 1 vastuolu tõttu EL õigusega kohaldamata

ning määratlema kaebuse eseme EL õiguse alusel, sh kohaldades õiguse üldiseid põhimõtteid.

3)

Kohus on jätnud otsuses põhjendamata, miks kaebuses viidatud EK lahendid ei ole

asjakohased (HKMS § 157 lg 1, § 165). Traghetti del Mediterraneo SpA lahendist ei tulene, et

riigivastutuse eelduseks on muude õiguskaitse võimaluste puudumine. Kõrgeima kohtu poolt

EL õiguse rikkumisest tuleneva liikmesriigi vastutuse eeldused on järgmised: rikutud EL

õigusnorm annab õigusi isikutele; liikmesriigi kõrgeima kohtu poolne EL õiguse rikkumine on

piisavalt tõsine; kohustuste rikkumise ja kahjustatud isikule tekkinud kahju vahel on põhjuslik

seos. Kaebuses on näidatud, et need eeldused on praegusel juhul täidetud. Seega piisab

riigivastutuse tekkimiseks protsessuaalsete tagatiste nõrgenemisest. Halduskohtu viidatud

võimalust esitada uus kahju hüvitamise nõue saab pidada üksnes teoreetiliseks, arvestades, et

kaebajal tulnuks taotleda kaebetähtaja ennistamist ning sellise taotluse lahendamine poleks

senist kohtupraktikat arvestades olnud tõenäoline.

4)

Asjas on vaja küsida EK-lt eelotsust, kuivõrd vaidluse lahendamine (vaidluse eseme

määratlemine) eeldab aluslepingu tõlgendamist ja kohaldamist. Eelotsust tuleb taotleda

3-20-1684

7(9)

järgmistes küsimustes: 1) kas liikmesriigi vastutus üksikisiku ees võib tekkida tulenevalt sellest,

et liikmesriigi kõrgeima astme kohus on vaidluse eseme ebaõigesti kindlaks määranud, s.o

leidnud ebaõigesti, et EL õiguse rikkumisel põhinevat kahju hüvitamise nõuet ei ole esitatud;

2) kas Euroopa Liidu riigiabi reeglitest, sh ELTL art 108 lg-st 3 liikmesriigi kohtule tulenevat

kohustust menetleda üksikisiku kahju hüvitamise nõuet seoses konkurendile ebaseadusliku

riigiabi andmisega on rikutud, kui kohus leiab ebaõigesti, et ebaseadusliku riigiabi andmisel

põhinevat kahju hüvitamise nõuet ei ole kohtule esitatud, sh kas sellisel juhul võib olla rikutud

EL õiguse üldpõhimõteteks olevaid lojaalse koostöö ja tõhususe põhimõtteid?

9. Justiitsministeerium vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata

ja halduskohtu otsus muutmata.

1)

Halduskohus on õigesti leidnud, et praeguses asjas ei ole tegemist EL õiguse kohaldamise

või kohaldamata jätmise vaidlusega. Kuna haldusasjas nr 3-16-1603 ei kohaldunud EL õigus

(st kaebus ei olnud esitatud EL õigusest tuleneval keelatud riigiabi andmisel), puudus

halduskohtul ka praeguses asjas alus EL õiguse kohaldamiseks. Kaebaja esitas haldusasjas nr

3-16-1603 MKM vastu kaebuse riigihankes tekitatud varalise kahju hüvitamiseks RHS v.r

§ 117 lg 3 alusel. Kaebuse esemeks oli konkreetses hankemenetluses tehtud otsuste ja

toimingutega tekitatud kahju hüvitamine, mitte väljaspool hankemenetlust tehtud toimingutega,

s.o ELTL art 107 lg 1 ja 108 lg 3 kaitsealasse kuuluva väidetava keelatud riigiabiga tekitatud

kahju. Kaebaja jättis ise oma eesmärgi saavutamiseks sobiva ja vajaliku EL riigiabi reeglite

rikkumisele tugineva kaebuse esitamata. EL õigus ei ole asja lahendamisel asjassepuutuv, kui

kohtu menetluses ei ole EL riigiabi reeglite rikkumisest tulenevat nõuet. Halduskohtul ei ole

õigust hinnata, kas Riigikohus on haldusasjas nr 3-16-1603 vaidluse eseme õigesti määratlenud.

2)

Kaebaja viidatud EK lahendid ja neis välja töötatud põhimõtted EL õiguse kohaldamata

jätmisega tekitatud kahju hüvitamise juhtudeks ei ole praeguse vaidluse lahendamisel

asjakohased, kuivõrd tegemist ei ole EL õiguse kohaldamata jätmisest tuleneva vaidlusega.

Seega on põhjendamatud kaebaja etteheited halduskohtule seoses menetlusnormide

rikkumisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks puudub

alus.

11. Praeguses asjas taotleb kaebaja õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamist. Kaebuse

kohaselt on kahju tekitatud Riigikohtu 17.10.2019 otsusega haldusasjas nr 3-16-1603. Kaebaja

arvates on Riigikohus kõnealuse otsusega rikkunud EL õigust sellega, et välistas riigiabi

andmisest tingitud kahjunõude sisulise lahendamise. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et

halduskohus oleks pidanud kohaldama ELTL art 108 lg-st 3 tulenevat riigiabi kohaldamise

keeldu ning selgitama välja, kas Riigikohus jättis vastuolus EL õigusega ebaseadusliku riigiabi

andmisel põhineva kahju hüvitamise nõude lahendamata.

12. Riigikohus leidis haldusasjas nr 3-16-1603 tehtud otsuses, et nii riigihangete

vaidlustuskomisjonis lahendatud taotlus kui ka kaebus tuginevad RHS v.r § 117 lg-le 3. Selle

sätte järgi võib pakkuja, kellega jäi hankeleping sõlmimata hankija õigusvastase otsuse,

toimingu või sama paragrahvi lõike 2 p-des 1–7 nimetatud dokumendi tõttu, esitada pärast

hankelepingu sõlmimist kahju hüvitamise taotluse vaidlustuskomisjonile. Riigikohus märkis,

et otsused ja toimingud, mida kaebaja keelatud riigiabi andmisena käsitab, ei ole vaadeldavad

hankemenetluse otsuste, toimingute ega dokumentidena. Seetõttu ei ole kaebajal

3-20-1684

8(9)

vaidlustuskomisjonis ega halduskohtus RHS v.r § 117 lg 3 alusel õigust nõuda kahju hüvitamist

vahetult riigiabi õigusvastasusele tuginedes. RHS v.r § 117 lg 3 alusel saab riigiabi tõttu kahju

hüvitamist nõuda vaid siis, kui keelatud riigiabi tõi kaudselt kaasa hankemenetluse otsuse,

toimingu või dokumendi õigusvastasuse. Õigusvastase riigiabi väitega on kaebaja kahju

hüvitamise taotluses ja kaebuses üksnes kaudselt põhjendanud hankemenetluse õigusvastasust.

Kaebaja pole riigiabi andmist määratlenud kaebuse iseseisva alusena HKMS § 41 lg-te 1 ja 2

mõttes.

13. EL õiguses puudub ühine halduskohtumenetluse normistik ja selle andmiseks puudub EL

seadusandjal õiguslik alus (subsidiaarsuspõhimõte – EL lepingu art 5 lg 2). Seega on

halduskohtumenetlust sätestav õigus liikmesriikide pädevuses (HKMS kommenteeritud vlj., lk

14). Vaidluse eseme kindlaks määramine toimub järelikult liikmesriigi, mitte EL õiguse alusel.

HKMS § 41 lg 1 ei piira kuidagi EL riigiabi kohaldamiskeelu rikkumisest tulenevate

kahjunõuete esitamist ning puudub alus nimetatud sätte kohaldamata jätmiseks vastuolu tõttu

EL õigusega.

14. Õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise õiguslik alus tuleneb RVastS §-st 15. EK

praktikast, sh Traghetti del Mediterraneo SpA asjas tehtud lahendist järelduvalt võib RVastS

§ 15 lg-s 1 sätestatud piirav tingimus, mille kohaselt eeldab õigusemõistmisel tekitatud kahju

hüvitamine seda, et kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo, olla vastuolus

EL õigusega. Samas isegi juhul, kui jätta see tingimus kohaldamata, ei oleks alust kaebust

rahuldada. Kui liikmesriigi kohus leiab, et kahjunõuet ei ole esitatud EL õigusest tuleneval

alusel ja jätab selle nõude sisuliselt lahendamata, ei ole üldjuhul tegemist olukorraga, kus võiks

tekkida riigi vastutus EL õiguse rikkumise tõttu. Riigikohus ei ole asjas nr 3-16-1603 tehtud

otsusega piiranud ega eitanud kaebaja õigust pöörduda kohtusse ning nõuda väidetavalt

ebaseadusliku riigiabi andmisega kaebajale tekitatud kahju hüvitamist. Kaebajal puudus

õiguslik takistus pöörduda seaduses sätestatud tähtaja jooksul riigiabi andmisel põhineva kahju

hüvitamise kaebusega kohtusse. Sellise kaebuse esitamine poleks olnud välistatud ka pärast

Riigikohtu 17.10.2019 otsuse tegemist, arvestades kaebetähtaja ennistamise võimalust ning

HKMS § 46 lg 4 teises lauses sätestatud tähtaja ülempiiri. Samas ka juhul, kui asuda

seisukohale, et kaebetähtaja ennistamine olnuks ebatõenäoline, ei annaks see alust esitada EL

õiguse ebaõige kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet. Sellise olukorra tekitas, nagu

Riigikohus tuvastas, kaebaja menetluslik valik esitada kahjunõue ainult RHS v.r alusel, mitte

EL õiguse alusel.

Ringkonnakohus leiab, et erandjuhtudel, kui on tuvastatud riigisisese kohtu teadlik pahauskne

tegevus menetlusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel eesmärgiga vältida asjas EL õiguse

rakendamist, mille tulemusena on isik jäänud ilma liidu õigusest tulenevast hüvest ja seeläbi on

isikule tekitatud kahju, võib tulla kõne alla riigi vastutus Köbleri ja Traghetti del Mediterraneo

SpA kohtupraktika alusel. Praegusel juhul puuduvad selle kohta igasugused objektiivsed

tõendid. Pelgalt kaebaja veendumus, et menetlusnormi rikuti oluliselt, sellist kahtlust ei tekita.

15. Eelnevast tulenevalt puudub asja lahendamiseks vajadus taotleda EK-lt eelotsust, mistõttu

jätab ringkonnakohus kaebaja sellekohase taotluse rahuldamata.

16. Kuna asi tuleb lahendada RVastS §-s 15 sätestatud piirangut arvestades ning tuvastatud ei

ole, et Riigikohtu kohtunik(ud) pani(d) 17.10.2019 otsuse tegemise käigus toime kuriteo, ei ole

kahjunõude eeldused täidetud ja nõue tuleb jätta rahuldamata. Nimetatud piirang on õigustatav

õigusemõistmise olemusega ning kohtu ja kohtuniku sõltumatuse tagamise vajadusega, mis on

põhiseaduslikud, õigusriigi põhimõttest tulenevad olulised printsiibid. Kui lubada esitada

kahjunõuet seetõttu, et menetlusosalise arvates mõistis kohus kaebaja tahet valesti, tuleks sama

vaidlus halduskohtus sisuliselt uuesti lahendada, mis kahjustaks res judicata põhimõtet ja

3-20-1684

9(9)

kohtuvõimu kui õigusvaidluse lõpliku lahendaja legitiimsust ja autoriteeti. Lisaks võib

kahjunõude riigi vastu (ja võimalik et ka kohtuniku vastu regressnõude) esitamise

võimaldamisel tekkida olukord, kus kohtunikud pelgavad teha oma siseveendumusele ja

õigusmeelele vastavaid julgeid lahendeid, eelistades lahendusi, mis kahjunõudeid riigi vastu ei

põhjusta. See kahjustaks omakorda igaühe põhiõigust ausale ja sõltumatule kohtupidamisele

ning ka avalikku huvi, et õigusvaidlused lahendataks vastavalt õigusele ja õiglusele. Riigisisese

riigivastutusõiguse erinevus EL õiguse analoogsetest sätetest on põhjendatud, kuna Köbleri

kahjunõue on spetsiifiline nõudeõigus, mille olemasolu õigustab vajadus tagada Euroopa Liidu

õiguse tõhusus ja Euroopa Liidu Kohtu lõplik sõnaõigus Euroopa Liidu õiguse tõlgendamisel.

Olukord pole samasugune riigisisestes menetlustes, kus igas menetlusliigis on võimalik

põhiasja lahendamine viia õiguse tõlgendamise küsimustes lõplikku sõnaõigust omava

kõrgeima astme kohtuni, s.o Riigikohtuni.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule

menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad poolte

apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)