2-21-6727/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Harju Maakohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Kädi Sacik-Korn

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.november 2021, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-21-6727

Tsiviilasi

Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi G Ri vastu

võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

Hagihind 5 737,48 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood

11919806; asukoht Tartu mnt 83-601, 10115

Tallinn), lepinguline esindaja C K (PlusPlus Legal

OÜ; e-post xxx)

Kostja G R (isikukood xxx; elukoht xxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi G Ri vastu.

2. Mõista G Rilt Aktsiaselts PlusPlus Capital kasuks välja põhivõlgnevus summas

2 851,24 eurot, enne 08.09.2017 sissenõutavaks muutunud viivis 1 631,72 eurot,

perioodil 21.09.2018 kuni 28.04.2021 sissenõutavaks muutunud viivis 1 219,52 eurot ja

sissenõudmiskulu 35 eurot.

3. Jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista Aktsiaseltsi PlusPlus Capital

menetluskulud summas 505 eurot välja Andrus Paulilt.

4. Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi PlusPlus Capital taotlus menetluskulude hüvitise

väljamõistmiseks summas 595,48 eurot.

5. Mõista

G

Rilt

Aktsiaseltsi

PlusPlus

Capital

kasuks

välja

hüvitatavatelt

menetluskuludelt summas 505 eurot viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse

täitmiseni.

6. Rahuldada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital taotlus enam tasutud riigilõivu tagastamiseks

ja tagastada Aktsiaseltsile PlusPlus Capital enam tasutud riigilõiv 25 eurot ning kanda

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital arvelduskontole nr. xxx.

7. Toimetada kohtuotsus kätte hagejale ja kostjale ning nende esindajatele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse

üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse

tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit (TsMS § 637 lg 21).

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse;

kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 28.04.2021 G Ri (kostja) vastu maakohtule

hagiavalduse võlgnevuse väljamõistmiseks.

2. Hagiavalduses

palub

hageja

mõista

kostjalt

hageja

kasuks

välja

võlgnevus

kompromissisummas 4 482,96 eurot, sh põhinõue 2 851,24 eurot ja enne 08.09.2017

sissenõutavaks muutunud viivis 1 631,72 eurot, viivis põhinõudelt alates 21.09.2018 kuni

28.04.2021 summas 1 219,52 eurot ja sissenõudekulu 35 eurot. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt võlgnes kostja hagejale kokku 4 821,21 eurot ja viiviseid summas

1 872,96 eurot, mis tulenes 10.11.2012 krediitkaardist nr xxx ja 12.02.2016 väikelaenust nr xxx.

Kuna kostja ei suutnud võlgnevust tasuda, sõlmisid pooled kompromissilepingu/võlatunnistuse

nr xxx (edaspidi kokkulepe), mille hageja allkirjastas digitaalselt 06.09.2017 ja kostja

08.09.2017. Kokkuleppega hageja loobus viivisest summas 241,24 eurot ja võla kohesest

sissenõudmisest ning võimaldas kostjal tasuda kohustust osamaksetena ja kompromissisummas

6 452,96 eurot (4 821,24 eurot + 1 631,72 eurot). Lepingule alla kirjutamisega kinnitas kostja,

et on sellega tutvunud ja nõustunud ning pooled lugesid lõppenuks lepingu punktis 1.1.

kirjeldatud kostja kohustused võlausaldaja ees ning lepingu sõlmimisega tekkis kostjal uus

iseseisev kohustus tasuda võlausaldajale lepingus märgitud kompromissisumma.

Kostja on tasus nõudest 1 990 eurot, millest 20 eurot arvestati lepingu sõlmimise tasu ja 1 970

eurot kompromissisummas sisalduvad põhivõla katteks. Seega jäi kostjal tasumata

kompromissisummas sisalduv 2 851,24 eurot ja 1 631,72 eurot. Kohustuse täitmata jätmisel

muutus kompromissisumma koheselt sissenõutavaks.

Pooled on lepingus punktis 3.1 kokku leppinud, et kui kostja ei tasu kompromissisummat

tähtaegselt ja nõuetekohaselt, muutub kompromissisumma seni tasumata osa koheselt

sissenõutavaks. Kostja rikkus kompromissilepingut ega tasunud maksegraafikus märgitud

summasid tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses. Samuti hoiatati kostjat, et juhul, kui ta vähemalt

kahe graafikujärgse maksega on hilinenud, on võlausaldajal õigus nõuda kohest kogu

kompromissisumma jäägi tervikuna tasumist. Seega luges hageja kompromissisumma

tervikuna sissenõutavaks muutunuks 20.09.2018 osamakse tähtaja möödumisest alates.

Lepingu punkti 3.2. kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma võlausaldajale

viivist 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Viivist hakati

arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Kokkuleppele alla kirjutamisega

kostja kinnitas, et viivise määr oli temaga läbi räägitud, samuti, et ta sai selgitustest aru ning

tema hinnangul oli see mõistlikus suuruses.

Hageja on volitanud PlusPlus Legal OÜ juristi C K sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja hageja

on sissenõudemenetluses on toimetanud kohtuväliselt kostjale kolm (01.20.2018, 29.07.2019,

20.05.2020) võlateatist hagejale teadaolevale kostja aadressile Pärnu mnt 133-9, Tallinn.

Seetõttu juhindudes § 1132 lg 2 on hageja õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist

kogusummas 35 eurot.

Hagiavalduses on hageja kvalifitseerinud pooltevahelise õigussuhte VÕS § 578 järgi.

22.10.2021 täienduses on hageja asunud seisukohale, et hagiavalduse aluseks oleva kokkuleppe

näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.

3. Kostja nõuet ei tunnistanud ning palus hagi jätta läbi vaatamata või rahuldamata,

menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja märkis, et hageja tegi kostjale 06.09.2017

ettepaneku sõlmida kokkulepe, et jõuda nõude rahuldamise osas kokkuleppeni. Kostja

allkirjastas kokkuleppe heas usus ja tasus ajavahemikul 2017 – 2019 kokku 2 420 eurot.

2019 asus kostja hagejaga uuesti kirjavahetusse, selgitamaks välja, miks nõude jääk pidevalt

muutumatuna on püsinud. Hageja põhjust ei selgitanud, kuid tegi ettepaneku uue kokkuleppe

sõlmimiseks. Kuna nimetatud dokumendis märgitud summa oli samas suurusjärgus kui

06.09.2017 kokkuleppes, keeldus kostja seda allkirjastamast. Pärast võlanõustajaga

konsulteerimist keeldus kostja edasiste osamaksete maksmisest, kuna hageja ei suutnud

nõudesumma mitte vähenemist põhjendada.

19.11.2019 esitas kostja hagejale kompromissettepaneku, millele hageja vastas 22.02.2020

kompromissettepanekust keeldumisega.

Vaidlusaluse kokkuleppe osas on kostja leidnud, et see on tühine. 06.09.2017 koostatud

kompromissileping/võlatunnistuses on hageja kinnitanud, et omab kostja vastu nõuet

põhinõudena 4 821,24 euro ja viivise 1 872,96 euro suuruses summas, kuid samas dokumendis

kinnitab, et loobub nimetatud nõudest ja pakub uue kohustusena tasuda kompromissina

6 452,96 eurot. Samas lepingus on hageja toonud välja ka selle, et kostja tunnistab võlausaldaja

nõuet tema vastu, viidates deklaratiivse võlatunnistuse olemusele. Kuna pooled on lepingus

kinnitanud, et loobuvad oma nõuetest (lõpetavad kokkuleppe aluseks oleva võlasuhte) ning

omandavad lepingu alusel uued õigused, on seega lepingus välja toodud, et algne nõue on

kokkuleppel lõpetatud ja tekkinud on uus kohustus. Kokkulepet sõlmides ei soovinud pooled

algse võlasuhte püsimajäämist. Kuivõrd poolte kokkuleppel lepiti kokku uues nõudes, kuid

samas viitab deklaratiivne võlatunnistuse olemasolu sellele, et esines algne kohustus, mille

püsimajäämist osapooled antud võlatunnistusega pidid kinnitama, on kostja hinnangul

võlatunnistusest tulenev kohustus tühine. Samuti oli kostja seisukohal, et tehing oli vastuolus

heade kommetega, kuna teise osapoolena on hageja kasutanud ära kostja kogenematust,

teadmatust ja heausksust (tehing oli koostatud ebasoodsatel tingimustel).

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

4. Pooltel on tsiviilmenetluses võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole

esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Hageja ja kostja määravad ise, mis asjaolud nad

oma nõuete ja vastuväidete põhjendamiseks esitavad ja milliste tõenditega neid enda kirjeldatud

asjaolusid tõendavad. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja

kogutud tõenditele.

TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hagi

tuleb menetleda poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

Tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ning hinnanud TsMS § 232 lg 1 kohaselt

esitatud olulisi tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab kohus, et hagi tuleb

rahuldada, põhjendades seda alljärgnevalt.

Esmalt kvalifitseerib kohus pooltevahelise õigussuhte, seejärel võtab seisukoha kostja

vastuväidete kohta ja lahendab hageja rahalise nõude kostja vastu. Lõpetuseks otsustab kohus

menetluskulude jaotuse ja nende rahalise kindlaksmääramise.

5. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et:

 xxx loovutas hagejale 10.11.2012 krediitkaardist nr xxx ja 12.02.2016 väikelaenust nr

xxx tuleneva põhinõude 4 821,24 eurot ja viivise 1 872,96 eurot.

 Kostja ei suutnud võlgnevust tasuda, mistõttu sõlmisidki pooled 06.09.2017 kokkuleppe

(tlk 4-6), millega hageja loobus osaliselt viivisest ja võla kohesest sissenõudmisest ning

võimaldas kostjal tasuda kohustust kompromissisummas 6 452,96 eurot (4 821,24 eurot

+ 1 631,72 eurot) osamaksetena.

 Kostja ei ole aga kokkuleppe alusel tasumisi nõuetekohaselt teostanud.

 Hageja

nõue

põhineb

06.09.2017

kokkuleppel,

mis

on

pealkirjastatud

kompromisslepingu/võlatunnistusena.

 Hagiavalduse aluseks olev kokkulepe on kostja poolt digitaalselt allkirjastatud.

Pooled vaidlevad:

 kokkuleppest tulenevate nõuete õigusliku põhjendatuse üle.

 kokkuleppe kehtivuse (vastuolu heade kommetega, ära on kasutatud kostja

kogenematust, teadmatust ja heausksust)

6. Hageja on esitanud kostja vastu nõude võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja ise on

määratlenud kostjaga sõlmitud kokkulepet nii VÕS § 578 (tlk 4) kui ka VÕS § 30 alusel

deklaratiivse võlatunnistusena (tlk 56). Kostja ei ole vaielnud vastu sellele, et sõlmitud

kokkuleppe puhul ei ole tegemist kompromissiga või et tegemist ei võiks olla ka deklaratiivse

võlatunnistusega. Seega tuleb kohtul tõlgendada kokkulepet vastavalt VÕS §-s 29 sätestatud

tõlgendamise reeglitele.

7. VÕS § 578 lg 1 sätestab, et kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge

õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel.

Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Sama sätte lg

2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning

omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused.

Kompromisslepingu eeldused on: 1) õigussuhe; 2) poolte käsutuspädevus; 3) õiguslik

vaieldavus või ebaselgus; 4) ebaselguse või õigusliku vaieldavuse kõrvaldamine ja 5)

vastastikused järeleandmised.

Kohtupraktikas märgitakse, et kompromissilepinguga muudetakse õiguslikult vaieldav või

ebaselge

õigussuhe

vaieldamatuks

poolte

vastastikuste

järeleandmiste

teel.

Kompromissilepingul, nagu igal teisel lepingul, on oma ese, st konkreetne suhe või suhete ring,

mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS

§ 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes

küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui

kohustustehingu sõlmisid. VÕS § 578 lg 2 sätestab küll eelduse, et kompromissilepingu

tagajärjel loobuvad lepingupooled oma algsetest nõuetest ning omandavad kompromissilepingu

alusel uued õigused. See ei tähenda aga seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis

omandavad nad iseenesest oma olemuselt täiesti uued õigused ja loobuvad vastastikku kõikidest

olemasolevatest nõuetest (VÕS § 207 lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise

vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (VÕS § 207 lg 2). Nõudest loobumisega

lõpeb VÕS § 207 lg 1 kohaselt võlasuhe vaid juhul, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte

lõpetamises kokku leppinud. Kompromissilepingu puhul jäävad seega eelduslikult

kompromissi aluseks olevad võlasuhted (nt töövõtusuhe) kehtima. Kas kompromissilepingu

sõlmimisega algne õigussuhe lõpeb ja poolte algsed kohustused asenduvad täielikult

kompromissilepingus kokkulepituga või jääb algne suhe ning algsed kohustused kehtima

paralleelselt kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet sõlmides

(RKTKo 06.05.2015 nr 3-2-1-25-15, p 13).

Hageja nõue tuleneb 06.09.2017 kokkuleppel, mille pooled on digitaalselt allkirjastanud. Kostja

on menetluse käigus toonud esile asjaolusid nimetatud kokkuleppe muutmiseks ning esitanud

sellega seonduvaid uute kokkulepete projekte (tlk 34-44, 63-67). Kuna nõude aluseks oleva

kokkuleppe kõrval ei ole esitatud hageja ja kostja poolt allkirjastatud muud kokkulepet, mis

muudaks hagiavalduse aluseks oleva kokkuleppe sisu, ei ole kostja esitatud väited ja tõendid

hilisemate e-kirjavahetuste ja võimalike uute kokkulepete sõlmimist kirjeldavate asjaolude

kohta kuidagi seotud vaidlusaluse esemega ja ei ole seetõttu asjakohased ning kohus jätab need

tähelepanuta.

Poolte vahel sõlmitud kokkuleppest nähtuvalt otsustasid pooled muuta ebaselge õigussuhte, mis

tulenes hageja poolt xxx-ilt omandatud 10.11.2012 krediitkaardist nr xxx, 12.06.2016

väikelaenust nr xxx tulenevatest rahalistest nõudeõigustest kostja vastu, vaieldamatuks. Poolte

vastav tahe nähtub lepingu p-st 2.1, kus nad avaldasid, et kokkuleppe eesmärgiks on vältida

vaidlusi nõude osas vastastikuste järeleandmiste teel täiendava kindluse saavutamiseks kostja

poolt võetud kohustusi täita. Kokkuleppe sõlmimise eel pidasid pooled ka läbirääkimisi, mis

nähtub kostja poolt kohtule esitatud e-kirjadest (tlk 60-61). Seetõttu ei ole kohtu hinnangul

usutav, sh on sellekohane kostja väide tõendamata, et ta pandi fakti ette ja ähvardatud kohtuga

(tlk 74). Samuti tegid pooled lepingu sõlmimisel ka järeleandmisi. Nii loobus hageja lepingu

2.1 järgi võlgnevuse kohesest sissenõudmisest ja osaliselt, so summas 241,24 eurot

sissenõutavaks muutunud viivisenõudest, võimaldades kostjal tasuda kompromissisumma

igakuiste osamaksetena. Lepingu p 2.1 alusel tunnistas aga kostja võlasuhet ja kohustus tasuma

võlgnevuse lepingu alusel. Seega võttes arvesse, et xxx oli hagejale kokkuleppe aluseks oleva

nõude loovutanud, s.t pooltel oli käsutuspädevus, kokkuleppe eesmärk oli reguleerida

õiguslikke tagajärgi õigussuhtes esinenud ebaselguse kõrvaldamiseks (ebaselguseks loetakse

muu hulgas ka ebakindlust selles, kas võlgnik suudab võetud kohustust tähtaegselt täita) ning

pooled tegid vastastikuseid järeleandmisi, on kohtu hinnangul poolte kokkulepe hinnatav

kompromissilepinguna VÕS § 578 lg 1 tähenduses.

8. Hageja on oma 01.06.2021 seisukohas viidanud, et kompromissleping võib sisaldada

konstitutiivset võlatunnistust ja pooled on kokkuleppe p-s 2.4 kinnitanud, et lepingu tagajärjel

nad loobuvad oma nõuetest ning omandavad lepingu alusel uued õigused (tlk 46 pöördel p 2).

Seega hageja ei ole välistanud, et nõude aluseks olev dokument sisaldab konstitutiivset

võlatunnistust. Samas 22.10.2021 täienduses on hageja väitnud (tlk 56), et hagiavalduse aluseks

olev kokkuleppe näol on tegemist deklaratiivne võlatunnistusega (kokkuleppe p 2.2, tlk 4).

Kokkuleppe p-s 2.3 kinnitavad pooled, et kokkuleppe tagajärjel pooled loobuvad oma nõuetest

ning omandavad kokkuleppe alusel uued õigused, viidates seejuures VÕS § 578 lg-le 2 (tlk 4).

Kohtupraktikas on selgitatud (RKTKo 03.06.2021 nr 2-19-5601, p 16.2), et juhul kui tegemist

on tehinguga, tuleb hinnata, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne)

(VÕS § 30) või kausaalne (deklaratiivne). Seda, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse

võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada võlatunnistuse

kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (vt RKTKo 23.02.2016

nr 3-2-1-147-15, p 13; 24. 03.2017 nr 3-2-1-103-16, p 16). Oluline on tuvastada poolte ühine

tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (vt RKTKo 10.12.2014 nr 3-2-1-124-14,

p 28; 24.03.2017 nr 3-2-1-103-16, p 18). Võlatunnistuse liigi kindlaksmääramisel tuleb

arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades

kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms

(vt RKTKo 23.12.2016 nr 3-2-1-147-15, p 13; 24.03. 2017 nr 3-2-1-103-16, p 18). VÕS §-s 30

sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse

kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte

asemele või selle kõrvale (vt RKTKo 2.05.2018 nr 2-13-34922/124, p 12.2; 23.02.2016 nr 3-2-

1-147-15, p 13; vt ka RKTKo 17.03.2009 nr 3-2-1-15-09, p 12). Tõendamaks, et võlgnik

tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal

esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset

võlatunnistust (vt nt RKTKo 02.05.2018 nr 2-13-34922/124, p 12.2; 02.04.2014 nr 3-2-1-162-

13, p 36; 10.12.2014 nr 3-2-1-124-14, p 24). Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega

siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte

lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest

sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte

ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse

loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega,

millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega

lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 02.05.2018 nr 2-13-34922/124, p 12.2;

24.04.2006 nr 3-2-1-21-06, p 15; 06.02.2012 nr 3-2-1-149-11, p 20).

Kokkuleppest nähtub, et poolte eesmärgiks oli muuta vaieldavast alussuhtest, st, tulenevad

kohustused vaieldamatuks, mis lihtsustaks nende täitmist. Selleks loobus hageja võlgnevuse

kohesest sissenõudmisest ja osaliselt ka viivisenõudest, võimaldas kostjal tasuda

kompromissisumma igakuiste osamaksetena. Kostja tunnistas aga alussuhtest tulenevat

kohustust hageja ees. Vaieldava õigussuhte vaieldamatuks muutumine vastas poolte huvidele,

sest see tegi pooltevahelise suhte selgemaks ja vähendas kostja rahalist vastutust hageja ees.

Samas nähtub kokkuleppe p-dest 2.3 ja 2.4 poolte soov lõpetada VÕS § 186 p 4 ja § 207 lg 1

alusel alussuhtest tulenev võlasuhe ning luua sellest uus vaieldamatu, iseseisev ja sõltumatu

võlasuhe. See viitab poolte tahtele luua algse kohustuse olemasolust sõltumatut kostja kohustust

sisaldavat kokkulepet. Selle kokkuleppe sisuks oli kokkuleppe p-dest 2.3 ja 2.4 nähtuvalt

tekitada kostjale uus varaline kohustus ja hagejale uus nõudealus algset kohustust silmas

pidamata. Märgitud asjaolud näitavad, et poolte tahe oli sõlmida justkui konstitutiivne

võlatunnistus.

Kui kokkuleppe sisust võib järeldada, et poolte tahe oli luua uus iseseisev kohustus, on hageja

eristanud hagiavalduses kostja põhinõuet ja viivisenõuet selliselt milliseid olemasolevaid

nõudeid pooled kokkuleppe p-s 1.1 nimetasid ja kompromissisumma kindlaksmääramisel

aluseks võtsid. Sellest võib järeldada, et pooled kinnitasid võlatunnistuse sõlmimisega üksnes

olemasolevat võlga ja soovisid vastuväidete loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist.

Kohus selgitas 11.10.2021 määruses (tlk 52-54) hagejale, et juhul, kui hageja hinnangul sisaldas

kokkulepe konstitutiivset võlatunnistust, tuleb hagejal tõendada poolte tahet luua iseseisev

kohustus ning deklaratiivse võlatunnistuse korral tuleb hagejal esitada üksnes võlatunnistus.

Kohus selgitas samas määruses kostjale, et deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimise korral

kohustusest vabanemiseks tuleks kostjal esitada vaid neid vastuväiteid võlale, millest ta

võlatunnistust andes ei loobunud. Konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimise korral saab kostja

tugineda vastuväitele, et võlatunnistusega tagatavat kohustust ei ole olemas, kohustust ei

tekkinud või see on hiljem ära langenud, kuid kostja peab oma vastuväite aluseks olevaid

asjaolusid tõendama samal viisil, mil ta kannaks tõendamiskoormust juhul, kui ta oleks esitanud

hageja vastu võlatunnistusega võlausaldajale antud nõudeõiguse tagasisaamiseks alusetust

rikastumisest tuleneva hagi (VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimene lause). Hageja vastas

kohtule, et käsitleb kokkulepet deklaratiivse võlatunnistusena (tlk 56). Kostja ei too oma

seisukohas otseselt välja, millisena kostja kokkuleppes sisalduvat võlatunnistust käsitleb, kuid

samas ei ole kostja esitanud ka konstitutiivsele võlatunnistusele esitatavaid vastuväiteid.

Tuginedes eeltoodule ning võttes arvesse, et hageja ei ole tõendanud poolte tahet luua iseseisev

kohustus, asub kohus seisukohale, et pooled sõlmisid kokkuleppes deklaratiivse võlatunnistuse,

millega kostja tunnistas hageja nõuet ning kohustus tasuma võlgnevuse kokku 6 452,96 eurot,

mis koosnes 4 821,24 euro suurusest põhinõudest ja viivisenõudest summas 1 631,72.

9. VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et

lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu.

Nimetatud sättest tuleneb, et kui võlatunnistuse eesmärgiks on olemasoleva kohustuse

kinnitamine (mitte uue kohustuse loomine), on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.

Eelnevalt kohus tuvastas, et hageja nõue põhineb deklaratiivsel võlatunnistusel, millega kostja

kinnitas võlgnevuse olemasolu hageja ees.

Deklaratiivse võlatunnistuse puhul ei ole võlausaldajal vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks

esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi

rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Seejuures

võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik

deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse

võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele

tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus

võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks

muutmises (vt RKTKo 03.06.2021 nr 2-19-5601, p 16.4). Missugustest vastuväidetest on

deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi,

võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki

(RKTKo 2-19-5601 p 16.3).

Kohus loeb tuvastatuks, et vastavalt kokkuleppe p-le 1.1 kinnitas kostja võlgnevust hageja ees,

sh seda, et hageja oli vaidlusaluse nõude omandanud xxxlt ning nõue tulenes xxx ja kostja vahel

sõlmitud

10.11.2012

krediitkaardi

kasutamise

lepingust

nr

xxx

ja

12.02.2016

väikelaenulepingust nr xxx (tlk 4). Sama kokkuleppe p-s 2.2 kinnitas kostja, et tunnustab

kokkuleppe p-s 1.1 nimetatud nõuet, mis koosneb põhiosanõudest 4 821,243 eurot ja

viivitusintressinõudest 1 872,96 eurot (tlk 4 p 2.2, 1.1). Kohus leiab, et eelnimetatud asjaolude

kinnitamisega loobus kostja nende asjaolude osas vastuväidete esitamisest. Eelnimetatud

asjaolud on muutunud vaieldamatuks ka siis, kui kostja suudaks vastupidist tõendada.

Vastupidisel juhul, s.t juhul, kui vaatamata kostja-poolsetele kinnitustele, säiliks tal õigus

eelnimetatud faktilisi asjaolusid vaidlustada, ei täidaks poolte sõlmitud kokkulepe ega selles

sisalduv deklaratiivne võlatunnistus oma eesmärki – muuta vaidlusalused asjaolud

vaieldamatuks ning lihtsustada seeläbi võla sissenõudmist.

Lähtudes deklaratiivse võlatunnistuse eripärast lasus kostjal kohustus tõendada, et tal ei ole

võlatunnistusega tunnistatud võlga, v.a nende asjaolude osas, millest kostja deklaratiivset

võlatunnistust andes loobus. Kohus toob veelkord välja, et kokkuleppe järgi kohustus kostja

tasuma maksegraafiku alusel kokku 6 452,96 (4 821,24 + 1 631,72) eurot. Hageja on

hagiavalduses märkinud, et kostja on tasunud nõuet summas 1 990 eurot, millest 20 eurot on

arvestatud kokkuleppe p-s 5.1 kehtestatud kokkuleppe sõlmimise tasu ja 1 970 eurot

kokkuleppes sisalduva põhivõla (4 821,24 – 1 970) katteks. Kostja esitas võlgnevuse tasumise

tõendamiseks vastuse lisana pangakonto väljavõtted (tlk 27-31). Kuigi kostja on ise märkinud,

et kostja on teinud ülekandeid 2 420 eurot, nähtub väljavõtetest, et toimiku leheküljel 29 ja 30

olevatel väljavõtetel kattuvad 29 05.07.2018, 06.08.2018, 13.09.2018, 09.10.2018, 08.11.2018

ja 07.12.2018 teostatud ülekanded. Seega esitatud väljavõtted kinnitavad, et kostja on

likvideerinud võlgnevust suuruses nagu hageja seda väidab. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks

kokkuleppe täies ulatuses täitnud või teinud seda suuremas ulatuses kui hageja seda väidab.

Sellest tulenevalt on tõendatud, et kostjal on hageja ees täitmata kohustusi 2 851,24 eurot

põhinõudena, enne 08.09.2017 (kostja allkirjastas kokkuleppe 08.09.2017) sissenõutavaks

muutunud viivisena 1 631,72 eurot ja viivisena ajavahemiku 21.09.2018 kuni 28.04.2021

eest 1 219, 52 eurot.

10. Kostja esitatud vastuväite kohaselt on poolte sõlmitud kokkulepe tühine TsÜS § 86 lg 1

järgi põhjusel, et see on vastuolus heade kommetega. TsÜS § 86 lg 1 järgi on heade kommete

või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine, sest selles kasutati ära tema heausksust,

kogenematust, teadmatust, sh tehing oli tehtud ebasoodsatel tingimustel.

Kohus selgitas kostjale 11.10.2021 määruses (tlk 53), et kuna kostja tugineb tehingu tühisusele,

tuleb kostjal välja tuua asjaolud, mis kinnitavad tema sundolukorda kokkuleppe sõlmimisel.

Samuti tuleb kostjal tehingu tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 86 alusel tõendada, et hageja teadis

või pidi teadma kokkuleppe sõlmimise ajal, et kostja teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest

vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kokkuleppe

ebasoodsuse osas palus kohus täpsustada ja oma väiteid tõendada, milliseid kokkuleppe

tingimusi peab kostja tema jaoks äärmiselt ebasoodsateks ning milles see äärmine ebasoodsus

väljendub. Kostja kohtu palutud asjaolusid ei täpsustanud ega tõendanud.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on asja nr 2-16-7090 18.06.2019 otsuse p-s 14 selgitanud, et tehing

on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde

ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade

kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe

poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil ning neid asjaolusid tuleb hinnata

kogumis. Kohtu hinnangul ei saa kostja esile toodud asjaoludel pidada hageja ja kostja sõlmitud

kokkulepet vastuolus heade kommetega ning seetõttu tühiseks. Asja materjalidest ei nähtu, et

sõlmitud kokkulepe eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja

väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu. Võlatunnistus ja kompromissileping on

tsiviilkäibes tavapärased. Kohtu hinnangul ei ole kostja asjaolusid tehingu ebamoraalsuse ja

taunitavuse kohta tõendanud. Seega loeb kohus tuvastatuks, et poolte vahel sõlmitud

võlatunnistus/kompromissileping ei ole heade kommetega vastuolus ega sel põhjusel tühine.

11. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101

lg 1 p-st 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist. Antud juhul võttis kostja endale kokkuleppega kohustuse tasuda hagejale 6 452,96

eurot (tlk 4). Maksegraafiku (tlk 5) kohaselt oli esimese osamakse kuupäev 20.09.2017 summas

170 eurot ning ülejäänud igakuised osamakset tuli teostada iga kalendrikuu 20-ndaks

kuupäevaks 150 euro suuruses summas (v.a viimane osamakse summas 2,96 eurot).

Kohtu ette toodud asjaoludest nähtub, et kostja tasus 01.09.2017 kuni 07.02.2020 kokku üksnes

1 970 eurot (tlk 27-31), mis on arvestatud kompromissisummas sisalduva põhivõla katteks.

Sellises summas laekumist on ka hageja hagiavalduses kinnitanud (vt tlk 1). Edaspidi kostja

kohustusi ei täinud, mistõttu muutus kogu kostja võlgnetav summa kooskõlas lepingu p-dega

3.1 ja 3.3 koheselt sissenõutavaks pärast teise osamakse kuupäeva möödumist. Hageja luges

kokkuleppes kokku lepitud kompromissisumma tervikuna sissenõutavaks 20.09.2018

osamakse tähtaja möödumisega. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks VÕS § 76 lg 1 ja § 101 lg

1 p 1 alusel välja mõista kokkuleppes nimetatud põhivõlgnevus 2 851,24 eurot ja enne

08.09.2017 sissenõutavaks muutunud lepingujärgne viivis 1 631,72 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6

kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva

seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga

on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks

lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et hagejal on õigus kostjalt nõuda viivist

kokkuleppe p-s 3.2 sätestatud määras 0,06% päevas. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et

hagejal on õigus kostjalt nõuda perioodil 21.09.2018 kuni 28.04.2021 viivist põhivõlgnevuselt

2 851,24 eurot viivisemääraga 0,06% päevas. Hageja on 10.05.2021 hagiavalduse täpsustuses

taotlenud viivist põhinõudega samas suuruses, s.o kokku 2 851,24 eurot (1 631,72 + 1 219,52).

Kohus peab olulisena välja tuua, et kostjale anti võimalus, et kui kostja tasub hiljemalt

21.11.2019 4 208 eurot, loetakse kõik kokkuleppest tulenevad kostja kohustused hageja ees

täidetuks (tlk 34 pöördel hageja 15.11.2019 08:44 e-kiri) ning hageja saatis selle kohta isegi

kinnituse (tlk 35 hageja 15.11.2019 09:58 e-kiri; tlk 36 hageja 15.11.2019 13:26 e-kiri ja tlk 36

pöördel hageja 15.11.2019 17:57 e-kiri). Kostja 4 208 eurot hiljemalt 21.11.2019 ei tasunud,

mistõttu kokkulepe kehtis selles kokku lepitud tingimustel edasi. Seega oli kostjal võimalik

oma kohustused hageja ees täita üksnes põhinõude ulatuses juba 2019.aastal, kuid kostja seda

võimalust ei kasutanud.

Kohus peab olulisena välja tuua ka selle, et asjaolu, et hageja saadetud võlgnevuse

meeldetuletustes kajastatud summa on erinev (tlk 70-72), ei oma asja lahendamise seisukohalt

tähtsust, sest kostja ei ole tõendanud, et ta oleks asunud nende alusel asunud oma kohustust

täitma ja seetõttu ei ole hageja oma õiguste teostamisel käitunud heas usus. Kohus juhib

siinkohal kostja tähelepanu sellele, et kokkuleppe alusel kohustus kostja tasuma osamaksete

kaupa ja hageja ei olnud kokkulepet üles öelnud, siis mahajäämus ei saanudki koguvõlgnevust

kajastada, vaid üksnes seda, millises ulatuses on kostjal osamaksete eest tasumata, millele

omakorda lisandus kokkuleppest tulenev viivis. Kas kajastatud mahajäämuse maksumused olid

arvestuslikult õiged, ei vaja käesoleva vaidluse kontekstis tähendust, sest nagu kohus juba ütles,

kostja ei asunud oma kohustust meeldetuletuskirjade alusel täitma ning tõendatud on, et kostja

on täitnud kokkuleppest tulenevat kohustust 1 970 euro suuruses summas.

12. Hageja nõuab kostjalt ka sissenõudmiskulude hüvitamist summas 35 eurot. VÕS § 113² lg

1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda

tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta

saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud

sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra.

VÕS § 1132 lg-s 1 nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on

saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. VÕS § 113² lg 2 p 1 kohaselt võib

pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt

tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta

sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe

kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1 000 euro.

Antud juhul on nõue suurem kui 1 000 eurot ning hageja on kohtule esitatud andmete kohaselt

enne hagiga kohtusse pöördumist saatnud kostjale kolm meeldetuletuskirja (01.10.2018,

29.07.2019 ja 20.05.2020) (tlk 7-9), millest esimese eest on hagejal õigus nõuda 25 eurot ning

kahe järgneva eest 5 eurot kirja kohta, s.o kokku 35 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt

hageja kasuks VÕS § 113 lg 1 alusel välja mõista sissenõudmiskulud summas 35 eurot.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

13. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jaotab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja 2 alusel.

TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja esitas kohtule taotluse ka

menetluskulude kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt koosnevad hageja menetluskulud

kulust riigilõivule 450 eurot ja õigusabikulud summas 420 eurot. 10.05.2021 on hageja esitanud

taotluse enamtasutud riigilõivu tagastamiseks summas 25 eurot. Kostja ei ole menetluskuludele

ega menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud.

Kuivõrd teiselt poolt ei saa välja mõista riigilõivu enam tasutud ulatuses, sest isikul, kes tasus

riigilõivu ettenähtust enam, on õigus esitada taotluse enam tasutu tagastamiseks, lahendab

kohus esmalt hageja 10.05.2021 taotluse.

Hageja täpsustas 10.05.2021oma hagi viivise nõude osas, taotledes viivise väljamõistmist

põhinõudega samas ulatuses. Nõude täpsustuse tagajärjel oli hagihinnaks 5 737,48 eurot

(2 851,24 + 2 851,24 + 35), millelt tulnuks tasuda riigilõivuseaduse riigilõivu 425 eurot (RLS

§ 59 lg 1 ja Lisa 1). Seega oli hageja tasunud riigilõivu 25 eurot enam. TsMS § 150 lg 1 p 1

tagastatakse riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem.

Tuginedes eeltoodule rahuldab kohus hageja taotluse ning tagastab hagejale enamtasutud

riigilõivu summas 25 eurot PlusPlus Capital AS arvelduskontole nr xxx.

Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud mõistab kohus välja põhjendatud ja

vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt olid

hageja kulutused õigusabile 420 eurot 3,5 tundi hagiavalduse koostamise, dokumentide

komplekteerimise eest (tlk 13). Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on

tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga. Kohtu hinnangul on hageja

õigusabikulud põhjendatud osaliselt.

TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses. Tallinna Ringkonnakohus on 14.04.2020 lahendis ts.asjas 2-18-129072 asunud

seisukohale, et tüüphagide, millesarnaseid on hageja esitanud sadu kui mitte tuhandeid ning

nendes kattuvad hagide põhjendused peaaegu sõna-sõnalt (erinevus seisneb üksnes kostjate

andmetes, summades ja kuupäevades), koostamisel ei ole usutav, et esindaja teeks mingisuguse

õigusliku analüüsi või nõustaks kuidagi hagejat. Samuti ei olevat ringkonnakohtu hinnangul

vaja esindajal lugeda lepingute tüüptingimusi, kuna need on erinevate esitatud hagide puhul

samad, mistõttu pidas ringkonnakohus sellise hagi koostamiseks põhjendatud ja mõistlikuks

ajakuluks vähem kui ühte tundi. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei

ole sellised, mis samuti õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja

mõistmist. Hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi on piirdunud eelkõige hagiavalduse

koostamise ning selle kohtusse esitamisega. Oma sisult on tegemist samuti nn tüüphagiga.

Kohus on seisukohal, et antud juhul saab põhjendatud ajakuluks hagiavalduse koostamisele, sh

dokumentide komplekteerimisele lugeda ühte (1) tundi. Hageja ei ole menetluse kestel oma

õigusabikulude Kuigi menetluses on hageja esitanud lisaks hagiavaldusele ning selle

täpsustusele menetluse jooksul seisukoha 01.06.2021 ja 22.10.2021, on hageja taotlenud

õigusabikulude hüvitamist üksnes hagiavaldusega seotud õigustoimingute eest. Seega rahuldab

kohus hageja õigusabikulude taotluse üksnes ühe (1) tunni ulatuses. Hageja lepingulise esindaja

tunnitasu 100 eurot tund käibemaksuta, ei pea kohus antud juhul põhjendatuks. Hageja

lepinguline esindaja ei ole advokaat. Tallinna Ringkonnakohus on 14.11.2018 otsuse 2-15-

10824 punktis 40 leidnud, et mitteadvokaadist lepingulise esindaja puhul on põhjendatud

tunnitasuks 100 eurot käibemaksuga. Eelnevat arvestades loeb kohus lepingulise esindaja

mõistlikuks tunnitasu määraks käesolevas asjas 80 eurot tund käibemaksuta. Seega määrab

kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks 80 eurot.

Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulud 505 (425+80) eurot. Eeltoodust

tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 505 eurot ning

menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest

alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

Kohus selgitab, et menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes

selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS

§ 178 lg 1). TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi

kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik,

kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/digitaalselt allkirjastatud/

Kädi Sacik-Korn

kohtunik