2-21-108571/18 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-21-108571

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Andrus Miilaste

Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 24. november 2021. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-21-108571

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi A.P. vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

603,88 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood

14304235), lepinguline esindaja M.A. (e-post XXX)

Kostja A.P. (isikukood XXX), lepinguline esindaja

M.P. (e-post XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista A.P. välja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks võlgnevus intresside eest

summas 92,91 eurot ja 30.06.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 215,06 eurot.

3. Mõista A.P. välja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks viivis protsendina

põhinõudest kuni põhinõude summas 1738,99 eurot täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg

1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

4. Jätta menetluskulud 25% ulatuses TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kanda ning 75%

ulatuses A.P. kanda.

5. Määrata TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali menetluskulude rahaliseks suuruseks 365

eurot.

6. Lugeda A.P. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks väljamõistmisele kuuluvaks

menetluskuluks 273,75 eurot.

7. Määrata A.P. menetluskulude rahaliseks suuruseks 360 eurot.

8. Lugeda TF Bank AB (publ.) Eesti filiaalilt A.P. kasuks väljamõistmisele kuuluvaks

menetluskuluks 90 eurot.

9. Teha menetluskulude osas tasaarvestus ja mõista A.P. välja TF Bank AB (publ.) Eesti

filiaali kasuks menetluskulud 183,75 eurot (273,75 eurot - 90 eurot).

10. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates

kuni menetluskulude tasumiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

Käesoleva tsiviilasja puhul on tegemist lihtmenetluse asjaga tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) TsMS § 405 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes

juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või maakohtu otsuse tegemisel on

selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi

või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS 637 lg

21). Kohus ei anna pooltele luba otsuse edasikaebamiseks.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima,

vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 633 lg 7).

Kui apellant taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta TsMS § 187 lg 6

kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja) esitas 24.03.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse A.P. (kostja) põhinõude 1738,99 euro, intressi 92,91 euro,

sissenõutavaks muutunud viivise 144,6 euro, sissenõudekulude 50 euro ja jooksva viivise

saamiseks. Seoses võlgniku vastuväitega kohtunikuabi lõpetas 04.06.2021 määrusega

maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Tartu Maakohus tegi 10.06.2021 määrusega maksekäsu võlgniku poolt tunnustatud nõude

osas ning mõistis kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevuse 1738,99 eurot, maksekäsu

kiirmenetluses tasutud riigilõivust 52,17 eurot ning menetluskulude katteks 20 eurot.

3. Hagimenetluses palub hageja kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja mõista võlgnevuse

intresside eest 92,91 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot, hagi esitamise aja (30.06.2021)

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 321,85 eurot ning viivise alates 01.07.2021 kuni

põhinõude summas 1738,99 eurot täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

4. Hagiavalduse kohaselt pooled sõlmisid XX.XX.XXXX väikelaenu laenulepingu, mille

alusel sai kostja laenu summas 4000 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama kokku lepitud

maksegraafiku alusel perioodil 10.02.2017 - 10.01.2022. Kuna kostja oma laenulepingulisi

kohtusi korrapäraselt ei täitnud, saatis TF Bank AB (publ.) kostjale lepingu ülesütlemise

viimase hoiatuskirja 08.09.2020 ning seejärel ütles TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal lepingu

üles 23.09.2020.

5. Laenulepingus leppisid pooled kokku intressimääras 15,9% aastas. Laenulepingu alusel

kohustus kostja tasuma intressi lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostjal on

intressi võlgnevus alates 41. osamaksest 10.06.2020 kuni ülesütlemiseni 23.09.2020 summas

92,91 eurot (22,72+21,72+20,70+19,68+8,09).

6. Laenuandja

ja

hageja

on

kohtuvälises

menetluses

korduvalt

kostjale

saatnud

maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud.

Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu ülesütlemist lepingu alusel

lähtudes VÕS 1132 lg 1 ja lg 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 3.7.

Sissenõudmisega seotud kulud on kokku 50 eurot: 1. tasulise kirja saatmine 25 eurot, 2.

tasulise kirja saatmine 5 eurot, 3. tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega

tekkinud kulud 15 eurot (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete

otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja

vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud;

võlanõude avaldamisega tehtud kulud).

7. Hageja arvestab viivist lepingus kokku lepitud viivisemääras 24,15% aastas kogu põhivõla

summalt 1738,99 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 24.09.2020 kuni

hagi esitamiseni 30.06.2021. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks

muutunud viivisenõue summas 321,85 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni

selle kohase tasumiseni alates 01.07.2021 seadusjärgses viivisemääras VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras (8% aastas).

8. Vastuses hagile palub kostja jätta hagi läbi vaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 423 lg 1 p 9 alusel, leides et hageja nimel hagi esitanud isikul puudub seaduse

kohaselt õigus hagejat esindada ja ta ei ole oma sellekohast esindusõiguse võimlaikkust

tõendanud. Kostja viitab, et hageja ja kostja vahel sõlmitud leping on oma olemuselt

krediidileping ning J.I.O. tegevus seoses võlanõude sissenõudmisega on käsitletav

krediidiasutuse poolt oma tegevuse edasiandmisena. Kostja viitab krediidiasutuste seaduse

(KAS) § 63 lg-le 4 ja krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 46 lg-le 2, millest

tulenevalt krediidiandmist või krediidi vahendamist ja sellega seotud nõuete täitmist võib

edasi andma üksnes teisele isikule, kellel on tegevusluba krediidi andmiseks või krediidi

vahendamiseks. Kostja leiab, et kui krediidiandja annab oma tegevuse edasi krediidilepingust

tulenevate nõuete täitmisega seoses, siis peab neid ülesandeid täitval ettevõtjal olema vastav

tegevusluba. Kostja märgib, et krediidiandja võib kolmandale isikule krediidilepingust

tulenevaid nõudeid vaid loovutada ning vastav alus on sätestatud VÕS §-s 412.

9. Kostja leiab, et hagiavalduses esitatud nõuded kostja vastu on tõendamata ning viivise nõue

on hea usu põhimõttega vastuolus, mistõttu kostja palub jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

10. Kostja leiab, et hageja intressi arvestuse õigsust pole võimalik kontrollida, kuna hageja on

jätnud tõendamata, miks ta arvestab intressi võlgnevuse tekkimise kuupäevast alates

10.06.2020. Kostja viitab VÕS § 416 lg-le 3. Hageja ja kostja vahel sõlmitud

tarbijakrediidilepingu maksegraafikus on intressi arvestus kuupõhine. Hageja on arvestanud

intressi lepingu lõpetamise kuul kuu põhiselt, kuid tulnuks arvestada päevapõhiselt kuni 23.09

ning kostjale on arusaamatu mis summa on 8,09 eurot hageja poolt esitatud intressinõudel.

11. Kostja leiab, et hageja tüüptingimuste p 3.7. on tühine, kuna see on vastuolus VÕS §-s 1132

võla sissenõudmiskulude hüvitamise sätetega tarbija poolt. Lisaks leiab kostja, et

sissenõudmiskulud on tõendamata. Hageja ei ole tõendanud, milliste kirjade eest peale

lepingu lõppemist hageja sissenõudmiskulusid nõuab. Kostjaga ühenduse saamiseks ei ole

hageja pidanud mingeid erakorralisi meetmeid rakendama. TF Bank on märkinud juba

15.06.2020 väljastatavale kirjale kostja tegeliku elukoha aadressi XXX, kuid XXX hageja

esindajana kasutas järjepidevalt kostja endist aadressi XXX vallas ning märkis ka

hagiavaldusele selle aadressi, kuigi pidi teadlik olema kostja tegelikust elukoha aadressist.

12. Kostja leiab, et hageja viivisenõue tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 138

sätestatud hea usu põhimõtte rikkumise tõttu jätta rahuldamata.

13. Kostja leiab, et hageja ei ole toiminud viivise nõuete esitamisel heas usus. Hageja ei ole

kordagi kostjale esitanud viivise arveid ega ka viivise arvestusi, põhjendanud viise nõude

aluseid. Hageja ei ole pikema aja vältel s.o. peale lepingu lõpetamist üldse kostjalt viivist

nõudnud ja jätnud oma tegevusega kostjale arvamuse, et hageja on loobunud viivise nõudest.

Alles kohtumenetluses esitas hageja viivise nõude ja arvestuse viiviseraporti kujul. Ka poolte

suuliste läbirääkimiste käigus, mis toimusid maksegraafiku sõlmimiseks, pole hageja

teatanud, et esitab viivise nõude. Pooled leppisid kokku kokkuleppelise summa 1999,96 eurot,

kuid kostjale allkirjastamiseks 19.02.2021 esitatud dokument sisaldas täiendavaid nõudeid,

milles pooled ei olnud läbi rääkinud ja võla summa kujunes koos üllatuslike intressidega

(seisuga 19.02.2021) kokku summas 2702,66 eurot. Kostja tarbijana ei saanud aru sellise

summa kujunemise loogikast. Hageja poolt esitatud dokument oli oma sisu poolest uus

krediidileping. Sellise krediidilepingu sõlmimine eeldanuks ka kogu seaduses toodud

tarbijakrediidi regulatsiooni nõuete täitmist sh vastutustundliku laenamise nõude täitmist ja

hoolsusmeetmete rakendamist. Kostja keeldus sellise maksegraafiku sõlmimisest ja esitas

kaebuse T.K.

14. Hageja käitumine viivise nõudmisel on olnud vastuoluline ja eksitav. Hageja vastuoluline

käitumine seisnes selles, et ta jättis pikema aja jooksul mulje, nagu oleks viivisenõudest

loobunud. Hageja on käitunud vastuoluliselt ning kuritarvitanud oma õigusi maksekokkuleppe

sõlmimisel. Hageja jättis kostale veendumuse, et sõlmitakse olemasoleva kogu võlgnevuse

tasumiseks maksegraafik kokkuleppelises sumas 1999,96 eurot, mis oleks hõlmanud

eelduslikult nii põhinõuet kui ka mistahes täpsustamata muid kulusid. Kostja mõistis, et kui

ta tasub kokkuleppelise summa, siis mingeid täiendavaid tasusid ei lisandu ja hageja loobub

ka viivisenõuetest.

15. Kostja leiab, et viivisearvestus hagile lisatud viiviseraporti kujul ei ole aktsepteeritav ning

viivisenõude põhjendatust ei ole võimalik kontrollida. Viivisenõue peab sisaldama viivise

arvestust kuude lõikes ning välja peab olema toodud viivise arvutustehe.

16. Kostja leiab, et viivisemäär 24,15% aastas on tühine, kuna see ületab kolmekordselt

seadusejärgset viivist.

17. Kostja mõistab, et võlausaldajal on õigus nõuda viivist kohustuste täitmisega viivitamise

korral, kuid ei aktsepteeri hageja viivise nõudmise agressiivseid meetodeid ning ebaselgust.

Kostja on samas käitunud kootöövalmilt ja nõustunud maksegraafiku alusel oma kohustused

täitma, kui hageja oleks kokkulepetest kinni pidanud. Kostja ei ole käitunud pahatahtlikult, ta

on soovinud leida lahendust võla tasumist. Makseraskused tekkisid kostjal seoses sellega, et

tema sissetulekud oluliselt vähenesid koroonapandeemiast tekkinud asjaoludel.

18. Hageja krediidiasutusena pidanuks arvestama ka Finantsinspektsiooni soovitusi ja nõuandeid

ülemaailmse koroonapandeemia olukorras. Finantsinspektsioon kutsus üles professionaalsetel

laenuandjatel olema suhetes võlgnikuga mõistlik ja pandlik, vältides ebamõistlikke tasusid,

tingimusi ja intressitõuse laenulepingute täitmise, restruktureerimise ning rikkumise

käsitlemisel.

19. Lisaks kostja viitab asjaolule, et ebaselgus on olnud ka viivise määra rakendamises.

Hagiavalduse juurde esitatud viiviseraportis on märgitud võlaperioodi 24.09.2020 kuni

31.12.2020 viivise summaks 113,597352 eurot. Hageja poolt esitatud ja kostja poolt

vaidlustatud maksekokkuleppes on viide, et 20.02.2021 seisuga on viivis 118,06 eurot. Seega

on hageja arvestanud 20.02.2021 seisuga viivist väiksemas määras kui seda on arvestatud

hagiavalduse juurde lisatud viiviseraportis. Hageja ei ole viivist nõudva osapoolene loonud

mõistlikku selgust viivisemäära rakendamisel. Kui hageja soovinuks viivist nõuda, siis ta

oleks pidanud selgelt esitama arvestused viivise osas ka võlamenetluse kestel, mida hageja

teinud ei ole.

KOHTU SEISUKOHT

20. Kohus leiab, et puudub alus jätta hagi läbi vaatamata ning et hagi on põhjendatud ja kuulub

rahuldamisele osaliselt.

21. TsMS § 423 lg 1 p 9 kohaselt jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui õigustatud isiku nimel hagi

esitanud isik ei ole tõendanud oma esindusõiguse olemasolu. Hageja on hagiavaldusele

lisanud volikirjad, milles hageja volitab end võla sissenõudmisel (sh kohtumenetluses)

esindama J.I.O. ning J.I.O. volitab omakorda enda juriste ennast kohtumenetlustes esindama.

Kohus leiab, et hageja nimel hagi esitanud isiku esindusõigus on kohtule esitatud

volikirjadega tõendatud, mistõttu puudub alus jätta hagi läbi vaatamata. Kostja viidatud KAS

§ 63 lg 4 ja KAVS § 46 lg 2 kohtumenetluses esindaja esindusõiguse hindamisel ei kohaldu.

22. Vaidlust ei ole selles, et pooled sõlmisid XX.XX.XXXX väikelaenu laenulepingu, mille

hageja on 23.09.2020 üles öelnud. Põhivõlgnevuse summas 1738,99 eurot sissenõudmiseks,

mida kostja tunnistas, on kohus koostanud maksekäsu.

23. Laenulepingus leppisid pooled kokku intressimääras 15,9% aastas. Laenulepingu kohaselt

kohustus kostja tasuma intressi lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostja viitab

VÕS § 416 lg-le 3, mille kohaselt kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt

kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate

maksete tasumata kogusummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale

langevate kulude võrra. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole tarbijal intressi tasumise kohustust

tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele järgneva aja eest. Praegusel juhul nõuab hageja kuni

lepingu ülesütlemiseni sissenõutavaks muutunud intressi tasumist. Hageja on arvestanud

intressi vastavalt maksegraafikule alates võlgnevuse tekkimisest 10.06.2020 (41. osamakse)

kuni lepingu ülesütlemiseni 23.09.2020 summas 92,91 eurot (45. osamakse intressi on hageja

arvestanud kuni 23.09.2020 ehk 13 päeva eest 8,08 eurot (18,64 : 30 x 13)). Kohus leiab, et

hageja intressinõue on seaduslik ja põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

24. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

25. Hageja arvestab viivist lepingus kokku lepitud viivisemääras 24,15% aastas. VÕS § 415 lg 1

esimese lause kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Riigikohus on leidnud, et

VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on

kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka

sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas

lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära

järgi (vt Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).

26. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist samas ulatuses, mis pooled olid intressimäärana

kokku leppinud (s.o 15,9% aastas / 0,044% päevas). Hagejal on õigus arvestada viivist

lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 24.09.2020. Arvestades viivist lepingujärgses

intressimääras, oli 30.06.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 215,06 eurot (0,044%

1738,99 eurost x 280 päeva). Arvestades hageja nõuet, kuulub alates 01.07.2021 viivis

väljamõistmisele VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses (käesoleval ajal 8% aastas).

27. Kohtu hinnangul ei ole kostja esile toonud ning tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust

lugeda hageja viivisenõude hea usu põhimõttega vastuolus olevaks.

28. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus.

Riigikohtu praktika kohaselt saab aegumistähtaja jooksul nõude maksmapanekut pidada hea

usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel. Eelkõige peaks selliseks erandlikuks

asjaoluks olema võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma

nõude sissenõudmisest loobunud (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-128-14, p 11 ja seal viidatud lahendid).

29. Kohus märgib, et hageja õigus nõuda rahalise kohustuse täitmise korral viivist tuleneb

seadusest ja poolte vahel sõlmitud lepingust ning hageja ei pidanud kostjale viivise arveid ja

arvestusi esitama. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks pärast võlateatiste saamist

hagejalt viivise osas selgitusi küsinud. Asja materjalidest nähtub, et mõned päevad pärast

lepingu ülesütlemist 28.09.2020 teatel menetluse alustamise kohta on kajastatud 28.09.2020

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 10,66 eurot (kostja vastuse lisa 2, dtl 119).

Võlgnikule edaspidi saadetud võlateatistel ja -nõuetel on viidatud võlausaldaja õigusele nõuda

võlgnikult viivist arvates võla sissenõutavaks muutumisest kuni selle tasumiseni, 29.09.2020

ja 07.10.2020 kostjale saadetud võlateatistel on viivis välja arvutatud, edaspidi on võlateatistel

ja -nõuetel toodud võlgnevuse kogusumma teate saatmise aja seisuga koos kõrvalnõuetega

(hageja poolt 25.10.2021 kohtule esitatud, dtl 156-169). Vaidlus puudub selles, et enne

kohtusse pöördumist on pooled pidanud läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Kostja sõnul

pooled leppisid kokku kokkuleppelise summa 1999,96 eurot, mis sisaldab sealhulgas viivist

118,06 eurot. Seega on kohtu hinnangul tõendamata kostja väide, mille kohaselt hageja jättis

pikema aja jooksul mulje, nagu oleks viivisenõudest loobunud. Kohtu hinnangul ei ole kostja

esile toonud ning tõendanud ka asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja käitus

läbirääkimistel maksekokkuleppe sõlmimiseks vastuoluliselt ja oma õigusi kuritarvitavalt

ning jättis kostjale mulje, et olemasoleva kogu võlgnevuse tasumiseks sõlmitakse

maksegraafik kokkuleppelises summas 1999,96 eurot, millele täiendavaid tasusid ei lisandu ja

hageja loobub viivisenõudest.

30. Kohus möönab, et hageja poolt kostjale esitatud maksekokkuleppes on viivist arvestatud

ilmselt väiksema määraga kui hageja nõuab hagis (summasid arvestades võib viivist olla

arvestatud lepingujärgses intressimääras). Kohus rahuldab niigi viivisenõude osaliselt ning

mõistab viivise välja lepingujärgses intressimääras, mida ei ole alust pidada hea usu

põhimõtte vastaseks.

31. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist pärast lepingu ülesütlemist

lähtudes VÕS § 1132 lõikest 2 ja lepingu üldtingimuste punktist 3.7 summas 50 eurot. Kostja

leidis, et üldtingimuste punkt 3.7 on tühine ning et kulud on tõendamata.

32. Lepingu üldtingimuste p 3.7 kohaselt „Lepingust tulenevate maksete mittetähtaegse tasumise

korral on Krediidiandjal õigus nõuda Krediidivõtjalt sisse kõik võlgnevuse sissenõudmiseks

tehtavad kulutused. Sellised summad on käsitletavad hüvitisena kulude eest, mida

Krediidiandja kannab seoses võlgnevuse sissenõudmisega mh punktis 3.6 viidatud nõude

väljastamise tasud, õigusabikulud, kohtukulud ja täitekulud.“

33. Kohus leiab, et lepingu üldtingimuste p-i 3.7 kehtivus ei oma asjas tähtsust, kuna hageja on

sissenõudmiskulude nõude esitamisel lähtunud seaduses sätestatud piirmääradest.

34. VÕS § 1132 lg 2 p 3 näeb ette, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50

eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni

25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle

1000 euro.

35. Hagiavalduse lisadena on hageja esitanud kohtule lepingu kehtivuse ajal kostjale saadetud

hoiatus- ja meeldetuletuskirjad, 25.10.2021 esitas hageja täiendavalt pärast lepingu lõppemist

kostjale saadetud võlateatised ja -nõuded (dokument on pealkirjastatud kui „kostjale saadetud

tasuta meeldetuletused“). Hageja esitatust ei nähtu, millistel asjaoludel ta nõuab

sissenõudekulude hüvitamist pärast lepingu ülesütlemist taotletud ulatuses (üldtingimuste p-s

3.6 oli kokku lepitud tasu osamakse tasumise kohustuse rikkumisel nõude väljastamise

korral). VÕS §-s 1132 ei sisaldu iseseisvat nõude alust sissenõudmiskulude abstraktseks

hüvitamiseks, vaid sätestab hüvitiste ülempiirid. Kui poolte vahel ei ole meeldetuletuskirja

eest tasu nõudmiseks eelnevat kokkulepet, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud

kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel ning peab kahju tekkimist ja

selle ulatust ka tõendama (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Võlaõigusseadus I.

Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, lk 580). Eelnevat arvestades leiab kohus, et hageja

sissenõudmiskulude nõue on tõendamata ning tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

36. TsMS § 169 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

37. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, on kohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud

75% ulatuses kostja kanda ja 25% ulatuses hageja kanda.

38. Hageja on kohtule teatanud, et jääb hagiavalduses esitatud menetluskulude juurde.

Hagiavalduse kohaselt hageja menetluskuludeks on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv

125 eurot ja lepingulise esindaja kulud 240 eurot (ajakulu 2 tundi, tunnihind 120 eurot, ilma

käibemaksuta), kokku 365 eurot. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt kostja

menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulu 600 eurot (ajakulu 5 tundi seoses

hagimaterjalidega tutvumise, hagiavaldusele vastuse koostamise ja kohtule esitamisega ning

tunnihind 120 eurot). Hageja leiab, et kostja vastust vaadates ei ole kostja menetluskulud

põhjendatud enam kui 2,5 tunni ulatuses.

39. Hageja on maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasunud riigilõivu 69,08 eurot, millest

52,17 eurot mõistis kohus välja 10.06.2021 määrusega, ja hagiavalduse esitamisel 125 eurot.

Hagilt hinnaga 603,88 tasutakse riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi riigilõivu 125 eurot.

TsMS § 147 lg 5 kohaselt tasutakse maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku

korral hagilt täiendav riigilõiv ulatuses, mis ei ole kaetud maksekäsu kiirmenetluse avalduse

esitamisel tasutud riigilõivuga. Seega on hageja tasunud riigilõivu ettenähtust 16,91 eurot

enam, mille ulatuses hageja võib TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel taotleda riigilõivu tagastamist.

40. Kohus leiab, et lepingulise esindaja tunnihind 120 eurot ei ületa keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu ning on põhjendatud ja vajalik. Hageja lepingulise esindaja

ajakulu 2 tundi esinduse eest kohtumenetluses on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik,

arvestades et hageja on lisaks hagiavaldusele esitanud seisukoha kostja vastusele ning

vastanud 04.10.2021 kohtumäärusele. Kostja lepingulise esindaja ajakulu on kohtu hinnangul

põhjendatud ja vajalik 3 tunni ulatuses, mida saab kostja vastuväidete sisu arvestades pidada

õigusteadmisi omava lepingulise esindaja puhul piisavaks.

41. Seega on hageja menetluskulud põhjendatud kokku 365 euro ulatuses ning kostja

menetluskulud 360 euro ulatuses.

42. Arvestades menetluskulude jaotust, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele

menetluskulu summas 273,75 eurot (75% 365 eurost) ning hagejalt kostja kasuks

väljamõistmisele 90 eurot (25% 360 eurost). Kuna pooltel on vastastikused kohustused

menetluskulude tasumisel, siis teeb kohus nõuete osas tasaarvestuse ja mõistab

lõppkokkuvõttes kostjalt hageja kasuks välja 183,75 eurot (273,75 eurot - 90 eurot).

43. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude

tasumiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

44. Hageja palub, et menetluskulud kantaks J.I.O. arvelduskontole nr XXX viitenumbriga XXX.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik