1-10-10229/9 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

8. september 2010 Tallinn

Kriminaalasja number 1-10-10229

Kohtukoosseis Urmas Reinola, Julia Katškovskaja, Malle Preimer Kriminaalasi G.V (G.V) süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 9.augusti 2010 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat G.Kull Süüdistatav

G.V; elu- või asukoht ja aadress: XXXXXXXXX

XXX XX-X; isikukood: XXX; kodakondsus: XX

XXXXXXX; haridus: XXXXXXXXXXX; emakeel: eesti keel;

ei tööta, kriminaalkorras karistatud 8 korda: sh viimati 15.02.2010 Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25

lg 2 alusel vangistusega 4 kuud. (vabanes 11.06.2010);

väärteokorras karistatud 15-l korral, sh viimati 10.07.2010 ühistranspordiseaduse §54’7 lg 1 alusel rahatrahviga 420 krooni RESOLUTSIOON

Jätta süüdistatava kaitsja vandeadvokaat G.Kulli esitatud apellatsioon Harju Maakohtu 9.augusti 2010 otsuse peale kui

ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel

esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu

kaudu 10 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik 1.

Harju Maakohtu 9.augusti 2010 otsusega lühimenetluses tunnistati G.V süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe

kolmandiku võrra ja määrati lõplikuks karistuseks 4 kuud vangistust. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg ja karistuse kandmise aja alguseks loeti 07.08.2010.a. G.V vahistati

kohtusaalis. G.V-lt mõisteti riigituludesse sundraha 3262.50 krooni, kaitsjatasu 1500 krooni jäeti riigi kanda.

2. , G.V tunnistati süüdi selles, et tema varem süstemaatilise varguse toimepanemise eest karistatud (15.02.2010) isikuna taas 07.08.2010 kella 18:47 ajal Tallinnas XXXX XX asuvas A. AS-le

kuuluva kaupluse müügisaalist võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil 20 kg

moosisuhkrut maksumusega 32.90 kr/kg kogumaksumusega 658 krooni ja 24 pudelit oliiviõli maksumusega 69,90 kr/pdl koguväärtusega 1677.60 krooni, s.o asju koguväärtusega 2335.60 krooni

väärtuses. Pani müügisaalis olles kaubad ostukärusse ning väljus kaubasaalist kassas kauba eest tasumata ning läks ostukärus oleva maksmata kaubaga kaupluse parklasse. Kuritegu jäi lõpule viimata kuna ta peeti kinni kaupluse turvateenistuse poolt. Kaup on tagastatud rikkumatult kauplusele.

Oma tegevusega pani G.V toime süstemaatiliselt võõra vallasasja äravõtmise, selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on kvalifitseeritav kuriteona KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi.

Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad

3.

Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava G.V kaitsja G.Kull. Apellatsiooni

motiivide kohaselt on kohtu järeldus, et G.V ei esine eeldusi üldkasuliku töö edukaks läbiviimiseks, ennatlik. Kuriteo pani G.V toime mitte kuritegelikust iseloomust lähtuvalt, vaid tal oli

vaja rahalisi vahendeid toidu hankimiseks. Karistusorganil peab säilima usk isikusse, et isik hakkab õiguskuulekalt käituma. G.V selgitas kohtule, et ta otsib tööd ning et üldkasuliku töö kõrvalt on tal hea võimalus tööd leida ja töö leidmisel saada endale elatusvahendeid ausal teel. Kaitsja palub, tuginedes KrMS § 69 lg-le 1, asendada G.V suhtes kohaldatud vangistus üldkasuliku tööga.

Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused

4.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb

käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või

selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi

väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest

juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse

osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse

muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-120-09).

5.Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu

otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo

toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud vangistuse asendamine üldkasuliku tööga.

6.Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo

toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava

põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et

karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo

toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse

mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni

tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral.

7. Tuvastamist leidis, et G.V on eelnevalt varavastaste süütegude eest karistatud korduvalt (tlk 12-19), seejuures ka vabadusekaotuslike karistustega. Ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et G.V, vabanedes karistuse kandmiselt 11.06.2010, pani uue varavastase kuriteo toime juba vähem kui mõne

kuu möödudes (07.08.2010) peale karistuse kandmiselt vabanemist. Vangistusest vabanemise järel

lühikese ajavahemiku möödumisel uue kuriteo toimepanemine kinnitab kohtu veendumust, et

süüdistatav G.V on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Väärteokorras on teda karistatud 15-l korral, sh viimati 10.07.2010 ühistranspordiseaduse §54’7 lg 1 alusel rahatrahviga 420

krooni, eelnevad rahatrahvid on tasumata (tlk 20-21). G.V ei tööta, seega puuduvad tal

sissetulekud. Teda ongi kogu aeg karistatud lühiajaliste vangistustega, mis ei ole talle mingit mõju avaldanud. Peale karistuse ärakandmist on ta üritanud uusi vargusi toime panna. Maakohus leidis kõiki

asjaolusid arvesse võttes põhjendatult, et kuna G.V ei ole eelnevatest karistustest vastavaid järeldusi teinud ja ta jätkab kuritegude toimepanemist, tuleb teda karistada reaalse vangistusega. Toimepandu kahetsemine, arvestades süüdistatava varasemat karistatust, annab aluse veendumuseks, et see kahetsus ei ole olnud siiras, mida tõendab varguste toimepanek mõnekuulise vahega.

Arvestades seda, et G.V pani käesolevas asjas toime varguse katse, eelmise kohtuotsusega karistati teda samuti ühe varguse katse toimepanemise eest 6 kuulise vangistusega, mida KrMS § 238

lg 2 kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra, ei näe kohtukolleegium süüdistatavale mõistetud karistuses varguse katse toimepanemise eest vähimatki eksimist nn proportsionaalsuspõhimõtte vastu. Uus mõistetav karistus süstemaatiliselt toime pandud varavastase kuriteo toimepanemise eest ei saa

olla kergem varem mõistetud ja ärakantud karistusest. Arvestada tuleb ka sellega, et G.V on korduvalt karistatud varavastaste süütegude (KarS§ 218 lg 1) eest väärteokorras.

8.Arvestades G.V korduvat varasemat karistatust, nõustub kohtukolleegium maakohtu

seisukohaga, et uute samalaadsete kuritegude tahtliku toimepanemise eest ei ole põhjendatud

süüdistatava olukorra kergendamine vanglakaristuse asendamise teel üldkasuliku tööga. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks seda oma otsuses korrata. Selleks, et selgitada süüdistavale, miks ei

ole võimalik asendada temale mõistetud vangistust üldkasuliku tööga, tuleb revideerida tema

karistusregistrit. Nimelt on süüdistatav korduvalt karistatud varguste eest nii väärteo-, kui

kriminaalkorras, mingeid järeldusi temale mõistetud karistustest ei ole süüdistatav teinud jätkates ,

peale karistuse ärakandmist uute kuritegude toimepanemist. Asendades mõistetud vangistuse

üldkasuliku tööga, peab kohus olema veendunud, et üldkasulikule tööle allutatud isik oleks sobiv

kindlustamaks selle reaalse täideviimise. Arvestades G.V isikut iseloomustavaid andmeid, ei

ole kohtukolleegium veendunud, et ta on sobiv isik üldkasuliku töö kui vangistuse asenduskaristuse reaalseks täideviimiseks ja üldkasuliku töö täideviimise ebaõnnestumisrisk on sellise isiku puhul väga

kõrge. Ka ei ole selline asenduskaristus piisav mõjutamaks süüdistatavat edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduma. Reaalne vangistus on sellise isiku puhul kohtukolleegiumi arvates ainuke võimalus, mis tagab ka õiguskorra kaitsmise huvid KarS § 56 mõttes. Neil motiividel pole õigustatud

ka G.V ootus, et uue kuriteo toimepanemisega võib kaasneda varasemast leebem karistusõiguslik kohtlemine.

Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada G.V kaitsja apellatsiooni apellatsioonikohtu istungil. Lisaks sellele selgitab kohtukolleegium, et

apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni rahuldamata jätmise korral

süüdistatavale kaasa täiendavad kulud määratud kaitsja tasude osas suuruses üle 1000 krooni, mis tuleks G.V-lt välja mõista. Kohtukolleegium leiab, et see ei ole apellandi huvides.

Neil asjaoludel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 2, jätab ringkonnakohus G.V kaitsja apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Urmas Reinola Julia Katškovskaja Malle Preimer