2-20-15119/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 22.11.2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-15119

Kohtuasi

X (X) hagi Manoteks invest OÜ vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 025/2013/2589

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.09.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX

Kostja Manoteks invest OÜ (registrikood 11491403),

juhatuse liige RP

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda X Harju Maakohtu 17.09.2021 otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest.

2. Apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud jätta X kanda. Kostjal

kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

3. Teatada kostjale apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest käesoleva

määruse ärakirja kättetoimetamisega.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

Asjaolud ja hageja nõue

1. X (hageja/võlgnik) esitas 15.10.2020 Harju Maakohtule hagi Manoteks invest OÜ (kostja)

vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 025/2013/2589. Täitemenetlust viis

läbi Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts. Täitemenetluse algatamise aluseks oli Harju Maakohtu

01.03.2013 määrus tsiviilasjas nr 2-10-17484. Nõude sisuks oli endise sissenõudja Santome OÜ

(kustutatud, sissenõudja) menetluskulud sama asja menetluses 4 499,61 eurot. Väidetavalt

loovutas sissenõudja täitemenetluse ajal nõude kostjale. Sissenõudja kustutati registrist

31.05.2017. Hagejat nõude loovutamisest ei teavitatud. Seega polnud uuel sissenõudjal (kostjal)

õiguslikku alust nõuda hagejalt kohustusete täitmist. Hageja palus jätta menetluskulud kostja

kanda.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja oli sarikaebaja. Endine sissenõudja loovutas nõude kostjale õiguspäraselt. Selle kohta

koostati notariaalne dokument. Täitemenetluse aluseks olid seaduslikud täitedokumendid ja

kohtutäitur jälgis seaduses sätestatud nõudeid täitemenetluse läbiviimisel. Hageja väited ei

andnud alust jätta võlg tasumata.

Maakohtu otsus

4. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Kohus

menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud.

Hageja nõude alus oli täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-d 1 ja 2. Harju Maakohtu

01.03.2013 määrusega asjas nr 2-10-17484 mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud

3 794,43 eurot ja selle tasumisega viivitamise korral tuli hagejal tasuda kostjale viivist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 järgi lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Lahend jõustus

24.07.2013.

Kohtutäitur Kaire Põlts algatas sissenõudja 29.08.2013 avalduse alusel hageja vastu täiteasja nr

025/2013/2589. Kostja edastas kohtutäiturile Tallinna notari Triin Silla (Sild) poolt 28.04.2017

koostatud ja tõestatud nõude loovutamise lepingu nr 796, mille punkt 1.1. kohaselt sissenõudja

loovutas kostjale Harju Maakohtu 01.03.2013 kohtumäärusest tsiviilasjas nr 2-10-17484

tuleneva nõude hageja vastu. TMS § 18 lg-st 1 tulenevalt sai õigusjärglust kohtutäiturile

tõendada notariaalselt tõestatud dokumendiga. Seega oli kohtutäituril 28.04.2017 lepingule

tuginedes alust lubada kostjal astuda täitemenetlusse endise sissenõudja asemele.

Kohtutäituribüroo töötaja edastas 08.11.2019 kell 10:14 hagejale e-posti teel PDF formaadis

Harju Maakohtu 01.03.2013 kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-10-17484 ja nõude loovutamise

lepingu nr 796. Selliselt teatas kohtutäitur hagejale sissenõudja vahetumisest. Hageja pidi

teadma sissenõudja vahetumisest, sest hageja oli kohtutäiturile saadetud kaebuses

täitemenetluse lõpetamise faktilise asjaoluna välja toonud järgmist: „Kohtutäitur saatis

07.11.19 kaebajale e-kirja (lisa 1), milles tõi välja esmakordselt, et täitemenetluses

025/2013/2589 on sissenõudjaks Manoteks Invest OÜ“. Lisaks kinnitas võlgnik kaebuses, et

//…08.11.19 esitas kaebaja päringu peale kohtutäitur PDF faili//. Seega oli väär hageja väide,

et teda ei teavitatud nõude loovutamisest. Hageja sai nõude loovutamisest teada täituri kaudu

hiljemalt 08.11.2019. Asjakohatud olid hageja viited sissenõudja registrist kustutamisele,

kuivõrd võlanõue oli loovutatud ajal, mis nimetatud äriühing oli õigusvõimeline ja registris.

Praegusel juhul puudusid alused täitemenetluse lõpetamiseks.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt

saata asi uueks arutamiseks tagasi maakohtusse. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda. Hageja

palus tuvastada notari poolt 28.04.2017 koostatud ja tõestatud nõude loovutamise lepingu nr

796 õigustühisuse, koguda tõendina asja juurde endise sissenõudja arvelduskonto väljavõtte nr

EE482200221026894862 (Swedbank AS-is) perioodi 20.04.2017-31.12.2017 kohta ja võtta

vastu kaebusele lisatud tõendid.

Kohus tegi otsuse pärast kostja vastuse saabumist andmata eelnevalt hagejale tähtaega tõendite

esitamiseks. Kohus rajas otsuse tõenditele ja väidetele, mille kohta hagejal ei olnud võimalik

avaldada arvamust ega esitada tõendeid väidete ümberlükkamiseks. Kohus ei hinnanud

tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kohus ei teinud asjas tõendite kohta määrust.

Otsus oli üllatav. Maakohus kahjustas hageja menetluslikku positsiooni ja rikkus samas ka

endal

lasuvat

konfidentsiaalsuskohustust,

lekitades

õigusvastaselt

vastaspoolele

ja

kolmandatele isikutele hageja majandusliku seisundi kohta teavet seoses menetlusabi

taotlusega. Samuti tugines kohus tõenditele, mida ei esitatud. Nõudeõiguse üleminekut

tõendavaks dokumendiks ei saanud pidada allkirjastamata pdf faili. Pdf fail polnud autentne

õiguslikku jõudu omav dokument. Puudus ka notari märge. Seda faili oli ka töödeldud. Täiturile

edastati üleüldse foto dokumendist (mitte pdf). Kohtutäitur tegeles teadlikult pettusega.

Maakohus tõlgendas ebaõigesti VÕS § 170 ja VÕS § 172. Vastavalt antud sätetele saanuks

hagejat teavitada nõude üleminekust endine sissenõudja või kostja. Kohtutäitur ise ei saanud

asuda tõendama nõude üleminekut hagejale. Kostja ei esitanud väidet ega tõendit, et oli nõude

loovutusest teatanud hagejale eelnevalt hagimenetluses esitatule. Seega olid hageja väited

õiged, et teda ei teavitatud nõuetekohaselt nõude loovutusest.

Nimetatud nõudeõiguse loovutamise õigustühisusele ei võimaldanud kohus esitada

vastuväiteid. Hagejal oli õigus taotleda tehingu tühisuse tuvastamist. Kohus peab tehingu

tühisust omal algatusel kontrollima.

Tegu oli näiliku tehinguga, kuna reaalne tehing, mida sissenõudja ja kostja tegid, oli kinke- ,

mitte müügitehing. Tehingu alusel loovutati 2 000 euro eest 4 nõuet kogusummas

29 862,25 eurot. Tasumine pidi toimuma 30 päeva jooksul. Mõlemat tehingu osapoolt esindas

sama isik (RP). Nõude loovutus tehti 8 päeva peale sissenõudja registrist kustutamise määruse

tegemist. RP, olles teadlik äriühingu sundkustutamise 20.04.2017 määrusest, soovis kantida

vara ettevõttest välja teisele enda kontrolli all ja omanduses olevale ettevõttele (kostja).

Tegelikult raha tasumist ei toimunud ja seetõttu oli vaja tõendeid koguda.

Kõnealune nõude loovutus võis alternatiivselt olla vastuolus heade kommetega. RP tegi

vastavate eelpoolviidatud nõuete kohta nõuete loovutuse tehingu notaris 8 päeva peale

sundkustutamise määruse tegemist. Ta oli teadlik ettevõtte sundkustutamisest ja

majandusaruannete esitamata jätmisest, st olles rikkunud endal lasuvat kohustust, soovis ta

samas kantida äriühingust välja kogu selles olev vara enne sundkustutamist. RP kantis

ettevõttest välja eelduslikult kogu vara enda teisele ettevõttele, muutes samas ka vana ettevõtte

sisuliselt varatuks. Usutav polnud tasu maksmine (kohustuste väärtuse vahe oli 15 korda).

Selliselt toimimine eksitas ausalt ja õiglaselt mõtleva inimese õigustunnet.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. TsMS

§ 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud

väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et

käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga ja praeguses menetlusetapis hindab kohus

apellatsioonkaebuse väiteid.

Maakohus leidis õigesti, et hageja nõude alus tulenes TMS § 221 lg-test 1 ja 2, mis näevad ette,

et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi

rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Vastuväited on kohtulahendi

puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi

jõustumist. Hageja vastuväited tulenesid nõude loovutamisest, mis toimus täitemenetluse ajal

(lk 4).

Hageja tugines maakohtupoolsele menetlusnormi rikkumisele. Ringkonnakohus ei nõustu

apellatsioonkaebuse etteheidetega. Praegusel juhul puudub maakohtupoolne menetlusnormi

oluline rikkumine, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus selgitab,

et mitte igasugune menetlusõiguse rikkumine ei saa tuua kaasa lahendi tühistamist. Rikkumine

peab olema sedavõrd oluline, et esineb arvestatav tõenäosus, et rikkumise tagajärjel jäid

menetlusosalise õigused olulisel määral kaitseta või tehti ebaõige kohtulahend. Praegusel juhul

sellist olukorda ei esinenud.

Kohus nõuab hagejalt hagi vastuse kohta kirjalikku arvamust ja annab selleks mõistliku tähtaja,

kui see on vajalik asja kiirema ja õigema lahendamise huvides (TsMS § 396). Seega on kohtule

antud kaalutlusõigus, kas küsida hageja vastust või mitte kostja vastusele. Praegusel juhul

arvamuse küsimata jätmine ei ole menetlusõiguse oluline rikkumine. Kostja vastas sisuliselt

seda, et nõue on loovutatud ja esitas nõude loovutamise leping. Kostja vastus tehti hagejale

avalikus e-toimikus nähtavaks järgmisel päeval. Hagejal oli võimalik dokumentidega tutvuda.

Lisaks oli kostja seisukoht hagejale juba varasemast ajast teada (lk 3 pöördel) ja nõude

loovutamise leping varasemalt kätte saadud. Kohtutäituri 05.12.2019 otsuse kohaselt tugines

hageja ise asjaolule, et kohtutäitur edastas talle 07.11.2019 e-kirja, milles tõi välja, et

täitemenetluses on sissenõudjaks kostja ja 08.11.2019 pdf faili nõude loovutamise kohta (lk 3).

Seega kõik asjaolud ja tõendid, mis olid otsuse tegemise aluseks, olid hagejale tegelikult teada.

Kui kohus ei teinud eraldi määrust tõendite vastuvõtmise kohta, siis ei tooks see praegusel juhul

kaasa otsuse tühistamist. Kohus pole otsust tehes tuginenud ühelegi uuele asjaolule ega

tõendile, millega pooled polnud tutvunud. Samuti polnud kohus ise omaalgatuslikult tõendeid

kogunud ega juurde võtnud.

Hageja poolt edastatud kohtutäituri otsus ja kostja poolt edastatud nõude loovutamise teade on

tsiviilkohtumenetluses asjakohaseks ja piisavaks tõendiks asjaolude tuvastamisel. TsMS § 229

lg 1 sätestab, et tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud

protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid

ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks

lahendamiseks tähtsad asjaolud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib tõendiks olla

dokumentaalne tõend. Nõude loovutamise leping oli edastatud kohtule notariaalmärkega (lk 48-

51). Kohtule esitatud dokumendid vastasid tõendi mõistele ja kohus sai nendega arvestada.

Juhul kui hagejale varasemalt esitatud nõude loovutamise leping oli esitatud vales formaadis ja

hagejal tekkis kahtlus selle õigsuses, siis oli hagejal võimalus pöörduda kohtutäituri või kostja

poole. See asjaolu ei mõjuta kohtuotsuse kehtivust. Kohus nõuab algdokumendid välja vaid

siis, kui ta seda vajalikuks peab (TsMS § 273 lg 5). Nõude loovutamise teade tõendina ei

pidanud olema originaaldokument või allkirjastatud.

Hageja väited väidetavalt menetlusabi andmete nähtavaks tegemise kohta ei ole samuti selline

asjaolu, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise.

Kohus teeb otsuse, kui asja on kohtu arvates arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi

tegemiseks valmis (TsMS § 435 lg 1). Pooled nõustusid asja kirjaliku menetlusega. Samas heitis

hageja ette kohtule, et kohus ei andnud neile TsMS § 403 lg 1 alusel lõplikke tähtaegu.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus rikkus TsMS § 403 lg 1, kuid nende nõuete

rikkumisi ei tule praegusel juhul pidada siiski olulisteks menetlusõiguse normi rikkumisteks,

sest need ei saanud kaasa tuua ebaõiget lahendit. Arvestades praeguse vaidluse asjaolusid, kus

pooltel ei olnud vaidlust nõude kvalifikatsioonis, tõendamiskoormises, polnud sellel rikkumisel

praegusel juhul määravat tähtsust. Lisaks sai hageja apellatsioonkaebuses esitada kõiki

täiendavaid väiteid ja seisukohti.

Hageja apellatsioonist nähtus, et kohus kohaldas valesti materiaalõigust, kuna nõude

loovutamisest pidi teda teavitama endine sissenõudja või kostja, mitte kohtutäitur (kohtutäituril

polnud väidetavalt sellist õigust). Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohtadega. Kohus

selgitab, et teatamiskohustuse täitmine on tähtis eelkõige selleks, et võlgnik teaks, kes on

õigustatud isik täitmist vastu võtma ja et täitmine ei toimuks valele isikule. Kui nõude

loovutamisest on võlgnikule teatatud, võib ta täita kohustuse uuele võlausaldajale. Sel juhul ei

saa nõude loovutanud võlausaldaja enam tema vastu täitmise nõuet esitada. Nõude loovutamine

toimus täitemenetluse ajal. Seaduses ei ole keelatud kohtutäituril teavitada võlgnikku

sissenõudja vahetumisest. Praegusel juhul teavitas kostja kohtutäiturit ja kohtutäitur teavitas

omakorda hagejat (lk 4). VÕS § 78 lg 1 sätestab, et kui võlgnik (praegu sissenõudja/kostja) ei

pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib

kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik (praegu kohtutäitur). Kui kolmas isik täidab

kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Võlgnik ei toonud ka esile, kuidas mõjutab

tema kohustuse olemasolu asjaolu, et kohtutäitur täitis teatamiskohustuse. Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa selline asjaolu mõjutada hageja kohustuse olemasolu ja selle täitmist.

Nõude loovutamise sisuks on võlaõigusliku nõude tehingu alusel ülekandmine seniselt

võlausaldajalt uuele võlausaldajale ehk võlausaldaja vahetus. Nõude loovutamine ei muuda

võlgniku õiguslikku positsiooni nõude suhtes ega halvenda seda positsiooni. Nõude

loovutamise eelduseks ei ole loovutamisest võlgnikule teatamine (VÕS § 164 lg 1).

Teatamiskohustuse täitmata jätmisel tuleb lähtuda hoopis VÕS § 196 lg-st 1, mille kohaselt,

kui võlgnik täitis kohustuse nõude loovutanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki

kohustust täites nõude loovutamisest teadma, loetakse, et ta on kohustuse täitnud õigele isikule.

Hageja nõue tulenes kohtumäärusest (menetluskulude täitmine, lk 49), mis on

menetlusosalistele täitmiseks kohustuslik (TsMS § 457 lg 1 ja 463 lg 2). Praegusel juhul ei ole

aga hageja kohustust täitnud endisele sissenõudjale ega kostjale otse ega läbi kohtutäituri.

Eeltoodu tähendab, et kui hageja oma kohustusi ei täitnud, siis nõude loovutamisega jääb

hagejal jätkuvalt üles kohustus täita nõue. Seega isegi teatamiskohustuse täitmata jätmine ei

teeks hageja nõuet olematuks.

Kohus saab hagejast aru selliselt, et kui nõude üleminekut poleks praegu toimunud ja

sissenõudjaks oleks jätkuvalt endine sissenõudja (mitte kostja), siis ei peaks hageja oma nõuet

täitma, kuna endine sissenõudja on registrist kustutatud, sest asjaoludest nähtub, et hagejal

puudub huvi kohustuse täitmise vastu. Antud juhul puudub siiski kahtlus, et nõude üleminek

toimus seaduspäraselt. Hageja sellekohased väited on alusetud.

Võlgniku vastuväited võivad tuleneda nõude loovutamisest endast või loovutamisele

järgnevatest asjaoludest. Hageja tugines mh asjaolule, et sissenõudja ja kostjavaheline nõude

loovutamise tehing oli tühine (näilik või alternatiivselt heade kommete vastane).

Kohustustehing, mille täitmiseks loovutamine toimub, võib olla mis tahes võlaõiguslik leping

(Võlaõigusseaduse kommentaaritud väljaanne 2016, § 164, lk 832). Seega võis kohustustehing

olla tasuta või tasuline ja pelgalt tasu saamine ja selle suurus ei muuda loovutust näiliseks.

Hageja ei tuginenud, et endise sissenõudja tegelik soov ei olnud hageja nõude loovutamine

kostjale. Hageja muud väited tehingu tühisuse kohta ei ole sellised, mis rikuksid hageja õigusi

või puudutaksid hageja õiguslikku positsiooni ja mis annaksid hagejale õigust nõuda tehingu

tühisuse tuvastamist praeguse vaidluse kontekstis ning sellest tulenevalt õiguse jätta oma

kohustused kostja ees täitmata.

Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus, kaaludes kõiki kaebuses esitatud väiteid, jõudnud

seisukohale, et kaebus ei kuuluks rahuldamisele. Ringkonnakohus selgitab, et menetlusse

võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel

kaalutlustel. Hageja ei saa ringkonnakohtusse esitada uusi nõudeid, mille osas pole maakohtu

menetlust toimunud. Leides menetlusse võtmise otsustamise etapis, et tegemist on

perspektiivitu kaebusega, ei toimetata apellatsioonkaebust teisele poolele kätte, mistõttu ei teki

teisel poolel menetluskulusid, mis tuleks apellandil kaebuse rahuldamata jätmise korral kanda.

Kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega,

loetakse, et kaebust ei ole esitatud (TsMS § 638 lg 10). Kuna apellatsioonkaebus on kohtule

esitatud elektrooniliselt, siis kohus kaebust hagejale ei tagasta. Keeldumise tõttu puudub

vajadus lahendada kaebuses esitatud taotlusi ja otsustada menetlusabi jätkuvuse üle.

7. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub

kaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohtu andmetel ei tasunud hageja kaebuse esitamisel

riigilõivu (hageja tugines menetlusabi jätkuvusele), mistõttu ei tõusetu küsimust selle

tagastamisest. Ringkonnakohus toimetab määruse kätte hagejale ja edastab teadmiseks kostjale

(TsMS § 638 lg-d 4 ja 8).

8. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)