2-19-15828/87 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.11.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-15828

Kohtuasi

X ja Y hagi C vastu elatise väljamõistmiseks ja X ja Y

hagi W vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09.12.2020 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

X, Y ja W apellatsioonkaebus, 5677,30 eurot (767,30 x 2

+ 2071,35 x 2)

X, Y ja C vastuapellatsioonkaebus, 3773,40 eurot (1570,80

x 2 + 315,90 x 2)

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hageja II Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hagejate seaduslik esindaja/kostja II W (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Kostja I/hagejate seaduslik esindaja C (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Senny Pello-

Lepik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde 08.02.2021 apellatsioonkaebuse vastusele lisatud

dokumentaalne tõend (tsiviilasjas nr 2-19-10672 esitatud menetluskulude nimekiri),

25.02.2021 vastuapellatsioonkaebuse vastusele lisatud dokumentaalsed tõendid

(arved ja maksekorraldused laste koolitoidu tasumise kohta), 11.05.2021

seisukohale lisatud dokumentaalsed tõendid (e-kirjad) ja 17.05.2021 vastusele

lisatud dokumentaalsed tõendid (kulude arvestus ja väljavõte sotsiaaltoetuste

maksmise kohta). Jätta vastu võtmata 11.05.2021 seisukohale lisatud arved ja

maksekorraldused laste koolitoidu tasumise kohta.

2. Tühistada Harju Maakohtu 09.12.2020 otsus nii W-lt kui C-lt väljamõistetava

elatise suuruse osas ja W-lt hagejate kasuks tagasiulatuva elatise väljamõistmise

2-19-15828

osas perioodil 11.07.2019–08.09.2019 ning tasaarvestuse osas. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega jätab W-lt tagasiulatuva elatise välja mõistmata

ja muudab nii emalt kui isalt väljamõistetava elatise suurust. Menetluskulude

jaotuse osas jääb maakohtu otsus muutmata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus:

5.1. Rahuldada X ja Y hagi C vastu elatise väljamõistmiseks osaliselt.

5.2. Välja mõista C-lt elatis X ülalpidamiseks perioodi 13.10.2018–11.07.2019 eest

2269,27 eurot.

5.3. Välja mõista C-lt elatis Y ülalpidamiseks perioodi 13.10.2018–11.07.2019 eest

2338,10 eurot.

5.4. Jätta rahuldamata X ja Y hagi W vastu tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks

perioodi 11.07.2019–08.09.2019 eest.

5.5. Rahuldada X ja Y hagi W vastu elatise väljamõistmiseks osaliselt.

5.6. Välja mõista W-lt X ülalpidamiseks perioodi 09.09.2019–02.02.2021 eest elatis

4824 eurot ja alates 03.02.2021 kuni lapse täisealiseks saamiseni elatis, mis

vastab

Vabariigi

Valitsuse

määrusega

kehtestatud

poole

kuupalga

alammäärale.

5.7. Välja mõista W-lt Y ülalpidamiseks perioodi 09.09.2019–02.02.2021 eest elatis

4824 eurot ja alates 03.02.2021 kuni lapse täisealiseks saamiseni elatis, mis

vastab

Vabariigi

Valitsuse

määrusega

kehtestatud

poole

kuupalga

alammäärale.

5.8. Jätta menetlusosaliste menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus nende

endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. X (edaspidi ka X, hageja I) ja Y (edaspidi ka Y, hageja II) on C (isa) ja W (ema) alaealised

lapsed.

2. Perioodil 13.10.2018–11.07.2019 elasid lapsed 1/3 ajast isa juures ja 2/3 ajast ema juures.

2-19-15828

3. Tallinna Ringkonnakohtu 10.05.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-16954 lõpetati osaliselt

laste suhtes nende vanemate ühine hooldusõigus ning isale anti õigus määrata laste viibimiskoht

Eesti Vabariigi piires ja haridusküsimused.

4. Alates 29.08.2019, s.o esialgse õiguskaitse rakendamise kohtumääruse tegemisest tsiviilasjas

nr 2-19-10672, viibivad lapsed ema juures iga paaris nädala reedel kella 19-st kuni pühapäeval

kella 19-ni.

5. 13.10.2018 esitasid hagejad oma seadusliku esindaja W kaudu Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse, milles soovisid saada elatist C-lt 352,50 eurot kuus kummagi hageja

ülalpidamiseks. Kuna isa esitas maksekäsu kiirmenetluse avaldusele vastuväite, lõpetati

maksekäsu kiirmenetluses ja anti vaidlus lahendamiseks edasi hagimenetlusse. 04.12.2018

esitatud hagiavalduses paluvad hagejad oma isalt välja mõista elatise alates maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamisest 250 eurot kuus kummalegi hagejale. Hagejate hagiavalduses

väidetu kohaselt on kummagi hageja ülalpidamiskulud kuus 500 eurot. Eeltoodust tulenevalt

nõuavad hagejad oma ema kaudu elatise väljamõistmist perioodi 13.10.2018–11.07.2019 eest.

6. 09.09.2019 esitasid hagejad kohtusse hagi ka oma seadusliku esindaja C kaudu, milles

paluvad elatise välja mõista emalt tagasiulatuvalt perioodi 11.07.2019–08.09.2019 eest 524,90

eurot kummagi hageja ülalpidamiseks ning alates 09.09.2019 seaduses sätestatud

miinimummääras kuni laste täisealiseks saamiseni.

7. Vaatamata sellele, et nõuti elatist miinimummääras, oli isa seisukohal, et ema poolt näidatud

laste ülalpidamiskulud kululiikide lõikes on suuremad kui laste ema väidab, ning ema märgitud

kuludele lisanduvad isa kantud huvihariduse, terapeutide, trennide ja koolikulud.

8. 07.05.2019 kohtuistungil avaldasid vanemad, et neil puudub vaidlus selles, et vanemad

peaksid panustama oma laste ülalpidamisse võrdselt ning neil on mõlemal varaline võimekus

lapsi ülal pidada.

9. 01.09.2020 kohtuistungil avaldas ema, et alates maist 2020 on tema varaline olukord

muutunud, ta on kaotanud töö ning tema sissetulekud on vähenenud.

10. 01.09.2020 kohtuistungil kinnitasid vanemad kohtule, et nad ei ole kunagi üksteisele raha

laste ülalpidamiseks andnud, sõltumata sellest, kelle juures on lapsed olnud. Samuti kinnitasid

nad, et riiklikud peretoetused läksid kuni 16.08.2019 emale ja lähevad alates nimetatud

kuupäevast isale.

11. Vanemad vaidlesid vastu nendelt elatise väljamõistmise nõuetele.

Maakohtu otsus ja põhjendused

12. Harju Maakohus otsustas 09.12.2020 otsuses:

-

rahuldada hagejate hagi isa vastu elatise väljamõistmiseks osaliselt;

-

välja mõista isalt elatis hageja I ülalpidamiseks perioodi 13.10.2018–11.07.2019 eest

1570,80 eurot;

-

välja mõista isalt elatis hageja II ülalpidamiseks perioodi 13.10.2018–11.07.2019 eest

1570,80 eurot;

-

jätta rahuldamata hagejate hagi ema vastu tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks;

-

rahuldada hagejate hagi ema vastu elatise väljamõistmiseks osaliselt;

2-19-15828

-

välja mõista emalt elatis hageja I ülalpidamiseks perioodi 11.07.2019–09.12.2020 eest

4160,14 eurot ja sealt edasi 87 % poolest Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud

kuupalga alammäärast kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni;

-

välja mõista emalt elatis hageja II ülalpidamiseks perioodi 11.07.2019–09.12.2020 eest

4160,14 eurot ja sealt edasi 87 % poolest Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud

kuupalga alammäärast kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni;

-

tasaarvestada vanematelt välja mõistetud elatised seisuga 09.12.2020, mille tulemusena

kuulub emalt väljamõistmisele hageja I ülalpidamiseks elatis seisuga 09.12.2020 2589,34

eurot ja hageja II ülalpidamiseks elatis seisuga 09.12.2020 2589,34 eurot.

-

jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

13. Maakohus

jättis

rahuldamata

hagejate

hagi

ema

vastu

tagasiulatuva

elatise

väljamõistmiseks, kuna ei ole tõendatud, et nad oleksid emalt elatist perioodil 11.07.2019–

08.09.2019 nõudnud.

14. Maakohus lähtus eeldusest, et üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1

kohaselt olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Eeldatavalt kulub ühe lapse ülalpidamiseks kahekordne elatise miinimummäär. Mõlemad

vanemad on kinnitanud, et suudavad lastele anda ülalpidamist seaduses sätestatud

miinimumsuuruses. Vaid juhul, kui laste vajadused on miinimumist suuremad, tuleb laste

vajadused ja nende rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite

alusel kindlaks teha.

15. Praegusel juhul ei vaielnud vanemad asjaolu üle, et mõlema lapse ülalpidamiskulud on

seaduses sätestatud elatise suuruse kahekordne määr, millest kohus ka vaidluse lahendamisel

lähtus. Asjaolu, et isa ei nõustu ema poolt hagis märgitud laste kuludega kululiikide lõikes, ei

oma eeltoodud põhjendustel vaidluse lahendamisel tähtsust.

16. Maakohtu hinnangul saab PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi erandina ainult mõjuval

põhjusel välja mõista alaealisele lapsele elatise alla seaduses sätestatud elatusraha alammäära.

17. Maakohus asus seisukohale, et väljamõistetava elatise suuruse kindlaksmääramisel tuleb

arvesse võtta järgmisi asjaolusid, mille üle vanemate vahel puudus vaidlus:

- kumbki vanem ei ole kunagi teineteisele laste ülalpidamiseks elatist maksnud ning seda

sõltumata sellest, et perioodil 13.10.2018–11.07.2019 elasid lapsed 1/3 ajast ehk 33 % isaga ja

2/3 ajast ehk 66 % emaga ning alates 11.07.2019 elavad lapsed isa juures ja suhtlevad emaga

üle nädala nädalavahetustel reede õhtust pühapäevani ehk on ema juures 13 % ajast;

- laste ülalpidamiskulude suurus on kahekordne elatise miinimummäär;

- samuti ei vaielnud vanemad esialgu ka selle üle, et nad suudavad mõlemad võrdsel määral

oma lapsi üleval pidada ning alles 01.09.2020 kohtuistungil avaldas ema, et tema majanduslik

olukord on muutunud alates maikuust 2020, mil ta kaotas töö Z OÜ-s ning on end töötuna arvele

võtnud.

18. Arvestades eeltoodud asjaolusid ja seda, et miinimumelatis oli 2018 250 eurot kuus, 2019

270 eurot kuus ja 2020 292 eurot kuus:

- pidi isa maksma oma kummagi lapse ülalpidamiseks elatist perioodil 13.10.2018–11.07.2019

kokku 1570,80 eurot [(2,5 /kuud/ x 250 /elatise määr/ x 66 %) + (6,5 /kuud/ x 270 /elatise määr/

x 66 %)], sest lapsed olid isa juures 1/3 ajast ehk 33 %, mil isa täitis laste ülalpidamise kohustust

vahetult;

2-19-15828

- pidi ema maksma oma laste ülalpidamiseks elatist alates 11.07.2019 kuni 2019 lõpuni 1291,95

(5,5 /kuud/ x 270 /elatise määr/ x 87 %) eurot kummagi lapse ülalpidamiseks ja alates 2020.

aasta algusest 254,04 eurot (292 x 87 %) kuus lapse kohta.

19. Maakohtu hinnangul ei tõendanud ema, et ta ei suuda pärast maikuud 2020 enam lapsi

miinimummääras ülal pidada, nagu ta 01.09.2020 istungil väitis. Ema ei esitanud kohtule oma

töölepingu lõpetamise dokumenti Z OÜ-s, kuigi kohus palus tal seda teha, vaid esitas oma

pangakonto väljavõtte AS-st SEB Pank, kus tal on väidetavalt ainuke pangakonto, ning Eesti

Töötukassa otsuse töötuna arvele võtmise kohta. Nimetatud dokumentaalsetest tõenditest

nähtub, et ema opereerib oma pangakontol märkimisväärsetes summades sularahaga, sh kannab

oma pangakontole ja võtab sealt välja suurtes summades sularaha, ning ka seda, et kuni 2020

maikuuni sai ta Z OÜ-st netosummas palka umbes 2000 eurot. Kohus asus seisukohale, et

ainuüksi töötuna arvel olemine ei vabasta vanemaid oma alaealiste laste ülalpidamise

kohustusest, pealegi ei ole ema esitanud tõendit selle kohta, kui palju ta töötu abiraha saab.

Eeltoodust tulenevalt järeldas maakohus, et ema on suuteline ülal pidama oma alaealisi lapsi

vähemalt 87 % ulatuses seaduses sätestatud miinimummäärast, sest lapsed on emaga 13 % ajast

ja sellel ajal peab ta lapsi vahetult üleval.

20. Maakohus märkis, et asjaolu, et isale kuulub kinnisvara, ei tähenda, et isa peaks lapsi üleval

pidama oluliselt suuremas määras kui ema. Kinnisvara olemasolu ja selle realiseerimise vajadus

tuleks kõne alla siis, kui vanemad oma sissetulekutest laste ülalpidamiskohustust täita ei

suudaks. Sellist olukorda aga kummalgi vanemal ei ole.

21. Maakohus pidas põhjendatuks tasaarvestada isa kohustused hagejate eest perioodi

13.10.2018–11.07.2019 eest summas 1570,80 eurot lapse kohta ja ema kohustused hagejate ees

perioodi 11.07.2019–31.12.2019 eest summas 1291,95 eurot lapse kohta ning edaspidise ema

kohustuse maksta kummalegi lapsele elatist alates 01.01.2020 254,04 eurot kuus (87 % 2020.

aasta miinimumelatisest), mis teeb kohtuotsuse avaldamise aja seisuga emalt sissenõutavaks

muutunud elatise summaks lapse kohta 2868,19 eurot [11 x 254,04) + (254,04 : 31 x 9)], ning

mõistis emalt välja elatise kummagi hageja kasuks 09.12.2020 seisuga tasaarvestuse

tulemusena 2589,34 eurot (1291,95 + 2868,19 – 1570,80) ning alates 10.12.2020 elatise, mille

suuruseks on 87 % poolest Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast.

Hagejate (ema esindusel) ja ema apellatsioonkaebus

22. Hagejad ja ema esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles:

- hagejad paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti nende kasuks isalt välja

mõistmata perioodi 13.10.2018–11.07.2019 eest elatis 1570,80 eurot ületavas osas (maakohtu

otsuse resolutsiooni p–d 2 ja 3), ja paluvad teha selles osas uue otsuse, millega mõista isalt

kummagi hageja kasuks välja elatis nimetatud perioodi eest 2338,10 eurot;

- ema palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles emalt mõisteti kummagi hageja kasuks

välja perioodi 11.07.2019–09.12.2020 eest elatis 4160,14 eurot ja sealt edasi 87 % poolest

Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast kuus kuni lapse täisealiseks

saamiseni (maakohtu otsuse resolutsiooni p–d 6 ja 7), ja palub teha selles osas uue otsuse,

millega mõista emalt kummagi hageja kasuks välja elatis nimetatud perioodi eest summas 87,77

eurot ja sealt edasi 1,76 % poolest Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga

alammäärast kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni;

- hagejad paluvad jätta menetluskulud isa kanda ja ema palub jätta menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

2-19-15828

23. Maakohus jättis ebaõigesti elatise väljamõistmisel nii isalt kui ka emalt arvesse võtmata

PKS § 105 lg 3, s.o vanemate sissetuleku ja varalise seisundi omavahelise proportsiooni.

24. Maakohtu järeldus oleks kohane olukorras, kus vanematel on võrdne sissetulek ja varaline

seisund või vanemate sissetuleku ja varalise seisundi vahe on ebaoluline. Olukorras, kus

vanemate varaline seisund ja sissetulek erinevad oluliselt, tuleb ebavõrdne sissetulek ja/või

varaline seisund arvesse võtta ja seda ka PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras elatise nõude

korral.

25. PKS § 105 lg 3 ei reguleeri seda, mida teha olukorras, kus sissetulek ühel või teisel või

mõlemal vanemal puudub, ega sätesta, et juhul kui sissetulekut ei ole, tuleb asuda vara

realiseerima. PKS § 105 lg 3 sätestab üheselt, et iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse

kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, s.t nii sissetulek kui ka varaline

seisund tuleb arvesse võtta. PKS § 105 lg-st 3 ei tulene, et seda ei saa teha olukorras, kus laste

ülalpidamisvajaduseks on kahekordne PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatise määr.

26. Maakohtus toodi esile, et isale kuulub vara väärtuses 500 000 eurot ja emale väärtuses 8950

eurot, kokku 508 950 eurot. Vanemate varaline proportsioon protsentides on seega järgmine:

isale kuulub 98,24 % ja emale 1,76 %.

27. PKS § 105 lg 3 õigesti kohaldades oleks tulnud tuvastatud asjaolusid arvestades määrata

vanemate vaheline ülalpidamise kohustus kindlaks järgmiselt:

- 13.10.2018–11.07.2019 perioodi eest tulnuks isalt kummagi lapse kasuks välja mõista elatis

kokku 2338,10 eurot;

- 11.07.2019–09.12.2020 perioodi eest tulnuks emalt kummagi lapse kasuks välja mõista elatis

kokku 87,77 eurot.

Hagejate (isa esindusel) vastuapellatsioonkaebus

28. Hagejad esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse osas,

milles rahuldati hagejate hagi isa vastu osaliselt (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 3),

jäeti rahuldamata hagejate hagi ema vastu elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt (maakohtu

otsuse resolutsiooni p 4), jäeti osaliselt rahuldamata hagejate hagi ema vastu miinimummääras

elatise väljamõistmiseks perioodi 11.07.201–09.12.2020 eest (maakohtu otsuse resolutsiooni p-

d 5, 6 ja 7), samuti osas, milles maakohus isalt väljamõistetud elatise tasaarvestas emalt

väljamõistetud elatisega (maakohtu otsuse resolutsiooni p 8), ning menetluskulude jaotuse osas.

Hagejad paluvad teha uue otsuse, millega rahuldada hagejate hagi ema vastu elatise

väljamõistmiseks tagasiulatuvalt ja mõista välja perioodi 11.07.2019–08.09.2019 eest elatis

miinimummääras ning mõista välja elatis miinimummääras alates 09.09.2019 kuni laste

täisealiseks saamiseni. Apellatsioonkaebuses palutakse jätta hagejate hagi isa vastu

rahuldamata. Menetluskulud paluvad hagejad jätta ema kanda.

29. Maakohus rikkus materiaalõiguse norme (PKS § 99 lg-d 1 ja 2, § 101 lg 1, § 102 lg 2) ja

menetlusnorme (TsMS § 232 lg 1, § 436 lg-d 1 ja 2, § 442 lg 8). Samuti eiras maakohus

Riigikohtu seisukohti.

30. Maakohtu otsus on vastuoluline tagasiulatuva elatise nõude lahendamise osas. Maakohus

märkis resolutsiooni p-s 4 ja otsuse põhjenduste p-s 12, et jätab hagejate hagi emalt

tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks rahuldamata. Samas resolutsiooni p-dega 6 ja 7 mõistis

maakohus emalt tagasiulatuvalt osaliselt elatise välja (11.07.2019–08.09.2019). Seega ei jätnud

maakohus nimetatud nõudeid rahuldamata, nagu tuleneb resolutsiooni p-st 4.

2-19-15828

31. Maakohus rahuldas hagi isa vastu osaliselt, tuginedes sellele, et hagejate kulud on

miinimummääras ja hagejad viibisid isaga 33% ajast. Maakohus jättis isa vastuväited ema

märgitud laste kuludele arvestamata mh osas, milles isa selgitas ja tõendas, et ema ei kanna üksi

laste miinimummääras kulusid, sest laste hariduse ja huvitegevuse kulud on täies ulatuses isa

kanda. Samuti kandis isa laste riiete ja jalanõude ostmise kulud, sest ema ostetud riideid isa

juurde kaasa ei antud ja isa pidi kõik laste riided ja jalanõud ise soetama, mida ema kinnitas

istungil. Seega kandis isa lastega seonduvaid kulusid vahetult isa juures viibimise ajal ning

lisaks ka neid kulusid, mis laste vanemate juures viibimisest ei sõltunud, mistõttu osales isa

laste ülalpidamiskulude kandmises kohaselt ning elatise väljamõistmine isalt on selle tõttu

alusetu.

32. Maakohus ei selgitanud välja, millised olid laste kulud perioodil 13.10.2018–11.07.2019

ning kumb laste vanematest ja milliseid laste kulusid kandis. PKS § 101 lg-le 1 ja laste vanemate

juures viibimisele tuginedes ei saa elatist isalt välja mõista, sest kumbki vanem peab panustama

võrdselt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud laste ülalpidamiskulude kandmisesse ning kui laste isa

tasus laste huviringide ja ka laste riiete-jalanõude kulud, mis vanemate juures viibimisest ei

sõltunud, siis täitis laste isa vahetult laste ülalpidamiskohustust piisavalt, et enda osa PKS § 101

lg-s 1 sätestatud ülalpidamiskohustusest kohaselt täita.

33. Maakohus jättis tähelepanuta kõik isa esitatud tšekid ja arved laste kulude kandmise kohta.

Otsuses puuduvad viited nimetatud tõenditele, samuti sellele, miks maakohus nimetatud

tõendeid asja lahendamisel ei pidanud võimalikuks arvestada. Selliselt rikkus maakohus

oluliselt otsuse põhjendamise kohustust.

34. Elatise rahas tasumise kohustus alaealise lapse ülalpidamiseks on PKS § 100 lg 2 kohaselt

eeskätt juhul, kui vanem ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Hagejad

elasid isaga 33% ajast ning isa täitis laste ülalpidamiskohustust vahetult.

35. Sisuliselt samadel eelnevalt viidatud põhjustel rikkus maakohus oluliselt materiaal- ja

menetlusõigusnorme ka laste hagi emalt elatise väljamõistmiseks lahendamisel. Kohtu otsus on

selles osas olulises määras põhjendamata ja tõendid on jäetud hindamata. Kohtule on esitatud

tõendid laste tegelike kulude osas, mis kinnitavad, et laste tegelikud ülalpidamiskulud kuus on

üle PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära ning ema ei osale üldse laste ülalpidamiskulude

kandmisel. Isa on tasunud laste hariduse ja huvihariduse ning hageja II rehabilitatsiooniteenuste

eest, mille kohta on esitatud tõendid, mis tõendavad, et laste igakuised kulud ületavad

miinimummääras kulusid. Hagejad nõuavad emalt miinimummääras elatist üksnes seetõttu, et

lapsed viibivad 13% ajast ema juures.

36. Maakohus ei tuvastanud emalt laste kasuks elatise osaliselt välja mõistmata jätmisel laste

vajadusi ning igakuiseid põhjendatud ja vajalikke kulusid nende katmiseks ega seda, millised

kulud sõltuvad vanemate juures viibimisest ja kumb vanematest laste kulusid tegelikult kannab.

Tuvastamata on, kas vanemad täidavad ülalpidamiskohustust kohaselt ja vähemalt PKS § 101

lg-s 1 sätestatud alammääras.

37. Ei ole õige, et kohus üksnes vanema juures viibimise ajale tuginedes on vähendanud elatist

alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära. Olukorras, kus ema ei kanna kulusid, mis ei sõltu

laste ema juures viibimisest, ei ole õigustatud sellest tulenevalt ka viibimise aja protsentuaalsele

määrale vastavalt elatise vähendamine.

38. Ema ei ole tõendanud, et tema varaline seisund oleks selline, et ta ei ole suuteline tasuma

lastele PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammääras elatist. Asjaolu, et ema on enda väitel töötu ja

2-19-15828

võttis end töötuna arvele, ei tähenda, et ema tegelikult ei tööta ning tal puuduvad sissetulekud.

Hooldusõiguse ja suhtlemiskorra vaidlustes selgitas ema, et ta osutab erinevaid teenuseid ja

teenib sealt sissetulekut, samuti kinnitas ta, et tegeleb XXX turundusega. Ka ema arvelduskonto

väljavõttest oli selgelt näha, et emal on piisavalt sissetulekuid, et ennast ja lapsi PKS § 101 lg-

s 1 sätestatud alammääras üleval pidada.

39. Otsus ei ole õiglane menetluskulude jaotuse osas. Kuna ema vaidles põhjendamatult ja

suuremas ulatuses lastele elatise väljamõistmisele vastu, ei ole õigustatud jätta hagejate

menetluskulusid osas, milles hagejad esitasid nõude ema vastu elatise väljamõistmiseks,

hagejate kanda.

Vastustajate seisukohad

40. Vastustajad vaidlevad kaebustele vastu ja paluvad jätta need rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

41. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus otsust tehes

menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Maakohtu otsus tuleb

osaliselt tühistada nii elatise suuruse kui ka nõuete tasaarvestuse osas. Ringkonnakohus saab

teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega muudab nii emalt kui isalt väljamõistetava elatise

suurust ja jätab hagejate elatise nõuded tasaarvestamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Maakohtu

menetlusega seotud kulude jaotuse muutmiseks alust ei ole.

42. TsMS § 442 lg 5 alusel võtab kolleegium esmalt seisukoha poolte 08.02.2021, 25.02.2021,

11.05.2021 ja 17.05.2021 menetlusdokumentidele lisatud uute tõendite kohta. Osas, milles on

tegemist tõenditega, mis tekkisid pärast maakohtu otsust ja mis omavad asjas tähtsust, võtab

kolleegium need vastu TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel (II kd, tl 71 ja 17.05.2021

menetlusdokumendi lisad). Lisaks võtab ringkonnakohus vastu ka apellatsioonkaebuse

vastusele lisatud tõendid laste koolitoidu tasumise kohta ja 11.05.2021 menetlusdokumendile

lisatud e-kirja, kuivõrd maakohus jättis menetlusõigusnorme rikkudes selgitamata, et praeguses

vaidluses tuleb vaidluse all olevate kulude kandmist tõendada (II kd, tl-d 77–79). Dokumendid,

millised esitati ringkonnakohtule korduvalt (11.05.2021 menetlusdokumendi lisaks olevad

arved), jätab kolleegium vastu võtmata ja eemaldab toimikust.

43. Vastuapellatsioonkaebuse esitajana on märgitud hagejad, keda esindab isa, kuid kaebuse

sisust ja nõudest tulenevalt palutakse mh jätta isalt elatis välja mõistmata. Ringkonnakohus

leiab, et isalt elatise väljamõistmise vaidlustamine ei ole alaealiste laste huvides ja seda saaks

vaidlustada isa, kellelt on elatis välja mõistetud. Ringkonnakohus käsitleb eeltoodud osas

kaebust esitatuna C poolt. Vastuapellatsioonkaebuse osas, milles on vaidlustatud ema vastu

esitatud nõude osaline rahuldamata jätmine, on apellantideks hagejad.

44. Ringkonnakohus selgitab, et üldjuhul määratakse lapse ülalpidamise ulatus PKS § 99 järgi

kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades tema kõiki

eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase

ettevalmistusega seotud kulutusi, ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise

kulutusi. Seejuures määrab lapse elulaadi eelkõige vanemate varaline seisund. PKS § 101 lg 1

järgi on eelduslikult lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste

suuruseks pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule

lapse vajaduste rahuldamise kulusid vähemalt üldjuhul tõendada. Kui lapsevanem väidab, et

2-19-15828

lapse vajadused on sellest suuremad, peab ta ka tõendama kahekordsest miinimumelatisest

suuremaid kulutusi nõudvate vajaduste olemasolu ja teine vanem omakorda saab tõendada, et

tegelikult vajadused on väiksemad.

45. Olukorras, kus vanem esitab laste nimel küll miinimumelatise saamise nõude, kuid toob

esile, et laste tegelikud vajadused on suuremad, ja pooled vaidlevad lisaks ka kulude vahetu

kandmise üle, ei ole kolleegiumi hinnangul tegemist enam tavapärase miinimumelatise

nõudega, mida kohus saab menetleda lihtsustatud korras ja mille puhul saab eeldada, et lapse

kõigi vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatis, millest kumbki vanem peab

kandma pool. Vanemad peavad sellisel juhul ise selgelt esile tooma ja tõendama laste vajadused

ja vältimatud püsikulud ning tõendama ka kulude kandmise.

46. Kolleegium nõustub vastuapellatsioonkaebusega, et maakohus jättis vastuolus TsMS § 442

lg-ga 8 otsuses tuvastamata laste vajaduste rahuldamiseks põhjendatud kulutuste summa,

samuti analüüsimata vastavate asjaolude kohta esitatud tõendid ja vastamata poolte väidetele.

TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuses mh põhjendama, miks ta ei nõustu

menetlusosaliste faktiliste väidetega, analüüsima kõiki tõendeid ja kui ta mõnda tõendit ei

arvesta, siis seda põhjendama. Ringkonnakohus ei nõustu hagejate (ema kaudu) 11.05.2021

ringkonnakohtule esitatud seisukohaga, et kohtul ei ole alust laste vajadusi hinnata, kui on

nõutud elatist miinimummääras. Kui pool on menetluses esile toonud ja tõendanud laste

ülalpidamisvajaduse ja ühtlasi sisustanud oma nõude selliselt, et soovib lahuselavalt vanemalt

elatist miinimummääras vaatamata sellele, et tegelikud laste vajadused on miinimummäärast

suuremad, on vajalik tuvastada laste vajadused ja nende katmiseks tehtavad kulutused.

Ringkonnakohus märgib, et kohtul ei ole elatise vaidluses keelatud laste vajadusi hinnata, kuid

kohus ei saa elatist välja mõista rohkem kui on hagis nõutud ehk käesolevas asjas elatise

miinimummääras.

47. Vaatamata sellele, et mõlemad hagid olid esitatud miinimummääras elatise

väljamõistmiseks, on asjaoludest ja poolte seisukohtadest nähtuvalt pooltel vaidlus laste

vajaduste katteks tehtud põhjendatud kulude üle ja ka kummagi vanema poolt kantud kulude

suuruse üle, samuti selle üle, millises ulatuses peaks kumbki vanem laste kulusid kandma.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei olnud maakohtul alust jätta laste vajalike kulutuste suurus

tuvastamata põhjendusega, et vanemad ei vaielnud asjaolu üle, et mõlema lapse

ülalpidamiskulud on seaduses sätestatud elatise suuruse kahekordne määr. Laste isa tõi juba

07.05.2019 kohtuistungil esile, et ema märgitud kuludele lisanduvad isa kantud kooli,

huvihariduse, terapeutide ja trennide kulud ning lapsed paluvad emalt välja mõista

miinimummääras elatise üksnes seetõttu, et see vastab suurusjärgule, millist kulu tuleb emal

tulenevalt laste vajadustest ja suhtluskorrast kanda. Maakohus leidis otsuses sisuliselt, et isa

võttis istungil TsMS § 231 lg 2 mõttes omaks lapse vajaduste rahuldamiseks kuluva

rahasumma, sest vaid sellisel juhul oleks olnud kohtul alus mitte hinnata esitatud tõendeid ja

vastata väidetele vajalike kulude suuruse kohta. Faktilise asjaolu omaksvõttu isa poolt

tsiviilasja materjalidest järeldada ei saa.

48. Ringkonnakohus on seisukohal, et saab ise eelmises punktis tuvastatud maakohtu rikkumise

kõrvaldada asja maakohtule tagasi saatmata ning teha uue otsuse. Ringkonnakohus andis

30.04.2021 kirjaga pooltele veelkord võimaluse selgitada oma seisukohti ja vajadusel esitada

ka tõendeid, kuna pooled on esitanud menetluse kestel vastuolulisi seisukohti nii laste vajaduste

ja nende katmiseks tehtavate kulude kui ka vanematevahelise ülalpidamiskohustuse täitmise

proportsiooni osas.

2-19-15828

49. Kuna lapsed on elanud vahelduvalt kummagi vanema juures erinevatel perioodidel erinevas

ajalises mahus ja enam kui 2 aasta pikkuse menetluse jooksul on laste vajadused muutunud, siis

tuleb ringkonnakohtu hinnangul laste põhjendatud kulusid ja elatise proportsiooni hinnata iga

vaidlusaluse perioodi osas eraldi.

50. Kuigi isa väitel tuleb ülalpidamiskohustuse ulatust määrates arvestada mh asjaolu, et ema

sai teatud perioodidel laste vajadusi rahuldada ka lastetoetuste ja Y puudetoetuse arvel, ei saa

ringkonnakohus praegusel juhul nende asjaoludega arvestada. Ringkonnakohus jätab kõikidel

perioodidel arvestamata lastele määratud riiklike toetustega, kuna senise kohtupraktika järgi

võetakse toetuseid arvesse üksnes juhul, kui on põhjendatud välja mõista elatis alla seaduses

sätestatud alammäära. Riigikohus on selgitanud, et kohus ei saa vähendada elatist alla

miinimummäära üksnes seetõttu, et elatist saama õigustatud hagejate emal on õigus saada

lapsetoetust (Riigikohtu 28.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p-d 18–20). Kui

seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise

miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust

makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (Riigikohtu

22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Perehüvitiste eesmärk on toetada lastega

peresid ja laste kasvatamist (vt eespool viidatud tsiviilasja nr 2-16-11905 otsus, p 19), kuid

sellega riik ei täida vanema eest tema ülalpidamiskohustust. Riiklike peretoetuste maksmine

võib olla elatise alla miinimumi vähendamiseks mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega

(nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on

miinimummäärast väiksemad) (Riigikohtu 28.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 19).

Seega saab lastetoetuse maksmist arvestada koostoimes muude asjaoludega, kuid praeguses

asjas selliseid asjaolusid, mis annaksid alust elatise vähendamiseks alla miinimummäära, ei

esine.

Elatise nõue perioodil 13.10.2018–11.07.2019

51. Maakohtu otsuse ja kaebuste põhjal järeldab ringkonnakohus, et pooled ei vaidle selle üle,

et perioodil 13.10.2018–11.07.2019 elasid lapsed isa juures 1/3 ajast (33,3 %) ja ema juures 2/3

ajast (66,7 %). Viidatud perioodi osas nõuavad lapsed elatist isalt.

52. Ema kaudu esitatud hagis on märgitud, et kummagi lapse vajadused olid sel perioodil 500

eurot kuus (hagis esile toodud kuluartiklite kaupa). Kuigi laste isa nõustus maakohtu

07.05.2019 istungil, et laste ülalpidamiskulud kuus olid sellel perioodil kahekordne seaduses

sätestatud miinimummäär (I kd, tl 65 pöördel, protokollis märgitud ajamärgi 00:21:52 all), tõi

ta korduvalt menetluses esile, et ema märgitud kuludele lisanduvad kulud laste huvitegevusele

ja teraapiale, milliseid kulusid on kandnud üksnes isa.

53. Maakohtu 07.05.2019 istungil olid vanemad nõus sellega, et kummagi lapse eluasemekulu

on 100 eurot kuus ja toidukulu on 200 eurot kuus, Y transpordikulu on 40 eurot kuus ja X

transpordikulu on 20 eurot kuus, Y tervishoiukulu on 10 eurot kuus ja X tervishoiukulu on 5

eurot kuus, Y riiete-jalanõude kulu on 50 eurot kuus ja X riiete-jalanõude kulu on 45 eurot kuus,

Y lasteaiakulu on 61 eurot kuus. Arvestades, et vanematel nende kulude üle vaidlus puudus ja

kulud on ka mõistlikus suuruses, loeb ringkonnakohus eeltoodud kulud laste põhjendatud

kuludeks.

54. Vanematel oli vaidlus laste sidekulude, hügieenikulude, X lasteaiakulude ja mõlema lapse

huvitegevuse kulude üle.

2-19-15828

54.1. Ringkonnakohtu hinnangul võib sidekulusid kummagi lapse kohta 5 eurot pidada

põhjendatud kuluks, sõltumata sellest, kas lastel oli vaidlusalusel perioodil isiklikke

sidevahendeid või mitte (I kd, tl 114). Eelduslikult on igas kodus kulud internetile, lapsed

vaatavad nii ema kui isa juures olles televiisorit, kasutavad pere tarbeks ostetud arvuteid ja

telefone, sh teise vanemaga suhtlemiseks.

54.2. Ringkonnakohus nõustub laste isaga, et igakuine hügieenikulu 20 eurot on ülepaisutatud

ning mõistlik ja põhjendatud on 10 eurot kummagi lapse kohta.

54.3. X lasteaiakulu osas vaidlevad pooled, kas see on põhjendatud, kui väidetavalt laps

lasteaias ei käinud. Poolte seisukohtadest saab kohus järeldada, et pooltel oli vaidlus, kas X

Kiili lasteaias käimine on põhjendatud kulu (I kd, tl 66). Ema on märkinud, et kandis seda kulu

selleks, et lapsel oleks lasteaiakoht tagatud, isegi kui isa keelab lapsel seal käimise. Ema

pangakonto väljavõttelt on näha, et vaidlusaluse perioodi jooksul kandis ta Kiili

Vallavalitsusele kokku 543 eurot, mis teeb igakuiseks keskmiseks kuluks 60 eurot (543/9). Ema

põhjendusi arvestades loeb ringkonnakohus selle kulu põhjendatud kuluks.

54.4. Isa tõi esile, et kandis vaidlusalusel perioodil mõlema lapse huvitegevusega seonduvaid

kulusid. Isa esitas tõendid selle kohta, et Y käis tantsutrennis 2 kuud, kokku 100 eurot (100/9),

s.o keskmiselt 11 eurot kuus (I kd, tl 139), mõlema lapse ujumistrennide kulu vaidlusalusel

perioodil oli kokku 450 eurot (450/2/9), s.o 25 eurot kuus lapse kohta (I kd, tl 60; II kd, tl-d 6–

7, ülejäänud ujumistrennide kohta esitatud tõendid ei käi nimetatud perioodi kohta), mõlema

lapse maadlustrennide kulu vaidlusalusel perioodil oli 40 eurot kuus lapse kohta (I kd, tl-d 58

ja 165).

54.5. Lisaks kandis isa väidetavalt aprillis 2019 Y tervisekulusid (ABA teraapia) 3955 eurot,

viidates 06.06.2018 maksekorraldusele (I kd, tl 163) ja 05.03.2020 e-kirjas antud kinnitusele (I

kd, tl 157). Kumbki tõenditest ei kinnita hagejate väidet, et aprillis 2019 olid Y tervisekulud

3955 eurot. Ringkonnakohus iseenesest ei kahtle, et laste isa on võimaldanud käia Y-l teraapias,

kuid tagantjärgi nende kulude tõendamata jätmise korral (eelkõige sidumata neid vaidlusaluse

perioodiga) kannab kulude kandmise riski lapsevanem, kes kulutuse on teinud.

54.6. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et mõlema vanema kantud kulud lasteaiakoha tagamiseks

ja huviringides osalemiseks on olnud laste huvides, et tagada lastele eakohane tegevus ja

võimalus suhelda teiste lastega. Ükski neist kuludest ei ole olnud ebamõistlik, arvestades

vanemate võimalusi, mistõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta mõlema poole väite, et teine

vanem on teinud kulutusi omaalgatuslikult ja seetõttu põhjendamatult.

55. Eeltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus perioodil 13.10.2018–11.07.2019 Y igakuisteks

põhjendatud kuludeks kokku 552 eurot (100 + 200 + 40 + 10 + 50 + 5 + 10 + 61 +11 + 25 +

40) ja X igakuisteks põhjendatud kuludeks kokku 510 eurot (100 + 200 + 20 + 5 + 45 + 5 + 10

+ 60 + 25 + 40).

56. Kulude kandmise proportsiooni osas, mida ema on apellatsioonkaebuses rõhutanud,

selgitab

ringkonnakohus

esmalt,

et

eelduslikult

peavad

vanemad

kandma

laste

ülalpidamiskulusid võrdsetes osades. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb vanemate sissetuleku ja

varandusliku seisundi hindamisel arvesse võtta eelkõige vanema isikut ning tema võimet

sissetulekut teenida ja lapsele ülalpidamist tagada. Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab

ringkonnakohus, et varalise seisundi alusel elatise proportsiooni määramine PKS § 105 lg 3

alusel on pigem erandlik ja senises kohtupraktikas peetud vajalikuks olukorras, kui ühele

vanematest ei ole laste vajadustel põhineva elatise maksmine jõukohane (vt nt Riigikohtu

2-19-15828

09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 22; 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-

13, p 15). Põhimõte, et vanemad peavad erineva sissetuleku või varalise seisundi korral osalema

lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekutele ja/või varalise seisundi proportsioonile,

kohaldub olukorras, kus ühe vanema sissetulek on miinimumpalga lähedane, s.t elatise

tasumine teise vanemaga võrdselt ei tagaks talle endale minimaalsete vajaduste rahuldamist.

PKS § 102 lg 2 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole

võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

Riigikohus asus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-17 tehtud lahendi p-s 12 seisukohale, et vanema osa

arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut

saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on

väike (vt ka Riigikohtu lahend 3-2-1-118-12, p 15). Ringkonnakohus nõustub maakohtu

järeldustega laste ema sissetuleku teenimise võimekuse osas. Olukorras, kus mõlemad vanemad

on terved ja töövõimelised, s.t suutelised teenima sissetulekut, mis võimaldab täita laste

ülalpidamiskohustust vähemalt miinimummääras, nagu käesolevas asjas on nõutud, ei saa

vanemate varaline ebavõrdsus viia selleni, et sisuliselt jääb laste ülalpidamise kohustus üksnes

ühele vanemale. Ringkonnakohus leiab, et pole alust esiletoodud ja tõendatud asjaolusid

arvestades võrdsest ülalpidamiskohustuse proportsioonist miinimumsuuruses elatise nõude

korral kõrvale kalduda.

57. Ringkonnakohus leiab laste põhjendatud kulude kandmise proportsiooni osas, et praeguses

asjas tuleb kulud eluasemele, toidule, transpordile, tervishoiule ja riietele-jalanõudele jagada

vanemate vahel vastavalt suhtluskorra proportsioonile, kuid lasteaia ja huvitegevuse kulud, mis

ei sõltu sellest, kumma vanema juures lapsed viibivad, tuleb jagada vanemate vahel võrdselt.

Ringkonnakohus möönab, et selline jaotus ei ole olnud elatise vaidlustes tavapärane praktika.

Kolleegium võtab antud juhul arvesse, et lastel oli sellel perioodil vahelduv elukoht ja

vanematel oli välja kujunenud, kes milliseid lastega seotud suuremaid põhjendatud kulusid

kandis, mistõttu on võimalik jaotada kulud tavapärasest erinevalt. Selline jaotus ei pruugi

sobida igas elatise vaidluses, kuid praeguses vaidluses on see õiglane lahendus.

58. Seega oleks perioodil 13.10.2018–11.07.2019 isal tulnud kanda Y igakuistest kuludest

345,31 eurot (415 x 66,7 % + 137/2), kuid arvestades, et isa on kandnud kõik huvitegevuse

kulud, mis tuleb elatisest maha arvestada (345,31 – 76 = 269,31), ja hagejate esitatud nõuet (s.o

miinimummääras elatis), oleks isalt põhjendatud elatisena Y kasuks välja mõista perioodi

13.10.2018–11.07.2019 eest 2364,65 eurot (250/31x19 + 250 x 2 + 269,31 x 6 + 269,31/31x11).

Kuna Y on apellatsioonkaebuses nõudnud isalt 2338,10 euro väljamõistmist, siis

ringkonnakohus lähtub sellest summast ja mõistab isalt Y kasuks elatise välja taotletud

suuruses.

59. Seega oleks perioodil 13.10.2018–11.07.2019 isal tulnud kanda X igakuistest kuludest

319,30 eurot (385 x 66,7 % + 125/2), kuid arvestades, et isa on kandnud kõik huvitegevuse

kulud, mis tuleb elatisest maha arvestada (319,30 – 65 = 254,30) ja hagejate esitatud nõuet (s.o

miinimummääras elatis), on isalt põhjendatud elatisena X kasuks välja mõista perioodi

13.10.2018–11.07.2019 eest 2269,27 eurot (250/31x19 + 250 x 2 + 254,30 x 6 + 254,30/31x11).

Elatise nõue perioodil 11.07.2019–08.09.2019

60. Poolte seisukohtade, maakohtu otsuse ja kaebuste põhjal järeldab ringkonnakohus, et

pooled ei vaidle selle üle, et perioodil 11.07.2019–08.09.2019 elasid lapsed isa juures ja

suhtlesid emaga üle nädala reede õhtust pühapäevani, s.o viibisid ema juures 13 % ajast.

Viidatud perioodi osas nõuavad lapsed elatist emalt.

2-19-15828

61. Esmalt nõustub ringkonnakohus vastuapellatsioonkaebusega selles, et maakohtu otsus on

vastuoluline tagasiulatuva elatise nõude lahendamise osas. Maakohus leidis otsuse põhjenduste

p-s 12, et hagejate hagi ema vastu tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks ei ole põhjendatud,

kuna hagejad ei ole tõendanud, et nad oleksid emalt elatist perioodil 11.07.2019–08.09.2019

nõudnud, s.o enne hagi esitamist. Samas maakohtu otsuse põhjenduste p-s 16 on kohus elatise

võla arvutamisel arvestanud ka eelnimetatud perioodi. Samuti on vastuolu maakohtu otsuse

resolutsiooni p 4, millega maakohus jätab rahuldamata hagi emalt tagasiulatuva elatise

väljamõistmiseks, ja resolutsiooni p-de 6 ja 7 vahel, millega maakohus mõistab emalt laste

kasuks välja elatise võla alates 11.07.2019.

62. PKS § 108 kohaselt on õigustatud isikul õigus nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja

kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest

enne elatishagi kohtule esitamist. Riigikohus on selgitanud, et teatud juhtudel võib ka

tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada

isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui

õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist

nõudnud. Nimetatud asjaolu tuleb arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust

määrates (Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 12). Eeltoodu ei tähenda,

et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt

ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse, kuid selle

asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel. Riigikohus selgitas, et tagasiulatuvalt

elatist välja mõistes saab lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest, muu hulgas saab

ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel lähtuda sellest, et kohustus ei oleks isikule

ebamõistlikult koormav (Riigikohtu 25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20).

63. Ringkonnakohus nõustub maakohtu tuvastatud asjaoluga, et hagejad ei olnud emalt elatist

nõudnud enne 09.09.2019 hagi esitamist. Hagejad ei ole ka vastuapellatsioonkaebuses

maakohtu otsuse vastuolule viidates väitnud ega tõendanud, et nad nõudsid emalt enne hagi

esitamist elatise maksmist.

64. Hagejate ema on esile toonud ja tõendanud, et ta sissetulek on pärast mais 2020 töölepingu

lõpetamist vähenenud. Samuti tuleb hagejate emal lisaks tavapärastele väljaminekutele tasuda

igakuiselt lastele elatist. Ringkonnakohus leiab, et tagasiulatuvalt elatise väljamõistmine paneb

hagejate ema rahaliselt keerukasse olukorda ja raskendab tema poolt hagejatele igakuise elatise

maksmise kohustuse täitmist. Seega on praegusel juhul põhjendatud võtta elatise

väljamõistmata jätmisel arvesse asjaolu, et hagejad ei olnud enne hagi esitamist ajavahemiku

11.07.2019–08.09.2019 eest emalt elatist nõudnud, ja jätta selle aja eest emalt tagasiulatuv

elatis välja mõistmata.

65. Seega tuleb, arvestades eelnevalt tuvastatut, maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 6 ja 7

tühistada emalt hagejate kasuks tagasiulatuva elatise väljamõistmise osas perioodil 11.07.2019–

08.09.2019, millega ringkonnakohus kõrvaldab maakohtu otsuses vastuolu tagasiulatuva elatise

nõude lahendamisel.

Elatise nõue alates 09.09.2019

66. Perioodi osas alates 09.09.2019 nõuavad lapsed elatist emalt. Toimiku materjalide põhjal

järeldab ringkonnakohus, et pooled ei vaidle selle üle, et pärast 08.09.2019 jätkus laste

elukorraldus selliselt, et lapsed elasid isa juures ja suhtlesid emaga üle nädala reede õhtust

pühapäevani, s.o ema juures olid nad 13 % ajast. Vastuses vastuapellatsioonkaebusele tõid

hagejad (ema kaudu) esile, et tsiviilasjas nr 2-19-10672 tehtud Harju Maakohtu 03.02.2021

2-19-15828

määruse alusel muudeti senist suhtluskorda ja esialgse õiguskaitse korras hakkasid lapsed

viibima emaga üle nädala kolmapäevast kuni esmaspäevani. Kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 3

kogus ringkonnakohus ise tõendeid ja tuvastas, et Harju Maakohtu 03.02.2021 määruse ja

Tallinna Ringkonnakohtu 09.07.2021 määruse (jõustunud 09.08.2021) järgi on alates

03.02.2021 lapsed ema juures üle nädala kolmapäeval kella 15.00-st kuni esmaspäeva

hommikul kella 11.00-ni. Seega tuleb elatise nõue alates 09.09.2019 menetluse ajal muutunud

asjaolusid arvestades lahendada ringkonnakohtul eraldi kahe perioodi osas, s.o 09.09.2019–

02.02.2021 ja alates 03.02.2021.

Elatise nõue 09.09.2019–02.02.2021

67. Isa kaudu esitatud hagis ei ole konkreetselt esile toodud laste vajaduste katmiseks tehtavate

kulutuste suurust, kuid maakohtu menetluses on hagejad erinevates menetlusdokumentides

väitnud, et laste ülalpidamiseks kulub tegelikult rohkem kui elatise kahekordne miinimummäär,

täpsustamata summat. Isa hinnangul on laste ülalpidamiskulud sellises suurusjärgus, et emalt

on sõltumata vahetu ülalpidamise osakaalule põhjendatud välja mõista elatis miinimummääras.

Vastuseks ringkonnakohtu 30.04.2021 nõudele tuua selgelt esile laste põhjendatud kulud, tõid

hagejad (isa kaudu) perioodi alates 09.09.2019 osas esile, et peamised igakuised

ülalpidamiskulud ei ole võrreldes eelmiste perioodidega muutunud, lisandunud on septembrist

2019 mõlemal lapsel üksnes õppimisega seotud kulud (sh pikapäevarühma ja muu koolis

käimisega seonduv kulu) ning Y-l teraapia ja tugiisiku kulud, mille kohta on tõendid esitatud

maakohtu menetluses.

68. Kuivõrd peamiste igapäevaste püsikulude osas ei ole hagejad (ema kaudu) vastuväiteid

esitanud, loeb ringkonnakohus esmalt laste põhjendatud kuludeks järgmised kulud: kummagi

lapse eluasemekulu on 100 eurot kuus, kummagi lapse toidukulu on 200 eurot kuus, Y

transpordikulu on 40 eurot kuus ja X transpordikulu on 20 eurot kuus, Y tervishoiukulu on 10

eurot kuus ja X tervishoiukulu on 5 eurot kuus, Y riiete-jalanõude kulu on 50 eurot kuus ja X

riiete-jalanõude kulu on 45 eurot kuus. Arvestades, et vanematel nende kulude üle vaidlus

puudus ja kulud on ka mõistlikus suuruses, loeb ringkonnakohus eeltoodud kulud põhjendatud

kuludeks. Lisaks loeb ringkonnakohus laste põhjendatud kuludeks laste sidekulud 5 eurot ja

hügieenikulud 10 eurot, mille osas võttis ringkonnakohus seisukoha käesoleva otsuse p-des

54.1 ja 54.2.

69. Ringkonnakohus loeb laste põhjendatud kuludeks ka õppimise, huvitegevuse ja Y tugiisiku

teenusega seotud kulud, kuid peab vajalikuks kontrollida esitatud tõendite alusel nende kulude

suurust.

69.1. Y käib XXX tantsutrennis kuutasuga 75 eurot, samas mitte iga kuu (17.05.2021

menetlusdokumendi lisas 2 toodud tabeli ja esitatud arvete kohaselt), ja käis ühel korral ka

MTÜ X tantsutunnis kuutasuga 37,50 eurot. Kuigi tõendid on esitatud vaid 2019 lõpu ja 2020

alguse kohta, eeldab ringkonnakohus siiski, et Y käib regulaarselt tantsutrennis, mille kulu on

75 eurot kuus, ning antud juhul ei pea kohus vajalikuks arvestada Y igakuise püsikuluna

ühekordset tantsutundi (I kd, tl 139, II kd, tl-d 15, 19).

69.2. Kuivõrd ujumas käivad isa esitatud kulutabeli kohaselt lapsed pigem ebaregulaarselt

(17.05.2021 menetlusdokumendi lisas 2 toodud tabeli järgi aastase perioodi jooksul kolmel

kuul; I kd, tl-d 152 ja 154; II kd, tl-d 6 ja 8), siis ei saa 25-eurost trennikulu pidada põhjendatud

igakuiseks kuluks. Ringkonnakohus loeb ujumistrennidega seotud põhjendatud kuluks

keskmiselt 7 eurot kuus lapse kohta (75/12).

2-19-15828

69.3. Maadlustrennides käivad lapsed regulaarselt ja trennikulu on 40 eurot kuus lapse kohta

(I kd, tl-d 58 ja 165).

69.4. Alates septembrist 2019 kannab laste isa Y koolis käimisega seonduvaid kulusid, mis

koosnevad DDD õppemaksust 697,56 eurot kuus, pikapäevarühma tasust 15 eurot kuus (I kd,

tl-d 149–150, 153, 156) ja kooliekskursiooni tasust 8,75 eurot kuus (I kd, tl 155). Eeldades, et

koolis on õppetegevus 9 kuul aastas, loeb ringkonnakohus Y põhjendatud õppekuludeks

keskmiselt 535 eurot kuus ((6278,04 + 135 + 8,75) / 12). Seoses koolikuludega on vanematel

erimeelsus koolilõuna kulu osas. Isa, kes on sõlminud kooliga lepingu, ei ole vastavat teenust

tellinud. Arvestades, et ema on kandnud nimetatud kulu ajutiselt ja kooskõlastamata ning

puudub ka teadmine, kas lapsed teenust kasutasid, siis ei ole põhjendatud nimetatud kulu

kandmist elatise vaidluses arvestada.

69.5. Isa kandis vaidlusalusel perioodil Y tervisekulusid (mis lisanduvad igakuise püsikuluna

kantud 10-eurosele tervisekulule): tegevusterapeudi kulu kokku 590 eurot (I kd, tl-d 140–142),

tugiisiku kulu 650 eurot kuus (I kd, tl 143), baroteraapia kulu kokku 550 eurot (I kd, tl-d 158–

159). Regulaarne kulu on üksnes tugiisiku kulu, mida eelduslikult tuleb kanda kogu koolis

käimise ajal, s.t 9 kuud aastas. Muude teraapiatega seonduvad kulud on tõenditest nähtuvalt

kulud, mida kantakse ebaregulaarselt vastavalt vajadusele. Tõenditest ja seisukohtadest ei

selgu, kui tihti Y teraapiat vajab. Samas puudub vaidlus, et Y on erivajadusega laps, kelle jaoks

on see vajalik teenus. Ringkonnakohus arvestab seetõttu Y täiendavaks tervisekuluks igakuise

tugiisiku kulu ja teraapia kulu keskmiselt 582,50 eurot kuus (650 x 9 / 12 + (550 + 590) / 12).

69.6. Vastuseks laste ema vastuväitele, et lapsed ei pea käima tasulises koolis ega Y tasulises

teraapias, selgitab ringkonnakohus järgmist. Y teraapias käimise ja tugiisiku kulu on lapse

huvides ja kui vanematel on võimalik pakkuda erivajadusega lapsele tasulist teraapiat või

tugiisikut, siis saab eeldada, et see kulu on vajalik ja põhjendatud. Ühtegi neist kuludest, mida

isa on Y-le võimaldanud, ei ole alust pidada ebavajalikuks, arvestades lapse erivajadust, või

ebamõistlikuks, arvestades vanemate võimalusi. Sama leiab kohus ka tasulise hariduse osas.

Praeguses asjas saab kohus lastele vajalike kulude hindamisel arvesse võtta vanemate

elustandardit, mis laieneb ka nende lastele. Ema esitatud pangakonto väljavõtte (I kd, tl 180–

202) alusel ei saa asuda seisukohale, et ema ostukäitumine ja majanduslik olukord ei võimalda

tagada oma lastele tasulist haridust, teraapiat või tugiisikut.

69.7. Eeltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus perioodil 09.09.2019–02.02.2021 Y

igakuisteks põhjendatud kuludeks kokku 1654,50 eurot (100 + 200 + 40 + 10 + 50 + 5 + 10 +

75 +7 + 40 + 535 + 582,50).

69.8. X käib regulaarselt GGG jalgpallitrennis, mille kulu on kuude lõikes olnud erinev

(17.05.2021 menetlusdokumendi lisa 2), mistõttu arvestab ringkonnakohus keskmiseks

trennikulu 40 eurot kuus.

69.9. Ujumis- ja maadlustrenni osas on ringkonnakohus võtnud seisukoha otsuse p-des 69.2 ja

69.3, mille kohaselt on igakuine kulu ujumistrennile 7 eurot ja maadlustrennile 40 eurot.

69.10. Lisaks on X 17.05.2021 menetlusdokumendi lisas 2 toodud tabeli järgi väidetavalt

käinud ka robootikas ja maletunnis. Kuivõrd mõlemas huviringis on X eelduslikult käinud vaid

üksikud korrad ja tabelis puuduvad ka viited tõenditele, mis võimaldaks kohtul kontrollida, kas

need kulud on reaalselt kantud, ei saa praegusel juhul ringkonnakohtu hinnangul neid kulusid

huvitegevusega seotud püsikuludeks pidada.

2-19-15828

69.11. Alates septembrist 2019 kannab laste isa X koolis käimisega seonduvaid kulusid, mis

koosnevad DDD õppemaksust 697,56 eurot kuus, pikapäevarühma tasust 15 eurot kuus (I kd,

tl-d 149–150, 153, 156, ), kooliekskursiooni tasust 8,75 eurot kuus (I kd, tl 155). Eeldades, et

koolis on õppetegevus 9 kuul aastas, loeb ringkonnakohus X põhjendatud õppekuludeks

keskmiselt 535 eurot kuus ((6278,04 + 135 + 8,75) / 12). Koolilõuna kulu osas võttis

ringkonnakohus seisukoha otsuse p-s 69.4.

69.12. Eeltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus perioodil 09.09.2019–02.02.2021 X

igakuisteks põhjendatud kuludeks kokku 1037 eurot (100 + 200 + 40 + 10 + 50 + 5 + 10 + 40

+7 + 40 + 535).

70. Laste põhjendatud kulude kandmise proportsiooni osas selgitas ringkonnakohus oma

seisukohta p-des 56 ja 57. Ringkonnakohus jagab kulud vanemate vahel vastavalt suhtluskorra

proportsioonile, v.a kooli ja huvitegevuse kulud, mis ei sõltu sellest, kumma vanema juures

lapsed viibivad, ja mis tuleb seetõttu jagada vanemate vahel võrdselt.

71. Seega oleks perioodil 09.09.2019–02.02.2021 emal tulnud kanda Y igakuistest kuludest

980,80 eurot (415 x 87% + 1239,50/2), kuid arvestades hagejate esitatud nõuet ja seisukohta,

et on piisav, kui ema tasub Y-le elatist miinimummääras, on emalt põhjendatud elatisena Y

kasuks välja mõista perioodil 09.09.2019–31.12.2019 1008 eurot (270 x 3 + 270/30x22 päeva),

perioodil 01.01.2020–31.12.2020 3504 eurot (292 x 12) ja perioodil 01.01.2021–02.02.2021

312 eurot (292 + 292/28x2), s.o perioodil 09.09.2019–02.02.2021 kokku 4824 eurot.

72. Seega oleks perioodil 09.09.2019–02.02.2021 emal tulnud kanda X igakuistest kuludest

672,05 eurot (415 x 87% + 622/2), kuid arvestades hagejate esitatud nõuet ja seisukohta, et on

piisav, kui ema tasub X-le elatist miinimummääras, on emalt põhjendatud elatisena X kasuks

välja mõista perioodi 09.09.2019–31.12.2019 eest 1008 eurot (270 x 3 + 270/30x22 päeva),

perioodil 01.01.2020–31.12.2020 3504 eurot (292 x 12) ja perioodil 01.01.2021–02.02.2021

312 eurot (292 + 292/28x2), s.o perioodil 09.09.2019–02.02.2021 kokku 4824 eurot.

Elatise nõue alates 03.02.2021

73. Alates 03.02.2021 on muutunud laste ema juures viibimise aeg, mis käesoleva otsuse p-s

66 nimetatud kohtulahenditest tulenevalt on edaspidi vastavalt 1/3 emaga (33,3 %) ja 2/3 isaga

(66,7 %).

74. Asja materjalide põhjal ei ole ringkonnakohtul alust leida, et laste vajadused ja põhjendatud

kulud on pärast 03.02.2021 oluliselt muutunud ja ringkonnakohus lähtub seetõttu p-des 69.7 ja

69.12 tuvastatud põhjendatud kuludest. Seega on Y igakuised kulud 1654,50 eurot ja X-l 1037

eurot.

75. Eeltoodust tulenevalt peaks alates 03.02.2021 ema kandma Y igakuistest kuludest 896,56

eurot (415 x 66,7 % + 1239,50/2), kuid arvestades hagejate esitatud nõuet ja seisukohta, et on

piisav, kui ema tasub Y-le elatist miinimummääras, on alates 03.02.2021 emalt põhjendatud Y

kasuks välja mõista elatis, mis vastab Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud poole

kuupalga alammäärale (s.o 2021. aastal 292 eurot).

76. Seega peaks alates 03.02.2021 ema kandma X igakuistest kuludest 587,81 eurot (415 x 66,7

% + 622/2), kuid arvestades hagejate esitatud nõuet ja seisukohta, et on piisav, kui ema tasub

X-le elatist miinimummääras, on alates 03.02.2021 emalt põhjendatud X kasuks välja mõista

2-19-15828

elatis, mis vastab Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud poole kuupalga alammäärale (s.o

2021. aastal 292 eurot).

77. Eelnevat arvestades tuleb nii hagejate ja laste ema apellatsioonkaebus kui ka hagejate

vastuapellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ning maakohtu otsus osaliselt tühistada.

Kolleegium teeb asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi (ema kaudu) täielikult ja hagi (isa

kaudu) osaliselt, jättes rahuldamata üksnes hagi tagasiulatuva elatise nõude osas, ja mõistab

välja:

-

isalt Y kasuks perioodi 13.10.2018–11.07.2019 eest elatise 2338,10 eurot;

-

isalt X kasuks perioodi 13.10.2018–11.07.2019 eest elatise 2269,27 eurot;

-

emalt Y kasuks perioodi 09.09.2019–02.02.2021 eest elatise 4824 eurot ja alates 03.02.2021

elatise, mis vastab Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud poole kuupalga alammäärale;

-

emalt X kasuks perioodi 09.09.2019–02.02.2021 eest elatise 4824 eurot ja alates 03.02.2021

elatise, mis vastab Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud poole kuupalga alammäärale.

78. Lõpetuseks leiab ringkonnakohus, et TsMS § 445 alusel ei saanud maakohus tasaarvestada

isalt ja emalt väljamõistetud elatist, kuna mõlemad tasaarvestatavad nõuded on hagejate

esitatud, aga erinevate isikute vastu. Tasaarvestada saab nõudeid, mis on esitatud teineteise

vastu. Seetõttu jätab ringkonnakohus uue otsusega hagejate rahuldatud elatise nõuded

tasaarvestamata. Ringkonnakohus selgitab, et vanemad võivad tasaarvestuse teha kokkuleppel.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

79. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb asjas ise uue otsuse, on

ringkonnakohtul õigus TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta vastavalt ka menetluskulude

jaotust, sõltumata kaebuste väidetest. Samuti tuleb ringkonnakohtul TsMS § 173 lg 1 järgi

jaotada ringkonnakohtu menetluse kulud.

80. Ringkonnakohus möönab, et TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluses, sh elatise asjas,

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, ning TsMS § 171 lg 1 järgi kannab

apellatsioonimenetluse kulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata, kuid praegusel

juhul ei vii nende sätete kohaldamine ringkonnakohtu arvates mõistliku tulemuseni. Sisuliselt

tuleks vanematel vastastikku teineteise menetluskulud hüvitada. Arvestades seda, et kolleegium

rahuldab sisuliselt mõlemad hagid (tagasiulatuva elatise nõude periood on marginaalne), on

praegusel juhul põhjendatud jätta TsMS § 162 lg 4 järgi kummagi poole menetluskulud tema

enda kanda. Viidatud sätte mõte on vältida kulude ebaõiglast jaotamist. Menetluskulusid

selliselt jaotades arvestab kolleegium mh seda, et mõlemad vanemad on täitnud lapsi kasvatades

vahetult ülalpidamiskohustust, kuid teinud seda ebapiisavalt, mistõttu oli hagejatel alust

pöörduda kohtu poole mõlema hagi puhul. Sellises olukorras on õige jätta kummagi poole

menetluskulud tema enda kanda. Menetluskulude jaotus on kohtu kaalutlusotsus ning

Riigikohus on pidanud õigeks jätta elatisehagi osalise rahuldamise korral menetluskulud poolte

enda kanda (Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 18). Neil kaalutlustel

ei muuda kolleegium maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas ja jätab kulud mõlemas

kohtuastmes poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

2-19-15828