2-20-15944/27 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. detsember 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-15944

Tsiviilasi

L.K. hagi E.K. vastu isikliku kasutusõiguse lepingu

täitmiseks ja kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind ringkonnakohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 8. aprilli 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E.K. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

16. november 2021

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (kostja): E.K. (isikukood XXXXXXXXXX),

esindaja Oskar Kilk

Vastustaja (hageja): L.K. (isikukood XXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Aare Kaldma

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 8. aprilli 2021. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

otsuse põhjendusi.

2. Jätta E.K. apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud E.K. kanda.

4. Mõista E.K.lt L.K. kasuks välja menetluskulude katteks hüvitis 1413 eurot 60

senti. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb otsuse jõustumisest alates

kuni täitmiseni tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. L.K. (hageja) esitas 30. oktoobril 2020 Tartu Maakohtule hagi E.K. (kostja) vastu isikliku

kasutusõiguse lepingu täitmise ja kahju hüvitamise nõudes. Hageja palus kohustada kostjat

täitma poolte 3. veebruaril 2015 sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingut ja

võimaldama hagejale kasutada lepingueset vastavalt lepingu tingimustele ning mõista kostjalt

kahjuhüvitisena välja üürikulu 3000 eurot perioodi oktoober 2019 kuni oktoober 2020 eest ning

edasiulatuvalt 250 eurot kuus alates 1. novembrist 2020 kuni kinnistu valduse hagejale

üleandmiseni.

Hagiavalduse kohaselt algas poolte kooselu aprillis 2009. Pooled elasid kostjale kuuluval X

kinnistul asukohaga X küla, X vald, X (registriosa nr XXXXXXX), omades ühist leibkonda

ning teostades ühiselt kinnistu majandamist ja sellel asuvate hoonete renoveerimist.

2014. a suvel ähvardas kostja poeg hageja kinnistult „välja visata“. Pärast seda lubas kostja, et

garanteerib hagejale tema eluajaks kinnistu kasutamise õiguse. Kostja tegi hagejale ka

abieluettepaneku, ent abielu registreerimiseni ei jõutud. Poja ähvarduse tulemusel tegi kostja

hagejale ettepaneku sõlmida notariaalselt kinnistule isikliku kasutusõiguse seadmise leping,

mis sõlmiti 3. veebruaril 2015 ja mille alusel koormati X kinnistu tähtajatu tasuta isikliku

kasutusõigusega hageja kasuks, mis kanti kinnistusraamatusse 4. veebruaril 2015.

2018. a suvel halvenes hageja tervis ning seeläbi töövõime. Kostja hakkas hagejat halvustama,

mõnitama ja solvama, tehes hagejale etteheiteid majandustöödes ebapiisava osaluse kohta ja

esitades korduvalt ähvardusi hageja väljatõstmiseks. Seljaoperatsioonist taastudes püüdis

hageja

jätkata

omapoolset

panustamist,

kuid

kostja

negatiivne

suhtumine

ja

käitumisprobleemid (sh alkoholi kuritarvitamine) süvenesid. Sügisel 2019 muutus kostja hageja

suhtes ka verbaalset agressiivseks ja füüsiliselt ähvardavaks, nõudes, et hageja kinnistult

lahkuks. Selle saavutamiseks kasutas kostja ka hageja survestamist enda lähikondsete poolt.

Samuti hakkas kostja tegema hagejale takistusi kinnistu kasutamisel ja majandamisel, keelates

hagejal elu- ja majandamisruumidesse sisenemise. Kostja käitumise tõttu oli hageja sunnitud

26. septembril 2019 üürima 1-toalise korteri Tartu linnas. Hageja lootis, et olukord on ajutine

ning tal on võimalik kostja kinnistule naasta. Kostja aga vahetas oktoobris 2019 kõikide

hoonete lukud ja tõkestas hagejal igasuguse sissepääsu hoonetesse ja kinnistule.

Hageja on korduvalt suuliselt pöördunud kostja poole nõudega lõpetada takistuste tegemine

kinnistu kasutamiseks ning anda välja hagejale kuuluvad isiklikud ja eluks vajalikud esemed,

millele kostja on vastanud eitavate ähvardustega. Hageja lepinguline esindaja on kahel korral

pöördunud kirjalikult kostja poole nõudega lõpetada isikliku kasutusõiguse lepingu rikkumine

ja asuda seda täitma. Hageja hoiatas kostjat, et lepingurikkumise jätkumise korral on ta sunnitud

pöörduma kohtusse, nõudes lisaks ka kahju hüvitamist. Alternatiivselt pakkus hageja kostjale

isikliku kasutusõiguse lepingu kokkuleppelist lõpetamist, eeldusel, et kostja maksab hagejale

õiglast hüvitist seltsingupanuse ja tekitatud kahju eest ning annab hagejale välja talle kuuluvad

esemed. Kostja keeldus.

Isikliku kasutusõiguse seadmisega tekivad õigustatud isiku ja kinnisasja omaniku vahel

õigussuhted asjaõigusseaduse (AÕS) § 225 - § 227 alusel ning poolte vahel tekivad õigused ja

kohustused ilma, et nende tekkimiseks oleks vajalik eraldi kokkulepet (vt ka Riigikohtu

19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-08, p 10). Olukorras, kus pooled pole

lepinguga konkretiseeritult täpsustanud isikliku kasutusõiguse sisu või leppinud kokku

seadusest erinevalt, ei saa lepingu tõlgendamisel kitsendada tingimusi, mis tulenevad seadusest

või on isikliku kasutusõiguse sisuna kantud kinnistusraamatusse.

Kuna kostja on lepingut rikkunud, palub hageja kohustada kostjat lepingut täitma ja

võimaldama hagejal kasutada lepingueset vastavalt lepingu tingimustele. Kuna hageja kasutas

kinnistul paiknevat elamut oma alalise eluruumina, oli hageja sunnitud üürima korteri ja

kandma sellega seoses kulusid. Üürilepingu p 3.1 kohaselt on üüri suuruseks 200 eurot kuus

ning üürilepingu p 3.2 kohaselt on hageja kohustatud tasuma ka korteriga seotud kõrvalkulud,

mille keskmine suurus on ca 50 eurot kuus, s.o kokku 250 eurot kuus. Seega palub hageja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 ja § 128 lg 2-4 alusel välja mõista kostjalt kahjuhüvitisena

hageja kantud üürikulu 3000 eurot perioodi oktoober 2019 kuni oktoober 2020 eest (12x250)

ning 250 eurot kuus alates 1. novembrist 2020 kuni kinnistu valduse hagejale üleandmiseni.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus see rahuldamata jätta.

Kostja on kinnistul elanud ligi 30 aastat. Talu majandamiseks müüb kostja ka talusaaduseid.

Mõned aastad pärast kooselu algust hakkas hageja nõudma abielu registreerimist, ent kostja

abielluda ei tahtnud. Hageja nõudmisel sõlmiti 2015. aastal isikliku kasutusõiguse seadmise

leping. Kostja nõustus sellega, kuna hageja ähvardas minema kolida. Kostjal ei ole õiguslikke

teadmisi ja ta ei teadnud, milliseid praktilisi õigusi ja kohustusi selline leping kaasa toob. Kostja

ei osalenud ka lepingu ettevalmistamisel, juhised notarile andis hageja.

Hageja kolis sügisel 2019 välja omal algatusel. Takistused, millele hageja viitab, järgnesid

kooselu lõppemisele, mitte ei põhjustanud seda. Väited, nagu oleks kostja hagejat survestanud,

ähvardanud või nõudnud hageja lahkumist, on alusetud ja paljasõnalised. Hageja ja kostja

läbisaamine oli halvenenud ja kooselu lõppes nii nagu paljud teised. Kostja keelas hagejal

kinnistule tulemise ja hoonetesse sisenemise pärast seda, kui hageja juba elas eraldi ja hageja

oli kostja äraolekul korduvalt käinud talus ning võtnud kaasa erinevaid asju, sh talusaaduseid

ja kostja kullast (lahutatud abielu) sõrmuse, mille tagastas alles hiljem.

Arusaamatu on ka väide, nagu takistaks kostja hageja majandustegevust. Vastavalt

kasutusõiguse seadmise lepingule oli hagejal õigus kinnistut kasutada koos omanikuga

isiklikuks tarbeks, mitte majandustegevuseks. Talusaaduste müügiga on kostja täiendanud oma

palgatulu. Kooselu ajal aitas ka hageja talutöödega, ent nii hageja kui ka kostja käisid lisaks ka

palgatööl ning pooled hoidsid isiklikke rahaasju lahus. Kõik kinnistuga seotud kulud kandis

kostja ning talusaaduste müügist saadud raha kattis need kulud vaid osaliselt. Seega pole

talumajapidamine mingi iseseisev tuluallikas, millest hagejal oleks õigus osa saada.

Hageja esindaja kahele pöördumisele on kostja kirjalikult vastanud. Hoopis hageja poeg on

lubanud „tulla ja peksta kostja elamine laiali ning ta maha lüüa“ kuna kostja ei ole „minu

advokaadi kirjadele vastanud“. Ähvarduse kohta on esitatud ka süüteoteade politseile.

Jääb arusaamatuks, mis esemete tagastamist hageja nõudnud on. Peale kooselu lõppu nõudis

hageja endale mõningaid kodumasinaid, mille loovutamisega oli kostja nõus. Kostja palus

hagejal teada anda, millal ta tahab nendele järgi tulla, kuid hageja pole rohkem ühendust võtnud.

Hageja nõuded on üldsõnalised. Lepingu täitmise nõue on täielikult sisustamata ja sellest ei

selgu, milles lepingu täitmine seisneks. Hageja ei ole selgitanud, millist lepingulist kohustust

kostja rikkunud on. Vastavalt lepingu punktile 3 on kostja enda kohustused täitnud kinnisasja

asjaõigusega koormamisel.

Leping sätestab, et kasutaja on õigustatud eset kasutama „koos omanikuga“ isiklikuks

otstarbeks. Talus asub ühepereelamu, kus köök, elutuba ja magamistuba asuvad ühes avatud

ruumis. Kooselu lõppemisel ei ole sellisest lepingust tuleneva kasutusõiguse realiseerimine

objektiivselt võimalik. Lepingu punktiga 3.1.1 on kasutusõigust AÕS § 227 lg-ga 1 võrreldes

piiratud nii, et kasutusõigus kehtib koos omanikuga. Hageja ei ole avaldanud soovi kinnistule

elama asuda ning hagejal ei ole õigust kinnistut elamiseks kasutada omanikust eraldi või tema

asemel või kasutada kinnisasja muuks, kui seal elamiseks. Lepingul ei ole enam praktilist sisu.

Hageja kahjunõue on alusetu. Hageja eluasemekulude näol ei ole tegu kahjuga.

Eluasemekulude kandmise vajadust ei põhjustanud mitte kostja väidetav lepingurikkumine,

vaid asjaolu, et poolte suhe ja kooselu on lõppenud. Hageja eluasemekulude tasumise vajadus

ei ole põhjuslikus seoses sellega, et kostja takistab hageja vaba ligipääsu kinnistule, vaid

sellega, et hageja otsustas poolte ühisest eluasemest välja kolida. Hageja eluasemekulud 250

eurot kuus ei ole kindlasti suuremad kui pool X kinnistu ülalpidamise ja kommunaalkuludest.

Kui tegu oleks kahjuga, tuleks kahjuhüvitisest maha arvata need kulud, mida hageja enam

kandma ei pea (VÕS § 127 lg 5). Need on aga kindlasti suuremad kui 250 eurot kuus. Tegu on

suure kinnistuga, millel asuvad vanad hooned, mille korrashoid, jooksev remont ja

kommunaalkulud maksab rohkem kui 500 eurot. Asjaolu, et osa töid teeb kostja ise ja katab

neid kulusid osaliselt ka talusaaduste müügist saadud rahaga, ei oma tähtsust, sest hageja kasuks

tuleb lugeda ka seda, et tema nendesse töödesse enam panustama ei pea.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 8. aprilli 2021. a otsusega hagi osaliselt ja kohustas kostjat täitma

poolte vahel 3. veebruaril 2015 sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingut ja

võimaldama hagejal kasutada lepingueset vastavat lepingu tingimustele. Maakohus jättis hageja

kahju hüvitamise nõude rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et 3. veebruaril 2015 tõestatud

isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu alusel koormas kostja temale kuuluva kinnisasja

tähtajatu tasuta isikliku kasutusõigusega hageja kasuks ning et kostja ei kasuta käesoleval ajal

lepingu eset isikliku kasutusõiguse alusel. Pooled vaidlevad asjaolu üle, kas hagejal on õigus

jätkuvalt isikliku kasutusõiguse alusel kasutada kostjale kuuluvat kinnisasja.

VÕS § 8 lg 2 järgi leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Kostja väide, et pooltevahelise

lepingu sõlmimisega ja selle alusel kande tegemisega kinnistusraamatusse on tema lepingulised

kohustused täidetud, ei ole põhjendatud.

Isikliku kasutusõiguse lepingu alusel on hagejal õigus kasutada kostjale kuuluvat kinnisasja

lepingus märgitud tingimustel. Lepingu p 4.2 järgi lepingu muutmisele või lõpetamisele

suunatud avaldused ja kokkulepped peavad olema notariaalses vormis. Lepingus ei ole

sätestatud, et kinnistu isiklik kasutusõigus on seotud poolte kooseluga. Kui olukord on

muutunud ja lepingu eset ei ole võimalik koos omanikuga kasutada, tuleb leping lõpetada või

muuta.

Hageja ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et kostja tegevuse tõttu oli hageja

sunnitud kinnistult lahkuma. Hageja ei ole ka vastu vaielnud, et füüsiliselt tõkestas kostja

hagejal kinnistule juurdepääsu pärast hageja väljakolimist. Samuti ei ole hageja põhjendanud,

miks ta ootas isikliku kasutusõiguse täitmise nõude esitamisega kohtusse enam kui aasta, kui

talle tekkis igakuine kahju selle tõttu, et kostja ei täitnud isikliku kasutusõiguse lepingut. Hageja

on ka ise tunnistanud, et lahkumine oli tema meelest ajutine ning ta lootis naasta, kui kostja

suhtumine paraneb, seega oli lahkumine hageja enda kaalutletud otsus erimeelsuste tõttu.

Sellises olukorras ei ole aga põhjendatud mõista välja kostjalt hageja üürikulusid. Hageja on

end korteri üürimisega ise asetanud vabatahtlikult olukorda, mis tekitas tal lisakulusid ning

selliste kulude väljamõistmine ei täida kahju hüvitamise eesmärke.

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise tõttu poolte

endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt

lepingu täitmiseks kohustamise osas ja selles osas uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täies

ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohtu otsus täidetav ja väljub hagi

piiridest. Hageja esitas lepingu täitmise nõude. Kostja leidis, et hagis esitatud etteheited ja

nõudmised on tegelikult seotud asjaõigusliku õiguse realiseerimise, mitte lepingu täitmisega.

Kõnealuse lepingu näol on tegu asjaõiguse seadmise lepinguga, mis oli aluseks asjaõiguse

tekkimisele. Kostja ei vaidlustanud lepingu kehtivust ega asjaõiguse olemasolu, vaid leidis, et

sisuline erimeelsus seisneb asjaõiguse enese sisu ja täidetavuse osas. Hageja oma seisukohti ei

täpsustanud ja jäi lepingu täitmisnõude juurde, selgitamata, millisena lepingu täitmine praktikas

peaks välja nägema. Ka maakohtu otsuses on esmalt kirjas, et kostja ei eita asjaõiguse

olemasolu ega kehtivust ning erinev nägemus on vaid asjaõiguse sisust, ent seejärel väidab

vastupidiselt, et pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on jätkuvalt õigus asja asjaõiguse alusel

kasutada. See on vale. Erimeelsus on seotud ainult konkreetse õiguse praktilises sisustamises.

Seda küsimust maakohus ei käsitlenud ega lahendanud. Otsuse resolutsiooni kohaselt kohustab

kohus kostjat „täitma lepingut“ ja võimaldama kinnisasja kasutamist „vastavalt lepingu

tingimustele“. Kostja aga ei saa kohtuotsusest ühtki juhist selle kohta, mida ta tegema peab või

millisest tegevusest hoiduma. Ka ei ole otsust võimalik täita kohtutäituril, kuna otsus ei selgita

vaidlusaluse õiguse sisu vähimalgi määral. Kostja ei ole lepingut rikkunud ega takistanud ka

kõnealuse asjaõiguse teostamist.

Maakohtu otsus väljub ka hagi piiridest (TsMS § 439). Kostja juhtis korduvalt tähelepanu

sellele, et hageja nõuab lepingu täitmist ning ei ole esitanud ega sõnastanud asjaõiguslikku

nõuet. Sellegipoolest on kohtuotsuse resolutsioonis kostjat kohustatud täitma asjaõiguslikku

nõuet ehk võimaldama hagejal kasutada kinnisasja. Leping küll täpsustab kinnistusraamatusse

kantud asjaõiguse sisu, kuid poolte õigused ja kohustused tulenevad asjaõigusest. Kostja

kinnisasja koormamise lepingust tulenevad kohustused on täidetud. See, et lepingu täitmise

tulemusel tekkisid pooltele uued õigused ja kohustused, ei muuda neid asjaõiguseid

lepingulisteks kohustusteks. Olukorras, kus hageja nõuab ainult lepingu täitmist, ei tohiks

kohus otsustada asjaõiguse realiseerimise üle.

Ka ei ole maakohus otsust põhjendanud ja täitmisnõude eeldused ei ole täidetud. Kohus peab

mistahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude

rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Olukorras, kus nõude materiaalõiguslikku alust ei ole

määratletud, ei ole võimalik kindlaks teha ka nõude rahuldamise eeldusi ega ulatust. Sellise

rikkumise korral on kohtuotsus õiguslikult põhistamata (Riigikohtu 12. mai 2009. a otsus

kriminaalasjas nr 3-2-1-41-09, p 9). Antud juhul ei ole maakohus täitmisnõude osas viidanud

ühelegi õigusnormile peale VÕS § 8. Kohtu põhjendustes seoses täitmisnõudega on 21 punkti,

millest enamik on poolte seisukohtade kirjeldused ja kohtu seisukohad on ainult kahes punktis.

Nendest selgub vaid see, et kohtu hinnangul ei ole lepingulised kohustused täidetud, lepingut

tuleb täita ja järelikult tuleb hagi rahuldada. Kohus ei ole selgitanud, milline on lepinguline või

muu kohustus, mida on rikutud. Kohustuse rikkumine on VÕS § 108 lg 2 kohaselt täitmisnõude

eelduseks. Kui kohus leidis, et rikkumine oli siiski olemas, oleks kohus pidanud käsitlema ka

kostja väidet, et täitmine on võimatu. VÕS § 108 lg 2 p 1 kohaselt ei või täitmist nõuda, kui

täitmine on võimatu.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude

kostja kanda jätmist.

Apellatsioonkaebusest

ei

selgu,

milles

seisneb

maakohtu

poolt

menetlus-

või

materiaalõigusnormi rikkumine või tõendite ja asjaolude ebaõige hindamine, mis on kaasa

toonud ebaõige lahendi (TsMS § 631). Kostja on üksnes korranud menetluses tema poolt

varasemalt avaldatud seisukohti, kuid pole neid seostanud apellatsiooni alusega.

Kostja käsitlus asja- ja võlaõigusliku nõude eristamisvajadusest kohtuasja lahendamise

kontekstis on arusaamatu. Kehtiva õiguse ja väljakujunenud kohtupraktika (vt eelviidatud

Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-08, p 10) kohaselt tekivad isikliku kasutusõiguse

seadmisega isiklikuks kasutusõiguseks õigustatud isiku ja kinnisasja omaniku vahel

õigussuhted AÕS § 225 - § 227 alusel ning poolte vahel tekivad õigused ja kohustused ilma, et

nende tekkimiseks oleks vajalik eraldi kokkulepet. Nimetatud õigusnormid fikseerivad isikliku

kasutusõiguse üldsisu ja -mahu. Võlaõigusliku lepinguga võivad osapooled aga täpsustada

isikliku kasutusõiguse sisu või leppida kokku seaduses sätestatust erinevalt. Antud juhul on

pooled sisustanud isiklikku kasutusõigust vaid lepingu p-s 3.1, mille kohta on viide tehtud ka

kinnistusraamatusse.

Maakohus

on

otsuse

põhjendavas

viidanud

asjakohastele

materiaalõigusnormidele ja selgitanud nende tagajärgi koosmõjus lepingu tingimustega ning

jõudnud põhjendatud ja õigele järeldusele. Seega on maakohtu lõppjärelduste kujunemine

jälgitav ning resolutsioon selge ja üheselt mõistetav.

Jääb

arusaamatuks,

millise

käitumisjuhise

andmist

kohtulahendis

kostja

eeldas.

Lepingutingimused on piisavalt selged ja üheselt mõistetavad ning ei vaja täiendavat

sisustamist kohtu poolt. Kohus ei saa lepingu tõlgendamisel kitsendada tingimusi, mis

tulenevad seadusest või on isikliku kasutusõiguse sisuna kantud kinnistusraamatusse. Seega on

hagejal õigus kasutada lepingueset samases mahus kostja valdusõigusega ning selle rikkumise

korral on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingu täitmist ja kinnistu kasutamise õigust vastavalt

lepingule.

Maakohus ei ole rikkunud otsuse põhjendamiskohustust, täitmisnõude eeldused on täidetud.

Maakohus on otsuses viidanud nii AÕS kui VÕS asjakohastele sätetele, analüüsides nende

valguses poolte avaldatud asjaolusid ja argumente ning andnud selle põhjal õigushinnangud

poolte kõikide väidete kohta ja teinud nende osas järeldused. Maakohus on ka analüüsinud

hageja täitmisnõude materiaalõiguslikke aluseid ja nõude rahuldamise eelduste täidetust,

käsitledes sealjuures ka kostja vastuväiteid ja võimalikke õiguskaitseviise. Seega on kostja

sellekohased etteheited alusetud ja põhjendamatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel

jätta muutmata, kuid muuta tuleb maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

7. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Praeguses asjas on maakohtu otsuse vaidlustanud üksnes kostja osas, milles hagi rahuldati.

Osas, milles maakohus jättis hageja rahalise nõude rahuldamata, ei ole maakohtu otsust

vaidlustatud.

8. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega, et maakohus on asja lahendades

ületanud hagi piire. Maakohus on hagi osaliselt rahuldades lähtunud hageja hagiavalduses

toodud nõude sõnastusest. Samuti on maakohus lähtunud asja lahendades hageja nõude aluseks

toodud asjaoludest.

9. Ringkonnakohus nõustub iseenesest apellatsioonkaebuse etteheidetega maakohtu otsuse

puuduliku põhjendatuse kohta. Samuti on maakohus ekslikult pidanud hageja nõuet

võlaõiguslikuks lepingu täitmise nõudeks. See ei too aga kaasa maakohtu otsuse tühistamist.

Need eksimused ei ole toonud kaasa ebaõiget lahendit ning ringkonnakohus saab maakohtu

otsuse puudused ise kõrvaldada.

10. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue on suunatud sellele, et kohustada kostjat võimaldama

hagejal kasutada kostjale kuuluvat kinnisasja. Hagi alusena on hagiavalduses hageja tuginenud

sellele, et tema kasuks on seatud isiklik kasutusõigus sellele kinnisasjale ja kostja on takistanud

tal selle teostamist, sundides hageja kinnisasjalt lahkuma ja vahetades hoonetel lukud. Seega

saab hageja nõude õiguslikuks aluseks olla AÕS § 225 lg 1 ja § 228 koostoimes §-ga 1841 ja

§ 45 lg-ga 1. Hageja on AÕS § 225 lg-le 1 ka tuginenud. Asjaolu, et hageja on samas nimetanud

oma nõuet eksitavalt lepingu täitmise nõudeks, ei muuda seda järeldust. Tegemist on õigusliku

põhjendusega, millega ei ole TsMS § 436 lg 7 ja § 652 lg 8 kohaselt seotud ei maa- ega

ringkonnakohus. Ringkonnakohus selgitas pooltele õiguslikku olukorda kohtuistungil ning

hageja kinnitas, et tugineb nõude alusena sellele, et tema kasuks on seatud piiratud asjaõigusena

isiklik kasutusõigus.

11. Hageja kasuks kostja kinnisasjale isikliku kasutusõiguse seadmine nähtub esitatud

kinnistusraamatu väljavõttest (tl 16). Kostja ei ole seda asjaolu ka vaidlustanud. Sisuliselt

vaidlevad pooled selle üle, millise sisuga see isiklik kasutusõigus on. Kinnistusraamatu kande

kohaselt on isikliku kasutusõiguse sisu täpsustatud 3. veebruari 2015. a lepingu p-s 3.1. Selle

lepingupunkti (tl 11) kohaselt on hagejal õigus kasutada koos omanikuga isiklikuks otstarbeks

kogu kinnisasja. Seega annab isiklik kasutusõigus hagejale õiguse kasutada tervet kinnisasja,

mitte üksnes sellel asuvat elamut, mistõttu ei ole asjakohased kostja väited selle kohta, et

AÕS § 227 kohaselt on hageja kasutusõigus piiratud üksnes sellega, et ta võib kinnisasjal

asuvas elamus elada.

Ringkonnakohus ei nõustu samuti kostja väitega, et isiklik kasutusõigus on olukorras, kus

poolte kooselu on lõppenud, muutunud sisutühjaks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik

mõistliku isiku positsioonilt lepingu p 3.1 tõlgendada selliselt, et isiklik kasutusõigus on seatud

üksnes poolte kooselu ajaks. Selline tõlgendus läheks vastuollu isikliku kasutusõiguse

olemusega piiratud asjaõigusena. Samuti ei oleks sellisel kokkuleppel mingisugust mõtet, sest

olukorras, kus pooled koos elavad, on hagejal võimalik kinnisasja kasutada kostja kui kinnisasja

omaniku nõusolekul. Isikliku kasutusõiguse seadmise mõte saab olla luua hagejale õiguslik alus

kinnisasja tulevikus kasutamiseks sõltumata sellest, kas kinnisasja igakordne omanik seda sel

hetkel soovib. Selles valguses saab ringkonnakohtu hinnangul tõlgendada lepingu p 3.1

selliselt, et sellega sooviti isikliku kasutusõiguse sisu täpsustada selliselt, et hageja isiklik

kasutusõigus ei välista samal ajal omaniku õigust kinnisasja kasutada.

12. Arvestades eeltoodud isikliku kasutusõiguse sisu, ei nõustu ringkonnakohus ka kostja

seisukohaga, et maakohtu otsus ei ole täidetav. Maakohtu otsusega on kohustatud kostjat

võimaldama hagejal vaidlusalust kinnisasja kasutada. Isikliku kasutusõiguse sisu hõlmabki

hageja õigust tervet kinnisasja kasutada. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et olukorras, kus

kostja on takistanud hagejal üldiselt kinnisasja kasutamist, ei saa hagejalt nõuda hagis iga

konkreetse kasutusviisi ülesloetlemist. Kostja on omaks võtnud, et on pärast hageja kinnisasjalt

välja kolimist vahetanud hoonete lukud ning ei ole lubanud hagejat kinnisasjale (tl 34).

Maakohtu otsuse praegune sõnastus võimaldab ringkonnakohtu hinnangul otsust täita ja need

takistused kinnisasja kasutamiseks kõrvaldada. Juhul, kui pooltel tekib otsuse täitmise käigus

vaidlusi selle üle, kas mõni konkreetne tegevus on isikliku kasutusõigusega hõlmatud, on

võimalik esitada selle kindlakstegemiseks TsMS § 368 lg 2 järgne hagi.

13. Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt

on hageja menetluskulu esindajakulu, mille suurus on kuni ringkonnakohtu istungini 1284

eurot, millele lisandub 2,4 eurot iga kohtuistungi minuti eest, s.o 129,6 eurot. Hageja esindaja

tunnitasu määr on 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja

esindaja tunnitasu määr TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik. See ei ületa keskmist

advokaadi

tunnitasu

määra.

Samuti

on

ringkonnakohtu

hinnangul,

arvestades

apellatsioonimenetluses tehtud menetlustoiminguid ja nende mahtu, põhjendatud esindaja

ajakulu. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis menetluskulude katteks 1413,6

eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke Vahur-Peeter Liin