2-21-8150/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht

29. november 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-8150

Tsiviilasi

General Partners OÜ avaldus PreNORDIC OÜ

pankroti väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28. septembri 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

PreNORDIC OÜ määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(võlausaldaja)

General

Partners

OÜ

(registrikood 12625544), lepinguline esindaja Krista

Raudsepp

Puudutatud isik (võlgnik) PreNORDIC OÜ (registrikood

12517139), likvideerija Urmas Murumets

Pankrotihaldur Kalev Mägi

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde pankrotihaldur Kalev Mägi 11. novembril 2021 esitatud

dokumentaalsed tõendid.

2. Jätta Harju Maakohtu 28. septembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-8150

muutmata.

3. Jätta PreNORDIC OÜ määruskaebus rahuldamata.

4. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud PreNORDIC OÜ kanda.

5. Määrata General Partners OÜ ringkonnakohtus kantud menetluskulude suuruseks

300 eurot.

6. Jätta rahuldamata General Partners OÜ taotlus ringkonnakohtus kantud

menetluskulude väljamõistmiseks ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

viivise tasumiseks kohustamiseks.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale saab menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas esitada määruskaebuse

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Muus osas ei ole

määrus vaidlustatav.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

2 (7)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. General Partners OÜ (avaldaja, võlausaldaja) esitas 21. mail 2021 Harju Maakohtule

avalduse PreNORDIC OÜ (puudutatud isik, võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

Avalduse kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu nõue, mis tuleneb Soome Vabariigi Turu

apellatsioonikohtu 6. aprilli 2018. a kohtuotsusest tsiviilasjas nr S17/453 ja selle alusel välja

antud 7. veebruari 2020. a Euroopa täitekorralduse tõendist. Nimetatud kohtuotsusega mõisteti

võlgnikult võlausaldaja kasuks välja 30 128,33 eurot ja viivis sellelt 7% aastas alates 6. maist

2018 kuni võlgnevuse tasumiseni. Pankrotiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks

muutunud viivis on 6694,51 eurot. Võlausaldaja esitas 14. veebruaril 2020 kohtutäiturile Kaire

Põlts (kohtutäitur) täitmisavalduse, mille alusel algatas kohtutäitur 18. veebruaril 2020

võlgniku suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 025/2020/666.

Kohtutäitur teatas 15. veebruaril 2021 täitmise võimatusest, selgitades, et võlgnikul puudub

vara, mida saaks realiseerida võlgnevuse katteks ning ka rahalised vahendid pangakontodel.

Võlausaldaja esitas 10. mail 2021 võlgniku likvideerimismenetlusse nõude, märkides ühtlasi,

et nõude rahuldamata jätmise korral pöördub ta pankrotiavaldusega kohtusse. Võlgnik ei ole

vastanud ega võlgnevust tasunud.

2. Harju Maakohus võttis 4. juuni 2021. a määrusega pankrotiavalduse menetlusse ning

nimetas 30. juuli 2021. a määrusega võlgniku ajutiseks halduriks Kalev Mägi (ajutine haldur,

ka pankrotihaldur).

3. Ajutine haldur esitas 11. augustil 2021 aruande, mille kohaselt on võlgnik püsivalt

maksejõuetu.

Võlgniku 2017.–2019. a majandusaasta aruannete järgi on võlgnikul kohustusi summas

564 681 eurot. Võlgniku selgituste kohaselt on võetud laene ning kolmandad isikud on võlgniku

eest kulusid kandnud. Sellele lisandub pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõue summas

36 822,84 eurot. Võlgnikul puuduvad pangakontod. 2019. a majandusaasta aruande järgi on

rahaliste vahendite jääk 288 eurot, kuid raha asukoht on teadmata. Võlgnik väitis, et

RDevelopment OÜ on tasunud 200 000 eurot ning oleks tulnud tasuda veel 175 000 eurot, kuid

ei selgitanud, milliste pangakontode kaudu tehingud toimusid. Võlgniku selgituste järgi on tema

ainus vara väidetav nõue summas 175 000 eurot, mille sissenõudmiseks on Soome kohtule

esitatud hagi ning nõuet loodetakse suurendada 600 000 euroni, mis on väidetav piraadilaeva

väärtus. Piraadilaev ei kuulu aga võlgnikule, vaid selle omanik on võlausaldaja. Ajutisel

halduril puuduvad andmed asja perspektiivikuse kohta. Võlgniku 2017.–2019. a majandusaasta

aruannete järgi koosneb võlgniku vara nõudest summas 600 000 eurot, kuid selle kohta

puuduvad algdokumendid. Võlgniku nimele ei ole registreeritud kinnisasju ega sõidukeid.

Nimetatud majandusaasta aruannete järgi ei ole võlgnikul müügitulu olnud.

4. Võlgniku väitel ei ole ta püsivalt maksejõuetu. Pärast likvideerimisteate avaldamist

väljaandes Ametlikud Teadaanded esitas ainsa võlausaldajana nõude pankrotiavalduse esitanud

võlausaldaja. Seega on võlgnikul kohustusi summas 36 822,84 eurot. Võlgniku vara hulka

kuulub 175 000 euro suurune nõue, mille osas on võlgnik esitanud Soome kohtule hagi.

Esimese astme kohtu määrus

5. Harju Maakohus kuulutas 28. septembri 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) välja

võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Kalev Mägi ning jättis menetluskulud võlgniku

kanda ja määras kindlaks võlausaldajale hüvitatavate menetluskulude suuruse.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on võlgnik püsivalt maksejõuetu. Ajutise halduri

aruande kohaselt on võlgnikul kohustusi vähemalt summas 600 000 eurot, kuid vara puudub.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

3 (7)

6. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uue

määruse, millega jätta pankrotiavaldus rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda.

Määruskaebuse kohaselt on võlgnikul kohustusi kõige rohkem 36 822,84 eurot, sest pärast

likvideerimisteate avaldamist esitas nõude üksnes pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ning

ka ajutise halduri aruandes ei ole välja toodud teisi võlausaldajaid. Ajutise halduri aruandes on

ebaõigesti kohustuste suuruse tuvastamisel aluseks võetud võlgniku 2019. a majandusaasta

aruanne, s.o ligikaudu 20 kuud vanad andmed. Samuti ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis

kinnitaks väidet, et võlgniku kohustuste suurus on 600 000 eurot. Lisaks oleks maakohus

pidanud võlgniku varana käsitama nõuet kolmanda isiku vastu summas 175 000 eurot, mille

sisse nõudmiseks on Soome kohtule esitatud hagi. Keegi ei ole leidnud, et tegemist oleks

perspektiivitu hagiga.

7. Võlausaldaja vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta maakohtu määruse muutmata ja

menetluskulud võlgniku kanda.

Võlgnik on kohustuste suuruse 600 000 eurot ise 2017.–2019. a majandusaasta aruannetes välja

toonud ning need aruanded esitati kõik 31. märtsil 2021. Võlgniku kohustus on tõendada, et ta

on välja toodud kohustuse täitnud. Varana ei saa arvestada väidetavat nõudeõigust summas

175 000 eurot, sest nõude rahuldamine on vähetõenäoline ning selle osas ei ole esitatud ühtegi

raamatupidamise algdokumenti.

8. Pankrotihaldur leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus

muutmata.

Pankrotihaldur palus võlgnikul esitada nõuete ja kohustuste aluseks olevad dokumendid, kuid

võlgnik jättis need esitamata. Seejärel palus pankrotihaldur vastata tekkinud küsimustele, kuid

võlgnik selgeid vastuseid ei andnud. Võlgniku esitatud 30. juuli 2021. a bilansi järgi on

kohustusi 601 516 eurot, omakapital miinuses ja raha jääk 0 eurot. 28. septembri 2021. a bilansi

järgi on kohustusi 564 693 eurot ja omakapital 35 307 eurot. Kuna võlgnikul majandustegevust

ei toimu, siis jääb arusaamatuks, kuidas on pärast pankrotimenetluse algatamist võlgniku

kohustused vähenenud 36 823 euro võrra. Võlgnik on 4. novembril 2021 pankrotihaldurile

kinnitanud, et kassa jääk puudub, kuid samas 8. novembril 2021 märkinud, et kassa jääk 288

eurot on võlgniku käes.

9. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on

seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.

11. Ringkonnakohus märgib esmalt, et pankrotihaldur on 11. novembri 2021. a seisukohas

võlgniku määruskaebuse kohta esitanud uusi asjaolusid ja tõendeid. TsMS § 662 lg 3 järgi võib

määruskaebuse põhjendamiseks ja sellele vastuvaidlemiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid.

Arvestades asja sisu on esitatud dokumentaalsed tõendid asjakohased ja need tuleb võtta asja

juurde (TsMS § 238 lg 1).

12. Pankrotiseaduse (PankrS) § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on

maksejõuetu. Äriühing on pankrotiseaduse kohaselt maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada oma

võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole äriühingu majanduslikust olukorrast tulenevalt

ajutine (PankrS § 1 lg 2) või äriühingu vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole

äriühingu majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 3). Selleks, et lugeda

juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb üks eelnimetatud

eeldustest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et võlgnik on PankrS § 31 lg 1

4 (7)

mõttes maksejõuetu. Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust järeldada, et maakohus on

põhjendamatult tuvastanud võlgniku püsiva maksejõuetuse.

13. Maakohus tuvastas ajutise halduri aruande põhjal, et võlgnikul on kohustusi vähemalt

summas 600 000 eurot. Võlgnik leiab määruskaebuses, et maksejõuetuse olukord on välistatud,

sest tal on kohustusi maksimaalselt summas 36 822,84 eurot. Kolleegium võlgniku käsitlusega

ei nõustu.

13.1. Alalise (püsiva) maksejõuetuse tuvastamisel saab kohus mh lähtuda ajutise halduri

aruandes esitatud andmetest võlgniku vara, sh kohustuste osas. Võlgnik tugineb

määruskaebuses sellele, et kuigi ajutise halduri aruandes on väidetud, et võlgnikul on kohustusi

summas 600 000 eurot, siis ei ole välja toodud ühegi võlausaldaja nime ja kohustuse suurust

ega esitatud selle kohta tõendit. Kolleegium märgib, et asjaolu, et ajutine haldur ja maakohus

hindasid võlgniku maksejõuetust ilma võlgniku raamatupidamise algdokumente saamata, ei

tähenda seda, et nende hinnang oli ebaõige.

PankrS § 22 lg 2 sätestab ajutise halduri kohustused, milleks on ka võlgniku vara, sh võlgniku

kohustuste välja selgitamine ja maksejõulisuse hindamine. Oma kohustuste täitmiseks on

ajutisel halduril õigus saada võlgnikult teavet ja dokumente, eelkõige võlgniku vara ja

kohustuste kohta (PankrS § 22 lg 3 p 1). Sellisele ajutise halduri õigusele vastab võlgniku

kohustus sellist teavet ajutisele haldurile anda. Kolleegium selgitab, et olukorras, kus võlgnik

jätab täitmata pankrotiseadusest tuleneva ajutisele haldurile teabe andmise kohustuse võlgniku

vara, sh kohustuste kohta, saab ajutine haldur oma ülesannete täitmisel lähtudagi üksnes

nendest andmetest, mis on talle teatavaks saanud. Võlgniku 2019. a majandusaasta aruanne,

samuti varasemad aruanded olid ajutisele haldurile kättesaadavad ning nende andmetega on

ajutine haldur ka aruannet koostades arvestanud. Võlgnik ei toonud kohtu ette asjaolusid ega

tõendeid, mille alusel saaks teha vastupidise järelduse. Võlgnik on hoopis ise ajutisele haldurile

avaldanud, et ta on võtnud erinevaid laene ja tema eest on kolmandad isikud kandnud kulusid

(vt ajutise halduri aruanne, lk 5 ja seal viidatud lisa; tl 69). Samuti puudub asjas vaidlus

pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõude (pankrotiavalduse esitamise seisuga 36 822,84

eurot) olemasolus, kuuluvuses ja selguses ning selles, et see nõue on täitmata.

13.2. Raamatupidamise seaduse (RPS) § 2 lg-te 1 ja 2 alusel on RPS kohaselt kohustatud

raamatupidamist ja finantsaruandlust korraldama iga Eestis registreeritud eraõiguslik juriidiline

isik. RPS § 12 lg-te 1–4 kohaselt peab raamatupidamiskohustuslane säilitama raamatupidamise

algdokumente, raamatupidamisregistreid, lepinguid, raamatupidamise aruandeid ja muid

äridokumente, mis on vajalikud majandustehingute arusaadavaks kirjeldamiseks revideerimise

käigus, pikaajaliste kohustiste või õigustega seotud äridokumente ning raamatupidamise sise-

eeskirja üldjuhul seitse aastat. Võlgniku likvideerija ja endine juhatuse liige on väitnud, et tal

ei ole võimalik raamatupidamisdokumentide haldurile üleandmise kohustust täita, kuna talle ei

ole dokumente üle antud (vt nt 4. novembri 2021. a vastus pankrotihalduri teabepäringule; tl

133 pöördel). Samas ei ole ta ka selgitanud ega põhistanud, mida ta on mõistlikult teinud

selleks, et võlgniku dokumentatsioon oma valdusesse saada.

13.3. Kolleegium ei nõustu ka võlgniku seisukohaga justkui oleksid võlgniku 2019. a

majandusaasta aruandes esitatud andmed, millele ajutine haldur tugines, vananenud. Võlgnik

on 30. juuli 2021. a ja 28. septembri 2021. a bilansis ning 4. novembri 2021. a vastuses

pankrotihalduri teabepäringule samuti märkinud, et tal on lisaks pankrotiavalduse esitanud

võlausaldaja nõudele täiendavalt kohustusi summas 564 681 eurot (tl 129, 131 ja 133 pöördel).

13.4. Pankroti välja kuulutamata jätmiseks ei anna alust ka ainuüksi võlgniku väide, et pärast

likvideerimisteate avaldamist esitas nõude üksnes pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja.

Seejuures tõi võlausaldaja esile, et äriseadustiku § 212 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab likvideerija

avaldama viivitamatult teate likvideerimismenetlusest ametlikus väljaandes Ametlikud

Teadaanded, samuti saatma teada olevatele võlausaldajatele likvideerimisteate, aga

5 (7)

võlausaldaja ei saanud võlgniku likvideerijalt teadet, kuigi võlausaldaja nõude osas viiakse läbi

täitemenetlust juba alates 2020. a veebruarist ja seega oli likvideerija nõudest teadlik.

14. Ainuüksi võlgniku täitmata kohustused ei näita iseenesest veel võlgniku püsivat

maksejõuetust. Samas leidis maakohus, et võlgnikul puudub ka võlgade rahuldamiseks vara.

Võlgnik heidab maakohtule ette, et kohus ei arvestanud võlgniku maksevõime hindamisel

võlgniku nõuet kolmanda isiku vastu summas 175 000 eurot, mille osas on Soome kohtus

pooleli vaidlus. Kolleegium leiab, et võlgnik ei ole toonud esile ega tõendanud selliseid

asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et võlgnik suudab oma kohustusi talle kuuluva vara

arvel täita, sh täita avaldaja nõuet.

14.1. Arvestades, et maksejõuetuse olukord on välistatud, kui võlgniku suutmatus nõudeid

rahuldada on ajutine, tuli võlgnikul esitada asjaolud, et võlgnikul on piisavalt likviidset vara

või et võlgnikul on püsiv rahavoog, mille arvel võlausaldajate nõuded rahuldada. Võlgnik on

küll väitnud, et ta ei ole püsivalt maksejõuetu, kuid ei ole toonud esile selliseid asjaolusid,

millest kohus saaks järeldada, et võlgnikul on vara, mille arvel kohustusi täita, ega seda, et tema

maksejõuetus on ajutine, st asjaolusid, mis viitaksid selgelt võlgniku majandusliku seisundi

paranemisele.

14.2. Ajutise halduri aruande kohaselt ei kuulu võlgnikule kinnisvara, sõidukeid ega raha

arvelduskontodel (tl 69 ja pöördel). Võlgniku 13. märtsil 2021 esitatud 2017.–2019. a

majandusaasta aruannete järgi koosneb võlgniku vara väidetavatest nõuetest ja ettemaksetest

ning rahast 288 eurot (tl 31 pöördel, 36 pöördel ja 41 pöördel). Seega nähtus maakohtule ja

ajutisele haldurile kättesaadavatest andmetest, et võlgnikul ei ole likviidset vara, s.o sellist vara,

millel oleks tegelik mõju võlgniku majanduslikule seisundile ja võimele tasuda võlgu.

Seejuures on toimiku materjalidest nähtuvalt ka raha 288 eurot asukoht teadmata.

14.3. Võlgnik leiab, et tema püsivat maksejõuetust tuleb eitada, sest tema vara hulka tuleb

lugeda nõue kolmanda isiku vastu summas 175 000 eurot, mille sisse nõudmiseks on Soome

kohtule esitatud hagi. Kolleegiumi hinnangul on küsitav, kas võlgniku nõudest kolmanda isiku

vastu võiks võlgnikule laekuda raha. Pole selge, kas nõue on perspektiivikas ning, kas

kolmandal isikul on olemas vajalik likviidsus nõude täitmiseks. Kolleegium leiab, et üksnes

sellest, et võlgnik on kolmanda isiku vastu esitanud hagi, ei saa teha järeldust nõude

põhjendatuse kohta. Võlgnik väidab küll määruskaebuses, et keegi ei ole leidnud, et tegemist

oleks perspektiivitu hagiga, kuid asja materjalidest nähtuvalt viitas ajutine haldur aruandes

sellele, et tal puuduvad andmed nõude perspektiivikuse osas seisukoha võtmiseks ning tema

arvates seda varana kajastada ei saaks (tl 69 pöördel ja 70). Samuti on võlausaldaja pidanud

nõude rahuldamist vähetõenäoliseks, viidates võimalikule aegumisele (vt võlausaldaja

25. augusti 2021. a e-kiri maakohtule ning vastus määruskaebusele; tl 75 ja 113 pöördel).

Kolleegium märgib, et isegi, kui nõue rahuldatakse, siis ei ole selge ka nõude täitmise

tõenäosus, sest võlgnik ei ole esitanud tõendeid kolmanda isiku varalise seisu kohta ega toonud

esile muid asjaolusid, mis kinnitaks, et nõude realiseerimine on tõenäoline.

Kuigi pankroti väljakuulutamine on TsMS § 475 lg 1 p 122 kohaselt hagita asi, siis ei seisne

hagita menetluses kehtiva uurimispõhimõtte (TsMS § 5 lg 3 ja § 477 lg-d 5 ja 7) esmane tähtsus

aktiivses informatsiooni kogumises ja tõendite otsimises (vt nt Riigikohtu 22. septembri 2021. a

määrus tsiviilasjas nr 2-20-110080/42, p 11). Kolleegium märgib, et võlgnik peab PankrS § 87

lg 1 kohaselt osutama ajutisele haldurile ja haldurile tema ülesannete täitmisel abi ning

PankrS § 85 lg 1 järgi peab võlgnik kohtule, haldurile ja pankrotitoimkonnale andma teavet,

mida nad vajavad seoses pankrotimenetlusega, eelkõige oma vara kohta. Pankrotihaldur juhtis

võlgniku tähelepanu sellele, et talle jääb arusaamatuks, mille alusel nõutakse Soome kohtus

kolmandalt isikult nõude rahuldamist, kuid võlgnik märkis 8. novembri 2021. a vastuses

pankrotihaldurile, et tal on olemas üksnes hagiavaldus ning täpsemalt ta ei oska selgitada (tl

127).

6 (7)

Eelnevat arvestades on kolleegium seisukohal, et summa 175 000 eurot laekumine ja väidetava

nõude võlgniku varana kajastamine on vaieldav, sest nõude likviidsust on raske hinnata.

Seetõttu ei ole võlgniku poolt nimetatud nõue esitatud asjaolude alusel käsitatav sellise varana,

mille arvelt täita kohustusi, sh avaldaja nõuet. Seejuures märgib kolleegium, et ka ainuüksi

võlgniku ajutisele haldurile väljendatud soov nõuet suurendada 600 000 euroni (vt ajutise

halduri aruanne, lk 6; tl 69 pöördel), ei tähenda automaatselt selle nõude suuruses võlgniku vara

suurenemist ning sellest tulenevalt ka võlgniku maksejõulisust.

14.4. Lisaks tuleb arvestada, et võlgnikul ei ole igapäevast majandustegevust, mille kaudu

oleks võimalik kohustuste täitmiseks tulu teenida. Võlgnik on kinnitanud, et ühingus

majandustegevust ei toimu ning ka ajutise halduri aruande kohaselt ei ole võlgnik saanud

müügitulu (tl 69 pöördel). Eeltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et võlgnik ei suuda

oma kohustusi mõistliku aja jooksul täita.

15. Neil põhjendustel ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määrust tühistada ning see

tuleb jätta lõppjärelduses muutmata.

16. PankrS § 5 lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud määruse peale esitada

määruskaebuse samas seaduses ettenähtud juhtudel. PankrS § 5 lg 2 võimaldab ringkonnakohtu

määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette

nähtud. Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada (PankrS § 32).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta maakohtu poolt määratud

menetluskulude jaotust. Kuivõrd võlgnik ei ole menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamiseks argumente esitanud, siis ei ole ringkonnakohtul alust muuta maakohtu määrust

ka võlausaldaja menetluskulude kindlaksmääramise osas.

18. Kuna ringkonnakohus jätab võlgniku määruskaebuse rahuldamata, tuleb määruskaebuse

menetlemisega seotud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi võlgniku kanda.

19. Määruskaebuse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud (lepingulise esindaja kulu)

on pankrotimenetluse kulud PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes ning need hüvitatakse

pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi (vt Riigikohtu

10. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 12). Eelnevat arvestades määrab

ringkonnakohus TsMS § 174 lg 3 ja § 175 lg 1 järgi menetluskulude jaotuse alusel

menetluskulude rahalise suuruse põhjendatud ja vajalikus ulatuses kindlaks, kuid ei mõista neid

võlgnikult välja.

19.1. Võlausaldaja

menetluskulude

nimekirja

kohaselt

on

tema

menetluskuluks

määruskaebemenetluses lepingulise esindaja kulu 395 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude

nimekirja järgi tegi võlausaldaja lepinguline esindaja tunnihinnaga 110 eurot (käibemaksuta)

toiminguid kokku 3 tunni ja 36 minuti ulatuses. Kolleegium on seisukohal, et võlausaldaja

menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt.

19.2. Kolleegium leiab, et asja sisu ja mahtu arvestades on võlausaldaja taotletavatest

õigusabikuludest põhjendatud ja vajalikud kulud, mis vastavad 3 tunnile. Esitatud

menetlusdokumendid (määruskaebus ja seisukoht sellele) on sisult lühikesed ja ei ole

õiguslikult keerukad ning sama esindaja on võlausaldajat esindanud kogu menetluse käigus.

Samuti ületab võlausaldaja lepingulise esindaja tunnitasu hagita asja määruskaebuse

menetlemisel keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Arvestades senist praktikat,

asja mahtu ja keerukust ning esitatud menetlusdokumente ja nende sisu, peab kolleegium

võlausaldaja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 100 eurot (käibemaksuta).

Kolleegium võtab siinjuures ka arvesse, et võlausaldajale ei osutanud õigusabi advokaat.

Advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest

7 (7)

tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet mitteadvokaadist

esindajate puhul ei ole.

19.3. Eeltoodust

tulenevalt

on

võlausaldaja

põhjendatud

ja

vajalik

menetluskulu

ringkonnakohtus 300 eurot (= 3 tundi x 100 eurot). Kuivõrd võlausaldaja on märkinud, et ta on

käibemaksukohustuslane (TsMS § 174 lg 10), siis tuleb menetluskulud kindlaks määrata

käibemaksuta. Kuna kohtul ei ole võimalik praegusel juhul menetluskulusid välja mõista ning

menetluskulude hüvitamist reguleerivad pankrotiseaduses sätestatud erinormid, siis ei ole alust

kohustada kohustatud isikut ka viivist tasuma TsMS § 177 lõike 4 alusel.

19.4. Võlausaldaja on palunud ka määrata, et menetluskulude hüvitamise korral tuleb

menetluskulud kanda Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole, märkides makse tegemisel ka ära

menetluskulude kindlaksmääramise avalduses toodud viitenumbri. Kolleegiumi hinnangul ei

ole võlausaldaja taotlus põhjendatud. Taotlusest ei nähtu erandlikke asjaolusid, mille tõttu

soovitakse tavalise täitmise korra asemel taotletud korra kindlaksmääramist ning ka

kohtupraktikas on leitud, et sellesisuline lahendi täitmise korra kindlaksmääramine ei ole

põhjendatud (vt Riigikohtu 16. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-4817/35, p 20).

20. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi

kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik,

kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)