2-20-145916/42 · Tartu Maakohus Valga kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Maili Riisenberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. november 2021, Valga kohtumaja

Tsiviilasja number

2-20-145916

Tsiviilasi

OÜ Martinex hagi E. P. vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja kohtuistungil

läbivaatamise aeg

10. juunil 2021 (eelistung) ja 02. novembril 2021. a

Tsiviilasja hind

2257,26 eurot

Menetluse liik

Lihtmenetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OÜ Martinex (registrikood 10766329)

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat K. L. ( xxx)

Kostja E. P. (isikukood xxx)

Kostja esindaja RÕA korras advokaat M.S. ( xxx)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista E. P.lt OÜ Martinex kasuks välja üürivõlgnevus summas 1128,67 eurot ning seisuga

30.11.2021.a sissenõutavaks muutunud viivis summas 248,40 eurot.

3. Mõista E. P.lt OÜ Martinex kasuks välja alates 01.12.2021. a sissenõutavaks muutuv viivis

tasumata põhisumma jäägilt (hetkel 1128,67 eurot) VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni

põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni, kuid kokku koos kuni 30.11.2021. a välja mõistetud

viivisega (s.o 248,40 eurot) mitte enam kui põhinõude ulatuses (s.o summas 1128,67 eurot).

4. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Menetluskulude suurust ei ole vajalik

rahaliselt kindlaks määrata.

5. Vabastada E. P. riigi õigusabi tasu ja kulude riigituludesse tasumise kohustusest.

6. Toimetada kohtuotsus kätte hagejale ja kostjale ning nende esindajatele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

2(6)

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes

juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on

selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või

on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21).

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse; kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil

(TsMS § 187 lg 6).

Asjaolud

1. Hageja OÜ Martinex on 02.02.2021. a esitanud hagiavalduse E. P. vastu. Hagiavalduse kohaselt:

• Martinex OÜ (hageja) ja E. P. (kostja) sõlmisid 01.09.2012. a üürilepingu (Lisa 1), millega

hageja andis kostja kasutusse korteri aadressil xxx. Märtsis 2013 kolis kostja teise hagejale

kuuluvasse korterisse aadressil xxx. Uut üürilepingut ei sõlmitud ning senist lepingut ei

muudetud, poolte vahel oli suuline kokkulepe. Kostja maksis aastaid hagejale üüri xxx korteri

eest vastavalt arvetele ning hagejale teadaolevalt ta ei eita korteris elamist. Korterist kolis

kostja välja 2019. a detsembris.

• Alates detsembrist 2017. a (s.t vastava kuu üür ja kommunaalteenused) ei ole kostja tasunud

enam arveid kostjale. Tasumata on 25 arvet kogusummas 1808,74 eurot (koondväljavõte –

hagiavalduse lisa 2; tasumata arved – hagiavalduse lisad 3-28).

Eeltoodud asjaoludel nõuab hageja kostjalt võlgnevuse tasumist summas 2112,56 eurot, mis koosneb

põhivõlgnevusest 1808,74 eurot ja sisse nõutavaks muutunud viivisest 308,82 eurot. Samuti nõuab

hageja viivist VÕS § 113 lg 1 määras 1808,74 eurolt alates 02.02.2021. a kuni põhivõlgnevuse

täieliku tasumiseni.

2. Kostja 25.03.2021. a vastuses hagi ei tunnistanud ja väitis, et ta ei ole üürimiseks saadud eluruumi

kasutanud juba alates 2018 aastast ning samast ajast ei oma ta ka enam korteri võtit, kuna see sai

hagejale välja kolides üle antud. Alates 2018 juunist on tema elukohaks xxx. Ma lõpus juuni esimesel

andis ka võtmed üle T. töölise kätte 2018. a. Kostja leiab, et ta pole hagejale võlgu tasaarvestuse tõttu

tema töötasuga, mille ta teenis välja hageja juures töötades 2018. jaanuarist kuni maini. Kostja

kirjeldab erinevaid T. K. heaks tehtud töid ja väidab, et tasu lubas T. võtta üürist maha, kuid ei ole

seda teinud. 16.07.2021. a seisukohas leiab kostja, et asja materjalidest ei nähtu ühtki tõendit, mis

tõendaks, et kostja kasutas hageja eluruumi 2019. a detsembrini. Hagi lisas olev üürileping puudutab

teist eluruumi (xxx) ning ei tõenda eluruumi xxx kasutamist kostja poolt ega seda, mis ajani kostja

eluruumi aadressil xxx kasutas. Kostja on selgitanud, et peale korteri vabastamist tema poolt tulid

sinna elama isa ja poeg.

Kohtuotsuse põhjendused

3. Hageja on esitanud kostja vastu üürilepingust tuleneva üüri ja kõrvalkulude ning viiviste tasumise

nõude.

4. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes (vt 10.06.2021. a eelistungi protokoll):

• Hageja ja kostja vahel on sõlmitud 01.09.2012 üürileping, mille objektiks oli xxx;

• Märtsis 2013 kolis kostja xxx, hagejale kuuluvasse korterisse. Uut lepingut ei sõlmitud;

• Üüri suuruseks oli esialgu (s.o 2013. a) 40 eurot kuus, igal aastal tõusis üür 2 euro võrra;

• 2017. detsembrist alates kostja üüriarveid ei maksnud.

3(6)

5. Pooled vaidlevad selle üle, millal üürileping lõppes ning kas kostjal oli õigus keelduda oma

üürilepingust tulenevate kohustuste täitmisest tasaarvestuse tõttu tema töötasuga. Samuti, kuivõrd

hageja peab nõude rahuldamiseks tõendama ka nõude suuruse, hindab kohus hageja nõude

põhjendatuse kontrollimisel hageja nõude ulatust.

6. Kohus lahendab kõigepealt küsimuse üürisuhte lõppemise ajast.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 lg 1 kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma

teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu

(üüri). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja E. P. kasutas alates märtsist 2013. a hagejale kuuluvat

korterit aadressil xxx ning pidi selle kasutamise eest maksma üüri (esialgu) 40 eurot kuus. Seega võib

järeldada, et poolte vahel oli sõlmitud üürileping. Üürilepingut kirjalikult nimetatud objekti osas

pooled sõlminud ei ole. VÕS § 274 näeb ette, et kui eluruumi üürilepingut tähtajaga üle ühe aasta ei

ole sõlmitud kirjalikus vormis, loetakse leping sõlmituks tähtajatult, kuid sellist lepingut ei või üles

öelda selliselt, et leping lõpeks varem kui ühe aasta möödumisel eluruumi üürnikule üleandmisest.

Seega on kohtu hinnangul tegemist suuliselt sõlmitud tähtajatu üürilepinguga.

VÕS § 311 lg 1 kohaselt võivad lepingupooled tähtajatu üürilepingu käesoleva seaduse §-s 312

sätestatud tähtaegadest kinni pidades üles öelda. Kui lepingupooled on kokku leppinud pikemas

ülesütlemistähtajas, tuleb järgida seda tähtaega. VÕS § 311 lg 2 näeb ette, et kui lepingupool ei järgi

ülesütlemisel ülesütlemiseks ettenähtud tähtaega, loetakse leping ülesöelduks ettenähtud tähtaja

möödumisest. VÕS § 312 lg 1 kohaselt on eluruumi üürilepingu ülesütlemise tähtajaks vähemalt kolm

kuud. VÕS § 313 lg 1 ja 3 kohaselt võib kumbki pool üürilepingu mõjuval põhjusel üles öelda ka

etteteatamistähtaega järgimata. Seega oli emmal-kummal poolel õigus öelda leping korraliselt üles

kolmekuulist etteteatamistähtaega järgides.

7. Hageja väidab, et leping lõppes 2019. a detsembris, mil kostja korterist välja kolis. Kostja sõnul

lõppes leping juba 01. mail 2018. a, mil ta korterist välja kolis. Kostja ei ole aga tõendanud, et ta

oleks lepingu korraliselt või erakorraliselt üles öelnud selliselt, et leping saanuks lõppeda kostja poolt

nimetatud ajal. Kuivõrd kostja väited on väljakolimise aja osas erinevates menetlusdokumentides

erinevad, siis ei saa kohus lugeda eluliselt usutavaks väidet, et E. P. andis korteri üürileandjale üle

2018. a esimesel mail. Nimelt, esialgses vastuväites hagile väitis E. P., et andis võtmed üle hoolis mai

lõpus või juuni esimesel 2018. a. Samas on E. P. ütlused üleandmise viisi kohta sisult samasugused

tunnistaja J.K.i ütlustega ning ütlused erinesid vaid aja osas. Tunnistaja aga selgitas enda telefonist

leitavate andmete põhjal, et üleandmine toimus 04. novembril 2019. a. E. P. vande all antud selgitused

ei lähe kokku ka teiste asjas esitatud kaudsete tõenditega, milleks on väljavõtted hageja seadusliku

esindaja ja tunnistaja J. K.i vahelistest suhtluskanali What’s Up-i vestlustest 05.09.2019, 17.09.2019

ning 04.11.2019. a. Nimetatud vestlustest nähtub, et veel 2019. a septembris arutasid hageja seaduslik

esindaja ning tema nimel üürnikega suhelnud isik J.K. E. P. üüri tasumise ja väljakolimise küsimuste

üle. Ning 04.11.2019. a teatas J. K. hageja esindajale E. P. väljakolimisest. Seega ei saanud E. P. olla

korterist 2018. a välja kolinud.

Samas, kui see asjaolu ka oleks õige, ei ole sellel antud asja lahendamise seisukohalt ülalviidatud

sätete sisu arvestades tähendust, sest üürileping kehtib siiski lepingu ülesütlemise korral

ülesütlemistähtaja lõpuni ega sõltu korteri vabastamise ajast. Ülesütlemisavaldust ei ole aga kostja

teinud ei selliselt, et leping lõpeks mais 2018. a ega ka hiljem. Eeltoodust tulenevalt on õiguslikult

ebaolulised ning asjakohatud ka kostja väited selle kohta, et hageja polevat tõendanud, et kostja

eluruumi ka peale 01.05.2018. a kasutas.

Lepingu ülesütlemist kostjaga ei ole tõendanud ka hageja, kuid hageja nõue on esitatud kuni

detsember 2019. a eest. Hageja tunnistaja J.K.i ütlustega loeb kohus tuvastatuks, et E. P. kolis üüritud

korterist välja 04. novembril 2019. a. Seega saab kohus lugeda ka pooltevahelise üürilepingu

lõppenuks 04. novembri 2019. a seisuga.

8. Järelikult oli hagejal VÕS § 271 kohaselt õigus nõuda kostjalt üüri tasumist kuni nimetatud ajani,

s.o perioodi 01.12.2017 kuni 04.11.2019 eest.

4(6)

9. Hageja nõue sisaldab nii tasu üüri kui kõrvalkulude eest. Kohtule ei ole esitatud kokkulepet, mille

kohaselt oleks hagejal õigus nõuda kostjalt kõrvalkulude tasumist. Poolte vahelise üürilepingu

kehtivuse ajal jõus olnud VÕS § 292 lg 1 redaktsiooni kohaselt peab üürnik lisaks üüri maksmisele

kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud.

Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja

kasutamisega. Pooled ei ole sõlminud xxx asuva eluruumi kasutamiseks kirjalikku üürilepingut ning

hageja ei ole esitanud ka muid tõendeid, millest nähtuks, et kostja oli kohustatud perioodil 01.12.2017

kuni 04.11.2019 tasuma lisaks üürile ka kõrvalkulusid. Kohus ei leia, et seda asjaolu saaks tõendada

hageja poolt esitatud varasema lepinguga, sest see leping ei käsitle xxx eluruumi ega ülalviidatud

ajaperioodi. Selle lepingu pinnal ei ole järelikult võimalik tuvastada, milles pooled xxx eluruumi

kasutamise osas kokku leppisid. Kohus selgitas hageja esindajale kompromissi arutamise käigus m.h

asjaolu, et hageja nõue võib jääda osaliselt rahuldamata, kui on tõendamata kokkulepe kõrvalkulude

tasumise kohustuse kohta. Hageja kõrvalkulude tasumise kokkuleppe olemasolu tõendanud ei ole.

Seega saab hagejal VÕS § 292 lg 1 lähtuvalt olla kostja vastu üürinõue, kuid mitte kõrvalkulude

nõuet.

10. Kohus märgib, et kohtule ei ole esitatud ka kokkuleppeid üüri iga-aastase suurenemise kohta,

kuid kostja E. P. kinnitas istungil, et nõustus sellega. Seega saab kohus lugeda tuvastatuks, et poolte

vahel oli ka kokkulepe üüri suurenemise kohta igal aastal 2 euro võrra.

11. Seega, hageja poolt tõendina esitatud arvete kohaselt oli kostjal hagejale tasumata üür järgmistes

summades: (i) detsembri 2017 eest summas 46 eurot; (ii) jaanuar kuni detsember 2018 eest summas

48 eurot/kuus, s.o kokku 576 eurot; (iii) jaanuar kuni oktoober 2019 eest summas 50 eurot/kuus, so

kokku 500 eurot ja (iv) 01.11.2019 kuni 04.11.2019 eest summas 6,67 eurot, mis on arvutatud

järgmiselt: (50/30)*4=6,67. Järelikult saab hagejal olla kostja vastu üürinõue kokku summas

1128,67 eurot. Kohus leiab, et see nõue kuulub rahuldamisele, kui tõendamist ei leia E. P. väide, et

ta on tasaarvestanud oma töötasu nõude hageja vastu hageja üürinõudega.

12. Järgnevalt analüüsib kohus E. P. väiteid tasaarvestuse tegemise kohta, millest tulenevalt leiab, et

tal puudus kohustus üüri tasuda. Kohus leiab, et E. P. ei ole tõendanud, et tal oleks hageja vastu

tasaarvestusnõue tulenevalt asjaolust, et ta on hageja heaks teinud tööd. Kostja ei ole isegi kordagi

väitnud, et ta oleks teinud tööd hagejale, s.o OÜ-le Martinex. Kostja selgitas vande all, et sõlmis

töötamise kokkuleppeid T. K.ga isiklikult. Samas kostja vande all antud selgitustest nähtub ka, et ta

luges ka enda üürileandjaks T. K.t. Järelikult ei saa kostja puhul eeldada, et ta suudaks hagejat ning

T. K.t juriidiliselt eristada.

Kostja väidetest ei saa aga siiski teha järeldusi selle kohta, et kostja oleks ka tegelikult hageja heaks

tööd teinud ning kui see toimus, siis millal täpselt, millises ulatuses ja millise tasu eest. E. P. vande

all antud ütlused on selleks liialt üldsõnalised. Liiati väidab ta, et neid töid tegi ta 2015 kuni 2016.

aastal, kuid mitte peale 2016. aastat. Üürivõlgnevus, mille tasumist kostja nõuab tekkis E. P.l aga

alles 2017. aasta detsembrist alates. Seega ei ole eluliselt usutav, et E. P.l sai olla veel 2017. a õigus

oma varasemaid töötasu nõudeid hageja üüri nõuetega tasaarvestada.

Lisaks tuleneb VÕS § 297 lg 1, et elu- või äriruumi üürnik võib talle kuuluva nõude tasaarvestada

üürileandja üürinõudega või seaduses sätestatud alusel keelduda üüri maksmisest, kui ta on sellest

kavatsusest teatanud üürileandjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt üks kuu

enne üüri maksetähtpäeva saabumist. E. P. ei ole kohtule seesuguse tasaarvestuse tegemise kohta

ühtki kirjalikku tõendit esitanud. Ta on ka kohtule selgitanud, et ta ei ole kunagi tasaarvestusavaldust

kirjalikult teinud. Seega ei saa kohus praeguse tsiviilasja lahendamisel arvestada E. P. väidetega

töötasuga tehtud tasaarvestuse kohta.

13. Kohus leiab ka, et VÕS § 113 lg 1 võimaldab seaduse alusel nõuda viivist rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral. Üürinõue on oma olemuselt rahaline nõue. Riigikohus on leidnud, et

kuigi VÕS § 275 järgi on eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse

osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine, ei tulene sellest

üürilepingu pooltele keeldu sõlmida kokkuleppeid, mille kohaselt eluruumi üürnik peab üüri

5(6)

tasumisega viivitamise korral tasuma VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast

kõrgemat viivist (vt RK 2-15-8794, p 12). Seega võimaldas pooltevahelise üürilepingu kehtivuse ajal

Eesti õigus nõuda üüri tasumisega viivitamise korral viivist ning seda ka suuremas määras, kui

seaduses sätestatud. VÕS kehtiva redaktsiooni puhul tuleneb see põhimõte juba otseselt seadusest.

Nimelt näeb VÕS § 2871 lg 1 ette, et eluruumi üürilepingu korral võivad üürileandja ja üürnik leppida

kokku käesoleva seaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemas viivisemääras

tingimusel, et vastav kokkulepe on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Üürivõlgnevuselt

viivise nõudmine VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras ei saa järelikult olla vastuolus VÕS § 275

sätestatuga.

Kohus märgib veel, et ebatäpne on hageja väide, et viivis on kõrvalkohustus, mille osas peaks pooled

sõlmima eraldi kokkulepe. Viivis on tõepoolest kõrvalkohustus, kuid mitte kõrvalkulu VÕS § 292

tähenduses, mille suhtes tuleb sõlmida eraldi kokkulepe. Kohus leiab, et viivist saab nõuda otse

seaduse alusel vastavalt VÕS § 113 sätestatule ning hageja viivisenõue ei ole seega alusetu. Muid

aluseid viivise välja mõistmata jätmiseks või vähendamiseks ega sellekohast taotlust ei ole kostja

teinud.

14. Kohus arvestab välja viivise rahuldatud põhinõude osalt, mis otsuse tegemise aja seisuga

(30.11.2021) on leitav järgmiselt.

Arve nr

Arve kp

Tasumise kp

Nõue (EUR)

Viivitatud

Viivis (0,02% päevas)

17452

13.12.2017

20.12.2017

1441

13,26

18021

13.01.2018

20.01.2018

1410

13,54

18054

13.02.2018

20.02.2018

1379

13,24

18086

13.03.2018

20.03.2018

1351

12,97

18122

13.04.2018

20.04.2018

1320

12,67

18159

13.05.2018

20.05.2018

1290

12,38

18205

13.06.2018

20.06.2018

1259

12,09

18248

13.07.2018

20.07.2018

1229

11,80

18288

13.08.2018

20.08.2018

1198

11,50

18328

13.09.2018

20.09.2018

1167

11,20

18380

13.10.2018

20.10.2018

1137

10,92

18430

13.11.2018

20.11.2018

1106

10,62

18473

13.12.2018

20.12.2018

1076

10,33

19021

13.01.2019

20.01.2019

1045

10,45

19069

13.02.2019

20.02.2019

1014

10,14

19118

13.03.2019

20.03.2019

9,86

19165

13.04.2019

20.04.2019

9,55

19210

13.05.2019

20.05.2019

9,25

19262

13.06.2019

20.06.2019

8,94

19306

13.07.2019

20.07.2019

8,64

19365

13.08.2019

20.08.2019

8,33

19413

13.09.2019

20.09.2019

8,02

19465

13.10.2019

20.10.2019

7,72

19517

13.11.2019

20.11.2019

6,67

0,99

Kokku (EUR)

1128,67

248,40

Seega kuulub kostja poolt hagejale seisuga 30.11.2021 tasumisele viivis summas 248,40 eurot, mille

kohus käesolevaga kostjalt välja mõistab. Lisaks mõistab kohus välja viivise tasumata põhisumma

jäägilt (hetkel 1128,67 eurot) alates 01.12.2021. a VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni

põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni, kuid kokku koos kuni 30.11.2021. a välja mõistetud viivisega

(s.o 248,4 eurot) mitte enam kui põhinõude ulatuses (s.o summas 1128,67 eurot).

6(6)

15. Kohus, leiab kokkuvõtteks, et hagi tuleb rahuldada osaliselt – rahuldamisele kuulub üürinõue

summas 1128,67 eurot, samuti kuulub rahuldamisele viivisenõue punktis 14 kirjeldatud ulatuses.

Kõrvalkulude nõude jätab kohus rahuldamata nagu ka üürinõude, peale 04.11.2019. a, sest tõendamist

ei leidnud hageja väide, et üürisuhe lõppes detsembris 2019. a. Hageja tõendas üürisuhte lõppemise

04.11.2019. a.

16. Kohus on asja lahendamisel kaalunud kõiki poolte väiteid ning tõendeid, mis omavad käesoleva

asja lahendamisel tähendust. Asjas õiguslikku ega sisulist tähendust mitteomavad väited ja tõendid

jätab kohus asja lahendamisel kõrvale.

17. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on hagi rahuldamise ulatust,

hageja ning kostja vahelise kompromissiarutelu sisu ning vastastikust järeleandmatust silmas pidades

seisukohal, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Kohus arvestab menetluskulude jagamisel

lisaks asjaoluga, et hageja keeldus kostjaga kompromissi sõlmimisest ulatuses, mis on väga lähedane

käesoleva kohtulahendiga välja mõistetava põhisummaga.

18. Kohus on määranud 29.06.2021 E. P.le riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja

kulud. Kohus on määranud E. P. riigi õigusabi korras esindaja riigi õigusabi tasude suuruseks kokku

664,8 eurot (vt 02.11.2021.a ja 08.09.2021. a kohtumäärused).

19. TsMS § 190 lg 5 kohaselt kui kostja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik sai

menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud

riigituludesse täies ulatuses välja. Menetluskulud, mille tasumisest kostja või tema poolel menetluses

osalev kolmas isik on vabastatud või mida kostja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik võis

tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse

lõpetamise korral hagejalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldamata jäetud osaga, sõltumata

sellest, kas ka hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Käesoleva paragrahvi lõigetes 3–6

nimetatud kohtulahendis võib kohus mõjuval põhjusel, muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette

näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja

jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Kohus leiab, et

E. P. sissetulekud ja majanduslik seisund on sellised, et need ei võimalda käesolevas menetluses riigi

õigusabi korras määratud esindaja kulude kandmist mõistliku aja jooksul. Eriti arvestades kohtu poolt

kostjalt hageja kasuks välja mõistetavate summade suurust. Kohus on E. P. finantsseisundi andmeid

riigi õigusabi andmisel kontrollinud ning puudub põhjus arvata, et olukord on tänaseks muutunud.

Kohus leiab, et eelnimetatu on mõjuvaks põhjuseks vabastada E. P. hoolimata hagi osalisest

rahuldamisest riigituludesse tasumise kohustusest.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Riisenberg

kohtunik