3-21-2472/11 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Maret Altnurme

Määruse tegemise aeg ja koht

3. detsember 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2472

Haldusasi

X kaebus Vabariigi Valitsuse 28. mai 2021. a korralduse

nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse

diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja

nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ p 5 alap-i

1 tühistamiseks osas, mis seab läbi põdenud isikule

karantiini vabastuse täiendavaks tingimuseks 180-

päevalise piirangu

Menetlusosalised

Kaebajad – X, esindaja v.adv abi Jaanika Reilik-Bakhoff

Vastustaja ‒ Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv Ants

Nõmper ja v.adv abi Kairi Kilgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 1. novembri 2021. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vabariigi Valitsuse määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Vabariigi Valitsuse määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 1. novembri 2021. a määruse haldusasjas nr 3-21-

2472 resolutsiooni p 6 ja teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta X esialgse

õiguskaitse taotlus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg 1, § 252 lg

7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus kehtestas 28.05.2021 korraldusega nr 212 „Karantiini kehtestamine

COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega

lähikontaktis olnud isikutele“ (korraldus nr 212) nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse

(NETS) § 27 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 3 ja § 28 lg 8 alusel isikute karantiinis viibimise nõuded,

et vältida ja tõkestada COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 levikut

haiguskoldest väljapoole.

3-21-2472

2(9)

Korralduse p 3 kohaselt on lähikontaktsel ehk isikul, kes elab haigega (s.o isikuga, kellel on

diagnoositud COVID-19 haigus või kellel tervishoiuteenuse osutaja tehtud SARS-CoV-2 RT-

PCR või SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi tulemus on positiivne) koos, viibib temaga püsivalt

samas viibimiskohas või on muul viisil olnud haigega lähikontaktis, keelatud oma elukohast

või püsivast viibimiskohast lahkuda 10-kalendripäevase perioodi jooksul. Korralduse p 5 näeb

ette, et lähikontaktse karantiininõuet ei kohaldata sellise lähikontaktse suhtes, kes:

1)

on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi

tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva;

2)

on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase

vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud

rohkem kui üks aasta;

21)

on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud maksimaalse

kaitse ja saanud pärast kuuri läbimist täiendava vaktsiinidoosi ning täiendavast vaktsiinidoosist

ei ole möödunud rohkem kui üks aasta;

3)

on võrdsustatud vaktsineerituga. Vaktsineerituga võrdsustatuks loetakse isikut, kes on

COVID-19 haiguse läbipõdemise järel saanud ühe doosi vaktsiini, saavutanud vaktsiinidoosi

järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta

või kes on pärast esimese vaktsiinidoosi saamist haigestunud COVID-19 haigusesse, on

COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemise või

diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui üks aasta. Juhul, kui isik

haigestub COVID-19 haigusesse 14 kalendripäeva jooksul pärast esimese vaktsiinidoosi

saamist, kohaldatakse tema suhtes alapunktis 1 sätestatut.

2. X esitas 29.10.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse korralduse nr 212 p 5 alapunkti 1

tühistamiseks osas, mis seab läbi põdenud isikule karantiini vabastuse täiendavaks tingimuseks

180-päevalise piirangu.

Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse peatada kaebajat puudutavas osas

praeguse kohtumenetluse ajaks korralduse nr 212 p 5 alap-i 1 täitmine osas, mis seab kaebajale

kui läbi põdenud isikule karantiini vabastuse täiendavaks tingimuseks järgneva: „diagnoosi

kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud

rohkem kui 180 päeva.“

Kaebaja on COVID-19 haiguse 2021. a septembris läbi põdenud, ehkki 16.09.2021 tehtud PCR

test osutus piiripealseks ning 17.09.2021 tehtud PCR test osutus negatiivseks. Samas nähtub

epikriisist, et kaebaja diagnoosiks on laboratoorselt kinnitamata COVID-19 ning ühtlasi on

positiivne 29.09.2021 tehtud antikehade test, mille kohaselt oli kaebaja veres antikehade arv

265,6 AU/ml (normväärtus on < 50 AU/ml). Terviseameti koostööpartneri Synlabi Tallinna

labori infektsioonhaiguste valdkonna juht Y on avalikus meedias avaldanud, et antikehade

olemasolu vaktsineerimata inimesel on sama kindel läbipõdemise kinnitus kui PCR test. Seega

on üheselt selge, et kaebaja on COVID-19 haiguse läbi põdenud ja teda tuleks pidada COVID-

19 haiguse läbipõdenuks korralduse mõttes. COVID-19 haiguse läbi põdenud isikute puhul on

tõenäosus teistkordseks nakatumiseks oluliselt madalam kui vaktsineeritud isikutel.

Kaebaja töötab koolis huviala õpetajana, lisaks on kaebaja vabakutseline XXX ning korraldab

ja osaleb naistele suunatud eneseabi ringides. Kaebaja puutub igapäevaselt kokku väga suure

hulga erinevate inimestega (sh lastega õppeasutuses). Kaebajal ei ole neid tegevusi võimalik

läbi viia kaugtöö raames ning seetõttu on kaebajal suur oht puutuda kokku nakkusekandjaga.

See aga tähendaks kaebaja jaoks, et ta peaks pidevalt ning põhjendamatult viibima

3-21-2472

3(9)

lähikontaktsena karantiinis. Pideva karantiini jäämise korral saab oluliselt kannatada kaebaja

sissetulek. Kuna kaebaja on ka iseenda tööandja, on kahju veelgi suurem. Korraldusest

tulenevad nõuded mõjutavad kaebaja elu ja tegevust igapäevaselt ning omavad tugevat

negatiivset mõju kaebaja elukvaliteedile.

Kaebaja peab halduskohtumenetluse kestel taluma intensiivseid riiveid oma põhiseaduslikele

õigustele ja vabadustele, mis muudab tavapärase elu jätkamise võimatuks ning tekitab kaebajale

ebavajaliku majandusliku kahju. Omades vähemalt sama head immuunsust kui vaktsineeritud

isikud, peab kaebaja jääma korduvalt karantiini vaid põhjusel, et ta ei soovi vaktsineerimisega

saavutada antikehade olemasolu, mis on tal juba olemas naturaalse immuunsusega. On

arusaamatu, miks ei ole korralduse nr 212 kohaselt COVID-19 haiguse läbi põdemist

antikehade tõendiga võrdsustatud vaktsineerimisega saavutatud immuunsusega. Kaebaja omab

SARS-CoV-2 vastaseid antikehasid. Samad antikehad tekivad ka vaktsineerides. Prof C

arvutuse põhjal koostatud tabelist nähtuvalt on vaktsineerimiskuuri lõpetanud isikutel

tõenäosus uuesti COVID-19 haigusesse nakatuda neli korda väiksem kui isikutel, kes ei ole ei

vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud. Läbi põdenud isikutel on samas tõenäosus uuesti

COVID-19 haigusesse nakatuda üheksa korda väiksem. Vastustajal ei saa esialgse õiguskaitse

kohaldamisest tekkida negatiivset tagajärge või on see marginaalne, kuna kaebaja on ilmselgelt

vähem nakkusohtlik kui vaktsineeritud isikud. Molekulaarimmunoloogia teadur G on Tartu

Ülikooli lehel kirjutanud vastuseks küsimusele, millel tugineb arvamus, et läbipõdenute kaitse

kestab 180 päeva järgmist: „Teaduskirjanduses kohtab seda väidet oluliselt harvem kui

tavameedias. Andmeid antikehade püsivuse kohta avaldatakse jooksvalt ning võimalik, et

lihtsalt ollakse mingitesse vanadesse andmetesse kinni jäädud. Viimastest uuringutest on

selgunud, et läbipõdenutel võivad antikehad püsida ka oluliselt kauem.“

3. Tallinna Halduskohus peatas 01.11.2021 määruse resolutsiooni p-ga 6 esialgse

õiguskaitse korras kaebaja osas korralduse nr 212 p 5 alap-i 1 kehtivuse järgmise piirangu osas:

„ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast

ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva“. Määruse kohaselt kehtib esialgne õiguskaitse kuni

praeguses kohtuasjas kohtuotsuse või muu menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.

Kaebajal esineb esialgse õiguskaitse vajadus, sest ta peab kaevatava korralduse tõttu taluma

kohtumenetluse ajal intensiivseid riiveid oma põhiseaduslikele õigustele ja vabadustele, mis

muudavad tema tavapärast elu. Lisaks kannatab esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel

olulisel määral kaebaja sissetulek.

Puudub avalik huvi, mis räägiks esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu. Kaebaja on COVID-

19 haiguse läbi põdenud, mida näitab SYNLAB Eesti OÜ väljastatud antikehade olemasolu

kinnitav tõend. On teada, et immuunsus saavutatakse kas haiguse läbipõdemise või

vaktsineerimise tulemusel. Seejuures näib COVID-19 haiguse läbipõdemine andvat tõhusama

kaitse kui vaktsineerimine, sest olemasoleva teabe valguses on COVID-19 haigust läbi põdenud

isikul oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda uuesti COVID-19 haigusesse võrreldes

vaktsineerimise läbinud isikuga (prof Y arvutused). Terviseameti andmetel on COVID-19

haigusesse nakatunutest varasemalt haiguse läbipõdenute arv oluliselt väiksem kui eelnevalt

vaktsineeritute arv, samuti on sümptomaatilise COVID-19 haiguse tõttu hospidaliseeritud

varasemalt haiguse läbipõdenute arv oluliselt väiksem kui eelnevalt vaktsineeritute arv (vt

Terviseameti 30.09.2021 vastus kohtunõudele haldusasjas nr 3-21-2163). Ka hiljuti avaldatud

Iisraeli uuringu andmetel on COVID-19 haiguse läbipõdenul oluliselt väiksem tõenäosus uuesti

nakatuda

kui

vaktsineeritul

(vt

https://www.medrxiv.org/content/

10.1101/2021.08.24.21262415v1). Ajakirjas Science ilmunud uuringu järgi on COVID-19-st

paranenud patsientidel jätkuvalt tugev immuunsus koroonaviiruse vastu ka kaheksa kuud pärast

nakatumist (vt Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna veebileht - „Immuunsus COVID-

3-21-2472

4(9)

19 suhtes võib kesta aastaid (12.02.2021)“ https://meditsiiniteadused.ut.ee/et/covid19). Autorid

arvavad, et COVID-19 haiguse läbipõdemisel tekkiv immuunsus kestab tõenäoliselt mitu

aastat, võimalik et ka aastaid (vt samas; vt ka Andreas Radbruch & Hyun-Dong Chang (2021)

(Nature, June 2021) A long-term perspective on immunity to COVID. Clinical studies now

indicate that immunity will be long-lasting. https://www.nature.com/articles/d41586-021-

01557-z). Seega on põhjendatud küsimus 180 päeva tingimuse teadusliku aluse kohta.

Isikuid koheldakse ebavõrdselt. Puudub alus kehtestada COVID-19 haiguse läbi põdenud

isikute suhtes rangemaid meetmeid kui vaktsineeritutele, sest esiteks on mõlemal grupil

tekkinud immuunsus ning teiseks näitab siseriiklik empiiriline kogemus, et läbipõdenud on

vaktsineeritutest uue haigestumise eest isegi paremini kaitstud. Terviseameti poolt kohtule

edastatud andmed näitavad veenvalt, et haiguse läbi põdenud inimeste uuesti haigestumise, sh

raskesti haigestumise ja nende haiglasse paigutamise vajaduse tekkimise tõenäosus on oluliselt

väiksem kui vaktsineeritud inimestel (vt Terviseameti 30.09.2021 vastus kohtunõudele).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Vabariigi Valitsus palub 15.11.2021 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

01.11.2021 määruse resolutsiooni p 6 ja teha uus määrus, millega jätta esialgse õiguskaitse

taotlus rahuldamata.

Halduskohus on hinnanud kättesaadavat teaduslikku informatsiooni ebaõigesti ja valikuliselt.

Vaktsineeritute ja vaktsineerimata läbipõdenute kohtlemine erinevatelt on põhjendatud.

Praegusel hetkel puuduvad piisavad teaduslikud tõendid ja uuringutulemused, mis kinnitaksid

vaktsineeritutega võrreldes samaväärset või vähesemat nakkusohutuse taset võrdlusgruppide

puhul. Ühtlasi ei ole teaduslike uuringute kohaselt vaktsineerituga samaväärne nakkusohutuse

tase inimesel, kes on haiguse läbi põdenud rohkem kui 180 päeva tagasi ega inimesel, kelle

antikehade test on referentsväärtuse suhtes positiivse tulemusega. Olemasolevatest

teadusandmetest nähtub läbivalt, et võrreldes läbipõdenud vaktsineerimata isikutega on

vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem tõenäosus COVID-19 viirusesse nakatuda ja viirust

edasi levitada.

Kohtu järeldus, et COVID-19 haiguse läbipõdemine annab vaktsineerimisega võrreldes

tõhusama kaitse ja väiksema võimaluse uuesti nakatuda, on ebaõige. Senini ei ole Y sõnul

usaldusväärseid teadusuuringuid, kus isikute, kes on koroonaviiruse vastu vaktsineeritud või

kes on selle läbi põdenud, uuesti nakatumist või nakkusohtlikkust oleks võrreldud

koroonaviiruse antikehasid omavate isikute vastavate näitajatega. Hiljutine uuring kinnitab, et

läbipõdenud vaktsineerimata uuritavatel oli uuringu andmete alusel üle kahe korra suurem

võimalus

uuesti

nakatuda

võrreldes

täielikult

vaktsineeritutega

(https://www.cdc.gov/mmwr/volumes/70/wr/mm7032e1.htm?s_cid=mm7032e1_w).

Teise

hiljutise uuringu järgi ei tekkinud enam kui kolmandikul läbipõdenutest üldse antikehi ega

kaitset hilisema nakatumise vastu (https://wwwnc.cdc.gov/eid/article/27/9/21-1042_article).

Haiguse läbipõdemise järgselt tekkiv immuunsus on väga varieeruv.

Tulenevalt Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) 29.03.2021 raportis

märgitust leidub tõendeid, mille kohaselt tekib vaktsineeritud isikutel nakatumisel vähem

viiruseosakesi (väiksem viiruse hulk kehas), samuti vähendab vaktsineerimine nii

sümptomaatilist ja asümptomaatilist nakatumist, mis võib tähendada, et viirust kantakse vähem

edasi. COVID-19 kiire leviku peatamiseks ning haiglate ülekoormuse vältimiseks soovitavad

nii ECDC, USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus (CDC) kui ka WHO inimestel end

vaktsineerida ning riikidel suurendada vaktsineerimise hõlmatust ühiskonnas. Oxfordi Ülikooli

3-21-2472

5(9)

Briti teadlaste poolt läbi viidud teadusuuringu järelduste kohaselt on COVID-19 vastu

vaktsineeritud inimestel väiksem tõenäosus viirust levitada isegi juhul, kui nad ise nakatuvad.

Kohus ei saa üleüldiselt olla pädev andma tõsikindlaid hinnanguid teaduslikes küsimustes, vaid

peaks usaldama vastavale valdkonnale spetsialiseerunud teadlasi, kellel on vajalikud

taustateadmised, teostatud analüüside tulemused ning kõikehõlmav ülevaade olemasolevast

teabest ja teemakohastest arengutest.

Pelgalt antikehade olemasolust ei saa järeldada, et inimesel on tõhus kaitse uuesti nakatumise

vastu. Prof Q selgitustest nähtub, et kuigi antikehad näitavad ka kaitset haiguse vastu, pole siiani

selge, missugune on haigusevastaseks kaitseks vajalik antikehade kontsentratsioon ja kui

kiiresti see aja jooksul langeb. Seetõttu ei saa ka antikehade kontsentratsiooni määramist

haiguse põdemise aega teadmata (haiguse põdemise aega näitab PCR testi positiivne vastus)

kasutada COVID-19 läbi põdemise hindamiseks. Seega ei saa antikehasid omavaid isikuid

pelgalt antikehade olemasolu fakti alusel kohelda võrdsetel alustel vaktsineeritud isikutega ega

läbipõdenud isikutega, kellel läbipõdemise fakt on tuvastatud ja läbipõdemise aeg on teada.

Täna ei esine ka piisavalt tõendeid järeldamaks, et antikehade testid võiksid olla sobivaks

aluseks inimese nakkusohutuse tõendamisel.

Kuivõrd teadlaste ja arstide seisukoha kohaselt puudub ühine arusaam, milline on antikehade

testide tõendusväärtus nakatumisohu hindamisel, ei ole ka teadusnõukoda senini teinud

vastustajale ettepanekut väljastada isikutele tõendeid antikehade testi põhjal ega pikendada

läbipõdemise tõendi kehtivust. Praegusel hetkel tunnustatakse seega Euroopa Liidus valdavalt

seisukohta, et läbipõdenutel kestab immuunsus vähemalt 180 päeva, mistõttu ei saa nendega

samal alustel kohelda inimesi, kelle puhul läbipõdemise aeg pole teada. 180-päeva piir põhineb

ECDC 10.05.2021 tehnilisel raportil, millest tuleneb, et läbipõdemise järgne kaitse tekib

tavaliselt nakatumisest arvates 14. päeval ning püsib viie kuni seitsme kuu jooksul, millel

tugineb ECDC ametlik seisukoht, et läbipõdemise puhul saab immuunsuse olemasolu

tõendatuks pidada 180 päeva jooksul, kuid üksnes antikehade testi põhjal ei saa teha järeldust,

et inimene on nakkusohutu või kaitstud COVID-19 vastu. Üldise erandi kehtestamist

inimestele, kellel on läbipõdemisest möödas rohkem kui 180 päeva ei saa pidada ohutuks ega

põhjendatuks, sest kuigi kaitse võib mõnel inimesel püsida kauem, võib see püsida ka vähem.

Euroopa Terviseohutuse Komitee (HCS) on 18.10.2021 kinnitanud, et ECDC 10.05.2021 raport

ja selles antud hinnangud on endiselt kehtivad, kuna pole uusi andmeid, mis annaks alust neid

hinnanguid teistkordselt tõlgendada ning ümber vaadata. HCS kinnitas, et ECDC jälgib pidevalt

uusimaid teadusuuringuid ning antikehade testide kasutamise kohta kogutavaid andmeid ning

on avatud oma positsiooni muutmisele, kui ilmnevad uued teaduslikud andmed. Antikehade

kasutamisväärtuste osas on käesoleval hetkel veel liialt vähe uuringuid, et neile andmetele saaks

tõsikindlalt tugineda. Antikehade testide puhul puudub arusaam, milline tase on kaitseks piisav

ning kui kaua selline kaitse kestab. Antikehade hulk veres ja selle näitaja muutumine ajas võib

olla väga varieeruvad isegi olukorras, kus läbipõdemise aeg on sama.

Esialgse õiguskaitse otsustamisel on reeglina lubamatu põhivaidluse ette ära otsustamine, mida

halduskohus on praegu teinud. Halduskohus ei ole esialgse õiguskaitse vajadust piisavalt

põhjendanud. Ainuüksi nentimine, et väidetavad riived muudavad kaebaja tavapärast elu, ei ole

piisav esialgse õiguskaitse rakendamiseks.

Kohus ei ole piisavalt kaalunud avalikke huve ega esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid

tagajärgi. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise vastu räägib ülekaalukas avalik huvi, mida

ei kaalu antud juhul üles üksikisiku huvi. Võttes arvesse tänast kõrget riskitaset, tuleb otsuste

tegemisel lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Ettevaatuspõhimõttest lähtuvalt on lubamatu anda

laiemaid vabadusi isikutele, kellel puudub vaktsineerimise teel saavutatud kaitse COVID-19

3-21-2472

6(9)

vastu. Vastavalt Teadusnõukoja soovitustele aitaks laialdane vaktsineerituse tase oluliselt

leevendada survet tervishoiusüsteemile. Olukorras, kus vaktsineerituse tase ei suurene piisaval

määral või ilmneb teatav stagnatsioon, tuleb paratamatult kasutusele võtta muud meetmed,

sealhulgas karantiinikohustus, mis tuleneb korraldusest nr 212.

5. X palub 26.11.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Vastustaja on määruskaebuses enamjaolt tuginenud argumentidele, mis puudutavad neid

läbipõdenuid, kellel on küll antikehad, ent haigestumine ei ole konkreetsel kuupäeval PCR

testiga diagnoositud. Kaebaja puhul on haigestumine PCR testiga tõendatud vaatamata sellele,

et testi tulemus oli sel päeval piiripealne.

Käesolevas asjas ei ole võimalik lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Eesti õiguskorras puudub

pretsedendiõigus, mis kohustaks kohut lähtuma varasemates kohtuasjades (nt haldusasi nr 3-

21-2163) tehtud järeldustest. Ettevaatuspõhimõte ei ole universaalne põhimõte, vaid

spetsiifiline keskkonnaõiguse põhimõte. Seega tuleks ettevaatuspõhimõttele tuginedes osutada

mõnele põhiseaduse, EL õiguse või tavaseaduse normile, millest tulenevalt tuleks

ettevaatuspõhimõtet rakendada ka muudes valdkondades.

Ei vaktsineeritute ega läbipõdenute puhul ei ole teada, kui kaua kaitse kestab. Seda kinnitas ka

hiljuti Eestis käinud ECDC juht portaalis ERR avaldatud intervjuus. Sellises kontekstis on

absurdne nõuda, et läbipõdenute kaitse osas peaks valitsema teaduslik konsensus vähemalt 12

kuud kestva kaitse osas. Selle asemel tuleks küsida, kas läbipõdenute diskrimineerimiseks

võrreldes vaktsineeritutega seeläbi, et neile antav nende n-ö nakkusohutust tõendav periood on

6 kuud lühem või nende antikehade tõendit ei arvestata, on teaduslik alus. Selline teaduslik alus

puudub. On demagoogiline väita, et kui vaktsiinide tõhusust hinnatakse antikehadest lähtuvalt,

ei saa me arvestada läbipõdenute kaitse tõhustust antikehadest lähtuvalt.

Tänaseks on ilmne, et erinevalt läbipõdenutest, kelle uuesti nakatumise ja seejuures ka

haiglaravile sattumise tõenäosus on täiesti marginaalne, tulenes nakatunud vaktsineeritutest

märkimisväärne osa haiglaravi koormusest. Vastustaja meelevaldsete ning teaduslike

seisukohtadega mitte arvestavate regulatsioonide tõttu on tekkinud olukord, kus vaktsineeritud

isikud liiguvad vabalt ringi, nakatuvad ise, nakatavad teisi ning põhjustavad olulise osa haiglate

ülekoormusest.

Isegi kui nõustuda, et esialgse õiguskaitse rakendamise kontekstis peaks otsima teaduslikku

konsensust, siis antud juhul on see olemas. Kaebajatele teadaolevalt ei väida praegusel hetkel

ükski tõsiseltvõetav teadlane seda, et vaktsineeritutele 6 kuud pikema n-ö enda nakkusohutust

tõendava perioodi määramine oleks teaduslikult põhjendatud. Seejuures on kaebaja viidanud

kaebuses prof Y tabelile, mille järgi on läbipõdenute nakatumise tõenäosus võrreldes

vaktsineeritutega enam kui kaks korda väiksem; viiele teadusartiklile ja ühele

molekulaarimmunoloogia teaduri seisukohale, millest nähtuvalt läbipõdemisest tulenev kaitse

on vähemalt sama hea ja pikaajaline või parem ja pikaajalisem kui vaktsineerimisest tulenev

kaitse; 16.11.2021 TEHIK-u teabenõudele antud vastusele. Teadusnõukoda on teinud

vastustajale ettepaneku ühtlustada läbipõdemistõendi kehtivusaeg vaktsineerimistõendi

kehtivusajaga, vastava ettepaneku tegemise fakti on kinnitanud nii teadusnõukoja juht Q kui

selle liige D.

Enamik määruskaebusest on asjassepuutumatu. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi argumenti ega

tõendit selle kohta, miks läbipõdenuid ei peaks kohtlema võrdselt vaktsineeritutega. Ka enamik

vastustaja lisatud tõenditest on asjassepuutumatud. Prof Y seisukoht puudutab küsimust, kas

tema poolt läbipõdenute kohta esitatud andmed hõlmavad ka antikehadega isikuid, kelle

läbipõdemise aeg ei ole teada. Prof Q seisukoht ei ütle mitte midagi ametlikult läbipõdenute ja

3-21-2472

7(9)

vaktsineeritute n-ö nakkusohutust kinnitava perioodi erinevuse põhjendatuse kohta. P. Soodla

seisukoht on samuti asjasse puutumatu, kuna käsitleb vaid neid isikuid, kellel on antikehad,

kuid kelle nakatumise aeg ei ole PCR-testiga fikseeritud (kaebajal on see tuvastatud).

Läbipõdemise tõendi pikendamist on pooldanud ka õiguskantsler, immunoprofülaktika

ekspertkomisjoni esindaja W kui ka Terviseameti esindaja R.

Halduskohus on arvestanud avaliku huviga. Avalikes huvides on ka põhjendamatu ebavõrdse

kohtlemise välistamine (vt haldusasi nr 3-21-2555). Kaebaja ei kuulu riskigruppi, kes võib

koormata haiglasüsteemi raskekujulise COVID-19 põdemise tõttu. Kaebaja ei kuulu riskigruppi

ka vanuse poolest. Kaebajal ei ole suurem tõenäosus nakatuda kui vaktsineeritutel

(Terviseameti 10.11.2021 vastus). Kaebaja ise ei ole rohkem ohustatud kui vaktsineeritud

isikud ja ei ohusta ka teisi rohkem kui vaktsineeritud. Seega ei ole avalik huvi esialgsest

õiguskaitsest ohustatud.

Kohus ei ole põhivaidlust ette ära otsustanud. Kaebaja põhinõudeks on karantiininõude

tühistamine, mitte ajutise karantiinivabastuse saamine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada.

7. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on vältida tagajärgi, mis raskendavad kaebuse

eesmärgi saavutamist või muudavad selle võimatuks (HKMS § 249 lg 1). Kohus arvestab

esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab

kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg

3). Esialgse õiguskaitse kohaldamine peab olema eesmärgipärane ja proportsionaalne.

8. Asjas menetletavaks nõudeks on korralduse nr 212 p 5 alap-i 1 osalise tühistamise nõue.

Iseenesest ei ole selle nõude rahuldamise korral kohtuotsuse täitmise tagamiseks esialgse

õiguskaitse kohaldamine vajalik. Kaebuses ei ole esitatud nõuet kohustada Vabariigi Valitsust

pikendama korralduse nr 212 p 5 alap-s 1 sätestatud 180-päevast tähtaega või otsustama

nimetatud tähtaja üle uuesti. HKMS § 158 lg 2 teisest lausest tulenevalt hindab kohus

vaidlustatud haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Vaidlusalune korraldus on

olemuselt prognoosotsus (nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 26) ning pidevalt

täienevatel teadusandmetel põhinevate prognooside muutumine või täpsustumine ei muuda

varem tehtud prognoosotsust iseenesest õigusvastaseks (nt Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-

21-2241, p 27; 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 19). Hinnata tuleb seda, kas vastustaja

prognoos oli otsuse tegemise aja seisuga põhjendatud ja sellest lähtudes valitud meetmed

proportsionaalsed. Seepärast pole asjakohane ka kaebaja taotlus viivitada määruskaebuse

lahendamisega seni, kuni vastustaja vastab haldusasjaga nr 3-21-2163 seoses Vabariigi

Valitsusele esitatud 02.11.2021 selgitustaotlusele. Haldusaktist tuleneva õiguse kehtivusaja

piiramise kui haldusakti kõrvaltingimuse vaidlustamise ja kohustamiskaebuse esitamise

võimaluste kohta on ringkonnakohus andnud põhjalikud selgitused 02.12.2021 määruse nr 3-

21-2412 p-des 9‒11 ning jääb jätkuvalt nende juurde.

9. Olenemata sellest, et kaebaja on seni esitanud ainult tühistamisnõude, ei piira see kohtu

võimalust rakendada kaebaja õiguste kaitsmiseks muu hulgas sellist laadi esialgse õiguskaitse

abinõu, mis pikendab läbipõdenu karantiinivabastust teatud tähtajani. Kui esialgse õiguskaitse

abinõu kohaldamise vastu räägib ülekaalukas avalik huvi, saab esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamine olla põhjendatud üksnes tingimusel, et kaebusel on head eduväljavaated. Esialgse

õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud ka olukorras, kus kaebaja saavutaks sellega

sisuliselt oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne asja sisulist lahendamist, kuid sellisel juhul

3-21-2472

8(9)

peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks

pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine tekitada avalikule huvile või

kolmandatele isikutele olulist kahju (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19).

10. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Korraldusest nr 212 tulenev karantiinikohustus

piirab oluliselt kaebaja põhiõigusi (sh liikumisvabadust ja üldist vabadusõigust) ning

kohtumenetluse ajal karantiinis viibimisega tõenäoliselt kaasnevaid tagajärgi ei oleks võimalik

asjas tehtava kohtuotsusega kõrvaldada. Esialgse õiguskaitse vajadust ei välista hilisema

kahjunõude esitamise võimalikkus, sest see ei kõrvalda õiguste piiramisest tekkinud tagajärgi

ning kahju väljaselgitamine on raskendatud ja tooks tõenäoliselt kaasa vajaduse algatada

täiendav kohtuvaidlus (nt Riigikohtu 21.12.2001 määrus nr 3-3-1-67-01, p 5). Kaebaja märgib,

et töötab koolis huviala õpetajana ning on vabakutseline Vanalinna Keraamikastuudios, samuti

osaleb ta naistele suunatud eneseabi ringides, et toetada emotsionaalse või psühholoogilises

kriisis olevaid naisi. Kaebaja puutub kokku suure hulga inimestega ja tegevuste iseloomu tõttu

ei ole võimalik teha kaugtööd.

11. Kaebust ei ole alust pidada ilmselgelt perspektiivituks, kuid selle eduväljavaated pole ka

ülekaalukalt head. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et praeguse vaidluse puhul tuleb

halduskohtul esmalt lahendada küsimus, kas kaebaja on korralduse nr 212 p 5 alap 1 tähenduses

haiguse läbipõdenu (st tema haiguse diagnoos on kinnitatud ja tõendatud kindla kuupäevaga)

või antikehi omav isik, kes on haiguse teadmata ajal läbi põdenud. Kaebaja on selgitanud, et

tema 16.09.2021 SARS-CoV-2 test osutus piiripealseks ning 17.09.2021 sama test negatiivseks.

Ambulatoorse epikriisi kohaselt on kaebaja diagnoos COVID-19, laboratoorselt kinnitamata.

Kaebaja tegi 29.09.2021 antikehade testi, millega tuvastati, et tema veres on antikehade arv

265,6 AU/ml (normväärtus < 50 AU/ml). Vaidlust ei ole selles, et antikehad kinnitavad, et

kaebaja on COVID-19 haiguse läbi põdenud. Samas puudub senini üldtunnustatud teaduslik

teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus

madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob

läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu (vt viited

ringkonnakohtu 02.12.2021 määruse nr 3-21-2412 p-s 22). Kaebaja väited on seega selles

kontekstis tema nakkusohutusest (aga ka nt vaktsineerimise võimatusest) seonduvalt haiguse

vahetu läbipõdemisega vähemalt vaieldavad.

12. Seda, kas õiguslik alus vaidlustatud korralduse andmiseks on olnud piisavalt määratletud

või mitte, tuleb kohtul hinnata haldusasja sisulisel läbivaatamisel, kuid korraldust ei ole alust

pidada ilmselgelt õigusvastaseks (vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 23;

Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrus nr 3-21-2412, p 15).

13. Kaebaja väidab enda ebavõrdset kohtlemist võrreldes vaktsineeritud inimestega.

Ringkonnakohus möönab, et selline küsimus võib tõepoolest tõusetuda vaktsineeritud ja

haiguse tõendatult läbi põdenud isikute võrdlemisel, kui võtta aluseks üksnes halduskohtu

määruses viidatud allikad. Ringkonnakohus jääb siiski 02.12.2021 määruses nr 3-21-2412

toodud seisukohale, et pidevalt täienevad, kuid siiski jätkuvalt lünklikud ja ebakindlad

teadusandmed ei võimalda praegu üldistavalt väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult

vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul kaitse isegi

tõhusam ning seetõttu on meelevaldne kohelda neid isikute gruppe erinevalt. Ringkonnakohtu

põhjalik analüüs on esitatud 02.12.2021 määruse nr 3-21-2412 p-des 16‒21.

14. Kokkuvõtvalt viitab ringkonnakohus, et kui vaktsineerimisega omandatud immuunsus

kestab tegelikkuses vähem kui üks aasta, tuleks Vabariigi Valitsusel asjakohaste teadusandmete

täpsustumise korral hinnata hoopis seda, kas lühendada tuleks ka vaktsineeritute karantiinist

vabastamise tähtaega. Seega võib läbipõdenute ja vaktsineeritute võrdsustamine toimuda ka

3-21-2472

9(9)

selliselt, et lühendatakse vaktsineeritute karantiinivabastuse kestust. Euroopa Komisjon ongi

teinud 25.11.2021 ettepaneku1 näha vaktsineerimistõendi kehtivuseks ette 9 kuud (vt põhjendus

24 ja p 12 alap a), kuid pole samas pidanud vajalikuks pikendada läbipõdemistõendi 180-

päevast kehtivust (vt põhjendus 30 ja p 12 alap c). Võrdse kohtlemise argumendiga ei saa

kaebaja nõuda sisuliselt enda nakkusohutuks tunnistamist olukorras, kus tema omandatud nn

loomuliku immuunsuse kestus on teadmata ning haiguse läbipõdemise küsitava aja tõttu ka

teadusandmetele tuginedes prognoosimatu.

15. Kaebaja on Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2021 määrusele nr 3-21-2030, 08.11.2021

määrusele nr 3-21-2163 ja 15.10.2021 määrusele nr 3-21-2167 viidates seisukohal, et Eesti

õiguskorras puudub pretsedendiõigus, mis kohustaks lähtuma varasemates kohtuasjades

järeldatust ning praeguses asjas ei saa lähtuda nendes määrustes viidatud ettevaatuspõhimõttest.

Ringkonnakohus ei ole loonud sellega uut õigust ega laiendanud keskkonnaõiguse põhimõtet

praegusega sarnastele vaidlustele, vaid väljendas üksnes seisukohta, et olukorras, kus

ühiskonnas levib kiiresti ja ulatuslikult suure nakatuvusega haigus, mille kulg võib olla raske

või eluohtlik ning millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib

ületada haiglate ravivõimekust, ei saa vastustaja jääda ära ootama äärmiselt kaalukate avalike

huvide rasket kahjustamist, vaid tal tuleb tegutseda proaktiivselt ja rakendada ennetavaid

meetmeid.

16. Praeguse vaidluse kontekstis asjakohase üksikisiku ja avaliku huvi kaalumise osas viitab

ringkonnakohus ringkonnakohtu 02.12.2021 määruse nr 3-21-2412 p-des 23‒25 esitatud

seisukohtadele ja jääb jätkuvalt nende juurde.

17. Kuna kaebajal ja vastustajal on praeguses haldusasjas samad esindajad, mis asjas nr 3-

21-2412, peab ringkonnakohus võimalikuks piirduda viidetega nimetatud haldusasjale, selmet

kõiki seisukohti siinses määruses üle korrata.

18. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus Vabariigi Valitsuse määruskaebuse ja tühistab

Tallinna Halduskohtu 01.11.2021 määruse resolutsiooni p-i 6. Ringkonnakohus teeb tühistatud

osas uue määruse, millega jätab X esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

1 https://ec.europa.eu/info/sites/default/files/com_2021_749_1_en_act_part1_v3.pdf