1-10-6165/9 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

31.august 2010 Tallinn

Kriminaalasja number 1-10-6165

Kohtukoosseis Urmas Reinola, Paavo Randma, Sten Lind Kriminaalasi K.N-i süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 3, 199 lg 2 p 4, 8 ja R.Z-i süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 11. mai 2010 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava R.Z-i kaitsja Lembit Nirgi Süüdistatav R.Z, eluk XXXXXXX XXX X-XX XXXXXXX,

.

ik XXX, XXXXX XXXXXXXXX XXXXXXX, XXXXXXXXXXX, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud:

1) 27.06.1979.a. Tallinna Linna Oktoobri Rajooni Rahvakohtu poolt ENSV KrK 15 lg 2- 88 lg 2 p 1,2, 139 lg 2 p 1,2,3 järgi; 2) 30.12.1981.a. Rakvere Rajooni Rahvakohtu poolt ENSV KrK § 197 lg 2 p 1,2; 139 lg 2 p 1,2,3 järgi; 3) 19.01.1996.a. Tallinna

Linnakohtu poolt KrK § 139 lg 3 p 1; 207 lg 1 järgi, 4)

19.06.1997.a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 2,3 järgi; 5) 25.05.1998.a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 139 lg 2

p2,3 järgi; 6) 01.11.2001.a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 1349 lg 2 p 2,3 järgi; 7) 29.05.2002.a. Harju Maakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 2,3 järgi; 8) 22.01.2003.a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 2,3 järgi; 9) 09.12.2009 Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8, 266 lg 1 järgi vangistusega 9 kuud, KrMS § 238 lg 2 alusel ärakandmisele 6 kuud vangistust KarS § 74 sätete kohaldamisega katseajaga 1 aasta ja 6 kuud, karistus kustumata RESOLUTSIOON

Jätta süüdistatava R.Z-i kaitsja Lembit Nirgi apellatsioon Harju Maakohtu 11. mai 2010 otsuse peale kui

ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel

esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu

kaudu 10 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik 1.

süüdi KarS § Harju Maakohtu 11. mai 2010 otsusega lühimenetluses tunnistati R.Z 266 lg 2 p 1, 3 järgi ja karistati vangistusega 3 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ja mõisteti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 09.12.2009 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 5 kuud 25 päeva vangistust – võrra ning liitkaristuseks mõisteti 7 kuud 25 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 10.05.2010. R.Z-ilt mõisteti riigituludesse välja sundraha 3262,50 krooni ja menetluskulud 1080 krooni ning R.Z-ilt ja K.N-ilt solidaarselt 4000 krooni S. K. kasuks; 500 krooni V. J. kasuks. Kohtuotsusega mõisteti KarS § 199 lg 2 p 4, 8 ja § 266 lg 2 p 3 järgi süüdi veel K.N, kuid

tema osas ei ole kohtuotsust apelleeritud.

2. tunnistati süüdi selles, et tema, R.Z olles isikuks, keda karistati 17.12.2009 KarS § 266 lg 1 järgi, s.o olles varem toime pannud ebaseadusliku sissetungimise, 10.05.2010 kella 04.10 paiku

koos K.N-iga ebaseaduslikult ja valdaja tahte vastaselt tungis Tallinnas, XXXXXXXX X

asuvale aiaga piiratud GÜ XXXXXXX X kuuluvale territooriumile ja lõhkus S. K.le kuuluva garaažiboksi ukse nr X, tekitades varalise kahju 4000 krooni, lõhkus V. J. kuuluva garaažiboksi ukse nr XX, tekitades varalise kahju 500 krooni ning püüdis lõhkuda V. J. kuuluva garaažiboksi ukse nr XX.

Seega R.Z tungis vähemalt teist korda ja isikute grupis ebaseaduslikult, valdaja tahte vastaselt võõrale piirdega alale, s.o pani toime KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad

3.Esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatava kaitsja kohtuotsuse mõistetud karistuse liigi osas,

leides, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kaitsja heidab

maakohtule ette materiaalõigusnormide ebaõiget kohaldamist ja menetlusnormide olulist rikkumist,

mis tingivad kohtuotsuse tühistamise ja asja saatmise maakohtule uueks arutamisele. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole kohus piisavalt põhjendanud, miks ei saa kohaldada üldkasulikku tööd, kuna

karistusregistrist nähtuvalt on R.Z-i kuritegelik tegevus langenud ning teda süüdistatakse ainult ühe KarS § 266 lg 2 p 1, 3 teo toimepanemises. Süüdistatav on süüd tunnistanud ja avaldanud

kahetsust, mistõttu R.Z-i suhtes oleks otstarbekas kohaldada üldkasulikku tööd, mida süüdistataval on võimalik kanda. Kaitsja taotleb mõistetud vangistuse KarS § 74 lg 5 ja § 69 alusel asendamist 470 tunni üldkasuliku tööga, tegemise tähtajaga 15 kuud.

Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused

4.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb

käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või

selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi

väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest

juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse

osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata

jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse

muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-120-09).

5.Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu

otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo

toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus ja selle asendamine üldkasuliku tööga.

6.Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo

toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava

põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et

karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo

toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse

mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni

tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral.

7. Tuvastamist leidis, et R.Z on eelnevalt varavastaste süütegude eest karistatud 9-l korral (tlk 36-43), seejuures nii tingimusliku kui reaalse vangistusega. Väärteokorras süüdistatavale määratud rahatrahvid on osaliselt tasumata ning mis ei ole teda mõjutanud süütegude toimepanemisest loobuma. Süüdistatav ei tööta. Inkrimineeritava kuriteo pani ta toime katseajal. Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et R.Z on kohtu poolt karistusest vabastamises ja katseaja määramises väljendunud

usaldust kuritarvitanud ning on ilmne, et kriminaalhooldus tema suhtes karistuse eesmärke ei täida. KarS 69 kohaselt on aga lisaks üldkasuliku töö tegemise kohustusele süüdimõistetul kohustus järgida

kontrollnõudeid ning täita talle pandud kohustusi vastavalt KarS §-s 75 sätestatule. Nii nagu

vangistusest tingimisi vabastamise puhul, tuleb hinnata, kas süüdimõistetu senine käitumine võimaldab eeldada usaldust tema suhtes, et ta rohkem kuritegusid toime ei pane ning et üldkasulik töö

saab edukalt sooritatud. Kohtukolleegium, vastupidiselt kaitsja seisukohale, nõustub maakohtu

seisukohaga selles, et R.Z-i senise käitumise põhjal seda eeldada ei saa, seda enam, et tegemist on isikuga, kes on karistatud NPAS § 15-1 järgi.

8.Kohtukolleegium leiab, et R.Z-i poolt toimepandu kahetsemine, arvestades süüdistatava

varasemat karistatust, annab aluse veendumuseks, et see kahetsus ja süü tunnistamine ei ole olnud siiras ja seda tõendab uue kuriteo toimepanemine katseajal.

Arvestades seda, et R.Z pani katseajal toime avaliku korra vastase süüteo grupis, eelmise kohtuotsusega karistati teda KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 ja § 266 lg 1 järgi 9 kuulise vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra ja KarS § 74 sätteid kohaldades mõisteti tingimisi katseajaga 1 aasta 6 kuud, ei näe kohtukolleegium süüdistatavale käesolevas asjas mõistetud

karistuses vähimatki eksimist nn proportsionaalsuspõhimõtte vastu. Uus mõistetav karistus

süstemaatiliselt toime pandud varavastase kuriteo toimepanemise eest ei saa olla kergem varem mõistetud ja ärakantud karistusest.

9. korduvat varasemat karistatust, nõustub kohtukolleegium maakohtu Arvestades R.Z-i

seisukohaga, et uute samalaadsete kuritegude tahtliku toimepanemise eest ei ole põhjendatud

süüdistatava olukorra kergendamine vanglakaristuse asendamise teel üldkasuliku tööga. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks seda oma otsuses korrata. Selleks, et selgitada süüdistavale, miks ei

ole võimalik asendada temale mõistetud vangistust üldkasuliku tööga, tuleb revideerida tema

karistusregistrit. Nimelt on R.Z korduvalt kriminaalkorras karistatud varguste eest,

väärteokorras Liiklusseaduse sätetete rikkumise eest. Mingeid järeldusi temale mõistetud karistustest ei ole süüdistatav teinud jätkates peale karistuste ärakandmist ja 09.12.2009 Harju Maakohtu otsusega ,

mõistetud karistuse kandmise katseajal uute kuritegude toimepanemist. Asendades mõistetud

vangistuse üldkasuliku tööga, peab kohus olema veendunud, et üldkasulikule tööle allutatud isik oleks

sobiv kindlustamaks selle reaalse täideviimise. Arvestades R.Z-i isikut iseloomustavaid

andmeid, ei ole kohtukolleegium veendunud, et ta on sobiv isik üldkasuliku töö kui vangistuse asenduskaristuse reaalseks täideviimiseks ja üldkasuliku töö täideviimise ebaõnnestumisrisk on sellise isiku puhul väga kõrge. Ka ei ole selline asenduskaristus piisav mõjutamaks süüdistatavat kuritegude toimepanemisest edaspidi hoiduma. Reaalne vangistus on sellise isiku puhul kohtukolleegiumi arvates ainuke võimalus, mis tagab ka õiguskorra kaitsmise huvid KarS § 56 mõttes. Eeltoodud põhjendusi

arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada R.Z-i kaitsja apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil.

Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 2, leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et R.Z-i kaitsja apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata.

Urmas Reinola Paavo Randma Sten Lind