3-18-2181/73 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. november 2021, Tartu

Haldusasja number

3-18-2181

Haldusasi

Mall Muidre, Ivar-Jaan Tõnissoni ja Ingrid Maureen

Tõnisson ten Boschi kaebus Kambja Vallavalitsuse 23. juuli

2020. a korralduse nr 2033 osaliseks tühistamiseks,

3. septembri 2020. a korralduse nr 2114 tühistamiseks,

Kambja valla kohustamiseks määrata täiendav ekspertiis ja

Kambja

valla

kohustamiseks

vaadata

õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise taotlused uuesti läbi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19. veebruari 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kambja valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja Mall Muidre

Kaebaja Ivar-Jaan Tõnisson

Esindaja Mall Muidre

Kaebaja Ingrid Maureen Tõnisson ten Bosch

Esindaja Mall Muidre

Vastustaja Kambja vald

Esindaja Kaupo Piirsalu

Kolmas isik osaühing Autod ja Osad

Esindaja v.adv Kaspar Lind

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde Kambja valla apellatsioonkaebuse lisana esitatud 4. veebruari 2021. a

korraldused nr 2515 ja nr 2516, ülejäänud apellatsioonkaebuse lisad tagastada

vastustajale.

2. Võtta asja juurde kaebajate 24. märtsi 2021. a menetlusdokumendi lisana esitatud

tõendid.

3. Jätta Kambja valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

19. veebruari 2021. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. detsember 2021.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu maakonnakomisjoni

7. oktoobri 1999. a otsusega nr 304/1-1 tunnistati Eeriko 7 talu hoonete osas õigustatud subjektideks

Hilja Valk ½ mõttelises osas ja Mari Ann Lagle Põlde ning Heldur Jaan Tõnisson kumbki ¼ mõttelises

osas. Võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseks määrati Eeriko 7 hoonete endisel

individualiseeritaval kujul säilimise küsimuse selgitamiseks ekspertiis. Ekspert Kalev Looritsa

24. märtsi 2004. a antud hinnangu järgi on Eeriko 7 elamu säilinud osa jääkväärtus 56,5% ja

saun-elamu jääkväärtus 35,1%.

2. Ülenurme Vallavalitsus (pärast haldusreformi Kambja) kinnitas 30. märtsi 2004. a korraldusega

nr 141 ekspert K. Looritsa eksperthinnangu (punkt 1); tagastas Eeriko 7 elumaja 565/1000 mõttelist

osa H. Valgule (1130/4000), M. A. L. Põldele (565/4000) ja H. J. Tõnissonile (565/4000) (punkt 2);

tagastas Eeriko 7 saun-elamu 351/1000 mõttelist osa H. Valgule (702/4000), M. A. L. Põldele

(351/4000) ja H. J. Tõnissonile (351/4000) (punkt 3); kohustas H. Valku, M. A. L. Põldet ja

H. J. Tõnissoni Eeriko 7 elumaja 565/1000 mõttelist osa ja saun-elamu 351/1000 mõttelist osa üle

võtma kolme kuu jooksul korralduse kättesaamise päevast (punkt 5).

3. M. A. L. Põlde suhtes lõpetati 30. augustil 2011 menetlus seoses tema pärija loobumisega vara

tagasinõudmisest. H. J. Tõnissoni asemel astusid 2014. a menetlusse pärijad Ivar-Jaan Tõnisson ja

Ingrid Maureen Tõnisson ten Boch ning H. Valk loovutas 2018. a oma osa maa nõudeõigusest tütar

Mall Muidrele.

4. Kambja Vallavalitsus tunnistas 25. oktoobri 2018. a korraldusega nr 691 kehtetuks Ülenurme

Vallavalitsuse 30. märtsi 2014 korralduse nr 141 p-d 2-8. Elumaja ning saun-elamu tagastamine

otsustati uuesti ning sama korraldusega jäeti tagastamata ehitiste individualiseeritaval kujul

mittesäilinud mõttelised osad ning lisaks ka karjalaut koos sigalaga ja ait-sepikoda koos kuivatiga.

Tagastamata ehitiste eest jäeti kompensatsioon määramata.

5. M. Muidre, I.-J. Tõnisson ja I. M. Tõnisson ten Bosch (kaebajad) esitasid 20. novembril 2018 Tartu

Halduskohtule kaebuse Ülenurme Vallavalitsuse 30. märtsi 2004. a korralduse nr 141 ja Kambja

Vallavalitsuse 25. oktoobri 2018. a korralduse nr 691 tühistamiseks.

6. Kambja Vallavalitsus tunnistas 24. jaanuari 2019. a korraldusega nr 871 kehtetuks oma

25. oktoobri 2018. a korralduse nr 691 ja Ülenurme Vallavalitsuse 30. märtsi 2004. a korralduse

nr 141 p-d 2-8. Sama korraldusega tagastas vastustaja Eeriko nr 7 talu elumaja 565/1000 mõttelist osa

ja saun-elamu 351/1000 mõttelist osa ning jättis tagastamata ehitiste individualiseeritaval kujul

mittesäilinud mõttelised osad. Samuti jättis vastustaja kompensatsiooni määramata endisel

individualiseeritaval kujul mittesäilinud saun-elamu 649/1000 mõttelise osa ja elamu 435/1000

mõttelise osa ning karjalaut koos sigalaga ning ait-sepikoja eest.

7. Kambja Vallavalitsus tunnistas 23. juuli 2020. a korraldusega nr 2033 kehtetuks Ülenurme

Vallavalitsuse 30. märtsi 2004. a korralduse nr 141 ja kinnitas Ehitusplaneerimise OÜ teostatud töö

nr TR 1969/2020 ”Eksperthinnang ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta“.

Hinnangu kohaselt on Eeriko nr 7 ehitised: Tiigi tee 11 - ehitis säilinud endisel individualiseeritaval

kujul; Tiigi tee 13 - ehitis endisel individualiseeritaval kujul säilinud osaliselt (63 % säilinud, 37 %

parendused/uuendused); Tiigi tee 15 töökoda - ehitis ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud;

Tiigi tee 15 laut - ehitis endisel individualiseeritaval kujul säilinud osaliselt (parenduste/uuendused

68 %, säilinud 32 %); Tiigi tee 17 ehitis õigusvastaselt võõrandatud vara hulka ei kuulunud.

8. Pärast uute haldusaktide andmist soovisid kaebajad kaebust muuta ja kaebuse nõueteks jäid taotlus

Kambja Vallavalitsuse 23. juuli 2020. a korralduse nr 2033 osaliseks tühistamiseks, Kambja

Vallavalitsuse 3. septembri 2020. a korralduse nr 2114 tühistamiseks, Kambja valla kohustamiseks

määrata täiendav ekspertiis ja Kambja valla kohustamiseks vaadata õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise taotlused uuesti läbi.

Kaebuse ja selle täienduste kohaselt ei ole Ülenurme Vallavalitsuse 30. märtsi 2004. a korraldus

nr 141 selle põhiosas kunagi kehtinud, sest see jäeti õigustatud subjektidele teatavaks tegemata.

Korraldus on sisuliselt õigusvastane. K. Looritsa eksperthinnangut ei saa arvestada, sest see ei ole

kontrollitav ning selle andmisel ei ole järgitud Vabariigi Valitsuse määruses nr 220 sätestatud

nõudeid.

Isegi kui selgub, et Eeriko 7 lauta ja ait-sepikoda ei olegi enam võimalik tagastada, sest need on läinud

eraomandisse, siis peaks kaebajatel olema võimalik esitada kahju hüvitamise nõue. Selline nõue on

aga liiga umbmäärane, kui pole isegi teada, millises ulatuses tulnuks hoone tagastada, st kui suures

osas on õigustatud subjektidele kahju tekitatud.

Eesti Maaülikool ei ole käitunud heas usus ning on müünud kolmandale isikule vara, mis ei kuulunud

talle. Eesti Maaülikool ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaks, et hooned kuulusid talle. Ehkki Tiigi

tee 15 hooned talle ei kuulunud, on ülikool taotlenud 20. detsembril 1996 vallalt Eerika ÕKT lauda

ja Eerika ÕKT sepikoja aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa määramist. Taotlus oli aluseks

hoonetealuse maa hilisemale riigi omandisse jätmisele ning kinnistusraamatu kandele ülikooli kasuks.

9. Vastuses kaebusele Kambja vald vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja osutas, et Rahandusministeeriumi 9. oktoobril 2018 vallale edastatud seisukoha järgi käis

ekspertkomisjon 30. juunil 2018 Kambja vallas Eerikal ehitisi üle vaatamas. Eksperthinnangu ja

lisadokumentide ning visuaalselt nähtavate parenduste/uuenduste uurimisel leidis ekspertkomisjon,

et kordusekspertiis ei muuda oluliselt tagastamisele kuuluvate ehitiste mõtteliste osade suurust.

Vallavalitsus on otsustes tuginenud eksperdi selgitustele ning ei ole kahelnud nende õiguspärasuses.

Kaebajatel endil on võimalik koguda arhiivimaterjale ning teisi tõendeid, mis kinnitaksid väiteid, et

eksperthinnangus toodud järeldused ei ole õiged.

Tiigi 15 on eraomandis olev kinnisasi. Vallavalitsusel puudub alus anda põhjendatud hinnanguid

täiendava ekspertiisi vajaduse osas, arvestades asjaolu, et Tiigi tee 15 töökoda on jäetud esialgu riigi

omandisse ning edaspidi on see võõrandatud enampakkumise käigus.

10. Vastuses kaebusele selgitas kolmas isik, et omandas heauskselt kaks kinnistut 22. novembril

2010. a Eesti Maaülikoolilt enampakkumisel, tuginedes kinnistusraamatu andmetele. Ta ei teadnud

ega pidanudki teadma, et Eesti Maaülikoolilt enampakkumisel omandantud kinnistuga seoses toimub

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise protsess.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

11. Tartu Halduskohus rahuldas 19. veebruari 2021. a otsusega kaebuse ning tühistas Kambja

Vallavalitsuse 23. juuli 2020. a korralduse nr 2033 resolutsiooni p-d 2.3 ja 2.4 ja Kambja

Vallavalitsuse 3. septembri 2020. a korralduse nr 2114 ning kohustas Kambja valda uuesti lahendama

kaebajate taotluse määrata täiendav ekspertiis, kuu aja jooksul otsustama Tiigi tee 11 ja Tiigi tee 13

hoonete tagastamise või mittetagastamise küsimuse ja vaatama õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise taotlused uuesti läbi.

12. Halduskohus selgitas, et ORAS § 12 lg 5 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

otsustab ja vara tagastamist korraldab valla- või linnavalitsus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise korra“ p 25 kehtestab, et kohaliku omavalitsuse üksuse täitevorgan, asudes ette

valmistama vara tagastamise otsustamist, määrab kindlaks, milliseid asjaolusid on vaja täiendavalt

tõendada ja milliseid dokumente hankida. Sama korra p 27 näeb ette, et vastavalt ORAS § 12 lg 3

p-le 2 tagastatakse ainult vara, mis on säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Kui valla- või

linnavalitsusel on tekkinud kahtlus vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise suhtes, samuti

p-i 31 kohaselt vara tagastamata jätmise ettepanekut menetleva ministeeriumi nõudmisel, tellib ta

eksperthinnangu ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta vastavalt ORAS § 12 lg 8

p-dele 1 ja 2 ning lg-tele 9 ja 10.

13. Korraldusega nr 2033 vastustaja sisuliselt kinnitas Ehitusplaneerimise OÜ osaühingu 15. juuni

2020. a eksperthinnangu. Korralduse punktides 2.1-2.5 sisalduva otsusega tehti õiguslikult siduvalt

kindlaks üks asja lõplikul lahendamisel (vara tagastamise üle otsustamisel) tähtsust omavatest

asjaoludest (õigusvastaselt võõrandatud vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise määr) ja

seega on tegemist eelhaldusaktiga (HMS § 52 lg 1 p 2).

14. 27. juulil 2020 teatas ekspert T. Rattasepp Kambja Vallavalitsusele, et ekspertiisi järgselt on

selgunud täiendavad asjaolud ning tegi ettepaneku eksperthinnangu täiendamiseks. Eksperdi

hinnangul tuleks läbi viia täiendav ehitustehniline ja arhiiviuuring, mille käigus tuleks välja selgitada

Tiigi tee 15 töökoja hoone rekonstrueerimisprojekti koostaja ja koostamise aeg; Tiigi tee 15 töökoja

hoone rekonstrueerimistööde teostamise aeg (kas ja millised hoone ümberehitustööd teostati

ajavahemikul 1989 kuni 20. juuni 1991 ning millised ajavahemikul 20. juuni 1991 kuni 1993). Samuti

tuleks esitada Eesti Maaülikoolile uus täpsustatud teabenõue arhiividokumentide saamiseks Tiigi tee

15 töökoja projekteerimise, eelarve ja rekonstrueerimistööde kohta. Eksperdi hinnangul tuleks ka uue

fotoinfo alusel esitada uus täpsustatud sõnastusega teabenõue arhiividokumentide saamiseks. Samuti

tuleks teostada Tiigi tee 15 töökoja ehitise täiendav inspekteerimine ja (vajadusel) tarindite avamine

tuvastamaks hoone konstruktiivset lahendust.

Seega on ekspert eksperthinnangu usaldusväärsuse Tiigi tee 15 osas ise kahtluse alla seadnud.

Eksperdil ei olnud hinnangu andmisel dokumente, mis näitaks hoonete ümberehitust enne ja pärast

ORAS-e vastuvõtmist. Eksperdi poolt viidatu võis ekspertiisi tulemusi mõjutada ning viia Tiigi tee

15 osas ebaõige eksperthinnangu tegemiseni.

15. Kuigi haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise aja seisuga ning vastustajale ei olnud

23. juulil 2020 teada eksperdi 27. juuli 2020. a seisukoht, on ekspert juba 15. juuni 2020. a

eksperthinnangu p-s 4.6.6. asunud seisukohale, et ehitiste säilivuse arvutuste täpsuse suurendamiseks

oleks mõistlik läbi viia täiendavad toimingud. Vastustaja ei ole 23. juuli 2020. a korralduses nr 2033

selgitanud, miks eksperdi ettepanekut täiendava ekspertiisi tegemiseks isegi ei kaalutud. Selliste

põhjenduste puudumise tõttu tuleb vastustaja 23. juuli 2020. a korraldus nr 2033 osaliselt,

s.o haldusakti resolutsiooni p-de 2.3 ja 2.4 osas tühistada

16. Kaebaja M. Muidre esitas 5. augustil 2020 vaide korralduse nr 2033 p-de 2.3 ja 2.4 tühistamiseks

ning täiendava ekspertiisi määramiseks lauda ja ait-sepikoja säilivuse kindlakstegemiseks. Kambja

Vallavalitsus jättis oma 3. septembri 2020 korraldusega nr 2114 vaide rahuldamata. Seejuures jättis

vald arvestamata, et ekspert selgitas vallale selgelt, et pärast ekspertiisi tegemist esitatud

fotodokumendi kohaselt on Tiigi tee 15 töökoja ehitis 1989. a nähtav võõrandamisaegses mahus.

Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika p 8 kohaselt on ka

ehitise valdaja kohustatud esitama kogu tema käsutuses oleva teabe, mis aitavad langetada

objektiivset otsust ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise määra kohta. Ehitise endisel

individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika p 8 rikkumine võib olla vara

tagastamata jätmise korralduse tühistamise aluseks juhul, kui menetlusnormide rikkumine võis viia

ebaõige ekspertarvamuse tegemiseni. Kolmanda isiku poolt koostööst keeldumise korral ei ole

välistatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 1014 alusel hagi esitamine kohtule.

17. Kaebajad taotlesid kohtult Kambja valla kohustamist määrata täiendav ekspertiis, kuid kohus

pidas põhjendatuks kohustada Kambja valda lahendama kaebajate taotlus uuesti. Nimelt ei ole

ekspertiisi võimaliku teostamise ja rahastamise asjaolud selged, mistõttu oleks definitiivse

ettekirjutuse tegemine ennatlik. Nii eksperthinnang kui eksperdi 27. juuli 2020. a kiri oleks pidanud

tekitama vastustajal põhjendatud kahtluse Tiigi tee 15 lauda ja töökoja endisel individualiseeritaval

kujul säilimise suhtes. Kaebajate taotlust uuesti lahendades peab vastustaja arvestama kohtu

selgitustega asja kohta. Isegi kui selgub, et Eeriko 7 lauta ja ait-sepikoda ei ole enam võimalik

tagastada, sest need on läinud eraomandisse, siis on võimalik esitada kahju hüvitamise nõue. Selline

nõue oleks aga liiga umbmäärane, kui pole isegi teada, millises ulatuses tulnuks hoone tagastada, st

kui suures osas tekitati õigustatud subjektidele kahju.

18. Korraldus nr 2030 on kohtus vaidlustatud vaid Tiigi tee 15 hooneid puudutavas osas, ülejäänud

osas on korraldus jõustunud. Tiigi tee 11 ja Tiigi tee 13 hoonete osas on valla korraldus lõplik. Ei

nähtu põhjuseid, miks ei võiks vald korralduse nr 2033 kehtivas osas edasi tegutseda. Seetõttu on

põhjendatud kaebajate taotlus kohustada valda kuu aja jooksul otsustama Tiigi tee 11 ja Tiigi tee 13

hoonete tagastamise või mittetagastamise küsimus.

19. Haldusorgan peab uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt selgitama haldusakti andmisel välja

kõik menetletava asja otsustamisel tähtsust omavad asjaolud, sealhulgas vajaduse korral tuvastama

tsiviilõiguslike suhete olemasolu või puudumise. Haldusorgan ei saa küll haldusakti resolutsiooniga

tsiviilõiguslikku tehingut tühistada või tuvastada selle tühisust, kuid see ei takista tal andmast neile

hinnangut haldusakti põhjendustes. Seega tuleb kaebus rahuldada ka Kambja valla kohustamise

nõudes vaadata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlused uuesti läbi. Vara endisel

individualiseeritaval kujul säilimise küsimus, samuti nagu muud õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamisel lahendatavad küsimused, mis ei ole siduvalt lahendatud ÕVVTK kohaliku komisjoni

otsusega, tuleb Kambja vallal iseseisvalt otsustada vara tagastamise avalduse uuel läbivaatamisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

20. Kambja vald esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsuse punktid 1

kuni 4 ja 6 Tiigi tee 15 taotluse läbivaatamiseks kohustamist puudutavas osas ja teha tühistatud osas

uus otsus, millega jätta kehtima Kambja Vallavalitsuse 23. juuli 2020. a korralduse nr 2033

resolutsiooni punktid 2.3 ja 2.4. ning Kambja Vallavalitsuse 9. septembri 2020. a korraldus nr 2114.

Apellatsioonkaebuses leiab vastustaja, et kui maareformi seaduse § 31 lg 1 punkti 1 kohaselt riigi

omandisse jäetakse riigi omandisse jäävate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa, siis ei

kuulu ka sellel maa-alal asuv vara eraldi tagastamisele.

Põllumajandusministri 20. oktoobri 1997. a käskkirjaga nr 136 „Eesti Põllumajandusülikooli hoonete

ja rajatiste teenindamiseks vajalike maaüksuste riigi omandisse jätmine“ otsustati jätta riigi

omandisse Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas oleva Eesti Põllumajandusülikooli hoonete ja

rajatiste teenindamiseks vajalikud Tartumaal Õssu külas asuvad maaüksused, sh Rüütli lauda

maaüksuse pindalaga 1,3 ha, AGT välilabori maaüksuse pindalaga 0,84 ha ja EPMÜ tööriistakuuri

maaüksuse pindalaga 0,16 ha. Põllumajandusministri 9. aprilli 1998. a käskkirjaga nr 46 „Eesti

Põllumajandusülikooli maaüksuste riigi omandisse jätmine“ otsustati jätta riigi omandisse

Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas oleva Eesti Põllumajandusülikooli Tartumaal Õssu külas

asuvad maaüksused, sh Eerika maaüksuse pindalaga 10,95 ha ning Eerike maaüksuse pindalaga

7,68 ha.

Nimetatud käskkirjade, Kambja Vallavalitsuse 22. novembri 2019. a korralduse nr 1518

tühistamiseks ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse uuesti läbivaatamiseks

kohustamiseks on kaebajad ka varem esitanud kaebuse halduskohtule. Tartu Halduskohus jättis

10. augusti 2020. a määrusega haldusasjas nr 3-19-2305 kaebajate taotluse kaebetähtaja

ennistamiseks rahuldamata. See määrus on jõustunud.

21. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidlevad kaebajad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta

see rahuldamata.

Kaebajad osutavad, et ei taotleks täiendavat ekspertiisi juhul, kui vald nõustuks tõdemusega, et Tiigi

tee 15 ait-sepikoda oli ORASe vastuvõtmise hetkel säilinud täiel määral ning töökojaks ehitati see

pärast seaduse vastuvõtmist. Vastustaja aga on nõustunud eksperdi esialgse hinnanguga, et

ait-sepikoda ei ole säilinud. Apellatsioonkaebusest võib jääda mulje, justkui ei oleks vald mingil moel

olnud osaline lauda ja ait-sepikoja aluse maa riigi omandisse jätmises. Tegelikkuses see nii ei ole,

kuna vald ei ole järginud vara ega maa tagastamise menetluses otsuste tegemise tähtaegu, on

õigusvastaselt määranud vaidlusalustele hoonete teenindamiseks vajaliku maa, nõustunud maa riigi

omandisse jätmisega ja taotlenud maa katastrisse kandmist.

Seega võib maa õigusvastase tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõue olla põhjendatud

ka valla vastu. Samas on kahju hüvitamise nõue lauda ja ait-sepikoja tagastamata jätmise suhtes liiga

umbmäärane, sest pole isegi teada, millises osas tulnuks hoone tagastada, st kui suures osas tekitati

õigustatud subjektidele kahju. Vastavalt on põhjendatud hoonete endisel individualiseeritaval kujul

säilimise ulatus siiski õigesti kindlaks teha.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

22. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust halduskohtu

otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning

jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

23. Apellatsioonimenetluses on vaidlus taandunud sellele, kas kaebajate vara tagastamise taotluse

lahendamise menetluses kujunenud olukorras on vastustaja jätkuvalt kohustatud välja selgitama Tiigi

15 asuvate hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise ja vastavalt tegema sellega seonduvad

toimingud, mis on nimetatud halduskohtu otsuse resolutsioonis.

Ülejäänud osas, s.o Tiigi tee 11 ja Tiigi tee 13 hoonete tagastamise või mittetagastamise küsimuse

otsustamise ja kaebajate õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluste uuesti läbivaatamise

kohustuse osas on vastustaja halduskohtu otsuse täitnud. Kaebajad ei ole vastustaja poolt nende

kohustuste

täitmist

kahtluse

alla

seadnud.

Kohustuse

täitmist

kinnitavad

vastustaja

apellatsioonkaebuse lisana esitatud Kambja Vallavalitsuse 4. veebruar 2021. a korraldused nr 2515

ja nr 2516. Seetõttu ringkonnakohus neid küsimusi ei analüüsi.

24. Vastustaja leiab, et kuna Tiigi 15 maa riigi omandisse jätmise (mida ei saa enam vaidlustada)

tõttu ei ole kaebajatele sellel maal asuvate hoonete tagastamine võimalik, siis puudub vajadus uue

ekspertiisi käigus veelkord hinnata hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimist. Vastustaja

seisukoht tugineb arusaamale, et hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimine ei ole asjaolu,

millest praegusel ajal sõltuks hoonete tagastamine õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

õigustatud subjektidele.

25. Vastustajal on iseenesest õigus selles, et vaidlusaluste hoonete tagastamine ei ole käesoleval ajal

võimalik, sest need on muutunud maa oluliseks osaks ja kuuluvad maatüki oluliste osadena kinnisasja

omanikule.

Maatüki, millel asuvad Eeriko 7 laut ja ait-sepikoda, otsustas riik anda kolmanda isiku omandisse.

Maatüki otsustas riik anda Eesti Maaülikooli (endise nimega Eesti Põllumajandusülikool) omandisse

ja selle kohta avati kinnistusraamatu registriosa (nr 591804) esmakordselt 19. märtsil 1998.

Kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt kanti kinnistu esimese omanikuna registrisse Eesti Vabariik

ja 22. aprillil 1999 Eesti Maaülikool. Eesti Maaülikool jagas kinnisasja kaheks ning vaidlusaluste

hoonete aluse maatüki kohta avati uus registriosa (nr 4521804) 22. novembril 2010. Seejärel

võõrandas Eesti Maaülikool jagamisel tekkinud kinnisasja käesolevas asjas kolmanda isikuna

kaasatud OÜ-le Autod ja Osad. Viimane võõrandas ½ mõttelise osa kinnistust, kuid omandas selle

hiljem uuesti.

Seega asuvad hooned kinnistusraamatus registreeritud maatükil ning on vastavalt tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 54 lg-le 1 kinnisasja olulised osad ega saa iseseisvalt käibe objektiks olla. Hoonete

omandit ei saa eraldi maatükist üle anda ka mitte omandireformi käigus. Olukorras, kus maa riigi

omandisse jätmise otsuse vaidlustamine ei ole aegumise tõttu enam võimalik, ei ole põhjust arvata,

et kaebajatel oleks võimalik saavutada maatüki ja sellel asuvate hoonete kui omandireformi objektide

staatuse taastamine. Liiati lubab maatükiga toimunud tsiviilkäive arvata, et isegi maatüki suhtes

tehtud avalik-õiguslike otsustuste tühistamise korral ei oleks võimalik saavutada maatüki tagastamist

riigile ja maatüki kohta avatud kinnistusregistri registriosa sulgemist.

26. Eelnev ei tähenda siiski, et vaidlusaluste hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise

tuvastamisel ei oleks enam tähendust. Halduskohus on põhjendatult märkinud, et kui maa riigi

omandisse jätmine toimus õigusvastaselt, võib olla kaebajatel olla kahju hüvitamise nõue sellega

tekitatud kahju hüvitamiseks. Sellise kahju hüvitamise nõude lahendamisel oleks olulise tähtsusega

küsimus sellest, millises ulatuses oleks omandireformi õiguspärase läbiviimise korral kuulunud maal

asunud hooned kaebajatele tagastamisele.

Võimaliku kahju hüvitamise nõude lahendamisel oluliste asjaolude väljaselgitamine ei ole siiski

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluse esemeks. Seetõttu võiks väita, et ka kaebajate

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluste lahendamisel ei ole vastustaja kohustatud

tegema jõupingutusi, et hinnata Tiigi 15 asuvate hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise

ulatust. Selle seisukohaga ei saa siiski nõustuda.

27. Omandireformi läbiviimist reguleerivatest õigusaktidest ilmneb, et õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise menetluses on hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimine olulise

tähendusega asjaolu. ORAS § 12 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamisele, kui see ei ole vastavalt sama paragrahvi lõikele 8 säilinud endisel individualiseeritaval

kujul. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise korra“ p 27 ls 2 kohaselt kui valla- või linnavalitsusel on tekkinud

kahtlus vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise suhtes, tellib ta eksperthinnangu ehitise

endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta vastavalt ORAS § 12 lg 8 p-dele 1 ja 2 ning lg-tele

9 ja 10.

28. Praeguses asjas ongi vastustaja (kahel korral) pidanud vajalikuks eksperthinnangu tellimise kaudu

tuvastada kaebajate (ja nende õiguseellaste) õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluste

lahendamisel olulise asjaolu, s.o hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise ulatuse.

Esmalt koostas ekspert K. Loorits eksperthinnangu 24. märtsil 2003 ning hiljem Ehitusplaneerimise

OÜ 15. juunil 2020. Mõlema eksperthinnanguga on hõlmatud ka Tiigi tee 15 asuvad laut

(KÜ 94901:005:0579, EHR kood 121292925) ja töökoda (KÜ 94901:005:0579, EHR kood

121292928). Samas nähtub esimesest hinnangust üksnes eksperdi seisukoht Tiigi tee 15 hoonete

endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta, kuid mitte hinnangu kujunemise asjaolud. Tiigi

tee 15 hoonete kaasamine teise eksperthinnangusse näitab, et nende hoonete endisel

individualiseeritaval kujul säilimise ulatus ei olnud tähtsusetu asja otsustamisel. Vastustaja kinnitas

15. juuni 2020 koostatud eksperthinnangu oma 23. juuli 2020. a korraldusega nr 2033. Korraldust

analüüsides leidis halduskohus põhjendatult, et korralduse punktides 2.1-2.5 (Tiigi tee 15 hooneid

puudutavad punktid 2.3 ja 2.4) tegi vastustaja siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust

omava asjaolu (õigusvastaselt võõrandatud vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise määr) ja

seega on tegemist eelhaldusaktiga HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses.

Seega on vastustaja ise vaidlusaluste hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise ulatust

siiski oluliseks pidanud ega ole tuginenud sellele, et tegemist on asja lahendamisel tähendust mitte

omava asjaoluga. Eelhaldusaktiga tuvastatud asjaolu on asja lahendamisel õiguslikult siduv, s.t

vastustaja ei saa sellest asja lõplikul lahendamisel kõrvale kalduda ning vastavalt ei saa kaebajad

nõuda lõpliku otsuse tegemist vastuolus tuvastatud asjaoluga. Kambja Vallavalitsuse 4. veebruari

2021. a korralduses nr 2515 ja nr 2516, millega otsustati Tiigi tee 11 ja 13 asunud hoonete tagastamise

küsimus rõhutas vastustaja uuesti ka oma 23. juuli 2020. a korraldusega tuvastatud asjaolu, et Tiigi

tee 15 töökoda ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul ning laut on säilinud osaliselt (32%

ulatuses).

29. Nendel asjaoludel leiab ringkonnakohus, et Kambja valla 23. juuli 2020. a korralduse punktides

2.3 ja 2.4 tuvastatud Tiigi tee 15 hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise ulatus riivab

jätkuvalt kaebajate õigusi. Korralduse kehtivuse korral esineb alus jätta kaebajate õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise taotlused Tiigi tee 15 hoonete osas rahuldamata üksnes korraldusele

tuginedes. Apellatsioonkaebuse taotlus jätta korralduse punktid 2.3 ja 2.4 jõusse ühes vastustaja

hinnanguga, et asjaolu on tuvastatud õigesti, viitab vastustaja kavatsusele jätta kaebajate taotlus

rahuldamata just korraldusega tuvastatud asjaolude alusel. Samuti riivab korraldusega tuvastatud

asjaolu kaebajate võimalusi kaitsta oma õigusi kahju hüvitamise nõude esitamisega, kuna loob

eelduse, et hooned ei kuulunud tagastamisele, sest need ei ole piisavas ulatuses endisel

individualiseeritaval kujul säilinud. Hüvitise saamiseks tuleks kaebajatel see eeldus muude tõenditega

ümber lükata. Seetõttu on oluline, et vastustaja oleks asjaolu korraldusega õigesti tuvastanud.

30. 15. juuni 2020. a eksperthinnangus andis ekspert olemasoleva teadmise pinnal hinnangu ka Tiigi

tee 15 hoonete endisel individualiseeritava kujul säilimise kohta. Samas osutas halduskohus

põhjendatult hinnangu p-le 4.6.6., milles ekspert hinnangu täpsuse huvides pidas mõistlikuks teostada

Tiigi tee 15 töökoja keldrikorruse ruumide 1-7 ja esimese korruse ruumide 8-11 ning Tiigi tee 15

lauda teise korruse ruumide 21-29 inspekteerimine ja kaetud tarindite (pinnasetööd, vundamendid,

keldriseinad) avamine ning ülesmõõdistamine. Viidatud tööde tegemise vajaduse tõttu pikendas

vastustaja 3. juunil 2020. a kirjaga hinnangu esitamise tähtaega. Samas nähtub eksperthinnangust, et

täiendavad andmed jäid siiski kogumata. 23. juuli 2020. a korralduse andmisel ei pööranud vastustaja

sellele tähelepanu ega isegi üritanud selgitada, miks ta peab võimalikuks lähtuda eksperdi hinnangust,

milles viimane isegi kindel ei olnud.

Üksnes neli päeva pärast eksperthinnangu kinnitamist pöördus ekspert täiendavalt vastustaja poole ja

tegi ettepaneku hinnangu täiendamiseks, kuna selgunud olid täiendavad asjaolud. Eksperdi

pöördumisest on arusaadav, et ta ei saa olla kindel hinnangus esitatud arvamuse õigsuses Tiigi tee 15

hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise ulatuse kohta.

Eksperdi pöördumine ja selles viidatud uued asjaolud ei olnud vastustajale teada 23. juuli 2020. a

korralduse andmise ajal. Seega ei saa neist vahetult järeldada ka korralduse õigusvastasust. Uued

asjaolud on olulised aga selles tähenduses, et ilmestavad korralduse andmisel eksperdi osutatud

täiendavate

toimingute

tegemise

võimalusele

tähelepanu

pööramata

jätmise

olulisust.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuna hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise

ulatus on haldusmenetluses eriteadmistega isiku abil kindlaks tehtav asjaolu, tulnuks vastustajal

23. juuli 2020. a korralduse andmisel selgitada, miks ta eriteadmisega isiku põhjendustega ei arvesta.

Sellekohaste põhjenduste puudumise tõttu on Kambja valla 23. juuli 2020. a korraldus nr 2033

osaliselt, s.o haldusakti resolutsiooni punktide 2.3 ja 2.4 osas õigusvastane. Kuna vastustaja eksimus

võis mõjutada asja otsustamist, siis on põhjendatud korraldus selles osas tühistada.

31. Apellatsioonkaebuses märgib vastustaja, et ei leia puuduseid Ehitusplaneerimise OÜ

eksperthinnangus ning nõustub vaidlusaluste hoonete säilivushinnanguga, arvestades, et põhilised

hoonete ümberehitustööd ja laiendused on teostatud enne 20. juunil 1991 jõustunud Eesti Vabariigi

omandireformi aluste seadust. Samas ei esita vastustaja väiteid ega põhjendusi oma seisukoha

kinnitamiseks. Ringkonnakohus osutab, et ekspert on kahtluse alla seadnud oma hinnangu just

hoonete ümberehitustööde tegemise aja osas. Seetõttu kinnitavad apellatsioonkaebuse väited

seisukohta, et vastustaja ei ole eksperthinnangu kinnitamisel arvestanud asjas oluliste asjaoludega.

Korralduse andmisel on vastustaja lähtunud ainuüksi hinnangust, jättes kõrvale hinnangu

usaldusväärsust kahtluse alla seadvad andmed ja põhjendused. Vastustaja on jätkuvalt samal

seisukohal. Muutunud asjaoludega arvestamata jätmine kinnitab veendumust, et apellatsioonkaebuse

rahuldamise korral vastustaja tugineb oma 23. juuli 2020. korraldusega tuvastatud asjaoludele ja jätab

kaebajate taotlused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks rahuldamata põhjusel, et Tiigi tee

15 hooned ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud. Esineb vähemalt kahtlus, et see järeldus

on ebaõige. Seetõttu tooks vastustaja selline tegevus kaasa haldusakti andmise, mille õiguspärasus on

samuti kahtluse all ning mis seega suure tõenäosusega viib uue kohtuvaidluseni. Seetõttu on

põhjendatud panna vastustajale kohustus enne õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluste

lõplikku lahendamist vähemalt kaaluda uue eksperthinnangu tellimist asjaolude õigeks

väljaselgitamiseks.

32. Ringkonnakohus võtab asjas juurde Kambja valla apellatsioonkaebuse lisana esitatud 4. veebruari

2021. a korraldused nr 2515 ja nr 2516 ja kaebajate 24. märtsi 2021. a menetlusdokumendi lisana

esitatud tõendid. Vastustaja apellatsioonkaebuse lisad tuleb vastustajale tagastada, sest need on

haldusasja materjalide hulgas juba olemas.

33. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus põhjendatult rahuldas kaebuse

apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas ja kohustas vastustajat uuesti lahendama kaebajate taotlust

määrata täiendav ekspertiis. Apellatsioonkaebuse jääb rahuldamata.

34. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebajad ei

ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest kaebajate kasuks menetluskulusid

välja ei mõisteta. Vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulud jäävad nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/