2-20-6513/44 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.12.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-6513

Kohtuasi

X (X) hagi C (C) vastu krediidilepingust tuleneva võla

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11.11.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

C apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

8720.32 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Indrek Repnau

Kostja (apellant) C (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Tiina Mölder

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda X 29.03.2021 menetlusdokumendile lisatud tõendi vastuvõtmisest. Kuna

dokument esitati elektrooniliselt, siis tagastamist esitajale ei toimu.

2. Jätta Harju Maakohtu 11.11.2020 otsus muutmata.

3. C apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Jätta apellatsioonimenetluse kulud C kanda.

5. Määrata X apellatsioonimenetluses hüvitatavate menetluskulude rahaliseks

suuruseks 350 eurot ja mõista C-lt X kasuks välja menetluskulude hüvitis 350 eurot.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-20-6513

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Hageja esitas 04.05.2020 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista

krediidilepingust tuleneva põhivõla 10 000 eurot ja seadusjärgse viivise kuni põhivõla

tasumiseni. Hagi kohaselt andis hageja kostjale laenuks 10 000 eurot. Kostja kinnitas laenu

saamist ja selle tagastamise tähtpäeva kirjalikult 01.05.2017. Laen on tagastamata. Viivist tuleb

arvestada seadusjärgses määras ja selle suurus on hagi esitamise seisuga 2408.02 eurot. Kostja

tasaarvestamise vastuväitele vaidles hageja vastu.

2. 01.05.2020 esitas hageja Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluses avalduse, milles

nõudis sama lepingu alusel 6400 euro väljamõistmist. Maksekäsku menetleti tsiviilasjas 2-20-

117076. Kostja vaidles maksekäsule 08.06.2020 avaldusega vastu, mistõttu anti asi üle

hagimenetlusse. Hagi selles asjas ei esitatud ja menetlus lõpetati käesolevas asjas esitatud hagi

menetlemise tõttu 02.09.2020 määrusega.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4. Kostja võttis omaks, et sai hagejalt laenu 10 000 eurot ning et selle tagastamise tähtpäevaks

oli esialgselt lepitud kokku 01.05.2017. Pooltel on XX.XX.XXXX sündinud laps, kelle

hooldamise tõttu puudus kostjal sissetulek. Hageja kolis kostja ja lapse juurest ära mais 2018 ja

siis lepiti kokku, et laenu tagastama ei pea ja selle arvel täidab hageja oma kohustuse kostja eest

hoolitseda kuni lapse 3-aastaseks saamiseni, kuna lapse eest ainuisikuliselt hoolitsemise tõttu

puudub kostjal sel ajal sissetulek (perekonnaseaduse (PKS) § 111 lõike 2 alusel). 10 000 eurot

tasaarvestati 19 kuuga, 526.30 eurot kuus, mis on mõistlik ülalpidamine täisealisele isikule.

Seega on poolte kokkuleppel laen tasaarvestatud. Kokkulepet PKS § 111 lõikest 2 tuleneva

ülalpidamise puhuks tõendab poolt käitumine. Tasaarvestamine tuleb lugeda hageja poolt

omaks võetuks lapsele elatise väljamõistmise tsiviilasjas nr 2-19-14408 tehtud avalduse kaudu.

Hageja on käitunud pahauskselt, lastes kostjal kuni tema ülalpidamisnõude aegumiseni uskuda,

et poolte kokkulepe tasaarvestuseks kehtib. Kostja esitas ka aegumise vastuväite, nõustudes

hilisemalt siiski, et nõue ei ole aegunud maksekäsu kiirmenetluses esitatud osas.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 11.11.2020 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejale välja

8208.32 eurot (s.o põhivõlg 6400 eurot ja viivis 1808.32 eurot seisuga 11.11.2020) ja viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna põhivõlalt

6400 eurolt alates 12.11.2020 kuni võla tasumiseni. Kohus jättis rahuldamata hagi põhivõla

3600 euro ja sellelt nõudelt arvestatud viivise väljamõistmiseks. Menetluskulud jäid poolte endi

kanda.

2-20-6513

6. Otsuse põhjenduste kohaselt on kostja omaksvõtu kaudu tõendatud, et hageja andis talle

laenu 10 000 eurot ning et tagastamise tähtpäevaks lepiti kokku 01.05.2017. Tegemist on

krediidilepinguga VÕS § 401 tähenduses.

7. Tõendamata on kostja väide krediidilepingust tulenevate kohustuste tasaarvestamise kohta.

Hageja vaidles tasaarvestamise faktiväitele vastu. Faktiväite sõnaselge vaidlustamise olukorras

ei saa tugineda selle omaksvõtule teises tsiviilasjas. Samas ei saa kostja väidetust kuidagi

järeldada omaksvõttu ka tsiviilasjas nr 2-19-14408. Avaldus „meie varasemate kokkulepete

tõttu ütlesin mais 2018 X-le, et olen nõus miinimumelatisega (270€)“ ei sisalda faktiväiteid

tasaarvestamise kohta.

8. Kostja ei ole tõendanud, et tal üldse oli ülalpidamisnõue hageja vastu. Poolte laps sündis

XX.XX.XXXX. PKS § 111 lõike 1 kohaselt on isa kohustatud ema ülal pidama kaheksa nädalat

enne ja pärast lapse sündi. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et esinesid PKS § 111 lõikes 2

ettenähtud asjaolud, mis oleksid andud talle õiguse nõuda ülalpidamist pikema aja jooksul.

9. Kostja on põhjendatult leidnud, et hageja nõue on aegunud osas, milles seda ei esitatud

maksekäsu kiirmenetluses. Hageja esitas aegumistähtaja viimasel päeval (01.05.2020)

põhinõude 6400 eurot. Selle nõude ning sellelt arvestatava viivise osas ei ole hagi aegunud,

ülejäänud osas aga on (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 144 ja § 146 lõige 1).

10. Kostjal on krediidisaajana kohustus krediit (lepingu alusel saadud raha) hagejale tagasi

maksta (VÕS § 401 lõige 1). Leping on pooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lõige 2).

Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule (VÕS § 76 lõige 1). Lepingu kohaselt oli krediidi

tagastamise tähtpäev 01.05.2017. Alates nimetatud kuupäevast on kostja olnud täitmisega

viivituses ning on kohustatud tasuma krediidilt viivist vastavalt VÕS § 113 lõike 1 teisele

lausele.

11. Kohus mõistis kostjalt hagejale välja põhivõla 6400 eurot ja viivise põhivõlalt arvestatuna

alates 02.05.2017. Viivisevõlgnevuse suuruseks on otsuse tegemise kuupäeva seisuga 1808.32

eurot (6400 eurot x 8% aastas x 1290 päeva). Alates 11.11.2020 kuni põhivõla 6400 euro

tasumiseni mõistis kohus kostjalt välja viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras

kuni põhivõla tasumiseni (vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 367).

12. Hagi jäi aegumise tõttu rahuldamata põhivõla 3600 euro ja sellelt arvestatud viivise nõudes.

13. Hagi osalise rahuldamise tõttu jättis kohus menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 163

lõige 1).

Apellatsioonkaebus

14. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamise

osas ja jätta uue otsusega hagi tervikuna rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

15. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaal- ja menetlusõigusnorme, hindas valesti tõendeid ja

käsitles otsuses ühepoolselt menetlusosaliste seisukohti ega selgitanud piisava põhjalikkusega,

miks hagi kuulus rahuldamisele. Kohus jättis käsitlemata peamise ja olulise, milleks oli

pooltevaheline kokkulepe nõude tasaarvestamiseks. Kostja leiab, et hageja ei ole menetluse

jooksul sellele väitele vastu vaielnud, leides üksnes 23.10.2020 menetlusdokumendis, et väide

on tõendamata. Kuna tegemist oli suulise kokkuleppega, ei saa kostja kirjalikku tõendit esitada.

Kostja leiab, et faktiväite tõendamatusele osutamine ei ole väitele vastuvaidlemisega

samastatav ja tulnuks eeldada hagejapoolset faktiväite omaksvõttu. Kostja tõi lisaks esile, et

2-20-6513

tasaarvestamise kokkulepet tõendab poolte käitumine ja et hageja on käitunud kostja suhtes

pahausklikult.

16. Samuti leidis kohus, et kostja ei ole tõendanud, et tal üldse oli ülalpidamisnõue hageja vastu,

st kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et esinesid PKS § 111 lõikes 2 ettenähtud asjaolud.

Kohus on jätnud tähelepanuta kostja selgitused, et lapse elatisenõude menetluses on tõendamist

leidnud, et laps ei käinud lasteaias ja tal ei olnud hoidjat (lapse vajaduste loendist puuduvad

sellised kulutused).

Vastustaja seisukoht

17. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

18. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei

anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks (TsMS 657 lõike 1 punkt 1).

Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse

ebaõiget kohaldamist. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus jaotab ja määrab

rahaliselt kindlaks apellatsioonimenetluse kulud.

19. TsMS § 442 lõike 5 alusel lahendab kolleegium otsuses seni lahendamata menetluslikud

taotlused. Koos vastusega kaebusele on hageja esitanud täiendava tõendi – 24.01.2020

hagihoiatus. Hageja on selgitanud, et nimetatust nähtub, et poolte vahel on ka hilisemalt

sõlmitud laenulepinguid ning samuti on teised laenud kostja poolt tagastamata. Kuivõrd

praeguses asjas ei ole vaidluse all, kas poolte vahel on sõlmitud hilisemaid lepinguid, ei ole

ringkonnakohtu hinnangul tegemist asjakohase tõendiga. Samuti ei ole hageja põhjendanud,

miks ta ei saanud esitada sama tõendit maakohtus. Seega keeldub kohus TsMS § 238 lõike 1

ning § 652 lõigete 3 ja 4 alusel tõendi vastuvõtmisest. Kuna viidatud dokument esitati

elektrooniliselt, siis see esitajale tagastamisele ei kuulu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-68-14,

punkt 19).

20. Apellatsiooniastmes on pooltel vaidlus selle üle, kas hageja poolt kostjale antud laen on

kokkuleppel tasaarvestatud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium

järgmist.

21. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et asjas on tõendamata kostja väide

krediidilepingust tulenevate kohustuste tasaarvestamise kohta. TsMS § 230 lõikest 1 tulenevalt

pidi kostja tõendama oma vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid, st praegusel juhul väidetud

tasaarvestamise kokkuleppe sõlmimist. Kostja tõi ise esile, et tegemist oli suulise kokkuleppega

ning

mistahes

tõendeid

kokkuleppe

tõendamiseks

maakohtule

ei

esitanud.

Ka

apellatsioonkaebuses ei too kostja esile võimalikke tõendeid kokkuleppe tõendamiseks,

märkides üksnes, et kuna kokkulepe oli suuline, ei saagi ta ühtegi kirjalikku tõendit esitada.

Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 229 lõike 1 järgi on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave,

mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb

kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti

muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Sama paragrahvi lõike 2 esimesest lausest

tulenevalt võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus,

2-20-6513

dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Seega oli kostjal seadusest

tulenevalt võimalik tõendada kokkulepet ka muude kui kirjalike tõenditega.

22. Lisaks leiab kostja kaebuses, et ta ei pidanudki tasaarvestuse vastuväidet tõendama, kuna

faktiväide tuleb lugeda omaks võetuks, kuna hageja ei vaielnud menetluse jooksul sellele vastu,

leides üksnes, et väide on tõendamata. Kostja hinnangul ei ole faktiväite tõendamatusele

osutamine väitele vastuvaidlemisega samastatav. Maakohus leidis, et hageja vaidles

tasaarvestamise faktiväitele vastu, et faktiväite sõnaselge vaidlustamise olukorras ei saa

tugineda selle omaksvõtule teises tsiviilasjas ning et kostja väidetust ei saa järeldada

omaksvõttu ka tsiviilasjas nr 2-19-14408. Iseenesest on õige kaebuse märkus, et hageja ei ole

sõnaselgelt tasaarvestamise vastuväitele vastu vaielnud. Hageja on oma ainsas, s.o 23.10.2020

seisukohas kostja vastusele märkinud tasaarvestuse vastuväite kohta üksnes seda, et kostja ei

ole vastusele lisanud ühtegi tõendit, mistõttu on väide tõendamata. Samas ei oma nimetatud

menetluslik asjaolu asja lahendamise seisukohalt olulist tähendust, sest kokkuvõttes leidis

maakohus õigesti, et kostjat ei saa lugeda tasaarvestuse vastuväite tõendamisest vabastatuks

TsMS § 231 lõike 2 kohaselt hageja omaksvõtu alusel. Ringkonnakohus möönab, et TsMS

§ 231 lõike 4 sõnastusest võib järeldada, et omaksvõtu eeldamiseks piisab üksnes sellest, et

vastaspool ei vaidlusta selgesõnaliselt faktilist asjaolu, kuid Riigikohus on viidatud sätet

tõlgendanud oluliselt piiravamalt. Nimelt on Riigikohus korduvalt selgitanud, et TsMS § 231

lõike 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lõike 1 punkti 3, st

et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu

kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu

vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt lahendid nr 2-14-56641,

punkt 15.2; 3-2-1-107-13, punkt 15). Praegusel juhul ei ole maakohus kirjeldatud viisil hagejalt

seisukohta küsinud, mistõttu ei saa eeldada kostja omaksvõttu. Täiendavalt märgib

ringkonnakohus, et faktiväite tõendamatusele osundamisest võiks pigem järeldada kostja tahet

seda väidet vaidlustada (s.o TsMS § 231 lõike 4 teine tingimus, mis samuti välistab omaksvõtu

eeldusele tuginemise).

23. Samuti leiab kostja, et tasaarvestamise kokkulepet tõendab poolte käitumine, tuues esile, et

hagejal ei olnud laenulepingust tuleneva kohustuse sissenõutavaks muutumisest (enam kui 3

aastat tagasi) kuni praeguse menetluse algatamiseni soovi oma nõuet maksma panna. Maakohus

ei ole küll sellele väitele otsuses vastanud, mida võib pidada menetlusnormi rikkumiseks, samas

ei ole tegemist sellise rikkumisega, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks või muutmiseks.

Ringkonnakohus märgib, et kohtusse pöördumine alles nõude aegumistähtaja lõpus on

menetlusosalise seadusest tulenev õigus, mistõttu ei saa hagejale ette heita pahatahtlikkust.

Lisaks ei oleks (üksnes) see asjaolu piisav tõendamaks tasaarvestuse kokkulepet.

24. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et kostja tasaarvestuse vastuväide on

tõendamata. Puudub vaidlus, et kostja oleks väite tõendamiseks mistahes tõendeid esitanud ning

maakohus jõudis õigele järeldusele, et kostjat ei saa ka lugeda TsMS § 231 lõigete 2 ja 4 alusel

väite tõendamisest vabastatuks. Kostja viidatud täiendav asjaolu, s.o hageja käitumine nõude

esitamisel, eraldiseisvalt vastuväite tõendatuks lugemisel tähendust ei omanud.

25. Samuti ei nõustu kostja maakohtuga, et kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et esinesid PKS

§ 111 lõikes 2 ettenähtud asjaolud ehk et kostjal üldse oli ülalpidamisnõue hageja vastu.

Iseenesest on õige, et maakohus on vaidlustatud lahendis ebaõigesti märkinud, et kostja ei ole

tuginenud PKS § 111 lõikest 2 tulenevale ülalpidamisnõudele hageja vastu. Asja materjalidest

nähtuvalt on kostja 24.09.2020 vastuses hagile ja 23.10.2020 seisukohas toonud esile PKS

§ 111 lõikes 2 sätestatud nõuet puudutavad asjaolud. Ringkonnakohus on aga seisukohal, et

kokkuvõttes ei saa eeltoodu (sh viidatud maakohtu ekslik seisukoht) mõjutada käesoleva asja

2-20-6513

lahendamise tulemust. Nimelt on kostja 23.10.2020 menetlusdokumendis ise välja toonud, et

tema väidetav PKS § 111 lõikest 2 tulenev nõue aegus PKS § 112 kohaselt 2019. a lõpuks.

Seega ei oleks seda nõuet enam võimalik muul viisil tasaarvestada, kui üksnes eelnevalt

käsitletud väidetava kokkuleppe tõendatuse korral. Kohus selgitab täiendavalt, et samuti olnuks

VÕS § 200 lõikes 2 sätestatud eelduste olemasolul võimalik tasaarvestada aegunud nõuet, mh

menetlusliku tasaarvestusavaldusega (vt selle kohta nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-116-10,

punkt 44). Siis tuleks kohtul anda käesolevas menetluses hinnang ka kostja vastava nõude

põhjendatusele. Menetluslikku tasaarvestusavaldust ei ole aga kostja praegusel juhul esitanud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

26. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lõike

1 alusel kostja kanda. Kohus selgitab, et menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lõike 1

kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.

27. TsMS § 174 lõigete 1 ja 3 järgi tuleb ringkonnakohtul vastavalt jaotusele määrata kindlaks

hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus. Hageja 19.11.2021 menetluskulude nimekirja

järgi on tema menetluskuluks apellatsioonimenetluses lepingulise esindaja tasu 3 t 30 min

õigusabi eest (s.o 15 min maakohtu otsusega tutvumine; 30 min konsultatsioon kliendiga; 10

min 08.03.2021 määrusega tutvumine; 30 min apellatsioonkaebusega tutvumine; 15 min

konsultatsioon; 90 min vastuse koostamine; 5 min kohtu kirjaga tutvumine; 15 min

menetluskulude nimekirja koostamine) tunnitasuga 120 eurot (käibemaksu ei lisandu). Seega

kokku palus hageja hüvitada 420 eurot.

28. TsMS § 175 lõikest 1 tuleneb, et kohus mõistab lepingulise esindaja kulud teiselt poolelt

välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegiumi hinnangul on hageja menetluskulude

nimekirjas kajastatud menetlustoimingud põhjendatud ja vajalikud ning neile kulunud aeg

(kokku 3 t 30 min), arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu, mõistlik ja kooskõlas asja

materjalidega. Hageja mitteadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu määr 120 eurot

(käibemaksu ei lisandu) ei ole aga ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 175 lõike 1 mõttes

mõistlik ega põhjendatud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise

lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest

makstavat tasu (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-115-13, punkt 25). Mitteadvokaadist esindaja

põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub

käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud. Arvestades, et käesolev

asi oli keskmise keerukusega ja vähemahukas, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud tunnitasu

määraks antud juhul 100 eurot. Kohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on

kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja

alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole.

29. Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulud põhjendatud 3,5 x 100 = 350 euro ulatuses,

milline summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)