3-21-589/49 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(14)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. detsember 2021. a, Tallinn

Haldusasja number

3-21-589

Haldusasi

X ja Y kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28.12.2020

tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-

3.2/344-1

ja

01.03.2021

vaideotsuse

nr

15.3-3.6/8

tühistamiseks ning kaebajale tähtajalise elamisloa andmise

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad: X ja Y

Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad

Ragne Õunap ja Juhannes Reisman

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X ja Y kaebused rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada füüsiliste isikute nimed

tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 05.01.2022.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik X on viibinud Eestis alates 1977. aastast. Tal oli tähtajaline

elamisluba ajavahemikul 11.07.1996–11.07.2001. Siseminister keeldus 19.06.2001 käskkirjaga nr

319 kuni 30.09.2010 kehtinud välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p 14 ja lg 9 p 4 alusel Xle elamisloa

andmisest, kuna ta on endise kaadrisõjaväelase Q perekonnaliige, kes sai abiprogrammi raames

elamispinna Venemaal. X ja tema perekonnaliikmete kaebused jäeti rahuldamata (Riigikohtu

18.03.2003 otsus nr 3-3-1-12-03).

2. X ja Q lahutasid abielu 11.09.2003, mille järel anti Xle tähtajaline elamisluba kehtivusega

22.09.2003–21.09.2008. 12.11.2003 abiellus X uuesti Qga. Sellega seoses tunnistati Xle antud

elamisluba alates 21.12.2004 kehtetuks ning alates 01.01.2005 viibib X Eestis ebaseaduslikult.

3. 19.07.2005 tehti Xle ettekirjutus Eestist lahkumiseks hiljemalt 16.09.2005. X esitas ettekirjutuse

peale kaebuse, mis jäeti rahuldamata (haldusasi nr 3-07-1771).

4. Siseministri 09.05.2008 käskkirjaga nr 54 kohaldati X suhtes sissesõidukeeldu 10 aastaks.

Siseminister jättis 27.06.2008 käskkirjaga nr 79 rahuldamata X taotluse 09.05.2008 käskkirja

2(14)

kehtetuks tunnistamiseks. X kaebus siseministri 09.05.2008 ja 27.06.2008 käskkirjade tühistamiseks

jäeti rahuldamata (haldusasi nr 3-08-1154).

5. X ja Q lahutasid 17.06.2011 teistkordselt oma abielu. X esitas 12.07.2011 Politsei- ja

Piirivalveametile (PPA) sooviavalduse erandina siseriigis elamisloa taotlemiseks. PPA jättis

25.07.2011 kirjaga sooviavalduse rahuldamata ja elamisloa taotluse läbi vaatamata. X kaebus PPA

25.07.2011 otsuse tühistamiseks jäeti rahuldamata (haldusasi nr 3-11-2074).

6. X esitas 26.02.2013 uue taotluse erandina siseriigis elamisloa taotlemiseks, mille PPA jättis

09.07.2013 kirjaga rahuldamata. Samuti jättis PPA rahuldamata nimetatud kirjale esitatud vaide. X

kaebus PPA 09.07.2013 otsusele ning vaideotsusele jäeti rahuldamata (haldusasi nr 3-13-70077).

7. X esitas 06.08.2015 uue taotluse välislepingu alusel tähtajalise elamisloa saamiseks, kuid PPA

04.02.2016 otsusega nr 15.3-3/30-1 keelduti talle selle andmisest. Halduskohus tagastas X kaebuse

PPA 04.02.2016 otsusele (haldusasi nr 3-16-676).

8. X esitas 16.12.2016 Siseministeeriumile taotluse siseministri 09.05.2008 käskkirja nr 54 ja

27.06.2008 käskkirja nr 79 kehtetuks tunnistamiseks. Siseministri 13.11.2017 käskkirjaga nr 1-

24/127 tunnistati X suhtes kohaldatud sissesõidukeeld kehtetuks.

9. X esitas PPA-le 23.11.2017 tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks. PPA

keeldus 20.04.2018 otsusega nr 15.3-3.2/29-1 Xle tähtajalise elamisloa andmisest välismaalaste

seaduse (VMS) § 123 p 2 ja § 124 lg 1 p 6 alusel. Samuti jättis PPA nimetatud otsusele esitatud vaide

rahuldamata. X kaebus PPA 20.04.2019 otsuse ja 14.07.2019 vaideotsuse tühistamiseks jäeti

rahuldamata (haldusasi nr 3-18-1535).

10. X esitas 27.04.2020 PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse (dtl 77-83) koos selgitusega (dtl 47),

taotledes tähtajalist elamisluba elama asumiseks oma poja Y juurde. Taotluse lisast nähtuvalt on X

vallaline, elab oma poja juures ning on tema ülalpidamisel. Taotluse kohaselt on X tervis

liigesehaiguse tõttu tugevalt halvenenud ja ta vajab püsivat hooldust, mida ta teises riigis ei saaks.

Tema poeg hoolitseb tema eest ning tasub arstivisiitide ja ravimite eest. X väitel puudub tal välismaal

elukoht ning kõik tema pereliikmed elavad Eestis.

11. PPA keeldus 28.12.2020 otsusega nr 15.3-3.2/344-1 (dtl 11-20) Xle tähtajalise elamisloa

andmisest. Otsuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

11.1. PPA hindas kõiki asjaolusid kogumis ning otsustas VMS § 123 punkti 2 ja 5 ning § 124 lõike 1

punkti 6 alusel keelduda Xle tähtajalise elamisloa andmisest. PPA on seisukohal, et isik ei vasta

tähtajalise elamisloa andmise tingimustele ning ta on rikkunud välismaalase Eestisse saabumise,

Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestist lahkumise, Eestis töötamise või riigipiiri või ajutise

kontrolljoone ületamise tingimusi ning talle tuleb seetõttu keelduda tähtajalise elamisloa andmisest.

11.2. X kui endise kaadrisõjaväelase Q perekonnaliige sai abiprogrammi raames elamispinna

Venemaa Föderatsioonis. Seega oli Xl kohustus koos abikaasaga Eestist lahkuda. Haldusasjas nr 3-

08-1154 tehtud otsusest nähtub, et Qle ja tema perele Venemaal eraldatud elamispind müüdi maha ja

saadud raha eest soetati Eestis korter. Kinnistusraamatu andmetel kuulub Xle kaks korteriomandit:

xxxxxxxx, mis on alates 2015. aastast X ja Y kaasomandis ning xxxxxxx, mis on 2003. aastast X

ainuomandis.

11.3. PPA hinnangul ei ole võimalik rakendada VMS § 125 lõikes 11 sätestatud erandit, kuna isik ei

vasta lähedase sugulase juurde elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa andmise tingimustele.

11.4. Esitatud tõenditest ei tulene X hooldusvajadust. Isik võib vajada oma haiguse tõttu teatavat abi,

kuid tema enda ja tema laste tegevus ei viita tegelikule hooldusvajadusele. Seda ei ole ka ühegi

dokumendiga tõendatud. Kõiki Xl esinevaid haigusi on võimalik ravida tablettidega ka Venemaal.

Lisaks ei ole X võtnud kõiki ravimeid, mida perearst on talle välja kirjutanud.

3(14)

11.5. X suhtes kehtib jätkuvalt PPA poolt 2005. aastal koostatud lahkumisettekirjutus, mida isik ei

ole käesoleva ajani täitnud. Seega on ta rikkunud Eestis viibimise ja Eestist lahkumise tingimusi ning

täidetud on VMS § 124 lg 1 punkti 6 kohaldamise eeldused.

11.6. Isik selgitas PPA-le esitatud taotlusele lisatud dokumendis, et ta ei saa Eestist välja sõita, kuna

tal puuduvad rahalised vahendid teises riigis elamiseks, ning kuna Venemaal ei ole tal kedagi, ei ole

tal võimalik Venemaal ka kellegi poolt hooldust saada. Samas elab Xle kuuluvas korteris tema

lahutatud abikaasa, kelle käest oleks võimalik saada raha korteri kasutamise eest. Lisaks toetavad Xt

tema enda sõnul ka tema täiskasvanud lapsed.

11.7. Isik selgitas 03.06.2020 PPA-s vesteldes, et tema Venemaa Föderatsiooni reisidokument oli

2005. aastal lahkumisettekirjutuse tegemise ajal kehtetu. Kuivõrd PPA-le teadaolevalt oli tema

reisidokument sel ajal kehtiv (kehtivusajaga 02.11.2001 kuni 02.11.2006), on isik esitanud

valeandmeid.

11.8. PPA on seisukohal, et Xl puudub takistus reisidokumendi taotlemiseks. Asjaolu, et isik viibib

pikemat aega ebaseaduslikult Eesti Vabariigis ega ole soovinud siit lahkuda, on olnud tema enda

valik. Riigil puudub kohustus võimaldada riigis ebaseaduslikult viibivale välismaalasele soodsamaid

elamisloa taotlemise tingimusi kui isikule, kes soovib riiki saabuda ja viibida siin seaduslikult.

11.9. X lahutas 11.09.2003 abielu oma abikaasa Qga ning talle anti tähtajaline elamisluba. Pärast

tähtajalise elamisloa saamist abiellus X uuesti oma endise abikaasaga. Seetõttu algatati X tähtajalise

elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlus, mille käigus ilmnenud asjaolud annavad aluse arvata, et

X soovis lühiajalise abielulahutusega panna ennast elamisloa taotlemisel soodsamasse olukorda ning

eksitas meelega asjaomaseid asutusi. Seda ja asjaolu, et X ei ole käesoleva ajani täitnud 2005. aastal

tehtud lahkumisettekirjutust ning on ka 23.10.2020 PPA-le selgitanud, et ta ei kavatse Eestist

lahkuda, leiab PPA, et isik ei ole olnud seadusekuulekas.

11.10. Välismaalasele elamisloa andmise või keeldumise otsustamisel tuleb arvestada otsuse mõju

tema perekonnaelule. PPA hinnangul ei ela X perekonnaelu välismaalaste seaduse mõttes, kuna tema

lapsed on täisealised ega moodusta temaga perekonda VMS tähenduses. PPA-le ei nähtu, et X ja laste

vahel oleks erakorraline sõltuvussuhe. See, et isik ei saa tähtajalise elamisloa puudumise tõttu

väljateenitud vanaduspensionit Eestist, on seotud isiku enda tahtmatusega olukorda muuta. PPA

hinnangul ei rikuta tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega X õigust perekonnaelule. Seega on

keelduv otsus proportsionaalne.

11.11. Tähtajalise elamislao andmisest keeldumise otsustamisel tuleb muu hulgas hinnata

välismaalase riigist väljasaatmise perspektiivi ja oma päritoluriiki ümberasumise võimalikkust. PPA

hinnangul

puuduvad

asjaolud,

mis

annaksid

aluse

järeldada,

et

X

väljasaatmine

kodakondsusjärgsesse riiki oleks võimatu. Ta on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja tema

emakeeleks on vene keel. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.2000 soovitus Rec 15 (2000)

ei kohusta ka kauaaegsele sisserändajale igal juhul elamisluba andma.

12. X esitas 15.01.2021 PPA 28.12.2020 otsusele vaide. PPA 01.03.2021 vaideotsusega nr 15.3-

3.6/8 (dtl 5-10) jäeti X vaie rahuldamata. Vaideotsuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

12.1. PPA on otsuses arvestanud sellega, et kaebaja poeg Y on Eesti kodanik. Samas võttis PPA

arvesse, et X ja Y ei ela perekonnaelu välismaalaste seaduse mõistes, kuna Y on täisealine isik ning

X hooldusvajadus ei ole selline, mis tingiks temale elamisloa andmise.

12.2. Haldusmenetluse materjalist nähtub selgelt, et X saab igapäevatoimetustega ise hakkama. Tema

poeg toob talle küll toidukaupa ja sõidutab arsti juurde, kuid tegemist ei ole vajadustega, mis

tingiksid elamisloa andmise. X ei ole voodihaige, kes vajaks ööpäevaringset järelevalvet, hooldust ja

abi. Seda kinnitavad ka arstivisiitide kokkuvõtted.

4(14)

12.3. X elamisluba tunnistati kehtetuks 2005. aastal ning alates sellest ajast on ta Eestis viibinud

illegaalselt. Seetõttu ei saa teda pidada Eesti alaliseks elanikuks VMS § 5 mõttes ega Eestis püsivalt

elavaks isikuks (VMS § 6).

12.4. X on välismaalane, mistõttu ei ole tal õigust viibida riigis, mille kodanik ta ei ole. Ta on eiranud

kohustust Eestist lahkuda. Seega on ta eiranud VSS § 3 lõikest 1 tulenevat kohustust ning tema puhul

on täidetud VMS § 124 lg 1 punktis 6 sätestatud eeldus.

12.5. X on saanud abiprogrammi raames endale korteri Venemaale, kuna võttis kohustuse Eesti

Vabariigist lahkuda. Kui X ei oleks Venemaal asuvat korterit maha müünud, oleks tal olemas

kinnisvara, kuhu elama asuda. Lisaks ei ole vara puudumine Venemaal elamisloa andmise aluseks.

Isikul on alates 2005. aastast olnud kohustus Eesti Vabariigist lahkuda, mistõttu on tal ka 15 aastat

olnud võimalik endale Venemaal elamispind soetada.

12.6. X osas ei ole alust erandi tegemiseks VMS § 125 lg 11 alusel, kuna on tuvastatud, et ta ei ole

hooldust vajav isik. Lisaks on ta pahatahtlikult hoidnud kõrvale lahkumisettekirjutuse täitmisest,

mistõttu ei saa teda pidada heatahtlikuks ja seaduskuulekaks välismaalseks, kelle puhul oleks alus

erandi tegemiseks.

13. X ja Y esitasid 19.03.2021 (täiendatud 08.04.2021) Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille

lõplikuks nõudeks jäi tühistada PPA 28.12.2020 otsus ja 01.03.2021 vaideotsus ning kohustada PPA-

d Xle elamisluba andma. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

13.1. Vaidlustatud otsus ei ole seaduslik ega objektiivne ning riivab põhiseaduse ning inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooniga tagatud õigusi.

13.2. Kuigi taotlus esitati vastavalt VMS § 150 lg 1 punktile 3, on vastustaja põhjendamatult

järeldanud, et X taotles tähtajalist elamisluba VMS § 118 lg 2 alusel. Seetõttu uuris vastustaja ka

asjaolusid, mis ei ole taotluse osas asjakohased ning jättis samas oluliste asjaoludega arvestamata.

13.3. X on pensionieas inimene, kes põeb rasket haigust ja kellel püsivad sissetulekuallikad

puuduvad. Seega ei suuda ta end rahaliselt ja füüsiliselt ülal pidada, vajab ravi, pidevat hoolt ja

tähelepanu. X on kohusetundlik ja seadusekuulekas kodanik, keda ei ole varasemalt süüdi mõistetud.

13.4. Y on Eesti kodanik ja tal on Eestis alaline elukoht, töö ja sissetulek. Vaidlustatud haldusaktid

riivavad ka Y põhiseadusest tulenevaid õigusi. Y ja X elavad Eestis koos, neil on ühine

majapidamine ning Y tagab oma ema ülalpidamise, hoolduse ja tema kõigi põhivajaduste

rahuldamise. Sellega täidab Y põhiseaduse §-dest 27 ja 28 ning perekonnaseadusest tulenevaid

kohustusi.

13.5. X asus Eestisse seaduslikult elama 1977. aastal ning on sellest ajast kuni tänaseni siin elanud.

Tal on Eesti alalise elaniku staatus ning tema suhtes kehtivad 1992. aasta põhiseaduse sätted. Õigus

vabale liikumisele ja elukoha valikule on talle tagatud põhiseaduse §-ga 34 alates põhiseaduse

jõustumisest. Hiljem jõustunud välismaalaste seadusel ei ole tagasiulatuvat jõudu. Seega reguleerib

see välismaalaste Eestisse sisenemise, seal viibimise, elamise ja töötamise aluseid alles alates 1993.

aastast ega laiene Xle, kes kolis Eestisse 1977. aastal. X on kasutanud kõiki seaduslikke vahendeid

oma Eestis oleva elukoha uuesti seadustamiseks, kuid pole sellele vaatamata saanud talle

põhiseadusega tagatud õigusi realiseerida. Temalt on põhjendamatult ära võetud õigus töötada ja

õigus saada Eesti pensioni.

13.6. X kõik vallasasjad, kogu kinnisvara, kõik majanduslikud ja isiklikud sidemed on Eestis. Tema

tütar, poeg ja lapselaps elavad Eestis.

13.7. Hoolimata asjaolust, et X on Venemaa kodanik, pole ta kunagi Venemaal elanud ega töötanud.

Ka pole tal seal sõpru ega sugulasi, samuti ei ole tal Venemaal vallas- või kinnisvara.

13.8. X ei ole alates 2011. aastast abielus ning elab ühe perena koos poja ja poja elukaaslasega.

Samuti ei ole ta kunagi andnud kellelegi mingeid lubadusi ega võtnud endale ka kohustusi Eestist

lahkumise osas.

5(14)

13.9. Kogu X tööstaaž on kogutud Eestis. Venemaa lõpetas 2013. aastal talle pensioni maksmise.

13.10. X on haige, tal on õigus oma tervise kaitsele Eestis ning riigipoolsele abile vanaduse,

töövõimetuse ja vaesuse puhul. Põhiseaduse § 28 kohaselt julgustab riik vabatahtlikku hoolekannet.

13.11. Vastustaja takistab kaebajatel kodanikuõiguste ja -vabaduste teostamist. Takistatud on X õigus

elada Eestis ja Y õigus ema hooldada. Sellega on ohtu seatud X elu ja tervis, võetud temalt õigus

saada Eesti riigilt pensioni, õigus omandiõiguse alusel vabalt omada ja kasutada Eestis olevat

kinnisvara, vabalt Eestis oma elukohta valida. Jättes rahuldamata X taotluse, rikkus vastustaja olulisel

määral ka Y põhiõigusi ja –vabadusi ning põhiseadusega tagatud subjektiivseid õigusi.

13.12. X ei rikkunud Eestisse sisenemise tingimusi. Eesti tähtajalise elamisloa puudumise tõttu alates

2003. aastast on temalt ära võetud Eestis töötamise ja Eesti pensioni saamise õigus.

13.13. Kuulutades sallivust ühe rahvuse, kultuuri ja usuga isikute suhtes, diskrimineerib Eesti riik

põhjendamatult teise rahvuse, kultuuri või usuga isikuid.

13.14. X ei kujuta endast mingit ohtu avalikule korrale ega riigi julgeolekule, mistõttu on erandina

võimalik juhinduda välismaalaste seaduse § 125 lõikest 11 ja anda talle tähtajaline elamisluba.

13.15. Vastustaja ei lähtunud 1992. aasta põhiseadusega vastuvõtmisest, vaid 1993. aastast järgitud

sisepoliitika põhimõtetest, mille eesmärgiks on Eestis elavate mitte-eesti kodakondsusega isikute

kodanikuõiguste ja -vabaduste äravõtmine ja piiramine. See on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu

(EIK) 08.10.2009 otsuse nr 10664/05 põhjenduste ja järeldustega. Euroopa Nõukogu ministrite

komitee, täpsustades Euroopa Inimõiguste Kohtu 08.10.2009 otsust nr 10664/05 oma 06.06.2012

otsuses, juhtis tähelepanu asjaoludele, mis on olulised EIK-i otsuses kohtuasjas Mikolenko vs Eesti

õigeks täitmiseks.

13.16. Vaidlustatud otsus kohustab Yt panema oma ema vastu toime süüteo ja rikkuma

perekonnaseaduse § 105 lõiget 1.

14. PPA vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et see tuleb jätta rahuldamata. PPA põhjendused on

kokkuvõtvalt järgmised.

14.1. Kaebajate väide, justkui oleks PPA uurinud asjasse mittepuutuvaid asjaolusid, on ebaõige.

Kuivõrd X taotles elamisluba lähedase sugulase juurde elama asumiseks, kohaldus tema suhtes VMS

§ 150 lg 3. Seega oli PPA-l vajalik välja selgitada ka kaebaja I hooldusvajadus.

14.2. PPA ei eita, et X (kaebaja I) näol on tegemist pensioniealise inimesega, kuid esitatud tõendite

põhjal ei saa järeldada kaebaja I hooldusvajadust.

14.3. PPA ei nõustu kaebaja I väitega, et ta on kohusetundlik ja seadusekuulekas inimene. Kaebaja I

on alates 2005. aastast viibinud Eestis ebaseaduslikult ning keeldub täitmast temale tehtud

ettekirjutust Eestist lahkumiseks. Lisaks on ta elamisloa menetlemise käigus andnud korduvalt

valeütlusi. Olukorras, kus isiku ütlused on vastuolulised, ei saa teda pidada kuigi seadusekuulekaks.

14.4. Arusaamatu on kaebaja I väide alalise elaniku staatusest. VMS-is ei ole sätestatud nn alalise

elaniku staatust ning asjaolu, et kaebaja I on alates 1977. aastast Eestis elanud, ei tähenda, et tal oleks

nn alalise elaniku staatus. Välismaalasel peab Eestis viibimiseks olema seaduslik alus, kuid kaebajal

ei ole seda juba alates 2005. aastast. See, et kaebaja I on juba peaaegu 16 aastat illegaalselt Eestis

viibinud, ei anna alust lugeda teda Eesti alaliseks elanikuks. Kuivõrd kaebaja I ei ole Eesti Vabariigi

kodanik, ei kehti talle vaid kodanikele ette nähtud õigused. Lisaks ei kehti talle ka välismaalaste

seadusest tulenevad õigused, kuna need on ette nähtud isikutele, kes viibivad Eestis seaduslikult.

14.5. Kaebaja I seisukoht, et tema suhtes välismaalaste seadus ei rakendu, kuna see võeti vastu alles

1993. aastal, kuid põhiseadus juba 1992. aastal, on asjakohatu. Tähtsust ei oma, millal välismaalane

Eestisse saabus. Seni, kuni ta on välismaalase staatuses, kehtib tema suhtes välismaalaste seadus.

6(14)

14.6. Vaidlust ei olegi selles, et kaebaja I oleks võtnud endale kohustuse Eestist lahkuda. Kaebajale I

on tehtud lahkumisettekirjutus, s.t talle on pandud kohustus Eestist lahkuda. Kui kaebaja I oleks

kasutanud kõiki seaduslikke võimalusi, ei viibiks ta praegu illegaalselt Eestis.

14.7. Vastustaja ei ole väitnud, et kaebaja I rikkus Eestisse saabumise tingimusi, vaid seda, et

lahkumisettekirjutust täitmata jätmisega rikkus ta Eestis elamise ja Eestist lahkumise tingimusi.

14.8. Isegi kui kaebaja II õigusi on mingil määral riivatud, ei saa tema subjektiivne soov oma ema

eest hoolitseda olla aluseks kaebajale I elamisloa andmiseks. Haldusmenetluse käigus on välja

selgitatud, et kaebajal I puudub hooldusvajadus ja kaebaja II poolne abi on pigem olnud majanduslik.

Samasuguses määras on kaebajal II võimalik oma ema eest hoolitseda ka siis, kui kaebajale I ei anta

elamisluba ja ta täidab lahkumisettekirjutuse ning naaseb kodakondsusjärgsesse riiki.

14.9. Kaebajate viited perekonnaseadusest tulenevatele kohustustele ei ole asjakohased, kuna

ülalpidamiskohustus ja hooldusvajadus on erinevad mõisted ning perekonnaseadusest tulenevad

kohustused ei ole aluseks välismaalasele elamisloa andmiseks.

14.10. Vastustaja hinnangul ei ole riivatud kaebaja II õigust perekonnaelu elamiseks. Kaebaja I ei ole

hooldust vajav vanem, mistõttu ei moodusta kaebajad perekonda välismaalaste seaduse mõttes.

14.11. Vastustaja ei nõustu kaebajate seisukohtadega justkui oleks tähtajalise elamisloa andmisest

keeldumisega piiratud nende õigust korteriomandile, valida vabalt elukohta, perekonna ja eraelu

puutumatusele, hoolitseda oma perekonnaliikme eest ning tervise kaitsele. Tähtajalise elamisloa

andmisest keeldumise otsusega ei võetud kaebajalt I õigust korterit omada. Põhiseaduse §-s 34

sätestatud õigused on tagatud vaid isikutele, kes viibivad Eestis seaduslikult. Ka õiguskirjanduses on

leitud, et õigus valida endale elukoht on seotud ka õigusega vabalt liikuda. Ei ole võimalik valida

elukohta sinna, kus on keelatud liikuda või viibida. Kaebaja I on Eestis ebaseaduslikult aastaid

viibinud ja selle aja jooksul ka perearsti külastanud, talle on määratud retseptiravimeid, mida ta ei ole

osaliselt välja ostnud. Seega ei ole tervisekaitse õiguse kasutamata jätmine ette heidetav vastustajale.

14.12. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et PPA on põhjendatult keeldunud kaebajale I

tähtajalise elamisloa andmisest. Isikul ei ole subjektiivset õigust elada riigis, mille kodanik ta ei ole

ning nõuda elamisloa väljastamist.

KOHTU PÕHJENDUSED

15. Kohus leiab, et nii X (kaebaja I) kui Y (kaebaja II) kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu

põhjendused on järgmised.

16. Vaidlust ei ole selles, et X on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes saabus Eestisse 1977. aastal

Nõukogude Liide kaadrisõjaväelase perekonnaliikmena. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kaebaja I

viibis Eestis tähtajalise elamisloa alusel ajavahemikel 11.07.1996 kuni 11.07.2001 ja 22.09.2003 kuni

21.12.2004. Vaidlust ei ole selles, et X poeg Y on Eesti Vabariigi kodanik.

17. Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas PPA keeldumine tähtajalise elamisloa andmisest oli

õiguspärane. Ennekõike on vaidlus selles, kas kaebajate puhul on täidetud VMS § 150 lõike 1

punktis 3 sätestatud tingimused ning kas sellest tulenevalt on kaebajal I õigus saada elamisluba Eestis

elava täisealise lapse juurde. VMS § 150 lg 1 p 3 sätestab, et välismaalasele võib anda tähtajalise

elamisloa elama asumiseks Eesti kodanikust või Eestis elava ja elamisluba omava välismaalasest

lähedase sugulase juurde, kui vanem või vanavanem vajab hooldust ja tal ei ole võimalik seda saada

oma asukohajärgses riigis või muus riigis ning tema või tema Eestis seaduslikult viibiva lapse või

lapselapse püsiv legaalne sissetulek tagab tema ülalpidamise Eestis.

18. Vaidlustatud otsuses on PPA kaebajale I tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel tuginenud

VMS § 123 punktidele 2 ja 5 - välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele; ja

isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu

7(14)

elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust; ning VMS § 124 lõike 1 punktile 6 -

välismaalane on rikkunud välismaalaste Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise,

Eestist lahkumise, Eestis töötamise või riigipiiri või ajutise kontrolljoone ületamise tingimusi.

19. Kohus nõustub PPA 28.12.2020 otsuse ja 01.03.2021 vaideotsuse põhjendustega ega pea nende

kordamist vajalikuks (HKMS § 165 lg 2). Täiendavalt märgib kohus järgmist.

20. Kohus selgitab esmalt kaalutlusõiguse alusel tehtava otsuse kohtuliku kontrolli ulatust ning

analüüsib kaebaja I väiteid, mis seonduvad Eestis viibimise väidetava õiguspärasusega (I), võtab

seejärel seisukoha kaebaja I hooldusvajadust puudutavate väidete osas ja lahendab X kaebuse (II)

ning viimaks analüüsib Y õiguste riivega seotud väiteid, lahendab tema kaebuse ja jagab

menetluskulud (III).

I

21. Tähtajalise elamisloa andmine on PPA kaalutlusotsus. Kooskõlas HKMS § 158 lõikega 3 ei

teosta kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasuse hindamisel kaalutlusõigust

haldusorgani eest. Samuti ei hinda kohus eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust.

22. Üheks kaalutlusreegliks on mh asjaolude õige väärtustamine. Asjaolude väärtustamise

kontrollimisel sekkub kohtuvõim oluliselt täitevvõimu tegevussfääri ja ebaõigele väärtustamisele

saab seetõttu tugineda üksnes ilmselge meelevaldsuse tuvastamise korral (RKHKo 3-3-1-1-14, p 26).

Asjaolude õige väärtustamise hindamisel saab mh arvestada kohtupraktika väljakujunenud seisukohti

(vt Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koost. K. Merusk jt. Kirjastus

Juura, 2013, lk 545).

23. Kohtule ei nähtu, et kaalutlused, millele vastustaja vaidlustatud otsuse tegemisel tugines, oleksid

ilmselgelt meelevaldsed. PPA on vaidlustatud otsuses analüüsinud kaebaja I hooldusvajadust,

kaalunud seda ja kaebaja I varasemat käitumist kehtivate haldusaktide täitmisel (s.o täitmata jätmisel)

ning analüüsinud kaebaja I isiklikke, majanduslikke ja muid sidemeid Eestiga.

24. Kohtud on varasemates haldusasjades korduvalt selgitanud (vt Tallinna Halduskohtu 03.12.2018

otsus haldusasjas nr 3-18-1535, p 17), et rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtete kohaselt on igal riigil

suveräänne õigus otsustada välismaalase riiki lubamise, riigis viibimise aja ja tingimuste ning

väljasaatmise üle. Riigil puudub kohustus respekteerida mittekodanike elukohariigi valikut, mistõttu

välismaalasel on õigus viibimisalusele vaid juhul, kui ta täidab selleks riigi poolt kehtestatud

tingimusi. Nimetatud põhimõte on sätestatud ka VMS § 13 lg-s 1, mille kohaselt on välismaalase

Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise ja Eestist lahkuma

kohustamise menetluste eesmärk tagada, et välismaalaste Eestisse saabumine, Eestis ajutine

viibimine, Eestis elamine ja Eestist lahkumine oleks kooskõlas avalike huvidega ning vastaks avaliku

korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele.

25. Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga justkui annaks kaebaja I pikaajaline Eestis viibimine talle

õiguse või õiguspärase ootuse siia jääda ning subjektiivse õiguse elamisluba saada. Ebaõiged on ka

järeldused, mille kohaselt peaks pikka aega Eestis elaval isikul olema õigused, mis on otseselt seotud

kodakondsusega ja tulenevad sellest. Samuti ei ole vaidlustatud otsusega riivatud kaebajate muid

põhiõigusi või -vabadusi. Kohus nõustub selles osas vastustaja vastustes (sh 22.11.2021 täiendavas

seisukohas) märgituga ega pea kõikide seisukohtade taasesitamist vajalikuks.

26. Vaidlust ei ole selle üle, et 19.07.2005 tehti kaebajale I lahkumisettekirjutus nr 1009125367/IL.

Seda ei ole kehtetuks tunnistatud ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 13

lg 1 alusel kehtib lahkumisettekirjutus välismaalasele pandud kohustuse täitmiseni või Eestis

viibimisaluse saamiseni. Lahkumisettekirjutuse õiguspärasust on kontrollinud ka kohtud (vt haldusasi

nr 3-07-1771). Seega on kaebajal I jätkuvalt kohustus Eestist lahkuda.

8(14)

27. Pelgalt asjaolu, et kaebaja I kogu vara asub Eestis ning kõik tema majanduslikud ja isiklikud

sidemed on Eestis, ei tähenda, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine oleks õigusvastane.

28. Alusetud on kaebajate väited justkui ei kohalduks kaebajale I VMS-i sätted. Kohtud on ka

varasemate haldusasjade raames korduvalt rõhutanud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 13.09.2019 otsus

asjas nr 3-18-1535 p 22.1 ning seal toodud viited varasematele haldusasjadele), et välismaalaste

seadus kohaldub kõigile Eestis viibivatele ja viibida soovivatele välismaalastele, olenemata sellest,

kas nad asusid Eestisse elama enne selle seaduse jõustumist 1993. aastal või hiljem. Kohus rõhutab,

et põhiseaduse § 34 annab õiguse vabalt liikude ja elukohta valida Eestis seaduslikult viibivale

isikule ning kaebaja I puhul ei ole see tingimus täidetud.

29. Riigikohus on 09.11.2009 otsuses nr 3-3-1-61-09 selgitanud, et tähtajalise elamisloa taotluse saab

lahendada üksnes selles märgitud aluse (elamisloa taotlemise põhjuse) piiridesse jäädes. Kaebajate

väide justkui oleks PPA alusetult lähtunud VMS § 118 p-st 2, mitte aga VMS § 150 lõike 1 punktist

3, ei ole põhjendatud. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja I soovis tähtajalist elamisluba elama

asumiseks oma poja (s.o lähedase sugulase, vrd VMS § 118 p 2) juurde ning soovis seda teha VMS

§ 150 lõike 1 punktis 3 sätestatud alusel. Tegemist on teineteisega olemuslikult seotud

paragrahvidega, mistõttu ei nõustu kohus kaebajatega, et vastustaja on taotluse lahendamisel valest

sättest lähtunud. Kuivõrd VMS § 150 lg 1 punkti 3 kohaldamisel on oluline roll ka isiku

hooldusvajaduse kindlaks tegemisel, pidigi vastustaja vastavat teavet koguma ning neid asjaolusid

otsuse tegemisel kaaluma. Seega on kaebajate etteheide asjakohatute asjaolude arvestamisest alusetu.

30. Seoses kaebajate väidetega justkui poleks kaebaja I võtnud endale kohustust Eestist lahkuda,

selgitab kohus, et Riigikohus leidis 18.03.2003 otsuses nr 3-3-1-12-03 järgmist:

-

Nimetatud abiprogrammi kaudu korteri saanud isikud võtsid ise endale vabatahtlikult kohustuse

jätta maha senine korter (kodu) ning lahkuda Eestist ja edaspidi viibida Eestis välismaalasena

üldistel alustel. Seega ei saa 1999. aastal Välismaalaste seaduses sätestatud regulatsioon, mis

lõppkokkuvõttes võimaldab sellistel isikutel Eestis viibida vaid viisa alusel, olla isikule üllatuslik.

Usalduse kaitse seisukohalt pole kolleegiumi arvates see regulatsioon põhiseadusevastane. Kui

isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et ta

hiljem ümber mõtleb ega soovi enam Eestist lahkuda põhjuseks, et käsitada tema hiljem esitatud

elamisloa taotluse ilma erandi tegemise võimaluseta rahuldamata jätmist sätestavat normi

põhiseadusevastasena.

-

Käesolevas asjas nõustus ringkonnakohus halduskohtu tuvastatud asjaoludega, et Q osales

abiprogrammis vabatahtlikult ja teadlikult ning talle olid arusaadavad selle tagajärjed, kuna

elamispinna saamise tingimuseks oli Eestis asuva elamispinna mahajätmine tema ja ta perekonna

poolt. Kuna Q märkis abiprogrammi raames esitatud küsimustiku täitmisel, et korterit taotlevad

nad Sankt-Peterburgi just seoses tütre õpingutega ning et tema ja tema perekond on häiritud

Eestist lahkumisest, siis on ilmne, et Eestist lahkumise küsimus oli perekonnas läbi arutatud ning

abiprogrammis osalemise otsustas perekond enne selles osalemist. Seega ei saa Eestist lahkumise

nõue olla nende isikute jaoks üllatus.

-

Tõsi on, et Eesti riik polnud abiprogrammi pooleks. See asjaolu ei välista aga kolleegiumi arvates

Eesti riigi õigust kehtestada VS § 12 lg 9 p 4 ja kohaldada seda sätet. Asjades nr 3-3-1-11-03 ja nr

3-3-1-10-03 leidis kolleegium, et VS § 12 lg 9 p 4 kehtestamise eesmärk oli legitiimne (vt

nimetatud otsuste punktid 46 ja 44).

-

Ringkonnakohus tuvastas, et Q sai abiprogrammi raames Sankt-Peterburgis korteri. Q on

abiprogrammis osalemiseks andnud kirjaliku kohustuse, milles ta teatab oma soovist osaleda

abiprogrammis ja kinnitab, et elamispinna saamisel jätab tema ja tema perekond Eestis asuva

eluaseme maha ja saab edaspidi Balti riikidesse sõita välismaalasena üldistel alustel. Sõjaväelaste

perekonnaliikmed osalesid abiprogrammis taotluse esitanud sõjaväelase kaudu. Sankt-Peterburgis

korteri omandamise ajal kehtinud nii Eesti kui ka Vene Föderatsiooni seaduste järgi oli abielu

kestel soetatud vara abikaasade ühisomand.

9(14)

31. Eeltoodust nähtub, et kaebajal I oli Q pereliikmena kohustus koos abikaasaga Eesti Vabariigist

lahkuda. Kuivõrd kaebaja I osales abiprogrammis taotluse esitanud sõjaväelase kaudu, ei ole

kaebajate väide, et kaebaja I pole kunagi andnud nõusolekut Eestist lahkuda, põhjendatud.

32. Kohus ei nõustu kaebaja I järeldusega, et ta on alati seaduskuulekalt käitunud. Seaduskuulekus ei

avaldu üksnes selles, kui isikul puuduvad kehtivad karistused, vaid oluline on ka see, et isik täidaks

talle haldusaktidega, sh ettekirjutustega seatud kohustusi. On avalikes huvides, et Eestis viibivad

välismaalased viibiksid siin seaduslikul alusel ning täidaks haldusakte, mille adressaadiks nad on.

Kehtiva lahkumisettekirjutuse, mille õiguspärasust on kontrollinud ka kohtud, täitmata jätmist ja

pikka aega ebaseaduslikult Eestis elamist ei saa pidada seaduskuulekaks käitumiseks.

33. VMS § 124 lg 1 p 6 järgi võib tähtajalise elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalane on

rikkunud välismaalaste Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestist

lahkumise, Eestis töötamise või riigipiiri või ajutise kontrolljoone ületamise tingimusi. Kaebaja I

suhtes kehtib 19.07.2005 tehtud lahkumisettekirjutus, mille õiguspärasust on kohtud kontrollinud

haldusasjas nr 3-07-1771. Tallinna Ringkonnakohus leidis haldusasjas nr 3-18-1535 tehtud otsuses, et

kohtule ei nähtu, et Xl esineksid objektiivsed takistused lahkumisettekirjutuse täitmiseks. Sellest

tulenevalt leidis ringkonnakohus, et lahkumisettekirjutus on täitmata kaebajast I tulenevatel põhjustel

ja pidas põhjendatuks, et PPA tugines kaebajale I tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel õigesti

VMS § 124 lg 1 p-le 6.

34. Eelnevat arvestades ning pidades silmas, et vaatamata korduvatele varasematele kohtuvaidlustele

pole kaebaja I siiani soovinud Eestist lahkumisele kaasa aidata ega astunud samme Eestist

lahkumiseks, on PPA õigesti järeldanud, et kaebaja I suhtes on täidetud VMS § 124 lg 1 punktis 6

sätestatud keeldumise alus. Lisaks nõustub kohus vastustajaga, et vaidlustatud otsuses ei olegi

viidatud ebaseaduslikult Eestisse saabumisele, vaid sellele, et kaebaja I rikkus lahkumisettekirjutust

täitmata jättes Eestis elamise ja Eestist lahkumise tingimusi. VMS § 124 lg 1 punkt 6 ei eelda, et

rikutud oleks kõiki nimetatud sättes toodud tingimusi.

35. Kaebajate viide Euroopa Inimõiguste Kohtu 08.10.2009 otsusele nr 10664/05 (Mikolenko vs

Eesti) ja sellega seotud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 06.06.2012 resolutsioonile on

asjakohatu. Nimetatud kohtuasi oli seotud välismaalase pikaajalise kinnipidamisega väljasaatmise

eesmärgil. Kaebaja I on maininud (09.09.2021 menetlusdokumendis, dtl 315), et sarnaselt

Mikolenkoga viibis ta kahe kuu vältel kinnipidamiskeskuses. Kohtu hinnangul on kaebaja I silmas

pidanud 25.07.2007 määrusega asjas nr 3-07-1498 halduskohtu poolt antud luba tema

kinnipidamiseks kahe kuu pikkuseks perioodiks. Asjaolu, et kaebaja I on olnud kahe kuu vältel

kinnipidamiskeskuses, ei saa olla tähtajalise elamisloa andmise aluseks. Arvestades Mikolenko asja

analoogiat, peab kohus vajalikuks juhtida kaebajate tähelepanu EIK 05.01.2006 otsusele nr 16944/03

ja 08.01.2008 otsusele nr 10664/05, kus leiti kokkuvõtlikult, et lahkumiskohustusega ei ole rikutud

õigust perekonnaelule, õigus õiglasele menetlusele ega omandiõigust, samuti kollektiivse

väljasaatmise keeldu, kaebajaid ei diskrimineeritud ega koheldud ebainimlikult ega alandavalt.

36. See, et kaebajal I puuduvad Venemaaga muud olulised sidemeid peale kodakondsuse ning

kaebaja I vara ja lähisugulased on Eestis, ei takista talle elamisloa andmisest keeldumist. Haldusasjas

nr 3-08-1154 tehtud otsusest nähtub, et Qle ja tema perele Venemaal eraldatud elamispind müüdi

maha ja saadud raha eest soetati Eestis korter. Seega tekitas kaebaja I koos endise abikaasaga

olukorra, kus nende kinnisvara asub vaid Eestis. Elamisloa andmisest keeldumisega kaasnevat

perekonnaelu riivet oleks kaebaja I saanud vältida pärast Venemaal elamispinna saamist koos perega

Eestist lahkudes. Oma poja majanduslikku tuge vajab kaebaja I samuti enda tegevuse tulemusel, kuna

ebaseaduslikult Eestis viibides ei saa kaebaja I pensioni ja tal puudub ravikindlustus.

37. Kohus rõhutab, et riik ei pea andma tähtajalist elamisluba isikule, kes on pahatahtlikult talle

seatud kohustusi eiranud või loonud kunstlikult olukorra, kus on täidetud talle tähtajalise elamisloa

andmise tingimused.

10(14)

38. Täites kehtiva lahkumisettekirjutuse, saaks kaebaja I ise vähendada osaliselt (nt pensionit

puudutavas osas) ka tema õiguste väidetavat riivet. Venemaale lahkudes on kaebajal I võimalik

taotleda Eestis väljateenitud pensioni kooskõlas Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni

pensionikindlustust käsitleva koostöölepinguga.

39. Asjakohatu on kaebajate võrdlus pagulaste ja nende õigusliku seisundi kohta, kuna asjaomase

menetluse tulemusena rahvusvahelise kaitse saanud isikud viibivad Eestis legaalselt. Seega jätab

kohus kaebajate vastavad väited (sh väidetava rahvuspõhise diskrimineerimise osas) tähelepanuta.

II

40. VMS § 125 lõige 11 sätestab, et kui välismaalane on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda,

saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks

toetust, võib talle erandina anda tähtajalise elamisloa, kui ta taotleb seda asumiseks lähedase sugulase

juurde VMS §150 lõike 1 punktis 3 sätestatud alusel.

41. Nimetatud sätete koosmõjust tuleneb, et nende kohaldamiseks peab välismaalane (teiste

tingimuste hulgas) vajama hooldust ning seda hooldust ei ole võimalik saada tema asukohajärgses

riigis.

42. Vaidlustatud otsuses leidis PPA, et kaebaja I suhtes ei ole võimalik nimetatud erandit rakendada,

kuna esitatud tõenditest ei tulene kaebaja I hooldusvajadust ning seetõttu ei vasta ta lähedase

sugulase juurde elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa andmise tingimusetele. Seega oli PPA

keeldumise üheks keskseks argumendiks hooldusvajaduse puudumine.

43. Kaebajad on nii haldus- kui ka halduskohtumenetluses esitanud tõendeid kaebaja I terviseseisundi

kohta ning väitnud korduvalt, et kaebaja I vajab hooldust. Kaebajad on selgitanud (vrd 03.11.2021

menetlusdokumendi punktid f ja 3), et arvestades kaebaja I vanust, töövõimet, füüsilist ja vaimset

seisundit, harjumusi ja vajadusi, on tema hooldusvajadus ilmne; leides, et nende väljaselgitamiseks ei

ole kohtuarstlik ekspertiis vajalik. Kaebajad iseloomustavad kaebajat I kui eakat ja nõrga tervisega

isikut.

44. Kohus leiab, et vastustaja järeldused kaebaja I hooldusvajaduse puudumise tõttu on haldusasjas

esitatud tõendeid kogumis arvestades põhjendatud.

45. Vaidlustatud otsusest nähtub, et haldusmenetluse käigus esitas kaebaja I vastustajale kaks tõendit:

- Valvekliinik OÜ 05.12.2019 tervisekaardi väljavõtte (dtl 95), millest nähtub, et kaebajal I on

täpsustamata artroos (valu parema jala hüppeliigiese piirkonnas, vähene turse, valutab

kõndimisel). Kaasuvaid kroonilisi haigusi ei ole diagnoositud. Ravimeid regulaarselt ei kasuta.

Isikul soovitati jälgida vererõhuväärtusi ning veresuhkrut ning pöörduda oma perearsti poole ravi

alustamiseks.

- Medicum Perearstikeskus AS-i 24.01.2020 väljavõtte tervisekaardist (dtl 97), millelt nähtuvad

diagnoosid: polüartroos, hüpertooniatõbi, kuseelundite muud haigusseisundid, täpsustamata

hüperglükeemia, segahüperlipideemia. Isik kaebas valu liigestes, eriti paremas põlves ja

hüppeliigestes. Ta lonkab, tal on raske liikuda ja käia trepist, ning kummardada. Vererõhk on kuni

180, esinevad tasakaaluhäired. Tal on õhupuudus käimisel, kõrgenenud veresuhkur, krambid

lihastes, põiehädad. Isik vajab pidevat ravi, kõrvalabi ja hooldust.

46. Nimetatud tõenditest tingituna pöördus PPA haldusmenetluse käigus tõendiga 2 seotud

meditsiinitöötaja poole (vt PPA otsuse p 5). Perearst Ilona Pollus selgitas 17.06.2020 kirjas nr 3.1-

4/2372-2020-1 PPA-le (vt dtl 149-150 ja haigusloo kirjeldused dtl 151-155), et kaebaja II pöördus

Medicum Perearstikeskus AS-i poole esmakordselt 09.01.2020 seoses 3 kuud kestnud parema

hüppeliigese tursega. Korduv vastuvõtt toimus 24.01.2020. Selle käigus tunnistas kaebaja I, et

vererõhu ravimeid on ta võtnud ebaregulaarselt ja ainult ühte, mitte mõlemat korraga. Liigesevalu

11(14)

vastu on kasutanud ibuprofeeni, glükosamiini ja käsimüügist saadavaid liigeste salve. Veresuhkru

raviks on rakendanud dieetravi ja võtnud tuttava käes saadud metformiini.

47. PPA küsis täiendavaid selgitusi ka kaebajalt I (otsuse p 6-9). Muu hulgas selgitas kaebaja I, et ta

riietub iseseisvalt, kuid duši all käies abistab teda minia. Tema poeg ja minia abistavad teda korteri

koristamisel ja toovad toiduaineid. Liikumisel kasutab ta vajadusel rulaatorit. Kaebaja I tunnistas, et

saab mööda korterit liikuda, kuid ei saa kõndida kaugele ja kaua (vt 22.07.2020 selgitust, dtl 261 ja

06.08.2020 selgitust, dtl 263)

48. Vaidlustatud otsuses (vt otsuse p 16) asus vastustaja seisukohale, et isik võib vajada oma haiguste

tõttu kõrvalabi, aga asjaolud ei viita hooldusvajadusele. Arvestades haldusmenetluse käigus kogutud

tõendeid (sh kaebaja I selgitusi), on vastustaja seisukoht kaebaja I hooldusvajaduse puudumise osas

põhjendatud. Kuigi Medicum Perearstikeskus AS-i 24.01.2020 väljavõttel on märgitud, et kaebaja I

„vajab pidevat ravi, kõrvalabi ja hooldust“, ei näita muud tõendid (sh viidatud 24.01.2020 väljavõtte

teinud perearsti selgitus) kogumis, et kaebaja I hooldusvajadust saaks pidada selliseks, mis õigustaks

talle tema poja juurde elamiseks tähtajalise elamisloa andmist. Kohus nõustub vastustajaga selles, et

haldusmenetluse materjalid (vt ka vaidlustatud vaideotsuse punktis 12 esitatud viited) viitavad

sellele, et kaebaja I saab igapäevatoimetustega ise hakkama ning kaebaja II antav abi on pigem

materiaalne, s.o kaebaja I poeg annab talle suuremas osas ülalpidamist, mitte ei hoolda teda1. PPA

seisukohta toetab ka kaebaja I enda kinnitus, et arsti juurde läks ta selleks, et esitas elamisloa taotluse

ning tal oli tõendit vaja (vt vastustaja 23.08.2021 vastus kohtunõudele, p 5 ning 03.06.2020

videointervjuu transkriptsioon, dtl 132). Ka kaebaja I vastumeelsus kohtuarstliku ekspertiisi

korraldamisele (vrd kaebajate 03.11.2021 vastuse p f) viitab sellele, et kaebaja I hooldusvajadus ei

ole selline, mis õigustaks tähtajalise elamisloa andmist, ning kaebaja I ei soovi aidata kaasa

hooldusvajaduse täiendavale kontrollimisele ja tõendamisele.

49. Kohus nõustub vastustajaga selles (vt 23.08.2021 vastus kohtunõudele), et pojaga poes ja arsti

juures käimine näitab pigem harjumusi kui elamisloa andmiseks alust andvat hooldusvajadust.

50. Isegi juhul, kui kaebaja I vajaks igapäevast abi, ei ole tegemist hooldusega, mida tema

asukohajärgses riigis (s.o Venemaal) poleks võimalik saada (vt ka VMS §150 lõike 1 punkt 3), vaid

ülalpidamiseks vajaliku abiga.

51. Hooldusküsimuse hindamisel tuleb lähtuda Riigikohtu üldkogu 03.07.2012 otsuses nr 3-3-1-44-

11 selgitatust. Nimetatud otsuses lähtuti VMS varasemast redaktsioonist, mille § 123 lg 1 p 3 on

praegu kehtiva VMS § 150 lg 1 punktiga 3 identne. Viidatud otsuses märkis Riigikohus järgmist:

- VMS § 12 lg 1 p-s 3 seostatakse täisealise lapse juurde elama asumiseks vanemale 3 elamisloa

andmine sellega, et vanemal ei ole võimalik hooldust saada oma asukohariigis või muus riigis.

Selles sättes peetakse silmas välisriiki ka juhul, kui elamisloa taotleja elab Eestis.

- VMS § 123 lg 1 p-s 3 peetakse hoolduse all välisriigis silmas ka Eestis elavate laste osutatavat

ülalpidamist välisriigis elavatele vanematele raha saatmise näol, et palgata välisriigis põetaja,

samuti välisriigi või selle hoolekandesüsteemi osutatavat hooldust. Kuid piirduda ei saa abstraktse

tõdemusega, et hooldust on võimalik osutada erineval viisil. Vajalik on hinnata, kas hoolduseks

raha saatmine, välisriigis põetaja palkamine, välisriigilt sotsiaalteenuste taotlemine või hooldus

lapse poolt on võimalik ning milline oleks nende viiside prognoositav tulemus võrreldes

kaebajatele hoolduse osutamisega Eestis nende ühiste laste poolt.

- Politsei- ja Piirivalveamet ei saa elamisloa taotluse üle otsustamisel lähtuda eeldusest, et

kaebajatel on võimalik saada Vene riigilt või hoolekandesüsteemilt igapäevaelus toimetulekuks

vajalikku hooldust. Võib küll olla võimalik leida välisriigi seadusest sätte, mis kehtestab

Selgitus

hoolduse

ja

ülalpidamise

erinevuse

kohta

-

https://www.oiguskantsler.ee/et/%C3%B5iguskantsleri-n%C3%B5unik-angelika-sarapuu-

hoolduskoormus-ei-murra-konti-kui-tead-oma-%C3%B5igusi

12(14)

abstraktse normina õiguse hooldusele ja sellele vastava kohustuse. Pelgalt seaduse sätte põhjal

pole siiski võimalik asuda seisukohale, et hooldus välisriigis on ka tegelikkuses võimalik. Seaduse

iga säte elab koos rakendamispraktikaga, mille on kujundanud asjaomane välisriik.

52. Kohus leiab, et vaidlusaluses otsuses sedastatu ei ole viidatud Riigikohtu lahendis esitatud

põhimõtetega vastuolus. Olukorras, kus PPA asus põhjendatult seisukohale, et kaebaja I peamine

hooldusvajadus seisneb vajaduses aeg-ajalt oma igapäevatoiminguteks autot kasutada (kuna pikema

maa käimine on raskendatud) ning materiaalses abis (s.o hoolduse asemel ülalpidamises), ei pidanud

PPA asuma üksikasjalikult uurima, milliseid konkreetseid sotsiaalteenuseid on Venemaal võimalik

taotleda ning milline on nende tegelik rakenduspraktika. On üldteada, et Venemaa suuremates

linnades on võimalik kasutada taksoteenust. Lisaks on vastustaja põhjendatult järeldanud, et

Venemaal saab toitu ka koju tellida (vt vastustaja 23.08.2021 vastuse p 8). Kohtu hinnangul on

usutav, et vastustaja lähtus vastavatest kaalutlustest juba vaidlustatud otsuse tegemisel. Kaebajal on

ka Eestis vara (1,5 korteriomandit), mille müügi arvelt oleks tal võimalik enda ülalpidamine

Venemaal tagada.

53. Kohus rõhutab, et ka teatava hooldusvajaduse esinemise korral ei ole sel alusel elamisloa

andmine riigi kohustus. Tulenevalt kaebaja I varasemast tegutsemisviisist (s.o elamisloa saamise

eesmärgil abielu lahutamine, lahkumisettekirjutuse mittetäitmine jms), esinevad elamisloa andmiseks

olulised vastuväited.

54. Lisaks lasub ka isikul endal vastutus oma tervise eest hoolt kanda. Tähtajalise elamisloa andmise

põhjendatuste analüüsimisel omab tähtsust ka see, kas isiku hooldusvajadus on tekkinud isiku

teadliku tegutsemise või tegevusetuse tulemusel.

55. Eesti Haigekassa esitatud andmetest nähtub (vt 30.09.2021 Haigekassa poolt kohtule esitatud

täiendatud tabel), et ajavahemikul 09.01.2020-10.02.2021 välja kirjutatud retseptidest olulise osa (s.o

16 retsepti) on kaebaja I jätnud välja ostmata. Väljaostmata ravimite hulgas oli teiste seas ka

suukaudseid antidiabeetikume (s.o suhkrutõve vastaseid ravimeid), reumatoidartriidi nähtude ja

sümptomite leevendamiseks ettenähtud ravimeid ja vererõhku alandavaid ravimeid. Seega on

tegemist ravimitega, mis on otseselt mõeldud kaebaja I kirjeldatud terviseprobleemide ning neist

tingitud vaevuste leevendamiseks. Ei ole välistatud, et korrapäraselt ravimeid tarvitades, arstide

juhiseid täites ning ravi korrigeerimiseks arsti juures käies oleks ka kaebaja tervislik seisund parem.

56. Kui tähtajalist elamisluba taotlev isik jätab talle välja kirjutatud ravimid välja ostmata ja seega ka

kasutamata ning põhjustab sel viisil oma tervise halvenemise, on haldusorganil õigus ka vastava

kaalutlusega (vt otsuse p 16: „PPA peab vajalikuks märkida, et taotleja ei ole võtnud kõiki ravimeid,

mida perearst talle välja kirjutas …“) arvestada. Kohus nõustub vastustajaga (23.08.2021 vastuse p-d

13-14), et kui inimene teadlikult eirab arsti soovitusi ega manusta talle määratud ravimeid, on

tegemist sellise tegevuse/tegevusetusega, mille puhul ei pea riik tagama isikule pereliikmete hooldust

ega elamisluba. PPA on õigesti leidnud, et asjaolu, et kaebaja I on ise otsustanud kõiki ravimeid mitte

tarvitada ja seetõttu oma tervist ohtu seada, ei tähenda, et tal on hooldusvajadus, mis õigustaks

elamisloa andmist. Kohus arvestab siinkohal ka konkreetse kaebaja terviseseisundit – kohtu järeldus

võib olla teistsugune olukorras, kus inimese seisund on juba halvenenud püsiva voodihaiguseni.

57. Lisaks eeltoodule on kohtu hinnangul piisav alus eeldada, et kaebaja I väljasaatmise perspektiiv

on vähene. Kuigi PPA hinnangul võib kaebaja I väljasaatmist pidada perspektiivikaks, ei ole kaebajat

siiani, rohkem kui 15 aasta jooksul õnnestunud Eestist välja saata ning ajas võib see tõenäosus veelgi

väheneda.

58. Siiski ei ole ka sellises olukorras kaebajale I elamisloa andmine põhjendatud. Tähtajalise

elamisloa andmise regulatsiooniga poleks kooskõlas olukord, kus riik peaks üksnes isiku pahausksest

käitumisest tingituna andma talle tähtajalise elamisloa. Senise olukorra jätkumisel oleks kaebaja I

õigused elamisloa puudumise küll piiratumad ning tal puuduks pensioni näol sissetulek, kuid kaebaja

II tagatud abi ja toetust arvestades ei saaks neid tingimusi põhjendamatult koormavaks pidada. Lisaks

13(14)

on kaebajal I endal võimalus lahkumisettekirjutust täites ning Venemaale elama asumisel väidetavalt

õigusvastasest piirangutest vabaneda (ning täita muu hulgas ka pensioni saamise tingimused).

59. Kohus selgitab, et eespool märgitu ei tähenda, et kaebaja I väljasaatmine oleks ilmselgelt

lubamatu. Kohus rõhutab, et kohtuotsuses märgitust ei tulene kaebajale I mistahes õigustatud ootust,

et lahkumisettekirjutust ei täideta. Samas tuleb PPA-l ka konkreetse väljasaatmise toimingu puhul

hinnata uuesti ka kaebaja I tervislikku seisundit ja hooldusvajadust ning kaaluda, ega kaebaja I

väljasaatmine ei kujutaks endast ohtu isiku elule ja tervisele (VSS § 14 lg 5 p 4).

III

60. Käesoleval juhul on kaebaja I taotlenud tähtajalist elamisluba VMS § 118 punkti 2 alusel ehk

lähedase sugulase (s.o täisealise Eesti kodanikust poja Y) juurde elama asumiseks.

61. Kaebajad selgitasid (vrd kaebust ja Y esitatud määruskaebust), et vaidlustatud haldusaktid

riivavad ka kaebaja II põhiseadusest tulenevaid õigusi. Kaebajad elavad Eestis koos ning Y tagab

oma ema ülalpidamise, hoolduse ja tema kõigi põhivajaduste rahuldamise. Et Y on juba pikalt oma

ema eest hoolt kandnud ja teda rahaliselt toetanud ning neil on ühine majapidamine, võib neid üheks

perekonnaks pidada. Sellega täidab Y põhiseaduse §-s 27 ja §-st 28 ning perekonnaseadusest

tulenevaid kohustusi. Haldusakt, millega keelatakse kaebajal I kaebaja II juurde elama asuda, riivab

ka kaebaja II õigusi. Sellega rikutakse tema õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele ning

vabatahtlikule hoolekandele.

62. Tallinna Ringkonnakohus järeldas (vt käesolevas asjas tehtud 08.06.2021 määrust) kaebajate

väidetest, et kaebajate hinnangul on nende vahel selline sõltuvussuhe, mis on käsitatav vanema ja

täiskasvanud lapse vahelise perekonnaeluna (vrd Riigikohtu 03.07.2012 otsus nr 3-3-1-44-11, p-d

62–63; Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus 48321/99, Slivenko vs. Läti, 09.10.2003, p 97; 5049/12,

Senchishak vs. Soome, 18.11.2014, p-d 54–55).

63. Kohus leidis eelnevalt, et kaebaja I hooldusvajadus ei ole selline, et ta vajaks abi enesehooldusel

või muud igapäevast kõrvalist abi. Seda, et ema (kaebaja I) elab koos oma poja (kaebaja II) ja tema

perekonnaga kaebajate kaasomandis olevas korteris ning poeg sõidutab ema arsti juurde ning ostab

talle toitu ja ravimeid, ei saa kohtu hinnangul kõiki asjaolusid arvesse võttes pidada vanema ja

täiskasvanud lapse vaheliseks perekonnaeluks. Olukorras, kus kaebajale I kuulub Tallinna linnas

likviidne kinnisvara (s.o korteriomand ja ½-suurune mõtteline osa teisest korterist, vt

kinnistusraamatu väljavõtted dtl 221-227), ei ole ka kaebajate majanduslik sõltuvussuhe selline,

millest järelduks, et ilma kaebaja II toetuseta oleks kaebaja I hakkamasaamine ületamatult raske või

võimatu. Eelnevat arvestades leiab kohus, et kaebajate vahel on tavapärased emotsionaalsed sidemed,

kuid puudub eriline sõltuvussuhe (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 5049/12, Senchishak vs. Soome,

18.11.2014, p 55).

64. Põhiseaduse § 27 viimane lause sätestab, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate

liikmete eest. Riigikohus on selgitanud (vt Riigikohtu üldkogu 03.07.2012 otsus asjas nr 3-3-1-44-11,

punktid 62 ja 68), et hoolitsus põhiseaduse § 27 lg 5 tähenduses hõlmab nii pereliikme õigust saada

ainelist abi, kui ka õigust saada pereliikmetelt isiklikku hooldust. Põhiseaduse § 27 lõikest 5

tulenevat põhiõigust riivab see, kui riik takistab hoolitsuse osutamist abivajavale pereliikmele.

65. Riigikohus selgitas viidatud 03.07.2012 otsuse punktis 69, et „[p]õhiseaduse § 27 lg-st 5 ei tulene

õigust asuda Eestisse elama. Olukorras, kus abivajav pereliige ei ela Eestis, tuleb arvesse võtta ka

riigi õigust otsustada selle üle, kellele anda riigis elamiseks õigus. Samas tuleb elamisloa taotluse

läbivaatamisel arvestada põhiõigustega, sealhulgas põhiseaduse § 27 lg-st 5 tuleneva põhiõigusega.

Elamisloa andmine keeldumine ei tohi põhiõigusi ebaproportsionaalselt riivata. Hindamaks

langetatava otsuse vastavust proportsionaalsuse põhimõttele, tuleb arvesse võtta konkreetseid

asjaolusid (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. juuni 2004. aasta otsus

kohtuasjas nr 3-4-1-9-04, p 16). Riigi õigus takistada põhiseaduse § 27 lg-s 5 sätestatud kohustuse

14(14)

täitmiseks või õiguse realiseerimiseks Eestisse elama asumist sõltub juhtumi asjaoludest, eelkõige abi

vajalikkusest ja selle osutamise võimalikkusest väljaspool Eestit.“

66. Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole vastustaja kaebaja II osas põhiseaduse § 27 lõikest 5

tulenevat põhiõigust riivanud. Kohus tuvastas eelnevalt, et kaebajat I ei saa pidada isikuks, kes vajab

pidevat isiklikku hooldust ning poja (s.o kaebaja II) osutatav abi on pigem aineline. Ka juhul, kui

kaebaja I elaks välismaal, on kaebajal II jätkuvalt võimalik oma ema ülal pidada, s.o rahaliselt

toetada. Sellises olukorras ei takista riik kaebajal II oma emale ainelist abi andmast. Lisaks juhib

kohus tähelepanu, et lahkumisettekirjutust täites taastuks kaebajal I õigus pensionile. Seega kaoks

vähemalt osaliselt ka kaebaja I vajadus kaebaja II antava ainelise toetuse järele.

67. Alusetu on kaebaja II väide justkui kohustaks vaidlustatud otsus teda oma ema suhtes süütegu

toime panema ja perekonnaseaduse § 105 lõiget 1 rikkuma. Kohus kordab, et ülalpidamine tähendab

rahalist panust, mitte kohustust isikut isiklikult hooldada. Seega saab kaebaja II väidetavat

vajaminevat abi (nt raha taksosõiduks ning ravimite ja toiduainete ostmiseks) osutada ka väljaspool

Eestit, mistõttu ei riiva vaidlustatud otsused kaebaja II õigusi.

68. Muus osas on vaidlustatud haldusaktide seos kaebaja II õiguste riivega üksnes kaudne ning kuna

kohus selles osas kaebaja I õiguste riivet ei tuvastanud (vt kohtuotsuse eelnevate osade põhjendusi),

ei saanud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine tuua kaasa ka kaebaja II õiguste rikkumist.

69. Seega ei ole ka Y esitatud tühistamiskaebus põhjendatud.

70. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et PPA on õiguspäraselt keeldunud Xle tähtajalise elamisloa

andmisest. Otsus on põhjendatud ja selle tegemisel ei ole PPA kaalutlusreegleid rikkunud.

Kohtule ei nähtu, et vaidlustatud haldusaktide andmisel oleks esinenud menetluslikke minetusi.

Mõlemad kaebajad on nõuetekohaselt ära kuulatud. Vastustaja teatas 02.10.2020 kirjaga nr 15.3-

3.1/2850-1 (dtl 207-210), et X puhul esinevad alused tähtajalise elamisloa andmisest keeldumiseks

ning andis arvamuse ja vastuväidete esitamiseks aega kuni 02.11.2020.

71. Eeltoodut arvestades jääb PPA 28.12.2020 otsuse nr 15.3-3.2/344-1 tühistamise nõue

rahuldamata. Kuivõrd vaideotsus kuuluks tühistamisele üksnes koos vaidlustatud haldusaktiga ning

kohtule ei nähtu, et kaebajate õigusi oleks vaidemenetluses vaide esemest sõltumatult rikutud, jätab

kohus vaideotsuse tühistamise nõude rahuldamata.

72. Seega jäävad nii X kui Y tühistamiskaebused rahuldamata. Tühistamisnõude rahuldamata jätmise

tõttu jääb ka sellega olemuslikult seotud kohustamisnõue rahuldamata.

73. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jäi

rahuldamata ning vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad poolte

menetluskulud nende endi kanda.

74. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses kaebajate ja kaebaja I endise abikaasa nimed

tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Sullin