3-21-1095/8 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Janar Jäätma

Määruse tegemise aeg ja koht

29.11.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1095

Haldusasi

X kaebus Tallinna Vangla 31.03.2021 otsuse nr 5-

8/21/4334-2 ja 05.05.2021 vaideotsuse nr 5-15/21/181-

2 tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.06.2021 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 30.06.2021 määruse peale

haldusasjas nr 3-21-1095.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.06.2021 määruse

resolutsioon muutmata. Asendada osaliselt halduskohtu määruse põhjendused käesoleva

määruse põhjendustega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235

lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla direktor kohaldas 19.03.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/11 täiendavaid

julgeolekuabinõusid koroonaviiruse leviku tõkestamiseks, piirates kinnipeetavate liikumis- ja

suhtlemisvabadust. Ühe leevendusmeetmena oli käskkirja kehtivuse ajal lubatud jätta kambrite

raadio,

elekter

ja

kaabeltelevisioon

sisselülitatuks

ööpäevaringselt.

Piiranguid

ja

leevendusmeetmeid jätkati hilisemate käskkirjadega. Vangla ei võtnud kinnipeetavatelt

ajavahemikul 16.03.−31.05.2020 elektriseadmete kasutamise eest tasu, vaid kandis selle kulu

ise.

2. 2020. a sügisel tõusis koroonaviirusesse nakatumiste arv. Tallinna Vangla direktor kohaldas

10.11.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/52 tagasiulatuvalt meetmeid koroonaviiruse leviku

tõkestamiseks ning piiras kinnipeetavate liikumis- ja suhtlemisvabadust. Muu hulgas lukustati

kinnise vangla eluosakonnad. Piirangute leevendamiseks jäeti kambrite raadio, elekter ja

3-21-1095

2(4)

kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt, kuid elektritasust kinnipeetavaid enam ei

vabastatud. Piiranguid jätkati 10.12.2020 käskkirjaga ja osaliselt 04.05.2021 käskkirjaga.

3. X (kaebaja) esitas Tallinna Vanglale 11.02.2021 taotluse jätta sarnaselt Tartu Vanglaga

televiisori kasutamise eest elektritasu võtmata.

4. Tallinna Vangla jättis kaebaja taotluse 31.03.2021 vastusega nr 5-8/21/4334-2 rahuldamata.

Tartu Vangla ja Tallinna Vangla on erinevad asutused, mille töökorraldus võib erineda, sõltudes

kinnipeetavate arvust, arhitektuurist jne. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks võetud

meetmetest tulenevalt on muudetud vangla igapäevast töökorraldust, kuid elektritasu võtmise

osas ei ole erisusi ette nähtud.

5. Kaebaja esitas 31.03.2021 vastuse peale vaide, mille Tallinna Vangla jättis 05.05.2021

vaideotsusega nr 5-15/21/181-2 rahuldamata. Tallinna ja Tartu Vangla kinnipeetavad ei ole

omavahel võrreldavad.

6. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 31.03.2021 vastuse ja 05.05.2021 vaideotsuse

tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks teha elektritasu maksmise kohta uus otsus.

Piiranguid ei leevendata sobivate meetmetega. Tartu ja Viru vanglates on kinnipeetavad

vabastatud elektritasu maksmisest. Kinnipeetavaid tuleks kohelda ühetaoliselt. Erinev

kohtlemine peaks olema objektiivselt põhjendatud, mitte lähtuma otsustajate suvast (Tallinna

Ringkonnakohtu 08.04.2021 määrus nr 3-21-251). Kaebusele oli lisatud menetlusabi taotlus

kaebuselt tasutavast riigilõivust vabastamiseks.

7. Tallinna Vangla märkis kirjalikus vastuses, et vanglal ei ole kohustust tagada kõigile

kinnipeetavatele ühesuguseid kinnipidamistingimusi. Õigused peavad olema tagatud

õigusaktidega ette nähtud miinimumtasemel. Vanglatel on iseseisev eelarve ja Tallinna Vangla

ei pidanud isiklike elektriseadmete elektrikulu tasumist enam majanduslikult otstarbekaks.

8. Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse 30.06.2021 määrusega HKMS § 121 lg 2 p 1

alusel ning jättis menetlusabi taotluse läbi vaatamata.

Isikliku televiisori kasutamise kulu katab vangistusseaduse (VangS) § 31 lg-te 2 ja 3 järgi

kinnipeetav. Sellest, mida kaebaja võis teha eluosakonna lahtioleku ajal, ei tulene talle

subjektiivset õigust nõuda kehtivate ja õiguspäraste piirangute ajal isikliku televiisori tasuta

kasutamist. Vanglal ei ole kohustust võimaldada kinnipeetavatele televiisori kasutamist tasuta.

Televiisor on täiendav hüve, mis ei ole igapäevaeluks vältimatult vajalik. Kehtivast õigusest ei

tulene kinnipeetavatele ka õigust nõuda, et VangS-s sätestatud õigused oleksid tagatud

kinnipidamisasutustes ühetaoliselt. Kaebaja ei väida, et mõni kinnipeetav kasutab Tallinna

Vanglas telerit tasuta. Kaebaja õigused on tagatud VangS § 31 lg-s 1 ette nähtud

miinimumtasemel. Vanglal puudub kohustus rakendada kõikides vanglates ühesuguseid

leevendusmeetmeid. Kaebajal puudub seega ilmselgelt kaebeõigus. Isegi kui kaebeõigust

jaatada, võiks kaebuse tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, sest kaebaja õiguste riive on

väheintensiivne ja kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. X palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 30.06.2021 määrus.

Eluosakondade sulgemisega kadus kaebajal võimalus vaadata tasuta telerit, sh uudiseid. Vangla

peab tagama kinnipeetavatele võimaluse kuulata raadiot ja vaadata telerit, sõltumata sellest, kas

kinnipeetaval on isiklik raadio või teler. See on üks vanglavälise suhtlemise vorme. Kaebaja

rahalised võimalused on piiratud. Teda on korduvalt riigilõivu tasumisest vabastatud.

Erinevates vanglates viibivaid kinnipeetavaid tuleks kohelda ühetaoliselt.

Määruskaebusele oli lisatud sama menetlusabi taotlus, mille kaebaja esitas koos kaebusega.

3-21-1095

3(4)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Määruskaebuse võib HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 121 lg 4) ning määruskaebus on tähtaegne

(HKMS § 204 lg 1). Määruskaebus vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud minimaalsetele

nõuetele. Kaebaja eesmärk on vabaneda elektritasu maksmisest. Vangla jättis asjaomase

taotluse rahuldamata. Kuna halduskohus tagastas kaebuse 30.06.2021 määrusega, tuleb taotleda

halduskohtu määruse tühistamist ja asja tagasisaatmist halduskohtule ettevalmistava menetluse

jätkamiseks (HKMS § 205 lg 1 p 3). Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104

lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

11. HKMS § 121 lg 2 p 1 võimaldab kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt

kaebeõigus. Kaebuse võib sel alusel tagastada üksnes juhul, kui kohtu arvates on kaebeõiguse

puudumine selge ilma kahtlusteta (Riigikohtu 12.12.2017 määrus nr 3-17-981, p 11).

Kaebeõiguse tuvastamisel tuleb lähtuda HKMS §-des 44–45 sätestatud kaebeõiguse

tingimustest ja piirangutest. Kaebeõiguse aluseks on kaebaja õiguse võimalik riive, mitte

rikkumine. HKMS § 121 lg 2 p 1 ei võimalda tagastada kaebust põhjusel, et selle edulootusi ei

saa pidada suureks (Riigikohtu 26.03.2015 määrus nr 3-3-1-86-14, p 25).

12. Halduskohus põhjendas kaebeõiguse ilmselget puudumist sellega, et kehtivas õiguses ei

ole normi, mis annaks kaebajale õiguse isiklikku telerit tasuta kasutada. Ringkonnakohtu

hinnangul andis halduskohus sellega sisuliselt hinnangu kaebuse rahuldamise tõenäosusele,

mitte ei veendunud kaebeõiguse olemasolus. Kaebeõigus eeldab subjektiivse avaliku õiguse

riivet. Praeguses asjas seondub kaebaja subjektiivne õigus ennekõike VangS § 31 lg-st 1

tuleneva võimalusega jälgida vanglas televisioonisaateid ja saada informatsiooni. See, kuidas

kõnealune õigus tuleb täpsemalt tagada, s.o kas vanglal tuleb paigutada eluosakonda teler, kas

teler tuleb paigutada igasse kambrisse, kas kinnipeetavad peavad isikliku teleri kasutamise eest

midagi maksma jms küsimused seonduvad kaebuse rahuldamise, mitte subjektiivse õiguse

olemasoluga. Praegu on kaebaja õigusi riivatud, sest osakondade sulgemisega kadus võimalus

vaadata üldkasutatavat telerit. Kaebajal oli küll kambris isiklik teler, aga kui tema rahalised

võimalused elektritasu eest maksta olid piiratud ja ta pidi tegema valikuid, siis ei pruukinud olla

tagatud tema õigus vaadata televisioonisaateid. Seetõttu ei olnud õige tagastada kaebust HKMS

§ 121 lg 2 p 1 alusel.

13. Halduskohus oli seisukohal, et isegi kui jaatada kaebeõigust, võib kaebuse tagastada

HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Halduskohus ei andnud hinnangut riive intensiivsusele, kuid pidas

kaebuse rahuldamist vähetõenäoliseks. HKMS § 121 lg 2 p 21 järgi võib kohus tagastada

kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning

asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Nimetatud alus on kohaldatav

juhtudel, kui isiku õigusi on küll riivatud, kuid riive sai kahjustada isiku huve vaid väga vähesel

määral või kui kaebuse rahuldamisest saadav kasu või leevendus on ebaproportsionaalselt

väike, võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (vt Riigikogu XIII koosseisu 496 SE

seletuskiri, lk 22). Varaliselt hinnatava hüve puhul on riive vähese intensiivsusega tegemist siis,

kui kaitstava hüve väärtus ei ületa 1000 eurot (HKMS § 133 lg 1 ls 2).

14. Reeglina ei ole VangS § 31 lg-st 1 tulenev hüve varaliselt hinnatav. Vabadus saada

üldiseks kasutamiseks mõeldud informatsiooni on üks väljendusvabaduse tahke, mis võimaldab

isikutel demokraatlikus ühiskonnas võrdväärselt osaleda ja mille olulisust ei saa seetõttu

alahinnata. Praegusel juhul on kaebusel siiski selge varaline eesmärk: kaebaja soovib, et vangla

kannaks tema isikliku teleri kasutamise kulu 2,87 eurot kuus. Kaebaja ei ole väitnud, et tal on

tulnud valida vältimatult vajalike ostude ja teleri kasutamise vahel või tal jäi midagi vältimatult

vajalikku soetamata, sest ta pidi tasuma teleri kasutamise eest. Kaebajal on olnud isiklik teler

kambris alates 2019. a detsembrist ning ta on kasutanud seda sõltumata sellest, kas tal on olnud

3-21-1095

4(4)

võimalus vaadata osakonnas asuvat üldkasutatavat telerit. Kaebajal on olnud seni raha teleri

eest maksta. Samal ajal oli tal võimalik saada informatsiooni ka muid kanaleid kasutades, nt

sisse ehitatud raadiost ja lähedastega suheldes. Osakondade lukustamine lõpetati 2021. a juunis

ja liikumispiirangud kehtivad üksnes vaktsineerimata kinnipeetavatele. Selliselt on kaebuse

rahuldamisest tulenev varaline kasu ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate

kuludega.

15. Täidetud on ka HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamise teine eeldus: kaebuse rahuldamine on

vähetõenäoline. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu põhjendustega ega korda

neid kõiki (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Kinnipeetavatel tuleb tasuda isikliku elektriseadme

kasutamise eest (VangS § 31 lg-d 2 ja 3, VSkE § 591). Eri vanglates viibivatele kinnipeetavatele

ei pea tagama ühesuguseid tingimusi. Tingimused võivad erineda nt sõltuvalt eelarvelistest

vahenditest. Kaebajale oli tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi,

sh VangS § 31 lg-s 1 sätestatud õigust. Piirangud ei riivanud ülemääraselt kaebaja õigust saada

informatsiooni. Seega võis kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada.

16. Ringkonnakohus jätab määruskaebusele lisatud menetlusabi taotluse tähelepanuta, sest

tegemist on sama taotlusega, mille kaebaja esitas koos kaebusega. Kaebaja ei ole taotlenud enda

riigilõivust vabastamist määruskaebuse esitamisel, pealegi on määruskaebuse esitamine

riigilõivuvaba.

17. Eelnevat arvestades jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.06.2021

määruse resolutsioon muutmata. Halduskohtu põhjendused tuleb osaliselt asendada käesoleva

määruse põhjendustega.

(allkirjastatud digitaalselt)