2-21-6908/17 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kädi Sacik-Korn

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.11.2021, Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-21-6908

Tsiviilasi

Bigbank AS-i hagi D. K. vastu võla ja viiviste nõudes

Tsiviilasja hind

8 277,46 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Bigbank AS (rk 10183757)

Hageja

lepinguline

esindaja:

A. K.,

e-post

kohus@sissenoudekeskus.ee

Kostja: D. K. (ik xxx, e-post xxx)

Kostja lepinguline esindaja: R.V., e-post xxx

Asja lahendamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista D. K.lt 7 887,49 eurot, so tagastamata krediidisumma 5263,96 eurot,

intress 419,24 eurot, lepingu haldustasu 6,65 eurot ja viivis seisuga 21.11.2021

summas 2197,64 eurot, Bigbank AS-i kasuks.

3. Välja mõista D. K.lt viivis 16,90% aastas tagastamata krediidisummalt 5263,96

eurolt alates 22.11.2021 kuni tagastamata krediidisumma tasumiseni Bigbank AS-i

kasuks.

4. Menetluskulud jätta D. K. kanda.

5. Määrata kindlaks, et Bigbank AS-ile hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus

on 600 eurot.

6. Välja mõista D. K.lt menetluskulud 600 eurot Bigbank AS-i kasuks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud

tähtaegu.

Hageja nõue ja põhjendused

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 14.03.2019 tarbijakrediidilepingu nr SL19-

01-1599139 (edaspidi ka Leping). Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja kostjale üle

7 000 eurot. Lepingu järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 16,90% tagastamata

krediidisummalt ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldati lepingule Bigbank AS-i

krediidilepingute üldtingimusi. Leping vastas sõlmimise hetkel kostja laenutaotluses väljendatud

tahteavaldusele ja tarbimislaenude turutingimustele. Hageja selgitas kostjale laenulepingu

allkirjastamisel ka kostja poolt laenulepingust tulenevate rahaliste maksekohustuse rikkumise

tagajärgi. Kostja kinnitas laenu vastavust oma tahteavaldusele, huvidele, vajadustele ning

majanduslikule seisule ning teadlikkust laenu võtmisega kaasnevatest ohtudest oma allkirjaga

laenulepingul. Kostjal oli kohustus tasuda alates laenulepingu sõlmimisest hagejale regulaarseid

makseid, millist kohustust kostja korduvalt rikkus. Tulenevalt eeltoodust alustas hageja võla

sissenõudmise menetlust ja edastas kostjale muu hulgas kirjalikud teatised maksekohustuste

meeldetuletuseks. Kuivõrd kostja sellest hoolimata lepingulisi kohustusi korrektselt täitma ei

asunud ning kohtueelses menetluses kohustuste täitmist ei saavutatud, oli hageja sunnitud

lepingu üles ütlema ning oma õiguste maksmapanekuks kohtusse pöörduma. Kostjal ei ole alust

keelduda laenu tagastamisest ega ka laenuga seotud maksete tasumisest. Kostja ei ole

lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning nimetatud rikkumine kestab ka hagi

esitamise hetkel. Hageja hoiatas 24.09.2019 saadetud teatega kostjat lepingu ülesütlemisest

juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Hageja

ütles 18.10.2019 ülesütlemisavaldusega lepingu üles ning nõudis kostjalt 7 299,16 euro

tasumist, millest 6 848,96 eurot moodustas tagastamata krediidisumma, 419,24 eurot

sissenõutavaks muutunud intress, 6,65 eurot lepingu haldustasu, 9,31 eurot sissenõutavaks

muutunud viivis, 15 eurot võla sissenõudmisega seotud kulu. Hageja märgib, et alates

14.03.2019 (s.o. lepingu sõlmimine) kuni lepingu ülesütlemiseni 18.10.2019 on kostja teinud

lepingu raames oma kohustuste katteks hagejale ülekandeid kogusummas 398,60 eurot.

Hageja hinnangul ei ole hagi rahuldamata jätmiseks piisavad kostja väited, nagu oleks

kolmandad isikud kostja nimel ja pettuse teel hagejaga lepingu sõlminud. Kostjapoolsed väited

on

tõendamata.

Kohtule

on

koos

hagiavaldusega

edastatud

hagi

aluseks

olev

tarbijakrediidileping, millest nähtuvalt puudub vaidlus, et kostja on nimetatud lepingu

allkirjastanud omanimeliselt digitaalse allkirjaga. Kliendi isikusamasus on tuvastatud kooskõlas

Eestis kehtivate õigusaktidega ja vastavalt Bigbank AS-i sisekorraeeskirjadele. Samuti on

lepingu sõlmimisele eelnevalt suheldud võlgnikuga telefoni teel, telefoninumbrilt xxx. Pärast

lepingu sõlmimist on lepinguga seotud teavet edastatud nii postiga võlgniku elukohta xxx.

Samuti on teavitusi ja dokumente edastatud e-postile xxx, mis on isiku poolt edastatud

kontaktandmeteks ka käesolevas hagimenetluses. Seega ei ole kostja väited usutavad, et tema

nimel tegutsesid kolmandad isikud. Nii Bigbank AS kui ka kostja enda poolt esitatud tõenditest

(arvelduskonto väljavõtetest) nähtub selgelt ja üheselt, et kostja on laenu enda valdusesse ja

kasutusse saanud. Bigbank AS on kandnud laenusumma arvelduskontole, mis kuulus kostjale ja

mida kostja sellel hetkel ja jätkuvalt kasutab. Seega lepingu tühisuse alused puuduvad.

Hageja on kogunud andmeid kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. 13.03.2019 kirjas kostjale

on palutud edastada arvelduskonto väljavõte, millelt nähtuksid kostja sissetulekud ja

väljaminekud, mille ka kostja on hagejale esitanud ning mida on krediidivõimelisuse

arvestamisel arvesse võetud. Samuti teostas hageja vastavalt kehtivatele õigusaktidele ja

siseprotseduuridele tavapärased päringud avalikesse andmebaasidesse, mh E-krediidiinfo

andmebaas ja Ametlikud Teadaanded. Lisaks on omandanud krediidiandja vajalikku teavet

krediidiotsuse tegemiseks kostja poolt esitatud laenutaotluselt. Muu hulgas nähtub

laenutaotluselt, et kostja taotles laenu summas 25 000 eurot, kuid pärast kaalutletud pangapoolse

krediidiotsuse tegemist oli maksimaalseks väljastatavaks summaks 7 000 eurot. Seega pank on

täitnud oma kohustuse krediidivõimelisuse hindamisel ning teinud kaalutletud otsuse väiksema

laenusumma väljastamiseks, et tagada kliendi maksevõimelisus. Laenuandjal ei ole võimalik

võtta krediidivõimekuse hindamisel arvesse andmeid, mis ei ole talle mitte kuidagi

kättesaadavad või nähtavad või mida laenusaajale ei avaldata. Kostja on loetlenud vastuse

punktis 13 kohustused, mida hageja oleks pidanud arvesse võtma. Hagejal ei olnud võimalik

nimetatud kohustusi arvesse võtta. Arvelduskonto väljavõttelt, mis kostja 13.03.2019 esitas ning

mis oli samuti krediidivõimelisuse hindamise aluseks, ei nähtu nimetatuid kohustusi. Kostja

eraõiguslikud lepingud teiste krediidisaajatega ei ole kolmandatele isikutele kättesaadavad.

Samuti ei eksisteeri sellist andmebaasi, kust nimetatud kohustused oleks nähtavad. Hageja on

palunud kõik kostja kohustused üles nimetada laenutaotlusel. Sissetulekud ja kohustused, mis

krediidiandjale olid teada ning mida seetõttu oli võimalik arvestada, on märgitud laenutaotlusel.

Hageja leiab, et kostja väited vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumise kohta ei ole

tõendamist leidnud. Seega puudub alus kostja vastuse punktis 14 nõutud usalduskahju

hüvitamiseks ja kohustuse tasaarvestuseks.

Hageja palub kostjalt välja mõista tagastamata krediidisumma 5 263,96 eurot, intressi 419,24

eurot, lepingu haldustasu 6,65 eurot, viivise 1698 eurot ja alates 01.05.2021 kuni tagastamata

krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 16,90% tagastamata krediidisummalt aastas.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kostja vastuväited

2. Kostja hagi ei tunnista, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja märgib, et 14.03.2019 sõlmitud tarbijakrediidileping nr SL19-01-1599139 on küll

allkirjastatud kostja poolt digitaalselt, kuid kostja ei ole isiklikult laenu taotlenud ega koostanud

selleks avaldusi, taotlusi vms. Nimelt on kostja nimel tegutsenud I. D. ja V. R., kes esitasid

kostja nimel laenutaotlused 16-le erinevale krediidiasutusele. Kostja selgitab, et ei ole isiklikult

sõlminud hagejaga laenulepingut ega täitnud ühtegi avaldust laenutaotlus(t)e esitamiseks. Seda

tegid tema eest kolmandad isikud, kasutades tema ID-kaarti ja PIN-koode. Samamoodi ei ole

kostja kandnud 14.03.2019 laenulepingu alusel saadud raha kolmandatele isikutele, vaid seda

tegid kolmandad isikud tema eest. Kostjale ülekantud laenud kogusummas 60 166 eurot sattusid

kurjategijate kätte. Nimelt kas I. D. kontole või tema poolt näidatud äriühingule X OÜ. Lepingu

kehtivuse ajal ei ole kostja isiklikult tasunud ka ühtegi laenumakset, vaid hagejale ülekantud

kaks (2) makset on tehtud kurjategijate poolt. Kostja leiab, et Leping on sõlmitud olulise

eksimuse ja pettuse tõttu. Kostja sai teada toime pandud pettusest ETV+ saatest Insight

vahendusel 09.12.2020, milles käsitleti just sama petuskeemi organiseerituna samade isikute

poolt, kui kostjagi puhul. Kostja teavitas temaga juhtunust koheselt ka politseid. Kostja ei ole

laenu saanud enda kasutusse ega tasunud laenumakseid, vaid tegelik laenusaaja on kolmas isik.

Kostja ei oleks tehingut teinud, kui hageja oleks talle selgitanud, et arvestades kostja kõiki

eelnevaid kohustusi puudub tal maksevõimekus ilma, et ta ei kahjustaks oma igapäevast

toimetulekut. Kostja poolt kohtule 04.06.2021 esitatud Politsei- ja Piirivalveameti 01.03.2021

teavitust kriminaalmenetluse kohta, kus on märgitud, et kostja suhtes on toime pandud pettus,

siis kostja tegevust selle dokumendi kohtule esitamisega saab lugeda konkludentseks avalduseks

Lepingu tühistamiseks. Hageja kui krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet

ning jättis tarbijakrediidilepingu sõlmimisel kostja krediidivõimelisuse hindamata ja kostja

esitatud andmed kontrollimata. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine on piisav

selleks, et leping tühistada. Hageja jättis kontrollimata kostja kohustused krediidiasutuste ees,

selleks ajaks, mil hageja kostjaga Lepingu sõlmis, oli kostjal juba kohustused teiste

krediidiasutuste ees. Kui hageja oleks nimetatud kohustust täinud, ei oleks kostja olnud

eksimuses enda võimekuse hindamisel krediidi

tagastamisel.

Hageja poolt kostja

maksevõimekuse ebapiisav hindamine ja selgitamise kohustuse rikkumine tõi kaasa olukorra,

kus kostjale jäeti mulje, et tema sissetulekut arvestades piisab kõikide kohustuste täitmiseks.

Seega on ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise puhul täidetud TsÜS § 92 lg 3 p-s

1 nimetatud tehingu tühistamise materiaalsed eeldused.

Kostja põhipalk X AS-s moodustab 600 eurot kuus, millele lisandub tulemustasu. Keskmiselt

kostja igakuulised sissetulekud töötasu näol on ca 1 100 – 1 200 eurot. Kogu laenukohustus

enne hageja kohustust ja peale kostja isiklikke kohustusi moodustas summaliselt 32 339,45

eurot. Kui ümmarguselt võtta, et igale võlausaldajale tuleb ühes kuus tagastada keskmiselt 100

eurot, siis moodustaks iga 1 200 eurot lisaks kohustusi. Selle peaks lisanduma veel hageja

igakuuline makse summas 175,09 eurot. Ehk kokku tulnuks hagejal koos hageja nõudega tasuda

iga kuu võlausaldajatele 1 930 eurot. On ilmselge, et kostjal ei oleks piisanud töötasust selliseid

summasid kulutada ning hagejal tulnuks keelduda laenu väljastamisest.

Kostjal on hageja vastu nõue, mis tekib vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või

teavitamiskohustuse rikkumisel, kus krediidisaaja võib muuhulgas nõuda sellega tekitatud kahju

hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kostja esitab hageja vastu tasaarvestusavalduse,

millega arveldab kostja tasa temale tekkinud kahju, mis seisneb summas 7 387,85 eurot, millest

419,24 eurot on intress, 6,65 eurot on lepingu haldustasu, 1 698 eurot on viivis, 5 263,96 eurot

tagastamata krediidisumma.

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused

3. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ja menetlusosaliste seisukohtadega, leiab, et hagi

tuleb rahuldada.

4. TsMS § 5 lg-test 1 ja 2 tulenevalt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste

alusel, lähtudes nõudest ning hagimenetluse pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

5. Hageja tugineb enda nõudes poolte vahel 14.03.2019 sõlmitud tarbijakrediidilepingule nr

SL19-01-1599139. Hagi kohaselt rikkus kostja nimetatud Lepingut, mille tagajärjel ütles hageja

Lepingu üles. Hageja nõuab kostjalt Lepingu ülesütlemisest tulenevalt tagastamata

krediidisumma tasumist koos Lepingust tulenevate kõrvalkohustustega, so intressi, lepingu

haldustasu ja viivist.

6. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja sõlmis hagejaga 14.03.2019 tarbijakrediidilepingu nr

SL19-01-1599139, kas tarbijakrediidileping on kostja poolt tühistatud, kas hageja on laenu

andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ning kas kostjal on õigus

tasaarvestada hageja Lepingust tulenevad nõuded.

7. Kostja väidete kohaselt ei ole kostja kunagi hagejalt laenu isiklikult taotlenud ega vaidlusalust

Lepingut sõlminud, vaid seda tegid tema eest kolmandad isikud, kasutades tema ID-kaarti ja

PIN-koode (kostja 22.06.2021 hagivastuse p 5 ja kostja 19.10.2021 täiendavate seisukohtade p

4). Hageja leiab, et kostja vastavad väited on tõendamata.

8. Kohus leiab, et esitatud tõendite pinnalt saab lugeda tuvastatuks, et kostja sõlmis ise hagejaga

14.03.2019 tarbijakrediidilepingu nr SL19-01-1599139 (tl 4-7). Leping on poolte poolt

digitaalselt allkirjastatud 14.03.2019. Kohus leiab, et kostja väited, et vaidlusaluse Lepingu

allkirjastasid tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades kolmandad isikud, on tõendamata.

Riigikohus on lahendi 2-16-124450 punktis 22 selgitanud, et juhul, kui isiku nimel antakse

tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik,

kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on

ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks

võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema

süüta, tema tahte vastaselt. Kohus on kostjale 05.10.2021 määruses selgitanud, et kui kostja

väidab, et tema ise allkirja ei andnud, tuleb kostjal tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-

koodid läksid kostja valdusest välja kostja süüta, tema tahte vastaselt. Kostja ei ole neid

asjaolusid tõendanud. Kostja on küll esitanud Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 01.03.2021

teatise kriminaalmenetluse alustamise kohta seoses sellega, et 2019.a märtsis võeti pettuse teel

erinevatest krediidiasutustelt (mh hagejalt) laenusid kostja nimel (tl 28-29), kuid kohtu

hinnangul ei saa nimetatud teatisega üksi lugeda tõendatuks, et vaidlusalune Leping oli sõlmitud

kostja ID-kaarti ja PIN-koode kasutades kolmandate isikute poolt. Teatise kohaselt oli

kriminaalmenetlus kohtueelse menetluse staadiumis. Kostja ei ole esitanud täiendavaid tõendeid

selle kohta, et nimetatud kriminaalmenetluse raames oleks leidnud tuvastamist, et vaidlusaluse

Lepingu allkirjastasid kolmandad isikud kostja eest kostja ID-kaarti ja PIN-koodi kasutades.

Seega tuleb eeldada, et 14.03.2019 tahteavalduse vaidlusaluse Lepingu sõlmimiseks andis kostja

ise.

9. Kohus märgib lisaks, et kostja väited Lepingu sõlmimise osas on lisaks vastuolulised. Ühest

küljest märgib kostja, et ei ole vaidlusalust Lepingut isiklikult sõlminud, vaid seda tegid

kolmandad isikud. Teisalt väidab kostja, et ta ei oleks tehingut teinud, kui hageja oleks talle

isiklikult selgitanud, et arvestades kostja kõiki eelnevaid kohustusi puudub tal maksevõimekus

ilma, et ta ei kahjustaks oma igapäevast toimetulekut (kostja 22.06.2021 seisukoha punkt 9, tl 42

ja 19.10.2021 seisukoha punkt 11, tl 86 pöördel). Kohus leiab, et nimetatud asjaolud ei saa

esineda samaaegselt, so asjaolu, et kolmandad isikud allkirjastasid vaidlusaluse Lepingu ja see,

et kostja tunnistab, et poleks Lepingut sõlminud, kui oleks olnud teadlik teatud asjaoludest.

Seega on kostja kaudselt tunnistanud, et ta sõlmis vaidlusaluse Lepingu ise. Arvestades kostja

vastuolulisi väiteid ning seda, et kostja ei ole tõendanud, et tema ID-kaart ja PIN-koodid läksid

kostja valdusest tema tahte vastaselt välja, saab eeldada ja lugeda tõendatuks selle, et kostja

andis vaidlusaluse Lepingu sõlmimiseks tahteavalduse ise.

10. Kostja on vastuväidetes tuginenud sellele, et on tühistanud vaidlusaluse Lepingu. Kostja

leiab, et Leping on sõlmitud olulise eksimuse ja pettuse mõjul ning kostja on esitanud

tühistamisavalduse tähtaegselt. Kostja märgib, et sai teada toime pandud pettusest ETV+ saatest

„Insight“ vahendusel 09.12.2020, milles käsitleti just sama petuskeemi organiseerituna samade

isikute poolt, kui kostjagi puhul. Kostja leiab, et kostja poolt kohtule 04.06.2021 esitatud

Politsei- ja Piirivalveameti 01.03.2021 teavitust kriminaalmenetluse kohta, kus on märgitud, et

kostja suhtes on toime pandud pettus, siis kostja tegevust selle dokumendi kohtule esitamisega

saab lugeda konkludentseks avalduseks Lepingu tühistamiseks. Hageja leiab, et Lepingu

tühisuse alused puuduvad.

11. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg 1 kohaselt tehingu, mis on tehtud olulise

eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, võib seaduses sätestatud korras tühistada.

Seadus võib sätestada muid aluseid, mille esinemise korral võib tehingu tühistada. Kui tehing on

seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. TsÜS § 92 lg 1

kohaselt eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Sama paragrahvi lõike 2 ja 3

kohaselt on tehing tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise

tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras

tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Tehingu teinud isik võib

olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada, kui: 1) eksimuse põhjustasid tehingu teise

poole poolt teatavaks tehtud asjaolud või asjaoludest teatamata jätmine, kui asjaolude

teatavakstegemine oli vastavalt hea usu põhimõttele nõutav; 2) tehingu teine pool teadis või

pidi eksimusest teadma ja eksinud poole eksimusse jätmine oli vastuolus hea usu

põhimõttega; 3) tehingu teine pool lähtus tehingu tegemisel samadest ekslikest asjaoludest,

välja arvatud juhul, kui teine pool oleks asjaoludest õiget ettekujutust omades võinud eeldada, et

eksinud pool oleks eksimusest teades tehingu siiski teinud. TsÜS § 94 lg 1 kohaselt pettus on

isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise

teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. TsÜS § 94 lg 3 kohaselt tehingu teinud isik võib

pettuse mõjul tehtud tehingu tühistada. Tulenevalt TsÜS § 94 lg-st 4 kui pettuse pani toime

kolmas isik, kelle eest tehingu teine pool ei vastuta, võib petetud pool tehingu tühistada, kui

teine pool pettusest teadis või teadma pidi. Kui teine pool pettusest ei teadnud ega pidanudki

teadma, võib tehingu tühistada juhul, kui tehingu alusel omandas õiguse pettuse toimepannud

kolmas isik. TsÜS § 98 lg 1 kohaselt tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele

poolele. TsÜS § 99 lg 1 p 2 järgi tehingu võib tühistada pettuse või eksimuse korral – kuue kuu

jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest.

12. Kohus märgib, et TsÜS § 98 lg-st 1 tulenevalt tuleb esitada tehingu tühistamiseks avaldus

teisele poolele. Kostja on tehingu tühistamise konkludentse avaldusena käsitlenud kohtule

04.06.2021 esitatud Politsei- ja Piirivalveameti teatist kriminaalmenetluse algatamise kohta (tl

28-29).

13. TsÜS kommenteeritud väljaande kohaselt (Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud

väljaanne, P. Varul jt, 2010, § 98 komm p 3.1.1) on tühistamisavaldus tehingut tühistada

sooviva tehingu pooleks oleva isiku tahteavaldus, millest järeldub avalduse teinud isiku tahe

tehing tühistada. Tühistamisavalduses ei pea viitama tehingu tühistamise täpsele õiguslikule

alusele, piisav on, kui avalduses on välja toodud faktilised asjaolud, millest võib järeldada,

millisel põhjusel tehing tühistada soovitakse. Nagu ka muude kujundusõiguste puhul, võib ka

tehingu tühistamine toimuda kaudse tahteavaldusega, sellisel juhul tuleb vaidluse korral

avalduse sisu ning avalduse teinud isiku tahet silmas pidades tuvastada, millist õiguskaitse

vahendit silmas peetakse. TsÜS § 68 lg 3 kohaselt kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos,

millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. TsÜS kommenteeritud väljaande

kohaselt (§ 68 komm p 3.3) kaudne ehk konkludentne on tahteavaldus, mis väljendub sellises

teos, millest võib järeldada tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg. Tegu, mille kaudu kaudne

tahteavaldus väljendub, võib seisneda näiteks mingi teate edastamises kas kirjalikult või

suuliselt, kui see teade väljendab tahet saavutada mingi konkreetne õiguslik tagajärg kaudselt.

14. Kohtu hinnangul ei ole võimalik kostja poolt 04.06.2021 kohtule PPA teatise saatmisest

järeldada, et kostja esitas kaudse ehk konkludentse avalduse vaidlusaluse Lepingu

tühistamiseks, kuna teate saatmisest ei ole võimalik tuvastada vastavat tahteavaldust Lepingu

tühistamiseks. Teatise saatmise 04.06.2021 kaaskirjas on kostja üksnes märkinud „2-21-6908

tsiviilasja numb“ (tl 28). Kostja ei ole nimetatud teatise saatmisega märkinud ühtegi omapoolset

kommentaari, millest saaks järeldada, et kostja soovib Lepingut tühistada.

15. Kohus leiab, et isegi juhul kui käsitleda kostja poolt 04.06.2021 PPA teatise saatmist

Lepingu tühistamise avaldusena, ei esine TsÜS-st tulenevaid materiaalseid aluseid Lepingu

tühistamiseks olulise eksimuse või pettuse mõjul. Kostja märgib, et ta ei oleks tehingut teinud

kui hageja oleks talle selgitanud, et arvestades kostja kõiki eelnevaid kohustusi, puudub tal

maksevõimekus ilma, et ta kahjustaks oma igapäevast toimetulekut. Kohtu hinnangul ei ole

kostja esile toonud selliseid asjaolusid, mis lubaksid järeldada olulise eksimuse mõjul tehingu

tegemist. Hageja sai Lepingu sõlmimisel lähtuda nendest asjaoludest, mis kostja talle esitas.

Nähtuvalt 13.03.2019 laenutaotlusest soovis kostja laenu summas 25 000 eurot, kostja oli enda

sissetuleku suuruseks märkinud 1 381 eurot ja igakuisteks muudeks kohustusteks 427 eurot (tl

75). Hageja rahuldas kostja taotluse krediidi saamiseks osaliselt, andes krediiti 7000 euro

ulatuses (tl 4), seejuures igakuiste tagasimaksete suurus vastavalt maksegraafikule oli 175,09

eurot kuus (tl 5pöördel-6). Kohtu hinnangul ei saa nimetatud asjaoludest järeldada ega pidada

eksimuseks ehk ebaõigeks ettekujutuseks tegelikest asjaoludest TsÜS § 92 lg 1 tähenduses seda,

et hagejal oleks olnud kohustus kostjale selgitada, et kostjal puudub maksevõimekus Lepingu

sõlmimiseks. Kohus leiab, et kostja poolt esitatud andmete pinnalt tema sissetulekute ja muude

kohustuste kohta ei pidanud 7 000 eurose laenu andmisel igakuise tagasimaksega 175,09 eurot

eeldama, et kostjal puudub maksevõimekus ilma, et ta kahjustaks oma igapäevas toimetulekut.

Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejat teavitanud kõigist laenukohustustest, millele kostja

enda 22.06.2021 hagivastuse punktis 13 viitab. Kui kostja nimetatud laenukohustustest hagejat

ei teavitanud, ei pidanud ega saanud hageja neid laenu andmisel arvesse võtma. Lisaks on

Lepingule lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht, mis kajastab infot

laenulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste kohta (tl 3 – 3 pöördel), mistõttu pidi kostja koos

sõlmitud Lepinguga olema teadlik võetud kohustuste iseloomust.

16. Lisaks ei ole kohtu hinnangul leidnud tuvastamist TsÜS § 94 lg-s 4 nimetatud aluseid

tehingu tühistamiseks pettuse mõjul. TsÜS § 94 lg 4 kohaselt kui pettuse pani toime kolmas isik,

kelle eest tehingu teine pool ei vastuta, võib petetud pool tehingu tühistada, kui teine pool

pettusest teadis või teadma pidi. Kui teine pool pettusest ei teadnud ega pidanudki teadma, võib

tehingu tühistada juhul, kui tehingu alusel omandas õiguse pettuse toimepannud kolmas isik.

Kostja ei ole väitnud, et pettuse pani toime hageja, vaid väidab, et pettuse pani toime kolmas

isik. Kostja ei ole tõendanud, et hageja teadis väidetavast pettusest või oleks pidanud sellest

teadma. Lisaks ei ole tõendatud, et tehingu alusel omandas õiguse pettuse toimepannud kolmas

isik. Vaidlusalusest Lepingust ei tulene, et see oleks sõlmitud kolmanda isiku kasuks. Hageja on

esitanud tõendid, millest nähtub, et laenusumma kanti üle kostja kontole (tl 83). See kui kostja

kandis ise laenusumma edasi kolmandatele isikutele, ei anna alust Lepingu tühistamiseks TsÜS

§ 94 lg 4 alusel. Eelnevast tulenevalt puuduvad TsÜS § 94 lg-s 4 nimetatud alused pettuse mõjul

tehingu tühistamiseks. Kohus märgib, et kui kostja leiab, et on sattunud kolmandate isikute poolt

toime pandud pettuse ohvriks, saab kostja esitada kahjunõuded kolmandate isikute vastu.

17. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et asjas ei ole leidnud tuvastamist ega tõendamist, et

esineksid TsÜS-st tulenevad alused vaidlusaluse Lepingu tühistamiseks olulise eksimuse või

pettuse tõttu ning et kostja oleks nimetatud alustel vaidlusaluse Lepingu kehtivalt tühistanud.

Järelikult oli Leping lepingupooltele tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg-st 2 täitmiseks

kohustuslik.

18. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100

alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane

täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on

krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja)

käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu

lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma

tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija

avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tulenevalt

VÕS § 401 lg 3 kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei

tulene teisiti. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma

teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi

maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu

laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

19. Poolte vahel 14.03.2019 sõlmitud tarbijakrediidilepingu kohaselt kohustus hageja andma

kostjale laenu 7 000 eurot lõpptähtpäevaga 05.04.2024. Kostja kohustus tasuma krediidisummalt

intressi 16,90% aastas (tl 4 – 4 pöördel). Lepingule kohaldusid Tarbijakrediidilepingu

Üldtingimused (edaspidi Üldtingimused, tl 4 pöördel - 5). Krediidisumma tuli tagastada vastavalt

lepingu lisaks olevale maksegraafikule hiljemalt 05.04.2024 (tl 5 pöördel - 6). Kohus leiab, et

hageja on tõendanud laenu ülekandmist kostja kontole maksekorralduse esitamisega (tl 83).

Laenusumma ülekandmist kostja kontole tõendab ka kostja enda poolt esitatud kuvatõmmis

kostja konto väljavõttest (tl 49). Kostja on väited ja tõendid (tl 45 - 48), mille kohaselt

laenusummad sattusid kolmandate isikute valdusesse, ei oma asja lahendamisel tähendust, sest

see ei mõjutaks kostja kohustust tagastada krediidisumma hagejale. Kostja ei ole esitanud

tõendeid selle kohta, et tema ID-kaart ja PIN-koodid oleksid sattunud kolmandate isikute kätte,

mistõttu tuleb eeldada, et vastavad ülekanded tegi kostja ise kolmandatele isikutele. Kostja ei ole

ka väitnud, et vastavad ülekanded oleksid teinud kolmandad isikud kostja nõusolekuta. Hageja

on laenusumma kandnud kostja kontole ning kostjal oli Lepingust ning VÕS § 401 lg-st 1

tulenev kohustus krediidisumma hagejale tagastada. Kostja kohustust tagastada krediidisumma

hagejale, ei mõjuta asjaolu, et kolmandad isikud võisid mõjutada kostjat kandma saadud

laenusumma edasi kolmandate isikute kontole.

20. VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab

olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks. VÕS § 416 lg 2 järgi peab krediidiandja tarbijale hiljemalt koos VÕS §

416 ls-s 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda

kokkuleppele. Üldtingimuste punkti 5.1.1 alusel võib krediidiandja osamaksetena tagastatava

krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme (3) üksteisele järgneva osamaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist (tl 4 pöördel).

21. Kohus on tuvastanud ja puudub vaidlus, et hageja saatis kostjale 24.09.2018 teate, milles

hageja hoiatas kostjat Lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava

tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjale võimalust alustada

läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks (tl 9, tõlge tl 24). Kohus on tuvastanud ja puudub vaidlus,

et hageja saatis kostjale 18.10.2019 Lepingu ülesütlemise avalduse, öeldes Lepingu üles alates

18.10.2019 (tl 10). Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks tasunud maksegraafiku

järgseid makseid nõuetekohaselt või et kostja ei olnud viivitused vähemalt kolme (3) üksteisele

järgneva osamaksega. Seega loeb kohus tõendatuks, et hageja ütles vaidlusaluse Lepingu üles

18.10.2019. Üldtingimuste punkti 5.3 kohaselt on Lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud

krediidiandjale koheselt tasuma tasumata krediidisumma, sissenõutavaks muutunud tasumata

intressi ja lepinguhaldustasu, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused (tl 5). Seega

muutus Lepingu ülesütlemisega 18.10.2019 tasumata krediidisumma koos kõrvalnõuetega

koheselt sissenõutavaks.

22. Hagi kohaselt alates 14.03.2019, so lepingu sõlmimisest kuni lepingu ülesütlemiseni

18.10.2019 on kostja teinud lepingu raames oma kohustuste katteks hagejale ülekandeid

kogusummas 398,60 eurot. Hageja on lisanud hagile laekumiste arvestuse, mille katteks kostja

poolt tehtud laekumised on arvestatud (tl 8). Hageja märgib, et pärast lepingu ülesütlemist on

hagejale laekunud kokku 1600 eurot, millest 15 eurot seoti sissenõudekulude katteks ja 1585

eurot tagastamata krediidisumma katteks. Kostja ei ole laekumiste arvestusele ja nõuete

arvestuslikule kujunemisele vastuväiteid esitanud. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks teinud

tagasimakseid suuremas ulatuses, kui hageja on esile toonud. Eeltoodust tulenevalt on kohtu

hinnangul hageja põhinõue tagastamata krediidisumma tagastamiseks summas 5263,96 eurot

tõendatud ja põhjendatud.

23. Üldtingimuste p 5.3 kohaselt on lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud

krediidiandjale koheselt tasuma lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi.

Vastavalt Lepingule oli intressimäär 16,90% aastas (tl 4). Kostja ei ole intressi arvestusele

vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et hageja intressinõue summas 419,24 eurot on põhjendatud

ja tõendatud.

24. Poolte vahel sõlmitud Lepingu alusel oli kostja kohustatud tasuma hagejale igakuiselt

lepingu haldustasu 1,50 eurot kuus, esimesel kuul oli selleks 0,70 eurot (tl 3-7). Hagi kohaselt on

kostja jätnud tasumata perioodil 2019. juuli kuni 2019.a. oktoober (s.o 4 kuud) lepingu

haldustasu, kogusummas 6 eurot. Samuti on kostja jätnud tasumata osaliselt oktoobrikuu

lepinguhaldustasu (13 päeva), mis lisandub eelviidatud summale. Päevane lepinguhaldustasu on

5 senti, seega lisandub 6 eurole 0,65 eurot (13*0,05). Hageja leiab, et tulenevalt Lepingu

Üldtingimuste punktist 5.3 ja seaduse alusel tuleb võlgnevus summas 6,65 eurot kostjalt hageja

kasuks välja mõista. Kostja ei ole lepingu haldustasule vastuväiteid esitanud.

25. VÕS § 281 lg 1 kohaselt ettevõtja võib lisaks lepingu esemeks oleva põhikohustuse täitmise

eest kokkulepitud hinnale või muule tasule nõuda tarbijalt täiendava tasu maksmist

kõrvalkohustuse või muu täiendava kohustuse täitmise eest üksnes juhul, kui tarbija on sellise

täiendava tasu maksmise kohustust kinnitanud sõnaselgelt. Tarbija tahet ei loeta sõnaselgelt

väljendatuks, kui ettevõtja kasutab tarbija nõusoleku saamiseks selliseid eeltäidetud valikuid,

mille tarbija peab lisatasu maksmise vältimiseks tagasi lükkama. VÕS § 28¹ lg 4 järgi

käesolevas paragrahvis sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

26. Kohus leiab, et puudub alus pidada Lepingus märgitud haldustasu kokkulepet 1,50 eurot

kuus VÕS § 281 lg 4 järgi tühiseks. VÕS § 281 lg 1 näeb sellise lisatasu maksmise kohustuse

tingimuseks ette, et tarbija on sellise täiendava tasu maksmise kohustust kinnitanud sõnaselgelt.

Vaidlusaluses Lepingus on haldustasu kokku lepitud lepingu põhitingimustes, so lepinguga

seotud kulude lahtris (tl 4), mistõttu saab eeldada, et kostja oli sellest teadlik ning lepingu

allkirjastamisega sellele nõusoleku andnud. Kohtu hinnangul ei oleks mõistlik VÕS § 281 lg-t 1

tõlgendada selliselt, et pooled pidid haldustasu maksmise kohta eraldi allkirjastatud kokkuleppe

sõlmima. Antud juhul ei ole haldustasu märgitud laenuandja poolt kasutatavates Üldtingimustes,

millest võiks järeldada sellega peidetud kujul nõustumist, vaid lepingu esimesel lehel

põhitingimustes, mis pidi kostjale olema lepingu allkirjastamisel selgelt nähtav ning teada.

Seega on kohtu hinnangul hageja poolt nõutud lepingu haldustasu kogusummas 6,65 eurot

põhjendatud.

27. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete

tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

28. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise kuni 30.04.2021 summas 1 698 eurot ja edasi

viivise alates 01.05.2021 tagastamata krediidisummalt 5263,96 eurolt kuni krediidisumma

tagastamiseni. Hageja on arvestanud viivist lepingulise intressimäära, so 16,90% aastas alusel.

Hageja märgib, et Lepingu ülesütlemisel 18.10.2019 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud

tasumata viivis 9,31 eurot. Hagi kohaselt on kostja jätnud pärast lepingu ülesütlemist hagejale

tasumata sissenõutavaks muutunud krediidisumma 6848,96 eurot, seega arvutab hageja viivist

krediidisumma tasumisega viivitamiselt, määraga 16,90% võlgnetavalt summalt aastas. Hageja

on lisanud viivisearvestuse (tl 11). Kostja palub jätta hageja viivise nõude rahuldamata või seda

vähendada kuni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määrani, kuna hageja poolt nõutav viivisemäär

16,90% võlgnetavalt summalt aastas on ebamõistlikult suur. Viivise arvestuse osas ei ole kostja

eraldi vastuväiteid esitanud.

29. Kohus leiab, et hageja on õigustatud arvestama viivist lepingus kokku lepitud intressimäära,

so 16,90% aastas alusel tulenevalt VÕS § 415 lg-st 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest.

Kohus leiab, et lepingulist intressimäära 16,90% aastas ei saa pidada ebamõistlikult suureks.

Riigikohus on 10.05.2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et lepinguline viivisemäär on

eelduslikult tühine juhul, kui see ületab seadusjärgset viivisemäära üle kolme korra. Käesoleval

juhul on lepinguline viivisemäär 16,90% aastas kaks korda suurem seadusjärgsest

viivisemäärast, mistõttu puudub alus seda pidada ebamõistlikult suureks.

30. Kohus leiab, et hageja on õigustatult arvestanud viivist hagi esitamise aja seisuga

kogusummas 1 698 eurot ja puuduvad alused viivise vähendamiseks. Kostja ei ole tõendanud, et

ta oleks täitnud Lepingu kehtivuse ajal lepingut nõuetekohaselt ning tähtaegselt, mistõttu

puudunuks alus kohustuste täitmisel viivist arvestada. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta oleks

pärast Lepingu ülesütlemist tagastanud krediidisummat suuremas ulatuses kui hageja poolt

näidatud viivisearvestuses (tl 11). Kostja, olles krediidisumma tagastamisega viivituses, pidi

arvestama viivise maksmise kohustusega, mis tulenes nii seadusest kui poolte vahel sõlmitud

Lepingust.

31. Kohus asub seisukohale, et lisaks on hageja alates 01.05.2021 kuni otsuse tegemiseni so

22.11.2021 (v.a) õigustatud nõudma viivist summas 499,64 eurot, so 205 päeva x

16,90/365/100x5263,96. Eelnevast tulenevalt kuulub käesoleva otsuse tegemise seisuga kostjalt

väljamõistmisele viivis kokku 2 197,64 eurot, so 1 698 + 499,64 ja edasi viivis põhinõudelt

5 263,96 eurolt 16,90% aastas alates 22.11.2021 kuni põhinõude tasumiseni.

32. Kostja leiab, et hageja on laenu andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet,

mistõttu on kostjale tekkinud kahju hageja poolt hagis nõutud summade näol ning kostja palub

talle tekkinud kahju tasaarvestada hageja nõuetega. Hageja leiab, et kostja väited

vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumise kohta ei ole tõendamist leidnud. Seega puudub

alus kostja vastuse punktis 14 nõutud usalduskahju hüvitamiseks ja kohustuse tasaarvestuseks.

33. Kohus märgib, et Riigikohus on korduvalt leidnud, et tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja

esitama ilmtingimata vastuhagi, vaid kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal

tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda arvestama (nt Riigikohtu 28. novembri 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16, 27.04.2011 otsus 3-2-1-23-11, p 11). VÕS § 197 lg 1

kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma

või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise

poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt

poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

34. Selleks, et kohus saaks tasaarvestada hageja nõude kostja võimaliku kahjunõudega, tuleb

tuvastada esiteks hageja poolt kostjale Lepingu alusel laenu andmisel vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumine. Kohus märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine on

sätestatud VÕS §-s 4034 lg-s 1, mille kohaselt peab krediidiandja omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust.

35. Kostja märgib 22.06.2021 hagivastuse punktis 13, et tal olid Lepingu sõlmimise ajal

järgmised isiklikud kohustused (tl 52): kodulaen SEB Pank AS-st, kus kostja tasu igakuuliselt ca

280 eurot. Sellel lisandus järelmaksuleping LHV Pangaga igakuulises summas 42 eurot ja

autoliising Inpank AS-ga igakuulises summas 232,50 eurot. Lisandusid ka kohustus tasuda

kindlustusmakseid nii soetatud eramu kui ka auto eest (tl 53). Seega kõik kohustused enne

petturitele laenude võtmist moodustasid summaliselt ca 555 eurot. Enne hagejalt laenusaamist

15.03.2019 (tl 49) oli kostja sõlminud laenulepingud (tl 50-52) Bondora AS-ga summas 4000

eurot; Inbank AS-iga summas 6 000 eurot (üle kanti 5 845,70 eurot); Omaraha OÜ-ga summas

800 eurot (üle kanti 759,50 eurot); Ferratum Bank Ltd-ga summas 1000 eurot; Finora Capital

AS-ga summas 2 000 eurot; Berger Finacial Group OÜ-ga summas 2 500 eurot (üle kanti

2 452,50 eurot); Express Credit AS-ga summas 3 000 eurot; Bestcredit OÜ-ga summas 5 000

eurot; IPF Digital Estonia OÜ-ga summas 1 000 eurot; I-Makse OÜ-ga summas 1 500 eurot;

Monefit Estonia OÜ-ga summas 3 000 eurot ja Placet Group OÜ-ga summas 3 693,75 eurot.

Kogu laenukohustus enne hageja kohustust ja peale kostja isiklikke kohustusi moodustas

summaliselt 32 339,45 eurot.

36. Hageja märgib, et laenuandjal ei ole võimalik võtta krediidivõimekuse hindamisel arvesse

andmeid, mis ei ole talle mitte kuidagi kättesaadavad või nähtavad või mida laenusaaja ei avalda.

Hageja märgib, et kostja vastuse punktis 13 loetletud kohustusi ei saanud hageja arvesse võtta,

kuna kostja neist hagejat ei teavitanud. Hageja märgib, et kogus andmeid kostja

krediidivõimelisuse hindamiseks. 13.03.2019 kirjas kostjale palus hageja edastada arvelduskonto

väljavõtte, millelt nähtuksid kostja sissetulekud ja väljaminekud, mille kostja on hagejale

esitanud (tl 62 – 74 pöördel) ning mida on krediidivõimelisuse arvestamisel arvesse võetud.

Hageja märgib, et teostas vastavalt kehtivatele õigusaktidele ja siseprotseduuridele tavapärased

päringud avalikesse andmebaasidesse, mh E-krediidiinfo andmebaas ja Ametlikud Teadaanded.

Lisaks omandas hageja vajalikku teavet krediidiotsuse tegemiseks kostja poolt esitatud

laenutaotluselt (tl 75). Muuhulgas nähtub laenutaotluselt, et kostja taotles laenu summas 25 000

eurot, kuid pärast kaalutletud pangapoolse krediidiotsuse tegemist oli maksimaalseks

väljastatavaks summaks 7 000 eurot. Hageja leiab, et on täitnud oma kohustuse

krediidivõimelisuse hindamisel ning teinud kaalutletud otsuse väiksema laenusumma

väljastamiseks, et tagada kliendi maksevõimelisus.

37. Kohus nõustub hagejaga, et laenuandja saab krediidivõimekuse hindamisel arvesse võtta neid

kohustusi, millest laenutaotleja on laenuandjat teavitanud. Kostja eraõiguslikud lepingud teiste

krediidisaajatega ei ole kolmandatele isikutele kättesaadavad. Samuti ei eksisteeri sellist

andmebaasi, kust nimetatud kohustused oleks nähtavad. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks enda

22.06.2021 vastuse punktis 13 loetletud kohustustest hagejat enne vaidlusaluse Lepingu

sõlmimist teavitanud. Samuti ei ole võimalik tuvastada, millise perioodi kontoväljavõtted on

kostja kuvatõmmistena (tl 50 - 53) kohtule esitanud. Nähtuvalt toimikulehel 50 asuvast

kuvatõmmisest on X OÜ kandnud kostjale 14.03.2019 üle 1 000 eurot ning sellele järgnevad

ülekanded erinevatelt krediidiasutustelt, kuid ei ole arusaadav, millal vastavad ülekanded kostja

kontole laekusid. Arvestades lisatud ekraanitõmmiste järjekorda, on alust arvata, et toimikulehel

51-52 kajastuvad sissetulekud erinevatelt krediidiasutustelt on laekunud kas 14.03.2019 või

hiljem. Laenutaotluse esitas kostja 13.03.2019 (tl 75). Kostja arvelduskonto väljavõte, mis kostja

13.03.2019 laenutaotlusega esitas, kajastab kostja sissetulekuid ja väljaminekuid perioodi

01.11.2018-13.03.2019 kohta ning kostja poolt nimetatud laenusid või laenude tagasimakse

kohustusi sealt ei nähtu (tl 62 – 74 pöördel). Samuti ei nähtu nimetatud konto väljavõttelt X OÜ-

le tehtud kannet summas 161,61 eurot, mille kohta kostja on esitanud konto ekraanitõmmise (tl

53), mistõttu saab järeldada, et vastavat kohustust kostjal laenu taotlemise ajal ei olnud.

38. Kostja on 22.06.2021 vastuse punktis 13 märkinud, et tema põhipalk X AS-is moodustab 600

eurot kuus, millele lisandub tulemustasu ning lisanud vastava tõendi (tl 54). Kohtu hinnangul ei

ole viidatud palgatõend (tl 54) asjassepuutuv, kuivõrd see on väljastatud 22.06.2021 ning sellel

ei ole märgitud seda, kas kostja palk oli sellises suuruses ka laenutaotluse esitamise ajal.

Käesoleva asja lahendamisel ei ole oluline, milline on kostja palk hetkel, vaid millised olid

kostja sissetulekud laenu taotlemise ajal ja eelselt. Laenutaotluses on kostja märkinud enda

tööandja nimeks X OÜ (tl 75) ja lisatud konto väljavõttest nähtub, et X OÜ on teinud 07.11.2018

kostjale palga ülekande summas 1 494,10 eurot (tl 62), 06.12.2018 palga ülekande summas

1 356,46 eurot (tl 65 pöördel) ja 07.01.2019 palga ülekande summas 1 620,29 eurot (tl 68

pöördel).

39. Kohus leiab, et sissetulekud ja kohustused, mis hagejale olid teada ning mida seetõttu oli

võimalik hagejal laenutaotluse rahuldamisel arvestada, on märgitud laenutaotlusel (tl 75) ning

kajastusid kostja 01.11.2018-13.03.2019 konto väljavõttel. Nähtuvalt 13.03.2019 laenutaotlusest

oli kostja enda sissetuleku suuruseks märkinud 1 381 eurot ja igakuisteks muudeks kohustusteks

427 eurot (tl 75). Kohus leiab, et arvestades hageja poolt antud selgitusi kostja laenuvõimekuse

hindamisel, kostja poolt laenutaotluses märgitud andmeid olemasolevate kohustuste ja

sissetulekute kohta, ei saa väita, et hageja oleks 7 000 eurose laenu andmisel igakuise

tagasimaksega 175,09 eurot, rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastavat järeldust

kinnitab ka see, et hageja ei rahuldanud kostja laenutaotlust täies ulatuses, so 25 000 euro

ulatuses, vaid umbes kolmandiku ulatuses taotletud summast. Järelikult hindas hageja kostja

krediidivõimekust, kui ei rahuldanud kostja laenutaotlust kostja poolt taotletud ulatuses. Kohtu

hinnangul on hageja piisavalt selgitanud ning esitanud tõendeid selle kohta, et hageja kogus enne

Lepingu sõlmimist piisavalt teavet, mis võimaldas teha kaalutletud otsus laenu väljastamiseks

kostjast tulenevatele asjaoludele põhinedes. Eeltoodut tulenevalt ei ole kohtu hinnangul leidnud

tuvastamist, et hageja oleks Lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtteid ja jätnud kostja krediidivõimekuse hindamata.

40. Võttes arvesse, et kohus ei tuvastanud laenu andmisel hageja poolt vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise rikkumist, on kostja tasaarvestuslik kahjunõue põhjendamatu.

Puudub alus tasaarvestada Lepingust tulenevat hageja nõuet kostja väidetava kahjunõudega.

41. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja

põhinõudena tagastamata krediidisumma 5 263,96 eurot, intressi 419,24 eurot, lepingu

haldustasu 6,65 eurot, seisuga 21.11.2021 viivise 2 197,64 eurot ja edasi viivise põhinõudelt

5 263,96 eurolt 16,90% aastas alates 22.11.2021 kuni põhinõude tasumiseni.

42. Kostja märgib, et juhul kui kohus peaks leidma, et kostja vastuväited Lepingu tühisuse osas

ja tasaarvestusavalduse esitamiseks ei kuulu rahuldamisele, siis palub kostja hagi rahuldamise

korral määrata kindlaks otsuse täitmise viis ja kord selliselt, et kostjal tuleks välja mõistetav

summa hüvitada igakuulise maksena, kuid mitte suuremas summas kui 200 eurot kuus. Hageja

leiab, et sellise otsuse täitmise viisi ja korra jaoks puudub õiguslik alus ning põhjendus ning

hageja ei nõustu kohtuotsuse täitmisega sellisel viisil. Kui kostja soovib nõude tasumist ajatatult,

siis on selle jaoks võimalik sõlmida kompromisskokkulepe.

43. TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse

täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse

viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga.

Kohus ei pea antud juhul põhjendatuks määrata kostja taotluse alusel kindlaks otsuse täitmise

viis ja kord kostja poolt taotletud viisil. Hageja ei ole sellega nõustunud. Kostjal on võimalik

pärast otsuse jõustumist pöörduda maksegraafiku sõlmimiseks hageja poole.

Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus

44. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus rahuldas hagi täies ulatuses, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg-st 1 tulenevalt

kostja kanda.

45. Hageja on 01.11.2021 seisukohas märkinud, et on omapoolse menetluskulude nimekirja

esitanud hagiavalduses. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskuludeks hagilt tasutud

riigilõiv summas 500 eurot ja õigusabikulud summas 100 eurot.

TsMS § 138 lg 1 ja 2 ja § 139 lg 2 alusel on riigilõiv menetluskulu, mis tasutakse vastavalt

riigilõivuseaduses (RLS) sätestatule. Hagihind hagiavalduse esitamise ajal oli 8 277,46 eurot.

Nimetatud hinnaga hagi esitamiselt tuleb RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasuda riigilõivu 500

eurot. Nähtuvalt hagile lisatud maksekorraldusest (tl 12) ja kohtuinfosüsteemist on hageja

tasunud hagiavalduselt riigilõivu 500 eurot. Tegemist on põhjendatud kuluga.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

TsMS § 144 p 1 kohaselt kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate kulud. TsMS § 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist

menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

Kohus kontrollib järgnevalt kostja esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust maakohtu ja

ringkonnakohtu menetluses.

Kohtu hinnangul on hageja kulud õigusabile summas 100 eurot põhjendatud. Eeltoodust

tulenevalt kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja menetluskulud kokku 600 eurot, so riigilõiv

500 eurot ja esindaja õigusabikulu 100 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kädi Sacik-Korn

Kohtunik

Osaliselt tühistatud TRK lahendiga