3-21-2434/11 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Maret Altnurme

Määruse tegemise aeg ja koht

6. detsember 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2434

Haldusasi

X ja Y kaebus Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a

korraldusele nr 305 „COVID-19 haiguse leviku

tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“

Menetlusosalised

Kaebajad ‒ X ja Y, esindaja v.adv abi Jaanika Reilik-

Bakhoff

Vastustaja ‒ Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv Ants

Nõmper ja v.adv abi Kairi Kilgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27. oktoobri 2021. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vabariigi Valitsuse määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Vabariigi Valitsuse määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 27. oktoobri 2021. a määruse haldusasjas nr 3-21-

2434 resolutsiooni punkt 6 ja teha uus määrus, millega jätta X ja Y esialgse

õiguskaitse taotlus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg 1, § 252 lg

7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus võttis 23.08.2021 vastu korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku

tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (korraldus nr 305). Korralduse nr 305 p-s 10

on loetletud tegevused, millele piirangud kehtestati: nt sportimine; huvitegevus; huviharidus;

täienduskoolitus ja täiendõpe; avalikuks kasutamiseks mõeldud saunades, spaades ja ujulates

viibimine; avalikel koosolekutel ja üritustel, teatrietendustel, kontsertidel ja kinoseanssidel

ning toitlustusettevõtte müügi- või teenindusalal viibimine. Korralduse nr 305 p 13 kohaselt on

tegevus lubatud, kui on tagatud korralduse p-des 10 ja 14–17 sätestatud nõuete täitmine.

Korralduse nr 305 p 14 kohaselt võib isik p-s 13 sätestatud tingimustel tegevuses osaleda, kui

täidetud on vähemalt üks järgmistest tingimustest:

3-21-2434

2(8)

1) ta on alla 18-aastane;

2) tema vaktsineerimine ja testimine ei ole arsti otsusel võimalik tema tervislikku seisundit

arvestades ning ta esitab enne tegevuses osalemist sellekohase tõendi;

3) ta on COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isik

ning esitab enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi;

4) ta on tegevusega seotud isik, kelle tööandja on töökeskkonna riskianalüüsis ette näinud ja

rakendanud konkreetse tegevuskoha riskide maandamise meetmed, ning nimetatud isik on need

nõuded täitnud;

5) ta on tegevuse eest vastutav isik või tema esindaja või hädaabitööde tegemisega seotud isik.

Korralduse nr 305 p 15 kohaselt võib isik lisaks p-s 14 nimetatud alustele tegevuses osaleda,

kui ta esitab tõendi samas punktis märgitud tingimustele vastava SARS-CoV-2 testi tegemise

kohta, mille tulemus peab olema negatiivne, samuti on võimalik testida võimaluse korral

tegevuse asukohas või üldapteegi tegevusluba omavas ettevõttes.

Korralduse nr 305 p 16 kohustab tegevuse eest vastutavat isikut enne, kui isik osaleb tegevuses,

kontrollima p-des 14 ja 15 sätestatud asjaolusid, sh tõendi või testi tegemise ehtsust ning nende

kehtivust.

Korralduse nr 305 p 5 alap-i 2 järgi ei kohaldata 10-kalendripäevast elukohas või püsivas

viibimiskohas viibimise kohustust ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-

CoV-2 testimise nõudeid, kui isik on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava

SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem

kui 180 päeva.

Alates 25.10.2021 kehtib korraldus nr 305 redaktsioonis, kus testimine ei anna enam õigust

korralduse p-s 10 loetletud tegevustes osaleda. Korralduse p 15 enam ei kehti, samuti on

eelnimetatud osas korrigeeritud korralduse p-e 14 ja 16.

2. X ja Y esitasid 25.10.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse korralduse nr 305 p 10 alap-

de 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 tühistamiseks osas, milles need nõuavad p-des 14 ja 16 sätestatud nõuete

täitmist, samuti p-de 14 ja 16 tühistamiseks.

Koos kaebusega esitasid kaebajad esialgse õiguskaitse taotluse, milles palusid peatada

kaebajaid puudutavas osas korralduse nr 305 p 10 alap-de 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 täitmine osas, milles

need nõuavad p-des 14 ja 16 sätestatud nõuete täitmist, samuti p-de 14 ja 16 täitmine.

Kaebajad on COVID-19 haiguse läbi põdenud, ent läbipõdemisest on möödas enam kui 180

päeva. Haiguse läbipõdemist kinnitavad kaebajate puhul EL digitaalne COVID tõend, mille

kohaselt said mõlemad kaebaja positiivse testi tulemuse 29.03.2021 ning 180 päeva positiivsest

testitulemusest möödus 25.09.2021 (viimane kehtivuse päev). 14.10.2021 antikehade testi

kohaselt oli Y antikehade arv tema veres 709,1 AU/ml (normväärtus on < 50 AU/ml) ning X-l

113,3 AU/ml. Esialgu oli kaebajatel võimalik saada nn koroonatõend läbipõdemise kohta, kuid

180 päeva möödumisel see võimalus kadus. Kaebajate veres olevate antikehade arv ületab

jätkuvalt referentsväärtust, kuid sellele vaatamata ei kohelda neid korralduse mõistes enam

läbipõdenuna. Korraldusest tulenevad nõuded mõjutavad kaebajate elu ja tegevust igapäevaselt.

Kaebajad on piirangute tõttu täielikult ära lõigatud sotsiaalsetest, kultuurilistest ja

meelelahutuslikest sündmustest, mis varem on olnud oluliseks osaks nende elust. Kaebajad

külastasid varasemalt vähemalt kolm korda kuus erinevaid kultuuriüritusi, nt käisid kinos või

teatris. Samuti külastasid kaebajad avalikku sauna, igal argipäeval erinevaid söögikohti ning

füüsilise vormi hoidmiseks mitu korda nädalas jõusaali. X plaanis detsembris osaleda

täienduskoolitusel, kuid hetkel ei ole tal võimalik end koolitusele registreerida. Kaebajad

peavad halduskohtumenetluse kestel taluma intensiivseid riiveid oma põhiseaduslikele

3-21-2434

3(8)

õigustele ja vabadustele, mis muudavad neil tavapärase elu jätkamise võimatuks. Alates

25.10.2021 võeti kaebajatelt õigus osaleda ühiskonnaelus ka negatiivse testi olemasolul, kuna

sellest kuupäevast saavad ühiskondlikus elus osaleda vaid vaktsineeritud ning korralduse poolt

defineeritud läbi põdenud. Piirangud on ebaproportsionaalsed ning neil on kaebajate jaoks

kahjulik tagajärg, kuivõrd korraldus nr 305 keelab kaebajatel selles loetletud tegevused

täielikult, jätmata isegi võimalust nakkusohutuse tõendamiseks testimise kaudu.

Kaebajatele on arusaamatu, miks ei ole korralduse kohaselt COVID-19 haiguse läbipõdemist

antikehade olemasolul võrdsustatud vaktsineerimisega saavutatud immuunsusega. Korralduse

seletuskirja kohaselt kehtib vaktsineerimist kinnitav tõend aasta aega pärast maksimaalse kaitse

saavutamist (st 14 päeva möödumisel teise doosi saamisest), samas läbipõdemist kinnitav tõend

kehtib vaid 180 päeva. Samad antikehad, mida on mõõdetud kaebajatel, tekivad ka

vaktsineerides. Teisi antikehasid Eestis tavarutiinis ei mõõdeta, kuigi läbipõdenutel tekivad

lisaks ka muud antikehad ning lisaks T-rakuline immuunsus. Asjaolu, et vaktsiiniga saadakse

vaid ühed antikehad, kuid läbipõdemisel oluliselt laiem immuunsus, on ka põhjuseks, miks

haiguse läbipõdenud isikud nakatuvad väiksema tõenäosusega kui vaktsineeritud.

Vastustaja statistikast tuleneb, et vaktsineeritud isikud haigestuvad läbipõdenud isikutega

võrreldes enam kui 50% tõenäolisemalt COVID-19 haigusesse. Sellest tulenevalt on ilmne, et

puudub alus kehtestada läbipõdenud isikutele rangemaid meetmed kui vaktsineeritud isikutele.

Tulenevalt teaduslikest uuringutest on kaebuse rahuldamine ilmselgelt perspektiivikas.

3. Tallinna Halduskohus kohustas 27.10.2021 määruse resolutsiooni p-ga 6 esialgse

õiguskaitse korras väljastama Terviseameti kaudu kaebajatele tõend selle kohta, et neid tuleb

korralduse nr 305 kohaldamisel käsitada nimetatud tõendi ettenäitamisel samaväärselt COVID-

19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikuga, kes on

esitanud enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi. Määruse kohaselt kehtib

esialgne õiguskaitse kuni praeguses kohtuasjas kohtuotsuse või menetlust lõpetava muu lahendi

jõustumiseni.

Kaebajatel esineb esialgse õiguskaitse vajadus, sest nad peavad kaevatava korralduse tõttu

taluma kohtumenetluse ajal intensiivseid riiveid oma põhiseaduslikele õigustele ja vabadustele,

mis muudavad nende tavapärast elu. Seetõttu sõltub nende heaolu esialgse õiguskaitse taotluse

lahendamise tulemusest.

Puudub avalik huvi, mis räägiks esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu. Kaebajad on COVID-

19 haiguse läbi põdenud, mida näitab antikehade olemasolu kinnitav tõend. On teada, et

immuunsus saavutatakse kas haiguse läbipõdemise või vaktsineerimise tulemusel. Seejuures

näib COVID-19 haiguse läbipõdemine andvat tõhusama kaitse kui vaktsineerimine, sest

olemasoleva teabe valguses on COVID-19 haiguse läbi põdenud isikul oluliselt väiksem

tõenäosus nakatuda uuesti COVID-19 haigusesse võrreldes vaktsineerimise läbinud isikuga.

Avalikes huvides on ka põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise välistamine. Puudub alus

kehtestada COVID-19 haiguse läbi põdenud isikute suhtes rangemaid meetmeid kui

vaktsineeritutele, sest esiteks on mõlemal grupil tekkinud immuunsus ning teiseks näitab

siseriiklik empiiriline kogemus, et läbipõdenud on vaktsineeritutest uue haigestumise eest isegi

paremini kaitstud. Terviseameti edastatud andmed näitavad veenvalt, et haiguse läbi põdenud

inimeste uuesti haigestumise, sh raskesti haigestumise ja nende haiglasse paigutamise vajaduse

tekkimise tõenäosus on oluliselt väiksem kui vaktsineeritud inimestel (vt Terviseameti

30.09.2021 vastus haldusasjas nr 3-21-2163).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-21-2434

4(8)

4. Vabariigi Valitsus palub 11.11.2021 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

27.10.2021 määruse resolutsiooni p-i 6 ja teha selles osas uus määrus, millega jätta esialgse

õiguskaitse taotlus rahuldamata.

Kohus on ebaõigesti hinnanud kättesaadavat teaduslikku informatsiooni ning oluliselt rikkunud

kohtumenetluse norme. Vaktsineeritute eristamine vaktsineerimata läbipõdenutest, kellel on

antikehad, on vastustajale teadaolevate parimate teaduslike teadmiste kohaselt põhjendatud.

Ebaõige on kohtu järeldus, et COVID-19 haiguse läbipõdemine annab tõhusama kaitse kui

vaktsineerimine. Puuduvad piisavad teaduslikud tõendid ja uuringutulemused, mis kinnitaksid

vaktsineeritutega võrreldes samaväärset või vähesemat nakkusohutuse taset. Teaduslike

uuringute kohaselt ei ole vaktsineerituga samaväärne nakkusohutuse tase inimesel, kes on

haiguse läbi põdenud rohkem kui 180 päeva tagasi, samuti inimesel, kelle antikehade test on

referentsväärtuse suhtes positiivse tulemusega. Vaktsineerimine vähendab nakatumise

tõenäosust suures ulatuses (täpsem protsent oleneb vaktsiinist, kahedoosilise vaktsiini puhul

doosidevahelisest

intervallist,

iga

inimese

individuaalsest

immuunvastusest)

ning

vaktsineeritud nakatunud inimestelt viiruse edasikandumise tõenäosus on tunduvalt väiksem

kui vaktsineerimata inimeste puhul.

Kohus ei saa olla pädev andma tõsikindlaid hinnanguid teaduslikes küsimustes, vaid peaks

usaldama vastavale valdkonnale spetsialiseerunud teadlasi, kellel on vajalikud taustateadmised,

teostatud analüüside tulemused ning kõikehõlmav ülevaade olemasolevast teabest ja

teemakohastest arengutest.

Kuigi antikehade olemasolu viitab COVID-19 haiguse läbipõdemisele, pole hetkel piisavalt

tõenduspõhist informatsiooni, kas nende olemasolu tagab immuunsuse või mitte. Samuti ei saa

pelgalt antikehade olemasolust järeldada, et inimesel on tõhus kaitse uuesti nakatumise vastu.

Prof IL selgitusest nähtub, et kuigi antikehad näitavad ka kaitset haiguse vastu, pole siiani selge,

missugune on haigusevastaseks kaitseks vajalik antikehade kontsentratsioon ja kui kiiresti see

aja jooksul langeb. Seega ei saa antikehasid omavaid isikuid pelgalt antikehade olemasolu fakti

alusel kohelda võrdsetel alustel vaktsineeritud isikutega. Täna ei ole piisavalt tõendeid

järeldamaks, et antikehade testid võiksid olla sobivaks aluseks inimese nakkusohutuse

tõendamisel. Haiguste Ennetamise ja Tõrje Keskuse (ECDC) ametliku seisukoha kohaselt saab

läbipõdemise puhul immuunsuse olemasolu tõendatuks pidada 180 päeva jooksul, kuid üksnes

antikehade testi põhjal ei saa teha järeldust, et inimene on nakkusohutu või kaitstud COVID-19

vastu.

Antikehade olemasolu fakt ei ole praeguse hetke meditsiiniliste tõenduspõhiste teadmiste

kohaselt piisavaks aluseks, et hinnata isiku nakkusohtlikkust või koroonaviirusega uuesti

nakatumise tõenäosust. Antikehade testide puhul puudub arusaam, milline tase on kaitseks

piisav ning kui kaua selline kaitse kestab. Puudub kokkulepitud referentsväärtus, millest

teadaolevalt saaks inimest lugeda nakkusohutuks. Antikehade tase on varieeruv isikute vahel ja

ajas väga muutuv näitaja isegi olukorras, kus läbipõdemise aeg on sama. Ka kaebajad on

haiguse läbi põdenud samal ajal ja teinud antikehade testi samal päeval, kuid nende antikehade

arv veres on märkimisväärselt erinev (709,1 AU/ml ja 113,3 AU/ml).

Kohus on sisuliselt põhivaidluse ette ära otsustanud, mis on reeglina lubamatu. Kohus ei ole

esialgse õiguskaitse vajadust piisavalt põhjendanud. Samuti ei ole kohus piisavalt kaalunud

avalikke huve ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Järeldus avaliku huvi

puudumise osas on põhjendamatu. Kõrgenenud riskitaseme olukorras otsuste tegemisel tuleb

lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Tervisehoiusüsteemi jätkusuutlikku ja vajaduspõhist toimimist

tuleb pidada kaalukaks õigushüveks ja avalikku huvi teenivaks faktoriks.

3-21-2434

5(8)

Kohus on loonud määrusega ebaselge olukorra korralduse nr 305 kehtivuse osas. Arvesse oleks

pidanud võtma, et määrus ei jää vaid üksikjuhtumit reguleeriva lahenduse piiridesse, vaid sellel

saab olema ühiskonnas teatav laiem ja ulatuslikum mõju, sest teema vastu on suur avalik huvi.

Segadust võib põhjustada ka kaebajatele esialgse õiguskaitse määruse alusel väljastatud

Terviseameti tõendi kasutamine ja selle kontrollimine. Laiemas plaanis kujutab olukord, kus

teatud inimestel võib olla unikaalne tõend, mille kehtivuse kontrollimiseks puudub lihtne

meetod, endas tõendite kuritarvitamise ohtu, mis omakorda vähendab usaldust riigi ja

kehtestatud meetmete vastu.

5. X ja Y paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata.

Praeguses asjas ei saa lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Tegemist on spetsiifilise EL-i riikide

keskkonnaõiguses kehtiva põhimõttega. Seetõttu tuleks ettevaatuspõhimõttele tuginedes

osutada mõnele põhiseaduse, EL õiguse või seaduse normile, millest tulenevalt tuleks

ettevaatuspõhimõtet rakendada ka muudes valdkondades.

Ei vaktsineeritute ega läbipõdenute puhul ei ole teada, kui kaua kaitse kestab. Sellises kontekstis

on absurdne nõuda, et läbipõdenute kaitse osas peaks valitsema teaduslik konsensus vähemalt

12 kuud kestva kaitse osas. Selle asemel tuleks küsida, kas läbipõdenute diskrimineerimiseks

võrreldes vaktsineeritutega seeläbi, et neile antav nende n-ö nakkusohutus tõendav periood on

6 kuud lühem või nende antikehade tõendit ei arvestata, on teaduslik alus. Kaebajad leiavad, et

selline teaduslik alus puudub. On demagoogiline väita, et kui vaktsiinide tõhusust hinnatakse

antikehadest lähtuvalt, ei saa me arvestada läbipõdenute kaitse tõhustust antikehadest lähtuvalt.

Tänaseks on ilmne, et erinevalt läbipõdenutest, kelle uuesti nakatumise ja seejuures ka

haiglaravile sattumise tõenäosus on täiesti marginaalne, tulenes nakatunud vaktsineeritutest

märkimisväärne osa haiglaravi koormusest. Seega on vastustaja meelevaldsete ning teaduslike

seisukohtadega mittearvestavate regulatsioonide tõttu tekkinud olukord, kus vaktsineeritud

isikud liiguvad vabalt ringi, nakatuvad ise, nakatavad teisi ning põhjustavad olulise osa haiglate

ülekoormusest.

Ükski tõsiseltvõetav teadlane ei väida praegusel hetkel seda, et vaktsineeritutele 6 kuud pikema

n-ö enda nakkusohutust tõendava perioodi määramine oleks teaduslikult põhjendatud.

Kaebajad on viidanud kaebuses teadusnõukoja liikme KF tabelile, mille järgi on läbipõdenute

nakatumise tõenäosus võrreldes vaktsineeritutega enam kui kaks korda väiksem; viiele

teadusartiklile ja ühele molekulaarimmunoloogia teaduri seisukohale, millest nähtuvalt on

läbipõdemisest tulenev kaitse vähemalt sama hea ja pikaajaline või parem ja pikaajalisem kui

vaktsineerimisest tulenev kaitse; 16.11.2021 TEHIK-u teabenõudele antud vastusele.

Teadusnõukoda on teinud vastustajale ettepaneku ühtlustada läbipõdemistõendi kehtivusaeg

vaktsineerimistõendi kehtivusajaga, vastava ettepaneku tegemise fakti on kinnitanud nii

teadusnõukoja juht IL kui selle liige AM.

Vastustaja ei ole esitanud ühtegi argumenti ega tõendit selle kohta, miks ei peaks läbipõdenuid

kohtlema

võrdselt

vaktsineeritutega.

Enamus

vastustaja

lisatud

tõenditest

on

asjassepuutumatud. Läbipõdemise tõendi pikendamist on pooldanud ka õiguskantsler,

immunoprofülaktika ekspertkomisjoni esindaja MO ja Terviseameti esindaja MH.

Halduskohus on arvestanud avaliku huviga. Avalikes huvides on ka põhjendamatu ebavõrdse

kohtlemise välistamine. Kaebajad ei kuulu riskigruppi, kes võivad võrreldes vaktsineeritutega

koormata haiglasüsteemi raskekujulise COVID-19 põdemise tõttu. Kaebajad ei kuulu

riskigruppi ka vanuse poolest. Kaebajatel ei ole suurem tõenäosus nakatuda kui vaktsineeritutel.

Ka määruskaebuse lisast 3 nähtub, et vaktsineerimata läbipõdenul on oluliselt väiksem

tõenäosus nakatuda ning ka läbi põdemata oleks kaebajate vanuserühmas haiglasse sattumise

3-21-2434

6(8)

tõenäosus väike, kuid läbi põdedes on see pea olematu. Seega ei ole avalik huvi esialgsest

õiguskaitsest ohustatud.

Kohus ei ole põhivaidlust ette ära otsustanud. Kaebaja põhinõudeks on koroonatõendi nõude

tühistamine, mitte ajutise koroonatõendi saamine. Lisaks võib Riigikohtu praktika kohaselt

teatud juhtudel esialgne õiguskaitse ühtida põhinõude rahuldamisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peab kaebajat ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine

põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Faktilised ja

õiguslikud asjaolud võivad olla esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal veel ebaselged,

kuid kaebus ei tohi olla ilmselgelt perspektiivitu. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus

HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste

tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (Riigikohtu 27.06.2017 määrus

nr 3-3-1-19-17, p 15). Vajaduse korral tuleb esialgset õiguskaitset kohaldada ka siis, kui

pöördumatute tagajärgede saabumine pole kindel (Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605,

p 11).

7. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et asjas on esitatud tühistamisnõue, mitte nõue

kohustada Vabariigi Valitsust pikendama korralduse nr 305 p 5 alap-s 2 sätestatud 180-päevast

tähtaega. HKMS § 158 lg 2 teisest lausest tulenevalt hindab kohus vaidlustatud haldusakti

õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Vaidlusalune korraldus on olemuselt prognoosotsus

(nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 26) ning pidevalt täienevatel teadusandmetel

põhinevate prognooside muutumine või täpsustumine ei muuda varem tehtud prognoosotsust

iseenesest õigusvastaseks (nt Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 27; 01.10.2019

otsus nr 3-18-1891, p 19). Hinnata tuleb seda, kas vastustaja prognoos oli otsuse tegemise aja

seisuga põhjendatud ja sellest lähtudes valitud meetmed proportsionaalsed. Seepärast pole

asjakohane ka kaebajate taotlus viivitada määruskaebuse lahendamisega seni, kuni vastustaja

vastab haldusasjaga nr 3-21-2163 seoses Vabariigi Valitsusele esitatud 02.11.2021

selgitustaotlusele. Haldusaktist tuleneva õiguse kehtivusaja piiramise kui haldusakti

kõrvaltingimuse vaidlustamise ja kohustamiskaebuse esitamise võimaluste kohta on

ringkonnakohus andnud põhjalikud selgitused 02.12.2021 määruse nr 3-21-2412 p-des 9‒11

ning jääb jätkuvalt nende juurde.

8. Kui esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise vastu räägib ülekaalukas avalik huvi, saab

esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine olla põhjendatud üksnes tingimusel, et kaebusel on

head eduväljavaated. Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud ka olukorras,

kus kaebaja saavutaks sellega sisuliselt oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne asja sisulist

lahendamist, kuid sellisel juhul peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas

vajadus ning samas ei tohiks pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine tekitada

avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr

3-3-1-59-14, p 19).

9. Kaebajad saaks nende soovitud tegevustes osaleda juhul, kui nad on läbi põdenud COVID-

19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise

kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva. Kaebusest nähtuvalt tegid kaebajad

COVID-19 haiguse diagnoosi kinnitava positiivse tulemusega SARS-CoV-2 testi 29.03.2021

ja sellest on möödunud üle 180 päeva. Kuna kaebajad on haiguse läbi põdenud, kuid diagnoosi

kinnitamise kuupäevast on möödunud üle 180 päeva, ei ole kaebajatele võimalik väljastada

korralduse nr 305 p 5 alap-s 2 ja p 14 alap-s 4 ettenähtud tõendit COVID-haiguse läbipõdemise

kohta. Seetõttu ei saa kaebajad osaleda kohtumenetluse ajal korralduse nr 305 p 10 alap-des 1,

3-21-2434

7(8)

2, 3, 4, 6 ja 7 loetletud tegevustes, millise piirangu kõrvaldamine on kaebuse eesmärgiks. Seega

on kaebajatel esialgse õiguskaitse vajadus (HKMS § 249 lg 1). Esialgse õiguskaitse vajadust ei

välista hilisema kahjunõude esitamise võimalikkus, sest see ei kõrvalda õiguste piiramisest

tekkinud tagajärgi ning kahju väljaselgitamine on raskendatud ja tooks tõenäoliselt kaasa

vajaduse algatada täiendav kohtuvaidlus (nt Riigikohtu 21.12.2001 määrus nr 3-3-1-67-01, p

5).

10. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebust praeguses menetlusetapis põhjust pidada

ilmselgelt perspektiivituks, kuid kaebuse eduväljavaated pole ka ülekaalukalt head. Kaebajad

on COVID-19 haiguse läbi põdenud, mida kinnitab vastav tõend. Kuupäevast, mil haigus

kinnitati (29.03.2021) möödunud üle 180 päeva. Kaebajad on teinud 14.10.2021 ka antikehade

testid, millega tuvastati, et nende veres on antikehade arv 709,1 AU/ml ja 113,3 AU/ml

(referentsväärtus < 50 AU/ml). Samas puudub senini üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest,

kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti

pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega

omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu (vt viited ringkonnakohtu

02.12.2021 määruse nr 3-21-2412 p-s 22). Kaebajate väited on seega selles kontekstis nende

nakkusohutusest seonduvalt haiguse läbipõdemisega vähemalt vaieldavad.

11. Seda, kas õiguslik alus vaidlustatud korralduse andmiseks on olnud piisavalt määratletud

või mitte, tuleb kohtul hinnata haldusasja sisulisel läbivaatamisel, kuid korraldust ei ole alust

pidada ilmselgelt õigusvastaseks (vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 23;

Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrus nr 3-21-2473, p 9).

12. Kaebajad väidavad endi ebavõrdset kohtlemist võrreldes vaktsineeritud inimestega.

Ringkonnakohus möönab, et selline küsimus võib tõepoolest tõusetuda vaktsineeritud ja

haiguse tõendatult läbi põdenud isikute võrdlemisel, kui võtta aluseks üksnes halduskohtu

määruses viidatud allikad. Ringkonnakohus jääb siiski 02.12.2021 määruses nr 3-21-2412

toodud seisukohale, et pidevalt täienevad, kuid siiski jätkuvalt lünklikud ja ebakindlad

teadusandmed ei võimalda praegu üldistavalt väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult

vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul kaitse isegi

tõhusam ning seetõttu on meelevaldne kohelda neid isikute gruppe erinevalt. Ringkonnakohtu

põhjalik analüüs on esitatud 02.12.2021 määruse nr 3-21-2412 p-des 16‒21.

13. Kokkuvõtvalt viitab ringkonnakohus, et kui vaktsineerimisega omandatud immuunsus

kestab tegelikkuses vähem kui üks aasta, tuleks Vabariigi Valitsusel asjakohaste teadusandmete

täpsustumise korral hinnata hoopis seda, kas lühendada tuleks ka vaktsineeritute tõendi

kehtivuse tähtaega. Seega võib läbipõdenute ja vaktsineeritute võrdsustamine toimuda ka

selliselt, et lühendatakse vaktsineerimistõendi kehtivusaega. Euroopa Komisjon ongi teinud

25.11.2021 ettepaneku1 näha vaktsineerimistõendi kehtivuseks ette 9 kuud (vt põhjendus 24 ja

p 12 alap a), kuid pole samas pidanud vajalikuks pikendada läbipõdemistõendi 180-päevast

kehtivust (vt põhjendus 30 ja p 12 alap c). Võrdse kohtlemise argumendiga ei saa kaebajad

nõuda sisuliselt endi nakkusohutuks tunnistamist olukorras, kus nende omandatud nn loomuliku

immuunsuse kestus on teadmata.

14. Kaebajad on Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2021 määrusele nr 3-21-2030, 08.11.2021

määrusele nr 3-21-2163 ja 15.10.2021 määrusele nr 3-21-2167 viidates seisukohal, et Eesti

õiguskorras puudub pretsedendiõigus, mis kohustaks lähtuma varasemates kohtuasjades

järeldatust ning praeguses asjas ei saa lähtuda nendes määrustes viidatud ettevaatuspõhimõttest.

Ringkonnakohus ei ole loonud sellega uut õigust ega laiendanud keskkonnaõiguse põhimõtet

praegusega sarnastele vaidlustele, vaid väljendas üksnes seisukohta, et olukorras, kus

1 https://ec.europa.eu/info/sites/default/files/com_2021_749_1_en_act_part1_v3.pdf

3-21-2434

8(8)

ühiskonnas levib kiiresti ja ulatuslikult suure nakatuvusega haigus, mille kulg võib olla raske

või eluohtlik ning millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib

ületada haiglate ravivõimekust, ei saa vastustaja jääda ära ootama äärmiselt kaalukate avalike

huvide rasket kahjustamist, vaid tal tuleb tegutseda proaktiivselt ja rakendada ennetavaid

meetmeid.

15. Praeguse vaidluse kontekstis asjakohase üksikisiku ja avaliku huvi kaalumise osas viitab

ringkonnakohus enda 02.12.2021 määruse nr 3-21-2412 p-des 23‒25 esitatud seisukohtadele ja

jääb jätkuvalt nende juurde.

16. Kuna kaebajatel ja vastustajal on praeguses haldusasjas samad esindajad, mis asjas nr 3-

21-2412, peab ringkonnakohus võimalikuks piirduda viidetega nimetatud haldusasjale, selmet

kõiki seisukohti siinses määruses üle korrata.

17. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus Vabariigi Valitsuse määruskaebuse ja tühistab

Tallinna Halduskohtu 27.10.2021 määruse resolutsiooni p-i 6. Ringkonnakohus teeb tühistatud

osas uue määruse, millega jätab X ja Y esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)