1-20-4446/76 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. detsember 2021, Tallinn

Kriminaalasja number

1-20-4446

Kohtukoosseis

Eesistuja Heili Sepp, liikmed Sten Lind ja Ivi Kesküla

Kohtuistungi sekretär

Elina Huobolainen

Kohtuistungi aeg ja koht

10. november 2021, Tallinn

Kriminaalasi

Danil Ivanskoi süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 4, 5 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 13.07.2021 otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja

Prokurör

Natalia Miilvee

Süüdistatav

Danil Ivanskoi, isikukood 39208143745, isikuandmed

maakohtu otsuses

Kaitsja

Vladimir Sadekov

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 13. juuli 2021 otsus osaliselt ehk osas, millega D. Ivanskoi

tunnistati süüdi X (X) suhtes KarS § 214 lg 2 p 4, 5 järgi kvalifitseeritavate osategude

toimepanemises.

2. Tühistada Harju Maakohtu 13. juuli 2021 otsus lisaks ka osas, milles rahuldati X

tsiviilhagi ja määratleti Danil Ivanskoilt väljamõistetava menetluskulu kogusuurus.

3. Teha eelmises punktis märgitu osas uus otsus, millega:

Jätta X tsiviilhagi läbi vaatamata.

Mõista KrMS § 180 lg-te 1 ja 3, § 175 lg 1 p 2 ning § 178 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel Danil

Ivanskoilt välja riigituludesse menetluskuludena 1189,24 eurot.

Määratleda menetluskuluna, mis tuleb maksta 12 kuu jooksul maakohtu otsuses

ettenähtud osamaksetena, kokku 2649 eurot 24 senti.

4. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.

5. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt ning prokuröri määruskaebus täielikult.

6. Mõista Eesti Vabariigilt Danil Ivanskoi kasuks välja 2160 eurot (sh käibemaks 360 eurot)

süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonmenetluses osalemise eest makstud tasu katteks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul.

Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Maakohus pidas tõendatuks järgmist Danil Ivanskoile esitatud süüdistust:

Tema vastavalt Leonid Jeršovi ja Marko Veedlaga kooskõlastatud teoplaanile nõudis kuriteo

kaasvalitsejana kannatanutelt varalise kasu üleandmist enda, Leonid Jeršovi ja Marko Veedla

kasuks füüsilise ja psüühilise vägivallaga ja piirates kuriteo toimepanemisel kannatanute

liikumisvabadust, millega pani toime väljapressimise: 07.01.2020, kui Danil Ivanskoi kutsus Y

kohtumise ettekäändel Lasnamäe Centrumi juurde, tulid kl 19.55 Tallinnas asuva Lasnamäe

Centrumi juurde kohtumisele tema asemele Marko Veedla ja Leonid Jeršov. Leonid Jeršov

kutsus Y oma autosse rääkima, mida kannatanu pahaaimamatult ka tegi. Pärast autosse istumist

juhtis L.Jeršov kannatanu tahte vastaselt linnast välja, samal ajal sõidukis olnud M.Veedla heitis

kannatanule ette Danil Ivaniskoi „ärisse sekkumist“, mis väidetavalt seisnes D.Ivanskoi

korraldava rahaliste panustega orienteerumismängu matkimises ja mängimises. Marko Veedla

koos Leonid Jeršoviga sõidutas Y Harjumaale, Saha-Loole, kus raudtee silla läheduses Marko

Veedla käskis Y-l autost väljuda ja koos L.Jeršoviga juhatas kannatanu tunneli poole, kus

Marko Veedla lõi Y rusikaga näkku ja kõhtu, tekitades kannatanule füüsilist valu. Leonid Jeršov

aga tulistas tahtlikult, ähvardamise eesmärgil püstolitaolisest esemest Y vahetusse lähedusse,

mis tekitas kannatanus tõsiseltvõetavat hirmu elu pärast. Tulistamise järel käskis Marko Veedla

anda talle kõik Y-l kaasas oleva sularaha, mida oli 50.-eurot, millega kannatanu vägivalla toimel

nõustus ja andis ära 50 eurot. Marko Veedla nõudis kannatanult alusetult 450.-eurot ja käskis

raha hankida ning üle anda Danil Ivanskoile. Seejärel istusid Marko Veedla, Leonid Jeršov ja

Y tagasi autosse, kus Marko Veedla käskis Y-l leppida kokku kohtumine X-ga Tallina

Linnahalli läheduses parklas. Olles jõudnud Tallinna Lasnamäe Centrumi juurde, kuhu oli

pargitud Y sõiduauto, käskis Marko Veedla Y-l anda üle oma auto võtmed, avas ära võetud

võtmega kannatanu kasutuses olnud sõiduauto Toyota Avensis, reg nr NNNNNN, kust Leonid

Jeršov ja Marko Veedla võtsid Y-le kuuluva autokõlari maksumusega 300.-eurot ja pipragaasi

ballooni maksumusega 20.-eurot. Seejärel sõitsid Marko Veedla ja Leonid Jeršov oma

sõidukiga Linnahalli parklasse, kuhu X tuli kohtuma Y-ga. Seal Leonid Jeršov käskis X-l oma

autoga talle (s.o Leonid Jeršovi juhitud autole) järgi sõita, selle käsu täitmise tagamiseks istus

Marko Veedla X kõrvale viimase sõiduautosse BMW 530 reg nr AAAAAA. X sõitis Leonid

Jeršovi järel Tallinna Linnahalli taha mere äärde tühermaale, kus L.Jeršov käskis X-l järgneda

talle, millele kannatanu vastu tahtmist allus, kuna Marko Veedla oli samal ajal kannatanul selja

taga, mistõttu ei julgenud X vastu hakata, kartes füüsilist vägivalda. Liikunud autodest eemale,

lõi Leonid Jeršov rusikatega X-le kõhtu maksa piirkonda ja samuti lõua piirkonda, millest X

tundis füüslist valu, kukkus maha vastu kive, millest omakorda rebenes tema seljas olnud jope.

Marko Veedla käskis X-l maast püsti tõusta, kuid koheselt peale seda, kui X ajas ennast püsti,

lõi Marko Veedla teda rusikaga parema oimu piirkonda, tekitades füüsilist valu. Peksmise järel

nõudsid Marko Veedla ja Leonid Jeršov kannatanult 400 euro üleandmist D.Ivaniskoi

korraldava rahaliste panustega orienteerumismängu mängimise eest, lisaks teatas M.Veedla, et

võtab kannatanult sõiduauto, mille tagastamise eest peab ta Veedlale andma veel 400 eurot,

millega kannatanu nõustus tema suhtes tarvitatud vägivalla toimel ja hirmust intensiivsema

vägivalla ees. Raha üle andmiseks anti X-le ja Y-le aega kolm nädalat. Seejärel Marko Veedla

viis X viimasele kuuluva sõiduautoga BMW 530 reg nr AAAAAA sündmuskohalt ära, misjärel

jättis sõiduauto BMW 530 reg nr AAAAAA enda valdusesse ja kasutas kuni 09.01.2020, kui

M.Veedla peeti politsei poolt liiklussüüteo toimepanemisel kinni. 11.01.2020 Danil Ivanskoi

käskis X-l tulla restorani „Noa“ ja kinni maksta D.Ivanskoi ja tema sõprade, kelle hulgas olid

Leonid Jeršov ja Marko Veedla, restoraniarve. Varasemalt tema kasutatud vägivalla ja

ähvarduste mõjul maksis X 11.01.2020.a kell 17.27.09 restoranis „Noa“ Ranna tee 3, Tallinn

kinni arve summas 615 eurot, millega loeti varasemalt nõutud 400 euro üle antuks.

Oma tahtliku tegevusega pani Danil Ivanskoi toime varalise kasu üleandmise nõudmise, kui on

võetud isikult vabadus ja kasutatud vägivalda, mis on toime pandud grupi poolt, s.o KarS § 214

lg 2 p 4, 5 järgi kvalifitseeritavad kuriteod.

2. Maakohus tunnistas Danil Ivanskoi süüdi KarS § 214 lg 2 p 4, 5 järgi ja mõistis karistuseks

5 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus Danil Ivanskoi eelvangistuses viibitud 2

päeva karistusaja hulka ning kandmisele jäi 4 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Kohus

jättis KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel vangistuse tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui Danil

Ivanskoi ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1

alusel arvestas kohus katseaja algust alates kohtuotsuse kuulutamisest, so alates 13.07.2021.a.

3. Kohus mõistis süüdistatavalt kannatanu X kasuks välja 702 eurot (st tsiviilhagi täies

ulatuses). Menetluskuluna mõistis kohus Danil Ivanskoilt riigituludesse sundraha 1460 eurot,

mille määras tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 121,66

eurot. Lepinguliste kaitsjate kaitsjatasud jättis kohus Danil Ivanskoi enda kanda. Kohus

lahendas ka asitõendite käitlemise küsimused.

4. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni kaitsja ja määruskaebuse prokurör.

Apellatsioon

5. Kaitsja taotleb apellatsioonis tühistada Harju Maakohtu otsus tervikuna ja teha uus otsus,

millega mõista Daniil Ivanskoi õigeks, või alternatiivselt, tühistada Harju Maakohtu

kohtuotsuse täies ulatuses ja saata kriminaalasja uuesti arutada esimese astme kohtule. Ta palub

jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda ja mõista süüdistatava menetluskulud Eesti

Vabariigilt välja vastavalt edaspidi esitatavale menetluskulude nimekirjale. Ka palub ta

hüvitada süüdistatavale kulud, mida kohus põhjendamatult jättis rahuldamata ja jätta läbi

vaatamata tsiviilhagi. Kaitsja leiab, et Harju Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

KrMS § 339 lg 2 tähenduses, andes tõenditele vale hinnangu ja samuti kohaldas vääralt

materiaalõigust. Täpsemalt heidab ta maakohtule ette tõenditele ette kindlaksmääratud jõu

omistamist ning tuginemist ebausaldusväärsetele või lubamatutele tõenditele ja oletustele;

süütuse presumptsiooni rikkumist ja tõendamiskoormise süüdistatava kahjuks ümberpööramist;

kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumist ning ausa ja õiglase kohtumenetluse printsiibi

rikkumist: võistlevuse, võrdsete relvade põhimõtete rikkumist ja kaitseõiguse riivet ehk

kokkuvõttes ka KrMS § 339 lg 1 p 12 rikkumist. Lisaks ei tuvastanud kohus materiaalõiguse

kohaldamisel täielikult kuriteokoosseisu.

6. Kaitsja märgib, et maakohtu otsus on tervikuna segane ja selles esineb palju

tõendamisesemesse mitte puutuvaid asjaolusid, kusjuures on vähe analüüsitud reaalset tähtsust

omavaid fakte ja tõendeid. Kohtuotsusest puudub tõendite analüüs täielikult ja sellest ei ole

võimalik muuhulgas selgelt välja lugeda, mis kuriteo episoodis (kas 07.01.2020 või

11.01.2020) kohus mõistis D. Ivanskoid süüdi. Kaitsja ei nõustu kohtuga, et D. Ivanskoi

korraldas Y-le lõksu. Kohtulikul uurimisel oli tõendamist leidnud, et D. Ivanskoi ei olnud

teadlik asjade tegelikust käigust, nimelt sellest, et L. Jeršov võtab enda kaasa kohtumisele M.

Veedlat ja mis sellest saab. Siin tugineb kaitsja isikute ütlustele ja leiab, et kõik kohtu ette

toodud tõendid kinnitavad süüdistatava D. Ivanskoi ütlusi. Ei ole arusaadav, mis sundis kohut

suhtuma D. Ivanskoi ütlustele umbusaldusega, kui tema ütlused klapivad teiste tõenditega täiel

määral ning neis ei esine ühtegi vastuolu. Kohtu ette polnud toodud ühtegi tõendit selle kohta,

et D. Ivanskoi oli kursis edaspidiste sündmuste ahelaga ega saanud neid mõjutada. D. Ivanskoi

pole mingit kasu saanud ja sai olukorrast teada sotsiaalmeediast.

7. Kaitsja hinnangul ei saa tõenditest järeldada, et nõutud raha summas 450,- eurot olid

määratud D. Ivanskoile. M. Veedla ise on tõendanud, et raha pidi temale anda. Kohtuliku

uurimise käigus ei leidnud tuvastamist ka D. Ivanskoi osalemine ka järgmistes sündmustes. Ei

tohiks segada omavahel, et M. Veedlale ja L. Jeršovile tuli maksta 400 eurot D. Ivanskoi mängu

mängimise eest, mitte et 400 eurot pidi X maksma D. Ivanskoile, viimase mängu mängimise

eest. M. Veedla ja L. Jeršov kasutasid ära D. Ivanskoi poolt korraldatud rahaliste panustega

orienteerumismängu ja pugesid vale taha ja kasutasid olukorra ära, ilma et D. Ivanskoi oleks

vähemalgi määral teadlik tema nime ja mängu kasutamisest õigusvastasel eesmärgil. Miski ei

tõenda vastupidist. Esinevad kõrvaldamata kahtlused, mis seaduse vastavalt tuleks tõlgendada

süüdistatava kasuks. Kohtu järeldus D. Ivanskoi täideviimise kohta on arusaamatu, kuna

kõikide tõendite kohaselt ei olnud ta võimeline tegu valitsema.

8. D. Ivanskoi ütluste mitte usaldamist ei ole kohus põhjendanud, samas ei seadnud kohus

kordagi kannatanute ütlusi kahtluse alla vaatamata sellele, et nendes esinesid tõsised vastuolud.

Ei ole selge, millel põhinevad X paljasõnalised ütlused selle kohta, et D. Ivanskoi oli selle

seltskonna (Ivanskoi, Veedla ja Jeršov) ülem. X on pidevalt olnud ebajärjekindel ja andis

ebaselgeid ütlusi NOA kohtumise kohta. X-l oli vabadus valida oma tegu, tal ei asunud

ähvarduse ega sunni all. Kohus on eelistanud segased ja umbmäärased X ütlused teistele

kriminaalasjas kogutud tõenditele. Kohus pole välja toonud, millel baseerub kohtu järeldus D.

Ivanskoi süü kohta.

9. Kohtuotsusest ei ole võimalik välja lugeda selget subjektiivset koosseisu täitumist

kinnitavaid põhjendusi. Seejuures, ühise teovalitsemise puudumise tõttu ei esine ühegi alust

rääkida subjektiivse koosseisu esinemisest. Teo objektiivne pilt annab kindlat alust väita, et D.

Ivanskoil puudus teadmine nendest sündmustest, mis leidsid aset tema selja taga.

10. Kaitsja leiab, et tsiviilhagi ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta läbi vaatamata. Pole tõendeid,

et X sai kahju: arve oli makstud W pangakaardiga, kaardiomanik andis kaardi vabatahtlikult ja

oli samal ajal teadlik, kuidas kaarti plaanitakse kasutada. Mingit pretensiooni kaardi omanik

esitanud ei ole. Kohtuotsusest ei selgu ühetähenduslikult, milles seisnes kannatanule tekitatud

kahju, kuidas ja millal tekkis, kes vastutab kahju eest ja mis ulatuses.

Määruskaebus

11. Prokurör palub määruskaebuses täiendada Harju Maakohtu 13.07.2021 otsust ning mõista

Danil Ivanskoilt riigi kasuks täiendavalt välja menetluskulud summas 1189,24 eurot. Prokurör

põhjendab seda järgmiselt. Üldmenetluse korras arutatud kriminaalasjas osales kohtuistungitel

kannatanu Y, kes esitas kohtule taotluse sõidukulude ning saamata jäänud töötasu hüvitamiseks

kokku 1189,24 euro ulatuses. 13.07.2021 tegi Harju Maakohus määruse, millega hüvitas

kannatanule menetluskulud riigieelarvelistest vahenditest. 13.07.2021 kohtuotsusega mõisteti

Danil Ivanskoi süüdi mh Y suhtes toime pandud osateos. Kohtuotsuse tegemisel lahendatakse

KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt küsimus selle kohta, kelle kanda menetluskulud jäävad,

süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt

süüdimõistetu. Kohtuotsuse tegemisel on aga eelnimetatud menetluskulud jäänud lahendamata.

Need menetluskulud tuleb mõista välja D.Ivanskoilt, kuna ei esine KrMS § 180 lõikes 3

nimetatud aluseid jätta menetluskulud riigi kanda. D. Ivanskoi on täisealine iseseisva

sissetulekuga isik. Süüdimõistmisega ei kaasne süüdistataval sissetulekuallika kaotust või muul

moel varalise seisundi halvenemist, seda enam, et nähtuvalt kohtuotsuse resolutsioonist

jäetakse seadusekuuleka käitumise korral mõistetud vangistus täitmisele pööramata.

Edasine menetlus ringkonnakohtus

12. Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2021 istungil osalesid kaitsja ja prokurör. Kumbki jäi oma

seisukohtade ja taotluste juurde ning vaidles vastaspoolele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

13. Kohtukolleegium leiab, et apellatsiooni argumendid annavad aluse selle osaliseks

rahuldamiseks ning prokuröri määruskaebus on põhjendatud. Kohtukolleegium põhjendab oma

otsustusi alljärgnevalt, käsitledes esmalt apellatsiooniväiteid seoses maakohtu otsuse

põhistustega (I), seejärel võtab seisukoha D. Ivanskoi süüditunnistamise ja karistamise osas (II),

käsitleb tsiviilhagi (III) ja prokuröri esitatud määruskaebuse argumente menetluskulu osas (IV).

Viimaks teeb võtab ringkonnakohus kokku apellatsioonimenetluse tulemi (V) ja otsustab

apellatsioonimenetluse kulude üle (VI).

I. Maakohtu otsuse põhistused

14. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohus on väljapressimise omistamisel D.

Ivanskoile rikkunud tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid.

Samas ei ole põhjendatud ka apellatsiooni täies ulatuses rahuldamine.

15. Maakohtu otsuses on refereeritud tõendite sisu, aga puudub tõendite analüüs ja kohtu

põhistatud seisukohad tõendamiseseme asjaolude, sh subjektiivsete tunnuste olemasolu kohta.

Kohtuotsus on küll 23 lehekülge pikk, aga tegelikku kohtu seisukohta selles osas, mil moel on

D. Ivanskoi puhul süüteokoosseis täidetud, võib näha järgmises neljas lauses: „Seega leiab

kohus, et ülaltoodud tõenditega on tõendatud, et kohtumise kannatanute X ja Y-ga organiseeris

süüdistatav D. Ivanskoi selleks, et M. Veedla ja L. Jeršov räägiksid kannatanutega sellest, et

nad varastasid haigelt inimeselt mängu ja et nad on selle eest nüüd võlgu. Samuti kohtus peale

07.01.2020 toimepandut kannatanute Y ja X-ga Kalev SPA juures ja kannatanu X isa W iga

probleemi lahendamiseks. Kohus leiab, et D. Ivanskoil puudus seaduslik õigus kannatanutelt

raha nõudmiseks kuna pole kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et nimetud mäng kuuluks

ainuisikuliselt D. Ivanskoile. Seega süüdistatavatel ei olnud mingit õigust isegi mitte rääkida

kannatanuga, et nad varastasid haigelt inimeselt mängu ja et ei mängiks seda enam või selle

eest raha nõuda.“ Järgnevalt refereerib maakohus üht riigikohtu lahendit ja konstanteeris

seejärel igasuguse analüüsita ja konkreetsete faktiliste asjaoludega seostamata: „Seega

nähtuvalt kohtus uuritud ja ülal refereeritud tõenditest pani D. Ivanskoi väljapressimise toime

vähemalt kaudse tahtlusega.“ Sisuliselt sellega maakohtu põhjendused ammenduvadki.

16. Kohus pole avaldanud mõttekäiku, millest tulenevalt ta järeldab, et D. Ivanskoi just

ülalmärgitud eesmärgil kohtumise korraldas ja seisukohal, mis puudutab D. Ivanskoi seost

väljapressimise muude kooseisutunnustega, pole põhjendusi. Olematu võla nõudmine ei ole

iseenesest kuritegu ja selles osas tuleb tõdeda ka maakohtu väärat arusaamist materiaalõigusest.

Maakohtu otsuses puudub jälgitav mõttekäik, mis võimaldaks mõista, kuidas maakohus

tuvastas maakohus D. Ivanskoi tahtluse. Teadupoolest ei olnud D. Ivanskoi 07.01.2020

väljapressimise vahetu toimumise juures ja maakohus pole siin viidanud sellele, et oleks mingid

tõendid, et ta oleks alusetust raha nõudmisest ning sellega kaasnenud ähvardustest ja vabaduse

võtmisest 07.01.2020 teadlik olnud. Puuduvad ka maakohtu sisulised põhjendused selle kohta,

kuidas täidab 11.01.2020 toimunu kuriteokoosseisu ning millistel õiguslikult relevantsetel

põhjustel on see D. Ivanskoile kuriteona inkrimineeritav.

17. Ringkonnakohus, võttes aluseks ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-14-14 (p-des 689-702)

täheldatut, on sarnaselt kaitsjaga veendumusel, et maakohus on rikkunud ulatuslikult

põhistamiskohustust, kuid see viga ei ole mitte KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud põhjenduse

puudumine, vaid KrMS § 339 lg-s 2 käsitletud menetlusõiguse muu rikkumine, millega kaasnes

ja võis kaasneda ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Sarnaselt kohtuasjas nr 3-1-1-14-

14 juhtunule, olid ka siin kohtu põhjendused, mis puudutavad KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud

küsimusi, paljuski lünklikud ja ebaveenvad ning põhinesid raskesti hoomatavatel

mõttekäikudel, samuti ei olnud nende esitamisel vähimalgi määral järgitud kolmeastmelisest

deliktistruktuurist tulenevaid nõudeid õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale (viidatud

otsuse p 702). Siiski, sarnaselt tolle kaasusega, ei saa öelda, et põhistused puuduksid täielikult

- kohtu põhistuste ekslikkus ja ülim pealiskaudsus ei ole samastatav nende puudumisega.

18. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu otsus on põhistuste osas nii napp, et seda lugedes

võis kaitsjal tekkida mulje, et kaasneb ka KrMS § 339 lg 1 p 12 rikkumine. Viimasega

ringkonnakohus siiski ei nõustu. Nimetatud säte annab aluse heita ette ausa ja õiglase

kohtumenetluse põhimõtte rikkumist kohtulikul arutamisel. Praeguses asjas ei ilmne

apellatsioonist kriitikat, mis oleks laiendatav kohtulikule arutamisele laiemalt ja mis väljuks

tegelikult ühest konkreetsest etteheitest otsuse põhiosale – see on lihtsal äärmuslikult

pealiskaudne ja pole aru saada, mida maakohus seda tehes mõtles, sh miks ta eelistas ühtesid

tõendeid teistele ja kuidas tuvastas D. Ivanskoi käitumises koosseisupärase teo tunnused.

Kohtuistungi protokollist nähtub, et kui prokurör on teinud kaitsja aadressil kohatult mõnitavaid

märkusi, sh kaitsja eesti keele valdamise teemal (mis on lisaks ebaviisakusele ka mõistetamatu,

sest kohtuistungi protokoll ei anna vähimat alust arvata, et prokurör saaks selles küsimuses

kaitsjale ülalt alla vaadata), on maakohus manitsenud ülekäte läinud prokuröri korrektselt

viisakusele ja kaitsjat pigem toetanud (nt II kd, tl 76p, 130p, 146p). Samuti nähtub, et kohus

käitus neutraalselt ja isegi kaitsjat toetavalt olukordades, kus prokurör on kas esitanud kaitsja

küsimustele vastuväiteid või initsieerinud kaitsjaga lapsiku vaidluse (nt II kd, tl 165, 166p).

Ringkonnakohus ei tuvasta kokkuvõttes KrMS § 339 lg 1 p 12 rikkumist.

19. Riigikohus on korduvalt leidnud, et ka kui maakohtu rikkumist saaks pidada KrMS § 339

lg 2 mõttes oluliseks, peab teise astme kohus esmalt hindama, kas maakohtu viga on võimalik

kõrvaldada apellatsioonimenetluses (RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 701, RKKKm nr 1-20-3082, p

15). Kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks

arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada, kõrvaldades

maakohtu menetluses tekkinud puudused. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtul selleks

takistusi, mistõttu tuvastab ringkonnakohus järgnevalt ise asjaolud ja annab õiguslikud

hinnangud osas, milles kaitsja on teinud maakohtule etteheiteid.

II. D. Ivanskoi süüditunnistamine ja karistamine

20. Tulenevalt KrMS § 331 lg-st 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni

piires. Apellant ei vaidlustan, et Marko Veedla ja Leonid Jeršovi panid kannatanute suhtes

toime süüdistuses kirjeldatule vastava tegevuse, mis on kvalifitseeritav väljapressimisena

KrMS § 214 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi (kaassüüdistatavate poolt toimepandud väljapressimist jaatab

ja kirjeldab kaitsja ka apellatsiooni p-des 4.4. ja 4.5). Vaidlus on selles, milline oli neis tegudes

D. Ivanskoi osa, mida ringkonnakohus alljärgnevalt ka osategude lõikes käsitleb.

Isikuliste tõendiallikate usaldusväärsus

21. Esmalt aga annab ringkonnakohus hinnangu isikuliste tõendiallikate usaldusväärsusele.

Maakohus on leidnud, et Danil Ivanskoi, Marko Veedla ja Leonid Jeršovi ütlused ei ole

usaldusväärsed ja neid ütlusi saab kasutada ainult selles osas, mis haakuvad teiste kohtus

uuritud objektiivsete tõenditega, ülejäänud isikute (sh kannatanute Y ja X) ütlustes ei paista

maakohus kahtlevat. Põhjendanud pole ta tajutavalt kumbagi hinnangut. Kaitsja on

vaidlustanud maakohtu hinnangu Danil Ivanskoi ja kannatanute ütlustele. Olles seotud kaitsja

apellatsiooni piiridega, ei käsitle ringkonnakohus Marko Veedla ja Leonid Jeršovi ütlusi

pikemalt (vt siiski p-d 36, 39-41 allpool), sest ringkonnakohtule pole nimetatud põhjuseid, miks

mitte nõustuda maakohtu järeldusega nende isikute ebausaldusväärsuse kohta, v.a. küsimustes,

mis leiavad kinnitust muude usaldusväärsete tõenditega või kus pole põhjust eeldada

valetamist. Ka apellant paistab pidavat neid isikuid valelikeks (apellatsiooni p 4.6), mistõttu

saab järeldada, et selles osas pole maakohtu otsust teadlikult vaidlustatud.

22. Mis puudutab kannatanu Y ütlusi, siis on apellant küll heitnud apellatsiooni p-s 4.8

maakohtule üldsõnaliselt ette, et „kohus kordagi ei seadnud kannatanute ütlusi kahtluse alla

vaatamata sellele, et nendes esinesid tõsised vastuolud.“ Ometi ei ole apellatsioonis ühtki viidet

sellele, millises osas on kannatanu Y ütlused vastuolulised; ka ei nähtu apellatsioonist, et tema

ütlused oleks vastuolus teise kannatanu X omadega. Ringkonnakohus ei tuvasta ühtki põhjust,

miks peaks Y ütlustes kahtlema – need on järjekindlad, adekvaatselt üksikasjalikud, loogilised,

kooskõlas objektiivsete asjaoludega ja sisuliselt ei olegi kaitsja neid kuidagi kriitika alla

pannud. Pole ka mingeid teadaolevaid põhjuseid, miks ta peaks valetama. Kokkuvõttes nõustub

ringkonnakohus maakohtuga, et Y ütlused on usaldusväärsed.

23. Samas aga tõdeb ringkonnakohus, et kannatanu X ütluste usaldusväärsuses ei saa sama

kindel olla. Esiteks sedastab ringkonnakohus, et X ütlused on vastuolus vähemalt ühe

usaldusväärse tõendiga ja nimelt tema isa, tunnistaja W ütlustega. Ringkonnakohtul ei ole

ühtegi põhjust W ütlustes kahtlemiseks. Esiteks ei ole teada põhjuseid, miks ta peaks valetama,

ja teiseks on menetluse käigus ilmnenud asjaolud, mis viitavad sellele, et olukorras, kus W

arvab, et ta ei taha tõtt rääkida, siis ta pigem keeldub ütluste andmisest kui valetab – nimelt

selgus, et kohtueelses menetluses keeldus ta ühel korral ütluste andmisest, kuna arvas, et tema

poeg X on asjas mitte kannatanu vaid süüdistatav ning ta kahtlustas, et ta poeg ei räägi tõtt (II

kd, tl 91p). W-l oleks olnud soovi korral võimalus keelduda ütluste andmisest sama

argumendiga ka kohtus. Vastuolu W ja X ütlustes seisneb aga selles, et W sõnul ei rääkinud X

talle, et ta kardab Danili, et see pressib temalt raha välja ega maininud Daniliga seoses peksmist

ja vägivalda (II kd, tl 92), olgugi et just Daniliga seostas poeg talle autost ilmajäämist ja selle

info alusel läks W ka Daniliga kohtuma ja andis pangakaardi (II kd, tl 88-91). X andis ütlusi,

et rääkis kohe isale, et nad viidi metsa, peksti, auto võeti ära (II kd, tl 129 ja 129p, 139), samas

tunnistab ta, et kui isa ütles, et sellest tuleb politseile teatada, ta keeldus, ja isa pidas tema juttu

väljamõeldud valeks, millega ta üritab isalt raha välja kelmitada. Sama arvamust kinnitas ka W,

märkides: „Kogu see lugu oli imelik, ta puterdas.“ (II kd, tl 91-92). Ringkonnakohtule ei ole

teada, millised varasemad kogemused panid W kahtlema poja jutu tõesuses, aga juba X enda

kohtus antud ütlustest selgus, et ta pole alati aus. Nimelt rääkis ta (II kd tl 121-122), et ta võttis

kunagi ühe tuttavaga võõrast autost tuled ja pani need müüki, hiljem ilmnes, et ta oli sedasi

varastanud tuled D. Ivanskoi autost ja nii saigi ta D. Ivanskoiga tuttavaks. Sellest rääkides

märkis ta: „Ütlesin, et need on nende tuled/…/ ma algul eitasin seda, pärast tunnistasin üles,

kuna ei tahtnud probleeme politseiga.“

24. Eriti tõsise kahtluse kannatanu X ebausaldusväärsuses tekitab viimane osa tema

ristküsitlusest (II kd, tl 139-146), kus tuvastatakse mitu asjaolu, milles ta räägib kohtus teisiti

kui kohtueelses menetluses ja vastuolusid tegelikult kõrvaldada ei õnnestugi. Nii on ta olnud

ebajärjekindel selles, kas Leonid tagastas 10.01.2020 X kõlari ja sularaha või ei ning kas

10.01.2020 kohtumisel oli 15 või 30 inimest. Kannatanu kinnitas vaheldumisi, et kohtueelses

menetluses ta ei valetanud ning et tõene on see, mis ta kohtus rääkis. Viimast ei vääranud ka

see, et ta üksiti kinnitas, et mäletab aastatagust sündmust halvasti. Kokkuvõttes möönab

ringkonnakohus sarnaselt kaitsjaga, et sõltumata sellest, mis on nende vastuolude põhjused, ei

olnud X ütluste vastuolusid võimalik kohtus kõrvaldada ning seega ei ole võimalik jaatada, et

ta on usaldusväärne tõendiallikas. Nii saab ringkonnakohtu hinnangul usaldavalt toetuda ta

ütlustele vaid neis küsimustes, mida kinnitavad muud, usaldusväärsed tõendid.

25. Sama ebausaldusväärseks peab ringkonnakohus ka süüdistatava D. Ivanskoi ütlusi,

nõustudes seega maakohtu hinnanguga sellele tõendile. Kohtupraktikas on tõdetud, et tõendi

tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab

uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada.

Ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostatakse näiteks ütluste andja

isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega.

Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad

või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik.

Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega.

(Vt nt RKKKo nr 3-1-1-89-12, p 14 jj; nr 3-1-1-131-13, p 13; 3-1-1-100-15, p 16). Süüdistatava

ütluste hindamisele ei näe seadus ette kitsendusi või erandeid ja neid tuleb hinnata üldises korras

võrdväärsena teiste tõenditega (RKKKo nr 3-1-1-94-04, p 8) ning ka nende ütluste hindamine

taandub lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks (RKKKo nr 3-

1-1-100-15, p 19). Küsimus selle kohta, kas ja missugustel tingimustel ütlusi osaliselt arvestada

saab, tuleb lahendada igas kohtuasjas eraldi (RKKKo nr 3-1-1-131-13, p 13).

26. Ringkonnakohus leiab, et asjaolude osas, mis võivad süüdistatavat süüstada, pole ta andnud

usaldusväärseid ega tõeseid ütlusi. Süüdistatava ütlused, milles ta eitab enda initsiatiivi X-ga

kohtumiseks ning teadmatust sellest, et hakatakse nõudma seadusliku aluseta raha, kasutades

vägivalda ja võttes talt vabaduse ja/või ähvardades nendega, on suunatud kriminaalvastutuse

vältimisele. Ei ole usutav ka see, et tema teada pidi Jeršov rääkima vaid sellest, et mäng varastati

haigelt inimeselt ja et nad ei tuleks enam seda mängu mängima. See pole eluliselt usutav juba

ainuüksi põhjusel, et siis jääb arusaamatuks, miks oli kohtumise korraldamisega nii kiire, sest

seda, et Y ei osaleks Ivanskoi korraldatud mängul, oleks saanud talle öelda ka järgmine kord,

kui too oleks üritanud end Instagramis mängu registreerida.

27. D. Ivanskoi ütluste ebausaldusväärsuse (st tõenäolise ebatõesuse) indikaator on muuhugas

see, et muude tuvastatud asjaoludega ja olemasolevate tõenditega ei ole kooskõlas tema

põhiväide, et N. Jeršov tuli tema poole ideega, et on vaja rääkida mõlema kannatanuga (II kd,

tl 153, 160), millest tulenevalt kutsus Ivanskoi kohtumisele Y. Ringkonnakohus ei leia

tõenditest kinnitust sellele olulisele asjaolule, et plaan kohtuda X-ga oli juba kohe algul. Nii Y,

Leonid Jeršovi kui ka M. Veedla ütlustest ilmneb, küsimus X-ga kohtumisest kerkis päevakorda

alles Y-ga kohtumise lõpus ja siis leppis selle kokku juba Y. Seega on pigem ebausutav, et N.

Jeršov tegi sellise ettepaneku D. Ivanskoile. Samuti viitab D. Ivanskoi ebasiirusele ja

valelikkusele asjaolu, et nagu nähtub Y ütlustest (II kd, tl 98, 111p), kutsus D. Ivanskoi

07.01.2020 õhtul kannatanu Instagrami kaudu samal õhtul kella 8-ks kohtumisele. Süüdistatav

on seda ise ka kinnitanud, aga väitnud, et oli kokkusaamisele minemiseks liiga haige. Samas ei

ole kriminaalasjas mingeid andmeid selle kohta, et ta oleks teatanud kannatanule, et ta tegelikult

kokkusaamisele ei tule või et sinna tuleb keegi teine. Sellest saab üheselt järeldada, et juba

kokkusaamist kokku leppides teadis D. Ivanskoi, et ta sinna ei lähe, saades samas aru, et Y-le

jääb ekslik mulje, et ta tuleb – selline käitumine on petjalik ja ebaaus. Mõistlikku vastust

küsimusele, miks ta selliselt kokkusaamise kokku leppis, seda enam, et Leonid Jeršovil oli endal

võimalus Y-ga Instagrami kaudu kontakti võtta, D. Ivanskoi anda ei osanud (II kd, tl p 160-

160p). Ivanskoi seletas seda oma terviseseisundiga, aga see seletus pole veenev, sest kui ta

tõepoolest oli nii haige, et ei suutnud mõelda välja alternatiivseid käitumisi, siis pole loogilist

seletust, miks ta pidi selle – mittepakilise küsimusega – tegelema just 7.01.2020 õhtul, kui ta

oli nii haige.

28. Samasugusele ebaausale ja petlikule käitumismustrile viitab ka kohtumenetluses mitmete

isikute, sh D. Ivanskoi enda ütlustest välja tulnud asjaolu, et D. Ivanskoil oli aktiivses kasutuses

võõra inimese andmetega invakaart, mida ta jagas ka oma sõpradega, et vältida selle abil

seadusevastaselt parkimistrahve (II kd, tl 153p, 155p, 162, 162p, 165-166; N. Jeršovi ütlused

II kd, tl 67p; Q ütlused – II kd, tl 75). Kokkuvõttes ei pea ringkonnakohus D. Ivanskoi ütlusi

nii usaldusväärseks, et tugineda ainuüksi neile mingi tõendamiseseme asjaolu tõendatuks

lugemisel. Seejuures ei ole kohtul võimalik tema ütluste usaldusväärsusele kinnitust leida ka

nende võrdlemisel varasemate ütlustega, sest kohtu eel ta ütlusi ei andnud (II kd, tl 166)

29. Arvestades eelöeldut, jõuab ringkonnakohus D. Ivanskoi süü osas järgmisele seisukohale.

Y suhtes toime pandud väljapressimine

30. Ringkonnakohtu hinnangul on D. Ivanskoi tegevus Y suhtes toime pandud osateos õigesti

tuvastatud ja KrMS § 214 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi kvalifitseeritud.

31. Ka siin ei välju ringkonnakohus apellatsiooni piirest, ega käsitle asjaolusid, mida pole

vaidlustatud. Y-lt nõuti alusetult varalist kasu, kusjuures juba üle antud varale lisaks nõuti talt

tulevikus 450 euro üleandmist. Pole kahtlust selles ja on eluliselt usutav, et mõjuvahend, millele

tuginedes eeldati, et ta annab raha üle, oli kannatanu suhtes 7.01.2020 tarvitatud vägivald,

samuti hirm oma elu pärast, mida põhjustas 07.01.2020 tulistamine ähvardamise eesmärgil

püstolitaolisest esemest tema vahetusse lähedusse ja tema vabaduse võtmine 07.01.2020.

Tegemist oli kahtlemata väljapressimisega ehk varalise kasu üleandmise nõudmisega, kui on

kasutatud vägivalda ja on võetud vabadus. See tegevus on kvalifitseeritav KrMS § 214 lg 2 p 4

ja 5 järgi. Lisaks on ka teine koosseisuline raskendav asjaolu ehk kuriteo toimepanemine grupis

– teo panid toime grupis koos Danil Ivanskoi, Leonid Jeršov ja Marko Veedla. Leonid Jeršovi

ja Marko Veedla käitumine on tõendatud ennekõike kannatanu ütlustega, mida tarvitatud

vägivalla, vabaduse võtmise ja raha nõudmise osas kinnitavad ka X, Leonid Jeršovi ja Marko

Veedla ütlused. Maakohtu otsusest saab järeldada, et kaks viimatinimetatud isikut on Harju

Maakohtu otsusega nr 1-20-8343 ka juba selles teos KarS § 214 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi süüdi

mõistetud.

32. Kui Leonid Jeršovi ja Marko Veedla teopanuses ei ole selles asjas kahtlust olnud – mõlemad

olid osalised vabaduse võtmises, Veedla nõudis raha ja lõi, Jeršovi ähvardas relvasarnase

esemega -, siis D. Ivanskoiga on teine lugu. Selle tuvastamiseks, kas isik on kuriteo

kaastäideviija, tuleb tuvastada tema teopanus. Isegi, kui mitme tegutsenud isiku puhul ei

õnnestu detailselt välja selgitada, kes mida tegi, ei saa lugeda isikut kaastäideviijaks, kui pole

tuvastatud, et ta andis teo toimepanemisse piisava panuse, et teda saaks pidada sarnaselt teistele

tegu valitsenuks. Maakohtu otsuses on D. Ivanskoi teopanuse tuvastamises tõesti puudusi.

33. Ringkonnakohus leiab, et kogutud tõenditega tuvastatud asjaolud võimaldavad suure

tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust väita, et kõigi kolme süüdistatava ühine plaan

oli nõuda Y-lt vägivalla (sh sellega ähvardamise) ja vabaduse võtmise abil seadusliku aluseta

raha, viidates sellele, justkui ta oleks „D.Ivanskoi mängu“ omapäi mängimise eest võlgu. Kohus

leiab, et võttes Y-ga ühendust ja kutsudes ta enda hallatavalt instagramikontolt endaga kohtuma,

teadis D. Ivanskoi, et kohtumisele ei lähe mitte tema, vaid Leonid Jeršov (üksi või kellegagi

koos) ning sel kohtumisel nõutakse Y-lt raha, sõidutades ta kuhugi sobivasse kohta, nii et tal

pole võimalik tee peal käest lipsata, ja hirmutatakse teda kas vahetu vägivalla või sellega

ähvardamise teel. Seejuures oli D. Ivanskoi selle teoplaani väljamõtlemisel teistega vähemalt

võrdne, aga pigem on tõenäoline, et teoplaani autor.

34. Ringkonnakohus järeldab eelöeldut järgmistest asjaoludest kogumis.

35. Esiteks, nagu juba ülal p-s 27 öeldud, ei ole D. Ivanski esitanud ühtegi alternatiivset ja

ühtaegu usutavat selgitust, miks ta kutsus D. Ivanskoi justnagu endaga kohtuma, olgugi et ta ei

kavatsenud sinna minna, vaid tema – XXX ja XXX tõttu väga nõrga tervisega ja hapra

füüsisega inimese - asemel pidi minema hoopis hirmutavam Leonid Jeršov (kes tegeles

poksimisega – II kd, tl 160p, 161 (Ivanskoi ütlused) ja kellel oli tattoode tõttu silmatorkav

välimus (II kd, 123p)). Samuti pole lihtsalt usutav, et juhuslikult sattus Leonid Jeršoviga tol

õhtul koos olema Marko Veedla, kes kannatanut sugugi ei tundnud, aga väljendas kohtus ütlusi

andes (II kd, tl 37 ja 37p) arusaama, et ta kutsuti selle vestluse juurde appi just põhjusel, et ta

oli kandnud karisust väljapressimise ja KarS § 121 eest ja „oskas rääkida“. Veedla eeldas, et oli

vähe inimesi, kes tema karistusest ei tea. Jeršov rääkis küll kohtus, et ta ei teadnud, mille eest

täpselt Veedla karistatud oli, aga seda ta teadis, et ta oli kevadel vangist vabanenud (II kd, tl

53). Seda, et ta on vangis olnud, kasutas Veedla ka ähvardava mõju saavutamiseks, rääkides

sellest sõidu ajal Saha-Loosse kohe ka Y-le (II kd, tl 111). Nii nagu Y on oma ütlustes tolle

õhtu sündmusi kirjeldanud, tegutsesid Jeršov ja Veedla koosseisutunnuseid täites sujuvalt koos

ja paralleelselt, ning polnud märgata, et keegi üks oleks teist oma käitumisega üllatanud,

seejuures andis Y ütlusi (II kd, tl 99p), et teda tunnelisse viies (kus Marko teda peksma hakkas)

sõitis Leonid, ilma et keegi oleks talle midagi öelnud. Kõik see viitab, et Jeršov ja Veedla

tegutsesid eelnevalt kooskõlastatud plaani alusel ja rollid olid ette kokku lepitud.

36. Neid asjaolusid ja samal õhtul väga loomulikult vägivaldseks kujunenud sündmusi

arvestades on ebausutav ka Jeršovi versioon (mida Veedla tegelikult ei kinnita), et tal oli plaanis

Veedlaga tol õhtul lihtsalt „jalutada“, aga siis tuli vahele see, et selgus, et noormehed varastasid

Ivanskoi mängu ja ta helistas Ivanskoile ja pakkus, et räägib nendega (II kd, tl 53-54).

Arvestades hilisemat jõhkrat käitumist, ei mõju usutavalt Jeršovi süütult sõnastatud selgitus:

„Mul oli kahju, et /Danil/ oli pikali, midagi teha ei saa ja poisid käitusid nii inetult./…/ /../

Inimene kes lõi selle mängu ja panustas sinna oma jõudu ja pingutused, teised poisid lihtsalt

nahaalselt võtsid selle mängu talt ära.“ Ta olevat Danilile selgitanud, et vaja on rääkida

nendega, et nad „varastasid mängu haigelt inimeselt“ ja tegutses õiglustundest ajendatuna. Kõik

need põhjendused – „jalutama mineku plaan“, õiglustunne, empaatia – kõlavad süütult ja õilsalt,

aga ei vasta kuidagi sellele, mis tegelikult kokkusaamisel Y-ga toimus, seda enam, et Jeršovi

versioon muutus ütluste andmise käigus ka sisemiselt vastuoluliseks – kui ta ülekuulamise algul

kasutas algusest peale mitmust („nad“, „noormehed“), siis hiljem selgus, et alguses oli ikkagi

teada vaid Y asjassepuutuvus – seega on põhiust arvata, et ta on terve oma versiooni Y-ga

kohtumisele eelnenust lihtsalt välja mõelnud. Oluline on ka see, et Y-ga kohtudes oli

süüdistatavatel kaasas relvasarnane ese (nende väitel stardipüstol). Kuigi Veedla ja Jeršovi

ebausaldusväärsete ütluste kohaselt oli tegu juhuslikult Veedlal kaasas olnud esemega, ei haaku

see aga kuidagi kannatanu ütlustega. Y ütluste kohaselt võttis Leonid Jeršov püstoli

tulistamiseks välja oma taskust (101p) ning enne seda kuulis ta Veedlat Jeršovilt küsivat, kas ta

võttis püstoli kaasa (100, 114p). Seega oli relv kaasa võetud teadlikult.

37. Ei ole eluliselt usutav, et kõik need asjaolud koos – D. Ivanskoil ilmnev „probleem

konkurentidega“, väljapressimise ja vägivallakuritegude eest vangis olnud Veedla

väljailmumine ja relva kaasaskandmine, erilise varasema seoseta Veedla ja Jeršovi sõnadeta

teineteisemõistmine ja sujuv koostegutsemine - langesid 07.01.2020 lihtsalt juhtumisi kokku ja

leidsid kõik viivitamatut rakendust Y-ga tehtud väljasõidul. Eluliselt ülekaalukalt usutavam on

siiski see, et kõik see, mis Y-ga tol õhtul tehti, oli nende kolme mehe poolt ette planeeritud ja

kokku lepitud, ning järgnenud väljapressimistegevuste vältimatuks eeltingimuseks oli see, et

D. Ivanskoi kutsus pahaaimamatu Y endaga õhtul kohtuma, et kannatanu sealt siis Leonid

Jeršovi poolt sobivasse kõrvalisse kohta viidaks, et teda seal hirmutada ja vägivalda tarvitada,

eesmärgiga mõjutada teda raha andma. Seejuures on osutab justnimelt lõksupüüdmisele ka see,

et kannatanu sõnade järgi ütles Jeršov talle esmalt kohtumiskohal, et Danil tuleb hiljem ja palus

istuda oma autosse (II kd, tl 98p), siis sõidutasid Jeršov ja Veedla ta Saha-Loole ning rääkisid,

et tulid temaga kohtuma Danili palvel (tl 99p).

38. Kriminaalasjas kogutud tõendid viitavad ülekaalukalt ka sellele, et Jeršovi ja Veedla

omavahelised suhted Ivanskoiga (sh võimuvahekord) ei olnud sellised, nagu nad üritavad

muljet jätta – kus justkui initsiatiiv lähtus Jeršovist ja Veedlast ning Ivanskoi oli mingi tahtetu

ripats nende kõrval. Pigem on asjalood vastupidi, mida näitavad mitmed asjaolud. Esiteks on

Danil Ivanskoi Leonid Jeršovist ja Veedlast märgatavalt vanem – 2020.a jaanuaris oli Ivanskoi

27-aastane, Jeršov aga 19-aastane ja Veedla 20-aastane.

39. Mis puudutab Ivanskoid ja Jeršovi, siis Jeršovi sõnul (2020 a lõpus) tundis ta teda 4 aastat,

Ivanskoi sõnul oli nende tutvus 2020.a jaanuaris 3-aastane. Seega oli nende tutvumise ajal

Jeršov ligi 16-aastane ehk sisuliselt laps, Ivanskoi aga juba 24-aastane täiskasvanud mees.

Selline vahekord muudab ülitõenäoliseks, et Jeršov vaatab Ivanskoile pigem alt üles ja otsib

tema heakskiitu. Samuti on olulised asjas vaidlust mitte tekitanud fakt, et Instagramis

TlnCarSpot mängu korraldaja ja Jeršovi arvates ka väljamõtleja on just Danil Ivanskoi, ning

see, milline oli muudest tõenditest nähtuvalt nende kahe mehe vaheline psühhosotsiaalne

dünaamika. Y ütluste kohaselt sai tema Jeršoviga tuttavaks, kui too oli Ivanskoiga viimase

korraldatavatel mängudel kaasas (II kd, tl 98), mängu raha tuli maksta Danilile; hiljem toonitas

ta, et „Danil korraldas, Leonid lihtsalt sõitis temaga koos“ (tl 113p). Sellega, et Jeršov on mitte

Ivanskoi käskija, vaid pigem tema parem käsi või abimees, haakuvad ka X (tl 123, 123p) ja

tunnistaja Q sarnased ütlused (tl 73p, 74) ütlused, ning X ütlused, et kui ta kunagi pidi maksma

oma varasema varguse eest nõutud raha üle andma, siis pidi ta selle Danili soovil andma Jeršovi

kaudu (tl 121p, 122p). Kõik eelnev viitab sellele, et Ivanskoi on Jeršoviga silmis vanem

autoriteetne isik (kõige tõenäolisemalt teatud tüüpi isafiguur), kellega Jeršov oli juba varasest

noorukieast tuttav. Neil asjaoludel pole eluliselt usutav, et minnes Ivanskoi asemel viimase

kokkulepitud kohtumisele, oleks Jeršov teinud seal omast tarkusest midagi, mis võinuks

Ivanskoile halba varju heita. Vastupidi, on ainuusutav, et ta toimis Y-ga kokkusaamisel viisil,

mis oli Ivanskoiga enne kokku lepitud.

40. Mis puudutab Veedla ja Ivanskoi vahekorda ja rolle, siis tuleb tuua esile, et Veedla

haridustee on piirdunud põhiharidusega ja mitu aastat oma noorest elust on ta veetnud vanglas,

ta on töötu ja tema korduvad isikuvastased kuriteod (ka selles süüdistusasjas) viitavad

impulsiivsusele ja soovimatusele oma tegusid planeerida. Seevastu Ivanskoi taust viitab

oluliselt suuremale intellektuaalsele võimekusele ja kalkuleerimisoskusele – tal on

keskeriharidus, ta on veebis ja linnas toimuva mängu korraldaja ja administraator (II kd, tl 150

jpt), töötab N OÜ-s, kus talle võimaldatakse tervise tõttu kaugtööd. Asjakohaseks tõendiks on

ka X isa W ütlused, kus ta kirjeldab seda, kuidas just D. Ivanskoi oli see, kes suhtles temaga X-

lt äravõetud auto ja muude – osaliselt W-ile arusaamatute probleemide – teemal, soovides

temaga kokku saada ja helistades selleks talle (II kd, tl 89p). W kirjeldab, kuidas käis kohvikus

kohtumas Danili ja ühe temaga kaasas olnud noormehega – kohtumisel Danil rääkis (leides mh,

et X on süüdi) ja W-i arusaamist mööda said nad kokkuleppele, kuidas see olukord saab

klaaritud, teine noormees oli vait ja jõi kohvi (II kd, tl 90-90p), ega püüdnud üldse tunnistaja

tähelepanu. Samas oli see teine noormees Ivanskoi ja M. Veedla sõnul just Veedla, kes kirjeldab

oma ebausaldusväärsetes ütlustes toimunut hoopis teisiti, silmatorkavalt ennasttähtsustavalt. Ta

annab järjestikustes vastuses vastuolulisi vastuseid, kuidas kohtumine kokku lepiti – esmalt, et

X leppis kokku, sest Veedla helistas talle, siis, et tema ise helistas ja viimaks, et ei mäleta (II

kd, tl 45). Ta kirjeldas kokkusaamist kui „normaalseid läbirääkimisi“, kus lepiti kokku, kuidas

raha maksta ja kus tema kindlasti rääkis (II kd, tl 45p) ning sama rääkis ka Ivanskoi (II kd, tl

155 ja 155p). Ometi, nagu W ütlustest nähtub, ei leppinud Veedla midagi kokku ega ka

rääkinud, vaid jõi kohvi.

41. Kõige selle valguses on Veedla suurustlevad väited, kuidas tema oli isaga kohtumise

initsiaator ja suhtluse aktiivne pool, täiesti ebausutavad. Samavõrra tühipalja hooplemisena

tuleb kohtu hinnangul võtta ka Veedla juttu sellest, kuidas tema oli see, kes otsustas, et

07.01.2020 tuleb hakata raha nõudma. Veedla isikuandmed viitavad sellele, et tal pole hirmu

vangla ees ja ta paneb kuritegusid toime üsna muretult – ta tunnistas end istungi algul süüdi, tal

oli istungi ajaks kolm kehtivat karistust, ta oli olnud vangis ja lisaks käesolevale süüdistusele

heideti talle süüdistusaktist nähtuvalt ette ka 2019.a lõpus toime pandud kolme vägivallategu

kolme eri kannatanu suhtes. Kui lisada siia veel Veedla väited istungil, et paljud noored teavad,

et ta on vangla kaudu paljudega tuttav ja et on vähe inimesi, kes ta karistatusest ei tea, siis võib

järeldada, et erinevalt keskmisest inimesest ei karda tema karistust ja võib probleemivabalt isegi

end rõõnata. Samas, kuna see eneserõõn toimub Ivanskoi huvides ja kooskõlas Ivanskoi enda

rolli pehmendavate ütlustega, on põhjust arvata, et ta teeb seda Ivanskoiga kokkulepitult. mis

muudab omakorda veelgi usutavamaks selle, et ka 07.01.2020 tegutses Veedla Y-lt välja

pressides just Ivanskoi huvides.

42. D. Ivanskoi kesksele rollile viitab ka fakt, et Marko ja Leonid lasksid mõlemal kannatanul

vabandada Danili Instagrami konto ees (II kd, tl 114, 104p) ning vastavalt videosalvestuselt

Xdava vabandusega on näha, et Y vabandas Tallinn Car Spot ees (vaatlusprotokoll I kd, tl 85-

92; tegemist on kuulmise järgi tehtud üleskirjutusega; isikute läbivatest ütlustest ilmneb, et

tegelik Instagramikonto nimi oli TLNCarSpot). Y kordas mitmel korral sedagi, et Marko ütles

talle, et ta peab raha andma Danilile, aga hiljem muutis meelt ja ütles, et otsib ta ise üles (II kd,

tl 102, 114, 118). Veedla märkis oma ülekuulamise algul (kohendades küll hiljem oma ütlusi),

et sai Daniliga tuttavaks detsembris ja siis Danil „palus, et minna sõita ja kellegagi rääkima ja

pärast seda see kõik juhtuski.“ Hiljem parandas ta, et temaga rääkis ikkagi Leonid, aga temagi

oli rääkinud sellest, et „Ivanskoi palus, et me koos Leonidiga läheksime ja räägiksime“, kuna

keegi oli automängu sekkunud (II kd, tl 37).

43. Viimaks on versiooniga, et väljapressimine Y-lt toimus kooskõlastatult ja läbiräägitult

Ivanskoiga ning Ivanskoi kutsus kannatanu kohale just selleks, et tema suhtes saaks toime panna

väljapressimist relva, peksu ja vabadusevõtmise abil, kooskõlas ka Ivanskoi käitumine 8., 9.

või 10. jaanuaril 2020 Kalev SPA juures toimunud kohtumisel. Tunnistaja Q sõnul oli kohal ka

Ivanskoi; ta ei mäleta, mida ta rääkis (II kd, tl 79, 85). Kannatanu Y sõnul olid kohal nii

Ivanskoi, Veedla kui ka Jeršov – raha nõudmist kinnitas seal Veedla, Danil ei vaielnud vastu

(II kd, tl 109, 109p), seejuures ütles kannatanu: „nad hakkasid väitma, et olen video peal ja pean

maksma“ (II kd, tl 110). Asjaolu, et raha nõudmisest nii vabalt Ivanskoi seltskonnas räägiti,

seostades seda väljapressimise ajal tehtud videoga, ning Ivanskoi ei reageerinud sellele kuidagi,

lisab tõenäosust, et 07.01.2020 teod Y suhtes olid Ivanskoiga eelnevalt läbi räägitud. Igatahes

on selle käitumise valguses väga vähe usutav Ivanskoi enda jutt, justkui tema teada pidi Jeršov

üksnes poisse häbistama ja kuuldes, milliseks olukord tegelikult kujunes, oli Ivanskoi

šokeeritud.

44. Teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik

realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on

oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise

teopanuse. Ringkonnakohtu hinnangul oli Ivanskoi puhul selleks oluliseks teopanuseks see, et

ta kutsus kannatanu Y pettuslikult kohtumisele kaastäideviijate Veedla ja Jeršoviga, kes

hakkasid kohe ka tegu vahetult täide viima, sõidutades kannatanu kõrvalisse kohta, nõudes raha,

tarvitades tema suhtes vägivalda ja ähvardades teda edasise vägivallaga püstolist tulistades.

Teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime

süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja

kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all. Kui isiku tegevus

on kausaalseoses saabunud tagajärjega ja sel on teovalitsemise kvaliteet - st kui isik on

vaadeldav süüteo keskse figuurina, kellest sõltub olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu

toime panna - on ta materiaalõiguslikult käsitletav täideviijana (vt ka RKKKo nr 3-1-1-93-05,

p 10). Ringkonnakohus leiab, et kõik eelmainitud asjaolud viitavad sellele, et olles asjaosalistest

vanim ja eristudes teistest kaassüüdistatavatest oma korraldavate ja intellektuaalsete võimete ja

kogemuste poolest, on enam kui tõenäoline, et Ivanskoil oli teoplaani väljatöötamisel keskne

roll. Samuti, arvestades, et just Ivanskoi meelitas Y sündmuskohale ning järgnevas

sündmustikus oli vahetu ja kontrolliv roll Jeršovil, kelle jaoks oli Ivanskoi autoriteetne

pikaajaline vanem tuttav, sai Ivanskoi eeldada, et Jeršov on talle lojaalne ning Y koheldakse

vastavalt kokkulepitud plaanile. Seeläbi valitses Ivanskoi seda tegu.

45. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine ühist teootsust. Tuvastatud kuriteo asjaolud

näitavad, et vähemalt üldjoontes oli paika pandud, milline on iga süüdistatava roll

väljapressimise toimepanemisel, ning süüdistatavad teadsid, mis on plaanis ja mis on nende roll

kuriteo toimepanemisel. Y kirjeldus toimunust (vt ka ülal p 35) laseb tõdeda, et Veedla ja

Jeršovi koostöö väljapressimisel ja omavaheline rollijaotus kulges sujuvalt, mis viitab varem

paika pandud teoplaanile. Samale viitab kannatanu väide, et Veedla küsis teiselt, kas ta võttis

relva kaasa. Ei ole tähtis, et Ivanskoi oleks teadnud, kumb teistest kaastäideviijaist just raha

nõuab, vägivalda tarvitab või autot juhib, kui kannatanu sõidutatakse kohta, kus tal on pakku

saada sisuliselt võimatu. Ühine teoplaan ei eelda, et kõik kaastäideviijad peavad teadma

plaanitava kuriteo kõiki üksikasju. Ka ei eelda ühine teoplaan, et iga kaastäideviija roll oleks

viimase detailini paika pandud. Ringkonnakohtu hinnangul valitses Danil Ivanskoi Y suhtes

toime pandud väljapressimiskuritegu, arvestades sealhulgas, et selle käigus võetakse kannatanu

vabadus. Arvestades eespool kirjeldatud suhtlus- ja autoriteedivahekordi on ringkonnakohtu

hinnangul üksnes kaduvväike tõenäosus, et Leonid Jeršov ja Marko Veedla tegid Y-ga midagi,

millele neil polnud Danil Ivanskoi ette lubatud heakskiitu olemas. Kui möönda, et mõned

detailid võisid olla jäetud improviseerimise hooleks ja D. Ivanov ei olnud sündmuskohal kaasas

ega saanud vahetult asjade käiku kontrollida, siis pani Danil Ivanskoi väljapressimise toime

siiski vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses, pidades võimalikuks ja mööndes

eelmainitud koosseisulisi asjaolusid.

46. Y suhtes toime pandud väljapressimiskuriteo puhul ei ole asjaolusid, milles jääks

kõrvaldamata kahtlus, mida oleks omakorda alust D. Ivanskoi kasuks tõlgendada. Seda väites

juhindub kohtukolleegium Riigikohtu otsuses 1-20-1301 leitust (p-d 11-13). Selles asjas leidis

Riigikohus muuhulgas põhjendatud kahtluse süüdistatava kasuks tõlgendamise kohustuse

poole on põhjust pöörduda alles siis, kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil

täielikult veendunud süüdistusversiooni paikapidavuses. Kohtul tuleb lahendada isiku

süüküsimus enda siseveendumuse alusel. Seejuures ei tule mõista KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-

s 2 kasutatud sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks

ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei

tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka

kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt

esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks

olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just

sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. Just nii see

kannatanu Y puudutavas kuriteos ongi ning ringkonnakohtul ei ole põhjust muuta maakohtu

otsust osas, millest D. Ivanskoi mõisteti süüdi Y suhtes toime pandud KarS § 214 lg 2 p-de 4 ja

5 järgi kvalifitseeritavas teos.

X suhtes toime pandud väljapressimine

47. Küll aga leiab ringkonnakohus, et ei esita tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid, tõdedes,

et kogutud tõendid ei kinnita väljaspool mõistlikku kahtlust seda, et D. Ivanskoi pani toime

ülejäänud väljapressimise osateod ehk KarS § 214 tunnustega teo X suhtes.

48. Mis puudutab 07.01.2021 väljapressimistegusid X suhtes, siis ühest küljest on väheusutav,

et Jeršov ja Veedla tegid midagi, millele neil polnud D. Ivanskoi heakskiitu või luba. Samas

aga puudub otsene tõend selle kohta, et D. Ivanskoi sai midagi teada sellest, et väljapressimist

laiendatakse ka X-le, ning ülekaalukad kaudsed tõendid viitavad sellele, et ta pigem ei teadnud

seda. Seega jääb suhteliselt tõenäoline võimalus, et pannes 07.01.2020 toime ka X vastu

suunatud teod, läksid Jeršov ja Veedla hoogu ja improviseerisid, kuna kokkupuude Y-ga mängis

selle võimaluse neile nö kätte ja võimalik, et nad läksid juba toimunust ka mõnevõrra hasarti

(see, et M. Veedla kasutab iga võimalust vägivalda tarvitada, ega mõtle seda tehes pikemalt,

ilmneb ka tema isikut iseloomustavatest asjaoludest (vt ülal ka p 41)).

49. Ringkonnakohus arvestab, et olukorras, kus kuritegu pannakse toime ühiselt, kuid grupi

liikmete konkretiseerimata tahtlusega, on täideviija n. ektsess - kuritegeliku kokkuleppe piire

ületava raskema kuriteo toimepanemine – välistatud. Praeguses asjas möönis ringkonnakohus,

et kõiki detaile ei oldud tõenäoliselt kokku lepitud. Olemasolevad tõendid viitavad siiski sellele,

et isikute osas, kelle suhtes tegu toime panna, võis algselt selline kokkulepe siiski olemas olla.

Fakt on see, et kuigi asjast nähtuvalt teadis D. Ivanskoi nii X kui ka Y, esimest isegi kauem,

siis kutsus ta kokkusaamisele, mille eesmärk oli vägivallaga olematut võlga nõuda, üksnes

viimase. Asjast nähtub läbivalt seegi, et tegelikult olid kõigil asjaosalistel Instagramikontod,

millelt suheldi – kui D. Ivanskoi oleks soovinud 07.01.2020 väljapressimise toimepanemist ka

X suhtes, oleks ta eelduslikult võinud kutsuda ka tema kokkusaamisele, või oleks saanud öelda

Y-le, et noormehed tuleksid koos. Seda ta ei teinud. Nii Y, Leonid Jeršovi kui ka Marko Veedla

ütlustest nähtub, et X-le helistamine kerkis päevakorda alles Y-ga seotud sündmuse lõppfaasis.

Kannatanu sõnul nõuti, et ta kutsuks X kohtumisele, pärast nö vabandusvideo filmimist (II kd,

tl 102, 102p). Videolt endalt (I kd, tl 85-92) nähtub, et videol küsitakse kannatanult, kes temaga

koos oli (kui ta mängu „tuuri pani“) ja ta vastab, et X. Veedla ja Jeršov annavad selles küsimuses

kokkulangevaid ütlusi (II kd, tl 63p, 41p), väites, et Y ise andis teise kannatanu andmed, sest ei

tahtnud üksi vastutada. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb tõdeda, et kõiki teadaolevaid ja

mainitud asjaolusid arvestades pole see võimalus veenvalt välistatud, isegi kui süüdistatavate

ütlused kõrvale jätta. Samuti pole selle osateo puhul tõendeid, väitmaks, et Ivanskoi kuidagi X

suhtes 07.01.2020 toimepandud teose panuse andis, seda valitses või oskas seda isegi

ennustada. Pole piisavalt tõendeid, mille abil saaks seda kahtlust kõrvaldada ja seetõttu ei ole

tõendatud, et selle osateo oleks toime pannud Danil Ivanskoi.

50. 11.01.2020 toimunu osas heidetakse Danil Ivanskoile väljapressimisena ette järgmist: „Ta

käskis X-l tulla restorani „Noa“ ja kinni maksta D.Ivaniskoi ja tema sõprade, kelle hulgas olid

Leonid Jeršov ja Marko Veedla, restoraniarve. Varasemalt tema kasutatud vägivalla ja

ähvarduste mõjul maksis X 11.01.2020.a kell 17.27.09 restoranis „Noa“ Ranna tee 3, Tallinn

kinni arve summas 615 eurot, millega loeti varasemalt nõutud 400 euro üle antuks.“

51. Esmalt viidata sellele, et nagu ringkonnakohus ülal tõdes, ei saa pidada usaldusväärseks ei

X, D. Ivanskoi ega M. Veedla ütlusi. Järelejäänud tõenditega seda osategu tõendatuks lugeda

ei ole võimalik. Olemasolevad tõendid kinnitavad järgmist. W pangakonto väljavõttelt nähtub,

et 11.01.2020 teostati tema arvelt kaardimakse Noa restoranis 615 euro suuruses summas (I kd,

tl 22-25). Samasisulist maksekviitungit on vaadeldud ka vaatlusprotokollis (I kd, tl. 1 – 3) –

arve tasuti 11.01.2020 kell 17:29.

52. Maakohtu istungil kuulati selle kohta üle tunnistajana W (II kd, tl 88-99), kes rääkis

järgmist. Tema poeg X rääkis talle, et tal on mingi probleem ja on raha vaja – milles täpselt asi

oli, ta aru ei saanud, poja jutt oli täielik jaburus. Ta soovis selgitada, milleks raha vaja on ja

kelle seda vaja anda on. X andis talle telefoninumbri, mille kaudu ta saab infot probleemi kohta.

Ta helistas numbrile paar korda aga keegi ei vastanud ja siis saatis sõnumi, et ta on X isa ja

sooviks arutada detaile intsidendi suhtes. X oli talle eelnevalt rääkinud, et tema võeti sõiduk

panti. Järgmisel päeval X helistas, et tema auto on leitud ja see seisab kesklinnas LHV panga

juures parklas. Järgmine kontakt oli telefonikõne ja helistas Danil ja soovis temaga kokku

saada, seepärast seostas ta Danili selle intsidendiga, samuti rääkis poeg, et Danil on mängu

organisaator. Ta kohtus Daniliga kohvik „Tallinn“ vastas, kus on WW Passaaži riiete kauplused

ja kõrval on restoran. Kohtumispaiga valis Danil. Kohtumisel oli Danil ja veel üks noormees,

kes ainult teretas ja vaikides jõi kohvi. Tema sellest aru ei saanud, milleks nad kokku said,

kuna selleks hetkeks oli auto pojale tagastatud ja siis enam keegi raha ei nõudnud. Danil seletas,

et X on ise süüdi, et temaga selline asi juhtus. W oli öelnud, et kui teil on hõõrdumisi omavahel,

siis istuge maha ja lahendage ära ja suruge kätt. Danil ütles, et tema teada on kõik tagastatud,

ka sai W aru, et poja ja Danili vahel on mingid varasemad solvumised. Peale kohtumist uuris

ta X-lt, kas neil oli Daniliga mingid lahkarvamused ja poeg jaatas. Talle tundus, et poeg ei

tahtnud talle kõigest rääkida. Ta soovitas X-le, et saage kokku, sööge ja jooge ja elage edasi.

Samuti pakkus ta, et kate selleks kohtumiseks, kus istutakse maha ja surutakse kätt võiks tulla

tema (W) pangakaardilt, aga pärast annab tagasi; istungini ei olnud X midagi maksnud.

Küsimusele, kui palju oli lubatud kontolt kulutada, vastas ta, et lootis, et üle 200 ei lähe, aga

läks 600, nagu ta kontoväljavõttelt nägi (II kd, tl 91). Ta kinnitas, et ta ise tegi ettepaneku selle

söömingu kohta (II kd, tl 92). Seda, kas X ise sellel einel osales, poeg talle ei öelnud.

Küsimustele vastates ütles tunnistaja, et X ei rääkinud talle midagi peksmisest ja vägivallast

ega seda, et Danil temalt raha nõuab, ka ei maininud ta talle muid isikuid peale Danili (tl 92).

Küsimusele, kas Danil nõuds temalt või tema kaudu ta pojalt midagi, vastas tunnistaja:

„Muidugi mitte!“ (tl 92). Ka nähtub W vastusest küsimusele, et söömaajaks ei küsinud poeg

temalt raha, vaid ta pakkus seda ise – see oli tema ettepanek: „miks mitte kokku saada ja ära

leppida ja suhelda edasi“ ning sama pakkumise restorani osas tegi ta ka Danilile; nii Danil kui

ka X nõustusid vabatahtlikult selle kokkusaamisega ja leppimisega (II kd, tl 92, 93).

53. Tunnistaja Q ütlustest nähtub, et tema kuulis X-lt, et tema isa oli Daniliga kohtunud ning X

palus tal koos temaga sõita Noa restorani, et seal õhtusöök kinni maksta; X sõnul oli selle kohta

tema isale SMS saadetud (II kd, tl 76). X kartis üksi minna, aga nagu ta tunnistajale ütles, läks

ta seepärast, et ta isal oli nendega kokkulepe, et X peab õhtusöögi kinni maksma (II kd, tl 76p).

Tunnistaja ootas autos, kui X rääkis eemal parklas Daniliga ja naastes ütles X, et Danil oli

öelnud, et lähevad restorani, tellivad ära ja siis peab X minema ja selle kinni maksma. Umbes

pool tundi ootasid nad autos, X-le tuli teade, ta käis maksis umbes 5 minut jooksul sees ära ja

tuli tagasi. Arve suuruse kohta kommenteeris X, et see oli liiga suur. Pärast pani Danil

Instagramis üles pildid, kus istuti laua taga ja oli tekst: „Aitäh, X, oli maitsev“.

54. Kriminaalasjas ei ole tõendeid, mis kummutaksid neist käsitletud tõenditest tuleneva asjade

käigu järgmisel kujul: W sai aru, et tema pojal X-l on mingid arusaamatused Danil Ivanskoiga

ja selles selguse saamiseks kohtus ta D. Ivanskoiga, tehes selle kokkusaamise tulemusena

ettepaneku, et X kostitaks tema pangakaardi arvelt D. Ivanskoid ja sõpru. Kui ta andis X-le

oma pangakaardi selle söömaaja eest tasumiseks, siis oli tal teadmine, et mingeid rahalisi võlgu

tema pojal D. Ivanskoi ees ei ole, ka polnud ta teadlik, et on toimunud mingi vägivald, mille

mõjul tema pojalt on raha nõutud.

55. Mainitud asjade käik ei vasta süüdistuses nimetatud faktilistele asjaoludele. Täpsemalt ei

ole tõendeid selle kohta, et Danil Ivanskoi käskis X-l tulla restorani Noa ja X maksis arve

varasemalt tema vastu kasutatud vägivalla ja ähvarduste mõjul. Olemasolevad tõendid, millele

kohus saab tugineda, viitavad hoopis sellele, et restoranis toimuva söömajaja tasumine oli W

ettepanek ning X maksis selle arve – mille võrra vähenes tema isa, mitte tema enda vara –

seepärast, et tema isa ütles talle nii, olles sellise pakkumisega enda arusaamises lahendanud

poja lahkarvamuse D. Ivanskoiga. W pakkus oma raha vabatahtlikult, ilma et teda oleks

mõjutanud mingid KarS §-s 214 loetletud ähvardused või vägivald. Kulutatud summa võis olla

talle küll pisut ebameeldiv üllatus, kuid ta ei öelnud ka, et ta oleks kehtestanud mingi kindla

limiidi (oli väiksemat summat vaid lootnud). Selle põhjuseid, miks D. Ivanskoiga ühte lauda ei

istunud X, võib vaid oletada, aga asjast ei nähtu, et see oleks olnud vältimatu tingimus selleks,

et W pakutud raha oleks võinud kasutada. Kokkuvõttes ei ole Noa restorani osateos tuvastatud

kuritegu – restoranis Noa arve tasumist ei saavutatud varalise kasu üleandmisega ähvarduste

või vägivalla mõjul, vaid W pakkus oma raha kasutada vabatahtlikult. See, et W nõudis

omakorda X-lt selle summa hüvitamist endale, on omaette varaline suhe, kuid selles pole

kuritegu inkrimineeritud ja ka pole sedastavad siin kuriteo tunnused. Isegi kui teoreetiliselt

kaaluda, kas tegemist võib olla kelmusega (leides näiteks, et W viidi oma raha kasutamise

lubamiseni pettusega, jättes mulje, et lauda kavatsetakse kutsuda ka tema poeg või jättes eksliku

mulje, nagu oleks D. Ivanskoil X vastu mingid legitiimsed kaebused), tuleb tõdeda, et mingeid

pettusele viitavaid tunnuseid ega W osa sündmustes ei ole süüdistuses kajastatud.

Ringkonnakohus ei saa väljuda süüdistuses esitatud faktilistest asjaoludest.

56. Eeltoodud põhjustel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega kohtus tunnistas D.

Ivanskoi süüdi X suhtes kuriteo toimepanemises. Samas ei ole alust D. Ivanskoid X suhtes

toimepandus KarS § 214 järgi õigeks mõista, sest see käitumine on talle süüks arvatud ühe

jätkuva väljapressimisteo osa. Süüdimõistmise osaline tühistamine ei muuda ka teo

kvalifikatsiooni KarS § 214 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi. Valitseva kohtupraktika kohaselt ei tingi

jätkuva süüteo osategudest mõne tuvastamata jäämine süüdistatava osalist õigeksmõistmist,

sest tegemist on vaid osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära

ei lange (RKKKm nr 1-20-470/34, p 25; RKKKo nr 1-19-6307, p 41).

57. Samuti ei too D. Ivanskoi süüditunnistamise mahu vähenemine kaasa tema karistuse

kergendamist. Süüdistuse mahu vähenemine ei muuda Ivanskoile etteheidetava teo

kvalifikatsiooni. Maakohtu põhjendused D. Ivanskoile mõistetud karistuse osas on ka

praeguses olukorras kõigiti adekvaatsed (otsuse lk 18-19) ja karistuse suurus vastab endiselt

süü suurusele ja teistele karistust mõjutavatele asjaoludele. Maakohus on mõistnud

alammäärale lähedase karistuse (kuigi teos on kaks koosseisulist raskendavat asjaolu) ja jätnud

selle süüdimõistetule kõige vähem koormaval viisil täitmisele pööramata. Ka apellatsioonis ei

ole esitatud mõistetud karistusele mingeid eraldi etteheiteid.

III. X tsiviilhagi

58. Maakohtu otsusega rahuldati asjas esitatud tsiviilhagi ja mõisteti süüdistatavalt Danil

Ivanskoilt kannatanu X kasuks 702 eurot, mis tuleb hüvitada kannatanu X arveldusarvele.

Tsiviilhagi rahuldamine johtus sellest, et maakohus mõistis D. Ivanskoi süüdi X kui kannatanu

suhtes toime pandud kuriteos, millega ta tekitas maakohtu hinnangul X-le kahju.

Ringkonnakohus leidis ülal, et maakohus tuvastas valesti, et D. Ivanskoi pani X suhtes toime

väljapressimise. Sellest tulenevalt tuleb jätta X tsiviilhagi läbi vaatamata ja seda järgmisel

alusel.

59. Praegusel juhul väheneb ringkonnakohtu menetluse tulemusena süüdistuse maht, kuid otsus

on ise siiski tervikuna süüdimõistev (vt ülal p 56). KrMS § 310 näeb ette, et kui kohus teeb

süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle

rahuldamata või läbi vaatamata. Praegusel juhul leidis ringkonnakohus, et X suhtes toime

pandud kuriteos süüdimõistmine on välistatud. KrMS § 2962 lg 1 p 1 näeb ette, et kohus jätab

tsiviilhagi läbi vaatamata, kui isik, kelle huvides või kelle vastu tsiviilhagi on esitatud, või nõue,

mis selles on esitatud, ei vasta KrMS § 381 lõikes 1 või 2, §-s 371 või § 39 lõikes 1 sätestatud

tingimustele. KrMS § 381 lg-s 1 nähakse muuhulgas ette, et kannatanul on õigus esitada

süüdistatava vastu tsiviilhagi, mille kohus vaatab läbi kriminaalmenetluses, kusjuures

kannatanu tsiviilhagis esitatud nõude eesmärk saab olla kriminaalmenetluse esemeks oleva

teoga rikutud kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine ning nõude aluseks olevad

faktilised asjaolud peavad kattuma olulises osas menetletava kuriteo tehioludega. KrMS § 37

tähenduses on kannatanuks füüsiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga

vahetult kahjustatud.

60. Tühistades maakohtu otsuse X suhtes toimepandud kuriteos süüdimõistmises, leiab

ringkonnakohus seega ühtlasi, et D. Ivanskoi ei ole rikkunud ega lahjustanud kuriteona

käsitletava teoga X hüveolukorda. Kuna puudub D. Ivanskoi kuritegu, mille tehioludega saaks

tsiviilhagi olulises osas kattuda, siis ei saa X tsiviilhagi kriminaalmenetluses läbi vaadata. Kuna

X tsiviilhagi tuleb jätta neil põhjustel läbi vaatamata, ei pea ringkonnakohus vajalikuks

käsitleda eraldi neid kaitsja argumente, mis puudutavad küsimust, kas kahju tekkis X-le või

tema isale. Küll aga võib neil argumentidel olla tähtsus siis, kui sarnast tsiviilhagi soovitakse

esitada tsiviilkohtumenetluses. Kokkuvõttes tuleb maakohtu otsus X tsiviilhagi rahuldamise

osas tühistada ning jätta selles asjas läbi vaatamata.

IV. Prokuröri määruskaebus menetluskulu osas

61. Prokuröri määruskaebuse argumendid (ülal p 11) on põhjendatud. 13.07.2021

kohtuotsusega mõisteti Danil Ivanskoi süüdi mh Y suhtes toime pandud osateos ning

ringkonnakohus on ülal leidnud, et see oli põhjendatud. Harju Maakohus hüvitas 13.07.2021

määrusega nimetatud kannatanu menetluskulud riigieelarvelistest vahenditest, pidades § 175 lg

1 p 2 ning § 178 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel põhjendatuks kannatanu kulusid sõidukulude ning

saamata jäänud töötasu hüvitamiseks kokku 1189,24 euro ulatuses (II kd, tl 188-189), aluseks

kannatanu vastav taotlus lisadega (II kd, tl 172-177). Ringkonnakohus täheldab küll, et taotluse

lisad ei ole eestikeelsed ja neil puudub ka tõlge. Sellega rikkus maakohus KrMS § 10 lg-s 3

sätestatut, mis ei luba lisada kohtumenetluses toimikusse tõlketa võõrkeelseid dokumente, aga

ükski menetlusosalistest ei ole kõnealust viga maakohtule ette heitnud ning pole põhjust ka

arvata, et lisade võõrkeelsus oleks viinud ebaõige kohtulahendini (dokumendid on valdavalt

venekeelsed, mis on süüdistatava emakeel). Ka ei ole apellant vaidlustanud kannatanule

hüvitatud menetluskulude suurust.

62. Süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab KrMS § 180 lg 1 kohaselt menetluskulud

süüdimõistetu. Jättes nimetatud menetluskulud osas kohtuotsuses lahendamata, rikkus

maakohus talle KrMS § 306 lg 1 p-s 14 pandud kohustust ja rikkus sellega oluliselt

menetlusõigust, tehes menetluskulude osas puuduliku ja sellisena ebaseadusliku otsuse.

Nimetatud viga on kõrvaldatav apellatsioonimenetluses ja seda ringkonnakohus teebki, mõistes

need menetluskulud välja D.Ivanskoilt. Kaitsja ega süüdistatav pole osundanud ja

ringkonnakohus ei tuvasta ka ise KrMS § 180 lõikes 3 nimetatud aluseid jätta menetluskulud

riigi kanda. Küll aga määrab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse kulud võib hüvitada ositi.

Ringkonnakohus võtab arvesse, et maakohus määras menetluskulude tasumise KrMS § 180 lg

3 alusel ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, nii et Danil Ivanskoil tuleb

igakuiselt tasuda otsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 121,66 eurot. Ringkonnakohus ei saa

D. Ivanskoi olukorda raskendada ja jääb seega sama seisukoha juurde, et D. Ivanskoi võib

maksta ka lisanduvad menetluskulud juba maakohtu otsuses määratletud graafiku alusel.

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks minimaalset kuumakset suurendada.

V. Apellatsioonimenetluse kokkuvõte

63. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus prokuröri määruskaebusega täielikult ja

kaitsja apellatsiooniga osaliselt. Maakohtu otsuse põhistused on olnud puudulikud, viies ka

materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses ja ringkonnakohtul oli võimalik see ise kõrvaldada.

Eeltoodu tõttu tühistab ringkonnakohus KrMS § 338 p 2 ja 3 alusel maakohtu otsuse osaliselt:

X kui kannatanu suhtes toimepandud osategudes ja tsiviilhagi rahuldamises ning

menetluskulude kogusuuruse määratlemises (1460 euro asemel on see 2649 eurot ja 24 senti).

64. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 4, § 338 p-dele 2 ja 3, § 339 lg-

le 2 ning § 340 lg 2 p-le 3 tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ning teha eelmainitud osades

uus otsus, millega jätta X tsiviilhagi läbi vaatamata, mõista Danil Ivanskoilt välja riigituludesse

menetluskuludena lisaks maakohtu mõistetule 1189,24 eurot ning määratleda menetluskuluna

kokku 2649 eurot 24 senti. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

VI. Apellatsioonimenetluse kulud

65. D. Ivanskoi kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov on esitanud taotluse jätta kaitsealuse

kulud valitud kaitsjale ringkonnakohtus riigi kanda. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on

menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise

vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Mõistlikku suurust ületavat

kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata (RKKKm nr 3-1-1-38-16, p 74, 1-19-8262, p

54). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise

eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid

põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt

RKKKo nr 3-1-1-58-15, p 14).

66. Kaitsja põhjendab taotlust kohtuotsusega tutvumisega (4 h), selle kliendiga arutamisega (1

h), apellatsiooni koostamise ja istungiks ettevalmistamisega (5 tundi), prokuröri

määruskaebusega tutvumisega (1 h) ja kohtuistungil osalemisega (1 h). Arvestades tunnitasuna

150 eurot, taotleb advokaat kokku tasu 12 tunni eest, millele lisandub 20 % käibemaksu, kokku

seega 2160 eurot. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust põhjendatuks. Tunnihind on

kohtupraktika kohaselt aktsepteeritav. Kaitsja argumendid, mille põhisisuks on maakohtu

otsuse äärmine puudulikkus, on üldjoontes põhjendatud ning esitatud jälgitavalt ja korrektselt.

Apellatsioon tugineb otsuse ja tõendite sisulisel analüüsil. Töö maht ei ole üle hinnatud.

67. Kaitsja taotlus tuleb rahuldada. Kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p-des

2–4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab KrMS § 185 lg 1 kohaselt menetluskulud riik. Praegu

teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-st 4 juhinduva lahendi ja seega tuleb jätta kaitsekulud

ringkonnakohtus riigi kanda. Riigikohus on leidnud, et süüdistataval on õigus eeldada, et tema

kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on

kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. On leitud ka

(nt RKKKo asjas nr 3-1-1-38-11, p 38), et alama astme kohtu otsuse osalisel tühistamisel ja

kaebuse osalisel rahuldamisel tuleb kaitsja taotlus kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks

rahuldada osaliselt. Praegusel juhul peab ringkonnakohus siiski võimalikuks ja õigeks jätta riigi

kanda kogu apellatsioonmenetluses kantud kaitsekulu. Kuigi ringkonnakohus jättis maakohtu

otsustuse suures osas jõusse, oli maakohtu otsus äärmiselt pealiskaudne ja ringkonnakohtul tuli

vaidlustatud osas esitada ise uued põhjendused. Isegi kui ringkonnakohus ei tühistanud

maakohtu otsust tervikuna, nagu taotles kaitsja, pole iseenesest mõistetamatu, miks kaitsja

niivõrd puuduliku otsuse tervikuna vaidlustas. Seega tuleb süüdistatava valitud kaitsjale

apellatsioonmenetluses osalemise eest makstud tasu katteks mõista Eesti Vabariigilt Danil

Ivanskoi kasuks välja 2160 eurot.

Allkirjastatud digitaalselt