3-20-773/36 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. november 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-773

Haldusasi

X kaebus Eesti Töötukassa 10. veebruari 2020. a teatise,

5. märtsi 2020. a otsuse nr SYT-20000198-1 ja 23.

aprilli 2020. a vaideotsuse nr 815 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 8. jaanuari 2021. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Eesti Töötukassa

Menetluse alus ringkonnakohtus

Eesti Töötukassa apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta X 5. aprilli 2021. a vastuse lisad 2 ja 4 ning Eesti Töötukassa 11. novembri

2021. a menetlusdokumendile lisatud 2019. a novembri ja detsembri makseteatised

haldusasja nr 3-20-773 materjalide juurde.

2. Jätta X 5. aprilli 2021. a vastuse lisad 1, 3 ja 5 haldusasja nr 3-20-773 materjalide

juurde võtmata.

3. Rahuldada Eesti Töötukassa apellatsioonkaebus.

4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 8. jaanuari 2021. a otsus haldusasjas nr 3-20-773

ja teha asjas uus otsus, millega jätta X kaebus rahuldamata.

5. Mõista X-lt (isikukood XXXXXXXXXX) Eesti Töötukassa kasuks välja

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 15 (viisteist) eurot.

6. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende

endi kanda.

7. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja isikukood tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 27. detsembril 2021

(HKMS § 212 lg 1).

3-20-773

2(8)

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Töötukassa (ETK) tuvastas 23.12.2016 otsusega nr TVH/16/005528 X-l osalise

töövõime perioodiks 08.12.2016–07.12.2020 ning talle määrati ETK 15.02.2018 otsusega nr

TVT/18/009116 töövõimetoetus ajavahemikuks 15.01.2018–07.12.2020.

2. Eesti Töötukassa vähendas 10.02.2020 teatisega töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 13

lg 3 alusel X-le makstavat töövõimetoetust 2020. a jaanuaris 250,39 euro võrra (s.o 0 euroni,

kuna toetust vähendamata oleks selle summa olnud 243,67 eurot), sest töövõimetoetuse

maksmise kuule eelneval kuul (s.o 2019. a detsembris) maksti X-le palgatulu 1741,88 eurot,

mis ületab 90-kordset töövõimetoetuse riiklikku päevamäära (2020. a jaanuaris 1241,10 eurot).

3. X esitas ETK-le 11.02.2020 avalduse, milles palus arvutada 2020. a jaanuaris makstav

töövõimetoetuse suurus ümber, sest tööandja maksis talle 2019. a detsembris välja novembri

töötasu (06.12.2019) ja lõpparve (23.12.2019).

4. Eesti Töötukassa keeldus 05.03.2020 otsusega nr SYT-20000198-1 X 2020. a jaanuari

töövõimetoetuse ümberarvutamisest. X tööleping Y lõppes töötamise registri andmetel

23.12.2019, mistõttu oli tööandja töölepingu seaduse (TLS) § 71 ja § 84 lg 1 järgi kohustatud

maksma temale kõik väljateenitud tasud töölepingu lõppemise päeval. Kuna tööandja maksiski

väljateenitud tasud 2019. a detsembris ehk töölepingu lõpetamise kuul, siis puudub ETK-l alus

2020. a jaanuari töövõimetoetuse ümberarvutamiseks.

5. Eesti Töötukassa jättis 23.04.2020 vaideotsusega nr 815 rahuldamata X 17.03.2020

vaide ETK 05.03.2020 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. TVTS § 13 lg 5 kohaselt arvutatakse

TVTS § 13 lg-s 3 nimetatud sissetulek ühes kalendrikuus, võttes arvesse Maksu- ja Tolliameti

(MTA) andmeid tasu kohta, millelt makstakse sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p-

de 1, 3, 4, 6 ja 9 alusel (töötasu, puhkusetasu jm). Seega kasutab ETK sissetuleku arvutamiseks

MTA andmeid ja näeb maksukohustuslaste registrist üksnes summat, millelt on kinni peetud

töötuskindlustusmakse või sotsiaalmaks. TVTS § 13 lg 31 sätestab, et kui töövõimetoetuse saaja

on tõendanud, et tasu või hüvitist maksti ettenähtud kalendrikuust erineval ajal, loetakse tasu

või hüvitis väljamakstuks kalendrikuul, millal maksja oleks pidanud selle tegelikult välja

maksma. X pangakontole on laekunud Tallinna Linnakantseleilt 06.12.2019 töötasu 770,70

eurot ja 23.12.2019 töötasu 640,30 eurot. Vaide esitaja selgituste järgi koosnes 2019. a

detsembri sissetulek novembri töötasust ja lõpparvest. Töövõimetoetuse suuruse arvutamisel

võetakse aluseks töövõimetoetuse saaja brutosissetulek. MTA andmetel on tööandja 2019. a

3-20-773

3(8)

detsembris deklareerinud vaide esitaja palgatulu kokku 1741,88 eurot. Vaide esitaja töösuhe

lõppes TLS § 79 alusel poolte kokkuleppel 23.12.2019 ja TLS § 84 lg 1 kohaselt oli tööandja

kohustatud maksma töötajale kõik väljateenitud tasud 23.12.2019, mida ka tehti. Seetõttu on

tööandja deklareerinud väljamaksed õigesti ja neid tuleb käsitada X 2019. a detsembri

sissetulekuna. Kuna X 2019. a detsembri sissetulek ületas töövõimetoetuse 90-kordset

päevamäära, siis vähendati temale 2020. a jaanuaris makstavat töövõimetoetust õiguspäraselt.

Töövõimetoetuse suurus arvutatakse igakuiselt eelmise kuu deklareeritud brutosissetulekute

alusel, mistõttu võib makstav toetus olla erinevatel kuudel erineva suurusega. Töövõimetoetuse

vähendamine 2020. a jaanuaris ei mõjuta vaide esitajale edaspidi töövõimetoetuse maksmist

kuni ETK 15.02.2018 otsuses nr TVT/18/009116 toodud perioodi lõpuni.

6. X esitas Tallinna Halduskohtule 27.04.2020 kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäid

taotlused tühistada ETK 10.02.2020 teatis, 05.03.2020 otsus ja 23.04.2020 vaideotsus. Kaebaja

eesmärk on saada töövõimetoetust ka 2020. a jaanuari eest. Kaebaja töötas kuni 23.12.2019 Y

ning töölepingu kohaselt maksti talle töötasu üks kord kuus järgneva kuu 6. kuupäeval.

Kaebajale maksti 2019. a detsembris välja nii 2019. a novembri töötasu (06.12.2019) kui ka

lõpparve (23.12.2019). ETK pidanuks arvestama, et kaebajale 23.12.2019 laekunud lõpparve

sisaldab mh hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest. ETK veebilehel toodud selgituse kohaselt

võib isik taotleda töövõimetoetuse ümberarvutamist juhul, kui talle makstakse korraga välja

puhkuse- ja töötasu. Kaebaja esitas vastustajale tõendid, mille kohaselt sisaldas lõpparve mh

hüvitist 9 puhkepäeva eest, kuid ETK sellega ei arvestanud.

7. Eesti Töötukassa palus 15.07.2020 vastuses jätta kaebus rahuldamata. ETK-le laekusid

MTA-lt andmed kaebaja sissetulekute kohta, millest nähtuvalt sai kaebaja 2019. a detsembris

palgatulu 1741,88 eurot. Kuna kaebaja töösuhe lõppes 23.12.2019, siis pidi tööandja TLS § 84

lg 1 kohaselt maksma lõpparve välja 23.12.2019 ja see pidi TLS § 71 kohaselt sisaldama mh

hüvitist kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse eest. Tööandja maksiski kaebajale kõik tasud

välja 23.12.2019. Kuna lõpparve tuli maksta välja 2019. a detsembris, siis tuleb seda käsitada

2019. a detsembri sissetulekuna ja töövõimetoetuse ümberarvutamiseks TVTS § 13 lg 31 järgi

puudub alus (st tööandja on väljamaksed õigesti deklareerinud 2019. a detsembris). Lõpparve

on ühekordne tasu, mis tuleb maksta välja töölepingu lõppemise päeval ja deklareerida

töölepingu lõppemise kuul, mistõttu ei ole seda võimalik jagada ja arvestada mõne teise kuu

sissetulekute hulka (sh kaebaja viidatud hüvitist kasutamata jäänud 9 kalendripäeva puhkuse

eest). Kaebaja töövõimetoetust on 2020. a jaanuaris vähendatud õiguspäraselt. Vaidlusaluse

töövõimetoetuse ümberarvestamiseks ei anna alust kaebaja esitatud kokkulepped täiendavate

tööülesannete täitmise kohta 2019. a novembris ja detsembris ning täiendava tasu maksmise

kohta (2 × 120 eurot), mis makstakse välja koos töötasuga. Lisaülesannete täitmise eest makstud

tasu on kaebaja palgatulu, mis maksti talle välja töölepingus ettenähtud ajal ja deklareeriti

korrektselt, mistõttu ei ole neid võimalik arvestada mõne teise kuu sissetulekuks.

8. Tallinna Halduskohus rahuldas 08.01.2021 otsusega X kaebuse ning tühistas ETK

10.02.2020 teatise, 05.03.2020 otsuse ja 23.04.2020 vaideotsuse, jättes menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda.

Töövõimetoetuse vähendamine (ümberarvestamine) tuleks vormistada haldusaktina. Vastustaja

selgitas, et töövõimetoetuse vähendamise kohta eraldi haldusakti ei tehtud ja sellest kaebajat

eraldi ei teavitatud, sest töövõimetoetuse vähendamise tingimused on välja toodud 15.02.2018

töövõimetoetuse määramise otsuses, mis on kaebajale teatavaks tehtud. 2020. a jaanuari toetuse

suuruse arvestus teostati 02.02.2020 seisuga ning raamatupidamislik arvestus 05.02.2020.

Kaebaja on selgitanud, et läks 10.02.2020 töötukassasse, kus klienditeenindaja printis talle

teatisena pealkirjastatud dokumendi. Teatises toodud lühikesest selgitusest võib aru saada, et

2020. a jaanuaris on kaebaja töövõimetoetus 0 eurot, sest eelneval kuul oli kaebaja palgatulu

3-20-773

4(8)

1741,88 eurot, ning märgitud on ka toetuse arvestamise arvutuskäik. Kuna töövõimetoetuse

ümberarvestamine mõjutab vahetult kaebaja õigust saada temale määratud töövõimetoetust, siis

peab otsuse adressaadil olema võimalik esiteks mõista sellise otsustuse sisu ja teiseks ka otsust

vaidlustada. Haldusakti vorminõuete mittejärgimine ei välista otsustuse regulatiivset iseloomu.

Asjaolust, et töövõimetoetuse ümberarvestamise alused tulenevad TVTS-st, ei saa järeldada, et

ETK ei peaks töövõimetoetuse ümberarvestamise kohta andma haldusakti (vt ka Riigikohtu

17.05.2017 määrus nr 3-3-1-88-16, p 11). Sellest ei piisa, et töövõimetoetuse määramise otsuses

tuuakse üldsõnalised selgitused töövõimetoetuse vähendamise kohta.

MTA-lt laekunud andmetest kaebaja 2019. a detsembri sissetulekute kohta nähtus, et kaebaja

palgatulu oli kokku 1741,88 eurot. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud summa koosnes 2019. a

novembri töötasust (06.12.2019 makse) ja lõpparvest (23.12.2019 makse). Töötukassaga ei saa

nõustuda, et TVTS § 13 lg 31 ei ole praegusel juhul kohaldatav. Vastustaja on selgitanud, et kui

tegemist ei ole puhkusetasu või haigushüvitisega, siis reguleerib viidatud säte olukorda, kus

väljamakse on väljamakse tegija süül tehtud seaduses sätestatust erineval ajal, kuid praegusel

juhul sellist olukorda ei esinenud. TVTS § 13 lg 31 sõnastus ega asjaomase seaduse eelnõu

(641 SE) seletuskiri töötukassa tõlgendust siiski ei toeta. Sätte sõnastus „või temast olenemata

põhjusel muutunud tasu või hüvitise väljamaksmise aja tõttu“ võimaldab võtta arvesse ka muid

olukordi kui puhkusetasu või haigushüvitise saamine või väljamakse tegemine varasemast

erineval ajal väljamakse tegija süü tõttu. Sellist lähenemist toetab ka eelnõu seletuskirjas toodu.

Töötukassa veebilehel toodud selgitustes ei ole samuti viidatud väljamakse tegemise erinevale

ajale seoses väljamakse tegija süüga, vaid need käsitlevad puhkusetasu ja haigushüvitise

maksmisega seonduvat, mis võivad samuti olla välja makstud seaduses ettenähtud ajal, nagu

praegusel juhul kaebaja lõpparve. Puudub põhjendus, miks ei saaks samast põhimõttest lähtuda

ka lõpparve maksmise puhul. Arvestada tuleb ka seda, et kui kaebaja tööleping oleks lõpetatud

mõni päev hiljem ja lõpparve oleks välja makstud näiteks 01.01.2020, siis ei oleks kaebaja

töövõimetoetust vähendatud, kuigi kaebaja sissetuleku suurus asjaomaste kalendrikuude (2019.

a detsember ja 2020. a jaanuar) lõikes oleks jäänud kokkuvõttes samaks (mõningane erinevus

tuleks üksnes kasutamata puhkuse eest makstava hüvitise suuruses). Seega ei saa kaebaja

töövõimetoetuse vähendamine olla õige ka sel põhjusel.

9. X esitas 22.01.2021 apellatsioonkaebuse, milles soovis täiendada oma kaebust

intressinõudega ning mõista vastustajalt tema kasuks välja töövõimetoetuse maksmisega

viivitamise eest intress 8% aastas ja täiendav intress 0,022% iga tähtaja ületanud kuu eest.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 22.02.2021 määrusega rahuldamata X taotlus kaebuse

täiendamiseks viivisenõudega ning tagastas tema apellatsioonkaebuse HKMS § 187 lg 3 p 6

alusel läbivaatamatult. Ringkonnakohtu määrus jõustus Riigikohtu 08.04.2021 määrusega,

millega võeti vastu X määruskaebusest loobumise avaldus ja lõpetati määruskaebuse menetlus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. Eesti Töötukassa palub 08.02.2021 apellatsioonkaebuses (täiendatud 11.11.2021)

tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta X kaebus rahuldamata.

Halduskohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi (TVTS § 13 lg 31). Olukorras,

kus tööandja on isikule õiguspäraselt maksnud välja lõpparve seoses töölepingu lõpetamisega,

ei saa lõpparves kajastuvat töötasu ja hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest TVTS § 13 lg 31

alusel lugeda saaduks mõnel teisel kuul. TVTS § 13 lg 31 ei ole praegusel juhul kohaldatav.

TVTS eelnõu (678 SE) seletuskirja järgi on seaduse eesmärk toetada vähenenud töövõimega

inimesi, kes ei suuda tagada endale toetuse kuule eelnenud kuul seadusega sätestatud piiris

sissetulekut. Kui toetuse saaja suudab tagada endale toetuse kuule eelnenud kuul sissetuleku,

mis ületab 90-kordset päevamäära, tuleb toetuse summat TVTS § 13 lg 3 kohaselt vähendada.

3-20-773

5(8)

Töövõimetoetuse TVTS § 13 lg 31 alusel ümberarvutamise eelduseks on perioodiliste

kuutasude (nt töötasu) või nende asendustasude (nt puhkusetasu, ajutise töövõimetuse hüvitis)

väljamaksmine kokkulepitust / tavapärasest erineval ajal, kui väljamaksmise aega on muudetud

töövõimetoetuse saajast mitteolenevatel põhjustel. TVTS § 13 lg 31 reguleerib erandlikke

olukordi ja võimaldab ettenähtust erineval ajal makstud tasu või hüvitise lugeda saaduks kuul,

millal maksja oleks tegelikult pidanud selle välja maksma. Praegusel juhul on lõpparve makstud

välja korrektselt ja ümberarvestuse aluseks ei saa olla tasud, mis on makstud välja õigel ajal.

Ümberarvestus tehakse isiku enda või tema tööandja esitatud tõendite alusel (st peab olema

tõendatud, et tasu või hüvitis maksti välja erineval kuul, võrreldes sellega, kui töötaja oleks

saanud sama perioodi eest töötasu). Lõpparve või mõne selle osa ülekandmine teise kuusse

toimuks praegusel juhul ilma alusdokumentideta, sest puuduvad tõendid, et tööandja oleks

pidanud tasu välja maksma mingil muul ajal. TVTS § 13 lg 31 sõnastus viitab selgelt, et tegemist

peab olema olukorraga, mis ei sõltunud töövõimetoetuse saajast endast, vaid oli põhjustatud

tööandja ühepoolsest tegevusest. Sellele viitab üheselt ka halduskohtu poolt välja toodud eelnõu

(641 SE) seletuskiri. Kui töösuhe lõpetatakse poolte kokkuleppel ja tööandja maksab lõpparve

välja seaduses sätestatud ajal, ei ole tegemist isikust olenemata põhjusega.

Halduskohtu otsuse p-s 16 esitatud näide, et töövõimetoetust ei oleks vähendatud, kui lõpparve

oleks 23.12.2019 asemel makstud välja 01.01.2020, ei ole asjakohane, sest töövõimetoetuse

vähendamist ei saa rajada oletustele, vaid reaalsetele faktilistele asjaoludele, millest vastustaja

ka lähtus. Lõpparve on ühekordne tasu, mis tuleb maksta välja töölepingu lõppemise päeval ja

deklareerida töölepingu lõppemise kuul, ning seda ei ole võimalik jagada ega kanda üle mõne

teise kuu sissetuleku hulka (nt 2020. a jaanuari, mil kaebajal kehtivat töösuhet enam polnud).

Asjas ei ole esitatud ainsatki tõendit, et tööandja oleks lõpparve maksmisel eksinud. Isegi kui

kaebajale oleks lõpparve makstud välja 2020. a jaanuaris, kuigi tööleping lõpetati 23.12.2019,

tulnuks välja makstud summa TVTS § 13 lg 31 alusel arvestada 2019. a detsembri sissetuleku

hulka. Kuigi vastustaja ei ole töövõimetoetuse vähendamist (ümberarvestamist) vormistanud

haldusaktina, vaid teatisena, ei ole see takistanud kaebajal oma kaebeõiguse teostamist ning

sisuliste vastuväidete esitamist.

Kaebaja viide töövõimetoetuse maksmise lõpetamise alustele ei ole asjakohane, sest vastustaja

ei ole lõpetanud temale töövõimetoetuse maksmist, vaid tal on jätkuvalt õigus töövõimetoetust

saada. Töötukassa vähendas üksnes kaebaja 2020. a jaanuari töövõimetoetuse suurust, seega ei

tehtud talle 2020. a veebruaris ka väljamakset (st 2020. a jaanuari töövõimetoetuse arvutamisel

tuli võtta aluseks 2019. a detsembri sissetulekud ja toetus kuulus väljamaksmisele 2020. a

veebruaris). Viide kehtivate päevamäärade alusel arvutatud sissetuleku piirmäärale (1879,15

eurot) ei ole asjakohane, sest 2020. a jaanuaris oli päevamäär osalise töövõime korral 7,8603

eurot ja 90-kordne päevamäär 1241,10 eurot. Sissetuleku suurus, millest alates kujunes 2020. a

jaanuari toetuse arvutamisel toetuse suuruseks 0 eurot, oli osalise töövõime 31 kalendripäeva

toetuse korral 1728,44 eurot. TVTS § 13 lg 5 kohaselt lähtutakse üldjuhul MTA andmetest

brutotasu kohta ning erandina võib TVTS § 13 lg 31 alusel võtta arvesse ka isiku enda või tema

tööandja esitatud tõendeid, mille alusel tõstetakse tasud või hüvitised ümber konkreetsetesse

töötamise, haigestumise või puhkamise kuudesse. Ümberarvestamisele ei kuulu tasud, mis on

makstud välja õigeaegselt. Kaebaja esitatud lõpparvel on eraldi toodud välja põhipalk (560

eurot), asendustasu (120 eurot) ja puhkusekompensatsioon (209,88 eurot). Kaebaja arvutuskäik

lähtub valedest päevamääradest ja sissetulekust on ebaõigesti jäetud välja hüvitis kasutamata

puhkuse eest.

11. X palub 05.04.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Töötukassa veebilehel on kirjas, et töövõimetoetuse maksmine lõpetatakse, kui

osalise töövõimega töövõimetoetuse saaja ei täida aktiivsusnõudeid. Kaebaja puhul seda alust

3-20-773

6(8)

ei esinenud, sest ta registreeris ennast töötuna 24.12.2019, mistõttu ei saanud temale makstava

toetuse suurust vähendada. Samuti nähtub töötukassa veebilehelt, et osalise töövõime korral

töövõimetoetust selle kuu eest ei maksta, kui isiku eelneva kuu sissetulek ületab 1879,15 eurot.

Kaebajale ei makstud 2020. a veebruaris toetust üldse, 2020. a jaanuaris laekus talle

töövõimetoetus 243,67 eurot ja 2019. a detsembris töövõimetoetus 235,81 eurot. Töötukassa ei

peaks kasutama oma arvutuste jaoks MTA andmeid, sest MTA esitab üksnes viimase kuu

brutosissetuleku, kuid ei suuda seda summat osadeks jaotada. Lähtuda oleks tulnud tööandja

esitatud andmetest ja võtta arvesse hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest. Kaebajale oleks

tulnud maksta 2020. a jaanuaris töövõimetoetust täies mahus (267,35 eurot) või summas 182,20

eurot (st vähendades 2019. a detsembri sissetulekut arvestades toetust 85,15 euro võrra).

Vastustaja apellatsioonkaebuses toodud näited ei ole asjakohased ja tuleks jätta tähelepanuta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

Tõendite juurdevõtmise taotlused

12. Kaebaja on lisanud 05.04.2021 vastusele enda poolt digitaalselt allkirjastatuna järgmised

dokumendid:

1)

pangakonto 05.12.2019 ja 03.01.2020 väljavõtted, millest nähtuvalt on Eesti Töötukassa

maksnud kaebajale töövõimetoetust vastavalt 235,81 eurot ja 243,67 eurot;

2)

MTA 11.01.2021 maksuandmete tõendi nr 8-8/18069, mille kohaselt oli kaebaja 2019. a

detsembri töötasu brutosumma 1741,88 eurot;

3)

Y 25.02.2021 õiend, millest nähtub 23.12.2019 välja makstud lõpparve koosseis;

4)

MTA 12.01.2021 tõend nr 8-8/001105 tehtud väljamaksete ja maksustatava tulu kohta,

mille kohaselt oli kaebaja 01.12.2019–31.12.2019 brutotulu 1741,88 eurot ning töötasu

pärast maksude ja maksete kinnipidamise 1411 eurot;

5)

Eesti Töötukassa 08.02.2021 apellatsioonkaebus koos kõigi eelnevalt loetletud lisadega.

13. Ringkonnakohus jätab kaebaja 05.04.2021 vastuse lisad 1, 3 ja 5 HKMS § 62 lg 2 alusel

haldusasja materjalide juurde võtmata, sest need dokumendid on toimikus juba olemas. Kaebaja

esitas pangakonto väljavõtted koos 25.04.2020 kaebusega ning tööandja õiendi lõpparve hulgas

välja makstud tasude ja hüvitiste kohta koos 28.02.2021 määruskaebusega. Eesti Töötukassa

apellatsioonkaebus on vastusele lisatud ilmselt ekslikult. Kuigi MTA 11.01.2021 ja 12.01.2021

tõendites kajastuv teave kaebaja 2019. a detsembri sissetulekute kohta nähtub ka teistest asjas

olevatest tõenditest, on need siiski asjakohased ja ringkonnakohus võtab need asja materjalide

juurde.

14. Eesti Töötukassa on lisanud 11.11.2021 täiendavale seisukohale makseteatised, millest

nähtuvad X-le 2019. a novembri ja detsembri eest makstud töövõimetoetuste summad, mille

maksmise aluseks olid kaebaja sissetulekud vastavalt 2019. a oktoobris ja novembris ning mis

maksti kaebajale välja vastavalt 05.12.2019 ja 03.01.2020. Täiendavad tõendid on esitatud

eesmärgiga selgitada, kuidas kujunes kaebajale makstud summade suurus. Kuna makseteatised

aitavad selgitada vaidluse all olevaid asjaolusid, siis võtab ringkonnakohus need HKMS § 62

lg 2 alusel haldusasja materjalide juurde.

II

Apellatsioonkaebuse lahendamine

15. Vaidluse põhiküsimuseks on see, kas olukorras, kus töövõimetoetuse saajale on makstud

töövõimetoetuse maksmise kuule eelnenud kalendrikuul välja nii eelmise kuu töötasu kui ka

3-20-773

7(8)

lõpparve, millest tingituna ületab isiku sissetulek 90-kordset kehtivat päevamäära, tuleb toetuse

suurus TVTS § 13 lg 3 alusel ümber arvutada (st toetust vähendada) või saab töölepingu

lõpetamisel tasutud summa (või osa sellest) lugeda TVTS § 13 lg 31 alusel saaduks mõnel teisel

kalendrikuul. Vaidluse all on see, kas töötukassa vähendas kaebajale 2020. a jaanuari eest

makstavat töövõimetoetust õiguspäraselt 0 euroni. Puudub vaidlus, et kaebaja TVTS § 13 lg 5

kohane brutosissetulek 2019. a detsembris oli 1741,88 eurot ning sellest 852 eurot moodustas

06.12.2019 makstud 2019. a novembri töötasu ja 889,88 eurot moodustas 23.12.2019 makstud

lõpparve. Vaidlust ei ole tegelikult ka selle üle, et kõik viidatud summad on makstud välja õigel

ajal (st kaebaja töölepingu p 4.3 kohaselt tuli töötasu maksta üks kord kuus järgneva kuu 6.

kuupäeval ja lõpparve tuli TLS § 84 lg 1 järgi maksta välja viimasel tööpäeval). Halduskohus

leidis, et TVTS § 13 lg 31 on kohaldatav ka praeguse juhtumi asjaoludele ja selline tõlgendus

tagab õiglasema tulemuse. Vastustaja sellega ei nõustu, pidades määravaks, et tööandja maksis

nii 06.12.2019 kui ka 23.12.2019 tasud kaebajale välja õigel ajal, mistõttu tuleb need arvestada

sama kalendrikuu sissetuleku hulka.

16. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus tõlgendanud TVTS § 13 lg-t 31 ekslikult. See

säte võimaldab saadud sissetuleku n-ö õigesse kalendrikuusse ümbertõstmist kahel juhul:

1)

puhkusetasu, tööandja makstav haigushüvitis või ajutise töövõimetuse hüvitis on makstud

(sõltumata põhjusest) välja mõnel puhkusel olemisele või haigestumise tõttu töölt eemal

viibimisele eelneval või järgneval kalendrikuul;

2)

tasu või hüvitis (sh töötasu jm) on töövõimetoetuse saajast olenemata põhjusel makstud

välja ettenähtust (nt seaduses või töölepingus) erineval või lihtsalt senisest erineval ajal.

17. TVTS § 13 lg 31 teine alternatiiv võimaldab Eesti Töötukassal seega lugeda sissetuleku

(osaliselt) saaduks selle väljamaksmisest erineval kalendrikuul tingimusel, et töövõimetoetuse

saaja tõendab, et tavapärastel asjaoludel oleks tasu või hüvitis makstud või see oleks tulnud

maksta välja mingil teisel kalendrikuul kui see konkreetsel juhul tegelikult välja maksti. Selline

olukord võib esineda nii väljamakse tegija süül (nt viivitus) kui ka iseenesest õiguspäraste

muudatuste tõttu (nt tööandja otsustab töötajatele hakata edaspidi maksma töötasu mitte

töötamise kuule järgneva kuu alguses, vaid töötamise kuu lõpus, sellisel juhul makstakse n-ö

üleminekukuul töötajale töötasu formaalselt kaks korda). Nagu märgitud, kaebaja puhul mingit

sellist erandlikku olukorda ei esinenud, sest 06.12.2019 ja 23.12.2019 väljamaksed on tööandja

teinud õigel ajal ning väljamaksete tegemise aega ei olnud varasemaga võrreldes muudetud.

Samuti ei oma tähtsust, et lõpparve koosseisus maksti kaebajale muu hulgas hüvitist kasutamata

jäänud 9 puhkusepäeva eest (209,88 eurot), sest seda ei saa siduda ühegi konkreetse puhkusel

oleku perioodiga. Seetõttu ei ole TVTS § 13 lg 31 praeguses asjas kohaldatav.

18. Eeltoodust lahknevat järeldust ei saa teha ka asjaomaste eelnõude seletuskirjadest. TVTS

§ 13 lg 31 kehtiva redaktsiooni (mis hõlmab ka varasema TVTS § 13 lg 32) kohta on selgitatud,

et eesmärgiks on olnud tagada isikute võrdne kohtlemine ja vältida töövõimetoetuse ebaõiglast

vähendamist (vt Riigikogu XIII koosseisu 641 SE seletuskiri, lk 18–19). Seletuskirjast ei saa

siiski järeldada, et sellega oleks soovitud hõlmata muu hulgas olukord, kus isikule makstakse

ühes kalendrikuul välja nii eelmise kuu töötasu kui ka lõpparve, olenemata sellest, et lõpparve

hõlmab osaliselt samal kuul teenitud töötasu, mis oleks tavapäraselt (st kui töölepingut ei oleks

lõpetatud) makstud välja järgmise kuu alguses. Teistsugust lähenemist ei toeta ka TVTS § 13

lg-te 31 ja 32 algredaktsiooni kohta avaldatud selgitused (vt Riigikogu XIII koosseisu 468 SE

teise lugemise seletuskiri, muudatusettepanek nr 4, lk 3) ega eelnõu menetluskäik.

19. Töötukassa on põhjendatult rõhutanud, et halduskohtu kirjeldatud näide, milline olnuks

kaebaja olukord siis, kui tema tööleping oleks lõpetatud mõni päev hiljem ja lõpparve makstud

välja 01.01.2020, ei ole asjakohane. Esiteks ei ole halduskohus täpsustanud, kas ajamääratlus

3-20-773

8(8)

„mõni päev hiljem“ oleks jäänud veel 2019. a detsembrisse või viitab töölepingu lõpetamisele

01.01.2020. Kui eeldada, et halduskohus pidas silmas olukorda, kus tööleping küll lõpetati

2019. a detsembris, ent lõpparve maksti välja alles 2020. a jaanuaris, siis on vastustaja õigesti

märkinud, et tööandja õigusvastast viivitust arvestades tuleks lõpparve TVTS § 13 lg 31 alusel

ikkagi lugeda 2019. a detsembri sissetuleku hulka ja kaebaja olukord ei oleks praegusest kuidagi

erinev. Isegi kui selline ümbertõstmine toimuks üksnes kaebaja taotluse alusel, ei saa tööandjalt

siiski eeldada õigusvastast käitumist. Kui halduskohus pidas siiski silmas olukorda, kus kaebaja

tööleping oleks lõpetatud 01.01.2020, siis oleks tegemist praeguse vaidlusega võrreldes täiesti

teistsuguste asjaoludega, sest lõpparve tulnukski sel juhul seaduse järgi maksta välja 2020. a

jaanuaris. Ringkonnakohtu hinnangul on töötukassa lisaks põhjendatult viidanud, et kaebaja

tööleping lõpetati TLS § 79 alusel poolte kokkuleppel 23.12.2019, mistõttu olnuks kaebajal

endal võimalik vältida 2020. a jaanuari töövõimetoetuse vähendamist, leppides nt tööandjaga

kokku töölepingu lõpetamise 01.01.2020.

20. Kaebaja viited töövõimetoetuse maksmise lõpetamisele ei ole asjakohased, sest kaebajale

ETK 15.02.2018 otsusega nr TVT/18/009116 määratud töövõimetoetuse maksmist ei lõpetatud,

vaid Eesti Töötukassa üksnes vähendas kaebaja 2020. a jaanuari töövõimetoetuse suurust, kuna

kaebaja sissetulek 2019. a detsembris ületas TVTS § 13 lg-s 3 sätestatud määra.

III

Kokkuvõte ja menetluskulud

21. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus Eesti Töötukassa

apellatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu 08.01.2021 otsuse. Ringkonnakohus

teeb asjas uue otsuse, millega jätab X kaebuse rahuldamata.

22. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui

kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude

jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks

kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta. X on kaebuse esitamisel olnud riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p

2 alusel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest ja ETK tasus apellatsioonkaebuse esitamisel

riigilõivu 15 eurot. Kumbki menetlusosaline ei ole esitanud kohtutele andmeid muude

menetluskulude kandmise kohta. Kuna ringkonnakohtu otsusega jääb X kaebus rahuldamata,

jäävad kaebaja menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda

kanda. Kuna ringkonnakohus rahuldab ETK apellatsioonkaebuse, tuleb kaebajalt mõista

vastustaja kasuks välja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu katteks 15 eurot. Riigilõiv kui

menetluskulu on alati HKMS § 109 lg 6 tähenduses vajalik ja põhjendatud ning selle kaaebajalt

vastustaja kasuks väljamõistmist ei välista ka asjaolu, et kaebaja ise oli kaebuse esitamisel

riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud (vt ka HKMS § 118 lg 1). Muus osas jäävad

vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

23. Kuna otsus kajastab andmeid kaebajale makstud toetuste kohta, tuleb otsuse avaldamisel

kaebaja nimi ja isikukood asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)