2-17-19408/144 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Liis Arrak, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.11.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-19408

Kohtuasi

X

hagi

Salva

Kindlustuse

AS-i

vastu

kindlustuslepingust

tulenevate

hüvitiste

ja

mittevaralise kahju väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 6.07.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

52 062,07 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Alar Urm

Kostja Salva Kindlustuse AS (registrikood 10284984),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar

Menetluse liik

Asja läbivaatamine menetluskonverentsina 26.10.2021

peetud kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 6.07.2021 otsus jätta muutmata.

2. X apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta X kanda.

4. Välja mõista X-lt riigituludesse apellatsioonkaebuselt vähem tasutud riigilõiv 100

eurot. Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest

(makseinfo on lisatud kohtuotsusele). Tasumisega viivitamisel tuleb tasumata

summalt maksta viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-17-19408

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 29.12.2017 Harju Maakohtule Salva Kindlustuse AS-i (kostja) vastu hagi

kindlustuslepingust tulenevate hüvitiste ja mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Hageja

täpsustas oma nõudeid 28.03.2018, 23.05.2018, 16.12.2019 ja 9.06.2021 avaldustes.

1.1. Hagiavalduse ja selle 16.12.2019 tervikteksti kohaselt toimus 28.05.2016 liiklusõnnetus,

kus peateel sõitnud hagejale sõitis külje pealt sisse joobeseisundis sõidukit juhtiv isik. Õnnetuse

eest vastutab täies ulatuses teise sõiduki juht, kelle vastutuse on kindlustanud kostja. Hageja sai

õnnetuses tõsiseid tervisekahjustusi, mille tõttu tal on väljakannatamatud kestvad valud

jalgades ja seljas. Hagejal tekkis püsiv tervisekahjustus ja püsiv töövõime kaotus. Enne

liiklusõnnetust oli hageja 100% töövõimeline. Pärast liiklusõnnetust lõpetati hageja tööleping

tervisliku seisundi tõttu.

1.2. Eesti Töötukassa 10.01.2017 otsusega tuvastati, et hagejal on osaline püsiv töövõime

kaotus alates 03.01.2017, kuna hagejal esineb mõõdukas piirang liikumise valdkonnas ja

rasketest piirangutest alaselja valude tõttu piirang käimisel, seismisel, istumisel,

kummardumisel ja kükitamisel. Püsivate valude tõttu on häiritud ööuni ning valust põhjustatud

energia ja tahteaktiivsuse alanemise tõttu stressi ja muude psüühiliselt pingeliste olukordadega

toimetulek. Lisaks toodi välja piirangute tõttu tekkivad tervisehäired: lihaste jõu ja

vastupidavuse ning selja liikuvuse vähenemine, ka aegajalt jalgades tekkivad lihaskrabid.

Seega on hagejal vähemalt kolmes valdkonnas rasked piirangud ja üks mõõdukas piirang, mis

toob kaasa töövõime vähenemise 90% ulatuses. Töötukassa otsusega on hagejal

100% töövõime kaotus alates 21.02.2018 ning alates 21.02.2019 – 30.02.2022. Protsendi

määramisel on arvesse võetud ainult liiklusavarii tüsistusi.

1.3. Kostja, liiklusõnnetuse põhjustanud isiku kindlustusandjana keeldub põhjendamatult

hagejale liikluskindlustuse seaduse (LkindlS) § 23 tulenevate hüvitiste väljamaksmisest.

1.4. Hageja esitas kostja vastu järgmised nõuded:

1) LkindlS § 28 lg 1 alusel kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud töövõime

vähenemise tõttu saamata jääva sotsiaalmaksuga maksustatava tulu hüvitamise

nõue (töövõimetushüvitis). Hageja ühe päeva netotulu enne liiklusõnnetust oli

61,35 eurot (22 593,62 eurot) perioodi eest alates 28.05.2019 kuni 30.11.2017);

2) viivis töövõimetushüvitiselt alates 27.06.2016 kuni 15.12.2019 summas

7030,09 eurot ja edaspidi viivituses olevalt summalt võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 113 lg 1 toodud määras kuni kohustuse tasumiseni (hüvitis muutub

sissenõutavaks kolme kuu kaupa);

2-17-19408

3) alates 1.12.2017 kuni seadusest tuleneva hüvitamiskohustuse lõpuni igakuise

perioodilise maksena töövõimetushüvitis LkindlS § 29 sätestatud määras lähtuvalt

hageja keskmisest netotulust enne liiklusõnnetust 61,35 eurot päevas;

4) alates 28.05.2016 kuni hagi esitamiseni tekkinud ravikulude hüvitis summas

396,40 eurot (s.o hüvitis, mida Eesti Haigekassa ei hüvita);

5) ühekordne mittevaraline kahjuhüvitis kehavigastuse tekitamise eest kohtu

äranägemisel õiglases summas, mille suuruseks hageja hindas 50 000 eurot;

6) viivis mittevaralise kahju hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates

27.06.2016 kuni hagiavalduse esitamiseni (28.12.2017) summas 343,56 eurot,

perioodil 29.12.2017 kuni 15.12.2019 summas 447,88 eurot ja alates 16.12.2019

kuni kohustuse täitmiseni arvestatuna 50 000 eurolt;

7) igakuine hüvitis pärast liiklusõnnetuse tagajärgedega seotud taastusravi, ravimite ja

meditsiiniliste abivahendite eest 1008,47 eurot alates 1.01.2018;

8) mittevaralise kahju hüvitis töövõimetushüvitise ja mittevaralise kahju hüvitise

tervisekahju ja kehavigastuste eest väljamaksmisega viivitamise eest kohtu õiglasel

äranägemisel. Hageja hindas õiglase hüvitisena 50 000 eurot;

9) VÕS § 113 lg 1 järgne viivis töövõimetushüvitiselt ja mittevaralise kahju hüvitiselt

tervisekahju ja kehavigastuste eest hagi esitamise hetkeks mitte sissenõutavaks

muutunud osas kuni võlgnevuse tasumiseni.

1.5. Hageja kahju ja liiklusõnnetuse vahel on põhjuslik seos. Ilma liiklusõnnetuseta oleks

hageja saanud elada täisväärtuslikku elu. Liiklusõnnetuse tõttu tekkis hagejal püsiv

tervisekahjustus, ta ei ole võimeline töötama ning paljude asendite ja tegevustega kaasneb valu.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud oma LkindlS-i alusel tekkinud nõude

rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid. Hageja nõuded 1) ja 3) tuleb jätta rahuldamata.

Hageja nõuab hüvitist püsiva, mitte ajutise töövõimetuse eest. Hageja ei olnud enne 28.05.2016

liiklusõnnetust

täiesti

terve

ja

töövõimeline

ja

ei

elanud

täisväärtuslikku

elu.

Tervisekahjustused, millega hageja oma nõuet põhjendab, tekkisid enne liiklusõnnetust.

Pole selge, millised tervisekahjustused või kehavigastused tekkisid hagejal 28.05.2016

liiklusõnnetuse tagajärjel. Hagejal kujunesid kirurgilist sekkumist nõudvad seljaprobleemid ja

jalga kiirguv seljavalu välja 11 aastat enne liiklusõnnetuse toimumist. 10.01.2005 opereeriti

hagejal lülisamba haigusseisundi tõttu lülivaheketast. Operatsioon tehti samas piirkonnas ja

sama haiguse tõttu, millega hageja põhjendab kostja vastu esitatud nõudeid 1) ja 2).

2.2. Hagejaga juhtus 03.01.2016 tööõnnetus (elektritrauma), mille tõttu ta oli haiguslehel

04.01.2016 kuni 05.06.2016. Hageja terviseandmetel kujunesid hagejal tööõnnetuse tagajärjel

välja kroonilise valu sündroom, küünarluu närvikahjustus, rasked stressireaktsioonid ja

kohanemishäired. Samuti oli hageja enne 28.05.2016 liiklusõnnetust osalenud veel vähemalt

kaheksas liiklusõnnetuses, sh vähemalt neljas liiklusõnnetuses 2015. aastal ja 11.04.2016,

s.o vahetult enne 28.05.2016 liiklusõnnetust.

2.3. Hagiavalduse terviktekstis viitab hageja tõsistele tervisekahjustustele, valudele jalgades ja

seljas, püsivale tervisekahjustusele, rasketele terviseprobleemidele, kehavigastusele ja

tervisekahjustusele, närvivigastusele jalas ja seljavigastusele. Millised konkreetsed

tervisekahjustused või kehavigastused on hagejal diagnoositud, millised tõendid selliseid

diagnoose kinnitavad ja millistest tõenditest nähtub diagnoositud tervisekahjustuste seos

2-17-19408

28.05.2016 liiklusõnnetusega, ei selgu. Valu ei ole tervisekahjustus ega kehavigastus, vaid on

haigussümptom. Nõue tuleb jätta rahuldamata ka siis, kui hageja tõendab, et ta tunneb valu.

2.4. Hageja väidetavad tervisekahjustused ei ole seotud 28.05.2016 liiklusõnnetusega.

Liiklusõnnetuse sündmuskohale kiirabi ei kutsutud. Dr KT ja dr TK arvamuse kohaselt oleks

hageja väidetud seljavigastuse tekkimine liiklusõnnetuse tagajärjel avaldunud kohe intensiivse

valu ja vaevustega. Seega ei tajunud hageja tervisekahjustuste tekkimist. Vahetult pärast

liiklusõnnetuse toimumist ei olnud hagejal ka seljaga seotud kaebusi. Hageja pöördus Põhja-

Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonda (EMO) 28.05.2016 kell 18:17, s.o

ligikaudu 18 tundi pärast liiklusõnnetuse toimumist. Seljaga seotud kaebusi vastuvõtul ei

fikseeritud ja ühtegi selja uuringut ei teostatud. Fikseeriti kaebused seoses parema jala säärega.

Väidetavad alaselja valud fikseeriti alles 31.05.2016 perearsti visiidil. 29.08.2016 perearsti

visiidil tehti seljast röntgenpilt, milles mingit tõsist leidu ei olnud. Seega puudusid hageja seljal

ka 3 kuud hiljem traumale viitavad kahjustused. Lülisamba song diagnoositi alles 08.12.2018.

Liiklusõnnetusega seotud tervisekahjustuse ilmnemine alles pool aastat pärast liiklusõnnetuse

toimumist ei ole eluliselt usutav. Dr TK ja dr KT arvamuste kohaselt ei ole hageja väidetud

haigusseisundid tekkinud liiklusõnnetuse tagajärjel ja tema sümptomid viitavad kroonilisele

haigusele. Hageja esitatud tõendid vastupidist ei kinnita. Hageja on osalenud nii enne kui pärast

(kolmel korral) 28.05.2016 liiklusõnnetustes, s.h toimus järgmine juba vähem kui kahe kuu

pärast, 18.07.2016 ja hageja pöördus ka pärast 11.01.2019 ja 21.06.2019 õnnetusi EMO-sse.

2.5. Tegelikult ei ole hagejal tema poolt kirjeldatud tervisekahjustusi või mõjutavad need

hageja igapäevaelu avaldatust oluliselt vähem. Hageja tegelik tervislik seisund on oluliselt

erinev. Ta elab täisväärtuslikku, aktiivset ja liikuvat elu, tegeleb rahvatantsu ja spordiga.

2.6. Hageja töövõime ei ole väidetavate tervisekahjustuste tõttu vähenenud või on see

vähenenud väiksemas ulatuses. Hagejal tuvastati 10.01.2017 osaline töövõime. Töötukassa ei

tuvastanud hageja töövõime hindamisel töövõime vähenemist seoses liiklusõnnetuse tagajärjel

tekkinud hageja väidetud tervisekahjustustega. Töötukassa tuvastas lülisamba kulumusliku

haigusseisundi ja vasaku käe närvide kahjustuse, kuid need ei ole liiklusõnnetusega seotud.

Töötukassa otsusest ei tulene, et hagejal esineb mõõdukas piirang ühes ja raske piirang

vähemalt kolmes valdkonnas, nagu väidab hageja. Töötukassa ei tuvastanud 10.01.2017 ega

03.01.2019, et hageja töövõime vähenes 28.05.2016 liiklusõnnetuse tagajärjel.

2.7. Hageja arvutab töövõimetushüvitise suurust valesti, sh on valesti arvutatud ühe

kalendripäeva netotulu. Korrektselt, perioodi mai 2015 kuni aprill 2016 arvestamisel on hageja

ühe kalendripäeva netotulu 56,52 eurot. Hageja arvestab kalendripäeva netotulu arvutamisel

ebaõigesti 2015.a eest tagastatud tulumaksuga. Igakuise töövõimetushüvitise suurus on valesti

arvutatud.

Maha

on

arvamata

hageja

sotsiaalmaksuga

maksustatav

tulu

(töötuskindlustushüvitis, töötasu ja Haigekassa hüvitis). Selge ei ole hageja nõue

töövõimetushüvitise saamiseks perioodi eest 28.05.2016 – 30.11.2017, kui hageja käis

05.06.2016 – 31.08.2016 tööl. Perioodi 31.08.2016 – 26.10.2016 eest on kostja hagejale hüvitist

maksnud. Hageja saaks töövõimetushüvitist nõuda alles alates 3.01.2017, kui Töötukassa

tuvastas töövõime vähenemise. Hageja nõuab hüvitist 100% kuigi tema töövõime ulatus on

muutunud. Enne 21.02.2018 ei olnud hageja täielikult töövõimetu. 3.01.2019 tuvastati

töövõime vähenemine kuni 20.02.2022. Hageja saaks nõuda töövõimetushüvitist kuni selle

ajani.

2.8. Igal juhul tuleb töövõimetushüvitist vähendada, sest kahju tekkis hagejast endast tulenevate

asjaolude tõttu. Hageja kasutas liiklusõnnetuse toimumise ajal valuvaigisteid, mille kasutamisel

on sõiduki juhtimine äärmiselt mittesoovitatav. Ta läks vahetult pärast liiklusõnnetuse

2-17-19408

toimumist uuesti tööle ja töötas järjest 3 kuud füüsilisel tööl vaatamata valudele. Pärast E AS-

iga töölepingu lõppemist asus hageja tööle F OÜ-s ja töötas seal kuni 31.08.2017. Hageja ei ole

väidetavate tervisekahjustuste raviga piisaval määral tegelenud.

2.9. Hageja ravikulude (kuni 29.12.2017) nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole

tõendanud, et tema kulu on seotud arsti poolt nõutud ning liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud

tervisekahjustuse raviks vajaliku ravimi või abivahendi soetamisega. Valuvaigisteid tarbis

hageja seoses 3.01.2016 toimunud tööõnnetusega. Valuvaigiste tarbimise vajadus seoses

liiklusõnnetusega on tõendamata. Muude ravimite ja abivahendite soetamine on tõendamata.

Igal juhul tuleb ravikulude väljamõistmisel arvestada puudega inimese toetusega.

2.10. Hageja edasiulatuv ravikulude hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole

tõendanud igakuiste eeldatavate ravikulude suurust ja nende seost liiklusõnnetuse tagajärjel

tekkinud tervisekahjustuste raviga. Hageja ei ole ära näidanud, millises ulatuses Haigekassa

seda kulu ei hüvita. Hageja ei ole ka tõendanud, et tal on kirjeldatud teenuseid ja ravimeid vaja

kuni hüvitamiskohustuse lõpuni. Hageja töövõime vähenemine on tuvastatud kuni 20.02.2019.

Hageja esitatud rehabilitatsiooniplaan ei ole usaldusväärne tõend. Hageja ei ole tõendanud

tulevikus soetatavate ravimite seost liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud väidetavate tervise

kahjustuste raviga.

2.11. Hageja LkindlS-st tulenev mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.

Hagejal ei ole selliseid liiklusõnnetusest tingitud tervisekahjustusi ega kehavigastusi, mis

õigustaksid nõude rahuldamist. Kostja tasus hagejale LKindlS § 32 lg 3 p 2 alusel mittevaralise

kahju hüvitise 350 eurot ja on sellega kahju täielikult hüvitanud. Hageja ei ole lükanud ümber

seadusest tuleneva hüvitise suuruse eeldust.

2.12. Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mis annaksid aluse nõuda kostjalt lepingu

rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kostja ei ole töövõimetushüvitise

maksmisega viivitanud. Hageja ei ole ka tõendanud, et kostja poolt rikutud kohustus oli

suunatud mittevaralise huvi järgimisele ega seda, et kostja sai aru või pidi aru saama, et

kohustuse

rikkumine

võib

põhjustada

mittevaralise

kahju.

Hageja

väited,

et

töövõimetushüvitise maksmisega viivitamine on põhjustanud hageja elukvaliteedi languse, on

paljasõnalised. Hageja psüühilised vaevused on ilmselt seotud 2016. aastal toimunud

tööõnnetusega. Lepingulise kohustuse rikkumise korral reeglina mittevaralise kahju nõuet üldse

ei tekigi. Töövõimetushüvitise maksmise kohustus ei ole suunatud hageja mittevaralise huvi

järgimisele. Selle eesmärk on kompenseerida sissetulekute vähenemine. Igal juhul ei ole hageja

esile toonud asjaolusid, mis õigustaksid hüvitise väljamõistmist hageja nimetatud summas.

2.13. Kuna põhinõuded ei ole põhjendatud, tuleb viivisenõuded jätta rahuldamata. Viivisenõue

on ka sisuliselt põhjendamata. Arvestus ei ole õige ja sissenõutavaks muutumise aeg on

arusaamatu.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis hagi 6.07.2021 otsusega rahuldamata, võttis vastu hageja osalise

nõuetest loobumise ning lõpetas otsust tegemata menetluse hageja nõudes kindlustushüvitise

väljamõistmiseks perioodi 28.05.2016 – 30.11.2017 eest 22 593,62 eurot ületavas osas ja

nõudes määrata hageja netotulu kindlaks 61,35 eurot ületavas osas. Menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda, kuid ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.

2-17-19408

3.1. Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kas hagejal on 28.05.2016 liiklusõnnetuse tagajärjel

tema väidetud tervisekahjustus, kas tal on seetõttu õigus töövõimetushüvitisele, ravikulude

hüvitisele ja kas talle tuleb tervisekahjustuse tõttu maksta suurem mittevaralise kahju hüvitis,

kui kostja juba on maksnud. Samuti esitas hageja kostja vastu mittevaralise kahju hüvitamise

nõude põhjusel, et kostja ei ole töövõimetushüvitist hagejale välja maksnud.

3.2. 28.05.2016 liiklusõnnetuse toimumise üle pooled ei vaidle.

3.3. Seoses hageja töövõimetushüvitise nõuetega leidis maakohus, et jaanuaris 2017 tuvastati

küll hageja üldise töövõime vähenemine 40%, kuid seda, et töövõime oleks vähenenud 10–

100% liiklusõnnetuse tagajärjel ei ole hageja tõendanud. Hageja haigusloos esitatud andmed ei

võimalda teha järeldust selle kohta, et hageja lülisamba kulumuslik haigusseisund, mis oli

hageja osalise töövõime määramise lauseks, oleks seotud liiklusõnnetusega. Hagejal

diagnoositi pärast liiklusõnnetust üksnes sääre põrutus ja verevalumid. Lülisamba song, millele

hageja hagiavalduses tugines, tuvastati alles enam kui kuus kuud pärast liiklusõnnetust ja selle

seos õnnetusega ei ole tõendatud. Terve diski purunemine trauma eeldab väga suure kineetilise

jõuga traumamehhanismi ja sellisel juhul purunevad omavahel fikseerivad sidemed või

purunevad lülisamba lülide luulised osad. Kaasaegse turvavarustusega autos on selliste

vigastuste saamise võimalus väga harv. Kui hagejal tuvastatud leid oleks seotud traumaga, oleks

see andnud kohe ja väga intensiivse valu ja vaevuse. Hageja esitatud meditsiinilised

dokumendid perioodist pärast liiklusõnnetust ei viita sellistele vigastustele, mis võiksid olla

traumast tingitud. Samuti ei viita õnnetusega seotusele hilisemate kaebuse aluseks olevad

diagnoosid. Hageja esitatud meditsiinilised dokumendid ja osalise töövõime määramise otsus,

koostoimes dr TK ja dr KT selgitustega viitavad sellele, et hagejal on kudede vananemise ja

kulumisega seotud haigus, mis areneb harilikult märkamatult aastatega ja sõltumata sellest, kas

esineb konkreetseid teadaolevaid traumasid või mitte.

3.4. Hageja kaebused tekkisid juba novembris 2004, mil hagejal diagnoositi L5/S1

lülivaheketta sopistus. Dr TK selgituste kohaselt ei välista operatsioon kunagi samas

lülivahemikus haiguse tüsistuse kordumist. Hageja ongi pöördunud seljavaluprobleemidega

arsti juurde vähemalt ka aastatel 2010, 2012 ja 2014. Hagejal oli L5/S1 diskiga seonduv haigus,

mis ajas süvenes. Asjaolusid, millest saaks järeldada, et haiguse süvenemine seondus

liiklusõnnetusega, ei ole hageja tõendanud. Kohtu tellitud eksperthinnangu kohaselt

süvendavad hageja tänaseid selja- ja jalakaebusi tema liigne kehakaal, mis põhjustab

lülisambale lisakoormust.

3.5. LKindlS § 23 ja § 28 lg 1 kohaselt tekib kindlustusandjal töövõimetushüvitise maksmise

kohustus siis, kui osaline töövõime on kindlustusjuhtumi tagajärg. Hageja töövõimetushüvitise

nõude esitamiseks ei ole piisav, et hagejal on tervisekahjustus, mis on tekkinud ajaliselt pärast

liiklusõnnetust. Asjas esitatud tõendite, sh Eesti Töötukassa otsuse kohaselt määrati hagejale

osaline töövõime enam kui seitse kuud pärast liiklusõnnetust ja osalise töövõime tekkimise

põhiline põhjus on selgroodiski kulumuslik haigusseisund, s.o kudede vananemise ja

kulumisega seotud haigus. Hageja esitatud tõendite alusel ei ole võimalik järeldada ka seda, et

28.05.2016 liiklusõnnetus võimendas hagejal juba olemasolevat terviseprobleemi, s.o 2005. a

opereeritud L5/S1 diski haigust. Liiklusõnnetuses tekkinud jala põrutus ei ole aga olnud hageja

osalise töövõime määramise aluseks.

3.6. Seoses hageja ravikulude hüvitamise nõudega leidis maakohus kokkuvõtvalt, et hageja

esitatud väidete ja tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada, et hageja oleks saanud 28.05.2016

liiklusõnnetuses tervisekahjustuse või kehavigastuse, millest tulenevalt tal oli vaja osta hageja

märgitud ravimeid ja abivahendeid. Hageja nõue kulutuste hüvitamiseks jäi rahuldamata.

2-17-19408

3.7. Seoses hageja nõudega hüvitada taastusravi, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite kulu

leidis maakohus samuti, et hageja kulud ei ole põhjuslikus seoses kindlustusjuhtumiga ja kostja

ei vastuta nende kulude kandmise eest. Hageja ei ole tõendanud valuravi seost

liiklusõnnetusega. Samuti ei ole hageja tõendanud temal liiklusõnnetuses tekkinud

tervisekahjustuse tekkimist, millest taastumiseks vajab hageja Marienthali Kliinik OÜ

22.05.2018 rehabilitatsioonikavas toodud teenuseid.

3.8. Seoses hageja nõudega määrata ühekordne mittevaraline kahjuhüvitis kehavigastuste

tekitamise eest kohtu äranägemisel ja viivis leidis maakohus samuti, et põhjuslik seos

liiklusõnnetuse ja hageja töövõime vähenemise vahel ei ole tuvastatav. Hageja pole tõendanud,

et tal oleks tekkinud liiklusõnnetuse tagajärjel eriti rasked tervisekahjustused ja kehavigastused

LKindlS-i lisa (tervisekahjustuste ja kehavigastuste liigitus raskusastmete kaupa) järgi. Hagejal

tuvastati osaline töövõime enam kui seitse kuud pärast liiklusõnnetust ja puuduv töövõime 1

aasta ja 11 kuud pärast liiklusõnnetust. Selle üle pooled ei vaidle, et kostja maksis hagejale

LKindlS § 32 lg 3 punkti 2 alusel välja mittevaralise kahju hüvitise summas 350 eurot ehk

summas, mis eelduslikult vastab keskmise raskusega kergema tervisekahjustusele või

kehavigastusele. Hageja on 350 euro väljamaksmist kinnitanud.

3.9. Hageja viimane nõue määrata mittevaralise kahju hüvitis töövõimetushüvitise ning

tervisekahju ja kehavigastuste eest mittevaralise kahju hüvitise väljamaksmisega viivitamise

eest kohtu õiglasel äranägemisel ja viivis sellelt jäi samuti rahuldamata, sest kostjal ei ole

LKindlS-st tulenevat kohustust hagejale töövõimetushüvitist maksta.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni

p-de 2 ja 4 osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega hagi

rahuldada vastavalt hageja 9.06.2021 täpsustatud hagi taotlustele. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda.

4.1. Põhiliselt heidab hageja maakohtule ette tõendite hindamise nõuete rikkumist, mis

väljendub maakohtu otsuse vastuolus asjas arvamuse esitanud arstide seisukohtadega. Samuti

leiab hageja, et maakohus on ilma arusaadava põhjenduseta jätnud kõrvale ekspertarvamused,

mis maakohtu otsuse järeldust ei toeta. Hageja põhiline kriitika on suunatud sellele, et

maakohus ei arvestanud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) 2.02.2021 dr AA

ekspertiisiaktiga (II kd tl 195-202p). Selles osas leiab hageja ka, et kohtuotsus oli üllatuslik.

4.2. Hageja leiab, et ta on ära tõendanud liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud püsiva

tervisekahjustuse ja püsiva töövõime kaotuse, tuginedes põhiliselt kolmele tõendile:

(1) EKEI 10.08.2017 arvamusele 2017 (I kd tl 8-11); (2) dr KT 20.04.2017 arvamusele (I kd tl

13), ning (3) EKEI 2.02.2021 ekspertiisiaktile (II kd tl 195-202p). Hageja on kokkuvõtvalt

seisukohal, et maakohtul puudus pädevus asuda teistsugusele seisukohale, kui arstid oma

nimetatud arvamustes leidsid. Selleks, et tuvastada, milline on isiku terviseseisund ja milline

on põhjuslik seos liiklusõnnetusega, on vaja eriteadmisi meditsiini alal.

4.3. Täiendavalt leidis hageja, et kostja esitatud dr TK arvamus ei ole usaldusväärne ning dr KT

22.01.2017 arvamus on ümber lükatud sama arsti hilisema arvamusega.

2-17-19408

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse

väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus

nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

7. Esmalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonimenetluse eesmärk on hinnata maakohtu

otsuse seaduslikkust. Ringkonnakohus ei lahenda asja uuesti, sealhulgas ei hinda

ringkonnakohus üldjuhul uuesti ega ümber tõendeid, millele maakohus on hinnangu juba

andnud. Asja sisuline arutamine toimub maakohtus. Seejuures on ringkonnakohus seotud

hageja paika pandud apellatsiooni piiridega – ringkonnakohus lähtub sellest, millise maakohtu

otsuse apellant (hageja) on vaidlustanud ja mis osas. Sellest lähtuvalt märgib ringkonnakohus

vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist.

8. Apellatsioonkaebuse kohaselt on apellatsioonimenetluse esemeks peamiselt küsimus, kas

maakohus võis sisuliselt hinnata dokumentaalse tõendi ja ekspertarvamuse vormis olevaid

arstide arvamusi hageja tervisliku seisundi kohta – kas maakohus võis tõendeid hinnata

eraldiseisvalt ja kogumis ning võis nende pinnalt jõuda järelduseni, mis hagejal liiklusõnnetuse

tagajärjel tekkinud tervisekahjustusi jaatavate arstide seisukohtadega kokku ei lange.

Hageja leiab, et kohtul ei ole meditsiinilisi eriteadmisi ning kohus poleks seetõttu tohtinud

jõuda arstidest ekspertide järeldusest teistsuguse seisukohani. Hageja hinnangul on maakohus

viinud läbi alternatiivse meditsiinilise ekspertiisi, kui on analüüsinud hageja tervise

infosüsteemist nähtuvaid andmeid ja kostja väiteid. Hageja on kokkuvõtvalt seisukohal, et ta

on ära tõendanud tal oleva püsiva tervisekahjustuse ja püsiva töövõime kaotuse seose

28.05.2016 liiklusõnnetusega.

8.1. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga nagu poleks maakohus tohtinud sisuliselt

hinnata tõendeid, mis kajastavad hageja tervisekahjustusi, vaid oleks pidanud lähtuma

tervisekahjustuste põhjuste osas arstide arvamustest. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus

seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma

siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades

muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 442 lg 8 1– 4 lause järgi märgitakse

otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele

on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses

põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki

tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.

Neist sätetest tuleneb kohtule kohustus hinnata kõiki asjas esitatud tõendeid, olgu need kuitahes

spetsiifilised, ning märkida otsusesse, millised järeldused kohus tõenditest teeb. Tõendite

hindamine ei saa seisneda pelgalt valiku tegemises, kas tõendiga nõustuda või mitte. See ei

kujutaks endast tõendite sisulist hindamist. Ringkonnakohus viitab siinjuures ka Riigikohtu

järgnevale seisukohale: eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse (ja raske psüühikahäire) kohta ei ole

kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt

analüüsima. Eksperdiarvamus on teaduslikku liiki dokument, milles väljendub muu hulgas

ohtlikkuse prognoos, kuid selle arvamuse hindamine tõendite hindamise käigus on kohtuniku

2-17-19408

juriidilise iseloomuga toiming. Nimetatu ei tähenda kohtuniku kohustust anda pädev hinnang

isikule diagnoosi panemiseks, kohtuniku kohustus on kõiki tõendeid koostoimes hinnata, et

otsustada isiku kinnisesse asutusse ravile paigutamise küsimus. […] Sama hindamiskohustus

kehtib ka muu psühhiaatrilise abi ebapiisavusele viitava eksperdiarvamuse hindamisel. […]

(RK 3-2-1-81-07, p 11 neljas lõik).

Kuigi Riigikohtu seisukoht on antud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi asjas, on

seisukoht kohaldatav ka muude eriteadmisi nõudvate ekspertide arvamuste osas. Riigikohtu

praktika ei toeta hageja käsitlust tõendiks oleva arsti arvamusele hinnangu andmisel, nagu ka

eespool viidatud TsMS § 232 ja § 442 lg 8. Seega tuleb kohtutel hinnata ja kriitiliselt analüüsida

mistahes valdkonna eksperdi arvamust (samuti muid spetsiifilisi andmeid sisaldavaid tõendeid)

koos asjas esitatud muude tõenditega. Seda on maakohus praegusel juhul ka teinud.

Arstide arvamuste (sealhulgas neis kajastatud tervise infosüsteemi andmete) hindamata jätmisel

oleks maakohus jätnud õigusvaidluse lahendamise sisuliselt arstidele, mis ei ole lubatav.

Hinnang põhjusliku seose esinemise kohta ei olnud meditsiini valdkonna kuuluv, vaid on

õiguslik küsimus. Õigusemõistmise ülesanne on kohtul (põhiseaduse § 146 esimene lause).

Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks oma otsuses andnud meditsiinilisi

hinnanguid, maakohus on hinnanud tõendeid – need ei ole samastavad.

8.2. TsMS § 232 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu,

kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. See tähendab, et ühelegi tõendi liigile või tõendite

kombinatsioonile ei ole omistatud kindlaks määratud jõudu või suuremat tõendusjõudu kui

teisele. Seejuures pole kohtul kohustust lähtuda kohtuekspertiisi tulemustest nt dokumentaalse

tõendi ees. Seda aga hageja sisuliselt maakohtule ette heidab. Ka Riigikohus on leidnud, et

ebaõige on seisukoht, mille kohaselt dokumentaalse tõendina esitatud spetsialisti arvamuses

sisalduvad seisukohad erinevad samas küsimuses kohtu määratud eksperdi arvamusest, siis

tuleb poolte võrdsuse tagamiseks lähtuda eelkõige kohtuliku ekspertiisi tulemustest.

Vastavalt TsMS § 232 lg-le 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui

pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kuna pooled ei ole kokku leppinud, et eksperdiarvamusel

on ette kindlaksmääratud jõud, lähtus kohus põhjendatult TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

tõendite hindamise nõuetest (RKTKo 3-2-1-59-06, p 14). TsMS § 232 lg 1 võimaldab kohtul

jõuda ka järelduseni, kus mõni tõend on kohtu jaoks kaalukam kui teine, kuigi tõendid on sisult

vastuolulised. See on nii sellepärast, et tõendite hindamine on protsess, mille juurde kuulub iga

tõendi eraldiseisev hindamine, selle kõrvutamine teiste sama asjaolu kohta esitatud tõenditega,

nende pinnalt asjaolude tuvastamine ning järelduste tegemine.

8.3. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asjas esitatud kõiki tõendeid hinnanud ja neist

tehtud järeldusi otsuses motiveerinud. Kohtu järeldusteni jõudmine on olnud loogiline ning

otsusest piisavalt selgelt jälgitav. Erinevalt hagejast leiab ringkonnakohus, et maakohtule ei saa

tõendite kõrvale jätmist ette heita. Maakohus on otsuses hinnanud ka neid tõendeid, mis hageja

enda sõnul tema väiteid kinnitasid (s.o 10.08.2017 isiku uuringuakt nr 17T-PõI0002, I kd tl 8–

11, ning 20.04.2017 ambulatoorne epikriis, I kd 13 – 13p). Maakohus leidis, et viidatud tõendid

hageja väiteid ei kinnita (maakohtu otsuse p-d 63 – 67, III kd tl 87–88). Samuti on maakohus

otsuses hinnangu andnud EKEI 2.02.2021 dr AA ekspertiisiaktile nii eraldiseisvalt kui ka

koostoimes muude asjas esitatud tõenditega (maakohtu otsuse p-d 71 – 75, III kd tl 90–91).

Nagu eelnevalt märgitud, siis ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega korda

neid. See, et maakohus jõudis teistsugusele järeldusele kui hageja arvates tõenditest järeldub,

ei anna alust väiteks nagu pole maakohus tõendist aru saanud või on tõendi kõrvale jätnud.

Hageja on apellatsioonkaebuses esitanud küll tõendite hindamist puudutavaid üldisi seisukohti,

kuid ei ole tegelikult täpsustanud, milliseid tõendeid ja miks on maakohus ebaõigesti hinnanud.

Seetõttu ei ole apellatsioonimenetluse eripära arvestades ringkonnakohtul võimalik jõuda

2-17-19408

tõendite uue või ümber hindamiseni. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, siis väited hageja

tõendite kõrvalejätmisest ei ole õiged.

8.4. Õige pole seegi apellatsioonkaebuse väide nagu oleks maakohtu seisukoht, et hageja

väidetud kaebused tekkisid juba novembris 2004, vastuolus kõikide asjades esitatud tõenditega,

eriti ekspertarvamustega. Maakohus on otsuse p-s 63 leidnud, et hageja lülivaheketta

probleemid tekkisid novembris 2004 (III kd 87). Maakohus pole asunud seisukohale, et hageja

jalavalu (või jalaga seotud probleemid) oleks tekkinud novembris 2004. Hageja ei ole selles

osas maakohtu otsust apellatsioonkaebuses õigesti käsitlenud, esitades väite, mis maakohtu

otsusel ei põhine. Seda, milliste tõenditega on kohtu seisukoht vastuolus, ja miks, pole hageja

esile toonud.

8.5. Apellatsioonkaebuses on hageja väitnud, et maakohus on otsuse p-s 68 järeldanud, et kuna

hagejal oli 2016. aastal olnud elektritrauma, siis ei saa hilisem jalanärvide vigastus ja krooniline

valu olla seotud liiklusõnnetusega. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja teinud maakohtu

otsuse p-st 68 ebaõige järelduse. Maakohus on viidatud otsuse punktis asunud seisukohale, et

hageja pole tõendanud, et tal on liiklusõnnetuse tagajärjel kehavigastus, mis põhjustab pidevalt

tugevat valu ja vaeva. Maakohus viitas, et liiklusõnnetuse järgsel perearsti 8.07.2016 visiidil on

hageja valu põhjusena viidanud elektritrauma järgsele püsivale käevalule. Ka dr KT 20.04.2017

poolt fikseeriti hageja kroonilised valud, mis samuti seondusid käe närvide vigastusega. Kui

hageja ise väitis, et tema valude põhjuseks on elektritrauma järel tekkinud käevigastus, ei

saanud tema kroonilise valu ravi olla seotud 28.05.2016 liiklusõnnetusega saadud jala

põrutusega. Maakohus pole asunud seisukohale, et hageja jala põrutus ei olnud

liiklusõnnetusega seotud. Vastupidi – maakohus on samas otsuse punktis märkinud, et hagejal

diagnoositi pärast liiklusõnnetust üksnes sääre põrutus ja verevalumid, kuid järeldas, et see ei

ole vigastuseks, mis põhjustab hagejale pidevalt tugevat valu ja vaeva.

9. Apellatsioonkaebuses on seatud kahtluse alla kostja tõendi dr TK 21.03.2018 arvamuse

usaldusväärsus. Ka sellele hageja väitele on maakohus otsuses hinnangu andnud (maakohtu

otsuse p 57). Hageja ei ole esile toonud, miks maakohtu hinnang on ebaõige. Hageja on

korranud selles osas samu väiteid, mis maakohtus, kuid ainuüksi see ei võimalda

ringkonnakohtul asuda maakohtust erinevale seisukohale. Seejuures viitab ringkonnakohus, et

hageja pole väitnud, et dr TK selgitused hageja väidetava trauma iseloomu kohta ei oleks õiged

või tuleks hageja haigusi või nende kulgu mõista dr TK esile toodust erinevalt. Ringkonnakohus

jätab siinjuures tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud asjaolu, et EMO-s vaatas hageja üle

ainult triaažiõde, kes hindab üksnes vigastuste eluohtlikkust (TsMS § 652 lg 2). Tegemist on

uue asjaoluga, mida hageja maakohtu menetluses ei esitanud (vt ka ringkonnakohtu 26.10.2021

kohtuistungi protokoll, lk 3 ajamärk 00:32:14). Hageja pole uue asjaolu esitamise lubatavust

põhjendanud.

10. Hageja etteheited maakohtu otsuses sisalduvale tõendite analüüsile on kokkuvõttes üldised

ega võimalda järeldada nagu poleks maakohus tõendeid igakülgselt, täielikult või objektiivselt

analüüsinud. Hageja on küll märkinud, et arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt

tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus ning tuvastada,

et hageja tervisekahjustused, mis takistavad tal töötamast, on põhjuslikus seoses 28.05.2016

liiklusõnnetusega, kuid pole apellatsioonkaebuses esile toonud ega põhjendanud, milliseid

tõendeid ning miks on maakohus ebaõigesti hinnanud. Ringkonnakohus selgitas eelnevalt

apellatsioonimenetluse sisu. Ringkonnakohus ei hinda tõendeid uuesti või ümber ainuüksi

seetõttu, et esitatud on apellatsioonkaebus. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses toonud esile

ühtegi konkreetset asjaolu, mida tuleks hinnata teisiti, kui seda tegi maakohus. Üldine kriitika

maakohtu otsusele ei ole piisav. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu poolt

2-17-19408

tuvastatud asjaolud uuesti vaid siis, kui pooled vaidlustavad oma apellatsioonkaebuses esitatud

avaldustega mõne esimese astme kohtu otsuses tuvastatud asjaolu või selle asjaolu

tuvastamisega seotud tõendamismenetluse ja kohus peab asjaolu uut tuvastamist või tõendi uut

uurimist ja hindamist vajalikuks. Esimeses kohtuastmes uuritud ja hinnatud tõendeid kogub,

uurib ja hindab ringkonnakohus uuesti samuti vaid eelnevalt nimetatud tingimustel (vt V. Kõve,

I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne,

lk 1121–1122). Kui ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele ja nende alusel

tuvastatud asjaoludele, ei pea ta maakohtu hinnatud tõendeid uuesti hindama ega oma hinnangut

põhjendama (samas, lk 1123). Ringkonnakohus arvestab seejuures, et hagejat on menetluses

esindanud vandeadvokaat.

11. Hageja on apellatsioonkaebuses märkinud, et maakohtu otsus meenutab kostja

menetlusdokumente ning maakohus on kriitikavabalt võtnud otsuse tegemisel aluseks kostja

poolt esitatud tõendid. Ringkonnakohus ei tuvastanud poolte ebavõrdset kohtlemist menetluses.

Samuti ei viita mitte miski sellele, et maakohus oleks tegutsenud erapoolikult või kostjat

hagejale eelistades. Samuti pole maakohus ringkonnakohtu hinnangul kostja hagile esitatud

vastuväidetega tingimusteta nõustunud. Maakohus viis läbi objektiivse, mõlemat poolt

arvestava ja seadusele vastava menetluse ning tegi selle tagajärjel seadusliku otsuse. Tõendite

hindamisega seonduvat käsitles ringkonnakohus eespool. Maakohtul tuli otsuse tegemisel

hinnata ka kostja vastuväiteid – seda tehes ei ole maakohus valinud poolte positsioonide ja / või

tõendite vahel, vaid maakohtu otsuse järeldused kujunesid läbi tõendite hindamise ja asjaolude

tuvastamise. See on maakohtu otsusest nähtav.

12. Kostja on apellatsioonkaebuse vastuse p-s 4 leidnud, et kohtud ei saa menetleda hageja

9.06.2021 hagi täpsustuses (III kd tl 52 jj) esitatud nõudeid (kostja hinnangul muutis hageja

selles dokumendis nii hagi alust kui ka eset) ning sellele lisatud tõendeid. Kuivõrd maakohus

andis hagejale 27.05.2021 kohtuistungil võimaluse esitada hiljemalt 9.06.2021 kohtule

korrigeeritud tabel ja resolutsiooni lõplik sõnastus, mida hageja tähtaegselt ka tegi, ei olnud

maakohtul alust hageja 9.06.2021 menetlusdokumenti ja sellele lisatud tõendeid (hageja

pangakonto väljavõtteid) jätta vastu võtmata. Hageja on pangakonto väljavõtted esitanud

9.06.2021 menetlusdokumendile lisatud tabeli veeru N (Eesti Töötukassa pidev töövõimetuse

summa) juurde. Varasem tabel kajastas hagejale makstud töövõimetuse summat üksnes kuni

oktoobrini 2019 (II kd tl 60). Hageja 9.06.2021 menetlusdokumendi ja sellele lisatud tõendite

vastuvõtmata jätmisel käitunuks kohus hageja suhtes sõnamurdlikult. Kostja sai hageja

9.06.2021 menetlusdokumendi osas esitada oma seisukoha, mida kostja ka tegi (III kd tl 69–

72). Ringkonnakohtu hinnangul tuli hagejal oma arvutuste juurde esitada töövõimetushüvitise

summat kinnitav tõend, sest vastasel korral oleks kostja tõenäoliselt summade õigsuse kahtluse

alla seadnud. Hageja ei saanud esitada arvutusi ilma, et ta näitaks ära (tõendaks) ka

töövõimetushüvitise summad kuude lõikes.

13. Kuivõrd hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, ei oma tähtsust kostjate vastuväiteid,

et hageja on menetluses esitanud mitmeid muid uusi väiteid. Menetlusökonoomilisel kaalutlusel

ringkonnakohus neid kostjate vastuväiteid ei hinda.

14. Viimasena märgib ringkonnakohus, et hageja on tasunud apellatsioonkaebustelt ettenähtust

vähem riigilõivu. Maakohtu otsuse kohaselt oli hagihinnaks 52 062,07 eurot. TsMS § 137 lg 1

kohaselt on apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind

sama,

mis

esimeses

kohtuastmes,

arvestades

kaebuse

ulatust.

Hageja

tasus

apellatsioonkaebuselt riigilõivu 1000 eurot (III kd tl 105). Arvestades apellatsioonkaebuse

hinda oleks hageja pidanud riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja selle lisa 1 järgi tasuma

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1100 eurot – nii nagu hagi puhul (I kd tl 40 ja 110).

2-17-19408

Hageja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 100 eurot nõutavast vähem. Vähem tasutud

riigilõivu mõistab ringkonnakohus TsMS § 147 lg 3 ja § 179 lg 1 alusel hagejalt riigi kasuks

välja. TsMS § 146 lg 1 järgi kannab menetluskulud mh menetluse algatamist või muu

menetlustoimingu tegemist taotlenud isik (p 1) või isik, kelle kanda jäävad menetluskulud

kohtulahendi alusel (p 3). Apellatsioonkaebuselt oli kohustatud lõivu ette tasuma hageja

(TsMS § 147 lg 1 esimene lause). Menetluskulud ringkonnakohus jäid samuti hageja kanda.

15. TsMS § 179 lg 9 kohaselt tuleb lõikes 7 nimetatud nõude tasumisega viivitamise korral

tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude

väljamõistmise lahendis. TsMS § 179 lg 5 järgi peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse

tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. Seoses hagi rahuldamata jätmisega on maakohus õigesti TsMS § 162 lg 1 järgi jätnud

menetluskulud hageja kanda. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad ka

apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Arvestades, et maakohus

ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi

ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1

p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Neve Uudelt, Liis Arrak, Mati Maksing