3-19-1126/35 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. november 2021, Tartu

Haldusasja number

3-19-1126

Haldusasi

Energy Team OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 2. aprilli

2019. a maksuotsuse nr 12.2-3/045518-13 osaliseks

tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 10. septembri 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Energy Team OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

kohtuistungil 10. novembril 2021

Menetlusosalised

kaebaja Energy Team OÜ

esindaja adv Allar Laugesaar

vastustaja Maksu- ja Tolliamet

esindaja Jaanek Lips

RESOLUTSIOON

1. Jätta Energy Team OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10.

septembri 2020. a otsus muutmata.

2. Jätta Energy Team OÜ apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. detsember 2021.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) andis 2. aprillil 2019 maksuotsuse nr 12.2-3/045518-13, millega

jättis rahuldamata Energy Team OÜ 11. detsembri 2018. a tagastusnõude 5074,36 eurot ning

kohustas kaebajat tasuma täiendava maksusumma 25 539,98 eurot.

2. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse MTA 2. aprilli

2019. a maksuotsuse nr 12.2-3/045518-13 osaliseks (29 236,73 euro ulatuses) tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt on maksuhaldur jätnud alusetult arvestamata sisendkäibemaksu 10 972 eurot,

mis tuleneb vastustaja ebaõigest seisukohast, nagu oleks Energy OÜ (praegune ärinimi Tezoz OÜ)

ettevõte üle läinud Energy Team OÜ-sse. Kaebaja juhatuse liikmele Rain Raalile ei ole tehtud

erisoodustusi, kuna väljamaksed Shisha Studiole on tasaarvestatud kaebaja juhatuse liikme poolt

varasemalt äriühingusse paigutatud isikliku rahaga. Tema poolt äriühingule müüdud seadmete

hind ei olnud turuväärtusest kõrgem. Isegi kui eeldada, et seadmete müügihind on liiga kõrge, ei

saa sellest järeldada, et ettevõttesse paigutatud isikliku vara väärtus oli 0 eurot. Sõiduauto (reg.nr

052MKR) kasutamine oli lõpetatud ja seega erisoodustuse andmist ei toimunud.

3. Vastuses kaebusele MTA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et kaebaja tegi juhatuse liikmele meelelahutuslike kuludega seonduvalt

Vesipiibu Stuudio OÜ-le väljamakseid 2018. aasta aprillist juulini kokku 2480,60 euro ulatuses.

Kaebaja hilisema versiooni kontrollimisel osutusid paljasõnalisteks ka väited, et juhatuse liikme

sissetulekud võimaldasid üldse sedavõrd suures summas raha paigutamist ettevõttesse, millest

väidetavalt tekkis võimalus kulutuste tasaarveldamiseks.

Puudub vaidlus, et kaebaja kasutuses ja valduses oleva sõidukiga nr 052MKR tehti kontrollitud

perioodil erasõite. See tähendab erisoodustuse andmist ja sellega seoses tuleb kaebajal maksta

erisoodustuse andmisega kaasnevad maksud (tulumaksuseaduse (TuMS) § 48 lg 8). On ilmne, et

versiooni tasuta kasutamise lepingu suulisest lõpetamisest märtsis 2018 esitas kaebaja kaebuses

selleks, et vabaneda erisoodustuse andmisega kaasnevatest maksudest.

Ebaõige on kaebaja seisukoht, nagu ei nähtuks maksuotsusest, kas ja kuidas on maksuhaldur

tuvastanud üleläinud ettevõtte. MTA on kaebaja tegevuse kontrollakti p-des 1.3.1-1.3.3 piisavalt

põhjalikult tuvastanud. Võrreldud ettevõtte ülemineku tunnused (juhatuse kattuvus, tegevuse

sarnasus, tegevuse jätkuvus uues kehas, ettevõtte tegevuse koht, töötajate üleminek, ülevõetud

ettevõtte võlgade tasumine ja ülevõetud ettevõtte arvete kajastamine kaebaja raamatupidamises,

tehingupartnerite kattuvus ja visuaalse identiteedi ülevõtmine) olid antud juhul piisavas määras

olemas, mis andsid veenva aluse järelduse tegemiseks, et kaebaja võttis Energy OÜ üle.

Juulis 2018 võõrandas kaebaja juhatuse liige talle ebavajaliku võlgadega juriidilise keha, kelle

lepingud, kontori, aadressi, töötajad, juhid, kontaktandmed, kliendid jne oli omandanud juba

kaebaja.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohus jättis 10. septembri 2020. a otsusega kaebuse rahuldamata.

5. Halduskohus selgitas, et maksuotsuses märgitud summast peamine osa (27 047,96 eurot)

tuleneb maksuhalduri seisukohast, et kaebajale on varjatult üle läinud Energy OÜ ettevõte.

Kaebaja ei nõustu maksuhalduri seisukohtadega 29 236,73 euro osas. Vaidlustatud summa

koosneb kaebaja juhatuse liikmele väidetavalt tehtud erisoodustuselt ja sõiduauto 052MKR

erisoodustuselt arvestatud tulumaksust 825,96 eurot, erisoodustustelt arvestatud sotsiaalmaksust

1362,81 eurot, arvestamata jäetud sisendkäibemaksust 10 972,00 eurot ja Energy OÜ maksuvõlast

16 075,96 eurot (825,96 + 1362,81 + 10 972,00 + 16 075,96 = 29 236,73).

6. Juhatuse liikme erisoodustus.

Erisoodustus on muu hulgas sõiduki või muu tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada

andmine töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks.

Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 7 järgi makstakse sotsiaalmaksu erisoodustustelt TuMS

tähenduses, ümberarvestatuna rahasse, ning erisoodustustelt maksmisele kuuluvalt tulumaksult.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja tegi 2018. aastal Vesipiibu Stuudio OÜ-le väljamakseid

(väljamaksetel viide Shisha Studiole) aprillist juulini kokku 2480,60 eurot. Kaebaja on omaks

võtnud, et väljamaksed ei ole seotud kaebaja maksustatava käibega, kuid leiab, et väljamaksed on

tasaarvestatud kaebaja juhatuse liikme varasematel perioodidel äriühingusse paigutatud

summadega, mistõttu ei ole tegemist erisoodustuse andmisega. Kaebaja juhatuse liige on 3.

oktoobril 2018 selgitanud, et ta hüvitas kulud kaebajale läbi kassa ehk sularahas. Maksuhaldur aga

tuvastas, et raamatupidamise pearaamatu kassa kontolt kulude hüvitamine ei nähtu. Kuu aega

hiljem, 6. novembril 2018, ei olnud juhatuse liige enam kindel, kuidas raamatupidaja on kulude

hüvitamise vormistanud. Pearaamatust nähtub, et isiklikke kulutusi on tasaarveldatud „Võlgnevus

aruandvatele isikutele“ kontol. Samas on maksuhalduril põhjendatud kahtlus pearaamatu õigsuses.

Nimelt erinevad kaebaja 5. oktoobril ja 21. detsembril 2018 vastustajale esitatud pearaamatutes

kajastatud kontode algsaldod, seejuures on osa kontode algsaldo miinuses. Ei ole usutav, et

juhatuse liige oleks soetanud oma isiklikest rahalistest vahenditest laiformaatprinteri Canon Image

Prograf W6400 ja pinnasest kaabli otsimise seade C. Scope hinnaga vähemalt 8050 eurot ja need

hiljem kaebajale edasi müünud. Müügilepingud iseenesest veel tehingu toimumist ei kinnita.

Kaebaja versiooni kohaselt tasaarvestas ta laenuraha eest soetatud ja äriühingule müüdud, kuid

äriühingu poolt tasumata maksusummad meelelahutuseks kulunud summadega olukorras, kus

tema 2015 kuni 2017 sissetulekud kokku olid 12 746,87 eurot ja muud sissetulekud puudusid.

Kuna kaebaja juhatuse liikmel ei oleks võimalik Shisha Studio arveid oma palgatulust tasuda, on

asjakohane kaebaja pangakaardiga Shisha Studio arvete tasumised maksustada erisoodustustena.

Küsimus ei ole niivõrd selles, milliste vahendite arvel soetas juhatuse liige varasemalt äriühingule

müüdud seadmed, vaid eelkõige selles, et tema igakuised sissetulekud ületasid napilt tema poolt

meelelahutuseks tehtud kulutusi. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja juhatuse liige tasaarveldas

sellisel kujul äriühingu võlgnevust tema vastu.

7. Sõiduauto 052MKR kasutuse kohta selgitas kaebaja, et see sõiduauto kuulus füüsilisele isikule

ning seda ei ole kontrollitud perioodil mitte kunagi kaebaja ettevõtluses kasutatud. Asja

materjalidest nähtub, et sõiduki omanik ja kaebaja sõlmisid 11. augustil 2018 vara tasuta

kasutamise lepingu NRG-VTKL-18/01, mille kohaselt omanik andis kaebaja valdusesse ja

kasutusse sõiduauto numbrimärgiga 052MKR kuni 31. detsembrini 2019.

Erinevalt 7. jaanuari 2019. a antud seletusest asus kaebaja hiljem väitma, et sõiduki tasuta

kasutamise leping lõpetati 2018. a märtsi lõpuga suulise kokkuleppe alusel. 7. jaanuaril 2019

seletust andes selgitas kaebaja juhatuse liige, et „Me ei olnud seda lepingut ära lõpetanud, kuigi

me tegelikult seda autot ei kasutanud ja sellega ühtegi kulutust ei teinud. Jah, auto sõitis

kontrolliperioodil ringi erasõite“. On usutav, et versiooni tasuta kasutamise lepingu suulisest

lõpetamisest märtsis 2018 mõtles kaebaja välja selleks, et vabaneda erisoodustuse andmisega

kaasnevatest maksudest.

8. Maksuotsuses märgitud summast peamine osa (27 047,96 eurot) tuleneb maksuhalduri

seisukohast, et Energy Team OÜ-sse on varjatult üle läinud Energy OÜ. Maksuhaldur tuvastas, et

2018. aasta märtsis on toimunud ettevõtte varjatud üleminek, mille tulemusena on Energy Team

OÜ üle võtnud Energy OÜ majandustegevuse, milleks on elektritööde teenuse pakkumine.

Alates märtsist 2018 ei ole Energy OÜ enam käibedeklaratsioone esitanud, mis viitab tegevuse

kokku tõmbamisele. Ettevõtte ülemineku puhul on oluline sarnase tegevuse jätkumine ning

majandusüksuse identiteedi säilitamine. Tegevuse sarnasus nähtub Energy OÜ ja Energy Team

OÜ poolt esitatud arvetest. Mõlema äriühingu poolt esitatud arvetelt on näha samu teenuse

kirjeldusi, näiteks paigaldustöö või projekteerimisteenus/projekteerimine. Ka arvete kujundus on

täpselt samasugune. Vaidlusalusel ajal oli äriühingutel sama asukoht. Kaebaja pangakonto

väljavõttelt nähtub, et äriühing on teinud ülekandeid, mille selgituseks on Energy OÜ võlgade

tasumine. Energy OÜ ja Energy Team OÜ tehingupartnerid kattuvad osaliselt. Kui võrrelda

käibedeklaratsioonide põhjal Energy OÜ ja Energy Team OÜ tehingupartnereid, siis nähtub, et

mõlemad ettevõtted on soetanud kaupu või teenuseid Inproso OÜ-lt, Viru Elektrikaubanduse AS-

ilt ning müünud kaupu või teenuseid Evari Ehitus OÜ-le, Astlanda Ehitus OÜ-le, Santeh-Ehituse

OÜ-le, Tungsten OÜ-le.

Kokkuvõtvalt kinnitab ettevõtte üleminekut a) juhtorganite liikmete kattuvus; b) tegevuse sarnasus

(mõlemad äriühingud tegelesid elektritööde, projekteerimise ja automaatikaga); c) tegevuse

jätkuvus (kui võrrelda Energy OÜ ja Energy Team OÜ 2017. ja 2018. aasta käivet, siis on näha,

et Energy OÜ käibe langedes hakkas kasvama Energy Team OÜ käive); d) ettevõtete tegevuskoht;

e) töötajate üleminek; f) Energy OÜ võlgade tasumine; g) Energy OÜ arvete kajastamine

raamatupidamises (kaebaja raamatupidamises esitatud ostuarvete seas nähtub hulgaliselt selliste

arvete kajastamist, mis on väljastatud Energy OÜ-le; h) tehingupartnerite kattuvus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Kaebaja selgitas, et väljamaksed Shisha Studiole on tasaarvestatud kaebaja juhatuse liikme poolt

varasemalt kaebajasse paigutatud isikliku rahaga. Juhatuse liige kasutas varasemast kogunenud

sääste. Ajal, mil tema sissetulekud oli väiksemad, andsid rahalist toetust lähedased pereliikmed.

Tõendite hindamisel on jõutud ebaõigele järeldusele, et kuna kaebajale müüdud seadmetega

sarnaseid seadmeid on täna võimalik osta odavamalt, oli seadmete müügihind liiga kõrge. Isegi

kui eeldada, et seadmete müügihind on liiga kõrge, on sellest tehtud järeldus ikkagi vale, kuna sel

juhul tuleks pidada tasaarveldatuks mõistliku hinnaga seadmete panustamine kaebajasse.

Kaebaja vaidleb vastu maksuotsuses toodud seisukohale, et kaebaja on jätnud deklareerimata

sõiduauto numbrimärgiga 052MKR erisoodustuse. Leping sõiduki kasutamiseks lõpetati 2018.

aasta märtsi lõpuga suulise kokkuleppega. Sellele sõidukile ei ole Energy Team pärast lepingu

lõpetamist ühtegi kulutust teinud. Sõidukiga tehti alates aprillist üksnes erasõite. Seega üks eraisik

kasutas teise eraisiku sõidukit. Sellises olukorras ei saa erisoodustusest üldse rääkida vaatamata

sellele, et nimetatud sõiduki osas oli tehtud vara tasuta kasutamise leping, mis oli jäänud kirjalikult

lõpetama.

Halduskohus on sarnaselt maksuhaldurile jätnud piiritlemata ja tuvastamata ettevõtte, mille

kaebajale üleminekuga seoses kaebajale täiendav maksukohustus määrati. Ainsaks viiteks

ettevõttele on otsuse punktis 38 märgitud „elektritööde teenuse pakkumine“. Teenuse pakkumine

(tegevus) ei saa kuidagi olla ettevõtteks VÕS § 180-185 ning TsÜS § 661 tähenduses. Ettevõtte

üleminekule viitavateks asjaoludeks on peetud sarnasusi, mis olid olemas juba aastaid enne

väidetavat ettevõtte üleminekut. Aastal 2006 asutatud OÜ Energy ja aastal 2013 asutatud OÜ

Energy Team tegutsesid aastaid paralleelselt ja seega oli neil aastaid sama asukoht, sama omanik

ja juhataja, samasugune arve alus, sarnased kliendi- ja tarnesuhted jms. OÜ Energy käive oli

aastatel 2016 ja 2017 ligikaudu pool miljonit eurot aastas. Kaebaja käive oli 2017. aastal 89 341

eurot ja 2018. aastal 138 677 eurot. Kui OÜ Energy ettevõte oleks tõepoolest kaebajale üle läinud,

oleks kaebaja käive pidanud mitmekordistuma, aga seda pole toimunud. OÜ Energy tegevuseks

vajalikud tööriistad (nt kaubik koos selles olnud vajalike tööriistakomplektidega) jäid OÜ-le

Energy. Kui maksuhaldur ja halduskohus oleks ettevõtte piiritlenud, siis tulnuks esile, et elektritöid

tegeva ettevõtte tegevuseks on vaja näiteks tööriistu ning et ettevõtte majandamisega seotud ja

selle majandamist teenivad asjad ei ole üle läinud. OÜ Energy teostas suuremahulisi projekte

suurtele peatöövõtu firmadele. Suuremahuliste projektide kestvus oli ajaliselt pikk – projektide

elluviimine esmasest tegelemisest kuni lõpliku valmimiseni võis võtta kuni 1,5 kuni 2 aastat. OÜ-

s Energy tegutses suurte projektidega eraldi peaspetsialist G. Kaljuvee, kelle teenuste eest tasuti

tema äriühingule. Kaebaja tegeles väiksemate projektide teostamisega. Peamisteks klientideks on

väikefirmad ja erakliendid ning projektide ajaline kestvus on lühem. Ebaõige on ka maksuhalduri

seisukoht ettevõtte ülemineku aja kohta. Maksuotsuse punktis 2.3.2.1. kinnitab maksuhaldur, et on

tuvastatud ettevõtte varjatud ülemineku 2018. aasta märtsis. Samas toimus tööde tegemine pärast

märtsi ning OÜ Energy osa müümine alles 2018. aasta juuli lõpus.

10. Vastuses apellatsioonkaebusele MTA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

Vastustaja ei nõustu väitega, et üle läinud ettevõtet ei ole piiritletud. MTA ei ole tähelepanuta

jätnud majandamisega seotud ja selle majandamist teenivaid asju. Koosmõjus saab hinnata vaid

neid kriteeriume, mis konkreetses asjas esinevad. See tähendab, et kui mõnda kriteeriumit

konkreetses asjas ei esine, ei saa seda hindamisel aluseks võtta või selle puudumist lugeda ettevõtte

üleminekut välistavaks asjaoluks. Kuna mõlemad ettevõtted tegelesid võrreldult elektritööde,

projekteerimise ja automaatikaga ning kaebaja juhatuse liige ei suutnud nende tegevust eristada,

siis sai eeldada, et Energy OÜ tegevuse jätkamisel kaebaja juures kasutati samu tööriistu.

Väheusutav on olukord, et Energy OÜ osa võõrandamise järgselt, kus valiti juhatuse liikmeks nn

firmamatjana tuntud isik T. Terasmaa, kellel on äriregistri andmetel kehtiv seos 76 äriühinguga,

andis kaebaja juhatuse liige talle kaasa apellatsioonkaebuses viidatud tööriistad.

Energy OÜ arvetel nime läbikriipsutamine ja asendamine Energy Team OÜ nimega viitab

teadlikule tegutsemisele Energy OÜ kohustuste valikulisel täitmisel kaebaja huvides. On ilmne, et

viga ei seisnud mitte juhuslikult võõra äriühingu arvete tasumises, vaid selles, et kaebaja soovis

varjata üle võetud Energy OÜ kohustuste osalist täitmist enda huvides. Seetõttu saab

apellatsioonkaebuses nimetatud kokkulepet pidada sisuliselt ettevõtte ülemineku varjatud

kokkuleppeks.

Põhjendatud on ka kaebaja juhatuse liikmele antud erisoodustuste maksustamine. Olukord, kus

kaebaja juhatuse liige ei tea algselt, kuidas ta on ettevõtte vahenditest tehtud isiklikke kulutusi

ettevõttele hüvitanud ja annab hiljem selgitusi vastavalt sellele, kuidas raamatupidaja kulude

hüvitamist hiljem vormistama asus, ei tekita usaldust. Kontrollimisel osutusid paljasõnalisteks

väited, et kaebaja juhatuse liikme sissetulekud võimaldasid üldse sellises summas raha paigutamist

ettevõttesse, millest väidetavalt tekkis võimalus kulutuste tasaarveldamiseks. Kaebaja juhatuse

liikme viimase kolme aasta sissetuleku summast (12 746,87 eurot) ei jätkuks vahendeid,

Statistikaameti poolt 2015-2017 aastal arvutatud elatusmiinimumi (3 x 7305,21 €) kulusid tuludest

maha arvates, isegi kaebaja juhatuse liikme ja tema kahe ülalpeetava esmavajaduste

rahuldamiseks.

Määravat tähendust ei oma sõiduki erasõituteks kasutada andmise maksustamise vältimiseks

apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kulutusi kaebaja selle sõiduki osas oma maksuarvestuses

ei kajastanud. Kaebaja juhatuse liige on 6. novembri 2018. a seletuses kinnitanud, et sõidukulude

kohta kaebaja eraldi arvestust ei pea. Kaebaja kasutuslepingutest lähtuvalt oli tema valduses kuus

erinevat sõidukit. Puudub vaidlus fakti osas, et sõidukiga nr 052MKR tehti kontrollitud perioodil

erasõite. See tähendab erisoodustuse andmist ja sellega seoses tuleb apellandil maksta

erisoodustuse andmisega kaasnevad maksud. Ebausaldusväärne on kaebaja väide sõiduki

kasutamiseks sõlmitud kirjaliku lepingu suulisest lõpetamisest 2018. aasta märtsis.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata. Halduskohus selgitas põhjalikult kaebajale seoses erisoodustuse andmisega

määratud täiendava maksukohustuse õiguslikku alust ja hindas maksukohustuse aluseks olevate

faktiliste asjaolude tõendatust. Samuti põhjendas halduskohus ammendavalt kaebaja poolt Energy

OÜ ettevõtte ülevõtmise väite ja sellest tuleneva maksukohustuse määramisega nõustumist.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 201 lg 4

alusel põhjendusi ei korda.

12. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnkohus järgnevat.

sõiduki nr 052MKR erisoodustus

13. Kaebaja hinnangul vaidlusalust sõidukit kontrolliperioodil kaebaja majandustegevuses ei

kasutatud, sõiduki kasutamiseks sõlmitud vara tasuta kasutamise leping oli lõpetatud ning sõiduk

tagastatud selle omanikule. Seetõttu ei ole erisoodustuse andmist toimunud ja sellega seotud

maksukohustus määrati õigusvastaselt.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

14. Vaidlust ei ole selles, et 11. jaanuaril 2018 sõlmis kaebaja sõiduki omanikuga vara tasuta

kasutamise lepingu ning sai sõiduki oma valdusse ja kasutusse. Seda kinnitab kirjalik

lepingudokument (dtl 358-362) ja vara üleandmise vastuvõtmise akt (dtl 363). Leping sõlmiti

tähtajalisena 31. detsembrini 2019. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kaebaja seaduslik esindaja,

et vaidlusalune sõiduk oli tema kasutuses 2018. aasta alguses. Vaidlust ei ole selleski, et

kontrolliperioodil sõidukit kaebaja ettevõtluses ei kasutatud, vaid sõiduk oli erakasutuses. Pooled

on erineval seisukohal aga selles, kas erakasutus toimus kaebaja ja sõiduki omaniku vahel sõlmitud

vara tasuta kasutamise lepingu raames või oli lepinguline suhe selleks ajaks lõppenud ja sõiduk

omanikule tagastatud.

15. Kirjaliku lepingu kohaselt oli lepingu pooltel õigus lõpetada lepingu kehtivus ennetähtaegselt,

teatades sellest teisele lepingupoolele kirjalikult vähemalt 30 päeva ette (p 7.4). Kaebaja ei ole

maksumenetluses ega hiljem kohtumenetluses väitnud, et kumbki lepingu pooltest oleks lepingu

kehtivuse lõpetamise teate teisele poolele esitanud. Samuti ei väida kaebaja, et pooled oleks

sõlminud kirjaliku kokkuleppe lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks või et sõiduki omanikule

tagastamise kohta oleks koostatud vara üleandmise-vastuvõtmise akt. Kaebaja seadusliku esindaja

6. novembril 2018 maksuhaldurile antud selgituse kohaselt ei pea kaebaja arvestust tema kasutuses

olevatele erinevatele sõidukitele tehtud kulutuste kohta ega dokumenteeri muul viisil sõidukite

kasutustust.

Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri ja halduskohtuga, et nendel asjaoludel tuleb lugeda sõiduk

kontrolliperioodil kaebaja valduses olevaks. Määravat tähendust ei oma siinjuures, kas sõiduk oli

tegelikult omanikule tagastatud või mitte. Kaebaja ja sõiduki omaniku omavahelises suhtes võib

kasutuse lõpetamiseks olla piisav ka üksnes sõiduki faktiline tagastamine omanikule. Tagastamise

vormistamata jätmise tõttu ei ole see maksustamisel oluline asjaolu aga käesoleval juhul

tuvastatav. Kaebaja ei selgitanud ega põhjendanud maksuhaldurile ca kaheks aastaks kavandatud

kasutuse väidetavat lõpetamist juba paari kuu möödumisel. Samuti ei nimetanud kaebaja kasutuse

lõpetamise kokkuleppe sõlmimise ja sõiduki tagastamise aega ega kohta. Kaebaja väide

kasutamise lõpetamisest on selliselt kontrollimatu. Samas viitab kasutuse jätkumisele kaebaja

pearaamatu maksuhaldurile esitatud mõlemas versioonis kontol nr 4420 (Autode kindlustus) 21.

juuni 2018. a kanne „ERGO Insurance SE Autode kindlustus 052MKR 05.07.2018 - 04.10.2018“

(dtl 235, 333). Seetõttu ei muudaks ringkonnakohtu hinnangut ka sõiduki omaniku tagantjärele

antud kinnitus kasutuslepingu lõpetamise kohta.

Vastavalt tuleb pidada vaidlusalust sõidukit kaebaja juhatuse liikme kasutuses olnuks

kontrolliperioodi ajal. Tulenevalt TuMS § 48 lg-st 3 ning lg 4 p-st 2 on sõiduki tasuta kasutada

andmine äriühingu juhatuse liikmele erisoodustus. Määrav ei ole siinkohal, kas ja millises mahus

kaebaja juhatuse liige sõidukit tegelikult kasutas. TuMS § 48 lg 8 järgi ei teki erisoodustust üksnes

juhul, kui sõiduk on ajutiselt liiklusregistrist kustutatud või registrikanne on peatatud. Ülejäänud

juhtudel tuleb tasuda erisoodustuselt vanema kui viie aasta vanuse sõiduki eest maksu 1,47 eurot

kuus mootori võimsuse iga võimsuse ühiku (kW) eest. Maksuhaldur ongi sellest lähtudes

arvestanud erisoodustuse tulumaksu, samuti sotsiaalmaksu. Kaebaja ei ole maksukohustuse

arvestust kahtluse alla seadnud.

Shisha Studio kulude erisoodustus

16. Kaebaja leiab jätkuvalt, et Shisha Stuudios tehtud kulutuste kaudu ei ole juhatuse liige saanud

erisoodustust, kuna kulutused on tasaarvestatud kaebaja võlgnevusega juhatuse liikme ees.

Ringkonnakohus ei jaga seda seisukohta.

17. Pooled ei vaidle, et kontrolliperioodil Vesipiibu Stuudio OÜ-le tehtud maksed kokku 2 480,60

eurot ei seondu kaebaja ettevõtlusega, vaid on tehtud kaebaja juhatuse liikme isikliku tarbimise

kulude tasumiseks. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kaebaja väidetud tasaarvestust ei

dokumenteerinud, s.t puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja või kaebaja juhatuse liige oleks

teinud tasaarvestuse avalduse (VÕS § 198 ls 1), mis hõlmaks kaebaja juhatuse liikme kasuks

tehtud kulutuste nõuet. Kaebaja ja kaebaja juhatuse liige omavahelistes suhetes võivad lugeda

vastastikuste nõuete tasaarvestuse kehtivaks ka nõuetekohase tasaarvestuse avalduse esitamiseta

või kohaldada tasaarvestust jooksva arve põhimõttel (VÕS § 203). Maksuõigussuhtes aga, kui

kaebaja soovib vältida erisoodustuselt maksu tasumise kohustust, tuleb tal tõendada

maksukohustust vähendava asjaolu esinemine. Seda ei ole kaebaja suutnud teha.

18. Kaebaja juhatuse liikme kaebaja vastu oleva nõude tõendamiseks esitas kaebaja

müügilepingud (dtl 1565, 1566), mille järgi kaebaja juhatuse liige võõrandas kaebajale

laiformaatprinteri Canon Image Prograf W6400 ja pinnasest kaabli otsimise seadme.

Ringkonnakohus osutab esmalt, et kuigi lepingud on dateeritud ca ühekuuse vahega, vastavalt 19.

detsembril 2016 ja 11. septembril 2017, on lepingute vormistus identne. Lepingud on koostatud

sõiduki müügilepingu blanketile, millel punktis 1 on sõnad „sõiduki“ ja „registreerimismärk“

läbikriipsutatud, kuid punktides 2, 3 ja 4 ei ole asjakohaseid läbikriipsutusi ega asendusi tehtud.

Lepingute vormistus iseenesest viitab võimalusele, et need ei ole koostatud neile märgitud ajal ega

kajasta tegelikult aset leidnud müügitehinguid.

Vaatamata halduskohtu otsuse põhjendustes osutatud vastuoludele kaebaja väidetes ei ole kaebaja

ka apellatsioonimenetluses suutnud selgitada, milliste vahendite eest kaebaja juhatuse liige soetas

väidetavalt kaebajale müüdud seadmed, arvestades et nende hind oli võrreldav kaebaja juhatuse

liikme kahe aasta palgatuluga. Väide, et kaebaja juhatuse liige finantseeris seadmete ostu

füüsilistelt isikutelt saadud laenuga, ei selgita, kuidas oli kaebajal võimalik laen(ud) tagastada.

Samas ei ole kaebaja juhatuse liige isegi püüdnud selgitada, miks tuleb pidada eluliselt usutavaks

Shisha Studios meelelahutusele kulutuste tegemist oma igakuise sissetulekuga võrreldavas

summas, kui see tasaarvestuse kaudu toonuks kaasa kaebaja vara tegeliku vähenemise. Sellises

suurusjärgus kulutuste tegemist seletaks pigem kaebaja juhatuse liikme teadmine, et tal füüsilise

isikuna ei tule kulutusi kanda, s.t et tegemist on kaebaja poolt talle antud erisoodustusega.

19. Kaebaja juhatuse liige ei ole suutnud esitada andmeid ega tõendeid väidetavalt kaebajale

võõrandatud seadmete soetamise aja ega hinna kohta. Maksuhalduri kogutud tõendid (dtl 1568-

1573) osutavad veenvalt, et seadmete müügilepingutes märgitud müügihinnad ületavad oluliselt

sarnaste uute seadmete turuhinda. Kasutatud seadmete soetamine kaebaja juhatuse liikmega

väidetavalt sõlmitud müügilepingutes märgitud hinnaga ilmselt ei ole majanduslikult põhjendatud

olukorras, kus uus sama funktsiooni täitev seade oli võimalik soetada odavamalt. See asjaolu

süvendab kahtlust, et väidetud tehingud sellisena ei toimunud.

Kaebaja ei ole suutnud mõistlikult selgitada ka erinevusi äriühingu pearaamatu erinevate

versioonide (maksuhaldurile esitatud 5. oktoobri 2018 ja 21. detsembri 2018 seisuga) vahel ega

pearaamatu kassa konto negatiivset saldot. Kaebaja juhatuse liikme ees võlgnevuse olemasolu seab

kahtluse alla seegi, et kaebaja juhatuse liige väitis algselt kulutuste hüvitamist sularahas (dtl 132)

ning hiljem, et ei tea täpselt, kuna raamatupidaja otsustas, kuidas see vormistada (dtl 533). Samuti

ei teadnud kaebaja juhatuse liige, kui suur võis olla kaebaja võlgnevus juhatuse liikme ees. Kaebaja

juhatuse liikme teadmatus sellest, et kaebaja talle midagi võlgnes ja Shisha Studio kulutused

tasaarvestati selle võlgnevusega osutab võimalusele, et kaebajal võlgnevust juhatuse liikme ees ei

olnudki.

20. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et asjaolud kogumis viitavad sellele, et Shisha Studio

kulutused olid kaebaja juhatuse liikmele antud erisoodustus (TumS § 48 lg 4), millelt

maksukohustuse

vältimiseks

vormistati

kulutused

tasaarvestatuks

pearaamatu

kontol

„Võlgnevused aruandvatele isikutele“. Selleks vormistati müügilepingud, mis ei kajasta tegelikult

toimunud tehinguid kaebaja ja tema juhatuse liikme vahel ning millest pooltele tegelikke õigusi ja

kohustusi ei tekkinud.

21. Kuid vaidlusaluseid kulutusi tuleks pidada erisoodustuseks ka juhul, kui nõustuda kaebaja

väitega, et tal oli tekkinud võlg oma juhatuse liikme ees viimase poolt kaebajale müüdud seadmete

eest. Kaebaja väitel oli seadmete müügihind kokku 8050 eurot ja seda tasaarvestati pearaamatu

kontol „Võlgnevus aruandvatele isikutele“. Maksuhaldurile esitatud pearaamatu 5. oktoobri 2018

versiooni kohaselt oli konto saldo kontrolliperioodi alguses 3 774,72 eurot ja 21. detsembri 2018

versiooni kohaselt oli konto saldo kontrolliperioodi alguses 3 458,29 eurot. Arvestades, et hilisem

versiooni on kaebaja poolt sisse viidud parandused, siis on põhjendatud lähtuda selles esitatud

andmetest. Nende alusel tuleks järeldada, et algselt konteeritud võlast 8050 eurot oli

kontrolliperioodi alguseks kaebaja juhatuse liikmele hüvitatud 4 591,71 eurot. Maksuhalduri

kogutud tõendite kohaselt on kaebajale müüduga võrdväärse uue laiformaatprinteri hind ca 2000

eurot ja pinnasest kaabli otsimise seadme hind ei ületa 2 382,35 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul

on need maksimaalsed väärtused, mida saab arvestada „Võlgnevus aruandvatele isikutele“, kuna

seda ületavas osas oleks tegemist asjade soetamisega turuhinnast kõrgema hinnaga. See oleks aga

omakorda kaebaja juhatuse liikmele erisoodustuse andmine (TuMS § 48 lg 4 p 8) ja sellisena

maksustatav. Kaebaja juhatuse liikmele kontrolliperioodi alguseks hüvitatud summa (4 591,71

eurot) ületas seadmete turuhinna (2000 + 2 382,35 = 4 382,35 eurot). Kaebaja juhatuse liige on

küll väitnud kaebaja eest veel muude kulutuste tegemist, kuid tõendid selle kohta puuduvad.

Seetõttu ei saanud kaebajal olla võlgnevust kaebaja juhatuse liikme ees kontrolliperioodi alguses.

Vastavalt ei olnud võimalik ka tasaarvestada Shisha Studios tehtud kulutusi ja nende

maksustamine erisoodustusena on õiguspärane.

Ettevõtte üleminek

22. Kaebaja leiab jätkuvalt, et tema tegevus erineb Energy OÜ tegevusest, mistõttu ei ole ta

viimase tegevust üle võtnud. Kui vastustaja oleks piiritlenud Energy OÜ majandusüksusena

tegutseva ettevõtte, siis oleks ilmnenud, et Energy OÜ tegeles suuremahuliste ja pikemaajaliste

projektidega, mida võimaldas äriühingus töötanud Gunnar Kaljuvee eriteadmised ja

kutsetunnistus. Sellist tegevust ei ole kaebaja üle võtnud, mistõttu ei ole alust järeldada ka Energy

OÜ ettevõtte üleminekut kaebajale.

Ringkonnakohus ka selles osas kaebajaga ei nõustu.

23. Halduskohus kontrollis maksuõigussuhte tähenduses ettevõtte ülemineku järelduse

hindamiseks KMS § 37 alusel asjakohases kohtupraktikas oluliseks peetud kriteeriumide

olemasolu, s.o 1) ettevõtte tüüp; 2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite

üleminek; 3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4) kliendi- ja hankijasuhete

jätkuvus; 5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; 6) majandustegevuse

jätkuvus; 7) personali säilitamine; 8) ettevõtte omandaja varasem tegevus; 9) üleandja ja omandaja

tegevuskoht, juhtorganite liikmete kattuvus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et

vastustaja tuvastatud asjaolud kogumis on piisavad ettevõtte ülemineku jaatamiseks.

24. Täpsemalt on maksuhaldur tuginenud sellele, et:

a) kaebaja ja Energy OÜ tegevus oli sarnane – äriühingute esitatud arvete kujundus on identne

ja arvetelt nähtub sarnane teenus/töö (näiteks projekteerimine, paigaldustöö);

b) äriühingute tegevuskoht kattus;

c) kaebaja juhatuse liige oli ka Energy OÜ juhatuse liige;

d) kaebaja tegi kontrolliperioodil makseid Energy OÜ võlgnevuste tasumiseks kolmandatele

isikutele;

e) äriühingute tehingupartnerid kattuvad osaliselt;

f) nii kaebaja juhatuse liige kui tema vend olid töötamise registris alates 2013. aastast

registreeritud Energy Team OÜ töötajatena, kanded muudeti kontrolliperioodi ajal selliselt,

et mõlemad registreeriti kaebaja töötajatena;

g) kaebaja müügitulu hakkas kasvama 2017. aastal ja jätkas kasvu 2018. aastal, samas Energy

OÜ müügitulu vähenes 2017. aastal ja oluliselt veel 2018. aasta kahel esimesel kuul,

misjärel äriühing käibedeklaratsioone enam ei esitanud.

Ringkonnakohtu hinnangul on maksuhaldur kontrollaktis ja halduskohus otsuses põhjalikult

analüüsinud tuvastatud asjaolude kogumit ja jälgitavalt põhjendanud järeldust, et kaebaja on

Energy OÜ majandustegevuse üle võtnud. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega, järgib

neid ega korda põhjendusi.

Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgnevat.

25. Kaebaja üheks põhiväiteks on, et vastustaja ei ole piiritlenud ettevõtet, mille väidetava

kaebajale ülemineku tõttu täiendav maksukohustus määrati. Ringkonnakohus osutab, et TsÜS §

661 järgi ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. VÕS § 180 lg 2 kohaselt kuuluvad

ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja

kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Sellest määratlusest ongi nii maksuhaldur

kui ka halduskohus lähtunud MKS § 37 järgi Energy OÜ ettevõtte kaebajale ülemineku

tuvastamisel. Ettevõtet kirjeldab majandustegevus, s.o elektritööde teenuse pakkumine. Kaebaja

ega tema juhatuse liige ei ole väitnud, et Energy OÜ ettevõte oleks määratletav peamiselt asjade

kogumina. Seega on ettevõtte tuumaks just asjakohase teenuse pakkumine ning selleks vajalike

teadmiste, oskuste, töötajate, tarnijate ja tellijate olemasolu. Neid asjaolusid ongi vastustaja

kontrollinud ning põhjendatult leidnud, et kaebaja tegevus sarnaneb olulises osas Energy OÜ

tegevusele, selleks kasutatakse samu töötajaid, tegevuskohta ja tarne- ning kliendisuhteid, muu

hulgas jätkas kaebaja osaliselt Energy OÜ sõlmitud lepingutega võetud kohustuste täitmist.

Ringkonnakohtu hinnangul on see piisav ettevõtte piiritlemiseks. Kuna ettevõtte majandustegevus

on paratamatult ajas mõnevõrra muutuv (uued tellimused ei ole eelnevatega identsed), siis ei

pidanud maksuhaldur kirjeldama Energy OÜ ettevõtet üksikute õiguste ja kohustuste ning asjade

loendi esitamise kaudu.

26. Järeldust ettevõtte üleminekust ei väära, et Energy OÜ tegevus võis varasematel aastatel olla

suunatud suuremate projektidega tegelemisele, toetudes selles G. Kaljuvee erialasele pädevusele.

Majandusüksus, mille kaudu Energy OÜ tegutses ei ole samastatav ega taandatav G. Kaljuvee

isikule. Maksuhaldurile seletusi andes ei ole kaebaja juhatuse liige väitnud, et Energy OÜ tegevus

oleks seisnenud ainuüksi riigihangetel osalemise kaudu saadud tellimuste (milleks oli vajalik G.

Kaljuvee pädevus) täitmises. Seega võis G. Kaljuvee lahkumine Energy OÜ-st küll vähendada

äriühingu ettevõtte tegevuse mahtu, kuid ühe töötaja lahkumine ei saanud siiski tähendada

majandusüksuse tegevuse lakkamist. Vastasel juhul jääks arusaamatuks, milline oli kaebaja

juhatuse liikme ja tema venna roll Energy OÜ tegevuses. Samuti on kaebaja selline arusaam

vastuolus tema enda väitega, et Energy OÜ jätkas tegevust, pakkudes kaebajale allhanketeenust.

Kaebaja juhatuse liikme selgitusest ilmneb, et tegelikkuses ei ole kahe äriühingu tegevus eristatav

selle kaudu, et üks tegeles suuremate ja teine väiksemate projektidega. Nii ilmneb 3. oktoobri

2018. a maksukohustuslase suuliste seletuste protokollist (dtl 133), et kaebaja tegeles mitmeid kuid

kestnud projektide elluviimisega, milles väidetavalt kasutati just Energy OÜ-d alltöövõtjana.

Selline väidetav töökorraldus viitab tegevuse korraldamisele kaebaja väidetus vastupidiselt, s.t et

kaebaja ettevõte tegeles projektijuhtimisega ja Energy OÜ justkui kaasati projekti üksikute osade

teostamiseks. Kaebaja enda väitel tegeles ta 2018. aasta esimesel poolel seega tegevusega, mis

varem oli omane Energy OÜ-le.

Kaebaja juhatuse liikme seletustest maksuhaldurile nähtub, et tegelikkuses kaebaja ja Energy OÜ

tegevus suuresti ei erinenudki. Nii märkis kaebaja juhatuse liige 3. oktoobril 2018 seletusi andes

kaebaja tegevuse kohta (dtl 130): „Eraisikuid üldiselt väldin, väga harva kui nendele töid teeme.

Enamus on peatöövõtjad, kellega me koostööd teeme ehk teised firmad. Kasutame suhteliselt palju

alltöövõttu, enamus töid teevadki ära tegelikult alltöövõtu firmad. Ise oleme pigem projektijuhid

ja koordineerijad, kontaktisikuks peatöövõtjaga jääme ikkagi meie. Kuna meid on firmas kaks, siis

me ise tegeleme ikkagi pigem korraldusliku poolega. Projekteerimise teeme üldiselt ise, need asjad

mis on tehtavad arvuti taga teeme üldiselt meie.“ 6. novembril 2018 kaebaja ja Energy OÜ ja

kaebaja tegevuse erinevuse kohta ütles kaebaja juhatuse liige (dtl 538): „Suures laastus ei erine.

Elektrisüsteem jääb elektrisüsteemiks, projekteerimine projekteerimiseks jne. Kuna valdkond on

sama, ei saa ka tegevus erineda.“

27. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub eelnevast, et olukorras, kus kaebaja juhatuse liige oli ka

Energy OÜ juhatuse liige, korraldati äriühingute samas valdkonnas teenuse pakkumises seisnenud

tegevus majandusliku otstarbekuse kaalutlusel. Riigihangete tulemusel saadud tööde tegijaks oli

Energy OÜ, muus osas toimus aga alates 2017. aastast tööde jagamine kaebaja ja Energy OÜ

vahel. Maksuhaldur on siinkohal põhjendatult osutanud sellele, et Energy OÜ käibe vähenemisel

2017. aastal hakkas tõusma kaebaja käive. Kui Energy OÜ käive vähenes ca 100 000 euro võrra,

siis kaebaja käive tõusis ca 86 000 euro võrra, jätkates kasvu ka 2018. aastal. Seejuures on

mõistetav, et G. Kaljuvee lahkumise tõttu ei olnud võimalik enam riigihankemenetlustes

pakkujana osaleda ega suuremahulisi projekte saada, mistõttu kaebaja käive ei kasvanud samas

mahus, kui vähenes Energy OÜ käive. Kaebaja juhatuse liige ei ole suutnud esile tuua olulisi

erinevusi oma töös sõltuvalt sellest, kas teenusepakkujaks oli Energy OÜ või kaebaja.

28. Kaebaja ja Energy OÜ vahel vormistatud kokkulepe viimase poolt osutatud teenuste eest

Energy OÜ võlgade tasumiseks osutab samuti kaebaja poolt tegevuse ülevõtmisele, kuna samas

valdkonnas tegevuse jätkamiseks oli vajalik suhete jätkamine tarnijatega. Eluliselt usutav ei ole

kaebaja väide Viljandi hotelli ja Perve päikesepargi objektidel tööde korraldamisest selliselt, et

Energy OÜ osutas kaebajale alltöövõtu teenust ja kasutas tööde tegelikuks teostamiseks omakorda

alltöövõttu. Olukorras, kus kaebaja juhatuse liige oli ka Energy OÜ juhatuse liige puudub sellel

majanduslik sisu. Töödega seotud füüsiliste isikute kattuvuse tõttu on ilmne, et kaebajal oli

teadmine valdkonnast kui ka sidemed alltöövõtjate ja tarnijatega. Seetõttu viitab tehingute selline

vormistamine maksueelise saamise eesmärgile – sellega loodi kaebajale võimalus

sisendkäibemaksu kajastamiseks oma maksuarvestuses, teades et Energy OÜ käivet ei deklareeri

ja käibemaksu ei tasu.

Tõendamata on kaebaja väide, et Energy OÜ-l tema pika tegevusaja tõttu oli võimalik saada

paremaid sisseostuhindasid, mis võinuks selgitada Energy OÜ kasutamist alltöövõtjana. Energy

OÜ kaudu teenuse pakkumise lõpetamine ja Energy OÜ osa võõrandamine kahandab sellise väite

usutavust veelgi, kuna ilmestab, et Energy OÜ ettevõtte tegevus oli lõppenud ja tema kasutamine

kaebaja tegevuses ei olnud vajalik. Identse kujunduse blankettide kasutamine ja Energy OÜ

võlgnevuste osaline tasumine näitab, et kaebaja soovis jätta mulje Energy OÜ tegevuse

jätkumisest. Sellise tegevuse eesmärgiks võis olla lootus saada kasu Energy OÜ tegevusega loodud

usaldusest. See iseenesest kinnitab, et kaebaja juhatuse liige pidas kaebaja ettevõtet OÜ Energy

tegevuse jätkajaks.

29. Asja lahendamisel ei ole määrav, et Energy OÜ-l võis olla kaubik koos tööriistadega ning

vastustaja ei ole välja selgitanud selle vara saatust. Ringkonnakohus osutab siinkohal veelkord

kaebaja juhatuse liikme selgitusele, et nii kaebaja kui Energy OÜ tegevus seisnes eelkõige

projektijuhtimises, s.t tööde teostajateks olid alltöövõtjad. Seetõttu ei ole selge, milline üldse oli

vajadus kaubiku ja tööriistade järele. Ringkonnakohus jagab maksuhalduri kahtlust, et olukorras,

kus Energy OÜ osa võõrandamise eesmärgiks oli, et uus omanik nõuaks sisse võlad ja täidaks

kohustused, anti äriühingu uuele juhatuse liikmele üle varasemas majandustegevuses kasutatud

asjad. Kaebaja juhatuse liige ei esitanud andmeid ega tõendeid selle kohta, millal ja kellele toimus

asjade väidetav üleandmine Energy OÜ osa võõrandamise järel. Lisaks ei ole tuvastatud

asjaolusid, millest saaks järeldada, et nimetatud asju üldse kasutati Energy OÜ poolt

majandustegevuses 2018. aastal. Isegi kui Energy OÜ varasemalt kasutas kaubikut ja tööriistu,

mida kaebajale üle ei antud, ei välista ka see ettevõtte üleminekut kaebajale. See osutab üksnes

võimalusele, et ettevõtte tegevus keskendus varasemast veelgi enam projektijuhtimisele ja tööde

teostamisel allhanke kasutamisele.

30. Kokkuvõtvalt osutavad asjaolud veenvalt sellele, et G. Kaljuvee lahkumisega samaaegselt, kas

Energy OÜ-l makseraskuste, võlgade sissenõudmise probleemide tõttu või muul põhjusel,

otsustati osutada teenuseid edaspidi kaebaja kaudu ja loobuda Energy OÜ kasutamisest teenuste

osutamisel. 2018. aasta alguses tehtud otsusele suunata majandustegevust edaspidi kaebaja kaudu

osutavad selgelt nii töötajate ülevõtmine, kolmandate isikute ees Energy OÜ kohustuste täitmine

kui ka klientide ja tarnijate osaline kattuvus. Nendele asjaoludele ei ole kaebaja suutnud pakkuda

usutavat selgitust, mis tõrjuks kõrvale järelduse Energy OÜ tegevuse ülekandumisest kaebajale.

31. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10. septembri

2020. a otsus muutmata.

32. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses.

Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustajae kasuks välja ei

mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)