3-21-2473/11 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja

Monika Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

02.12.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2473

Haldusasi

X kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusele nr

305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud

meetmed ja piirangud“

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja X, esindaja adv Jaanika Reilik-Bakhoff

Vastustaja Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv Ants

Nõmper ja adv Kairi Kilgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 01.11.2021 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vabariigi Valitsuse määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Vabariigi Valitsuse määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 01.11.2021 määruse resolutsiooni p 6 ja teha uus

määrus, millega jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

Selgitus

Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus võttis 23.08.2021 vastu korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku

tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“. Korralduse p-s 10 on loetletud tegevused,

millele piirangud kehtestati: nt sportimine, huvitegevus, huviharidus, täienduskoolitus ja

täiendõpe, avalikuks kasutamiseks mõeldud saunades, spaades ja ujulates viibimine, avalikel

koosolekutel ja üritustel, teatrietendustel, kontsertidel ja kinoseanssidel ning toitlustusettevõtte

müügi- või teenindusalal viibimine. Korralduse p 13 kohaselt on tegevus lubatud, kui on tagatud

korralduse p-des 10 ja 14–17 sätestatud nõuete täitmine.

Korralduse p 14 kohaselt võib isik p-s 13 sätestatud tingimustel tegevuses osaleda, kui täidetud

on vähemalt üks järgmistest tingimustest:

1) ta on alla 18-aastane;

3-21-2473

2(11)

2) tema vaktsineerimine ja testimine ei ole arsti otsusel võimalik tema tervislikku seisundit

arvestades ning ta esitab enne tegevuses osalemist sellekohase tõendi;

3) ta on COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isik

ning esitab enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi;

4) ta on tegevusega seotud isik, kelle tööandja on töökeskkonna riskianalüüsis ette näinud ja

rakendanud konkreetse tegevuskoha riskide maandamise meetmed, ning nimetatud isik on need

nõuded täitnud;

5) ta on tegevuse eest vastutav isik või tema esindaja või hädaabitööde tegemisega seotud isik.

Korralduse p 15 kohaselt võib isik lisaks p-s 14 nimetatud alustele tegevuses osaleda, kui ta

esitab tõendi samas punktis märgitud tingimustele vastava SARS-CoV-2 testi tegemise kohta,

mille tulemus peab olema negatiivne, samuti on võimalik testida võimaluse korral tegevuse

asukohas või üldapteegi tegevusluba omavas ettevõttes.

Korralduse p 16 kohustab tegevuse eest vastutavat isikut enne, kui isik osaleb tegevuses,

kontrollima p-des 14 ja 15 sätestatud asjaolusid, sh tõendi või testi tegemise ehtsust ning nende

kehtivust.

Korralduse p 5 ap 2 järgi ei kohaldata 10-kalendripäevast elukohas või püsivas viibimiskohas

viibimise kohustust ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 testimise

nõudeid, kui isik on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2

testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva.

Alates 25.10.2021 kehtib korraldus nr 305 redaktsioonis, kus testimine ei anna enam õigust

korralduse p-s 10 loetletud tegevustes osaleda. Korralduse p 15 enam ei kehti, samuti on

eelnimetatud osas korrigeeritud korralduse p-e 14 ja 16.

2. X esitas 29.10.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 23.08.2021

korralduse nr 305 tühistamiseks p 10 ap-de 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 osas, millega need nõuavad p-des

14 ja 16 sätestatud nõuete täitmist, samuti p-de 14 ja 16 osas.

Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse Vabariigi Valitsuse korralduse nr

305 täitmise peatamiseks vaidlustatud osas kohtumenetluse ajaks.

Taotluse põhjenduste kohaselt on kaebaja COVID-19 haiguse 2021. a septembris läbi põdenud,

ehkki 16.09.2021 tehtud PCR-test osutus piiripealseks ning 17.09.2021 tehtud PCR-test osutus

negatiivseks. Samas nähtub epikriisist, et kaebaja diagnoosiks on laboratoorselt kinnitamata

COVID-19 ning ühtlasi on positiivne 29.09.2021 tehtud antikehade test, mille kohaselt oli

kaebaja veres antikehade arv 265,6 AU/ml (normväärtus on <50 AU/ml). Terviseameti

koostööpartneri Synlabi Tallinna labori infektsioonhaiguste valdkonna juht PN on avalikus

meedias avaldanud, et antikehade olemasolu vaktsineerimata inimesel on sama kindel

läbipõdemise kinnitus kui PCR-test. Seega on üheselt selge, et ka kaebaja on COVID-19

haiguse läbi põdenud ning tuleks pidada COVID-19 haiguse läbipõdenuks korralduse mõttes.

Kaebajal on jätkuvalt piisavalt kõrged antikehad, kuid teda ei kohelda korralduse mõistes

läbipõdenuna, mistõttu leiab kaebaja, et korraldusest tulenevad piirangud COVID-19 haiguse

läbi põdenud isikutele ei ole põhjendatud, kuivõrd nende puhul on tõenäosus teistkordseks

nakatumiseks oluliselt madalam kui vaktsineeritud isikutel. Lisaks ei soovita riiklik

immunoprofülaktika ekspertkomisjon vaktsineerida enne 6 kuu möödumist alates läbi

põdemisest, mistõttu ei ole võimalik kaebajal ka ennast immuniseerida või vähemalt pole see

soovitatav. Korraldusest tulenevad nõuded mõjutavad kaebaja igapäevast elu ja tegevust,

kuivõrd kaebaja tunneb, et on piirangute tõttu täielikult ära lõigatud sotsiaalsetest,

kultuurilistest ja meelelahutuslikest sündmustest, mis varem on olnud oluliseks osaks tema

elust. Kaebajal ei ole koos abikaasa ning lastega võimalik käia kinos, avalikel üritustel,

muuseumites, laste huviringides, mis varasemalt on olnud kaebaja harjumuspärase elu osaks.

Samuti ei ole kaebajal enam võimalik kontsertide korraldamisel abistada enda muusikust

3-21-2473

3(11)

abikaasat. Kõik see omab tugevat negatiivset mõju kaebaja elukvaliteedile. Kaebajal ei ole

õigus osaleda ühiskonnaelus ka negatiivse testi olemasolul. Kaebajale on arusaamatu, miks ei

ole korralduse kohaselt COVID-19 haiguse läbi põdemist antikehade tõendiga võrdsustatud

vaktsineerimisega saavutatud immuunsusega (kusjuures vaktsineerimisega saadavate

antikehade arvu ka ei kontrollita ning paljudel vanemaealistel ei ole vaktsiin vajalikku

immuunsust tekitanud, mistõttu on juba alustanud kolmanda doosi süstimisega).

Vaktsineerimist kinnitav tõend kehtib aasta aega pärast maksimaalse kaitse saavutamist (st 14

päeva möödumisel teise doosi saamisest), samas läbi põdemist kinnitav tõend kehtib vaid 180

päeva.

3. Tallinna Halduskohus kohustas 01.11.2021 määrusega esialgse õiguskaitse korras

Vabariigi Valitsust Terviseameti kaudu väljastama kaebajale tõendi selle kohta, et teda tuleb

Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 kohaldamisel käsitada nimetatud tõendi

ettenäitamisel

samaväärselt

COVID-19

haiguse

läbi

põdenud,

vaktsineeritud

või

vaktsineerituga võrdsustatud isikuga, kes on esitanud enne tegevuses osalemist nimetatud

asjaolude kohta tõendi (resolutsiooni p 6). Esialgne õiguskaitse kehtib kuni kohtuotsuse või

menetlust lõpetava muu lahendi jõustumiseni.

Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, sest ta peab taluma kohtumenetluse ajal intensiivseid

riiveid oma põhiseaduslikele õigustele ja vabadustele, mis muudavad tema tavapärast elu. Tema

heaolu sõltub esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise tulemusest. Puudub avalik huvi, mis

räägiks esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu. Kaebaja on COVID-19 haiguse läbi põdenud,

mida näitab SYNLAB Eesti OÜ väljastatud antikehade olemasolu kinnitav tõend. Seejuures

näib COVID-19 haiguse läbipõdemine andvat tõhusama kaitse kui vaktsineerimine. Avalikes

huvides on välistada põhjendamatu ebavõrdne kohtlemine. Puudub nimelt alus kehtestada

COVID-19 haiguse läbi põdenud isikute suhtes rangemaid meetmeid kui vaktsineeritutele, sest

esiteks on mõlemal grupil tekkinud immuunsus ning teiseks näitab riigisisene empiiriline

kogemus, et läbipõdenud on vaktsineeritutest uue haigestumise eest isegi paremini kaitstud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Vabariigi Valitsus palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 01.11.2021 määrus osas,

millega kohus rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse (määruse resolutsiooni p 6), ja teha uus

määrus, millega jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus täielikult rahuldamata.

Kokkuvõtlikult leiab vastustaja, et halduskohus on ebaõigesti hinnanud kättesaadavat

teaduslikku informatsiooni ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Vaktsineeritute

eristamine vaktsineerimata läbipõdenutest, kellel on antikehad, on vastustajale teadaolevate

parimate teaduslike teadmiste kohaselt põhjendatud. Antikehade testi usaldusväärsuse ning

antikehade olemasolust tekkiva nakkusohutuse kohta puuduvad praegusel ajal piisavad andmed

ja tõendid, et oleks võimalik anda inimestele üksnes antikehade testi pinnalt piirangutest

vabastused vaktsineeritud inimestega võrdsetel alustel. Lisaks pole halduskohus arvestanud

määruse laialdaste ning ühiskondlikult oluliste tagajärgedega ega kaalunud nende tagajärgede

mõju. Halduskohus jättis alusetult vastustaja ära kuulamata.

Kohtu järeldus, et COVID-19 läbipõdemine annab vaktsineerimisega võrreldes samaväärse või

tõhusama kaitse uuesti nakatumise vastu, on ebaõige. Puuduvad piisavad teaduslikud tõendid,

mis kinnitaksid vaktsineeritutega võrreldes samaväärset nakkusohutuse taset võrdlusgruppide

puhul.

3-21-2473

4(11)

Antikehade kasutamisväärtuste kohta on nüüdseks veel liialt vähe uuringuid, et neile andmetele

saaks tõsikindlalt tugineda. Antikehade testide puhul puudub arusaam, milline tase on kaitseks

piisav ning kui kaua selline kaitse kestab. Olemasolevad usaldusväärsed teaduspõhised

andmed, mis puudutavad COVID-19 haiguse läbipõdenud isikute taasnakatumise tõenäosust,

nakkuse edasilevitamise tõenäosust, antikehade mõju, tekkimist ja püsimist, põhinevad

andmetel isikute kohta, kellel läbipõdemine ja läbipõdemise aeg on tuvastatud positiivse PCR-

testiga. Kuigi prof IL väitis 12.10.2021 avalduses, et teadusnõukoda plaanib teha ettepaneku

väljastada teatud hulga antikehadega inimestele lühiajalised tõendid haiguse läbipõdemise

kohta, ei ole teadusnõukoda kollektiivina vastustajale sellist ettepanekut teinud. Halduskohtu

hinnangul piisab pelgalt antikehade olemasolust, et järeldada, et inimesel on tõhus kaitse uuesti

nakatumise vastu. Sealjuures ei ole kohus sellele väitele seadnud mistahes piire, nii et

kohtumääruse kohaselt tekib pärast läbipõdemist immuunsus igal juhul ja alati määramata

ajaks, olenemata sellest, kas antikehad on inimesel olemas, milline on antikehade hulk või

kontsentratsioon vms. Niivõrd üldistavat seisukohta ei tõenda ega kinnita mitte ükski

teadusuuring. Antikehade olemasolu veres on liiga ebaselge asjaolu, et seda oleks võimalik

võtta aluseks inimeste nakkusohutuse kinnitamisel. Antikehadega isikute nakkusohutuse

võrdsustamine vaktsineeritud isikutega oleks liiga riskantne. Vähesest tõenduspõhisest teabest

tulenevalt on väär järeldada, et läbipõdemise järgne tõend antikehade olemasolu kohta viitab

isiku immuunsusele COVID-19 viiruse suhtes.

Esialgse õiguskaitse otsustamisel on reeglina lubamatu põhivaidlust ette ära otsustada.

Olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata, ei ole hiljem ilmselgelt enam võimalik tagasi pöörata

esialgse õiguskaitse võimalikke tagajärgi, nagu nakatumiste ja haigestumiste tõus, haiglate

võimalik ülekoormus ja surmade hulk. Samas on selge, et olukorras, kus kahjuliku tagajärje

saabumist ei ole alust pidada vähe tõenäoliseks, peab esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel

arvestama nii kaebuse eduväljavaateid kui ka kaaluma asjassepuutuvaid huve.

Halduskohus ei ole esialgse õiguskaitse määruse tegemisel piisavalt arvestanud avaliku huvi

ega esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavate tagajärgedega. Epidemioloogiline olukord

Eestis on hetkel väga halb. Haiglates on katkestatud plaaniline statsionaarne ravitöö, et katta

suurenenud COVID-19 haiglaravi vajadust ning tõsta ravivõimekust. Kõrgenenud riskitaseme

olukorras otsuste tegemisel tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Eriti ohtliku nakkushaiguse,

nagu ka COVID-19 nakkushaiguse puhul tuleb esialgse õiguskaitse kohaldamisel eeskätt

lähtuda avalikest huvidest ning kahtluste tekkimisel eelistada pigem seesuguseid lahendusi, mis

on eeldatavasti suunatud nakkushaiguse tõrjumisele ja sellega võitlemisele. Vastustaja leiab, et

sellest põhimõttest kantuna tuleb ka tervisehoiusüsteemi jätkusuutlikku ja vajaduspõhist

toimimist pidada kaalukaks õigushüveks ja avalikku huvi teenivaks faktoriks.

Korraldusest nr 305 tulenevad piirangud on kaebaja suhtes õigustatud, kuna kaebajal puudub

vaktsineerimise järgselt saavutatud immuunkaitse. Ühiskondlikult on võimalikult rohke

vaktsineerimine tõenäoliselt ainus toimiv lahendus tavapärase elukorralduse juurde tagasi

pöördumiseks. Vaktsineerimine kaitseb raskelt haigestumise eest ning vähendab oluliselt

nakatumisriski. Teadusnõukoja soovituste kohaselt on vaktsineerimine väga efektiivne raske

haiguse ära hoidmisel. Vastustaja eesmärk pole survestada vaktsineerima inimesi, kes seda ei

soovi, kuid juhtida tähelepanu, et vastavalt teadusnõukoja soovitustele aitaks laialdane

vaktsineerituse tase oluliselt leevendada survet tervishoiusüsteemile. Kui vaktsineerituse tase

ei suurene piisaval määral või ilmneb teatav stagnatsioon, tuleb paratamatult kasutusele võtta

muud meetmed, sealhulgas karmistada liikumispiiranguid.

Isegi kui vaktsineerimine viiruse leviku takistamise ühe alustalana kõrvale jätta, on selge, et

avalik huvi on siiski viia tänased nakatumisnäitajad võimalikult kiiresti alla, et taastada ja

tagada tervisehoiusüsteemi toimepidevus. Õiguskantsler on rõhutanud, et haiglate koormus

3-21-2473

5(11)

tuleb võimalikult kiiresti alla saada ning selle eesmärgi saavutamiseks on võimalik mingites

ühiskonnagruppides piirata inimeste kontakte. Õiguskantsler on näiteks selgitanud, et

piirangutega on oluliselt piiratud vaktsineerimata inimeste võimalusi, et aeglustada nende

inimeste haigestumist ja haiglasse jõudmise tempot, ning sellest võiks tõesti haiglatele

koormuse vähendamiseks kasu olla. Seega tuleb ühiskonna huvisid üksikisiku huvidega

võrreldes olulisemaks pidada, mis õigustab riivet üksikisikute õigustele ja vabadustele, mis sh

tulenevad korraldusest nr 305. Praeguses olukorras on piirangute leevendamine ilma, et selleks

oleks tõsikindel ja üheselt mõistetav teaduslik alus, äärmiselt vastutustundetu ning seaks

õigustamatult ohtu riigi elanike elu ja tervise ning ühiskonna toimimise. Piirangute

vajalikkusega seoses tuleb silmas pidada, et tegemist on täpselt teadmata iseloomu ja mõjuga

ohu ennetamiseks võetud meetmega, et vähendada võimalusi haiguse levimiseks, tagades

seeläbi igaühele PS §-st 28 tuleneva õiguse tervise kaitsele.

Esialgse õiguskaitse kohaldamisega on halduskohus loonud ebaselge olukorra vastustaja

korralduse nr 305 kehtivuse osas. Kohus oleks pidanud arvesse võtma, et tegemist pole

üksikjuhtumit reguleeriva kohtumäärusega, vaid määrusel saab olema ühiskonnas laiem ja

ulatuslikum mõju. Määruse meediakajastustest võib juriidilise taustata lugejatele kergelt jääda

mulje, et tegemist pole üksikute kaebajate suhtes tehtud otsusega. See võib tekitada

igapäevaelus palju segadust. Samuti võib vastustaja hinnangul tekkida segadus kaebajatele

esialgse õiguskaitse määruse alusel väljastatud Terviseameti tõendi kasutamise ja selle

kontrollimisega. Selline unikaalne tõend võib tekitada juriidiliste eriteadmisteta inimeste poolt

tõendi kontrollimise käigus segadust, võib tekkida kahtlus selle usaldusväärsuses, millisel

õiguslikul alusel on see väljastatud ning kas kontrollijal on õigus seda aktsepteerida. Laiemas

plaanis kujutab selline olukord endas tõendite kuritarvitamise ohtu, mis omakorda vähendab

usaldust riigi ja kehtestatud meetmete vastu. Vastustajal ja Terviseametil puudub sisuline

pädevus kohtumääruses nimetatud andmetega tõendi väljastamiseks ja asjaomaste andmete

töötlemiseks.

5. Kaebaja vastuses määruskaebusele palutakse jätta see rahuldamata. Lisaks palub kaebaja

määruskaebust mitte lahendada enne, kui Vabariigi Valitsus on vastanud 02.11.2021 esitatud

läbipõdemise ja vaktsineerimise järgse koroonatõendi kehtivusaja võrdsustamist puudutavale

selgitustaotlusele.

Vastustaja on viidanud vajadusele lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Vastustaja ega kohtud, kes on

analoogilistes asjades sellele põhimõttele tuginenud, pole põhjendanud, millisest õigusaktist

selline põhimõte tuleneb. Ettevaatuspõhimõte kehtib üksnes EL-i riikide keskkonnaõiguses,

mitte universaalselt. Ettevaatuspõhimõttele tuginemine toob kaasa selle, et alusetult eeldatakse

kehtivate koroonapiirangute teaduspõhisust ning sellest johtuvalt diskrimineeritakse inimesi

meelevaldselt. ECDC juht on selgitanud: „See on tõsi, et kui oled tervenenud, siis keha loob

antikehad, mille vaktsiin looks kunstlikult. Nii vaktsineeritud kui ka läbipõdenud inimese puhul

ei tea me praegu, kui kaua kaitse kestab.“ See kinnitab kaebaja väidet, et kaitse kestus on

teadmata nii vaktsineeritute kui ka läbipõdenute puhul ning viimaste osas 12-kuulise kaitse

teadusepõhise tõendamise vajadus on põhjendamatu. Palju suurem osa haiglakoormusest langes

vaktsineeritute ravimisele kui läbipõdenute ravimisele. Ettevaatuspõhimõtte rakendamise

pöörab pea peale tõendamiskoormuse diskrimineerimisvaidlustes, s.o isik peab tõendama seda,

et diskrimineerimine ei ole põhjendatud. Seejuures eeldatakse ekslikult, et positiivselt

diskrimineeritud grupi (vaktsineeritud isikud) kohtlemine (12-kuulise kehtivusega tõend) on

igal juhul teaduspõhine ja põhjendatud. Mitte ükski tõsiseltvõetav teadlane ei väida seda, et

vaktsineeritu tõendi 6 kuud pikem kehtivusaeg võrreldes läbipõdenu tõendiga oleks teaduslikult

põhjendatud. Määruskaebuse väited on suuresti asjasse puutumatud.

3-21-2473

6(11)

Ebaõige on määruskaebuse väide, et halduskohus pole arvestanud avaliku huviga. Määrusest

nähtub, et kohus pidas ebavõrdset kohtlemist vastuolus olevaks avaliku huviga. Kaebaja ei

kuulu riskigruppi, kes võib koormata haiglasüsteemi. Avalikes huvides oleks leida kohtuväline

lahendus nende inimeste jaoks, kellel pole läbipõdemise kohta esitada positiivset PCR-testi.

Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamisega ei ole ära otsustatud põhivaidlust. Kaebaja eesmärk

on saavutada koroonatõendi tühisus, mitte saada endale (ajutine) tõend. Samas võib Riigikohtu

praktika kohaselt esialgse õiguskaitse abinõu mõnikord ühtida põhinõude rahuldamisega.

Kaebaja võrdsustamine vaktsineeritutega ei põhjusta kellegi surmasid. Vastustaja pisendab

kaebaja põhiõiguste riivet.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Halduskohus tuvastas õigesti, et kaebaja on COVID-19 haiguse läbi põdenud. Seda kinnitab

SYNLAB Eesti OÜ 29.09.2021 tehtud SARS koroonaviiruse 2 IgG QN analüüsi tulemus 265,6

AU/ml, mis ületab labori referentsväärtust (<50 AU/ml). Küll ei ole tõendatud aeg, millal

kaebaja haiguse läbi põdes. See võis olla 2021. aasta septembris (oma sõnutsi põdes kaebaja

samaaegselt teise pereliikmega), kuid võis olla ka varem. Vabariigi Valitsuse korralduse nr 305

p 5 ap 2 ja p 14 ap 4 kohaselt saaks kaebaja tema soovitud tegevustes (s.o korralduse nr 305 p-

des 10 ja 13 sätestatud tegevused) osaleda juhul, kui ta on läbi põdenud COVID-19 haiguse

ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast

ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva. Kaebajal ei ole esitada COVID-19 haiguse diagnoosi

kinnitava SARS-CoV-2 testi positiivset tulemust. Nimelt osutus temale 16.09.2021 tehtud

PCR-test piiripealseks ning 17.09.2021 tehtud PCR-test negatiivseks. Kaebajat konsulteeris

telefoni teel OÜ Tabasalu Perearstikeskuse pereõde, kelle 30.09.2021 koostatud ambulatoorse

epikriisi järgi oli kaebajal põhidiagnoosiks J00 – äge nasofarüngiit ehk nina-neelupõletik

(tavaline nohu) ning kaasuvaks diagnoosiks U07.2 – COVID-19, laboratoorselt kinnitamata.

7. Eeltoodust tuleneb, et kaebajale ei ole võimalik väljastada Vabariigi Valitsuse korralduse nr

305 p 5 ap-s 2 ja p 14 ap-s 4 ettenähtud tõendit COVID-19 haiguse läbipõdemise kohta. Seetõttu

ei saa ta osaleda kohtumenetluse ajal korralduse nr 305 p 10 ap-des 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 loetletud

tegevustes, millise piirangu kõrvaldamine ongi tema kaebuse eesmärgiks. Järelikult on kaebajal

iseenesest olemas esialgse õiguskaitse vajadus, nagu ka halduskohus õigesti tuvastas (HKMS §

249 lg 1 esimene lause).

8. Esialgse õiguskaitse vajaduse olemasolu tuvastamine ei tähenda, et esmast õiguskaitset tuleb

tingimata kohaldada. Nimelt peab kohus taotluse lahendamisel arvestama avalikku huvi ja

puudutatud isiku õigusi, samuti hindama kaebuse eduväljavaateid ja esialgse õiguskaitse

määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3 esimene lause). Ringkonnakohus leiab, et

selles osas on halduskohus esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel oluliselt rikkunud

kohtumenetluse norme. Halduskohtu määrus on vastuolus kõrgema astme kohtute senises

esialgse õiguskaitse kohaldamise praktikas kujundatud seisukohtadega. Määrus tuleb tühistada

ja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata jätta.

9. Kaebus pole ringkonnakohtu esialgsel hinnangul ilmselgelt perspektiivitu, kuid kaebuse

eduväljavaated on kasinad.

Vaidlustatud korralduse andmiseks on olemas õiguslik alus seaduses. NETS § 28 lg-te 5 ja 8

alusel võib Vabariigi Valitsus kehtestada uudse ohtliku nakkushaiguse tõrjeks vajalikke

abinõusid siis, kui epideemilise leviku tõkestamiseks rakendatavate meetmete ja piirangute

kohaldamisega kaasneb oluline mõju ühiskonnale või majandusele. Muu hulgas on Vabariigi

Valitsusel volitus sulgeda asutusi ja ettevõtteid või piirata nende tegevust ning kehtestada

liikumisvabaduse piiranguid. Need sätted hõlmavad ka õigust piirata teatud asutustes nende

3-21-2473

7(11)

inimeste viibimist, kes võivad potentsiaalselt nakatada teisi inimesi. Valitsuse otsus peab ühelt

poolt faktilise alusena tuginema parimale sellel ajal kättesaadavale teaduslikule teadmisele;

teisalt võib valitsus meetmete valikul ühtlasi lähtuda legitiimsetest ja proportsionaalsetest

tervishoiupoliitilistest kaalutlustest, sh vajadus saavutada rahvastiku hulgas võimalikult kõrge

vaktsineerituse tase. HKMS § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud

haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi

ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna

kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides

kaalutlusõigust haldusorgani eest. Lõplik õiguslik ja faktiline hinnang tuleb halduskohtul anda

põhiasja sisulise arutamise tulemusel.

Ringkonnakohus rõhutab siiski, et kehtiv õigus volitab Vabariigi Valitsust kehtestama uudse

ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks põhiõigusi oluliselt riivavaid meetmeid ja

piiranguid vaid üksikjuhtumil (st haldusaktiga). See annab võimaluse rakendada uudse ohtliku

nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks vajalikke meetmeid väga operatiivselt ja

kohandada neid vastavalt konkreetsel ajahetkel teadaolevatele andmetele. Üksikjuhtumi

reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab, et juhtum on piiritletud, ennekõike ruumiliselt,

ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt. Seetõttu ei saa Vabariigi Valitsuse korraldusega kehtestatud

meetmed jääda kehtima määramata ajaks või väga kauaks. Kui piirangud kujunevad püsivateks,

peab PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt nende üle otsustama seadusandja (nt

Riigikohtu 18.05.2021 otsus nr 3-19-549, p 18). Olukorras, kus COVID-19 pandeemia on

kestnud juba enam kui poolteist aastat ja selle lõppu ei ole võimalik prognoosida, vaid pigem

peaks olema selge, et koroonaviirus ei kao kuhugi ja sellega peab ühiskond õppima koos elama,

on ringkonnakohtu hinnangul jõudnud kätte viimane aeg, et rakendatavate piirangute üle

otsustaks seadusandja detailsemalt kui seni ja seda juba lähiajal (vt ka Riigikohtu

halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241 p 23). Vastustajal tuleb tõsiselt arvestada

võimalusega, et kui üldkorraldusega ettenähtud piirangud kehtivad veel pikka aega ja nende

lõppemine ei ole ettenähtav, siis ei ole välistatud, et kohus võib vaidlustatud piirangute

kehtivuse esialgse õiguskaitse korras peatada.

10. Ringkonnakohus selgitab, millistele tingimustele peavad vastama teadusandmed, et nendele

saaks tugineda haldusorgan tervisekriisi ajal nakkuse leviku tõkestamise meetmete võtmisel ja

halduskohus nende prognoosotsuste kontrollimisel. Eeskätt on nendeks süsteemselt kogutud,

analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportid ning riigiülesed uuringud, nt Haiguste

Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) raportid (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2241, p 27). Riigikohus rõhutas oma määruses ka seda, et

teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt

ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Teadusandmeid koroonaviiruse teemal

tuleb pidevalt juurde. Seetõttu nõuab küsimus pidevaid uuringuid ja seiret, kuid täienevad

andmed ei muuda prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks (Riigikohtu

halduskolleegiumi otsus nr 3-18-1891/46, p 19).

Valitsuse juures tegutsev teadusnõukoda on seisukohal, et antikehi omavatele inimestele

COVID-19 tõendi väljastamine ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus rõhutab, et teadusnõukoda

või muu sellesarnane asjatundjate kogu on lisaks Eesti-spetsiifiliste teadmiste koondamisele

äärmiselt oluline ja vajalik muu hulgas selleks, et kriitiliselt analüüsida värskemas

erialakirjanduses avaldatud seisukohti või uuringute tulemusi ning anda ka sellest lähtuvalt

soovitusi, kuid see ei tähenda, et vastustaja ei võiks neist soovitustest kõrvale kalduda näiteks

juhul, kui mõne samalaadset rolli täitva asutuse (nt ECDC) järeldused on teistsugused. Kindlasti

tuleks aga hoiduda üksikute uuringute ja teadusartiklite põhjal väga kaugeleulatuvate järelduste

tegemisest (sh kohtumenetluses), sest avaldatud uurimistöödes tehtud järelduste üle

kontrollimine ja konstruktiivne kriitika on osa tavapärasest teaduslikust diskussioonist, milles

3-21-2473

8(11)

kohus ei ole üldjuhul kompetentne osalema. Kohtu roll on hinnata, kas vastustaja on tähtsust

omavates meditsiiniteaduslikes küsimustes lähtunud üldiselt tunnustatud teadmistest ning on

jäänud selle teabe alusel Eestis meetmeid rakendades oma kaalutlusõiguse piiridesse. Kuna

tegemist on globaalse pandeemiaga ja COVID-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse

ning analüüsitakse üle kogu maailma, siis on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja

varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC,

CDC, WHO). Kogu ühiskonda mõjutavate tervishoiupoliitiliste otsuste tegemisel ja nende üle

kohtuliku kontrolli teostamisel pole üldjuhul õige tugineda mõne üksikteadlase väljaütlemistele

meedias.

11. Halduskohtu määruse põhjendustest saab järeldada, et kohtu arvates on piisavalt tõendatud

antikehi omavate isikute immuunsus ja nakkusohutus, kelle haigestumine on SARS-CoV-2 RT-

PCR testiga tuvastamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole halduskohus sellise järelduse tegemisel

järginud kohtumenetluse norme. Nende isikute puhul ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada

haigestumise aega. Et uus koroonaviirus hakkas levima 2019. a lõpust ja 2020. a algusest alates

ja sageli kulgeb haigus asümptomaatiliselt, on teoreetiliselt võimalik, et isik haigestus mistahes

ajal sellel perioodil. Riigikohus on 25.11.2021 määruses asjas nr 3-21-2241, p 27 selgitanud, et

kohane on tugineda uuringutele, mis käsitlevad kaebajaga sarnaseid rühmi. Seetõttu on siinses

asjas ebaõige tugineda teadusuuringutele, mis käsitlevad läbipõdenuid, kelle haigestumine on

kinnitatud PCR-testiga. Nende puhul on võimalik tuvastada haigestumise aeg.

12. Halduskohtu määruse põhjendustest on võimalik aru saada selliselt, et kohtu arvates

omandab haiguse läbipõdenu immuunsuse pikaks ajaks ja läbipõdemise aeg polegi seetõttu

praegusel juhul oluline. Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita halduskohtu käsitletud tõendid

piisavalt halduskohtu järeldusi.

Senini puudub üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on

piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade

hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus

COVID-19 haiguse vastu (nt EL-i Terviseohutuse Komitee (HSC) 18.10.2021 vastus ja selles

viidatud ECDC 10.05.2021 tehniline raport ; IL 11.10.2021 seisukoht; PS 04.10.2021

seisukoht). ECDC 24.11.2021 riskihinnangus (lk 18) rõhutatakse siiski, et ehkki praktikas on

läbipõdenute uuesti nakatumise tõenäosus vähemasti lühiajaliselt madal, varieerub nn loomulik

immuunsus suurel määral ja seetõttu soovitatakse riikidel vaktsineerida ka COVID-19

haigusest tervenenud inimesi. Samal seisukohal ollakse USA haiguste tõrje ja kontrolli keskuse

CDC viimases suuremas asjaomases analüüsis.1 Kahtluseta võib nüüdseks väita, et massiline

läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks, kuna

sellega kaasnevad surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured kulud tervishoiule

ning arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on tipus. Oluline on ka

see, et ehkki läbipõdemisega omandatud immuunsus võib teatud perioodil (võib olla et sama

kaua kui vaktsineeritutel või isegi kauem) ära hoida uuesti rasket haigestumist, pole seni

korralikke teadusandmeid, mil määral nakatavad PCR-testiga kinnitamata läbipõdenud uuesti

haigestumisel, isegi kui see on kergemal moel, teisi inimesi. Neil kaalutlustel näib ratsionaalne

Eesti riigi ametlik tervishoiupoliitiline seisukoht, et eelistada tuleb inimeste vaktsineerimist,

mitte õhutada nn loomulikule immuunsusele lootma jäämist. Selle seisukoha õigsust tuleb

kohtul põhiasja lahendamisel küll kontrollida, kuid arvestada tuleb riigi avarat kaalutlusõigust

selles küsimuses ja sellest tulenevalt kohtuliku kontrolliruumi teataval määral ahenemist.

Kaebusele lisatud AA 21.10.2021 seisukoht, et referentspiirist kõrgem antikehade

kontsentratsioon kinnitab haiguskaitse olemasolu, ei võimalda teha mingeid järeldusi selle

https://www.cdc.gov/coronavirus/2019-ncov/science/science-briefs/vaccine-induced-

immunity.html#anchor_1635539757101.

3-21-2473

9(11)

kohta, kui pikka aega võiks selline kaitse kesta, ning on vastuolus teadlaskonnas seni enam

tunnustatud seisukohtadega. 10.11.2021 artiklis2 on 9 Eesti meditsiinieksperti seadnud tõsise

kahtluse alla AA seisukohtade adekvaatsuse laiemalt. Seetõttu peaks ka kohus neisse nii

esialgse õiguskaitse menetluses kui ka põhiasja lahendamisel suhtuma äärmise ettevaatlikkuse

ja kriitikaga.

13. Halduskohtu määruses viidatud üksikuuringud pole ilmselgelt piisavad selleks, et eelnevaid

süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportites toodud järeldusi

ümber lükata.

Teaduskirjandusest viitas kohus esiteks ajakirjades Science ja Nature ilmunud artiklitele, mille

autorid jõudsid järeldusele, et „COVID-19 haiguse läbipõdemisel tekkiv immuunsus kestab

tõenäoliselt mitu aastat, võimalik et ka aastaid“. Samas on halduskohus nende uuringute kohta

märkinud, et tulenevalt eeltsiteeritud järeldusest „on põhjendatud küsimus 180 päeva tingimuse

teadusliku aluse kohta“. Ringkonnakohus märgib, et isiku puhul, kelle haigestumise aeg pole

teada, ei ole asjakohane arutleda selle üle, kas immuunsus kestab vaid 180 päeva või aasta aega.

Seega pole üheselt aru saada, mida täpsemalt on halduskohus soovinud tuvastatuks lugeda.

Teiseks viitas halduskohus TÜ molekulaarimmmunoloogia teadur UH seisukohale, et pärast

läbipõdemist saavutatud immuunsus võib kesta rohkem kui 6 kuud. Ringkonnakohus märgib,

et olukorras, kus läbipõdemise aeg pole tuvastatud, pole ka viimatinimetatud arvamusel siinse

asja lahendamisel tõendamisväärtust.

Halduskohus tugines sellele, et vastuseks halduskohtu järelepärimisele saadetud Terviseameti

andmete kohaselt läbipõdenud nakatuvad uuesti ja satuvad haiglaravile harva. Siinkohal tuleb

märkida, et nende andmete analüüs vajab teaduslikku uurimistööd, milleks kohtunikel puudub

erialane pädevus. Terviseameti andmete alusel võib küll teha primitiivse ja teadlikku kontrolli

vajava järelduse, et uuesti haigestumise korral inimene ei põe üldjuhul enam raskelt. Samas

jääb selgusetuks, mil moel kirjeldavad Terviseameti andmed nende inimeste, kelle

läbipõdemine ei ole PCR-testiga tuvastatud, aga kellel on mingil määral antikehi,

nakkusohtlikkust nende uuel haigestumisel. Et teha sedavõrd üldistavaid järeldusi antikehasid

omavate läbipõdenute nakkusohutuse kindlakstegemiseks nagu halduskohus, peab teaduslik

analüüs vastama kõrgetele teaduslikele standarditele, sh olema allutatud tavapärasele laiemale

teaduskogukonna kontrollile. Kohus peaks hoiduma omaalgatuslike ebaselge metodoloogiaga

uuringute tegemisest, sest nendel ei ole tõsiseltvõetavat tõenduslikku kvaliteeti.

14. Ringkonnakohus asus 08.11.2021 määruses asjas nr 3-21-2245 seisukohale, et haigestumise

järel tekkinud antikehade kontsentratsiooni põhjal ei ole seniste teadusandmete põhjal võimalik

piisava kindlusega sedastada, et isik ei ole nakkusohtlik. Esineb kaalukas avalik huvi sellisele

inimesele piirangu kehtestamiseks, sest antikehade kontsentratsiooni põhjal ei ole võimalik teha

järeldust, kui pikka aega on tema puhul vähetõenäoline raske haigestumine COVID-19

haigusesse. Ringkonnakohus jääb küll seisukoha juurde, et pelgalt antikehade olemasolu alusel

ei saa üldjuhul esialgset õiguskaitset anda, kuid lisab, et isiku enda raskelt haigestumise ohust

ehk olulisemgi on vajadus arvesse võtta ja tõrjuda temast võimaliku taashaigestumise järgselt

lähtuvat ohtu nakatada teisi inimesi.

15. Seoses võrdse kohtlemise argumendiga märgib ringkonnakohus järgmist.

Üldisest võrdsuspõhiõigusest (PS § 12 lg 1) tuleneb nõue, et sarnases olukorras olevaid isikuid

koheldaks võrdselt. Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive

on põhiseadusega vastuolus siis, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane

https://epl.delfi.ee/artikkel/95096457/uheksa-meditsiinieksperti-valevaidete-esitamine-teaduse-sildi-all-

lohestab-uhiskonda.

3-21-2473

10(11)

põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust, tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja

tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (nt Riigikohtu 20.10.2020 otsus nr 5-20-3, p-d 93–94).

Eespool on selgitatud, et vaktsineerimise tagajärjel tekkinud immuunsus on aktsepteeritavate

teadusandmete kohaselt kindlaks tehtud. Uuemad teadusandmed viitavad siiski sellele, et

vaktsineerimiskuuri läbimise järel saavutatud immuunsus kestab esialgu prognoositust lühemat

aega. Seetõttu ongi vaktsineeritutele hakatud võimaldama nn tõhustusdoosi pärast

vaktsineerimisest kuue kuu möödumist. Puudub teaduslik alus hinnata vaktsineerimata

läbipõdenutel tekkinud nn loomulik immuunsus vaktsineerimisega omandatust oluliselt

tugevamaks ja pikaajalisemaks. Kui vaktsineerimisega omandatud immuunsus kestab

tegelikkuses vähem kui esialgu prognoositud, tuleks Vabariigi Valitsusel asjakohaste

teadusandmete täpsustumise korral hinnata hoopis seda, kas lühendada tuleks ka vaktsineeritute

COVID-tõendi kehtivusaega. Euroopa Komisjon ongi näiteks teinud 25.11.2021 ettepaneku

näha vaktsineerimistõendi kehtivuseks ette 9 kuud (vt põhjendus 24 ja p 12 alap a), kuid pole

samas pidanud vajalikuks pikendada läbipõdemistõendi 180-päevast kehtivust (vt põhjendus 30

ja p 12 alap c). Võrdse kohtlemise argumendiga ei saa ka PCR-testi positiivse tulemuseta

läbipõdenu nõuda sisuliselt enda nakkusohutuks tunnistamist, vaid sellise hinnangu aluseks

peaksid olema veenvad teaduslikud andmed, mis kinnitavad, et läbipõdenu immuunsus kestab

mitmeid aastaid, arvestades, et läbipõdemine võis toimuda ka epideemia alguses. Analoogselt

ei saa isik võrdse kohtlemise argumendile toetudes nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või

laiendamist (nt Riigikohtu 29.05.2006 otsus nr 3-3-1-23-06, p 12; 06.12.2004 otsus nr 3-3-1-

53-04, p 13).

16. Kaebaja on omistanud vastuses määruskaebusele ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu

Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2021 määruses nr 3-21-2030 (p 13), 08.11.2021 määruses nr

3-21-2163 (p 9) ja 09.11.2021 määruses nr 3-21-2245 (p 17) viidatud nn ettevaatuspõhimõttele.

Ringkonnakohus ei ole loonud sellega uut õigust ega laiendanud keskkonnaõigusele eriomast

põhimõtet praegusega sarnastele vaidlustele, vaid väljendas üksnes seisukohta, et olukorras,

kus ühiskonnas levib kiiresti ja ulatuslikult suure nakatuvusega haigus, mille kulg võib olla

raske või eluohtlik ning millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib

ületada haiglate ravivõimekust, ei saa vastustaja jääda ära ootama äärmiselt kaalukate avalike

huvide rasket kahjustamist, vaid tal tuleb tegutseda proaktiivselt ja rakendada ennetavaid

meetmeid. Halduskohus peab samuti arvestama esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid

tagajärgi ja kui kaalukausil on ühelt poolt üksikisiku põhiõiguste piirangud ning teiselt poolt

muude ühiskonnaliikmete elu ja tervis ning tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine, peab

kohus veenduma, et kaebaja õiguste esialgseks kaitseks kohaldatud abinõud ei kahjustaks

ülemääraselt avalikke huve. Ettevaatuspõhimõte on kohane esialgse õiguskaitse menetluses

huvide kaalumise käigus tehtavas riskianalüüsis, kus hinnatakse ühelt poolt esialgse õiguskaitse

potentsiaalselt eksliku kohaldamisega tekitatavaid tagajärgi vastassuunalistele huvidele ja samu

tagajärgi siis, kui esialgset õiguskaitset ekslikult ei kohaldata.

Üks inimene saab oma õigusi ja vabadusi kasutada niivõrd, kuivõrd see ei ohusta teise inimese

õigusi ja vabadusi (PS § 19 lg 2). Põhjendamatu on halduskohtu lähenemine, et kuna esialgne

õiguskaitse laieneb üksnes kaebajale, puudub sellele vastanduv kaalukas avalik huvi.

Ringkonnakohus rõhutab, et avalik huvi ei võrdu üksikisikute erahuvide summaga, vaid

tegemist on üldise huviga tagada kõigi ja igaühe õiguste kaitse ning riigi toimimine ja avalike

teenuste kättesaadavus. Avalikku huvi kahjustaks oluliselt juba see, kui kaebaja saab

ebapiisavate teadusandmete alusel COVID-tõendi ja võimaliku taashaigestumise korral nakatab

seejärel kasvõi ühte inimest, kes võib põdeda haigust raskelt.

3-21-2473

11(11)

Kahtlust ei ole selles, et vaidlustatud korraldus riivab kaebaja põhiõigusi, kuid vaidlusaluse

meetmega ka kaitstakse teiste ühiskonnaliikmete vähemalt sama olulisi kui mitte olulisemaid

põhiõigusi (nt PS § 28 lg-s 1 sätestatud õigust tervise kaitsele) ja äärmiselt olulisi avalikke huve

vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja

avalike ülesannete täitmine. Kui väga suure hulga inimeste plaaniline haiglaravi lükkub edasi

või ei ole tekkinud tervisemurega võimalik saada vajalikku ravi, kujutaks see endast nende

inimeste põhiõiguste ulatuslikku ja väga intensiivset riivet ning võib-olla ka rikkumist. Sellise

olukorra ärahoidmiseks võib tekkida omakorda vajadus asendada Eestis seni kehtinud ja

enamiku EL-i liikmesriikidega võrreldes küllaltki leebed piirangud märksa rangematega (nt

asutuste ja ettevõtete sulgemine, üleüldised liikumispiirangud, piiride sulgemine ja

reisipiirangud, kohustuslik vaktsineerimine). Vajaliku haiglaravita jäävate inimeste

tervisepõhiõiguse riive oleks kaugelt tõsisem, võrreldes kaebaja liikumis- ja eneseteostuse

vabaduse ning majanduslike huvidega seotud õiguste lühiajalise riivega.

Riik on kaebajale teinud tasuta kättesaadavaks võimaluse vaktsineerimise teel vabaneda

vaidlusalustest piirangutest. Kaebaja ei väida, et vaktsineerimine oleks tema puhul

meditsiinilistel põhjustel välistatud. Ringkonnakohus märgib, et meditsiinilist vastunäidustust

vaktsineerimisele saab üksikjuhtumil kõige adekvaatsemalt hinnata kaebaja arst. Vaidlustatud

korralduse p 14 ap-st 3 tuleneb, et kui vaktsineerimine ei ole arsti otsusel võimalik inimese

tervislikku seisundit arvestades, saab ta osaleda soovitud tegevustes COVID-19 tõendi asemel

arsti väljastatava tõendi alusel. Arst saab erialateadmisi ja patsiendi haiguslugu arvestades

hinnata, kui tõenäoline oli kaebaja haigestumine 2021. a septembris ning kas sellest möödunud

aeg on piisav, et pidada vaktsineerimist meditsiiniliselt ohutuks.

17. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei eelda seda, et kaebusel peaksid tingimata olema väga

head eduväljavaated, vaid esialgse õiguskaitse kohaldamise saaks iseseisvalt välistada üksnes

kaebusel igasuguste usutavate eduväljavaadete puudumine (nt Riigikohtu 14.12.2004 määrus

nr 3-3-1-85-04, p 16; 22.11.2004 määrus nr 3-3-1-76-04, p 8). Kui aga esialgse õiguskaitse

abinõu kohaldamise vastu räägib ülekaalukas avalik huvi, saab esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamine olla põhjendatud üksnes tingimusel, et kaebusel on head eduväljavaated. Esialgse

õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud ka olukorras, kus kaebaja saavutaks sellega

sisuliselt oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne asja sisulist lahendamist, kuid sellisel juhul

peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks

pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine tekitada avalikule huvile või

kolmandatele isikutele olulist kahju (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19).

Kaebaja saavutaks esialgse õiguskaitsega oma eesmärgi juba kohtumenetluse ajal, kuid selleks

pole ringkonnakohtu hinnangul ülekaalukat vajadust. Avalik huvi esialgse õiguskaitse

kohaldamata jätmiseks on ülekaalukam kaebaja huvist. Kaebuse eduväljavaated pole samuti

ülekaalukad. Kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust vähendab asjaolu, et ta saab ennast

vaktsineerida või taotleda meditsiinilise vastunäidustuse korral asjaomast arstitõendit, mis on

võrdsustatud COVID-tõendiga. Kuna kaebuse eduväljavaated on väikesed, kaebaja esialgse

õiguskaitse vajadus pole eriti intensiivne ja avaliku huvi kahjustamise oht (teiste inimeste elu

ja tervis) on märkimisväärne, ei võimalda HKMS § 249 lg 3 esimene lause kokkuvõttes kohtul

esialgset õiguskaitset kohaldada ja vaidlustatud üldkorralduse kehtivust peatada.

(allkirjastatud digitaalselt)