2-20-14995/14 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(9)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-14995

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. november 2021. a, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Osaühingu FREHAME hagi Osaühingu Aalux

Trading vastu 1675 euro 1 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 15. aprilli 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Osaühingu FREHAME apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3350 eurot 2 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant): osaühing FREHAME (registrikood

10040911), esindaja vandeadvokaat Tõnu Tuulas

Kostja

(vastustaja):

Osaühing

Aalux

Trading

(registrikood 10998888), esindaja advokaat Madis

Meristo

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 15. aprilli 2021. a

otsus muutmata.

2(9)

2. Apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud jätta Osaühingu

FREHAME kanda.

3. Määrata

Osaühingu

FREHAME

poolt

Osaühingule

Aalux

Trading

hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud menetluskuludena kindlaks ning

mõista Osaühingult FREHAME Osaühingu Aalux Trading kasuks välja

875 eurot (esindajakulu).

4. Välja mõistetud menetluskulude summalt (875 eurot) tuleb Osaühingul

FREHAME tasuda Osaühingule Aalux Trading viivist alates käesoleva otsuse

jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing FREHAME (hageja) esitas 13. oktoobril 2020 Tartu Maakohtule hagi,

milles palus Aalux Trading OÜ-lt (kostja) välja mõista 1675 eurot 1 sendi ja viivise

1675 eurot 1 sendi. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagi põhjenduste kohaselt osutas hageja OÜ-le Cooperrehvid (registrikood 11637611,

viimane ärinimi OÜ Asahydake Gashikawa; võlgnik) lepingu alusel puhastusteenust, mille

eest jäid võlgnikul tasumata järgmised arved: 670 eurot 1 sent 1. augusti 2017 arve nr

217511 eest; 335 eurot 25. märtsi 2017 arve nr 217173 eest; 335 eurot 25. mai 2017 arve

nr 217333 eest; 335 eurot 25. aprilli 2017 arve nr 217246 eest, kokku 1675 eurot 1 sent.

Lepingu punkt 4.4. näeb ette, et lepingujärgsete maksete tasumisega viivitamise korral on

töövõtjal õigus nõuda viivist 0,2% võlgnetavalt summalt iga viivitatud päeva eest. Kuivõrd

hagi esitamise ajaks ületab viivis põhinõuet, nõuab hageja viivist põhinõude ulatuses, s.o

samuti 1675 eurot 1 sent.

Hageja esitas võlgniku vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Pärnu Maakohtu

13. novembri 2017. a kohtumääruse alusel mõisteti võlgnikult hageja kasuks välja

2392 eurot 26 senti. Hageja algatas täitemenetluse kohtutäituri juures, ent võlgnikul

puudus vara, mille arvelt nõuet täita ning kohtutäitur tegi ettepaneku täitemenetlus

3(9)

lõpetada võlgniku äriregistrist kustutamise tõttu. Võlgnik lasti registrist kustutada

ilmselgelt võlgade tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil, seega võlausaldajate jaoks

pahatahtlikult. Seda tõendab mh kummalise ärinime (OÜ Asahydake Gashikawa) panek

äriühingule likvideerimise ajaks. Täitemenetlus lõpetati, kuna kohtutäituril ei õnnestunud

vara puudumise ning võlgniku registrist kustutamise tõttu võlga sisse nõuda.

Pärast täitemenetluse lõpetamist selgus aga, et võlgnik oli enne äriühingu kustutamist

äriregistrist andnud kostjale üle asukohas Peterburi tee 1A, Tallinn tegutsenud kaupluse

Cooperrehvid, kus puhastusteenuste osutamiseks olidki hageja ja võlgnik lepingu

sõlminud. Sama kauplus müüb samas kohas edasi sõidukite rehve ja velgesid. Seega on

hagejalt teenust ostnud (ning teenuse eest võlgu jäänud) ettevõte jäänud samaks ja tegutseb

nüüd uue äriühingu alt, kelleks on kostja. Ka kaupluse domeen ja kontaktandmed on jäänud

samaks, mis võlgnikuga lepingu sõlmimise ajal. Pole eluliselt usutav, et kostja sõlmis

üürilepingu ajal, kui samades ruumides tegutses jätkuvalt eelmine üürnik (9. juunil 2017),

ruume üle vaatamata ja ilma igasuguse huvita, kes on samades ruumides tegutsev ettevõtja

ning säilitades lõpuks ka selle kaupluse identiteedi tervikuna. Kostja äritegevuse

valdkonna turusektoris on Eestis väike arv tegijaid. Eelduslikult pidi kostja olema teadlik

kõikidest asjaoludest ning võttis ettevõtte üle ja jätkas samas asukohas sama ettevõtte

tegevust. Kostja oli eelduslikult juba enne üürilepingu sõlmimist või vähemalt enne

ruumide vastuvõtmist (augustis 2017) teinud otsuse, et nendes ruumides tegutseva

kaupluse nimi jm ettevõtte identiteedi olulised tunnused jäävad muutmata. Sama

identiteedi säilitamine võimaldab säilitada ka ettevõtte kliendid antud asukohas (Tallinnas)

edukalt edasi tegutsemiseks. Järelikult sai kostja eesmärk Cooperrehvid kaupluse

identiteeti säilitades olla hoida kokku kulusid Tallinnas turusektorisse sisenemisel.

Tulenevalt VÕS § 183 lg-st 2 võib ettevõtte üleminek toimuda ka ilma poolte sõnaselge

tahteavalduseta ja järelduslikult kaudse tahteavalduse teel tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 68 lg 3 alusel. Ettevõtte tegevusala kindlaksmääramisel tuleb lähtuda ettevõtte

tegelikust majandustegevusest, mitte äriregistri kannetest (vt Riigikohtu 26. märtsi 2014. a

otsus haldusasjas nr 3-3-1-55-13, p 39). TsÜS § 661 järgi on ettevõte majandusüksus, mille

kaudu isik tegutseb. Ettevõttesse kuuluvad VÕS § 180 lg 2 järgi ettevõtte majandamisega

seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, mh ettevõttega seotud

lepingud. Ettevõtte ülemineku regulatsiooni seadusesse lisamise eesmärkidena on nähtud

ettevõttena käsitatava õiguste ja kohustuste kogumi üleandmise lihtsuse tagamist, samuti

võlausaldajate kaitsmist olukorra vastu, kus ettevõtja võõrandaks vähesoodsatel või

kahjulikel tingimustel ulatusliku osa ettevõttesse kuuluvatest õigustest, tekitades seeläbi

suutmatuse täita ettevõttesse kuuluvaid kohustusi. Ettevõtte ülemineku kriteeriumid on

üksikfaktorid, mida tuleb hinnata nende koosmõjus (Riigikohtu 17. juuni 2013. a otsus

haldusajas nr 3-3-1-1-13). Ettevõtte ülemineku korral läheb omandajale üle ettevõte kui

tervik ning kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste

kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle

majandamist teenivad asjad ja õigused. Ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek

teatavas kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga (vt Riigikohtu 20. juuni

2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5282, p 9). Antud juhul polegi oluline, kuidas täpselt ja

milliste tehingutega ettevõte kostjale üle läks, vaid oluline on tulem, mis on nähtav

kõrvalseisjale. Ettevõte on säilitanud põhiosas oma majandusliku identiteedi, klientide ja

4(9)

uute võlausaldajate jaoks pole näiliselt midagi muutunud. Seega on Cooperrehvid kauplus

kui eraldi ettevõtte läinud võlgnikult üle kostjale ja hageja nõuab võlgnevuse tasumist

kostjalt kui solidaarvõlgnikult (VÕS § 183 lg 1).

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Ettevõtte üleminekut toimunud ei ole. Kostja sõlmis äriruumide üürilepingu GF Anapol

OÜ-ga, kellele kinnistu kuulus. Kostja ei ole võtnud võlgnikult üle üürilepingut ega oma

sellega mingit muud kokkupuudet. Domeen cooperrehvid.ee kuulub eraisikule, kellega

sõlmitud kokkuleppe alusel kostja seda kasutab. Kostjale teadaolevalt ei ole võlgnik

domeeni omanik kunagi olnud. Kostja kasutab oma majandustegevuses ennekõike kostjale

kuuluvat domeeni aalux.ee ning kindla tootja rehvide müügiks sellega seonduvaid

domeene, nt MAK Performance Wheels toodete müügiks domeeni makveljed.ee ja

Hankook Tire toodangu müügiks mh domeeni hankook.ee. Kostja pöördus pärast

üürilepingu sõlmimist Telia poole, et saada üüripinnale sideteenuseleping ja

kontakttelefon. Kostjale väljastati telefoninumber Telia poolt. Kostja ei ole võtnud

võlgnikult üle mistahes sideteenuse lepingut.

Ettevõtte või selle osa ülemineku hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute

asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka järgnevat äriühingute käitumist. Ettevõtte

ülemineku hindamisel arvestatavateks kriteeriumiteks on mh: 1) ettevõtte tüüp;

2) kinnisasja,

tootmisvahendite

ja

muude

materiaalsete

vahendite

üleminek;

3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4) kliendi- ja hankijasuhete

jätkuvus;

5)

üleminekule

eelneva

ja

sellele

järgneva

tegevuse

sarnasus;

6) majandustegevuse jätkuvus, ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg;

7) nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine;

8) ettevõtja omandaja varasem tegevus; 9) üleandja ja omandaja tegevuskoht, juhtorganite

liikmete kattuvus (Riigikohtu 1. juuni 2011. a otsus nr 3-3-1-20-11, p 11). Hageja esile

toodud asjaolude pinnalt ei ole võimalik asuda seisukohale, et ettevõtte üleminek oleks

toimunud.

Kostjale ei ole üle läinud mingeid võlgniku materiaalseid vahendeid. Kostja ei ole üle

võtnud võlgnikult immateriaalseid vahendeid ega organisatsiooni. Kostja on aastast 2004

mootorsõidukite hoolduse ja remondi ning sõidukite rehvide impordi, müügi, paigalduse

ja hoiustamise valdkonnas tegutsev ettevõte. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt on võlgnik

asutatud aastal 2009, seega on kostja oluliselt kauem valdkonnas tegutsenud ning kostja ei

ole majandustegevust alustanud pärast võlgniku majandustegevuse lõppemist, st võtnud

üle võlgniku ettevõtet. Äriregistrist nähtuvalt on võlgnik registrist kustutatud

18. novembril 2019, s.o enam kui kaks aastat hiljem kui kostja alustas majandustegevust

Tallinna esinduses. Asjaolu, et kaks erinevat äriühingut on pidanud eri agadel ühte ja sama

äriruumi sobilikuks oma majandustegevuse elluviimiseks, ei tähenda, et tegemist oleks

ettevõtte üleminekuga.

Kostja ei võtnud võlgnikult üle mistahes kliendi- või hankijasuhteid. Võlgniku ärinimi

viitab Ameerika Ühendriikide äriühingule Cooper Tire & Rubber Company, kes kasutab

registreeritud kaubamärgina nime Coopertires, mis ei ole kunagi võlgnikule kuulunud.

Võlgnik kasutas kaubamärgi modifitseeringut omavoliliselt. Kostja müüb tõepoolest mh

5(9)

Cooper Tire & Rubber Company rehve, kuid eelviidatud rehvitootja ainuesindusõigus

Baltikumis on Leedu ettevõttel, kellelt kostja toodangut ostab.

Kostja osanikud ja juhtorgani liikmed ei kattu mitte ühelgi moel võlgniku osanike ja

juhtorganite liikmetega. Ka ei tööta kostja juures ühtegi füüsilist isikut, kes oleks

varasemalt töötanud võlgniku juures.

Kostja ei ole hagejalt ega kelleltki teiselt tellinud mistahes puhastusteenuse osutamist

Peterburi tee 1A, Tallinn äripinnal, mistõttu on nõue ka sisuliselt põhjendamatu ja alusetu.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 15. aprilli 2021. a otsusega hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja 1968 eurot ja 75 senti

ning viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei saa hageja esitatud tõenditega ettevõtte üleminekut

tõendatuks lugeda. Sama tegevusvaldkonna ja asukoha tõttu ei saa ettevõtte üleminekut

kostjale eeldada. Esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks seotud võlgniku ettevõttega.

Hageja

ei

tõendanud,

et

võlgnik

oleks

kostjale

oma

majandustegevuse

(majandustegevuseks olulised kinnistud, kliendid, tarnesuhted jm) üle andnud. Samuti ei

selgu, et kostjale oleks üle läinud vara, millega seotud tegevuse võlgnik lõpetas ja mida

kostja jätkas. Samuti ei ole tõendatud, et varem samas töötanud töötajad oleks üle läinud

kostjale. Asjaolu, et kostja kasutab võlgniku kasutuses olnud domeeni, ei ole samuti alus

lugeda ettevõtte ülevõetuks. Kostja on piisavalt tõendanud domeenide kasutamist. Kostja

ei ole hagejaga lepingulises suhtes.

Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

hageja kanda. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks 1968 eurot

75 senti. Kuivõrd hageja ei ole kostja menetluskuludele vastu vaielnud, on kostja

menetluskulud põhjendatud (TsMS § 175 lg 11).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub 17. mail 2021 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu

otsuse ja teha asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega hagi

rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus jätnud olulises osas käsitlemata

enamuse hageja väidetest ja põhistustest ning jätnud põhjendamata, miks ta nendega ei

nõustu, rikkudes seeläbi TsMS § 442 lg-t 8. Hageja ei väitnud üksnes seda, et kattuvad

tegevusvaldkond ja asukoht. Hageja peamine väide oli, et kostjale läks üle Cooperrehvid

kui kauplus ja seeläbi ka ettevõtte identiteedi säilitanud tervik. Eeltoodu jättis maakohus

aga täielikult hindamata.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud ka VÕS §-e 180–185. Ettevõtte ülemineku

hindamisel VÕS §-de 180–185 tunnustel on eeskätt oluline hinnata tervikut, mitte eraldi

üksikuid üleminekut tõendavaid kriteeriume. Käesoleval juhul on oluline hinnata, kuidas

näib samas asukohas samu kaupu ja teenuseid müüv ning katkematult edasi tegutsev

kauplus hagejale kui võlgniku võlausaldajale, kaupluse klientidele ning mõistlikule

kõrvaltvaatajale.

6(9)

Maakohus jättis täielikult hindamata hageja väite, põhistused ja tõendid, et kostja võttis

Tallinna turule sisenemiseks üle Cooperrehvid kaupluse tervkliku identiteedi (st võlgniku

ettevõtte) kulutamata ise ettevõtte identiteedi loomisel ühtegi senti. Seejuures ei oma

tähtsust, kelle nimel on domeen või mis lepingu alusel domeeni kasutatakse. Sama kehtib

kaubamärgi suhtes. Ettevõtte ülemineku tõendatuse osas on oluline see, et ülevõtja

äriühing jätkab eelmise ettevõtja identiteediga, sh sama domeeni ja kaubamärki kasutades,

kusjuures nii domeeni väljanägemine kui ka kauplus samas asukohas on kliendi jaoks

äravahetamiseni sarnased ja pole võimalik aru saada, et ettevõtja on tegelikkuses

vahetunud. Seega on kostja saanud kõik eelmise ettevõtja hüved, kuid pole võtnud ühtegi

eelmise ettevõtja kohustust. Sellise olukorra jaoks ongi võlausaldajate kaitseks VÕS §-

de 180–185 sätted.

Hageja tõendas Cooperrehvid kaupluse tegevuse katkematu jätkumise samas asukohas

samas kaupluses. Seetõttu ei oma tähtsust kellega ja mis tingimustel oli sõlmitud ruumide

kasutusleping. Oluline on, et eelmise ettevõtja, kinnistu omaniku ja uue ettevõtja poolt oli

kaupluse ruumide eelmise kasutuslepingu lõpetamine ja uue sõlmimine korraldatud

selliselt, et kaupluse tegevus sai katkematult samades ruumides jätkuda. Maakohus hageja

eeltoodud väidetele hinnangut ei andnud ning kostja eeltoodule vastu ei vaielnud.

Maakohtu väide, et ei selgu, et kostjale oleks üle läinud selline vara, millega seotud

tegevuse võlgnik lõpetas ja mida kostja jätkas, on ebaõige ning ei põhine seadusel. Hageja

tõendas, et kostjale on üle läinud hulgaliselt hageja võlgnikule kuulunud rahaliselt

hinnatavaid õiguseid, nt õigus kasutada sama nimetusega, samade tunnustega, sama

väljanägemisega samas asukohas katkematult tegutsevat kauplust ja domeeni.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata,

maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja on seisukohal, et maakohus jõudis ainuõigele järeldusele, et hageja esitatud

tõenditega ei saa ettevõtte üleminekut tõendatuks lugeda. Hageja ei ole enda

tõendamiskoormist nõuetekohaselt täitnud. Maakohus on enda põhistused rajanud

kohtupraktikale, millele on menetluses viidanud mõlemad pooled, seega ei saa olla vaidlust

ka õiguse kohaldamise üle. Asjaolu, et maakohus on pärast tõenditega tutvumist jõudnud

teistsugusele lõppejäreldusele kui hageja, ei muuda otsust valeks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning

apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Maakohus leidis põhjendatult, et esitatud tõendite alusel ei saa hageja väiteid

ettevõtte üleminekust tõendatuks lugeda. Maakohus on juhtumi asjaolusid otsuses piisavalt

analüüsinud, lähtudes kohtupraktikas kujundatud ettevõtte ülemineku kriteeriumidest.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1

ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt

põhjendanud. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt hageja küll ei nõustu maakohu poolt

tõenditest tehtud järeldustega, kuid see iseenesest ei tähenda, et maakohus on ülalviidatud

7(9)

menetlusõiguse norme rikkunud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas

esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid

õiguslikke järeldusi.

8. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea TsMS § 654 lg-

st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus lühidalt järgmist.

8.1.

Hageja leiab, et maakohus jättis hindamata hageja peamise väite, et kostjale läks

üle võlgnikule kuulunud Cooperrehvid kauplus ja seeläbi ka ettevõtte identiteeti säilitanud

tervik, samuti jättis maakohus hageja arvates hindamata selle väite tõendamiseks esitatud

tõendid.

8.1.1. Ringkonnakohus märgib, et väited kaupluse kui iseseisva majandusüksuse ja

ettevõtte (tevikliku) identiteedi üleminekust on oma sisult õiguslikud järeldused, mitte

väited faktiliste asjaolude kohta. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt ei ole maakohus hageja

sellekohaste järeldustega nõustunud, leides, et ettevõtte üleminekut ei saa tõendatuks

lugeda.

8.1.2. TsMS § 436 lg 2 kohaselt peab kohtuotsus rajanema asjas esitatud ja kogutud

tõenditele. Seega ei saa kohus vaidlusaluste asjaolude tuvastamisel lähtuda üksnes poolte

väidetest, vaid eelkõige asjas esitatud ja kogutud tõenditest. Ettevõtte üleminekuks on

vajalik vara üleminek teatavas kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga.

TsMS § 230 lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud (vt nt

Riigikohtu 12. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-2908, p 11.2 koos selles viidatud

praktikaga). Apellatsioonkaebusest ei selgu, millise asja materjalide hulgas oleva tõendi

on maakohus jätnud arvestamata ning kuidas see võis mõjutada asjas tehtavat lahendit.

Hageja viidatud 12. novembri 2020. a menetlusdokumendile (tl-d 79–82) ei ole hageja ise

lisanud ühtegi tõendit (hageja on taotlenud küll kohtult tõendite kogumist domeeni

cooperrehvid.ee omaniku kohta). Peamiselt on hageja selles menetlusdkumendis esitanud,

kostja esitatud tõendite alusel, eeldustele ja elulisele usutavusele põhinevaid enda

versioone ning märkinud, et kostja ei ole ümber lükanud hageja väiteid. Ringkonnakohtu

arvates hageja sellega enda tõendamiskoormist ettevõtte ülemineku osas täitnud ei ole.

Ringkonnkohus märgib, et VÕS § 182 lg 2 esimese lause järgi lähevad ettevõttesse

kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga omandajale üldjuhul üle kõik üleandja ettevõttega

seotud kohustused, muu hulgas töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate

suhtes. Samas ei anna ainuüksi selle tuvastamine, et ettevõtte väidetav omandaja kasutab

samu ruume ja müüb samu kaupu kui ettevõtte väidetav üleandja, senist kohtupraktikat

arvestades alust VÕS § 182 kohaldamiseks. Seda isegi juhul, kui väidetava omandaja ja

üleandja töötajad osaliselt kattuvad, nende äriühingute ärinimed on sarnased ning nad on

seotud juhtorganite kaudu (vt Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-

11, p 11).

8.2.

Maakohtu tuvastatud asjaoludest võib ringkonnakohtu hinnangul viidata ettevõtte

üleminekule eelkõige see, et kostja kasutab oma äritegevuses domeeni cooperrehvid.ee,

seega sama domeeni, mida kasutas varem võlgnik. Domeeni kaudu saab äriühing

8(9)

tutvustada oma tegevust, identifitseerida ennast ja eristuda teistest (vt ka Riigikohtu 26.

märtsi 2014. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-55-13, p 32).

Ringkonnakohtu arvates ei ole kõnealune asjaolu koos teiste tuvasatud asjaoludega

(äriruumide ja tegevusvaldkonna kattuvus) käesolevas asjas piisav ettevõtte ülemineku

tuvastamiseks. Muid ettevõtte üleminekuks olulisi asjaolusid (mh materiaalsete vahendite

üleminek, kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus, töötajate ja organisatsiooni ülevõtmine,

juhtorganite liikmete kattuvus) ei ole hageja kas üldse esile toonud või ei ole hageja

vastavate väidete kohta tõendeid esitanud.

Lisaks eitab kostja, et domeen cooperrehvid.ee oleks kunagi võlgnikule kuulunud. Kostja

väidab, et domeen cooperrehvid.ee kuulub A. Asukülale ning kostja kasutab seda

omanikuga sõlmitud kokkuleppe alusel. Kostja on esitanud ka tõendid domeeni kuuluvuse

kohta (tl-d 66, 107). Asja materjalidest ei nähtu A. Asuküla seotust võlgnikuga. Lisaks on

kostja tõendanud, et on reklaaminud ja reklaamib enda müüdavaid tooteid ning teenuseid

ka teiste veebilehtede, eelkõige veebilehe www.aalux.ee (tl-d 67, 111–114) kaudu. Samuti

ei ole domeeni kuuluvus seotud veebilehe www.cooperrehvid.ee sisuga. Veebilehe sisu

ning lehe veebidisaini kohta enne väidetavat ettevõtte üleminekut asjas tõendid puuduvad

(tõendid on esitatud veebilehe sisu kohta hagi esitamise ajal).

8.3.

Samuti ei ole asjas tõendeid, mis kinnitaksid hageja väiteid, et kostja jättis Tallinna

turule sisenedes tegemata investeeringud ettevõtte identiteedi loomisele ning et kaupluse

ruumide eelmise kasutuslepingu lõpetamine ja uue sõlmimine oli korraldatud selliselt, et

Cooperrehvid kaupluse tegevus sai katkematult samades ruumides jätkuda. Kostja eitab

võlgnikuga sõlmitud üürilepingu ülevõtmist ning mistahes muid kokkupuuteid

võlgnikuga. Kostja väitel sisustas ta ise Tallinna kaupluse ruumid vajalike seadmete ja

tehnikaga. Kostja on esitanud koos 29. oktoobri 2020. a hagivastusega ka neid väiteid

kinnitavaid tõendeid. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks vastupidist.

9. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude

jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas.

Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsioonkaebuse

menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

10. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

10.1. Kostja poolt 1. novembril 2021 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude

nimekirja kohaselt on kostja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku

875 eurot (käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Esindaja on teinud

järgmiseid toiminguid: ringkonnakohtu 25. mai 2021. a määrusega tutvumine (10 min),

maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüs ning vastuse koostamine ja täiendamine

(kokku 6 t 20 min); hageja 15. juuli 2021 teatisega tutvumine ja kliendile e-kirja

koostamine (10 min); ringkonnakohtu 8. septembri 2021. a määrusega tutvumine (10 min)

ning menetluskulude nimekirja koostamine (10 min). Kokku on osutatud kostjale õigusabi

seitsme tunni ulatuses tunnitasuga 125 eurot (käibemaksuta).

9(9)

Kostja on käibemaksukohustuslane, mistõttu palub ta menetluskulud kindlaks määrata

käibemaksuta (TsMS § 174 lg 10). Samuti kinnitab kostja, et kõik kulud on kantud seoses

käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).

10.2. Hageja ei ole kostja menetluskulude osas ringkonnakohtule seisukohta esitanud.

10.3. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise

lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta

(vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).

Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja ülalviidatud toimingud on asja mahtu ning

keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud.

Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et kostja

esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja tunnitasu 125 eurot (käibemaksuta) samuti

TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu.

10.4. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses

kantud hüvitatavate kulude suuruseks 875 eurot ning mõistab nimetatud summa hagejalt

kostja kasuks välja.

10.5. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest