2-21-4834/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. november 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-4834

Kohtuasi

X hagi Y vastu elatise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 25. oktoobri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

360 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik

esindaja C ja lepinguline esindaja Andrus Post

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta X apellatsioonkaebus menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku

§ 646

alusel

otsustada

asi

üksnes

apellatsioonkaebuse põhjal.

3. Tühistada Pärnu Maakohtu 25. oktoobri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-4834 osas,

millega rahuldati X hagi osaliselt ja mõisteti Y-lt X kasuks välja igakuine elatis 150

eurot alates 1. aprillist 2021 kuni X täisealiseks saamiseni 16. august 2034, samuti

menetluskulude jaotuse osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4).

Saata asi tühistatud osas Pärnu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

4. Pärnu Maakohtu 25. oktoobri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-4834 on jõustunud

osas, millega maakohus võttis vastu osalise hagist loobumise ja lõpetas menetluse

igakuise elatise 50 euro nõudes ja perioodi 26. kuni 31. märts 2021 eest elatise

väljamõistmiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3).

5. Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja, laps) esitas 26. märtsil 2021 Pärnu Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, milles palus

mõista kostjalt hageja kasuks välja elatise 240 eurot kuus alates 26. märtsist 2021 kuni hageja

täisealiseks saamiseni (16. august 2034. a) ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on hageja vajaduste rahuldamiseks tehtavad igakuised

kulutused järgmised: eluasemekulud 135 eurot, toidukulud 150 eurot, kulud tervishoiule 25

eurot, kulud hügieenitarvetele 20 eurot, kulud lasteaiale 25 eurot, kulud riietele ja jalanõudele

60 eurot, vabaajakulud 30 eurot, kulud majapidamistarvetele ja kodukeemiale 5 eurot, kulud

kodutehnikale 5 eurot, sidekulud 5 eurot ning muud kulud, eelkõige transpordikulud 20 eurot.

Tsiviilasjas nr 2-21-8066 on kindlaks määratud suhtluskord, mille kohaselt veedab hageja

kostjaga keskmiselt 20% ajast.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

Kostja vastuväidete kohaselt on ta lapse ülalpidamisest osa võtnud. Hageja märgitud ulatuses

eluasemekulud ei ole usutavad, vaid need on 110 eurot. Lasteaia kohatasu on 10 eurot ja toit

tasuta, saviringi eest on tasunud kostja ning lapsel ei ole vajadust transpordi järele. Kostjal on

töövõime kaotus 40%, mille eest ta saab toetust 260 eurot kuus. Kostja töötab Q heaks ja osutab

WWW transporditeenust, mille eest tasu sõltub töö mahust. Viimasel kuul oli kostja sissetulek

kokku 392 eurot.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus rahuldas 25. oktoobri 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ja

mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise 150 eurot alates 1. aprillist 2021 kuni hageja

täisealiseks saamiseni, võttis vastu hageja loobumise igakuise elatise 50 eurot nõudes ja

perioodi 26. kuni 31. märts 2021. a eest ning jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on esitatud tõendite kohaselt hageja eluasemekulud 90

eurot kuus, kuigi kostja on nõustunud, et need on 110 eurot kuus. Lasteaiaga seotud kulud on

25 eurot kuus. Isegi, kui hageja elab lasteaia kõrval, siis ei tähenda see, et vaja ei ole teha

kulutusi transpordile. Arvestades hageja elukoha kaugust suurematest keskustest, on

põhjendatud kulud transpordile 20 eurot kuus. Ülejäänud kululiikide osas puudub poolte vahel

vaidlus, et need on kokku 305 eurot kuus. Võttes arvesse, et hageja tõendatud ja vajalikud kulud

on 440 eurot kuus, vaidlus puudub selles, et 20% ajast veedab hageja kostjaga ning RAKE

2020. a avaldatud uuringu kohaselt on 3–6-aastase lapse miinimumelatis väljaspool Tallinna

319 eurot kuus, siis on põhjendatud kostjalt välja mõista elatis ulatuses, milles kostja hagi

tunnustas, s.o 150 eurot kuus.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt (resolutsiooni

punkti 2 osas) tühistada ning teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis

190 eurot kuus alates 1. aprillist 2021 kuni hageja täisealiseks saamiseni.

Maakohtu hageja vajadustega seotud järeldused ei oma õiguslikku tähendust, sest lapse

vajadusi ei pea tõendama, kui nõutav elatis on väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära ning hageja on välja toonud kulutused käesoleval ajahetkel, kuid elatis

mõistetakse välja kuni lapse täisealiseks saamiseni. Samuti ei saanud välja mõista väiksemat

elatist, kui on lapse tegelikud vajadused ja elulaad. Arvestades, et hageja veedab 20% ajast

kostjaga ning kohtu hinnangul on hageja kulud 440 eurot kuus, siis peaks elatise suurus olema

vähemalt 176 eurot kuus, kuid kohus on võtnud veel aluseks RAKE uuringu ja leidnud, et

põhjendatud elatise suurus on 150 eurot kuus. Kostja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis

annaks alust vähendada elatist alla seadusjärgse miinimummäära. Lisaks on miinimumelatise

kehtestamisel arvestatud, et lapsega koos elav vanem panustab rahas mitte mõõdetaval viisil

oluliselt rohkem kui lahuselav vanem.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus

tuleb TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada resolutsioonis

märgitud ulatuses materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

6. Tulenevalt TsMS § 656 lg-st 4, kui menetlusõiguse normi rikkumine puudutab lahendi seda

osa, mille peale ei kaevatud, siis otsustab ringkonnakohus, kas otsuse see osa tühistada.

Maakohus on otsuse resolutsioonis võtnud vastu hageja osalise hagist loobumise ning lõpetanud

menetluse igakuise elatise 50 euro nõudes ja perioodi 26. kuni 31. märts 2021. a eest (maakohtu

otsuse resolutsiooni p 3). Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi

kaebamata jõustunud. Muus osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4) tuleb maakohtu

otsus tervikuna tühistada.

7. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole selgitamiskohustust vajalikul määral

täitnud, sh jätnud asja lahendamiseks olulised asjaolud tuvastamata ning rikkunud oluliselt

lahendi põhjendamise kohustust.

Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohtul on vastavalt TsMS § 392 lg-le 1

ning § 351 lg-tele 1 ja 2 ulatuslik selgitamiskohustus. Kohus peab eelmenetluses välja

selgitama hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, samuti

menetlusosaliste faktilised ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (TsMS § 392

lg 1 p-d 1 ja 3) ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete

põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta (TsMS § 392 lg 1 p 4). Kohus peab

hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt (TsMS § 435 lg 1).

8. Hageja palus mõista kostjalt välja elatise 190 eurot kuus alates 1. aprillist 2021 kuni hageja

täisealiseks saamiseni. Kostja on hagile vastates märkinud, et ei võta hagi õigeks, sest ta on

osalenud lapse ülalpidamises vajalikul määral, lisades vastuse lõppu, et asi on võimalik

lahendada kokkuleppel selliselt, et ta tasub lapsele elatist 150 eurot kuus (tl 28–29). Järgmises

kohtule esitatud menetlusdokumendis avaldas kostja, et hagi on alusetu ning tuleb jätta

rahuldamata (tl 43). Maakohtu 4. oktoobri 2021. a istungil kostja ei osalenud (tl 92–95).

Maakohus tuvastas, et lapse kulud on 440 eurot kuus ning arvestas asjaoludena, et kostja veedab

lapsega koos 20% ajast ja annab lapsele ülalpidamist vahetult, RAKE uuringut ja lapse vajadusi,

ning määras elatise suuruseks 150 eurot kuus, millises ulatuses kostja hagi tunnistas (vt

maakohtu otsuse p 14).

9. Vanematel on perekonnaseaduse (PKS) §-st 96 ja § 97 p-st 1 tulenevalt oma alaealise lapse

ülalpidamise kohustus ning ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks

ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes,

arvestades tema kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja

kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise

kulutusi. Riigikohtu varasemas praktikas (vt nt Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-160-12, p 17; 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15) on

rõhutatud, et lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida

talle tema vanemad saavad võimaldada. PKS § 99 lg-te 1 ja 2 sõnatuse järgi tuleb esmalt

kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada, kas ja kuivõrd elatis peab

olema ja saab olla, arvestades vanemate varalist seisu, lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse

esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem. Eelduslikult on lapse igapäevaste

vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Elatise väljamõistmisel alla PKS § 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise vähendamiseks on PKS § 102 lg-s 2

sätestatud mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib olla mh vanema töövõimetus või olukord,

kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel alammääras osutuks varaliselt vähem

kindlustatuks kui elatist saav laps (vt eeltoodu kohta ka Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17 ja seal viidatud varasemad lahendid). Samuti, PKS § 102 lg 2

alusel võib elatist vähendada alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist

seisundit, lapse tegelikke vajadusi, samuti lapse vajaduste kaetust nt riiklike toetustega

(Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Samas ei anna ainuüksi

ühe vanema parem majanduslik seisund alust vähendada väljamõistetavat elatist alla

miinimummäära (Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, p 13).

Lisaks selgitab kolleegium, et miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealisele lapsele

elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult

on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus

(vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Kui elatise nõue

esitatakse küll miinimumsuuruses, kuid eeldusel, et laps elab osa aega kohustatud vanema

juures, ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega ning sellise nõude puhul tuleb

kohtul juhtida menetlusosaliste tähelepanu vajadusele tõendada lapse ülalpidamiskulude suurus

(vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15; 3. juuni 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12).

9.1. Maakohus tegi kindlaks lapse vajadused, kuid võttis elatise suuruse määramisel

põhjendamatult arvesse kostja osalise õigeksvõtu ning RAKE uuringu. Maakohtu otsus ei

sisalda faktilisi asjaolusid, sh arvestusi, mis võimaldaks teha järelduse, et kostja

ülalpidamiskohustuse suuruseks saab olla 150 eurot kuus.

Kolleegium märgib RAKE uuringu kohta, et sellele saab küll tugineda kui dokumentaalsele

tõendile üldiselt mõjutavate asjaolude puhul (nt mastaabisääst), kuid sellel alusel ei ole

võimalik tuvastada praeguses asjas lapse vajadusi. Teiseks märgib kolleegium, et asja

materjalidest ei nähtu, et kostja on tunnistanud hagi 150 euro suuruse elatisenõude osas. Pooltel

on hagimenetluses üldjuhul lai õigus enda menetlusõigusi käsutada (TsMS §-d 4 ja 5). Kostja

sai avaldada asjaolu omaksvõttu või hagi õigeksvõttu kohtule esitatud avalduses või suuliselt

kohtuistungil

(TsMS § 231

lg 3,

§ 440).

Kohus

ei

saa

tõlgendada

poolte

kompromissiläbirääkimistel väljendatut poolte menetluslike taotlustena põhiasjas ning ei ole

mõeldav, et selliste läbirääkimiste käigus väljendatud summadest või seisukohtadest saaks välja

lugeda hagi õigeksvõttu (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948/81, p 27). Seega ei saa

kostja ettepanekus väljendatud summat 150 eurot kuus käsitada nn hagi tunnistamisena.

9.2. Maakohus ei ole kindlaks teinud ei lapse ema ega isa sissetulekut ja vara. Kolleegiumi

hinnangul jättis maakohus vanemate sissetulekuid ja vara kindlaks tegemata jättes asja

lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata.

TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes hindab

kohus TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud,

millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Riigikohtu praktika

kohaselt ei ole kohus perekonnaasjas TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega

seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses

koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama

andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta, või nõuda TsMS § 230 lg 5

järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt (vt nt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 11).

Kostja on hagile vastates märkinud, et tal on töövõime kaotus 40% ja saab toetust 260 eurot

kuus ning tema töötasu suurus sõltub töö mahust, nt viimasel kuul oli tema sissetulek 392 eurot.

Maakohus ei ole neid väiteid ega esitatud tõendeid hinnanud. Kolleegium leiab, et kui kostja

esitatud faktilised asjaolud ei olnud maakohtu hinnangul tema vastuväiteid arvestades piisavad,

tuli seda kostjale selgitada ja anda talle võimalus esitada vastuväiteid kinnitavaid asjaolusid

(vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). Samas pidanuks

maakohus kooskõlas TsMS § 436 lg-ga 6 arvestama TsMS § 230 lg-tes 3-5 sätestatud õigusega

koguda tõendeid ka omal algatusel, kohustades pooli esitama andmeid ja dokumente oma

sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõudes asjakohast teavet muudelt isikutelt.

Riigikohus on leidnud, et elatist võib vähendada alla miinimummäära, arvestades kohustatud

vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud

asjaolud seda tingivad (Riigikohtu 19. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15,

p 11; 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Mõjuva põhjuse olemasolu

peab seejuures tõendama kohustatud vanem (Riigikohtu 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-124-15, p 15).

9.3. Veel jättis maakohus välja selgitamata, kui palju kannab kostja lapse vajaduste

rahuldamiseks tehtavaid kulusid vahetult. Asjaoluga, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps

on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat

elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures (vt nt Riigikohtu

8. jaanuari 2014. a otsust asjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Samas ei saa elatise suurust määrata

üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada,

kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude

suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma

kohustuse ulatusele ka elatist (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13).

Sealjuures ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem

kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps

tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja

tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste

vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsust asjas nr 3-2-

1-35-17, p 23.3). Kolleegium märgib, et mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla

miinimummäära võib olla ka see, et laps elab mingi osa ajast lahuselava vanema juures.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus juhtima poolte tähelepanu elatise suuruse määramisel

tähtsust omavatele asjaoludele ning võtma faktilistel asjaoludel põhineva põhjendatud

seisukoha selles, kas kostja peab maksma hagejale elatist 190 eurot kuus või esineb mõjuv

põhjus PKS § 102 lg 2 alusel elatise vähendamiseks.

10. Kolleegium soovitab pooltele tungivalt edasise vaidluse viibimise ja menetluskulude

suurenemise vältimiseks saavutada elatise osas kompromiss.

11. Kuna maakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb

menetluskulude jaotus, sh osalise menetluse lõpetamise osas, TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi

maakohtu otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt)