2-21-2403/46 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(16)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-2403

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. november 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Tsiviilasi

B.B. ja A.A. hagi K.S. vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 16. juuli 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

K.S. apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

B.B. nõude osas 2628 eurot

A.A. nõude osas 2628 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hagejad (vastustajad): B.B. (isikukood XXXXXXXXXX)

ja A.A. (isikukood

XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Peeter Malve

Kostja (apellant): K.S. (isikukood XXXXXXXXXX)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Viru Maakohtu 16. juuli 2021. a otsus osaliselt tagasiulatuva elatise

nõude rahuldamise osas (otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3), samuti elatise väljamõistmise

osas ajavahemiku 1. veebruar 2021 kuni 17. märts 2021 eest (resolutsiooni p-d 3–5).

Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja

elatis ajavahemiku 1. oktoober 2020 kuni 19. jaanuar 2021 eest summas 428 eurot

2(16)

81 senti ning jätta muus osas hagejate nõuded tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks

rahuldamata. Jätta rahuldamata hagejate nõuded elatise saamiseks ajavahemiku

1. veebruar 2021 kuni 17. märts 2021 eest. Muus osas jätta maakohtu otsus

muutmata.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Lugeda Viru Maakohtu 16. juuli 2021. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Rahuldada B.B. ja A.A. hagi osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt K.S. hageja B.B. kasuks tagasiulatuv elatis 428 eurot 81

senti ajavahemiku 1. oktoober 2020 kuni 19. jaanuar 2021 eest ning hageja

A.A.kasuks tagasiulatuv elatis 428 eurot 81 senti ajavahemiku 1. oktoober 2020

kuni 19. jaanuar 2021 eest.

3. Jätta B.B. ja A.A. hagi kostja K.S. vastu tagasiulatuva elatise saamiseks kokku

489 euro 88 sendi osas rahuldamata.

4. Välja mõista kostjalt K.S. elatis hageja A.A. kasuks alates 18. märtsist 2021 292

eurot kuus, kuid mitte vähem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära, kuni A.A. täisealiseks saamiseni XXXXXX.

5. Välja mõista kostjalt K.S. elatis hageja B.B. kasuks alates 18. märtsist 2021 292

eurot kuus, kuid mitte vähem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära, kuni B.B. täisealiseks saamiseni XXXXXX.

6. Väljamõistetud

elatised

tuleb kanda C.C. arvelduskontole

nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXX jooksva kuu 10. kuupäevaks.

7. Jätta menetluskulud poolte endi kanda."

4. Keelduda hagejate B.B. ja A.A. 28. oktoobri 2021. a menetlusdokumendile

lisatud dokumentaalsete tõendite vastuvõtmisest.

5. Keelduda kostja K.S. 30. oktoobri 2021. a menetlusdokumendile lisatud

tõendite vastuvõtmisest.

6. Rahuldada hagejate 27. septembri 2021. a taotlus maakohtu otsuse viivitamata

täidetavaks tunnistamiseks osaliselt ning tunnistada Viru Maakohtu 16. juuli

2021. a otsuse resolutsiooni p-d 4–5 alates alates 1. detsembrist 2021 tasumisele

kuuluva elatise osas viivitamata täidetavaks.

7. Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud poolte menetluskulud poolte

endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

3(16)

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. B.B. (hageja I) ja A.A. (hageja II) esitasid 15. veebruaril 2021 seadusliku esindaja

C.C. (ema) kaudu Viru Maakohtule hagi K.S. (kostja; isa) vastu, milles palusid kostjalt

välja mõista mõlema hageja kasuks kokku tagasiulatuva elatise 1347 eurot 10 senti ning

alates 1. veebruarist 2021 mõlema hageja kasuks eraldi igakuise elatise 292 eurot kuni

hagejate täisealisteks saamiseni, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära. Hagejad palusid määrata kindlaks otsuse täitmise kord selliselt, et

kostja on kohustatud tasuma elatist iga kuu 10. kuupäevaks ema kontole. Menetluskulud

palusid hagejad jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sündis ema ja kostja kooselust kaks last (hagejad). Vanemate abielu

lahutati 28. septembril 2020. Hagejad jäid pärast vanemate kooselu lõppemist oktoobris

2020 elama oma ema juurde. Vanematel on ühine hooldusõigus. Lisaks peab ema ülal

eelmisest kooselust sündinud tütart.

Vanemad sõlmisid 11. detsembril 2020 notariaalse ühisvara jagamise ja hüpoteegiga

tagatud nõuete muutmise lepingud ning elatise maksmise kokkuleppe. Kostja ei täida

elatise maksmise kokkulepet alates jaanuarist 2021. Ta ütles selle kokkuleppe üles

2. veebruaril 2021 ning taotles samal ajal endale lapsetoetuste maksmist, jättes

hagejad peretoetuseta.

Hagejad nõuavad kostjalt tagasiulatuvat elatist 1347 eurot 10 senti, sh 2020. a oktoobri

eest 299 eurot, 2020. a novembri eest 124 eurot, 2020. a detsembri eest 384 eurot ja

2021. a jaanuari eest 540 eurot 10 senti. Hagejate kulud on olnud ajavahemikul alates

septembrist 2020 kuni maini 2021 vahemikus 1221 eurot 46 senti kuni 1773 eurot. Ema on

hagejatele taganud vajaliku ja täisväärtusliku toidu, riided, harivad mänguasjad, raamatud.

Sideteenused kuuluvad tavapäraste kulude hulka. Seejuures ei sisalda kulud ema ega tema

tütre kulutusi. Kostja on riietanud hagejaid oma esimesest abielust sündinud laste kulunud

ja vanusele mittevastavatesse riietesse ega taga tervislikku toitumist. Ainuüksi asjaolu, et

laps viibib teatud aja teise vanema juures, ei too kaasa kulutusi riietele jmt. Kostja on

tasunud lasteaia eest vaid kahel kuul (veebruaris ja märtsis 2021) ning viinud hagejat II

eelkooli.

Kostja ei tegele hagejatega rohkem kui ema. Hageja II trennidesse mineku eest vastutab

lasteaed või ema. Hageja II kõnehäire tõttu (tekkinud kostja vägivaldse käitumise tõttu)

4(16)

käib ema temaga logopeedi ja psühholoogi juures. Ema on hankinud hagejale II

logopeedilise aabitsa ja muud abivahendid.

Emale kuulub sõiduk Mitsubishi Outlander XXXXXX (2015. a). Tema igakuiseks

sissetulekuks on töötasu 2200 eurot (bruto), peretoetused 577 eurot 54 senti ja elatis 43

eurot 90 senti. Emale kuulus korter asukohas XXXXXX, kuid võõrandas ta selle 6. mail

2021 laste ülalpidamise ja õigusabikulude katteks raha saamiseks.

19. jaanuaril 2021 sõlmitud kokkuleppe vanemate ja hagejate vahelise suhtluskorra on ema

üles öelnud, kuna kostja rikkus seda. Kostja tegevused on seotud hagejate kulutuste ja

toetuste jagamisega.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle läbi vaatamata ning menetluskulud hagejate

ema kanda.

Hagejad elavad mõlema vanemaga võrdselt, mistõttu kannavad vanemad ka hagejatega

seotud kulud võrdselt. Kostja osaleb hagejate kasvatamises rohkem, teeb nendega sporti,

viib trennidesse (ema seda ei tee) ja logopeedi juurde (või vanaisa), õpetab lugema ning

käituma. Vanemad peaksid jagama lastega seotud õigused ja kohustused (ka toetused)

võrdselt.

Vanemad ei ela koos alates 9. oktoobrist 2020. Suulise kokkuleppe järgi tasus kostja

oktoobris ja novembris 2020 hagejatele elatist 285 eurot. Notariaalse kokkuleppe järgi oli

igakuise elatise suurus 400 eurot. Kostja tasus 2020. a detsembris elatist 400 eurot, kuid

hagejad viibisid kostja juures rohkem kui pool kuud. On arusaamatu, miks kostja peab

tasuma elatist, kui hagejad elavad temaga, ta tegeleb nendega ning tal on samuti kulutused

(ostab toitu, mänguasju, riideid, käiakse kohvikus, spaas).

XXXXX valla lastekaitsespetsialisti abiga lepiti kokku suhtlemiskord ja lapsed viibivad

vanemate juures võrdselt. 19. jaanuari 2021. a suhtluskord kehtib sõltumata sellest, et ema

on selle erakorraliselt üles öelnud (ülesütlemise põhjused olid välja mõeldud). Kostja ei

täitnud notariaalset kokkulepet jaanuaris 2021 kehtiva suhtluskorra tõttu. Hagejad olid

jaanuaris 2021 kostja juures 51,1%, veebruaris 2021 51,3%, märtsis 2021 hageja I 42,7%

ja hageja II 48,2%, aprillis 2021 hageja I 52,9% ja hageja II 49,5%.

Ebaõige on arvestada hagejate kulutustena eluasemelaenu. Ühisvara jagamise lepinguga

võttis ema selle kohustuse vabatahtlikult (435 eurot), kui võinuks elada korteris. Hagejad

on 3- ja 7-aastased, mistõttu ei ole neil ka sideteenusekulud vajalikud. Hagejaid puudutab

üksnes 3 eurot mobiilside eest. Riiete ja jalanõude kulud on ülepaisutatud või sisaldavad

hagejate ema tütre kulusid. Põhjendatud kulud ajavahemiku novembri 2020 kuni veebruari

2021 eest on 130 eurot kuus, kuna lapsed elavad vanemate juures võrdselt. Toidu- ja

ravimite kulu oli keskmiselt 240 eurot. Kommunaalkulude osas kostjal vastuväiteid ei ole.

Transpordikuludena on märgitud ema tööle sõitmise kütusekulu, mis ei ole lastega seotud.

Trennidesse ja huvialaringidesse viib hagejaid kostja ning seetõttu saavad transpordikulud

olla 62 eurot. Kostja ei soovi elatist tasuda, kuna hagejatel ei kulu raha ema poolt nõutud

ulatuses. Ema eesmärgiks on takistada kostjal hagejatega suhtlemist, et saada elatist.

Kostja tasus jaanuaris 2021 lasteaia ja ujumistrenni, huvialaringide eest tasus ema.

5(16)

Veebruaris 2021 tasus kostja huvialaringide, trennide ja lasteaia eest 176 eurot 20 senti.

Iga vanem peab lastesse panustama miinimumpalga ulatuses. Hagejate ema saab

peretoetust kolme lapse eest 500 eurot, st ühe lapse osa on 166 eurot 70 senti.

Vanemate sissetulekud on sarnase suurusega. Kostja igakuiseks sissetulekuks on töötasu

2500 eurot (bruto) ja kuni oktoobrini 2021 XXXXX volikogu liikme tasu 50 eurot, millest

on maha arvestatud J.S. makstav elatis 290 eurot kuus. Kuna hagejate emal ei ole alates 1.

juunist 2021 notariaalse lepingu järgi õigus elada XXXXXXX asuvas majas, tasub kostja

alates maist 2021. a eluasemelaenu 435 eurot, mille võrra kostja sissetulek väheneb.

Kostjale kuulus korter asukohas XXXXXX, kuid pidi selle võõrandama, et tasuda võlad ja

õigusabikulud. Kostja kulutused olid 2020. a septembrist kuni 2021. a veebruarini

vahemikus 1227 eurot 84 senti kuni 12 099 eurot 14 senti. Kostja pidi korteri ostmiseks

võtma laenu.

Hagejate ema on oma isale korteri võõrandamisega tahtlikult halvendanud oma

majanduslikku olukorda. Ebaõige on väide, et emal ei ole raha õigusabikuludeks, kuna

kostja maksis talle ühisvara jagamisel 9500 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 16. juuli 2021. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hagejate

kasuks välja tagasiulatuva elatise 1013 eurot 46 senti ajavahemiku

1. oktoobri 2020 kuni 31. jaanuari 2021 eest ning alates 1. veebruarist 2021 kuni hagejate

täisealiseks saamiseni kummagi hageja kasuks eraldi igakuise elatise 292 eurot, kuid mitte

vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Maakohus märkis,

et veebruaris 2021 makstavast elatisest võib kostja maha arvestada 50 eurot ja märtsi 2021.

a elatisest 15 eurot. Otsuse resolutsiooni kohaselt tuleb elatis kanda hagejate ema kontole

jooksva kuu 10. kuupäevaks. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Otsuse kohaselt elavad hagejad ema juures. Vaidlust ei ole selles, et vanemad peavad lapsi

ühiselt üleval pidama. Kostja väitel ei pea ta hagejatele elatist maksma, kuna hagejad

elavad vanemate juures vaheldumisi ning ta annab hagejatele ülalpidamist vahetult. Pooltel

ei ole üksmeelt selles, kui palju hagejad vanemate juures aega veedavad. Lisaks vaidlevad

pooled hagejate kulude põhjendatuse, kandmise ja jaotamise üle.

Tagasiulatuvat elatist tuleb arvestada alates 1. oktoobrist 2020, kuna kostja ei ole esitanud

tõendeid, mis kinnitaksid, et pere elas koos kuni 9. oktoobrini 2020. Samas ei ole võimalik

üheselt tuvastada hagejate viibitud ajavahemikku kostja juures. Vahetuks ülalpidamiseks

ei saa pidada hagejate ebamäärast kinnitust, et lapsed viibisid perioodil 19. jaanuarist 2021

kuni 31. jaanuarini 2021 kostja juures kolm päeva. Sellist suhtluse määra arvestades ja

kehtetu 19. jaanuari 2021. a suhtluskorra alusel, mida ei järgitud, ei ole põhjendatud lugeda,

et hagejatel oli vahelduv elukoht ja kostja pidas neid ülal vahetult. Lisaks on pooled

esitanud vastakaid ja ebamääraseid seisukohti hagejate lasteaeda, huvialaringidesse ja

trennidesse viimise osas, mistõttu ei saa tõsikindlalt väita, millisel ajal ning kes hagejaid

lasteaeda, huvialaringidesse, eelkooli ning trennidesse viis ja koju tõi. Ainuüksi laste

viimine ja toomine ei tähenda vahetut ülalpidamist.

6(16)

Elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise

vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste

rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse

ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. Kohus on

selgitanud, et pooltel tuleb esile tuua ja tõendada seda, millised olid laste vajadused (ka

tagasiulatuvalt), kas vajaduspõhised kulud on kõik kaetud ja millise vanema poolt on need

tõendatult kaetud. Seeläbi on võimalik hinnata kumb vanem on laste vajadustest lähtuvalt

ülalpidamiskulusid rohkem kandnud. Seega lasus kostjal vahetu ülalpidamise vastuväite

korral hagejatele tehtavate kulutuste osas tõendamiskoormus.

Kostja on esitanud hagejatele tehtud kulutuste kohta tabeli ning konto väljavõtted, kuid

nendega ei ole kulutused tõendatud. Kostja ei ole sidunud enda poolt esitatud tõendeid

väljatoodud asjaoludega. Kohus on seda kostjale 29. aprillil 2021 selgitanud. Kohtul ei ole

hagimenetluses õigust ega kohustust ise tõenditest asjaolusid otsida, asjaolude sidumine

esitatud tõenditega on poole ülesanne. Seega ei ole võimalik tuvastada ja eristada kostja

ning hagejate kulutusi. Samas tuleb tagasiulatuvast elatisest maha arvestada kostja poolt

XXXXXXX lasteaiale huviringi eest 2. novembril 2020 tasutud 25 eurot. Samuti tuleb

arvestada kostja makstud elatist oktoobrist kuni detsembrini 2020 kokku 988 eurot 90 senti.

Kuna kostja ei ole hagejatele vahetult ülalpidamist andnud, tuleb kostjal maksta hagejatele

tagasiulatuvalt elatist. Võib eeldada, et ema on vaidlusalusel perioodil täitnud kostja eest

laste ülalpidamiskohustuse. Kuna hagejad esitasid nõude miinimumelatise saamiseks, ei

pidanud nad enda vajadusi tõendama. Kuigi kostja on hagejate kulutused vaidlustanud, ei

ole kostja esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et hagejate vajaduspõhised kulutused oleksid

hagis nõutavast väiksemas määras.

Tagasiulatuva elatise suuruse puhul tuleb lähtuda 11. detsembri 2020. a notariaalse elatise

maksmise kokkuleppe p-st 5, mille kohaselt kohustus kostja tasuma elatist 400 eurot kuus.

See kehtis kuni 2. veebruarini 2021, kui kostja selle üles ütles. Ajavahemiku 1. oktoobri

2020 kuni 10. detsembri 2020 osas tuleb lähtuda miinimumelatisest. Kostja ei ole suuliselt

sõlmitud elatise maksmise kokkulepet tõendanud. Eelmärgitut arvestades mõistis

maakohus kostjalt hagejate kasuks välja tagasiulatuva elatise ajavahemiku 1. oktoobri 2020

kuni 31. jaanuari 2021 eest 1013 eurot 46 senti.

Lisaks nõuavad hagejad kostjalt tulevikku suunatud elatist alates 1. veebruarist 2021.

Kostja arvestuste kohaselt olid hagejad kostja juures vahetul ülalpidamisel 2021. a

veebruaris 51,3%, 2021. a märtsis hageja I 42,7% ja hageja II 48,2%, 2021. a aprillis hageja

I 52,9% ja hageja II 49,5%, 2021. a juunis 39% ja juulis 37%. Lisaks oli kostja

veendumusel, et hagejad hakkavad kostja juures olema 40%. Maakohus leidis, et kostja

protsentuaalse arvestuse või väidete alusel ei ole võimalik kontrollida, kas hagejad

tõepoolest viibisid kostja juures sellises mahus, nagu on kostja väitnud. Asjas esitatud

tõendist ei ole see tuvastatav. Lisaks on hagejad need arvestused vaidlustanud, märkides,

et hagejad elavad oma emaga. Seetõttu tuleb kostja väited ja arvestused jätta tähelepanuta.

Kostja väitel olid tema hagejatele tehtud kulutused 2021. a veebruaris 1234 eurot 96 senti.

Teiste kuude osas ei ole kostja kulude loetelu esitanud. Loetelus nimetatud kulutusi kostja

tõendanud ei ole. Konto väljavõtetest nähtuvalt on kostja maksnud 24. veebruaril 2021

7(16)

XXXXXXX OÜ-le 50 eurot ja 7. märtsil 2021 Mittetulundusühingule XXXXXXX

XXXXXXX lasteaed XXXXXXX 15 eurot. Hagejad on nõustunud, et kahe lasteaia arve

alusel makstud summad arvatakse samuti elatisest maha. Seega tuleb need tasutud summad

veebruari ja märtsi 2021. a elatisest maha arvestada.

Kostja on kinnitanud, et tema töötasust jätkub hagejate üleskasvatamiseks. Samuti on

kohus palgatõendite järgi tuvastanud, et kostjal on materiaalne võimekus tasuda hagejatele

elatist miinimummääras.

Kuivõrd asjas ei ole tõendatud hagejate vahetu ülalpidamine kostja poolt, siis tuleb hagejate

nõue alates 1. veebruarist 2021 elatise väljamõistmiseks perekonnaseaduse (PKS)

§ 101 lg-s 1 sätestatud määras rahuldada. Kui tsiviilasjas nr 2-21-2402 määratakse kindlaks

lastega suhtlemiskord, võib kostjal olla alus elatise muutmiseks.

Hagejate ja kostja vastuväited ning tõendid, mis on seotud laste suhtluskorra

kindlaksmääramise ja hooldusõigusega, kostjale määratud lähenemiskeeluga, ei ole elatise

asjaga seotud ning need ei oma asjas tähtsust.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub 16. augustil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada

osas, milles maakohus rahuldas hagejate tagasiulatuva ning igakuise elatise nõude.

Tühistatud osas palub kostja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi

samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate

kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja ei ole tõendanud

hagejate vahelduvat elukohta. Samuti kohaldas kohus PKS § 100 lg-t 2 ebaõigesti. Kuna

kostja on kogu menetluse kestel väitnud, et alates detsembrist 2020 elavad hagejad võrdselt

mõlema vanema juures, pidid hagejad esmalt tõendama, et nad elavad koos emaga ja

seejärel pidi kostja tõendama, et hagejatel on vahelduv elukoht. Kostjal lasub

põhjendamatult tõendamiskoormus.

Hagejad ei ole tõendanud, et nad elavad ema juures. Kostja on 23. märtsi 2021. a

menetlusdokumendile lisatud XXXXXXX M.S. arvamusega tsiviilasjas nr

2-21-2402 tõendanud hagejate vahelduvat elukohta vähemalt 2021. a jaanuaris ja

veebruaris. Seega on kohus hinnanud tõendid valikuliselt. Lisaks on ema väited menetluses

ebaõiged ning tingitud varalise kasu saamisest. Alates märtsist kuni 1. juulini 2021 elasid

hagejad vähemalt 40% või rohkem kostja juures. Sel ajal kandis kostja hagejate kulutustest

poole. Seega ei kehti sel perioodil PKS § 100 lg-s 2 sätestatu. Hagejatel oli kohustus

tõendada, et kostjapoolne hagejate vahetu ülalpidamine ei olnud piisav nende vajaduste

katmiseks ja ema kandis sel ajal ülalpidamiskulusid suuremas osas kui kostja. Kuigi kohtu

arvates ei ole kostja esitatud kulutuste tabeli ja konto väljavõttega võimalik tõendada

vahetut ülalpidamist, siis hagejad on esitanud samalaadsed tõendid. Ka nendest ei ole

võimalik tuvastada (v.a lasteaiaga seotud kulud), et ema on kandnud hagejate

ülalpidamiskohustust.

8(16)

Alternatiivselt kostja leiab, et kohus on jätnud tuvastamata hagejate vajaduste

rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse ning kummagi vanema osa nende kandmisel.

Kostja ei nõustu, et tagasiulatuvat elatist tuleb arvestada alates 1. oktoobrist 2020, mitte

9. oktoobrist 2020. Hagejad pidid esmalt tõendama, et tagasiulatuvat elatist on alust nõuda

alates 1. oktoobrist 2020. Hagejad tõendeid selle kohta esitanud ei ole. Ei ole arusaadav,

miks kohus eelistas hagejate väiteid ning pani tõendamiskoormuse kostja kanda.

Kostja ei nõustu maakohtu seisukohtadega tagasiulatuva elatise suuruse osas. Suulist

elatise maksmise kokkulepet tõendab 11. detsembri 2020. a notariaalne elatise maksmise

kokkulepe. Kui kostjal oli oktoobri ja novembri 2020. a eest elatise võlg, oleks see tulnud

kokkuleppes märkida. Kostja pidi 1. detsembrist 2020 kuni 31. jaanuarini 2021 tasuma

elatist 11. detsembri 2020. a kokkuleppe järgi hagejatele 800 eurot. Vaatamata sellele, et

hagejad elasid kostja juures 2020. a detsembris 50% ja kostja täitis ülalpidamiskohustust

vahetult, tasus ta selle kuu eest 400 eurot. Kostja täitis jaanuarist kuni juunini 2021 hagejate

ülalpidamist vahetult. Hagejad ei ole ka kostja arvestust hagejate viibimise kohta ümber

lükanud. Kuna hagejad ei ole tõendanud, et nende vajadused ei olnud kaetud kostja poolt

vahetu ülalpidamiskohutuse täitmisega, ei ole õigustatud kostjalt elatist selle perioodi eest

nõuda. Alates juulist 2021 elavad hagejad ema juures.

Kostja varaline seis on alates 23. juulist 2021 muutunud. Ta elab alates sellest ajast

aadressil XXXXXXX. Kostja müüs mais 2021 korteri X alevikus aadressil XXXXXX ning

tasus juunis ja juulis 2021 üüri 200 eurot. Kuna ema ei maksnud juuni ja juuli 2021. a eest

kommunaalmakseid, pidi kostja tasuma 291 eurot 4 senti. Alates augustist 2021 kannab

kostja kõik maja ülalpidamisega seotud kulud, sh laenumakse 435 eurot kuus. Seega on

kostja majanduslik seis halvem kui hagejate emal.

Kui ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole täitnud laste ülalpidamiskohust, vaidleb kostja

igakuise elatise suurusele vastu. Kostja on kogu menetluse kestel viidanud, et hagejate ema

saab igakuiselt peretoetust 520 eurot. Kostja esindaja palus võtta peretoetus arvesse

21. juuni 2021. a avalduses, kuid kohus ei ole seda arvestanud. Kui kohus leiab, et kostjalt

tuleb elatis välja mõista, palub kostja nii tagasiulatuva kui ka igakuise elatise suuruse

määramisel võtta arvesse, et osa lapse igakuistest vajadustest on kaetud peretoetusega.

Maakohus on 29. aprillil 2021 selgitanud, et juhindub asja lahendamisel mh Tartu Ülikooli

sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja PricewaterhouseCoopers Advisorsi

(RAKE) 2020. a veebruari uuringust. Samas ei ole kohus otsuse tegemisel arvestanud selle

uuringu ega mh PKS § 102 lg-s 2 sätestatuga arvestanud.

5. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata,

maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda.

Koos apellatsioonkaebuse vastusega esitasid hagejad taotluse tunnistada maakohtu otsuse

resolutsiooni p-d 4 ja 5 tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 468 lg 3 ja § 467 lg 3

alusel viivitamata täidetavaks, kuna kostja hagejate ülalpidamiskohustust ei täida ning

emal on raskusi hagejate esmavajaduste rahuldamisega.

9(16)

Maakohus ei ole rikkunud TsMS § 442 lg-t 8 ning on piisavalt käsitlenud mõlema poole

esitatud tõendeid ja väiteid. Kostja ei erista hagejate peamist elukohta ja viibimiskohta.

Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hagejate elukoht oleks tema juures. Hagejad jäid

kooselu lõppedes elama edasi koos emaga, kostja asus neist eraldi elama.

Kostja rõhutab liigselt seda, kui palju on ta väidetavalt hagejatega aega veetnud.

Elatiseasjas on olulisem tõendada laste vajalike kulutuste kandmist. Kostja ei ole

tõendanud märkimisväärsel määral hagejatele vajalike kulutuste tegemist.

Maakohus ei ole eksinud tõendamiskoormuse jaotamisel. Kuna hagejad nõuavad elatist

miinimummääras, ei pea nad oma kulutusi tõendama. Hagi põhistamisest ning vajalike

kulude väljatoomisest piisab. Kostjal tuli oma vastuväiteid tõendada.

Jääb arusaamatuks, milles seisneb kostja arvates arvutusviga tagasiulatuva elatise

väljamõistmisel.

Kostja väide majandusliku olukorra muutumise kohta pärast otsuse tegemist alates

23. juulist 2021 ei saa olla enam aluseks otsuse muutmisel või tühistamisel. Kostjal on

õigus esitada kohtule hagi väljamõistetud elatise muutmiseks TsMS § 459 alusel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-st 2 lähtudes tühistada osaliselt tagasiulatuva

elatise nõude rahuldamise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3), samuti tuleb

otsus tühistada elatise väljamõistmise osas ajavahemiku 1. veebruar 2021 kuni 17. märts

2021 eest (resolutsiooni p-d 3–5). Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega

mõistab kostjalt kummagi hageja kasuks välja tagasiulatuva elatise ajavahemiku 1.

oktoober 2020 kuni 19. jaanuar 2021 eest summas 428 eurot 81 senti ning jätab muus osas

hagejate nõuded tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks rahuldamata. Samuti jätab

ringkonnakohus rahuldamata hagejate nõuded elatise saamiseks ajavahemiku 1. veebruar

2021 kuni 17. märts 2021 eest. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles kohus

hagejate nõuded igakuise ning tagasiulatuva elatise saamiseks rahuldas. Maakohtu otsust

ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hagejate tagasiulatuva elatise nõude

rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3). Selles osas on maakohtu otsus TsMS §

456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes apellatsioonkaebusega

vaidlustatud osas.

8. Ringkonnakohus lahendab esmalt TsMS § 442 lg 5 esimese lause alusel poolte seni

lahendamata taotlused tõendite vastuvõtmiseks.

8.1.

Hagejad paluvad 28. oktoobri 2021. a menetlusdokumendis võtta tsiviilasja

materjalide juurde dokumentaalsete tõenditena kinnistusraamatu väljavõtte

10(16)

kinnisasja registriosa nr 909208 kohta, kostja ja A.C. vahel sõlmitud üürilepingu

koos tõlkega, 15. juuli 2021. a maksekorralduse, 2. septembri 2021. a notariaalselt

tõestatud lepingu, 27. novembri 2017. a laenulepingu ning tsiviilasjas nr 2-21-2403

XXXXX valla ja hagejatele riigi õigusabi korras määratud esindaja arvamused.

Kostja on 30. oktoobri 2021. a menetlusdokumendis esitanud taotluse võtta

tsiviilasja materjalide juurde tõenditena arvestused hagejate koosviibimise kohta

kostjaga, 22. septembri 2021. a kirjavahetuse koos tõlkega, kostja ja A.C. vahel

sõlmitud üürilepingu, teate üürilepingu pikendamise kohta, kostja konto väljavõtte

ajavahemiku 1. jaanuar 2021 kuni 15. oktoober 2021 kohta, 29. oktoobri 2021. a

maksekorralduse elatise tasumise kohta ja 23. juuli 2021. a video.

8.2.

Ringkonnakohus leiab, et nii hagejate kui ka kostja taotlused tõendite

vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata ning tõendite vastuvõtmisest keelduda,

kuna need on apellatsioonimenetluses esitatud hilinenult (TsMS § 238 lg 3 p 3 ja §

329 lg 1).

Apellatsioonimenetluses saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid

üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning üldjuhul tuleb tõendid esitada koos

apellatsioonkaebusega (TsMS § 633 lg 5; vt nt Riigikohtu 29. oktoobri 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19) või selle vastusega (TsMS § 642 lg 2).

Ringkonnakohus ei andnud 14. oktoobri 2021. a määruses pooltele lisatähtaega tõendite

esitamiseks, nagu hagejad 28. oktoobri 2021. a menetlusdokumendis ekslikult märgivad.

Kohus määras üksnes TsMS § 647 lg 1 järgsed tähtajad. Ringkonnakohtu hinnangul ei

esine ka TsMS § 331 lg-s 1 sätestatud aluseid hilinenult esitatud taotluste menetlemiseks.

Pooled ei ole põhistanud, et tõendeid ei olnud võimalik nendest sõltumatutel põhjustel

varem esitada, ning taotluste menetlemisel ei oleks ringkonnakohtul võimalik otsust

kavandatud ajal (19. novembril 2021) teha, kuna taotluste kohta tuleks enne nende

lahendamist küsida ka vastaspoole seisukohta (TsMS § 328 lg 2; § 331 lg 2).

8.3.

Eelmärgitut arvestades keeldub ringkonnakohus hagejate 28. oktoobril

2021 ja kostja 30. oktoobril 2021 esitatud tõendite vastuvõtmisest. Kuna

dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus nende tagastamiseks.

9. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses ennekõike sellele, et kuna hagejad viibisid

detsembrist 2020 kuni juunini 2021 tema juures olulise osa ajast (vähemalt 40%), st

hagejatel on vahelduv elukoht ning kostja täitis hagejate ülalpidamiskohustust vahetult, ei

tulegi elatist, sh tagasiulatuvat elatist, temalt välja mõista. Ringkonnakohtu hinnangul eksis

maakohus elatise väljamõistmisel ajavahemiku 19. jaanuar 2021 kuni 17. märts 2021 eest.

9.1.

PKS § 100 lg 2 esimese lause kohaselt täidab vanem alaealise lapse

ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega

koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Kõnealuses sättes on eelkõige silmas

peetud olukorda, kus lapse elukorralduse raskuskese on peamiselt seotud ühe

vanema elukohaga, kes korraldab suurel määral lapse igapäevaelu praktilisi

küsimusi ja annab ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning tema

vajaduste vahetusse katmisesse. Sel juhul on ootuspärane, et lapsest lahus elav ja

11(16)

lapse vajaduste katmisel väiksemal määral osalev vanem panustab lapse

ülalpidamisse ja täidab ülalpidamiskohustust lapsele elatise maksmisega.

9.2.

Asja materjalidest nähtuvalt on hagejate ema ja kostja vahel 19. jaanuaril

2021 sõlmitud lastega suhtlemise kord (I kd, tl-d 149–151). 7. märtsil 2021 on

hagejate ema teinud avalduse selle suhtlemiskorra ülesütlemiseks (II kd, tl-d 14–

15). Samas kinnitas hagejate ema 16. juunil 2021 toimunud kohtuistungil, et

vastavalt 19. jaanuaril 2021 sõlmitud suhtlemiskorrale viibisid lapsed

ajavahemikul alates 19. jaanuarist 2021 kuni

17. märtsini 2021 (nädalas) kolm päeva kostjaga ning neli päeva emaga (III kd, tl 14

pöördel). Seda asjaolu kinnitavad lisaks kaudselt ka XXXXXXX M. S. poolt tsiviilasjas nr

2-21-2402 esitatud arvamuse (I kd, tl-d 152–157) p-s 3.2.1 kajastatud hagejate ema väited,

mille kohaselt viibisid lapsed jaanuaris ja veebruaris võrdse aja mõlema vanema juures.

Eelmärgitut arvestades on ebaõige ja põhjendamata maakohtu järeldus, nagu ei oleks 19.

jaanuari 2021. a suhtluskorda üldse täidetud.

9.3. Ülaltoodust võib järeldada, et vähemalt alates 19. jaanuarist 2021 kuni 17. märtsini

2021 oli lastel vahelduv elukoht, kuna nad elasid vanemate kokkuleppe alusel olulise osa

(üle 40%) ajast kostja juures. Sellisel juhul peavad mõlemad vanemad eelduslikult last

vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused.

Elatise väljamõistmise eeldusena peab olema esile toodud, et vaatamata lapse kummagi

vanema poolsele vahetule ülalpidamisele on lapse vajaduste katmine raskendatud seetõttu,

et vanemad ei ole jõudnud lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste jaotamises omavahel

kokkuleppele või ei täida üks vanem sellist kokkulepet ning selle tõttu tuleb teisel vanemal

teha puudujääva osa katteks suuremaid kulutusi. Juhul kui selliseid asjaolusid ei esine, ei

teki kummalgi vanemal lisaks ülalpidamise vahetule andmisele PKS § 100 lg-st 2 ja § 105

lg-st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist (vt ka Riigikohtu 12. mai 2021 otsus

tsiviilasjas nr 2-18-6491, p 13 alapunktid koos nendes viidatud praktikaga).

Praegusel juhul on hagejad küll tuginenud sellele, et kostja vahetule ülalpidamisele

vaatamata on olnud nende vajaduste katmine raskendatud, kuid neid väiteid ei saa

ringkonnakohtu hinnangul tõendatuks lugeda. Seega puudus alus elatise väljamõistmiseks

kostjalt ajavahemiku 19. jaanuar 2021 kuni 17. märts 2021 eest. Maakohtu otsus tuleb

vastavas osas tühistada.

9.4. Maakohus on pidanud põhjendatuks tagasiulatuva elatise nõuet 400 eurot (200 eurot

kummalegi hagejale) kogu 2021. a jaanuari eest, millest on maha arvanud tasutud 43 eurot

90 senti ja ettemaksu 129 eurot 3 senti (võlgnevus seega 227 eurot 7 senti). Kuna

ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud elatisenõue 2021. a jaanuari 19 päeva eest, tuleb

nõuet vastavalt vähendada 245 euro 16 sendini (400÷31×19). Arvestades sellest maha

ülalmärgitud 43 eurot 90 senti ja 129 eurot 3 senti, on kostja jaanuri elatise võlg 72 eurot

23 senti (s.o 26 eurot 23 senti kummalegi lapsele).

Kokku tuleb seega mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja tagasiulatuv elatis

ajavahemiku 1. oktoober 2020 kuni 19. jaanuar 2021 eest summas 428 eurot 81 senti

12(16)

((299+299+188,39+72,23)÷2). Muus osas tuleb jätta hagejate nõue tagasiulatuva elatise

väljamõistmiseks rahuldamata. Ringkonnakohus märgib, et hagejad on kostja suhtes eraldi

võlausaldajad ning osalevad menetluses eraldiseisvalt. Seetõttu tuleb ka tagasiulatuva

elatise osas kohtuotsuse resolutsioonis selgelt märkida, milline summa mõlema hageja

kasuks kostjalt välja mõistetakse (TsMS § 442 lg 5 teine lause).

9.5. Samuti tuleb eeltoodud põhjendusi arvestades jätta kostjalt välja mõistmata elatis

ajavahemiku 1. veebruar 2021 kuni 17. märts 2021 eest.

9.6. Muude vaidluse esmeks olevate ajavahemike osas ei toeta asja materjalid kostja väidet,

et lastel oleks olnud siis vahelduv elukoht ning ta täitis hagejate ülalpidamiskohustust

vahetult. Kuigi hagejad on suhelnud kostjaga ka enne 19. jaanuari

2021 ning pärast 17. märtsi 2021, ei ole selle suhtluse määra võimalik asja materjalide

põhjal kindlaks teha selliselt, et seda oleks võimalik elatisenõude lahendamisel arvestada.

Samuti ei ole see väidetav laste kostja juures elamine toimunud vanemate kokkuleppel.

9.6.1. Apellatsioonkaebuses kostja möönab, et alates 2021. a juulist elavad lapsed emaga

(kuna ema takistab ise ja laste suhtlemist). Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad

vanemate vahel 11. detsembril 2020 sõlmitud elatise tasumise kokkulepe (I kd, tl 19) ning

ülalmärgitud lastega suhtlemise kord, et ka 2020. a oktoobrist kuni vähemalt 19. jaanuarini

2021 elasid hagejad emaga (ning kostja elas lastest eraldi). Vastasel juhul puudunuks

vajadus sellise sisuga kokkuleppeid sõlmida.

9.6.2. Ajavahemike osas, mil lastel vahelduv elukoht ei ole tõendamist leinud, märkis

maakohus õigesti, et ainuüksi konto väljavõtte esitamisega ei ole kostja tõendanud, et ta

täitis hagejate ülalpidamise kohustust vahetult ning kattis koos emaga hagejate vajadusi

võrdselt. Maakohus on põhjendatult leidnud, et elatise summast saab maha arvestada

üksnes kostja poolt hagejatele tehtud tõendatud kulutused.

10. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust maakohtu otsust muus osas muuta ega tühistada. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses

esile toonud asjaolusid, mis vabastaksid teda täielikult elatise tasumise kohustusest või

annaks alust maakohtu otsusega väljamõistetud igakuise elatise suuruse vähendamiseks.

Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei nähtu asja materjalidest

eelpool käsitletutele lisaks muid menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi.

Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt põhineb vaidlustatud otsus õigusnormi

rikkumisel, kuna maakohus ei ole arvestanud kõikide asjaolude ja tõenditega.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus esitatud tõendite ja tuvastatud asjaolude põhjal

kostja väiteid elatise nõude rahuldamist puudutavas osas piisava põhjalikkusega hinnanud

(TsMS § 232 lg-d 1–2) ning oma järeldusi otsuses nõuetele vastavalt põhjendanud

(TsMS § 436 ja § 442 lg 8). Kuigi kostja ei nõustu maakohu poolt tõenditest tehtud

järeldustega, ei tähenda see, et maakohus oleks viidatud menetlusõiguse norme rikkunud.

Ringkonnakohus ei pea ka võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust

erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.

13(16)

10.1.1. Ringkonnakohus nõustub, et ajavahemiku 19. jaanuar 2021 kuni 17. märts 2021

osas jaotas maakohus laste vajaduste katmist puudutava tõendamiskoormuse ebaõigesti.

Muus osas ringkonnakohus poolte tõendamiskoormust puudutavate etteheidetega ei

nõustu. Ringkonnakohus märgib, et elatise nõude üheks eelduseks on küll see, et vanem

(kellelt elatist nõutakse) ei ela lapsega samas majapidamises (PKS § 100 lg 2), kuid PKS

§ 102 lg 2 neljanda lause kohaste mõjuvate põhjustega seonduvaid asjaolud, mis võivad

anda aluse elatise vähendamiseks alla miinimummäära, peab menetluses välja tooma ja

vaidluse korral tõendama kostja (TsMS § 230 lg 1). Kohutpratktika kohaselt võib mõjuvaks

põjuseks PKS § 102 lg 2 neljanda lause tähenduses olla mh see, et laps veedab olulise osa

ajast lahuselava vanema juures (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

35-17, p 23 ja selle alapunktid). Seega pidid kostja praegusel juhul tõendama, et lastel on

vahelduv elukoht mõlema vanema juures või et lapsed on elanud olulise osa ajast kostja

juures. Nagu eelnevalt märgitud, siis ajaperioodi 19. jaanuar 2021 kuni 17. märts 2021 osas

saab need kostja väiteid tõendatuks lugeda, kuid sellele eelneva ja järgneva aja osas mitte.

10.1.2. Samuti ei jätnud maakohus põhjendamatult tuvastamata hagejate vajaduste

rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust ning kummagi vanema osa nende kandmisel.

Ringkonnakohus märgib, et kuna hagejad nõuavad elatist miinimummääras, ei pidanud nad

oma vajadusi tõendama (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1174-

16, p 13). PKS § 102 lg 2 kohast mõjuvat põhjust (sh lapse miinimumist väiksemaid

vajadusi, vahetut ülalpidamist ja kulude jooksvat katmist), mis annaks alust vähendada

elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära, peab tõendama kostja (vt nt Riigikohtu 24.

oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 16). Nagu eelnevalt märgitud, saab

laste vahelduva elukoha ajavahemikul 19. jaanuarist kuni 17. märtsini 2021 lugeda asja

materjalide põhjal tuvastatuks, kuid muid mõjuvaid põhjuseid elatise vähendamiseks alla

miinimummäära (või välja mõistmata jätmiseks) ei ole kostja ringkonnakohtu hinnangul

tõendanud. Seejuures on kostja ise väitnud, et vanemad peavad lastesse panutama

miininumpalga ulatuses (I kd, tl 127). Ringkonnakohus järeldab sellest, et kostja hagejate

vajadustele miinimumpalga ulatuses maakohtu menetluses vastu ei vaielnud.

10.1.3. Maakohus on pooltele 29. aprillil 2021 saadetud e-kirjas (II kd, tl 94) küll märkinud,

et lähtub asja lahendamisel mh kohtupraktikast ja RAKE 2020. a veebruari uuringust.

Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks enda poolt viidatud uuringuga asja

lahendamisel arvestanud, mistõttu on maakohtu käitumine menetluses olnud mõnevõrra

vastuoluline. Samas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust arvata, et see iseenesest

võinuks kaasa tuua ebaõige lahendi. Ringkonnakohus märgib, et kohtul ei olnud kohustust

lähtuda elatise suuruse hindamisel kostja viidatud uuringust.

10.1.4. 2020. a oktoobri ja detsembri elatise suuruse suulist kokkulepet ning nõude

puudumist selle perioodi eest ei tõenda asjaolu, et võlga 11. detsembri 2020. a notariaalses

kokkuleppes ei märgitud. Kokkulepe sõlmiti üksnes tulevikku suunatud elatise maksmise

kohta.

10.1.5. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu oleks kostja

majanduslik olukord pärast vaidlustatud otsuse tegemist halvenenud ning esineks alus

elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Kostja ei ole tõendanud, et tal ei ole võimalik

14(16)

mõlemale lapsele miinimumelatist maksta. Seda ei tõenda ka apellatsioonkaebusele lisatud

Viru Maakohtu 23. juuli 2021. a määrus kriminaalasjas nr 1-21-1847 ning

maksekorraldused kommunaalteenuste ja üüri tasumise kohta (III kd, tl-d 76–88).

Ringkonnakohtu hinnangul on kostjal piisav sissetulek ja vara, mille arvelt tasuda

hagejatele elatist miinimummääras. Lisaks on vanemal kohustus hankida vajalikud

vahendid nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks, olgu siis sissetuleku arvel või

piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt nt Riigikohtu 13. veebruari

2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13).

10.2. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on hagejate vajadused osaliselt

kaetud riikliku peretoetusega (520 eurot), mistõttu tuleb kostjalt välja mõista nii igakuine

kui tagasiulatuv elatis hagejate ülalpidamiseks miinimumelatisest väiksemas ulatuses.

10.2.1. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja 23. märtsil 2021 esitatud hagivastuses (I kd,

tl 127) ja ka 21. juunil 2021 maakohtule esitatud menetlusdokumendis (III kd, tl 11)

märkinud, et hagejate ema saab igakuiselt riiklikku peretoetust. Samas ei ole kostja

23. märtsil 2021 esitatud hagivastuses väitnud, et selle tõttu tuleks elatis välja mõista

miinimumelatisest väiksemas ulatuses. Selles menetlusdokumendis esitatud arvestustest

võib pigem järeldada vastupidist. 21. juuni 2021. a menetlusdokument on aga esitatud

pärast asja sisulise arutamise lõpetamist (III kd, tl 17). Seetõttu ei saanud maakohus arutada

pooltega väidet, et osa hagejate vajadustest on kaetud peretoetustega, ega seda asja

lahendamisel arvestada (TsMS § 436 lg-d 3 ja 4; vt ka Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Seda järeldust ei mõjuta TsMS § 436 lg-s 6 sätestatu,

mille järgi ei ole kohus perekonnaasjas seotud poolte esitatud asjaolude ega

seisukohtadega. 10.2.2. TsMS § 652 piirab oluliselt uutele asjaoludele tuginemist

apellatsioonimenetluses. Tulenevalt TsMS § 652 lg-st 3 võib ringkonnakohus tuvastada

esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu, millele

tugineti, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, samuti juhul, kui asjaolu ei saanud varem

esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel.

Riigikohus on selgitanud viidatud sätetest tulenevat põhimõtet, et menetlusosalisel on

õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige

juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt nt

Riigikohtu 11. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 17).

10.2.3. Kuivõrd kostja on maakohtus menetluses tuginenud peretoetustele kui

miinimumelatise

vähendamise

alusele

pärast

asja

arutamise

lõpetamist

ning

apellatsioonkaebusest ei nähtu mõjuvaid põhjuseid, mis takistanuks kostjal tuginemast

peretoetuse elatisest mahaarvamisele varem, on ta ringkonnakohtu arvates minetanud

õiguse sellele asjaolule tugineda ja kõnealune peretoetuse puudutav väide tuleb jätta

apellatsioonkaebuse lahendamisel tähelepanuta.

10.2.4. Lisaks rõhutab ringkonnakohus, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt

iseenesest ei anna senise kohtupraktika järgi alust elatist automaatselt alla miinimummäära

vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine

olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga

või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt nt

15(16)

Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Seega ei pea

peretoetuste maksmise tõttu alati välja mõistma miinimumelatisest väiksemat elatist.

10.3. Kostja on apellatsioonimenetluses esitanud maksekorraldused (III kd, tl-d 69, 77),

millega soovib tõendada, et ta on hagejatele maksnud elatist ka pärast maakohtu otsuse

tegemist. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna see alust maakohtu otsuse muutmiseks.

Elatise vabatahtlikul tasumisel võib olla tähtsus maakohtu otsuse täitmisel.

11. Ringkonnakohus lahendab TsMS § 442 lg 5 esimese lause alusel otsusega ka hagejate

27. septembri 2021. a apellatsioonkaebuse vastuses esitanud taotluse tunnistada maakohtu

otsuse resolutsiooni p-d 4–5 viivitamata täidetavaks.

TsMS § 468 lg 3 kohaselt tunnistab kohus elatise väljamõistmise otsuse hageja taotlusel

viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses. Vastavalt TsMS § 469 lg 1 teisele

lausele saab kohtuotsuse viivitamatut täitmist taotleda ka pärast kohtuotsuse tegemist, sh

pärast otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamist. TsMS § 467 lg 3 järgi otsustab pärast

apellatsioonitähtaja möödumist esimese astme kohtu edasikaevatud otsuse viivitamata

täidetavaks tunnistamise ringkonnakohus. Seejuures võib taotluse esitada pool, kes ise

otsusele kaebust ei esitanud (vt ka Riigikohtu 13. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-11-13, p 10).

Kostja vaidleb 4. oktoobril 2021 ja 30. oktoobril 2021 esitatud seisukohtades taotlusele

vastu. Arvestades saadavaid riiklikke peretoetusi, ei ole hagejate emal raskusi hagejate

esmavajaduste rahuldamisega. Kostja on teinud alates 2021. a oktoobrist elatise tasumiseks

makseid 398 eurot 88 senti (hagejatele kokku).

Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kostja ei täida vabatahtlikult seaduses sätestatud

ülalpidamiskohustust ning hagejate esmavajadused võivad seetõttu jääda katmata, tuleb

maakohtu otsus viivitamata täidetavaks tunnistada. Ringkonnakohus lisab, et kuigi kostja

on pärast maakohtu otsuse tegemist tasunud hagejatele elatist augusti ja septembri eest 398

eurot 88 senti (III kd, tl-d 69, 77), on ta siiski elatise ebaregulaarse ja ebapiisavas suuruses

tasumisega hagejate ülalpidamiskohustust rikkunud (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 19; Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

160-12, p 16).

PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning maakohtu järelduste kohaselt on sellises

summas elatise saamine praegusel juhul laste vajaduste rahuldamiseks ka vajalik. Kostja

ei ole väitnud ning asja materjalidest ei nähtu, et hagejatele elatise tasumine PKS § 101 lgs

1 sätestatud määras, oleks kostjale ebamõistlikult koormav või et kostja teine laps (Jelisei)

osutuks hagejatest varaliselt vähem kindlustatuks. Kuna TsMS § 468 lg 3 mõttest

tulenevalt on elatiseasjas kohtulahendi viivitamatu täitmise eesmärgiks tagada

ülalpidamiskohustuse täitmine enne kohtulahendi jõustumist üksnes hädavajalikus

ulatuses, ei ole senise kohtupraktika järgi põhjendatud tunnistada kohtulahendit

viivitamata täidetavaks kohtumenetluse ajal või enne seda tekkinud elatise võlgnevuse osas

(vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 22). Eelmärgitut

16(16)

arvestades tunnistab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 4–5 viivitamata

täidetavaks alates 1. detsembrist 2021 tasumisele kuuluva elatise osas.

12. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude

jaotuse osas.

Arvestades hagi ja apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist ja nende rahuldamise ulatust,

peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud

poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel poolte endi kanda.

Sellisest menetluskulude jaotusest lähtudes puudub vajadus kulusid rahaliselt kindlaks

määrata.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest