2-18-2128/165 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 25.11.2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-2128

Tsiviilasi

Kuusalu valla (Kuusalu Vallavalitsuse kaudu) hagi X

vastu valduse rikkumise kõrvaldamiseks ja edasise

valduse rikkumise ärahoidmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23.09.2021 määrus (menetluskulude

kindlaksmääramine)

Kaebuse esitaja ja liik

Kuusalu valla (Kuusalu Vallavalitsuse kaudu) ja X

määruskaebused

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Kuusalu vald (Kuusalu Vallavalitsuse kaudu),

esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee

Kostja X

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 23.09.2021 määrus muutmata.

2. Jätta poolte määruskaebused rahuldamata.

3. Võtta vastu määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalsed tõendid.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Asjaolud

1. Kuusalu vald (Kuusalu Vallavalitsuse kaudu, hageja/vald) esitas 09.02.2018 hagi X (kostja)

vastu valduse rikkumise kõrvaldamiseks ja edasise valduse rikkumise ärahoidmiseks.

Maakohus rahuldas hagi 21.12.2018. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30.06.2020 maakohtu

otsuse ja tegi uue, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

hageja kanda. Riigikohus jättis 05.10.2020 hageja kassatsioonikaebuse menetlusse võtmata ja

kassatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend jõustus 05.10.2020.

Kostja menetluskulude nimekiri

2. Kostja kulud olid menetluskulude nimekirjade kohaselt kokku 7 059,60 eurot. Kostja taotles

menetluskuludelt viivise väljamõistmist.

2.1. Kostja soovis 2 910 euro (käibemaksuga) hüvitamist lepingulise esindaja tasu 27 tunni eest

tunnihinnaga 120 eurot (tasu 2 650 eurot ja käibemaks 260 eurot) ja riigilõivu 50 euro eest (III

kd lk 35-35p, IV kd lk 106-106p). Esindaja toimingud (sh riigilõiv) olid järgmised:

− 01.03.2018 määruse ja tsiviilasja materjaliga tutvumine, hinnangu andmine (5 tundi);

− määruskaebuse lisa tegemine 21.03.2018 (3 tundi);

− riigilõiv määruskaebuse esitamiselt ringkonnakohus (50 eurot);

− materjalidega tutvumine 3 tundi, konsultatsioon kliendiga 2 tundi (kokku 5 tundi);

− taotluste esitamine 21.03.2018 (2 tundi);

− vastuhagi 03.04.2018 (4 tundi);

− hageja 17.04.2018 vastusega tutvumine (0,5 tundi);

− 18.04.2018 taotlus (1 tund);

− 24.04.2018 täiendavad tõendid (1 tund);

− hageja 09.05.2018 vastusega tutvumine (0,5 tundi);

− 07.08.2018 taotlus (1 tund);

− 09.08.2018 määrusega tutvumine ja konsultatsioon kliendiga (1,5 tundi);

− 01.10.2018 hageja vastuse ja teatega tutvumine (0,5 tundi);

− 22.11.2018 konsultatsioon kliendiga, täiendavad tõendid Maanteeameti kiri (1 tund).

2.2. Kostja soovis ringkonnakohtu menetluses lepingulise esindaja tasu 1 710 euro (tasu

1 450 eurot ja käibemaks 260 eurot) hüvitamist 14,5 tunni eest tasumääraga 120 eurot tunnis

järgmiste toimingute eest (III kd lk 139, IV kd lk 106-106p):

− maakohtu otsusega tutvumine (1 tund);

− apellatsioonkaebus 12.01.2019 (12 tundi);

− vastustaja vastuse osas konsultatsioon 02.2019 (1,5 tundi).

2.3. Kostja taotles 1 789,60 euro hüvitamist, mis oli täiteasjas nr 011/2018/364 täitemenetluse

kulu (IV kd lk 122-122p). Täitekulud kui hagi tagamise määruse täitmise kulud hüvitatakse

kohtuväliste kuludena ja menetluskuludena kulude kindlaksmääramise menetluses.

2.4. Lisaks eeltoodule taotles kostja hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist 650 eurot (IV

kd lk 122-122p), mis seondus tsiviilasjaga nr 2-19-19617 (kostja hagi valla vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 011/2018/364). Kostja selgitas, et kui vald ei oleks hagi

esitanud ega hagi tagamist taotlenud, siis poleks kostjal olnud alust asja nr 2-19-19617

algatamiseks.

Hageja vastuväited

3. Hageja vaidles kostja menetluskulude nimekirjale vastu ning palus kohtul kontrollida kostja

menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. Kulud olid ülepaisutatud ja mitmed kostja

taotlused jäid rahuldamata, dokumendid vastu võtmata. Lisaks esitas kostja seisukohti

dokumentide osas, mida vald polnud kohtule esitanud. Kostjal oli õigusharidus ja tegelikult

koostas ta kõik dokumendid ise, mitte läbi esindaja. Kulud tuli jätta välja mõistmata.

Maakohtu määrus

4. Maakohus rahuldas kostja taotluse menetluse kiirendamiseks ja rakendas abinõuna

menetluskulude kindlaksmääramist. Kohus määras 23.09.20210 kindlaks kostja hüvitavate

menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis hagejalt kostja kasuks 4 929,20 eurot. Kostja taotlus

jäi

2 130,40 euro

osas

rahuldamata.

Samuti

jäid

kindlaks

määramata

kostja

kassatsioonimenetluses kantud kulud, sest kostjal Riigikohtus kulud puudusid.

Hagejal tuli tasuda menetluskuludelt viivist alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni

seadusjärgses

määras.

Hagejal

tuli

kulud

tasuda

kostja

pangakontole

nr EE477700771002225468.

Kostja 04.11.2020 (täpsustatud 15.12.2020) taotlus tunnistada edasiulatuvalt kehtetuks Harju

Maakohtu

19.05.2020

määrus

tsiviilasjas

nr 2-19-19617

(jõustunud

06.06.2020)

menetluskulude täidetavuse osas jäi läbi vaatamata. Kohus põhjendas, et menetluskulude

kindlaksmääramise menetluses pole antud kohtu pädevusse teises kohtuasjas tehtud jõustunud

kohtulahendi täidetavuse hindamist ja sellise kohtulahendi täidetavuse kehtetuks või

lubamatuks tunnistamist. Kohtul puudub võimalus anda sellist õiguskaitset.

4.1. Kostja lepingulisel esindajal kulus kokku 38,08 tundi kostja esindamiseks. Kohus pidas

kostja lepingulise esindaja toiminguid maakohtus ja ringkonnakohtus osaliselt vajalikuks,

põhjendatuks ja kohtuvaidluse keerukusest lähtuvalt proportsionaalseks 34,08 tunni ulatuses.

Kohtuvaidlus eeldas dokumentidega tutvumist, esindatava ja esindaja vahelist koostööd,

õiguslikku analüüsi, mis oli ajamahukas töö. Isikut esindas kohtumenetluses toimingute

tegemise ajal lepinguline esindaja, kes vastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218

sätestatud nõuetele.

Menetlusdokumentidega tutvumine ja nende kohta kohtule seisukoha esitamine kujutas TsMS

§ 199 lg-s 1 sätestatud menetlusosalise õiguste teostamist ning olid seetõttu vajalikud

toimingud. Seejuures oli nii avaldusele vastamine kui ka määruskaebuse esitamine seaduses

sätestatud menetlustoimingud, mis olid vältimatud maa- ja ringkonnakohtus kostja

menetlusõiguste teostamiseks ning tsiviilõiguste kaitseks. Samuti oli vajalikeks toiminguteks

kohtunõuetele vastamine. Vähemalt keskmise kvaliteediga õigusteenuse osutamiseks oli

vältimatult vajalik esindajal suhelda kliendiga, et täita teatamiskohustust (võlaõigusseaduse

(VÕS) § 624), nõustada klienti ning saada kliendilt vajadusel juhiseid (VÕS § 621). Selle alla

kuulusid ka konsultatsioonid kliendiga (sh hageja apellatsioonkaebuse vastuse osas).

Kostja lepingulisel esindajal kulus maakohtus seisuga märts 2018 tsiviilasja materjalidega

tutvumiseks ja õigusliku positsiooni kujundamiseks kokku 8 tundi. Menetlus algas maakohtus

veebruaris 2018. Arvestades kohtuasja õiguslikku keerukust ja selleks ajaks maakohtule

esitatud menetlusdokumente, ei saanud kostjal vajalikku aega kuluda üle 6 tunni, s.o taotletust

2 tunni võrra vähem. Kostjal kulus 12.01.2019 apellatsioonkaebuse koostamiseks ja selleks

vajalikeks toiminguteks aega kokku 12 tundi. 12.01.2019 menetlusdokumendi sisulist teksti oli

ligikaudu kümnel ja poolel lehel, millele lisandusid menetlusdokumendi lisad. Menetlusosaline

peab oma menetlusõigusi kasutama otstarbekalt. Kostja menetlusõiguste mõistlikuks

teostamiseks vajaliku menetlusdokumendi koostamiseks ja kohtule esitamiseks kuluv mõistlik

aeg oli maksimaalselt 10 tundi, mistõttu ajakulu ei olnud põhjendatud 2 tunni ulatuses. Hageja

vastuväited, et kostja esindas end tegelikult ise, ei välistanud menetluskulude

kindlaksmääramist.

Lepingulise esindaja kulu oli põhjendatud seega 4 089,60 eurot (120 eurot x 34,08 tundi)

4.2. Kostja palus kahjuna kindlaks määrata kulud 650 eurot. Teises kohtuasjas tehtud jõustunud

kohtulahendi alusel kostjale tekkinud kulud ei olnud menetluskuludeks käesolevas kohtuasjas.

Samuti ei saanud kohus menetluskulude kindlaksmääramisel hinnata, kas kostjal oli hageja

vastu kahjunõue TsMS § 391 lg 1 järgi. Seetõttu ei olnud kostja taotlus 650 euro

väljamõistmiseks menetluskulude kindlaksmääramise menetluses põhjendatud.

4.3. Täitedokumendi tühistamisel võis võlgnik täitemenetluse seadustiku (TMS) § 42 alusel

nõuda, et sissenõudja tagastaks täitekulud (TMS § 37 lg 1 p 4, p 5, § 38 lg 2, kohtutäituri seadus

§ 31 lg 1, § 38 lg 4 ja 5). Täitekulud kui hagi tagamise määruse täitmise kulud hüvitatakse

kohtuväliste kuludena TsMS § 144 p 5 mõttes ja menetluskuludena TsMS § 138 lg 1 mõttes

menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (TsMS § 174) (vt ka Riigikohtu 19.12.2012

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 45).

Harju Maakohtu 01.03.2018 kohtumääruse ja hageja täitmisavalduse alusel algatati

täitemenetlus täiteasjas nr 011/2018/364. Käesolevas asjas lõpplahendi jõustumisel tühistati

kohaldatud hagi tagamise abinõud (30.06.2020 otsuse resolutsiooni p 4.2.).

Kohtutäitur mõistis 22.05.2018 täitekulu väljamõistmise otsusega kostjalt välja täitekulu

789,60 eurot (summa tasutud 05.04.2019). Kohtutäitur mõistis 10.12.2019 täitekulu

väljamõistmise otsusega kostjalt välja täitekulu 31,80 eurot (summa tasumata). Kostja kandis

seoses hagi tagamise määruse täitmisega TMS § 37 lg 1 nimetatud täitekulusid 789,60 eurot.

Seega määras kohus kindlaks kostja kohtuvälise kulu 789,60 eurot.

4.4. Kostja pidas oma menetluskuludeks kohtutäitur 29.03.2018 ja 21.11.2019 otsustega

määratud sunniraha ja otsuse täitmisega kaasnevaid täitekulusid (kokku 1 000 eurot). Kohus

leidis, et sunniraha TMS § 183 ja 261 mõistes on sunnivahend, mida rakendatakse sundtäitmisel

oleva kohustuse täitmise tagamiseks. Sunniraha ei ole TMS § 37 lg-s 1 nimetatud otseseks

kuluks, st täitekuluks. Eeltoodust tulenevalt polnud sunniraha TsMS § 144 p 5 mõistes hagi

tagamise määruse täitmise kuluks. TsMS § 144 p 5 kaitse-eesmärk hõlmas üksnes TMS § 37 lg

1 mõistes täitekulude hüvitamist menetlusosalisele. TsMS § 144 p 5 kaitse-eesmärgiga ei olnud

hõlmatud kostjale sunnivahendi rakendamise tagajärjel tekkinud kulude hüvitamine. Eeltoodust

tulenevalt polnud kostja suhtes rakendatud sunniraha 700 eurot ja sunniraha otsuste täitmisega

kaasnenud täitekulud 300 eurot TsMS § 144 p 5 kohaselt hüvitatavaks menetluskuluks.

Hagejal tuli hüvitada kostjale 4 929,20 eurot (lepingulise esindaja kulu 4 089,60 eurot + hagi

tagamise määruse täitmise kulu 789,60 euro + riigilõiv 50 eurot).

Hageja määruskaebus

5. Hageja palus maakohtu määrus tühistada. Kostja koostas oma seisukohad kohtumenetluses

tegelikult ise ja tema tollasest kolleegist jurist Y üksnes allkirjastas need ja saatis kohtule.

Sellele viitasid asjaolud, et väidetav esindaja ei osalenud mitte ühelgi kohtuistungil ja

menetlusdokumendid olid koostatud emotsionaalselt, mis oli omane kostjale. Kostjal on

õigusharidus. Harju Maakohus leidis 23.09.2021 määruse p-s 6, et kostja ise koostas oma

dokumendid. Kuna kostja esindas ennast kohtuvaidluses juristina tegelikult ise, siis polnud

põhjendatud mõista vallalt välja mh kulusid, mis seisnesid esindatava ja esindaja vahelises

koostöös ja kliendi konsultatsioonis.

Kohus vähendas kulusid vaid 4 tunni võrra. Selliselt polnud kohus tegelikult piisavalt kaalunud

ja põhjendanud vastaspoole menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. Maakohus hindas vaid

kahte menetlustoimingut, ülejäänu osas oli kohus hoolimata valla detailsetest vastuväidetest

vaid üldsõnaliselt lugenud, et kulud olid põhjendatud ja vajalikud. Kohus rikkus

põhjendamiskohustust.

Suurimaks põhjendamata ja ebavajalikuks kuluartikliks kostjal oli määruskaebuste ja erinevate

korduvate taotluste esitamise menetluskulud, kuivõrd kostja määruskaebused ja taotlused ei

olnud põhjendatud ja jäid rahuldamata. Põhjendamatud olid ka vastuhagi koostamiseks kulunud

menetluskulud, kuna see jäi menetlusse võtmata. Maanteeameti kirja jättis kohus tähelepanuta.

Kostja esitas menetluskulude nimekirja hilinenult, mistõttu oleks tulnud see jätta tähelepanuta.

Kostja märkis kuluks tutvumise valla sellise vastusega, mida menetluses ei esitatud. Kohus

kostja vastuväidetele ei reageerinud.

Kohus oleks pidanud hindama ja arvestama, et kuivõrd olulise osa kostja menetluskulusid oli

tekitanud tema enda põhjendamatu ja ebavajalik tegevus kohtumenetluses. Seega oli ebaõiglane

ja põhjendamatu mõista menetluskulu välja vastaspoolelt. Kostja ei kasutanud menetlusõigusi

heauskselt ja tekitas sellega vallale ja ka endale täiendavaid põhjendamatuid kulusid.

Kohus mõistis hagejalt välja 789,60 eurot (hagi tagamise määruse täitmise kulud), mis ei olnud

aga põhjendatud. Kostja tegi kehtiva hagi tagamise määruse tingimustes tee kasutamisele

pidevaid takistusi, st rikkus kehtivat hagi tagamise määrust tahtlikult ja pidevalt. Sellega seotud

kõik kulud tuli jätta kostja kanda.

Kostja määruskaebus

6. Kostja nõustus maakohtuga, kuidas kujunes kohtumääruse resolutsiooni p-des 6, 7, 8 toodud

summa 4 929,20 eurot, kuid kostja ei nõustunud resolutsiooni p-s 9 määratud 2 130,40 euroga

(rahuldamata jätmine). Õiglane ja õige oleks, kui kohus määraks hüvitamisele 5 629,20 eurot

ja jätaks rahuldamata 1 430,40 eurot.

Väljamõistetud hüvitise määr pidi olema 700 euro võrra suurem. Hageja peab hüvitama kostjale

sunniraha kokku 700 eurot kohtutäituri 29.03.2018 ja 21.11.2019 otsuste alusel.

Ringkonnakohus tühistas hagi tagamise määruse, mille alusel ning valla nõudel määras

kohtutäitur kostjale sunnirahad. Selle tulu sai Eesti Vabariik (kolmas isik). Kui viivitamata

täitmisele kuuluvat lahendit muudetakse või lahend tühistatakse, peab sissenõudja tagastama

võlgnikule viivitamatu sundtäitmisega saadu ja hüvitama võlgnikule sundtäitmise vältimiseks

tehtud kulutused.

Menetluse edasine käik

7. Maakohus võttis määruskaebused menetlusse ja andis pooltele tähtajad nendele vastamiseks.

Pooled vaidlesid teineteise määruskaebusteele vastu ja palusid jätta need rahuldamata.

Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja saatis need TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

8. Kostja esitas 01.11.2021 täiendava seisukoha ja tõendi. Ringkonnakohus jättis hageja

määruskaebuse käiguta ja määras hagejale tähtaja kaebuse resolutsiooni täpsustamiseks. Hageja

esitas seisukoha kostja menetlusdokumendi kohta ja täpsustas enda kaebuse resolutsiooni.

Hageja palus jätta kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata. Kostja

vastas täpsustusele, et vaidleb hageja määruskaebusele vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht

9. Tallinna Ringkonnakohus leiab, et vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 tuleb

maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebused rahuldamata.

TsMS § 659 ja § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu

määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

leidis, et menetluskulud tuli jätta välja mõistmata ja kostja avaldas, et ta ei vaidlustanud hüvitise

välja mõistmata jätmist 1 430,40 euro ulatuses. Kuna 1 430,40 euro osas ei ole maakohtu

määrust vaidlustatud, siis on maakohtu määrus TsMS § 466 lg 3 järgi vaidlustamata osas

jõustunud.

Vastuseks määruskaebuste väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu

diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on

ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 11.02.2015 määrus nr 3-2-1-115-14, p 11; Riigikohtu

18.05.2010 määrus nr 3-2-1-43-10, p 19). Ringkonnakohus ei saa ümber hinnata maakohtu

poolt põhjendatuks loetud lepingulise esindaja kulusid pelgalt seetõttu, et menetlusosalise

hinnangul kulus menetlusdokumendi koostamiseks vähem aega või oli menetlusosalise

hinnangul põhjendatud õigusabi osutaja tunnitasu väiksem. Ringkonnakohus saab maakohtu

diskretsiooniotsust ümber hinnata ainult siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire.

TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud

taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Menetluskulude rahaline suurus

määratakse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt (TsMS § 174 lg 8).

10. Esmalt lahendab ringkonnakohus kostja määruskaebuse. Kostja leidis, et hageja peab

hüvitamata talle menetluskuluna sunniraha. Maakohus leidis õigesti, et sunniraha ei ole hagi

tagamise määruse täitmise kulu ja tegemist ei ole hüvitatava menetluskuluga. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu järeldustega täies ulatuses ja neid ei korda, kuna maakohus ei eksinud

hinnangu andmisel. Juhul kui kostjale tekkis hagi tagamisega kahju, siis on kostjal õigus nõuda

seaduses

ettenähtud

alustel

ja

tingimustel

kahju

hüvitamist.

Menetluskulude

kindlaksmääramise menetlusest võimalikku kahju hüvitamise nõuet läbi ei vaadata.

11. Järgmiseks lahendab kohus kostja määruskaebuse. Ringkonnakohus ei nõustu, et maakohus

jättis kostja kulud sisuliselt hindamata. Maakohtu põhjenduste p-s 12. analüüsis kohus

põhjalikult, miks esinduskulud olid vajalikud ja põhjendatud ning mis osas tuli kulusid

vähendada. Maakohtu põhjendused olid piisavad ja selgelt jälgitavad. Kohus hindab

menetluskulusid lühidalt ja konkreetselt, arvestades menetluse mahtu ja laskumata

üksiktoimingute sisusse. Ringkonnakohus saab hinnata vaid seda, kas maakohus ületas

diskretsiooni piire.

Hageja hinnangul jättis kohus tähelepanuta asjaolu, et tegelikkuses esindas kostja ennast

menetluses ise (hageja viitas kostja 18.04.2018 e-kirjale). Maakohus refereeris määruse p-st 6

hageja vastuväiteid (tegemist polnud kohtu seisukohaga) ja leidis, et need ei välista kostja

põhjendatud ja vajalike menetluskulude kindlaksmääramist. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu järeldustega. Hageja viidatud e-kiri (I kd lk 162) ega ka asjaolud, et esindaja ei

osalenud kohtuistungitel või menetlusdokumentide kirjastiil, ei ole piisavad selleks, et lugeda

tõendatuks hageja väide, et tegelikkuses ei kasutanud kostja menetluses lepingulist esindajat,

vaid koostas kõik menetlusdokumendid ise ning esindaja vaid allkirjastas dokumendid.

Asjaolu, et menetlusosalisel on õigusteadmised, ei võta temalt võimalust kasutada menetluses

osalemiseks lepingulist esindajat (Riigikohtu 19.10.2016 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-86-16).

Hageja leidis, et osade kulude eest tuleb tasu jätta välja mõistmata, kuna need ei olnud

põhjendatud kulud või toimingud. Hageja väite näol on sisuliselt tegemist etteheitega

menetluskulude jaotusele. Menetluskulude jaotust sai vaidlustada ainult kohtuotsuse peale

peale edasi kaevates vastavalt TsMS § 178 lg-le 1. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäid

hageja kanda (IV kd lk 83p). Ka kassatsioonimenetluse kulud jäid hageja kanda (IV kd lk 103).

Menetluskulude kindlaksmääramise vaidluses menetluskulude jaotust ümber ei vaadata. Hageja

viidatud TsMS § 162 lg 4 (kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui

vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik) kohaldub menetluskulude jaotamisel. Menetluskulude

kindlaksmääramise regulatsioon ei anna alust jätta lepingulise esindaja kulud välja mõistmata

hageja kaebuses toodud asjaoludel. Mh TsMS § 169 lg 3 kohaldamata jätmist ei saa

menetluskulude kindlaksmääramise menetluses enam parandada. Maakohus sai lähtuda praegu

vaid TsMS § 175 lg-st 1 ja selle kohaldamisel maakohus ei eksinud.

Hageja leidis, et kohus mõistis hagejalt välja menetluskulu, mida tegelikkuses polnud tekkinud.

Kostja märkis, et tutvus hageja seisukohaga, kuid tegelikkuses hageja seisukohta ei esitanud.

Maakohus hindas kostja seda kulud ja pidas põhjendatuks. Menetluskulude nimekirja kohaselt

pidasid kostja ja tema esindaja ringkonnakohtu menetluses veebruaris 2019 konsultatsiooni

hageja vastuse osas (III kd lk 139). Toimiku materjalist nähtus, et hageja vastas

apellatsioonkaebusele 20.02.2019 (III kd lk 117). Seega oli hageja vastuväide alusetu.

Hageja arvates tuli kulud jätta välja mõistmata selle tõttu, et kostja esitas menetluskulude

nimekirja maakohtule hilinenult, st pärast kohtuistungit. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see

selline asjaolu, mille tõttu menetluskulud peaksid jääma välja mõistmata. Toimikust nähtub, et

maakohus andis 22.11.2018 istungil (III kd lk 32) kostjale tähtaja menetluskulude nimekirja

esitamiseks kuni 29.11.2018 ja hagejale tähtaja vastamiseks 03.12.2018. Kostja esitas nimekirja

tähtaegselt ja hageja sai sellele vastuväiteid esitada. Hageja vastuväiteid tähtaja määramisele

istungil ja 03.12.2018 menetlusdokumendis ei esitanud. Samuti polnud menetluse läbiviimine

selle tõttu takistatud.

Maakohus määras kindlaks kostja kohtuvälise kulu (hagi tagamise määruse täitmise kulud)

789,60 eurot. Hageja leidis, et need kulud tuli jätta välja mõistmata, sest hageja pöördus

kohtutäituri poole kehtiva kohtulahendiga. Ringkonnakohtus nõustub täies ulatuses maakohtu

hinnanguga ja ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. TMS § 42 näeb ette, et

täitedokumendi tühistamisel võib võlgnik nõuda, et sissenõudja tagastaks täitekulud. Hageja

väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

12. Arvestades eeltoodut ei ole poolte määruskaebused edukad ja ringkonnakohus jätab need

rahuldamata. Puudub maakohtupoolne rikkumine, mis võiks anda alust maakohtu määruse

tühistamiseks ja menetluskulude suuruse ümberhindamiseks.

13. Kostja esitas määruskaebemenetluses dokumentaalseid tõendeid. Määruskaebemenetluses

on tõendite esitamine lubatud (TsMS § 662 lg 3) ja kohus võtab need vastu. Samas jätab kohus

nendega arvestamata, kuna asja lahendamise seisukohalt pole neil tähtsust.

14. TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel

tekkinud kulusid.

15. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)