2-19-3974/38 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Pällin, liikmed Ele Liiv ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. november 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-3974

Kohtuasi

X hagi Eesti Vabariigi vastu Tallinna Vangla kaudu

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10. detsembri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

112 350 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja Eesti Vabariik (Tallinna Vangla kaudu, registrikood

70001113), lepinguline esindaja Monika Raiendik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu X apellatsioonimenetluses tõendina esitatud epikriis nr 65122 (dtl 239).

Ülejäänud X apellatsioonimenetluses esitatud taotlused tõendite kogumiseks ja

vastu võtmiseks jätta rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 10. detsembri 2019. a otsus muutmata.

3. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta X kanda.

5. Tallinna Vanglal menetluskulude puudumise tõttu jätta nende rahaline suurus

kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

2-19-3974

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 15. märtsil 2019 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi vastu (Tallinna

Vangla kaudu, kostja) mittevaralise kahju 112 350 eurot hüvitamiseks.

1.1. Hagiavalduse kohaselt jättis Tallinna Vangla hagejale korduvalt vajaliku tervishoiuteenuse

osutamata. Hageja oli enne kinnipidamisasutusse sattumist terve, sh polnud tal mingeid

südameprobleeme. Hageja kaebas valude üle südames. Arstid käisid hagejat vaatamas, kuid

talle ei tehtud südame elektrokardiogrammi (EKG) nagu ta soovis. Ajavahemikul 4. märts–

14. mai 2014 ei viidud hagejat arsti juurde ega antud südamerohtusid. Maikuu alguses viidi

hageja arsti juurde ning imiteeriti EKG läbiviimist, kuigi tegelikult seda ei tehtud. Seejärel ei

võimaldatud hagejal saada arsti juurde ligi kuu aega. 8. juulil 2014 tehti hagejale EKG ning

diagnoositi südamekahjustusega hüpertooniatõbi ning määrati südamerohud 30 päevaks. Kui

hagejale oleks õigeaegselt arstiabi osutatud, poleks ta pidanud pikka aega piinlema, tal ei oleks

tekkinud südamekahjustust, ajukahjustust (insulti) ega halvatust. Hagejale lõpetati

südamerohtude andmine pärast kahte nädalat. Ravi lõpetamise tõttu tekkis hagejal insult ning

halvatus. Hageja ei ole suuteline läbima koormustesti ning tema käte liikuvus on piiratud.

2. Hagejale ei osutatud õigeaegselt ka hambaravi. Kinnipidamisasutusse sattudes andis hageja

teada, et tal vajab üks hammas ravi. Ravilukku märgiti, et hambad on korras. 30. detsembril

2014 ei pääsenudhageja arsti vastuvõtule ajapuuduse tõttu. 13. jaanuaril 2015 juhtis hageja

taaskord tähelepanu vajadusele hambaauk ära parandada, kuid arst ei pannud plommi. 9. juulil

2015 tõmbas arst hamba välja, kuna see oli nii katki, et seda polnud võimalik enam ravida. Ka

kõrvalhammas oli auguga ja põletikuline, kuid seda ei parandatud. 10. novembril 2015 ja 10.

detsembril 2015 ei pääsenud hageja taaskord arsti vastuvõtule aja puuduse tõttu. Kui hammas

kuu aega hiljem parandati, siis valutas see jätkuvalt edasi ka pärast ravi. Hageja hammaste

seisund halvenes, kuna kostja juures ei osutatud talle õigeaegselt hambaravi.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Hageja on saanud pidevat ja

asjakohast tervishoiuteenust ning kostja ei ole rikkunud tervishoiuteenuse lepingust tulenevaid

kohustusi. Arstid on kindlaks teinud, et hagejal ei olnud Tallinna Vanglas viibimise ajal aju-

ega südameinfarkti ega sellest tulenevat halvatust. Seega ei ole hagejale tekkinud tema poolt

nimetatud tervisekahjustust. Hagejal võimaldati korduvalt külastada hambaarsti ning talle on

teostatud hambaravi. Hageja ei saanud 10. detsembril 2015 hambaarsti juurde aja puudusest

tingituna, kuid kuu aega hiljem vaatas hambaarst hageja läbi ning tuvastas täidise parandamise

vajaduse. Seega ei toonud arsti vastuvõtu edasilükkumine kaasa hageja tervise kahjustumist.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 10. detsembri 2019. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

5. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt hindas kohus, kas hagejal on nõue kostja vastu

tervishoiuteenuse lepingu rikkumisest tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg 1 järgi.

Tervishoiuteenuse osutaja vastutab üksnes oma kohustuste süülise rikkumise korral, eelkõige

2-19-3974

diagnoosi- ja ravivigade eest (VÕS § 770 lg 1). Kostja pidi tagama tervishoiuteenuse osutamise

kooskõlas VÕS §-ga 762 ja sellekohaste avaliku õiguse normidega.

6. Maakohus tuvastas, et hageja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 10.02.2014–29.02.2016

ja suunati seejärel Tartu Vanglasse. Kostja on tervishoiuteenuse osutamist nõuetekohaselt

dokumenteerinud. Maakohus selgitas 13. juuni 2019. a määrusega ja pooltele

tõendamiskoormist. Maakohtu hinnangul tagas kostja hagejale hambaravi kooskõlas VÕS §-

ga 762. Hageja on viibinud vanglas korduvalt hambaarsti vastuvõtul. Hagejale teostati Tallinna

Vanglasse saabumisel 10. veebruaril 2014 esmane meditsiiniline läbivaatus. Hageja märkis

ülevaatusel, et tema hambad on korras ning viimane kord külastas ta hambaarsti 2013. a suvel.

Hageja viibis Tallinna Vanglas esmakordselt hambaarsti konsultatsioonil 29. juulil 2014 ning

hambaarst tuvastas 45 täidise terava serva, mille lihvimist hageja ei soovinud. Muud ravi hageja

ei vajanud. 30. detsembril 2014 ei pääsenud hageja ajapuuduse tõttu hambaarsti vastuvõtule.

Hageja sai hambaarsti vastuvõtule 13. jaanuaril 2015 ning siis tasandati hageja 46 ja 27 hamba

täidiste servad, kaariest ei leitud. Hambaarst tuvastas 9. juunil 2015 vastuvõtul hageja hambal

hambasäsi ja juuretipuümbruse põletiku, mistõttu tuli hageja hammas eemaldada. Järgmine

hambaarsti vastuvõtt oli 14. jaanuaril 2016 ning siis parandati hageja hamba täidist. Hageja

hambad rohkem ravi ei vajanud ning raviloost nähtuvalt ei olnud kõiki kulumisjälgedega

täidiseid vaja välja vahetada.

7. Hageja ei ole tõendanud, et Tartu Vangla hambaarst oleks esmasel vastuvõtul tuvastanud, et

hageja hambad on nii halvas seisukorras nagu neid poleks aastaid ravitud. Maakohtule esitatud

raviloost nr 60 nähtuvalt on hageja Tartu Vanglas esmakordselt hambaarsti vastuvõtul viibinud

31. mail 2016 ning hambaarst märkis, et hageja ravi ei vajanud. Samuti ei ole ka hiljem hageja

hammaste ravivajadust tuvastatud ning hageja ei ole tõendanud hammaste seisukorra

halvenemist.

8. Maakohus leidis, et kostja ei ole rikkunud tervishoiuteenuse lepingust tulenevaid kohustusi,

mille tõttu hagejal tekkis väidetavalt südameinfarkt, ajuinfarkti ja halvatus. Maakohus tuvastas,

et hageja kurtis 14. mai 2014. a vastuvõtul pisteid vasakul rinnus, mis olid esinenud kahe nädala

jooksul. Raviarsti sissekande kohaselt olid südametoonid ja pulss regulaarsed. Järgmisel

vastuvõtul 9. juunil 2014 kaebas hageja vasakul rinnus raskustunnet, südamepekslemist ja

kerget õhupuudustunnet ning mainis mõni aasta tagasi esinenud kõrgenenud vererõhku, mida

hageja siis ei ravinud. Perearst määras hagejale pidevalt tarvitamiseks Amlodipini ning määras

vastuvõtu aja 7. juuliks 2014. 7. juulil 2014 vastuvõtul kaebas hageja valude üle vasakul pool

rinnus. Samuti kurtis hageja söögiisu puudumist, sagedast õhupuudustunnet ning väsimust.

Perearst määras EKG ning määras ravimina 20 päevaks Panangini. Hagejale teostati 8. juulil

2014 EKG ning hageja registreeriti perearsti vastuvõtule 15. juulil 2014. 15. juulil 2014

perearsti vastuvõtul kaebas hageja jätkuvalt rõhumistunnet vasakul rinnus ning kerget

õhupuudustunnet, samuti parema õla valu, mis lööb sõrmedesse. Hagejal diagnoositi

südamekahjustusega hüpertooniatõbi ning liigesevalu ja raviarst määras ravi. Perearsti

vastuvõtul 31. juulil 2014 olid hageja vererõhu näitajad paranenud, arst otsustas ravi jätkata.

Meditsiiniosakonna õde käis 5. augustil 2014 hagejaga vestlemas ning väljastas hagejale

valuvaigistit. 3. novembril 2014 kaebas hageja vastuvõtul parema käe sõrmede vahel esinevat

tuimust ning hagejale selgitati uuringute ning närviarsti konsultatsiooni tulemusi. 5. märtsil

2015 kurtis hageja kuiva köha üle, mis oli kestnud kaks nädalat ja aeg-ajalt esinevaid pisteid

vasakul rinnas. Arst tuvastas vesikulaarse hingamise kopsudes ning regulaarsed südametoonid

ja pulsi 71. Hagejale määrati ravimid. 20. aprilli 2015.a vastuvõtul kaebas hageja, et põdes

eelmisel aasta juunis ajuinfarkti, mille jääknähuks on kerge parema kehapoole nõrkus ja aeg-

ajalt esinevad peavalud. Arst tuvastas, et hageja on teadvusel, adekvaatne, kergelt pidurdatud

ja tal esineb kerge parempoolne hemiparees, jääknähud. Hagejal diagnoositi peaajuinfarkti

jääknähud, määrati ravi ja suunati dr L vastuvõtule. Raviloost nr 37 nähtuvalt tuvastas dr L 24.

2-19-3974

aprilli 2015. a vastuvõtul, et hageja parema käe liikuvus on piiratud õlaliigese jäikuse tõttu, eest

üles defitsiit on umbes 10–15 kraadi, küljelt üles tõuseb käsi horisontaaltasandini, taha liigub

umbes 2–3 kraadi. Hagejale õpetati passiivseid venitusharjutusi. 14. juulil 2015 pöördus hageja

perearsti poole kaebusega, et tal esineb vahel peavalusid ja pearinglust ning väitis, et eelmise

aasta juunis oli tal ajuinfarkt, mille jääknähuks on kerge parema kehapoole nõrkus. Hageja pulss

ning vererõhk olid normis. 18. augusti 2015. a vastuvõtul kaebas hageja aeg-ajalt esinevaid

peavalusid ja pistelisi valusid vasakul pool rinnus.

9. Maakohus leidis, et eelpool viidatud ravilugudest nähtuvalt on hagejale tehtud Tallinna

Vanglas viibimise ajal EKG uuringuid, mille tulemusena ei tuvastatud südamehaiguse

esinemist. Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja 2. aprilli 2019. a seisukoha kohaselt

on hagejale tehtud korduvalt erinevate meditsiinitöötajate poolt EKG-uuring, millest ühelgi

juhul viiteid südamehaiguse esinemisele ei ilmnenud. Hageja tervisekaart hageja väiteid ei

kinnita. Valu ja tuimustunnet käes võis põhjustada õlaliigese periartiit või lülisamba kaela

degeneratiivsed muutused. Tartu Vanglasse suunamisel selgitas dr M välja varasema infarkti

mittepõdemise ja sedastas hageja liigutusi jälgides, et hageja kasutab riietumisel käsi võrdselt,

kõnnib vabalt ning väidetavat kehapoole nõrkust ei esine.

10. Kokkuvõttes leidis maakohus, et hageja ei ole tõendanud, et kostja osutatud

tervishoiuteenus ei vastanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal

ning et kostja ei osutanud teenust tavalise oodatava hoolega. Hageja ei ole tõendanud, et

Tallinna Vangla arstide poolt osutatud ravi ei olnud kvaliteetne või teenusel osutamisel oleks

tehtud diagnoosi- või ravivigu.

Apellatsioonkaebus

11. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada.

12. Hageja leiab, et maakohus jättis põhjendamatult välja nõudmata hambaravikaardi.

Täiendavalt palub hageja nõuda perearst dr P-lt välja ravikaart hageja tervisliku seisundi kohta.

Hageja palub kostjalt välja nõuda andmed Tallinna Vanglas surnud inimeste ja nende surma

põhjuste kohta. Andmetega soovib hageja tõendada, et vangla jättis omal valikul osadele

vangidele meditsiinilise abi andmata lähtudes sellest, millise süüdistuse alusel isik vanglas

viibib. Maakohtus ei olnud hagejal advokaati ja seetõttu ei arvestanud kohus olemasolevate

tõenditega, võltsis tõendeid ja tegi vale otsuse. Maakohtu otsuses on eksitud kuupäevaga, mil

hageja üks arsti vastuvõtt ära jäi. Maakohus on eksinud hageja kaebuste kajastamisel, kui

märkis, et hageja kaebas tuimust sõrmede vahel, kuigi tegelikult kaebas hageja tuimust

sõrmedes. Vanglas viibides on hageja tervislik seisund pidevalt halvenenud ning tekkinud on

uusi vaevusi.

Vastustaja seisukoht

13. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

15. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal lähtub ringkonnakohus maakohtu tuvastatud

asjaoludest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid.

16. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

17. Maakohus ei rikkunud menetlusõigust tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhjendamisel

(TsMS § 232 lg 1 ja TsMS § 442 lg 8). Maakohtu järeldused on arusaadavad ja seostatavad

2-19-3974

tuvastatud asjaoludega. Maakohus hindas kõiki meditsiinilisi dokumente, neis kajastunud

hageja kaebusi ja meditsiinitöötajate tuvastatud leide, tehtud protseduure ja määratud

diagnoose. Apellant ei ole selgitanud, milliseid tõendeid maakohus tema arvates ei arvestanud

ja milles täpsemalt seisnes tõendite võltsimine, mistõttu piirdub kolleegium tõdemusega, et

maakohtu tõendite analüüs on üksikasjalik ja loogiline. Maakohtu väidetavad eksimused hageja

kaebuste kajastamisel on nii miniatuursed, et ei saa omada sisulist tähendust otsuse

põhjendatuse seisukohast.

18. Maakohus on läbi viinud nõuetekohase eelmenetluse ja arutanud pooltega piisavas mahus

nii tõendamiskoormust kui õiguse kohaldamisega seonduvat. Maakohus tuvastas, et kõikidele

hageja kaebustele reageeriti viivituseta ning vangla astus mõistlikke samme, et teha kindlaks

hageja kaebuste põhjus ja määrata hagejale kohane ravi. Kolleegiumi hinnangul sai maakohus

sellise järelduse teha ka arstlikku ekspertiisi määramata. Ekspertiisi määramine on TsMS § 293

järgi kohtu õigus. Kohus määrab ekspertiisi, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi

asjas tähtsust omava asjaolu selgitamiseks (Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-72-09, p 16; 16. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18267, p 30). Ekspertiisi määramine

on kohtu diskretsiooniotsus ja praegusel juhul ei ole maakohus diskretsiooni piire ületanud.

Hageja väited vajaliku ravi puudumise kohta on üldist laadi ning nende hindamiseks ei olnud

vaja spetsiifilisi eriteadmisi.

19. Hageja taotles kohtult ekspertiisi määramist alles apellatsioonimenetluses ning

ringkonnakohus jättis hageja taotluse TsMS § 652 lg 3 p-i 2 alusel rahuldamata. Taotluse

rahuldamata jätmisel arvestas kohus, et Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) artiklite 2 ja 3 kaitsealas on vangistusasutuses viibiva isiku elu ja tervis ning isiku elu

ja tervist ohustava juhtumi korral võib riigiasutusel tekkida konventsioonist tulenev

protseduuriline kohustus selgitada välja juhtumi asjaolud. Hageja haigusloo alusel saab

järeldada, et hagejal ei ole tekkinud vangistusasutuses viibides sellist akuutset tervisekahjustust,

mille korral võiks tekkida kahtlus EIÕK artiklite 2 ja 3 rikkumise osas. Kolleegium osundab,

et juulis 2015 diagnoositi hagejal küll infarkti jääknähud (vt dtl 65), kuid seda üksnes hageja

kaebuse alusel ning Tartu vanglasse üleviimisel dr. M seda diagnoosi ei toetanud.

20. Kolleegium jätab rahuldamata hageja apellatsioonkaebuses esitatud taotluse nõuda välja

andmed Tallinna Vanglas surnud inimeste ja nende surma põhjuste kohta. Maakohus on

taotluse põhjendatult rahuldamata jätnud ja seega ei saa hageja esitada seda taotlust uuesti

TsMS § 652 lg 2 järgi. Taotlus ei ole ka asjakohane TsMS § 238 lg 1 p 1 mõttes, sest soovitud

andmed ei oleks saanud kuidagi tõendada hageja väiteid konkreetselt temale tervishoiuteenuse

osutamata või õigeaegselt osutamata jätmise kohta. Kolleegium jätab rahuldamata hageja

taotluse nõuda perearstilt välja hageja ravikaardi, sest ka selle taotluse on maakohus

põhjendatult rahuldamata jätnud, mistõttu hageja ei saa esitada seda taotlust TsMS § 652 lg 2

järgi. Kolleegium võtab vastu hageja uue tõendi s.o epikriisi nr 65122 (dtl 239), kuid see

dokument ei muuda maakohtu järeldusi ebaõigeks. Kuigi hageja tervislik seisund on nii

epikriisist kui muudest dokumentidest nähtuvalt halvenenud, ei ole alust seostada seda

muudatust aastatel 2014–2016 toimunuga ega sel ajal väidetavalt piisava ravi puudumisega.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

21. TsMS § 162 lg 1 järgi jätab kohus menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. Et kostjal

ei maa- ega ringkonnakohtus menetluskulusid tekkinud, ei määra kohus kindlaks

menetluskulude rahalist suurust.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt