2-21-8616/4 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 16.11.2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-8616

Tsiviilasi

Fepower OÜ ja Imponente OÜ hagi Kohila tn

Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) võlausaldajate

18.05.2021

üldkoosoleku

otsuste

kehtetuks

tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.06.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Fepower OÜ ja Imponente OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad Fepower OÜ ja Imponente OÜ, esindaja

vandeadvokaadi abi Sven Lass

Kostja Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis),

esindaja pankrotihaldur Indrek Lepsoo

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 10.06.2021 määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud jätta võrdsetes osades hagejate kanda. Hüvitamisele kuuluvad

menetluskulud puuduvad.

4. Võtta asja materjalide juurde määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalsed

tõendid.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

Hagejate nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Fepower OÜ ja Imponente OÜ (hagejad) esitasid 28.05.2021 Harju Maakohtule hagi Kohila

tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis, kostja) võlausaldajate 18.05.2021 üldkoosoleku otsuste

kehtetuks tunnistamiseks.

Hagejad palusid tunnistada kehtetuks võlausaldajate 18.05.2021 üldkoosoleku otsus kiita heaks

halduri koostatud esialgne jaotusettepanek võlausaldajatele tutvumiseks esitatud kujul (nr 1)

ning otsus anda haldurile nõusolek maksta jaotusettepaneku kinnitamise kohtumääruse

jõustumisel AS LHV Pank välja kokku kuni 700 000 eurot pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg

1 p 1 sätestatud rahuldamisjärgu nõudena (nr 2).

Otsus nr 1 oli vastuolus seadusega, kuna kehtiv pankrotiseadus ei sätestanud esialgse

jaotusettepaneku koostamist, sellele pankrotitoimkonna (käesoleval juhtumil võlausaldajate

üldkoosoleku) poolt nõusoleku andmist, esialgse jaotusettepaneku kohtule esitamist ega ka selle

kohtu poolt kinnitamist.

Võlausaldajad otsust nr 2 vastu ei võtnud. Sellise küsimuse otsustatamist polnud 18.05.2021

võlausaldajate üldkoosoleku päevakorras. Otsuse nr 2 lisas pankrotihaldur pärast üldkoosolekut

omavoliliselt võlausaldajate üldkoosoleku kirjalikku protokolli, mistõttu oli otsuse nr 2 osas

võlausaldajate üldkoosoleku protokoll intellektuaalselt võltsitud dokument. Otsus oli vastuolus

seadusega ning selle tegemisel rikuti seadusest tulenevat korda.

Kostja seisukoht hagi menetlusse võtmise osas

2. Puudus alus hagi menetlusse võtmiseks. Hagejad esitasid hagi vale kostja vastu, kuivõrd

PankrS § 83 lg 5 kohaselt osaleb kohtus pankrotivõlgniku otsuse kehtetuks tunnistamise hagi

läbivaatamisel pankrotivõlgniku nimel pankrotitoimkonna esimees. Kui aga pankrotitoimkonda

pole valitud, siis üldkoosolekul selleks valitud isik. Selleks isikuks oli Liis Könn.

Samad võlausaldajad esitasid juba vastuväite kostja pankrotimenetluses koostatud ja kohtule

kinnitamiseks esitatud esialgsele jaotusettepanekule (tsiviilasi nr 2-16-16617). PankrS § 83 lg 3

kohaselt üldkoosoleku otsust, mille kinnitamine on antud kohtu pädevusse, ei saa vaidlustada.

Võlausaldaja võib selle otsuse kohta esitada vastuväited haldurile, kes peab need esitama

kohtule koos kinnitamiseks esitatava üldkoosoleku otsusega. Seega nõudsid võlausaldajad, et

kohus tunnistaks kehtetuks otsused, mis puudutasid jaotusettepanekule esitatud vastuväiteid

ehk jaotusettepaneku koostamist. Need vastuväited tuli lahendada tsiviilasjas nr 2-16-16617.

Jaotusettepaneku alusel pandipidajale raha väljamaksmine ei saanud kahjustada teise järgu

võlausaldajate

huve.

Jaotise

alusel

väljamakse

eeldas

haldurilt

pankrotitoimkonna/võlausaldajate üldkoosoleku nõusolekut. Kostja võlausaldajate 18.05.2021

üldkoosolekul võeti jaotusettepanekut puudutavad otsused vastu 66,56% häältega esindatud

võlausaldajate poolt. Võlausaldajad kinnitasid vastavad otsused.

Maakohtu määrus

3. Kohus keeldus hagi menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371

lg 2 p 2 ja PankrS § 83 lg 3 alusel, jättis kõik menetluskulud hagejate kanda ja määras kindlaks,

et kostjal hüvitatavad menetluskulud puudusid.

PankrS § 3 lg 2 kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. PankrS § 83 lg 3 sätestab, et üldkoosoleku

otsust, mille kinnitamine on antud kohtu pädevusse, ei saa vaidlustada. Võlausaldaja võib selle

otsuse kohta esitada vastuväited haldurile, kes peab need esitama kohtule koos kinnitamiseks

esitatava üldkoosoleku otsusega.

Hagejad esitasid vastuväited tsiviilasjas nr 2-16-16617 esitatud jaotusettepanekule. PankrS §

83 lg 3 alusel tuleb nimetatud vastuväited lahendada tsiviilasjas nr 2-16-16617, kuivõrd

jaotusettepaneku kinnitamine oli antud kohtu pädevusse ning eeltoodust tulenevalt ei saanud

üldkoosoleku otsust eraldi tsiviilasjas vaidlustada.

Tsiviilasjas nr 2-16-16617 võttis kohus pankrotiavalduse menetlusse enne 01.02.2021, millest

tulenevalt kohaldab kohus jaotusettepaneku kinnitamisel pankrotiseaduse redaktsiooni, mis

kehtis kuni 31.01.2021. PankrS § 193 lg-s 5 nimetatud sätetega analoogiliselt tuleb enne

01.02.2021 menetlusse võetud pankrotiavalduse alusel algatatud pankrotimenetlustes

jaotusettepanekut puudutavas osas kohaldada pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni

31.01.2021.

Eeltoodust tulenevalt oli ebaõige hagejate väide, et pankrotiseaduses ei eksisteerinud enam

õigusnorme, mis võimaldaksid pankrotimenetluses pankrotihalduril esialgset jaotusettepanekut

koostada, sellele pankrotitoimkonna (käesoleval juhtumil täidab pankrotitoimkonna ülesandeid

võlausaldajate üldkoosolek) poolt nõusoleku andmist, esialgse jaotusettepaneku kohtule

esitamist ega ka kohtu poolt kinnitamist.

Määruskaebus

4. Hagejad palusid tühistada maakohtu määrus ja saata asi tagasi maakohtule hagi menetlusse

võtmise otsustamiseks. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda.

Kehtiv pankrotiseadus ei sätestanud esialgse jaotusettepaneku koostamist, sellele

pankrotitoimkonna poolt nõusoleku andmist, esialgse jaotusettepaneku kohtule esitamist ega ka

selle kohtu poolt kinnitamist. Jaotusettepanekut puudutavas osas ei olnud võimalik PankrS §

193 lg-s 5 nimetatud sätete alusel kohaldada enne 01.02.2021 kehtinud pankrotiseaduse

redaktsiooni, selle välistas ühemõtteliselt PankrS § 3 lg 2 ja TsMS § 6. Jaotusettepaneku

kinnitamise asemel tuli järgida PankrS § 193 lg-s 1 nimetatut ning pankrotiseaduse 01.02.2021

jõustunud redaktsioonis sätestatut, s.o jaotusettepaneku asemel määrab kohus nõuete

rahuldamisjärgud ja jaotised ning kinnitab määrusega võlausaldajate nimekirja. Seadusandja ei

sätestanud jaotusettepaneku kinnitamise kohta erikorda PankrS § 193 lg 5 kohaselt, seega tuli

kohaldada üldist korda (PankrS § 193 lg 1).

Kohus jättis ebaõigest hagi menetlusse võtmata, kuna võlausaldajate otsust nr 2 polnud

võlausaldajad 18.05.2021 üldkoosolekul üleüldse vastu võtnud ning selle otsuse kinnitamine ei

kuulunud PankrS § 83 lg 3 alusel maakohtu pädevusse. Otsus nr 2 rikkus PankrS § 83 lg 1

tähenduses võlausaldajate ühiseid huve ning selle tegemisel rikuti seadusest tulenevat korda,

maakohus jättis eelmärgitu täielikult tähelepanuta. Võlausaldajate ühiste õiguste rikkumine oli

ilmne ning maakohtul puudus võimalus väita, et hagejate õiguste rikkumine ei olnud võimalik.

Menetluse edasine käik

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja sellele vastamiseks.

Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Maakohus jättis

määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt

TsMS § 657 lg 1 p-le 1 koosmõjus §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning

määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse

väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse

resolutsiooniga ja määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt ja juhindudes TsMS

§ 654 lg-st 6 koosmõjus § 659 põhjendusi ei korda. Ringkonnakohus võtab vastu

määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalsed tõendid (TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1).

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagiavaldus ei ole

esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks

andma õiguskaitset, või kui hagiavaldusega ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik

saavutada.

Maakohus jättis põhjendatult hagi menetlusse võtmata, kuivõrd hagiga ei olnud võimalik

määruskaebuse esitajate taotletavat eesmärki saavutada, kuna antud menetluse raames polnud

võimalik jaotusettepanekuga seonduvat vaidlust lahendada.

Pankrotiseaduses on jaotusettepaneku kinnitamise osas ette nähtud eraldi kord, sh kinnitab

jaotusettepaneku PankrS § 145 alusel kohus. PankrS § 83 lg 3 ei saa vaidlustada üldkoosoleku

otsust, mille kinnitamine on antud kohtu pädevusse. Maakohus põhjendas, et PankrS § 193

lg-s 5 nimetatud sätetega analoogiliselt tuleb enne 01.02.2021 menetlusse võetud

pankrotiavalduse alusel algatatud pankrotimenetlustes jaotusettepanekut puudutavas osas

kohaldada pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni 31.01.2021. Tsiviilasjas nr 2-16-

16617 võttis kohus pankrotiavalduse menetlusse enne 01.02.2021. Sellest tulenevalt tuleb

kohaldada jaotusettepaneku kinnitamisel pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni

31.01.2021. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ebaõige oli hagejate väide, et

pankrotiseaduses ei eksisteeri enam õigusnorme, mis võimaldaks pankrotimenetluses

pankrotihalduril esialgset jaotusettepanekut koostada, sellele pankrotitoimkonna poolt

nõusoleku andmist, esialgse jaotusettepaneku kohtule esitamist ega ka kohtu poolt kinnitamist.

Määruskaebuse

esitajad

vaidlustasid

pankrotimenetluse

raames

koostatud

esialgse

jaotusettepaneku ka võlgniku pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-16-16617). Hagejate

vastuväited esialgsele jaotusettepanekule jäeti rahuldamata (lk 61-64). Tsiviilasja nr 2-16-

16617 menetluses lahendati jaotusettepanekuga seonduvad küsimused ja jaotusettepanekuga

seonduvaid vastuväiteid ei saa uue tsiviilasja raames uuesti lahendada. Kohus põhjendas

tsiviilasjas nr 2-16-16617 enne 01.02.2021 seaduse redaktsiooni kohaldamist. Ringkonnakohtu

hinnangu ei vasta hagejate seisukohad seaduse tõlgendamisest seadusandja tahtele, seaduse

eesmärkidele ja kehtivale kohtupraktikale (vt Tartu Ringkonnakohtu 21.06.2021 lahend asjas

nr 2-20-12329). Kohtu arvates ei saa tekkida olukorda, kus pankrotimenetluses kohus kinnitab

jaotusettepaneku, aga teises asjas tunnistab võlausaldajate jaotusettepanekut puudutavad

otsused kehtetuks. Eeltoodut arvesse võttes jättis maakohus hagi õigesti menetlusse võtmata ja

määruskaebuses esitatud seisukohad otsuste nr 1 ja nr 2 kehtetuse osas ei anna alust hagi

menetlemiseks.

7. Ringkonnakohus jätab määruskaebusega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja § 165

lg 1 alusel hagejate endi kanda võrdsetes osades. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud

puuduvad.

8. Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse TsMS § 372 lg 5 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)