2-21-3329/59 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Gaida Kivinurm

Määruse tegemise aeg ja koht 19. november 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-3329

Kohtuasi

X avaldus lapse Y tagastamiseks Ühendkuningriiki

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.05.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: X (isikukood XXXXXXXXX), esindaja riigi

õigusabi korras vandeadvokaat Ilya Zuev

Puudutatud isik (laps): Y (isikukood XXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Tiina Mare

Hiob

Puudutatud

isik

(lapse

ema):

W

(isikukood

XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Eva

Tibar

Eestkosteasutus: Tallinna linn (Kesklinna Linnaosa

Valitsuse kaudu), esindaja Kaisa Tiits

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X 19.10.2021 taotlus ning võtta toimikusse täiendava tõendina

Ühendkuningriigi kohtu 01.10.2021 määruse tõlge. X 11.11.2021 taotlus 15.02.2021

kirja tõendina vastuvõtmiseks jätta rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 17.05.2021 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta

osaliselt määruse põhjendusi.

3. Määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Jätta X-le ja Yl-e riigi õigusabi korras määratud esindajate kulud riigi kanda ning

muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

2-21-3329

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Justiitsministeerium edastas 03.03.2021 Harju Maakohtule X (lapse isa) avalduse lapse Y

viivitamatuks tagastamiseks Ühendkuningriiki Haagi 25.10.1980 lapseröövi suhtes

tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni alusel (edaspidi: konventsioon).

1.1. Avalduse kohaselt elas laps Ühendkuningriigis ning käis seal koolis, kuniks lapse ema

lahkus 12.12.2020 koos lapsega Eestisse ega ole lapse harilikku viibimiskohta naasnud.

Ärakuulamisel selgitas avaldaja, et elab alates 2018. aastast Hispaanias ning tal puudub

Ühendkuningriigi elamisluba. Lapsega suhtles peamiselt telefoni teel. Kohtumised toimusid

siis, kui avaldaja viibis Ühendkuningriigis. Vahemikus 2018 – 2020 kohtus lapsega korra, juulis

2020. Suhtlemine on takistatud lapse emast tulenevatel põhjustel, laps on tugevalt ema mõju

all. Laps tuleks tagastada tema tavapärasesse keskkonda, kus asusid tema elukoht, sõbrad ja

kool, samuti elavad seal lapse vanavanemad (avaldaja vanemad). Ühendkuningriigis on pooleli

ka vanemate vahelised kohtuvaidlused.

Puudutatud isikute seisukohad

2. W (lapse ema) vaidles avaldusele vastu. Tegemist ei ole konventsiooni mõttes lapserööviga.

Samuti esinevad alused lapse tagastamata jätmiseks lähtuvalt lapse parimatest huvidest (art 13

lg 1 punkt b ja lg 2).

2.1. Art 12 mõtte kohaselt peab konventsiooni kohaldamiseks olema täidetud peamiselt kaks

eeldust: 1) lapse äraviimine hariliku viibimiskoha riigist peab olema õigusvastane ja 2) sellest

ei tohi olla möödunud üle 1 aasta. Art 3 kohaselt on lapse äraviimine või kinnihoidmine

õigusvastane, kui: a) see on vastuolus füüsilisele või muule isikule või asutusele vahetult enne

lapse äraviimist või kinnihoidmist tema hariliku viibimiskoha riigi seaduse alusel antud

hooldamisõigusega; b) äraviimise või kinnihoidmise ajal hooldamisõigust teostati või oleks

teostatud, kui last ei oleks ära viidud või kinni hoitud. Hooldamisõiguse sisu tuleneb art-st 5,

mille punkti a kohaselt tähendab hooldamisõigus lapse hooldamisega seotud õigust ja eelkõige

õigust määrata lapse elukoht.

Viidatud sätetest tulenevalt puudub õiguslik alus lapse tagastamiseks Ühendkuningriiki, sest

tegemist ei ole lapserööviga. Ühendkuningriigi kohus on teinud lapse elukorraldust puudutavad

lahendid: 09.10.2018 otsusega ZE18P01561 sätestati, et laps elab emaga. Seega oli lapse emal

kohtulahendi alusel õigus määrata lapse viibimiskohta ja isalt vastav õigus puudub. Lapse

hooldamise õigust teostas lapse ema üksi. 09.10.2018 otsusega ZE18P01561 on lapse isal

sanktsioonide hoiatusel keelatud lapse äravõtmine ema hoolduselt, kus iganes laps ka viibiks.

2-21-3329

2.2. Lapse isa ei ole osalenud lapse hoolduses ega teostanud lapse hooldamisõigust kolme aasta

jooksul. Tema alaline elukoht on viimased kolm aastat Hispaania Kuningriigis, mis nähtub tema

enda esitatud andmetest. Arusaamatu on lapse isa soov lapse tagastamiseks Ühendkuningriiki,

kui ta ise elab Hispaanias. Tagastamise korral tekiks olukord, kus laps elaks ilma vanemateta

Ühendkuningriigis, sest ema tagasipöördumist Ühendkuningriiki avaldaja taotleda ei saa.

2.3. Ema lahkus lapsega Ühendkuningriigist Eestisse esialgu oma vanemate ja sugulaste juurde

külla, kuid kuna sai hea töökoha, laps asus õppima Tallinnas XXX, kus tal läheb hästi ja talle

väga meeldib, otsustas mitte tagasi pöörduda, sest teda ei seo Ühendkuningriigiga enam miski

(puudub elu- ja töökoht). Lapsel ei ole Ühendkuningriigis ühtegi hooldusõiguslikku vanemat,

vaid seal elavad üksnes avaldaja (mitte bioloogilised) vanemad, kellega lapse suhted on isa

käitumisest tulenevalt komplitseeritud. Mis iganes kohtumine isaga võib päädida lapse

tahtevastase kinnihoidmisega. Tagasipöördumisel asuks lapse elu tema vanema asemel

korraldama Ühendkuningriigi hoolekandesüsteem, mis oleks ilmselges vastuolus lapse

huvidega.

3. Y (laps) avaldas ärakuulamisel, et oli kuue ja poole aastane, kui isa nende juurest lahkus.

Praegu elab isa Hispaanias ja tema elas emaga Inglismaal kuni nad 2020. a detsembris Eestisse

elama kolisid. Y sõnul suhtles ta isa ja isa vanematega (Z-ga), kui isa veel Inglismaal elas, aga

pärast isa kolimist Hispaaniasse on suhtlus olnud harv, peamiselt telefoni teel. Y sõnul igatses

ta algul isa, palus tal tulla tagasi Inglismaale. 2020. aastal käiski isa kaheks nädalaks Inglismaal

ja siis veetsid nad koos aega. Y sõnul käis ta kord ka vanavanematega isal Hispaanias külas,

kuid siis ei lasknud isa teda Hispaaniast tagasi ja ema pöördus kohtusse, et ta koju tagasi saaks.

Isa on Y-le küll helistanud, kuid vahel tunneb Y end hirmul olevat, kui isa helistab, sest isa

karjub ja ütleb ema kohta imelikke ja jubedaid asju. See teeb Y kurvaks. Y õpib Tallinna XXX,

kus õppetöö on inglise keeles. Y sõnul on see väga tore kool, tal on seal sõbrad ja ka õpetajad

on toredad. Y sõnul meeldib talle Eestis elada ja tagasi Inglismaale ta minna ei taha. Sellel pole

ka mingit mõtet, sest Inglismaal pole tal ju kedagi, isa elab hoopis Hispaanias. Eestis elavad ka

tema emapoolsed vanavanemad, kellega nad suhtlevad sagedasti ja veedavad koos aega.

4. Lapsele määratud esindaja seisukoha kohaselt tuleks avaldus jätta rahuldamata põhjustel, et

(i) laps ise ei soovi Ühendkuningriiki naasta ja soovib elada koos emaga Eestis; (ii) tal ei oleks

Ühendkuningriigis kuskil elada, sest seal ei ela ka tema isa (perekond Z juures laps oma sõnul

elada ei tahaks, sest nemad räägivad emast hirmsaid jutte); (iii) kuigi konventsiooni põhimõte

on tagastada laps asukohariiki, et kaitsta lapse õigust stabiilsele elukorraldusele, tuleb

käesolevas asjas asuda seisukohale, et lapse elukorraldus on stabiilne just Eestis elades, kus

talle on tagatud vanemlik hoolitsus, kooliharidus ning kultuuriline, perekondlik ja sotsiaalne

sidusus; (iv) lapse isal puudub õigus määrata lapse viibimiskohta, samuti ei ela ta juba aastaid

Ühendkuningriigis; (v) avalduse rahuldamine tekitaks lapse jaoks vastuvõetamatu olukorra,

sest laps jääks vanemliku hoolitsuseta ja ilma elukohata. Avaldaja viited perekond Z-le on

kohatud, sest vanem ei saa delegeerida oma õigusi kolmandatele isikutele ega realiseerida

kolmandate isikute õigusi lapsega seotud vaidluses.

5. Eestkosteasutus leidis, et avaldus on põhjendamatu ja alusetu, sest isa ise elab Hispaanias

ega ole aastaid lapse suhtes hooldusõigust teostanud. Ei ole kuidagi põhjendatud saata laps

tagasi riiki, kus kumbagi tema vanemat ei ela. Lisaks tuleks arvestada ka lapse arvamusega, kes

on kinnitanud, et ta tahab elada koos oma emaga Eestis ning kelle väidetel on tal isa ees hirm.

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Harju Maakohus jättis 17.05.2021 määrusega isa avalduse lapse tagastamiseks rahuldamata.

2-21-3329

6.1. Maakohus tuvastas, et lapse harilikuks viibimiskohaks tuleb lugeda Ühendkuningriiki, kus

laps elas alates oma sünnist kuni Ühendkuningriigist lahkumiseni 12.12.2020. Tulenevalt

asjaolust, et Ühendkuningriigi Croydoni Perekohtu 09.10.2018 otsusega ZE18P01561 on

otsustatud, et laps elab koos emaga (mis konventsiooni art 5a kohaselt tähendab, et lapse

hooldamisõigus on lapse emal) ning sama kohtu otsusega on lapse isal keelatud lapse

äravõtmine ema hoolduselt, kus iganes laps ka viibiks, asus maakohus seisukohale, et lapsega

elama asumine Eestisse ei olnud lapse õigusvastane äraviimine tema harilikust viibimiskohast.

Lapse emal kui hooldusõigust teostaval vanemal oli õigus lapse elukohta vahetada. Maakohus

märkis, et oleks põhjendamatu ja lapse huvidega vastuolus tagastada laps riiki, kus kumbki

tema vanematest ei ela. Maakohus veendus vahetu mulje põhjal, et laps, olles jõudnud

küpsusastmesse, mis võimaldab tema arvamusega arvestada, ei soovi Ühendkuningriiki naasta,

vaid soovib koos emaga elada Eestis. Seetõttu välistab lapse tagastamise ka konventsiooni art

13 lg 2.

Määruskaebus

7. Lapse isa esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja uue

määrusega avaldus rahuldada, tagastades lapse Ühendkuningriiki.

7.1. Määruskaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

− Kohus on ebaõigesti tuvastanud asjaolu, et lapse emal on õigus lapse suhtes

ainuhooldusõiguse teostamiseks ja lapse isal igasugune hooldusõigus lapse suhtes

puudub. Lapse isa on korduvalt selgitanud, et emal ei ole mistahes kehtivat dokumenti,

mille alusel oleks tal võimalik otsustada lapsega seotud asju lapse isa seisukoha

küsimata. 12.11.2018 kohtuotsus kehtestas lapse elukoha Ühendkuningriigis. See ei

kõrvalda isalt hooldusõigust. Ühendkuningriigi kohtu 26.03.2021 otsus kinnitab isa

õigust otsustada lapse asukoha üle.

− Maakohus jättis tähelepanuta tõendid selle kohta, et oli olemas kohtumäärus, millega

anti kolmandale isikule, Z perekonnale, õigus näha last ja veeta temaga aega, mis on

vastuolus art 3 punktiga a.

− Haagi lapseröövi konventsiooni art 13 ei sisalda absoluutseid aluseid lapse tagastamisest

keeldumiseks, vaid annab kohtule õiguse kaaluda tagastamisest keeldumist. Käesolevas

asjas selliseid erandlike asjaolusid ei esine.

− Laps ei ole sellises vanuses, kus oleks võimalik arvestada tema seisukohaga. 10-aastasel

lapsel tuleb alluda vanema kontrollile.

− Maakohus ei arvestanud lapse sotsiaalset tausta ja seda, et laps ei valda eesti keelt.

Kohus ei pidanud kahtlaseks asjaolu, et laps tegi korduvalt emaga samu avaldusi ega

võtnud arvesse Y intervjuud Ühendkuningriigi lasteteenistustega.

− Tuleks arvestada ka lapse isa arvamusega ja asjaoludega, kas laps tuli Eestisse

õiguspäraselt.

− Kohtumenetlus kestis kauem kui kuus nädalat.

Menetlusosaliste seisukohad

8. Lapse ema vaidles kaebusele vastu. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks ega tühistamiseks. Määruskaebus on

üldsõnaline ning deklaratiivne. Lapse isa seisukoht, mille kohaselt ei ole laps vanuses, kus oleks

2-21-3329

võimalik tema seisukohaga arvestada, ei ole kooskõlas ei siseriikliku ega ka rahvusvahelise

õigusega, samuti hea vanemluse põhimõtetega.

9. Lapsele määratud esindaja vaidles kaebusele vastu. Maakohus leidis õigesti, et esinevad

alused lapse tagastamata jätmiseks. Vaidlustatav määrus vastab lapse huvidele. Kaebuse

paljasõnalised etteheited õigusnormide rikkumisest või väärast kohaldamisest ei ole lahendi

tühistamiseks piisavad. Maakohus jättis avaldaja asjakohatud tõendid õigustatult tähelepanuta.

Kaebaja saab menetluses kaitsta üksnes enda, mitte kolmandate isikute huve. Laps ei viibinud

Ühendkuningriigis avaldaja kasvatusel ja hoolitsusel, avaldaja elab Hispaanias ega ole aastaid

hooldusõigust teostanud ning ei saaks seda ka teha, kuivõrd talle on määratud lähenemiskeeld

lapsele.

10. Eestkosteasutuse hinnangul vastab kohtumäärus lapse huvidele. Selgusetuks jääb avaldaja

eesmärk lapse tagastamiseks Ühendkuningriiki, kus avaldaja ise ei ela ega elamisluba ei oma.

Samuti ei ole avaldaja viimased aastad lapse suhtes hooldusõigust teostanud. Lapse huvides ei

ole eraldada alaealine oma emast, et ta saaks asuda elama vanavanemate juurde. Y on piisavalt

küps, et arvestada tema arvamusega elukorralduse osas.

Menetluse edasine käik

11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

12. Lapse isa esitas 30.08.2021 täiendavad seisukohad, mille kohaselt ei ole laps vanuses,

milles ta saaks teha iseseisvaid järeldusi, kus talle tegelikult parem elada oleks. Lapse esindaja,

nagu ka maakohus, ei ole asjasse süvenenud ning on seisukoha kujundanud lähtudes lapse ema

ütlustest. Lapse ema manipuleerib lapsega. Alusetu on etteheide, et määruskaebus on

õigusnormidega sidumata: kaebuses on loetletud palju seadusi. Lapse ema esitatud väited

määruskaebuse vastuses tuleb jätta tähelepanuta, eestkosteasutuse seisukoht aga arvestamata.

Advokaatide vastused on väga sarnased, mis viitab kokkumängule. Tõendamata on lapse ema

töö- ja elukoha olemasolu. Ühendkuningriigis on pooleliolevad kohtumenetlused, mille eest

lapse ema põgenes ja mida on lapseröövi tõttu raske lahendada.

13. Lapse isa esitas 05.10.2021 ringkonnakohtule teate Ühendkuningriigi 01.10.2021

kohtumäärusest, mis kinnitab lapse alusetut kinnipidamist Eestis. Kohtulahendi tõlke esitas

lapse isa kohtule 19.10.2021.

14. Ringkonnakohus andis 01.11.2021 kirjaga menetlusosalistele võimaluse esitada täiendava

tõendi osas oma seisukohad, samuti lapse emale täiendavate selgituste esitamiseks.

14.1. Lapse ema märkis, et taotluse Ühendkuningriigi kohtule loa saamiseks lapsega püsivalt

Eestisse elama asumiseks esitas ta tulenevalt soovist käituda õiguskuulekalt ning vältida uusi

kohtumenetlusi. Ühendkuningriigi siseriikliku seaduse tõlgendamise ebakõla 01.10.2021

kohtumääruses ei ole käesoleva asja lahendamise seisukohalt asjakohane.

14.2. Lapse esindaja kordas varasemaid seisukohti ja lisas, et Ühendkuningriigi 01.10.2021

kohtumääruses esitatud seisukohad ja järeldused ei ole konventsiooni aspektist relevantsed.

14.3. Lapse isa 11.11.2021 täiendava seisukoha kohaselt esitasid nii lapse ema kui lapsele

määratud esindaja oma menetlusdokumentides valeväiteid. Lisaks esitas isa kohtule tõendina

15.02.2021 kirja, millest nähtub, et lapse ema esindab Ühendkuningriigi menetluses advokaat.

2-21-3329

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

15. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on lõppjärelduses õige ja määruskaebuse

väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata,

kuid TsMS § 657 lg 1 p 2¹ ja § 659 alusel muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu määruse

põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.

16. Lapse isa esitas 19.10.2021 kohtule tõlke Ühendkuningriigi 01.10.2021 kohtumäärusest.

Arvestades asja sisu on esitatud tõend asjakohane ja see tuleb võtta asja juurde. Isa 11.11.2021

seisukohale lisatud 15.02.2021 kirja vastuvõtmiseks puudub aga vajadus, kuna sellest ei nähtu

asjaolusid, millest võiks kaebuse lahendamise tulemus sõltuda, samuti on lapse ema esindaja

15.02.2021 kiri asja materjalide juures juba olemas (dtl 334, tõlge dtl 335). Dokumenti ei ole

selle elektroonilise esitamise tõttu vaja tagastada.

17. Määruskaebemenetluses ei ole vaidluse all, et lapse harilik viibimiskoht kuni 12.12.2020

koos emaga Eestisse tulekuni oli Ühendkuningriigis ning laps on noorem kui 16-aastane. Seega

kohaldub juhtumile art 4 järgi konventsioon. Määruskaebemenetluses vaieldakse endiselt selle

üle, kas laps tuleb konventsiooni alusel Ühendkuningriiki tagastada.

18. Konventsiooni art 1 punkti a kohaselt on konventsiooni eesmärgiks tagada konventsiooni

osalisriigis kinni hoitava lapse viivitamatu tagasitoomine tema hariliku viibimiskoha riiki.

Konventsiooni art 12 lg 1 täpsustab, et kui lapse äraviimine või kinnihoidmine on art 3

tähenduses õigusvastane ja lapse asukohaks oleva lepinguosalise riigi kohtus või haldusorganis

toimuva menetluse alguskuupäevaks on lapse õigusvastasest äraviimisest või kinnihoidmisest

möödunud alla aasta, nõuab asjaomane kohus või haldusorgan lapse viivitamatut tagastamist.

Asja materjalidest nähtuvalt ei ole menetlusosalistel vaidlust selles, et kohtumenetlus lapse

tagastamiseks algas vähem kui aasta pärast lapse kinnipidamist.

19. Ringkonnakohus muudab maakohtu määruse põhjendusi osas, milles maakohus leidis, et

lapse äraviimine Ühendkuningriigist ei olnud õigusvastane, kuna lapse emal kui ainukesel

hooldusõigust teostaval vanemal oli õigus laps endaga püsivalt Eestisse tuua.

19.1. Maakohus tuvastas, et laps elas alates oma sünnist kuni 12.12.2020 riigist lahkumiseni

koos emaga 9,5 aastat Ühendkuningriigis. Lapse isa elab 2018. aastast Hispaanias, olles alates

sellest ajast lapsega kohtunud mõnel üksikul korral. Lapse ja isa suhtlus on toimunud telefoni

teel. Ühendkuningriigi 12.11.2018 kohtuotsustega asjas ZE18P01561 on otsustatud, et laps elab

koos emaga. Nende asjaolude üle ei ole vaidlust ja ringkonnakohus saab neist kaebuse

lahendamisel lähtuda. Menetlusosalised vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas lapse äraviimine

Ühendkuningriigist oli art 3 järgi õigusvastane, s.o kas isal oli lapse äraviimise ajal

Ühendkuningriigi seaduse alusel lapse suhtes hooldusõigus ja kas ta hooldusõigust teostas.

19.2. Konventsiooni art 3 järgi on lapse äraviimine või kinnihoidmine õigusvastane, kui sellega

rikutakse ühis- või ainuhooldusõigust, mis oli antud isikule, asutusele või muule organile selle

riigi õiguse alusel, kus oli lapse harilik viibimiskoht enne äraviimist või kinnihoidmist (punkt a)

ning äraviimise või kinnihoidmise ajal teostati ühis- või ainuhooldusõigust või seda oleks

tehtud, kui last ei oleks ära viidud ega kinni hoitud (punkt b). Punktis a nimetatud hooldusõigus

tekib seaduse, kohtulahendi, haldusakti või selles riigis õigusliku toimega kokkuleppe alusel.

Hooldusõigus tähendab art 5 punkti a kohaselt lapse isiku hooldamisega seotud õigust ja

eelkõige õigust määrata lapse elukoht. Artiklist 14 tulenevalt saab kohus selleks, et tuvastada,

kas lapse äraviimine või kinnipidamine on õigusvastane art 3 tähenduses, lähtuda välisriigi

2-21-3329

seadusest või kohtu või haldusorgani otsusest, isegi kui sellist otsust välisriigis ei ole

tunnustatud.

19.3. Inglismaa laste seadus (Children Act 1989) näeb ette, et vanemlik vastutus võib ühe ja

sama lapse eest lasuda korraga rohkem kui ühel isikul. Kui lapse ema ja isa olid lapse sünni ajal

abielus, siis lasub neil mõlemal vanemlik vastutus lapse eest. Lapseröövimise seadus (Child

Abduction Act 1984) sätestab, et alla 16-aastase lapse Ühendkuningriigist välja viimine

pikemaks ajaks kui üks kuu ilma vastava (sh lapse isa, kui tal on vanemlik vastutus lapse eest,

või kohtu) nõusolekuta on keelatud. Lapse isa väidet, et Ühendkuningriigi kohtuotsusega asjas

ZE18P01561 on otsustatud üksnes lapse elukoht Ühendkuningriigis lapse ema juures ning see

ei kõrvalda isalt hooldusõigust (vanemlikku vastutust), kinnitab mh 12.11.2018 kohtuotsus

asjas ZE18P01561 (dtl 24-26, tõlge dtl 60), milles märgitud kohtu selgitustest ja hoiatustest

tuleneb, et lapsega Ühendkuningriigist lahkumiseks pikemaks perioodiks kui üks kuu on vajalik

kõigi lapse eest vanemlikku vastutust kandvate isikute nõusolekut või kohtu luba. Niisamuti on

lapse isa nõusoleku vajadus järeldatav Ühendkuningriigi 26.03.2021 kohtumäärusest asjas

FD21P00142/FD20P00506 (dtl 285-286, tõlge dtl 260-261) ning 01.10.2021 kohtumäärusest

asjas ZE20P01408/ZE20P50086/FD20P00506/FD21P0014 (dtl 506-508, tõlge dtl 502-505).

Teise vanema või kohtu nõusoleku vajadust kinnitab ka lapse ema tegevus Ühendkuningriigi

kohtule 12.02.2021 taotluse esitamisel lapsega alaliselt Eestisse elama asumiseks loa

saamiseks, millise lapse ema esitas enda väitel õiguskuulekalt käitumiseks. Eeltoodut

arvestades nõustub kolleegium määruskaebuse väitega, et maakohus on ekslikult asunud

seisukohale, nagu oleks Ühendkuningriigi 12.11.2018 kohtuotsusest tulenevalt lapse

hooldusõigus konventsiooni art 3 tähenduses üksnes lapse emal ja isal see puudub. Asjaolu, et

kohus on lapse määranud elama emaga, ei tähenda, et vanemate ühine hooldusõigus (vanemlik

vastutus) lapse üle oleks sellega lõppenud. Ringkonnakohus ei tähelda eelviidatud

kohtulahendites seaduste tõlgendamise ebakõla, millele lapse ema viitab. Kuna emal lapse

Eestisse äraviimiseks isa või kohtu nõusolek puudus, oli lapse Ühendkuningriigist äraviimine

õigusvastane.

20. Maakohtu hinnangul tuleb praegusel juhul lapse tagastamata jätmise alusena kohaldada

konventsiooni art 13 lg-t 2, mille kohaselt võib kohus keelduda lapse tagastamist nõudmast, kui

laps on juba sellises vanuses või sellise küpsusastmega, kus on õige tema arvamusega arvestada,

ning ta ei soovi tagasi minna.

20.1. Konventsiooni art 13 alusel lapse tagastamisest keeldumine on kohtu kaalutlusotsus,

millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud

diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme (vt Riigikohtu 15.03.2017

määrust tsiviilasjas nr 3 2-1-176-16, p 22). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et laps tuli

jätta tagastamata eelkõige tema enda soove ja parimaid huve silmas pidades. Kuna laps, kes on

10-aastane, on nii kohtule kui endale määratud esindajale andnud korduvalt selgelt ja

ühemõtteliselt teada, et ei soovi Ühendkuningriiki naasta (ärakuulamise protokoll, dtl 368;

linnaosa valitsuse seisukoht, dtl 135, 163 ja 178; lapse esindaja seisukoht, dtl 130), siis on lapse

tagastamata jätmine juba üksnes tema enda arvamust arvestades põhjendatud. Laps on oma

seisukohta korduvalt ka põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 10-aastane laps

on sellise küpsusastmega, kus tema arvamust tuleb arvestada, et tagada tema huvide parim

kaitse. TsMS § 552¹ lg 1 kohaselt kuulab kohus ära vähemalt 10-aastase lapse isiklikult, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega peetakse 10-aastase lapse arvamust tema huvidest

lähtuva otsustuse tegemisel oluliseks. Riigikohus on 27.02.2019 määruses tsiviilasjas nr

2-18-10797 p-s 14 selgitanud, et konventsiooni preambuli kohaselt on konventsioonile

allakirjutanud riigid kindlalt veendumusel, et laste hoolduse asjades on lapse huvid ülima

tähtsusega. Konventsioon on vastu võetud selleks, et kaitsta rahvusvaheliselt last tema

2-21-3329

õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest ja

kehtestada menetlus, tagamaks lapse viivitamatu tagasitoomine tema harilikku viibimiskoha

riiki, samuti selleks, et tagada lapsega suhtlemise õiguse kaitse. Lapse tagastamise kohta tehtav

lõplik otsustus peab tagama lapse parimate huvide kaitse (vt 22.03.2017 määrust tsiviilasjas nr

3-2-1-179-16, p 13).

21. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti jätnud lapse konventsiooni

art 13 alusel Ühendkuningriiki tagastamata, tagades sellega lapse parimate huvide kaitse.

Vastuseks määruskaebuse ülejäänud väidetele märgib kolleegium järgmist.

21.1. Kuigi lapse tagastamise otsustamisel tuleb arvesse võtta mõlema vanema arvamust ja ka

seda, kas laps toodi Eestisse õiguspäraselt, tuleb kohtul lõpliku otsustuse tegemisel arvestada,

et lahendiga ei anna kohus üksnes hinnangut vanema tegevuse õiguspärasusele, vaid peab

tagama ka lapse parimate huvide kaitse. Asjas esile toodu ei kinnita kolleegiumi arvates kaebaja

väiteid, et lapse vastumeelsus Ühendkuningriiki tagasipöördumise vastu on tekkinud üksnes

lapse ema mõjutuste tõttu. Muus osas ei ole määruskaebuse väited ringkonnakohtu hinnangul

asjakohased, kuna neist ei sõltu asja lahendamise tulemus. Kuigi maakohus ei lahendanud

avaldust kuue nädala jooksul, ei ole see põhjuseks, mis saanuks mõjutada asja sisulist tulemust.

22. Avaldajale ning lapsele riigi õigusabi korras määratud esindajate menetluskulud jäävad

TsMS § 172 lg 3 järgi Eesti Vabariigi kanda. Ülejäänud menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 1

alusel jätta menetlusosaliste endi kanda, kuna vaidluse sisu arvestades ei ole praeguses asjas

võimalik kindlaks teha menetlusosalist, kelle kahjuks või huvides lahend tehakse. Seetõttu on

õiglane jätta iga menetlusosalise kulud tema enda kanda. Tulenevalt kulude jaotusest puudub

vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Riigi õigusabi esindajate tasutaotlused lahendab kohus

eraldi määrusega.

23. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Gaida Kivinurm