2-20-9878/106 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks

Määruse tegemise aeg ja koht

7. detsember 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-9878

Tsiviilasi

Kivisaare Invest OÜ avaldus kohustuse rikkumisest

hoidumiseks ja kinnistusraamatusse kitsenduse kandmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. veebruari 2021 määrus

Kaebuste esitajad ja kaebuste

liigid

Jan Kraneri määruskaebused

Kivisaare Invest OÜ määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

2. juuni 2021

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse

I

ja

vastumääruskaebuse

esitaja

(puudutatud

isik

I):

Jan

Kraner

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindajad vandeadvokaadid Katrin Prükk

ja Heili Püümann

Määruskaebuse II esitaja (avaldaja): Kivisaare Invest OÜ

(registrikood 12986130), esindajad vandeadvokaadid Piret

Kergandberg ja Alo Noormets

Puudutatud isikud II-V:

Raul Toomsalu (isikukood XXXXXXXXXXX)

Meido Suigusaar (isikukood XXXXXXXXXXX)

Rene Suigusaar (isikukood XXXXXXXXXXX)

Põhja-Sakala vald (Põhja-Sakala Vallavalitsuse kaudu),

esindaja vandeadvokaat Robert Sprengk

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 10. veebruari 2021 määrus ja jätta Kivisaare Invest OÜ

avaldus läbivaatamata.

2. Jan Kraneri määruskaebus rahuldada osaliselt ja vastumääruskaebus jätta läbi

vaatamata.

3. Kivisaare Invest OÜ määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Jätta Kivisaare Invest OÜ esialgse õiguskaitse kohaldamise ja selle vaidlustamisega

seotud menetluskulud Jan Kraneri kanda. Ülejäänud menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda.

5. Välja mõista Jan Kranerilt menetluskuluna 3760,40 eurot Kivisaare Invest OÜ kasuks,

millelt tuleb Jan Kraneril tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulu tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Kivisaare Invest OÜ (avaldaja) esitas 8. juulil 2020 maakohtule avalduse kohustada Jan Kranerit

(puudutatud isik I) hoiduma XXXXX kinnistul (registriosa nr XXXXXXXX) asuva XXXXXXX

kinnistut (registriosa nr XXXXXX) ja XXXXXXXX kinnistut (registriosa nr XXXXXX) teenindava

veesüsteemi osade (puurkaevu, pumbasüsteemi ja selle elektritoite, pumbamaja, veetorustiku) suhtes

kehtiva seadusjärgse talumiskohustuse rikkumisest, sh: (a) võimaldama avaldaja esindajatele

juurdepääsu XXXXX kinnistul asuvatele veesüsteemi osadele, sh veepumba elektritoidet

reguleerivatele seadmetele; (b) võimaldama XXXXX kinnistul asuvate veesüsteemi osade kasutust

XXXXXXX kinnistu veega varustamiseks, sh tagama veepumba toimimiseks vajaliku elektritoite.

Avaldaja palus kanda kinnistusraamatusse XXXXX kinnistule märkusena kitsendus, mille kohaselt

on XXXXX kinnistu igakordne omanik kohustatud taluma XXXXX kinnistul paiknevat veesüsteemi

kui tehnorajatist AÕSRS § 152 lg 1 tähenduses ning võimaldama XXXXXXX kinnistu ja

XXXXXXXX kinnistu igakordsel omanikul saada kõnealuse veesüsteemi kaudu enda kinnistule

ööpäevaringselt vett, samuti võimaldama XXXXXXX kinnistu ja XXXXXXXX kinnistu igakordsel

omanikul ööpäevaringne ligipääs veesüsteemile, sh pumbamajale ja seadmetele ning võimaldama

neil veesüsteemi osasid vajadusel hooldada, remontida ja rekonstrueerida. Menetluskulud palus

avaldaja jätta puudutatud isiku I kanda.

Avalduse kohaselt kuulub Põhja-Sakala vallas X külas asuv XXXXXXX kinnistu avaldajale.

XXXXX kinnistu kuulub puudutatud isikule I. XXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistu varustus joogi-

ja tarbeveega on korraldatud puurkaevust, mis asub XXXXX kinnistul. XXXXX kinnistul asub

pumbamaja (mille sees on puurkaev, pump ja hüdrofoor). Puudutatud isik I on XXXXX kinnistu

omandamisest (2013. a) alates olnud teadlik XXXXX kinnistul asuvast veesüsteemist.

XXXXXXX kinnistu omanikuks oli aastatel 2003-2016 puudutatud isik R. Toomsalu, alates

10. veebruarist 2016 Kivisaare Invest OÜ, kellel on kehtiv üürileping R. Toomsaluga. Alates kinnistu

omandamisest R. Toomsalu poolt, on XXXXX kinnistul asuva veesüsteemi hooldamise ja

korrashoiuga tegelenud XXXXXXX kinnistu omanikud ja üürnikud. Varasemalt hooldas

pumbajaama XXXXXXXX kinnistu omanik.

30. detsembril 2018 avastas R. Toomsalu, et majapidamises puudus vesi. Riket tuvastama asudes

selgus, et pumbajaama ja puurkaevu uks ja link olid lõhutud. Puurkaevust (ligi 40 m sügavuselt) oli

välja tõmmatud pump koos vee- ja elektrijuhtmetega. Pump oli purunenud ning veevarustuse

taastamine võttis terve päeva aega.

25. juunil 2020 sai R. Toomsalu Elektrilevi OÜ-lt e-kirja, mille kohaselt oli XXXXX kinnistu omanik

pöördunud Elektrilevi poole avaldusega sõlmida võrguleping kinnistul asuva tarbimiskoha kohta,

mille osas oli kehtiv leping R. Toomsalu nimel. Elektrilevi andis R. Toomsalule tähtaja esitada

avaldus võrgulepingu lõpetamiseks või dokumendid, mis tõendaksid tema seaduslikku alust

tarbimiskohta kasutada. R. Toomsalu soostus puudutatud isikule I võrgulepingu üle andma, lootes, et

viimane võimaldab veevarustuse jätkamist XXXXX kinnistul paiknevast veesüsteemist kuni

R. Toomsalu poolt uue puurkaevu valmimiseni.

3. juulil 2020 ähvardas puudutatud isik I SMS-teates R. Toomsalule katkestada veevarustus ning viis

ähvarduse paarikümne minuti jooksul täide. Pärast veevarustuse katkestamist veevarustust ei

taastatud (kuni esialgse õiguskaitse määruse täitmiseni).

Puudutatud isik I rikkus veesüsteemi varustamise katkestamisega asjaõigusseaduse rakendamise

seaduse (AÕSRS) § 152 lg-st 1 tulenevat vahetut talumiskohustust. Täidetud on talumiskohustuse

eeldused, kuna veevarustuse süsteem rajati XXXXX kinnistule juba 1983. aastal ning veevarustuse

süsteem ja selle osaks olevad rajatised on osaks lähiümbruse kinnistute veevarustuse tagamiseks

rajatud tehnovõrgust.

AÕSRS § 152 lg 1 rakendamise eelduseks ei ole, et avalduse esitanud isik oleks tehnorajatise

omanikuks. Veesüsteem kui tehnorajatis on XXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistute igakordsete

omanikele kuuluva seadusjärgse talumiskohustuse oluline osa (vt ka Riigikohtu 11. oktoobri 2017

otsus tsiviilasjas nr 2-15-17137, p 25.3), mitte aga XXXXX kinnistu oluline osa.

Veesüsteemi toimimine on võimalik vaid juhul, kui veetorustikku vett pumpav ning selles survet

tekitav elektriline veepump on varustatud elektritoitega. Alates süsteemi rajamisest on elektritoide

olnud tagatud vahelduvvooluvõrgu ühenduse kaudu XXXXX kinnistul. Nimetatud ühendust

Elektrilevi OÜ jaotusvõrguga tuleb lugeda AÕSRS § 152 lg 1 kohaldamisalasse kuuluva tehnovõrgu

osaks.

Puudutatud isik I on ümber muutnud pumbajaama senise elektrilahenduse ning pumbamaja kõrvale

on rajatud uus jaotuskapp, millest läheb eraldi toide nii pumbamaja seadmete kui ka maakaabliga

edasi XXXXXXXXX kinnistule (omanikuks puudutatud isiku I elukaaslane E. Arras).

2. Puudutatud isik I palus jätta avalduse läbi vaatamata. Hilisemas seisukohas palus avaldaja jätta

avalduse rahuldamata.

Omaniku õigusi võib kitsendada üksnes seaduse või teiste isikute õigustega (AÕS § 68 lg 2).

Puudutatud isik I ostis XXXXX kinnistu teadmisega, et sellel paiknev pumbamaja ei ole ehitatud

asjaõiguse alusel ja tema suhtes ei kohaldu seadusest tulenevat talumiskohustust. Talumiskohustus

on vaid juhul, kui tehnovõrk või -rajatis on seaduslik (vt Riigikohtu 11. oktoobri 2017 otsus

tsiviilasjas nr 2-15-17137, p 20.4). Avaldaja ei ole välja toonud, et XXXXX kinnistul asuv

veesüsteem on rajatud seaduslikult. Pole tõendeid, et pumbajaama rajamiseks oleks välja antud

ehitusluba.

Isegi, kui puudutatud isikul I oleks seadusjärgne talumiskohustus, ei ole tal seda avaldaja ees.

AÕSRS § 152 lg 1 tähenduses talumine on kinnistu omaniku ja tehnovõrgu või -rajatise omaniku

vaheline õigussuhe. Ka seaduseelnõu seletuskirja kohaselt võivad kinnisasja omaniku õigused olla

kitsendatud teisele isikule kuuluva asja, sh tehnovõrgu osaks oleva rajatise talumise kohustusega.

Justiitsministeeriumi, Õiguskantsleri seisukoha kui ka kohtupraktika kohaselt on AÕSRS §-s 152

sätetatud omandiõiguse piirang tehnorajatise omanikule kuuluv õigus. Avaldaja ei väida, et ta oleks

XXXXX kinnistul asuva puurkaevu, pumbasüsteemi ja selle elektritoite, pumbamaja ja veetorustiku

omanik. Pumbajaama kasutamisest ei tulene talumiskohustuse nõudeõigust.

Juhul, kui puudutatud isikul I oleks seadusjärgne talumiskohustus avaldaja ees, ei ole ta seda

rikkunud, mistõttu ei saa nõuda rikkumisest hoidumist. Talumiskohustus hõlmab üksnes omaniku

kohustust taluda, et tehnorajatis tema kinnistul asub ning keelab selle kõrvaldamist. Puudutatud isik I

ei ole veesüsteemi oma kinnistult kõrvaldanud. Veesüsteemi kõrvaldamiseks ei saa pidada

pumbajaamast tuleneva ja puudutatud isiku I elektrikilpi omavoliliselt ühendatud toitekaabli

lahtiühendamist. Elektrikilp on elektrisüsteemi oluline osa, mitte veesüsteemi oluline osa. Isegi, kui

elektrikilp oleks veesüsteemi oluline osa, siis ei saa elektrikilpi ilma omaniku nõusolekuta kasutada.

Avaldaja ise ei ole soovinud oma kinnistult toitekaablit veesüsteemi juurde vedada.

Avaldaja on esitanud rikkumisest hoidumise nõude. Sellise nõude aluseks on AÕS § 89 ning

nõudeõigus on üksnes omanikul. Avaldaja ei väida, et ta oleks tehnorajatise omanik. Isegi, kui

avaldajal oleks nõudeõigus, siis ei või ta seda TsÜS § 138 kohaselt teostada. Istungil teatasid

XXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistute omanikud, et lõikasid XXXXX kinnistu veeühenduse läbi.

Lisaks on XXXXXXXX kinnistul ehitusluba puurkaevu rajamiseks.

Avaldaja ei saa nõuda märkuse kandmist kinnistusraamatusse, sest seadus ei näe sellise märkuse

kinnistusraamatusse kandmise võimalust ette. Lisaks ei saa märkust teha talumiskohustuse ruumilise

ulatuse määramiseta. Avaldaja ei saa taotleda kinnistusraamatusse märkuse kandmist XXXXXXXX

kinnistu igakordse omaniku (st kolmanda isiku) kasuks.

3. Põhja-Sakala vald palus avalduse rahuldada.

AÕSRS § 152 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud, kuivõrd on tõendatud, et veevarustussüsteem

rajati 1983. aastal. Avaldaja on piisavalt määratlenud tehnorajatise ehk veesüsteemi koosseisu ja selle

osad, milleks on puurkaev, pumbasüsteem ja selle elektritoide, pumbamaja ning veetorustik.

4. Puudutatud isikud R. Toomsalu, M. Suigusaar ja R. Suigusaar palusid avalduse rahuldada.

MAAKOHTU SEISUKOHT

5. Maakohus rahuldas avalduse ja kohustas puudutatud isikut I hoiduma XXXXX kinnistul asuva

ning XXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistut teenindava veesüsteemi osade (puurkaevu,

pumbasüsteemi ja selle elektritoite, pumbamaja, veetorustiku) suhtes kehtiva vahetu seadusjärgse

talumiskohustuse rikkumisest, sh: (a) võimaldama avaldaja esindajatele juurdepääsu XXXXX

kinnistul asuvatele veesüsteemi osadele, sh veepumba elektritoidet reguleerivatele seadmetele; (b)

võimaldama XXXXX kinnistul asuvate veesüsteemi osade kasutust XXXXXXX kinnistu veega

varustamiseks, sh tagama veepumba toimimiseks vajaliku elektritoite. Maakohus määras, et

kinnistusraamatusse tuleb kanda XXXXX kinnistule (märkusena) kitsendus, mille kohaselt on

XXXXX kinnistu igakordne omanik kohustatud taluma XXXXX kinnistul paiknevat veesüsteemi kui

tehnorajatist ning võimaldama XXXXXXX kinnistu ja XXXXXXXX kinnistu igakordsel omanikul

saada läbi XXXXX kinnistul paikneva veesüsteemi enda kinnistule ööpäevaringselt vett, samuti

võimaldama XXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistute igakordsel omanikul või nende poolt volitatud

isikul ööpäevaringne ligipääs veesüsteemile, sh pumbamajale ja seadmetele ning võimaldama neil

veesüsteemi vajadusel hooldada, remontida ja rekonstrueerida.

Maakohus jättis rahuldamata puudutatud isiku I taotluse nõuda vallalt välja XXXXXXXX kinnistu

hajaasustuse projektiga seotud dokumendid. Menetluskulud jättis maakohus puudutatud isiku I kanda

ning mõistis puudutatud isikult I menetluskulude katteks välja avaldaja kasuks 4761 eurot ja Põhja-

Sakala valla kasuks 600 eurot koos lisanduva viivisega.

Maakohtu põhjenduste kohaselt saab avaldaja nõude aluseks olla AÕSRS § 151 lg 1, mille kohaselt

on kinnisasja omanik kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne

maa esmakinnistamist. XXXXX kinnistul asuv vaidlusalune veevarustuse süsteem koosneb

pumbamajast, puurkaevust, pumbasüsteemist ja sellele elektritoidet andvast seadmestikust, sh

ühendusest Elektrilevi OÜ jaotusvõrguga ning veetorustikust. Veevarustuse süsteemi osaks on ka

elektrisüsteem osas, mis on vajalik veevarustuse tagamiseks, sh vee pumpamiseks. Vaidlusalune

veevarustuse süsteem on rajatud enne asjast puudutatud isikule kuuluva XXXXX kinnistu

esmakinnistamist.

Puudutatud isik I on veevarustuse süsteemi osaks oleva pumbamaja hõivanud, tehes võimatuks teiste

isikute juurdepääsu. Senise elektrilahenduse muutmine tõi kaasa veevarustuse katkemise (II kd, tl 77).

Puudutatud isiku I poolt veevarustuse katkestamine ja pumbamajja juurdepääsu takistamine on

vastuolus AÕSRS § 152 lg-s 1 sätestatud talumiskohustusega.

Maakohus leidis, et AÕSRS § 152 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud. XXXXX kinnistul asuva

vaidlusaluses veevarustuse süsteemi puhul on tegemist 1983. aastal rajatud tehnorajatisega, mille

kaudu on aastakümnete jooksul saanud joogi- ja tarbevett XXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistutel

asuvate majapidamiste elanikud, kes on pumbamaja ja selles olevate seadmeid kasutanud ja

hooldanud, samuti tasunud elektrienergia eest. Vaidlusaluse tehnorajatise (veevarustuse süsteemi)

põhiülesandeks on tagada põhjavee liikumine elektrienergia abil XXXXXXX ja XXXXXXXX

kinnistutel asuvate majapidamiste elanikeni.

Kohus nõustus avaldaja seisukohtadega, mille kohaselt veevarustuse süsteemi toimimine XXXXX

kinnistul on võimalik vaid juhul, kui veetorustikku vett pumpav ning selles survet tekitav elektriline

veepump on varustatud elektritoitega. Alates veevarustuse süsteemi rajamisest on elektritoide olnud

tagatud läbi vahelduvvooluvõrgu ühenduse XXXXX kinnistul. Nimetatud ühendust Elektrilevi OÜ

jaotusvõrguga tuleb eeltoodud põhjustel lugeda AÕSRS § 152 lg 1 kohaldamisalasse kuuluvaks.

Puudutatud isiku I seadusjärgne talumiskohustust avaldaja ees hõlmab nii XXXXXXX kinnistu

omaniku esindajate juurdepääsu tagamist veesüsteemi osadele kui muid vajalikke samme, mis tagaks

veevarustuse XXXXXXX kinnistul. Oluliseks talumiskohustuse osaks on pumba elektrivarustuse

tagamine, sest ilma selleta ei ole võimalik saavutada talumiskohustuse eesmärki – tagada teiste

kinnistute veevarustus.

Puudutatud isik M. Suigusaar kinnitas ärakuulamisel, et ta aitas 1983. aastal kaasa puurkaevu

ehitusele, mida teostas Paala kolhoos. M. Suigusaare seletuste alusel luges maakohus mh tõendatuks,

et veevarustuse süsteem on olnud faktilises kasutuses alates 1983. aastast. Puudutatud isik

R. Suigusaar kinnitas ärakuulamisel M. Suigusaare seletust hüdrofooride vahetuse osas. Avaldaja

esitas ajaloolise kaardi osa (II kd, tl 26), millel on kujutatud vaidlusalust piirkonda ja millelt nähtub

vaidlusaluse pumbamaja olemasolu ja asukoht. Puudutatud isik R. Toomsalu kinnitas ärakuulamisel,

et keegi ei ole seadnud varem kahtluse alla, et pumbajaama seadmed on tema ja M. Suigusaare omad.

Maakohus ei nõustunud puudutatud isiku I seisukohaga, et veevarustuse süsteemi senised kasutajad

(avaldaja ja teised puudutatud isikud) peavad tõendama, et seadusjärgne eeldus veevarustuse süsteemi

kuulumise kohta puudutatud isikule I, kui XXXXX kinnistu omanikule, ei kehti. Seega ei ole viited

AÕS §-le 158 ja §-st 1581 kohased. Kinnisasja omanik on kohustatud tema kinnisasjale püstitatud

tehnorajatist taluma sõltumata õigusliku aluse olemasolust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-15-17137

(p 20) selgitanud, et AÕS §-d 158 ja 1581 reguleerisid ja reguleerivad talumiskohustust olukorras, kus

tehnovõrk või -rajatis soovitakse rajada võõrale maale, kuid nendest sätetest ei ole võimalik tuletada

talumiskohustust olukorras, kus tehnorajatis on hageja kinnisasjale juba rajatud.

Avalduse rahuldamist ei välista asjaolud seoses võrgulepingu ülevõtmise ja/või selle sõlmimisega.

Elektrilevi OÜ-ga peetud kirjavahetuse ajalise järjekorra ja tarbimiskohaga seotud võrgulepingu

tingimuste ja sõlmimisega seotu ei tähenda, et puudutatud isik I võib talumiskohustust rikkuda või et

talumiskohustus puudub üldse.

AÕSRS § 152 lg-s 1 sätestatu on regulatsioon maareformi käigus tekkinud olukorrale, kus omanik,

s.o puudutatud isik I, peab kandma talumiskohustust seoses olemasoleva tehnorajatisega, mis on

püstitatud enne maa esmakinnistamist. Seega ei ole põhjendatud puudutatud isiku I seisukoht, et

avaldus on ekslikult menetlusse võetud ning tuleks jätta läbi vaatamata.

Maakohus leidis, et kuivõrd seadusest ei tulene piisavalt selgelt konkreetse veevarustuse süsteemi

talumiskohustuse ulatust ja teostamise viisi, siis on vajalik vaja teha õiguslik olukord täiendavalt

nähtavaks kinnistusraamatu kande kaudu (AÕS § 141 lg-d 1 ja 3).

Maakohus pidas põhjendatuks jätta menetluskulud puudutatud isiku I kanda, sest tema on oma

käitumisega tekitanud olukorra, millest tulenevalt on avalduse esitamine ja rahuldamine põhjendatud.

Avaldaja menetluskulud on kokku 14 681,40 eurot. Avaldaja esindajate õigusabi tunnihind 150 eurot

ilma käibemaksuta on põhjendatud. Tegemist ei olnud keskmisest keerulisema vaidlusega – tõendite

hulk ega menetluse kestus ei olnud tavapärasest suurem, mistõttu ei ole põhjendatud kahe esindaja

tasu väljamõistmine puudutatud isikult I. Avaldaja esindaja põhjendatud ja vajalikud kulud kokku on

4761 eurot. Põhja-Sakala valla menetluskulud on põhjendatud taotletud ulatuses 600 eurot.

PUUDUTATUD ISIKU I MÄÄRUSKAEBUS

6. Puudutatud isik I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse

tühistada ja teha uus määrus, millega jätta avaldus rahuldamata. Menetluskulud palub puudutatud isik

jätta avaldaja kanda. Koos määruskaebusega esitas puudutatud isik I uued tõendid.

XXXXX kinnistul asuv kaev ja pumbamaja ei ole ehitisregistris, kaev pole ka keskkonnaregistris.

XXXXX kinnistul asuvast kaevust on samal kinnistul asuvasse majja viidud vesi ning kaevust saavad

vett ka XXXXXXXX ja XXXXXXX majapidamised, kes lõikasid XXXXX kinnistu elamu ja kaevu

vahelise veetoru läbi. Kokkulepet XXXXX kinnistu kasutamiseks ei ole. XXXXX kinnistul paikneb

ka Elektrilevi OÜ mast, mastil asuv liitumiskilp (liitumispunkt) ning alates 6. juulist 2020 ka

maapinnal paiknev jaotuskilp. Liitumiskilp ja jaotuskilp kuuluvad alates 13. juulist 2020 E. Arrasele.

Võrguleping ja elektrileping on sõlmitud E. Arrasega. Liitumispunktist saab oma elektri E. Arrasele

kuuluv XXXXXXXXX talu. See on ka puudutatud isiku I elukoht. Käesolevas kohtuasjas kohaldatud

esialgse õiguskaitse määruse täitmiseks on E. Arras loonud ajutise elektriühenduse jaotuskilbi ja

pumbamaja vahel.

Maakohus on jätnud asjas välja selgitamata keskset tähtsust omavad asjaolud, on lahendanud läbisegi

hoidumis-, sooritus- ja tuvastusnõuet ja on rahuldanud sooritusnõude, mida ei ole võimalik täita.

Maakohus leidis ebaõigesti, et asjas kuulub kohaldamisele AÕSRS § 152 lg 1. Sätte kohaldamise

välistab asjaolu, et vaidlusalune tehnorajatis kuulub tervikuna puudutatud isikule I ning tal ei ole

kohustust taluda enda kinnistul enda asja. Maakohus rahuldas avalduse sisuliselt põhjendusel, et

XXXXX kinnistul asub veesüsteem, mis on tehnorajatis ning on ehitatud aastal 1983. Maakohus ei

ole selgitanud asjas välja tähtsust omavaid asjaolusid ja kohtu mõttekäik on poolik. Maakohus ei ole

tuvastanud, kellele kuulub vaidlusalune tehnorajatis (pumbamaja, kaev, surveseadmed, torustik ja

pumpa varustavad elektriseadmed). Sellest sõltuvad kohalduvad õigusnormid.

Juhul, kui kohus leiab, et tehnorajatis ei kuulu puudutatud isikule I, on alternatiivselt võimalik, et see

kuulub XXXXX, XXXXXXXX ja XXXXXXX kinnistute omanike kaasomandisse. Ka sellisel juhul

ei ole puudutatud isikul I kohustust taluda iseenda asja.

Avaldaja saaks enda kinnistule puurkaevu rajada ca 3000-eurose investeeringuga, mistõttu peaks

olema välistatud teiste isikute põhiõiguste (omandiõigus) riivamine. XXXXXXX kinnistu omanik on

korduvalt kinnitanud, et rajab endale kaevu. XXXXXXXX kinnistu on veesüsteemi tarbeks saanud

toetust juba aastal 2009. Käesoleval aastal on XXXXXXXX kinnistu saanud kaevu rajamiseks

ehitusloa.

Maakohus luges ebaõigesti vaidlusaluse tehnorajatise „tehnorajatiseks“ AÕSRS § 152 lg 1

tähenduses. Kaev on olemuslikult maa sisse kaevatud auk ja sellega kinnistu oluline osa. Kaev on

XXXXX kinnistul asuva veevarustuse süsteemi kese. Kuna kaevu ei saa lugeda tehnorajatiseks, ei

saa ka XXXXX kinnistul asuvat veevarustuse süsteemi lugeda tehnorajatiseks. Rajatise lugemine

tehnorajatiseks eeldab nii selle faktilist kasutamist/selle võimalikkust, kui ka rajatise kasutamise

õiguslikku võimalikkust ja lubatavust. Kaev ei ole registreeritud, mistõttu ei või seda keegi kasutada.

Maakohus ei ole tuvastanud, kas vaidlusalune veevarustuse süsteem on seaduslik ehitis.

Ebaõige on maakohtu järeldus, et elektrisüsteem on veesüsteemi osa. Ainuüksi asjaolu, et veesüsteemi

toimimine nõuab elektrit, ei tähenda, et elektrisüsteem oleks seeläbi kuidagi automaatselt veesüsteemi

osa. Faktiliselt peab XXXXX kinnistu omanik lisaks veesüsteemile taluma ka elektrisüsteemi (kuigi

viimane kuulub E. Arrasele). XXXXX kinnistu veesüsteemi on võimalik elektriga varustada

veesüsteemile eraldiseisva liitumise loomise läbi, XXXXXXX või XXXXXXXX kinnistu

elektrisüsteemi kaudu või generaatori paigaldamisega.

Maakohus on järeldanud ka ebaõigesti, et XXXXX kinnistul asuva veevarustuse süsteemi

põhiülesandeks on teenindada naaberkinnisasju. Asjaolu, et veevarustuse süsteem rajati algselt

XXXXX kinnistu teenimiseks, kinnitab mh asjaolu, et kui XXXXX kinnistul asuvatel hoonetel on

ehitusregistri kohaselt veevarustus olemas (kuigi R. Toomsalu ja M. Suigusaar selle ebaseaduslikult

eemaldasid), siis XXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistutel see puudub.

AÕSRS § 152 lg-st 1 tulenev talumiskohustus saab olla üksnes kinnisasja omaniku passiivne

kohustus. Maakohus on ebaõigesti tuletanud puudutatud isikule I kohustuse tagada pumba ja muude

seadmete varustatus elektriga. Elektritoite tagamise kohustusega on kohus läinud talumiskohustusest

palju kaugemale ning näinud ette, et puudutatud isik peab sõlmima Elektrilevi OÜ-ga liitumislepingu,

tasuma liitumistasu, ehitama välja veepumba elektriga varustamiseks elektrisüsteemi ja tagama, et

elektrisüsteem toimiks, sh tasuma ka kõik elektriarved. Tekkinud olukorda illustreerivad avaldaja

saadetud SMS-id ja e-kirjad, milles on palutud kontrollida veesurvet jne.

Alternatiivselt olukorras, kui kohus jõuab siiski järeldusele, et puudutatud isik I peab taluma

AÕSRS § 152 lg 1 alusel enda kinnisasjal XXXXXXX kinnistu omaniku huvides ja tema kinnistut

veega varustavaid tehnorajatisi või -võrke, tuleb kohtul reguleerida ka talumisega kaasnevate

kulutuste hüvitamine ja näha ette tasu omandiõiguse kitsendamise eest (RKTKo 3-2-1-87-14, p 32).

Puudutatud isik I on jätkuvalt seisukohal, et kinnistusraamatuse märkuse kandmiseks puudub õiguslik

alus. Märkus on tehtud teistsuguses ulatuses kui on seda rahuldatud hoidumisnõue.

Maakohus mõistis ebaõigesti puudutatud isikult I välja mh Põhja-Sakala valla menetluskulud. Valla

menetluskulud tulnuks jätta valla kanda.

7. Avaldaja palus jätta puudutatud isiku I määruskaebuse rahuldamata ja puudutatud isiku I

määruskaebusega seotud kulud tema enda kanda.

Maakohtu määrus on õiguspärane ja põhjendatud. Veesüsteemi rajamisest alates on M. Suigusaar

süsteemi hooldanud. Alates 2003. aastast on süsteemi hooldanud M. Suigusaar ja R. Toomsalu ühiselt

ning peavad end ka veesüsteemi omanikeks. Puudutatud isik I on määruskaebuses moonutanud

asjaolusid ning jätnud mulje, justkui oleks ta õigusvastaselt pandud vee-ettevõtja rolli kohustusega

tagada XXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistutele veevarustus ilma rahalist hüvitist saamata.

Puudutatud isik I murdis ise 2020. a juulis õigusvastaselt kõnealusesse pumbajaama sisse ja ühendas

veesüsteemi senisest elektriühendusest lahti. Kuni 2020. a juulini ei pidanud puudutatud isik I tegema

veesüsteemi hooldamiseks ja ülalpidamiseks mitte ühtegi toimingut ega kulutust.

Maakohus on õiguspäraselt ja õigesti kohaldanud AÕSRS § 152 lg-t 1 ning lugenud selle eeldused

täidetuks. Puudutatud isik I on määruskaebuses asunud üllatuslikult seisukohal, et veesüsteem ei

kujutagi endast tehnovõrku ega –rajatist AÕSRS § 152 lg 1 tähenduses. Avaldaja hinnangul ei tohiks

selline uus vastuväide olla lubatud, sest maakohtus puudutatud isik I sellist vastuväidet ei esitanud.

Samuti on tegemist asjakohatu ja ebaõige väitega.

Avaldaja on jätkuvalt seisukohal, et AÕSRS § 152 lg 1 rakendamise eelduseks ei ole, et avalduse

esitanud isik peab olema tehnorajatise omanikuks. Käesolevas vaidluses ei peaks keskenduma sellele,

kes on veesüsteemi kui rajatise omanik, vaid, kes on seadusjärgse talumiskohustuse omanik.

Maakohus on AÕSRS § 152 lg-st 1 lähtuvat talumiskohustuse sisustanud õigesti. Ka märkuse

kandmise osas on maakohtu lahend kooskõlas Riigikohtu praktikaga ja õiguspärane.

Talumiskohustust ei tee olematuks, et alates 2020. a juulist on veesüsteemi elektrikulu kandnud

puudutatud isik I (või tema elukaaslane E. Arras). Selline olukord sai võimalikuks üksnes läbi

puudutatud isiku I enda õigusvastase käitumise. Lisaks on puudutatud isikul I võimalus esitada nõue

veesüsteemi käitamisega seotud elektrikulude hüvitamiseks muul õiguslikul alusel ning selleks ei pea

tühistama käesolevas tsiviilasjas tehtud maakohtu lahendit, kuivõrd elektrikulude hüvitusnõue ei ole

otseselt seotud seadusjärgse talumiskohustuse määramisega (pealegi on nii avaldaja kui XXXXXXX

ja XXXXXXXX kinnistu elanikud avaldanud valmisolekut veesüsteemi käitamiseks kulunud

elektrikulu hüvitamiseks, mida puudutatud isik I on seniajani ignoreerinud).

8. Põhja-Sakala vald palub jätta puudutatud isiku I määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse

muutmata. Puudutatud isikult I Põhja-Sakala valla menetluskulude väljamõistmine on põhjendatud.

AVALDAJA MÄÄRUSKAEBUS JA PUUDUTATUD ISIKU I VASTUMÄÄRUSKAEBUS

9. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada

osas, millega mõisteti puudutatud isikult I avaldaja kasuks välja menetluskulude katteks 4761 eurot

ning teha tühistatud osas uus määrus, millega mõista puudutatud isikult I avaldaja kasuks

menetluskulude katteks välja 14 681,40 eurot. Menetluskulud palub avaldaja jätta puudutatud isiku I

kanda.

Maakohus ei ole põhjendanud avaldaja esindaja ajakulu vähendamist. Kohtu diskretsioon ei ole

kontrollitav, jälgitav ega põhjendatud. Avaldaja esindaja menetluskulud on täies ulatuses

põhjendatud.

10. Puudutatud isik I palus jätta avaldaja määruskaebuse rahuldamata ning esitas maakohtu määruse

peale vastumääruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada menetluskulude jaotuse ja

suuruse osas ning teha uus määrus, millega jätta menetluskulud täielikult avaldaja kanda või

alternatiivselt R. Toomsalu kanda või jätta menetluskulud osaliselt avaldaja kanda. Juhul, kui kohus

jätab menetluskulud puudutatud isiku I kanda, palub puudutatud isik I vähendada puudutatud isikult I

väljamõistetud menetluskulude suurust. Avaldaja määruskaebusega ja puudutatud isiku I

vastumääruskaebusega seotud menetluskulud palub puudutatud isik I jätta avaldaja kanda.

Avaldaja määruskaebus on põhjendamatu. Õiglane ei olnud jätta menetluskulusid puudutatud isiku I

kanda, kuivõrd avaldajal puudub vajadus puudutatud isiku I kaevu või elektrisüsteemi kasutamiseks.

Puudutatud isiku I hinnangul põhjustas kogu olukorra R. Toomsalu, mistõttu tulnuks menetluskulud

jätta tema kanda.

Kogu vaidlus tekkis sellest, et pumbamajal polnud enam elektriühendust. Avaldaja oli selles teadlik,

kuid varjas seda kohtu eest. Puudutatud isik I pidi nimetatud asjaolud ise kohtu ette tooma, mis

põhjustas talle suuremaid menetluskulusid. Esialgse õiguskaitse määruse täitmine ja vaidlus

täitemenetlus põhjustas veelgi menetluskulude suurenemist, mistõttu tuleks sellega seotud kulud

vähemalt osaliselt jätta avaldaja kanda.

Puudutatud isikult I väljamõistetud menetluskulu on põhjendamatult suur. Avaldaja taotletud

esindajakulu 14 681,40 eurot väljamõistmine ei arvestaks tsiviilkohtumenetluse eesmärke ega hagita

menetluse eripära, samuti oleks see asja olemust ja hinda arvestades ebamõistlik. 14 681,40 euro eest

oleks avaldaja saanud rajada endale enam kui viis kaevu või varustada pumbamaja üheksa iseseisva

elektriühendustega. Ebamõistlike kulude tegemist ei pea hüvitama teised menetlusosalised.

Puudutatud isik I ei takistanud objektiivselt täitemenetlust, vaid kaitses XXXXXXXXX kinnistu

elektrisüsteemi. Pumbamaja sissepääsu ja postil asetsenud liitumiskilbi ees olnud masinad takistasid

puudutatud isiku I ja tema pere elukohaks oleva XXXXXXXXX kinnistu elektrivarustuse

katkestamist. Kumbki masin ei takistanud XXXXXXX kinnistuga veevarustuse loomist.

Veevarustuse taastamiseks oli vaja ühendada pumbamajast väljuv toitekaabel elektrivõrku.

Maakohus ei võtnud seisukohta puudutatud isiku I taotluse osas nõuda avaldajalt välja

menetluskulusid tõendavad dokumendid (TsMS § 176 lg 6).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja avaldus tuleb jätta läbivaatamata

TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Puudutatud isiku määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt (temalt

valla menetluskulude väljamõistmise osas), vastumääruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata. Avaldaja

määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

12. Avaldus on esitatud eesmärgiga tagada veevarustus avaldajale kuuluvale XXXXXXX kinnistule

puudutatud isikule I kuuluvalt XXXXX kinnistult. Viimasel asub pumbamaja (sh puurkaev, pump ja

hüdrofoor), pumba elektritoide, samuti osa torustikust, mille kaudu vesi XXXXXXX ja ka

XXXXXXXX kinnistutele jõudis. Asja materjalide kohaselt rajas sellise veevarustuse süsteemi 1983.

aastal Paala kolhoos ja see toimis kuni 3. juulini 2020, mil puudutatud isik I lõikas läbi elektritoite ja

katkestas elektrivarustuse, mis oli vajalik pumba tööks.

Avaldaja esitas kohtule avalduse 8. juulil 2020. 9. juuli 2020 määrusega rakendas maakohus esialgset

õiguskaitset ja kohustas puudutatud isikut I viivitamatult (hiljemalt 24 tunni jooksul kohtumääruse

saamisest) taastama XXXXXXX kinnistu veevarustuse XXXXX kinnistul asuva veesüsteemi

rajatiste jm osade kaudu ning hoiduma veeühenduse omapoolsest katkestamisest kuni tsiviilasja

menetlust lõpetava kohtumääruse jõustumiseni (I kd lk 9). Maakohtu määrus jõustus Tartu

ringkonnakohtu 17. augusti 2020 määrusega.

30. juulil 2020 tuvastas kohtutäitur, et veevarustus XXXXXXX kinnistul puudub. Kohtutäitur ei

saanud pumplasse siseneda, sest selle ukse ees oli roomikekskavaator, samuti oli roomikekskavaator

elektrikapi ees (II kd lk 12-13). Veevarustus XXXXX kinnistult XXXXXXX ja XXXXXXXX

kinnistutele taastati 18. augustil 2020 (kohtutäituri kirjavahetus puudutatud isikuga I, II kd, lk 52-55).

Maakohus rahuldas avalduse 10. veebruaril 2021.

13. Ringkonnakohus leiab, et pärast maakohtu määruse tegemist on avalduse rahuldamise aluseks

olevad asjaolud ära langenud.

Asja materjalide kohaselt ehitas Põhja-Sakala vald pärast maakohtu otsuse tegemist märtsis 2021

oma kuludega XXXXXXXX kinnistule puurkaevu, mille kaudu varustatakse XXXXXXX kinnistut

veetrassi kaudu, mis asub XX tee ääres teemaa sees veega. Puurkaevu kasutusteatis anti välja 23.

märtsil 2021 (III kd lk 6-7).

Vald on selgitanud, et vald oli nõus ehitama kaevu juba 2020. a lõpus, kuid külm tuli peale ja töid ei

saanud teostada. Kuna pumbajaamas toimus külmumine ja kuu aega ei olnud vett, siis otsustas vald

kaevu ära teha (II kd lk 42 p).

1. septembril 2021 teatas Põhja-Sakala vald, et veetrass (XXXXXXXX kinnistult XXXXXXX

kinnistule) on kantud ehitusregistrisse koodiga 221374305 ja see asub riigitee kruusakatte all.

2. juunil 2021 ringkonnakohtu istungil avaldas puudutatud isik M. Suigusaar, et XXXXXXXX

kinnistul on nüüd kaev olemas ja sealt saab vett ka XXXXXXX kinnistu omanik. Avaldaja märkis,

et vesi ei ole enam probleem, vaidluse all on menetluskulud. Avaldaja taotles 1. septembrini 2021

tähtaega avalduse täpsustamiseks ja oli nõus esialgse õiguskaitse määruse tühistamisega.

Ringkonnakohus tühistas esialgse õiguskaitse 7. juuni 2021 määrusega.

26. oktoobril 2021 teatas avaldaja ringkonnakohtule, et ei soovi avaldust muuta ja palub kohtul

lahendada tsiviilasi seniesitatud menetlusdokumentide alusel.

14. TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et avaldus

ei ole esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Ringkonnakohus leiab, et alates valla

poolt kaevu ehitamisest XXXXXXXX kinnistule, mille kaudu on tagatud ka XXXXXXX kinnistu

veevarustus läbi riigi maal asuva veetrassi, puudub avaldajal avalduses taotletud õiguskaitse vajadus.

Avaldaja on seda ise kinnitanud 2. juunil 2021 ringkonnakohtu istungil. Avaldaja ei soovi avaldusest

loobuda, sest peab kohtusse pöördumist põhjendatuks, samuti on tal tekkinud menetluskulud, mille

väljamõistmist puudutatud isikult I ta taotleb.

15. Ringkonnakohus märgib, et kohus peab omal algatusel kontrollima, kas menetluses oleval

avaldusel on perspektiivi. Perspektiivikuse võimalikud põhjused ja hindamiskriteeriumid on

sätestatud TsMS § 423 lg-s 2. See kehtib ka hagita menetluses. Avaldust saab jätta läbi vaatamata

igas menetluse etapis (TsMS § 425 lg 3).

Olukorras, kus avaldaja ise kinnitas kohtule, et ta ei vaja enam veevarustustust avalduses nõutud viisil

puudutatud isikule I kuuluva kinnistu kaudu, sest talle on veevarustus tagatud muul viisil, puudub

avaldajal jätkuv õiguskaitsevajadus. Avaldus tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 teise

alternatiivi alusel sisulist otsust tegemata. Seetõttu ei võta ringkonnakohus ka seisukohta avaldaja

nõude ning puudutatud isiku I vastuväidete ja nende põhjendatuse osas.

16. Hagi läbi vaatamata jätmisel tagastatakse TsMS § 150 lg 1 p 3 alusel üldjuhul tasutud riigilõiv.

Sama kehtib tulenevalt TsMS § 477 lg-st 1 ka hagita menetluses avalduse läbi vaatamata jätmise

korral. TsMS § 150 lg 3 kohaselt ei tagastata avalduse läbi vaatamata jätmisel eelnevas kohtuastmes

tasutud riigilõivu. Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle

menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Määruskaebuse

esitajad on tasunud ringkonnakohtus riigilõivu kumbki 50 eurot, mille tagastamist saavad nad

ringkonnakohtult nõuda.

17. Koos maakohtu määruse tühistamisega muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 alusel

vastavalt menetluskulude jaotust maakohtus ja otsustab menetluskulude jaotuse ringkonnakohtus.

TsMS § 168 lg 2 ja § 477 lg 1 järgi avalduse läbi vaatamata jätmisel kannab avaldaja menetluskulud.

Eriregulatsioon kehtib riigilõivu kohta (vt määruse p 16). Kulude jaotamine hagita menetluses saab

TsMS § 172 lg 1 järgi reeglina tulla kõne alla vaid juhul, kui seal osaleb mitu menetlusosalist.

Viidatud säte näeb ette võimaluse, et kohus võib otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või

osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane.

Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude jaotuse määramisel avalduse läbivaatamata jätmisel

tuleb kohtul hinnata, kas avaldaja pöördus kohtusse põhjendatult ja kas ta vastutab avalduse läbi

vaatamata jätmise eest ning kas ta sai enda tegevusega avalduse läbivaatamata jätmist mõjutada.

Kohtul on siin lai kaalutlusõigus ja õigus lähtuda õigluse põhimõttest (Riigikohtu määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-176-16, p 27). Kui kohus leiab, et sellises olukorras on kõigi menetluskulude panemine

avaldaja kanda äärmiselt ebaõiglane, saab kohus otsustada menetluskulude teistsuguse jaotuse.

Samuti tuleb menetluskulude jaotamisel arvestada puudutatud isikute osaluse ulatust menetluses.

18. Hagita menetlust lõpetavas lahendis otsustatav menetluskulude jaotus hõlmab ka esialgse

õiguskaitse ja selle vaidlustamisega seotud menetluskulusid (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

4-11, p-d 8 ja 10).

Ringkonnakohus leiab, et esialgse õiguskaitse kohaldamise ja selle vaidlustamisega seotud

menetluskulud peab kandma puudutatud isik I, sest ilma kohtule avaldust esitamata ja kohtu poolt

esialgset õiguskaitset kohaldamata oleks avaldaja kinnistu jäänud ilma veevarustusest viisil, mis oli

toiminud alates 1983. aastast. Asjas kogutud tõenditega, sh sõnumivahetusega (II kd lk 140jj) on

tõendatud, et enne veevarustuse katkestamist puudutatud isik I avaldajaga läbirääkimisi pidada ei

soovinud. Avaldaja kinnistu veevarustus taastus üksnes kohtu määruse alusel ja sedagi mitte

viivitamatult, vaid alles kohtumääruse jõustumisel ringkonnakohtu määrusega.

Ülejäänud osas kannavad avaldaja ja puudutatud isikud oma menetluskulud ise. Kuigi tehnorajatise

talumise asja iseloomustab sisuline vaidlus menetlusosaliste vahel, ei pea ringkonnakohus avaldajat

vastutavaks selle eest, et avaldus jääb lõppkokkuvõttes läbi vaatamata. Kohtumenetluse käigus tagati

avaldaja kinnistu veega varustamine senisest erineval viisil üksnes valla tegevuse tulemusena ning

seetõttu ei ole põhjendatud ega õiglane jätta menetluskulusid ühe vaidleva menetlusosalise kanda.

19. Asja materjalide kohaselt kaasas maakohus menetlusse valla 15. oktoobri 2020 määrusega

puudutatud isiku I taotlusel (II kd lk 91). Puudutatud isik I väitis taotluses, et vald tegeleb samuti

vaidluse küsimusega

(st kaevu rajamisega avaldaja kinnistule). 10. novembri 2020

menetlusdokumendis avaldas vald, et asjaolu, kas vald on tegelenud kohtuväliselt XXXXXXX

kinnistu veesüsteemi küsimusega, ei ole AÕSRS § 152 kohaldamisel oluline ja asjakohane (II kd lk

118). Informatsiooni XXXXXXXX kinnistule ehitatud kaevu ja avaldaja kasutajaõiguste osas edastas

vald kohtule esmakordselt 26. mail 2021 vastuses ringkonnakohtu päringule (III kd lk 6).

Menetlusosaliste ärakuulamisel maakohtus 22. oktoobril 2020 valla esindaja ei osalenud.

Ringkonnakohtule esitatud tõenditest (III kd lk 9-14) nähtub, et vald tegeles puurkaevu rajamisega

XXXXXXX ja XXXXXXXX kinnistute huvides vähemalt alates septembrist 2020. Asja materjalide

kohaselt ei olnud maakohus sellest asjaolust teadlik, mistõttu ei arutanud kohus menetlusosalistega

ka avalduses taotletuga võrreldes alternatiivseid lahendusi ja veevarustuse jätkamise võimalikku

tähtaega XXXXX kinnistu kaudu.

TsMS § 6182 lg 2 kohaselt on tehnorajatise talumise asjades just vallavalitsuse ülesandeks koguda ja

esitada kohtule asja lahendamiseks vajalikke andmeid, sõltumata sellest, kas ta on kaasatud asja

lahendamisse menetlusosalisena. Käesoleval juhul on vald jätnud selle kohustuse täitmata, mistõttu

jäi maakohtu menetluses välja selgitamata asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud.

Sellises olukorras on põhjendamatu jätta valla menetluskulusid puudutatud isiku I kanda, nagu määras

maakohus. Vald pidi käesolevas menetluses täitma talle seadusega pandud kohustusi, mistõttu ei ole

valla õigusabikulude väljamõistmine avaldajalt või puudutatud isikult I kuidagi põhjendatud. Valla

kaasamine pidi aitama kaasa asja lahendamisele, mitte aga suurendama menetlusosaliste

menetluskulusid.

20. Avaldaja menetluskulude nimekirja (II kd lk 126-127) kohaselt on tema kulutused õigusabile

esialgse õiguskaitse kohaldamiseks perioodil 8. juuli – 25. august 2020 kahes kohtuastmes kokku 48

h hinnaga 150 eurot/h (lisandub km), kokku 8640 eurot. Avaldaja on TsMS § 174 lg 10 ja § 176 lg 5

alusel kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi

arvestada. Ringkonnakohus peab esialgse õiguskaitse kohaldamisel vajalikuks ja põhjendatud kuluks

TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõlemas kohtuastmes kokku 3000 eurot (koos käibemaksuga 3600

eurot), mis tuleb välja mõista puudutatud isikult I. Põhjendatud kulu määramisel arvestab

ringkonnakohus, et puudutatud isik I keeldus kohtumääruse vabatahtlikust täitmisest, millega

suurendas avaldaja vajadust kasutada õigusabi. Samas ei ole maakohus avaldaja kõiki taotlusi seoses

esialgse õiguskaitsega ka rahuldanud. Ringkonnakohus nõustub puudutatud isiku I seisukohaga, et

8. juuli 2020 menetlusdokumendi (avaldus koos esialgse õiguskaitse taotlusega) koostamiseks ei kulu

õigusteadmistega esindajal 9 h tööaega ning määruskaebusele vastuse koostamiseks ei kulu 11h, vaid

ajakulu on arvestades menetlusdokumentide pikkust ja sisu, väiksem. Hinnates avaldaja

õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust kogumis, ei pea ringkonnakohus vajalikuks rahuldada

puudutatud isiku I taotlust välja nõuda avaldajalt menetluskulusid tõendavad dokumendid (TsMS

§ 176 lg 6).

Puudutatud isikult I tuleb avaldaja kasuks välja mõista ka esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud

riigilõiv 50 eurot ja kohtutäituri ettemaks (TsMS § 144 p 5 alusel) 110, 40 eurot. Kokku mõistab

ringkonnakohus puudutatud isikult I avaldaja kasuks välja menetluskuluna 3760,40 eurot, millele

lisandub viivis.

21. Ringkonnakohus leiab, et ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda

(TsMS § 172 lg 1 teine lause).

22. Ringkonnakohus märgib, et puudutatud isiku I vastumääruskaebus on maakohtu poolt ebaõigesti

menetlusse võetud ja tuleb jätta läbi vaatamata (TsMS § 664 lg 2). Vastumääruskaebuses on

puudutatud isik I vaidlustanud temalt avaldaja kasuks välja mõistetud menetluskulu suuruse, mida ta

määruskaebusega ei olnud vaidlustanud. Puudutatud isik I on kinnitanud (II kd lk 159p), et ta sai

maakohtu 9. veebruari 2021 määruskaebuse kätte 10. veebruaril 2021 ja esitas määruskaebuse

25. veebruaril 2021. Seega on puudutatud isiku I poolt 4. märtsil 2021 esitatud vastumääruskaebus

esitatud TsMS § 661 lg 2 sätestatud tähtaega rikkudes. Esitades määruskaebuse on puudutatud isik I

kasutanud oma õigust lahend vaidlustada ja ta pidi seda tegema ammendavalt. TsMS § 329 lg 1

kohaselt peavad menetlusosalised oma avaldused, taotlused ja vastuväited esitama nii varakult kui

menetluse seisund seda võimaldab ning see põhimõte kohaldub ka määruskaebemenetluses. Tegemist

ei ole ka TsMS § 635 lg-s 3 reguleeritud olukorraga.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks